Mina olen algava saate 100 aastat eesti küla, Soome lahe põhjakaldale autor Mart Ummelas. Saates kuuldavad intervjuud on salvestatud 11. juunil vaid nädal varem, kui tuli ootamatu teade Eesti vabariigi Soome suursaadiku Priit Kolbre surma kohta. Olgu saates kõlav viimane raadiointervjuu temaga ühtlasi meie mälestusavalduseks sellele teenekale Eesti diplomaadile. Juuli algul võttis Soome vabariik üle eesistumise Euroopa liidus. Selles suures ja jõukas Liidusse, milles Eestigi üle kahe aasta on täieõigusliku osanikuna kuulunud. Euroopa muutub meie jaoks aasta-aastalt ja lausa silmnähtavalt üha lähedasemaks omasemaks ja kodusemaks. Nii et alles 15 aasta tagune eraldatus sellest sovjetliku raudse eesriidega tundub mingi koleda ja uskumatu muinasjutuna. Ja siiski veel 1980.-te aastate keskel olid Eesti ja vaevalt 80 kilomeetri kaugusel asuv Soome rannik eraldatud teineteisest kahe maailma kahe ideoloogia ja kohati tundus, et lausa kahe universumi ületamatu piiriga. Seda kummalisem oli see poole sajandi pikkune eraldatus kahe hõimurahva vahel sellegipoolest et juba tuhatkond aastat oli Soome lahe mõlemal kaldal elatud nagu ühises kodus nagu ühises rannakülas, ühisest merest loomuseid nõutades. Sest muistsetest aegadest peale meri ei eraldanud vaidlust, liitis rahvaid, külvas nende vahele pigem prost ja koostöövaimu kui vaenu või vihkamist. Tänavu suvel, 10. 11. juunil meenutati Soome lahe põhjakaldal sajanditaguseid sündmusi mis iseenesest, geograafiliselt piiratuina ja suhteliselt väheseid inimesi haaravaina olid siiski paljutähenduslikud just tänase maailma ja tänase uue Euroopa jaoks. Soome lahe põhjarannale pisikesse Bernaja ehk rootsipäraselt Pärnu valda sündis Cap-le neemele õige pisike eesti küla millest sirgus aastakümnetega ometi hulk mehi, kellel oluline roll nii Soome lahe merenduses, aga kaalukas osa Eesti vabariigi ajaloos. Enne kui läheme Cap üles toimunu juurde, väike intervjuu kogu selle ürituse ühe korraldajaga Pekka linnalisega mehega, kes on viimastel aastatel teinud tohutu töö kahe Soome lahe äärse riigi rahva lahendamisel juhtides Interreg kolmanda programmi raames projekti Aalto Jean ühters, lainete ühendus, mis kõrvuti mõlema riigi suursaatkondadega, Tuglase Seltsi ning berna ja valla ja kogudusega, oli ka seekordse ettevõtmise hingeks ja korraldajaks. Väga linnane, teie olete nüüd siis kogu selle suure ettevõtmise organisaator olnud, kust tuli üldse idee korraldada? Oli teada, et siis on olemas, aga see oli teada ainult väga kitsale ringkonnale. Tähendab tõelistele Eesti huvilistele arvasime, et ikkagi on vaja pidutseda ja tuua välja eestluse sajandat aastapäeva Soomes, teha tuntuks nii soomlastele kui eestlastele ikka selline küla on olnud, et, et ka eestlased otsinud oma heaolu on, ega Soomest. Aga kui nüüd läheme natukene ajas tagasi, et kus te le nagu isiklikult oli see informatsioon, et selline küla on üldse olemas. Esimest korda kuulsin arvatavasti 80 788. aastal kapule külast. Olen siin aastate jooksul paar korda varem käinud, aga inimesed ju panevad tähele ainult Youbleid. Kui nüüd oli, oli näha, et 100. aasta tulekuni isegi otsustasime korraldada koos Tuglase seltsiga nii heidutuse ja siis oli veel huvitav asi, oli need seosed välisministeeriumitega, tähendab Soome suursaadik Tallinnas Jaakko Kalela, temal oma lapsepõlve suved veetnud siin Cap pöörles ja siis Eesti vabariigi viimane saadik Soomes Aleksander varma tema samuti oma lapsepõlve siin kapoles. Maailm on väike, maailm on tõesti väike ja kas nüüd teie projekt sellega lõpeb või millega te jätkate oma 900 kuidas see nüüd oli? Seal soome keelest. Ma tunnen üht-teist. Lainete ühendus, nojah. Nojah, sellega oleme tegelikult seesama. Nädala lõpul toimus ka sõbralad Aminas, mis on ka seotud selle kaubavahetusega ja ja nende selle kahe-kolme aasta jooksul oleme tegutsenud paljugi korda Laivalini edendanud Virumaa Kotka piirkonnale. Vahel ei teagi ega, ega see lobby, aga Sonaugus tee siin, et, et ma arvan, et oleme palju kümneid batsille külvanud, bakteri külvanud missis esindab lobusid projekte ja uusi ideesid ja uusi koostööd, ma arvan, et siin on päris palju arenenud viimasel ajal siis Soome-poolse ranniku koostöö huvi Eestiga ja samamoodi ka siis Eesti rannikuhuvi Soomele siis mitte tsirkust ei käiks ainult Tallinna ja Helsingi kaudu. Ta käiks rannikutel veidi ja arvan, et pulga seal mingi kohtun. Me intervjuu sai teoks Cap-le küla kunagise rahvamaja asukohas mida nüüd tähistab samal päeval avatud tagasihoidlik kohalikust graniidist mälestuskivi. Kaprale pidustused algasid tegelikult juba laupäeval sõõrboris peetud rahvapeoga. Vaiksel ja seestunud pühapäeva hommikul aga koguneti ühiselt Bernaja muistsesse kuuldavasti juba 14.-st sajandist pärit olevasse Püha Miikaeli kirikusse. Jumalateenistusele, mis möödus osalt Rootsi eestikeelsena eestikeelse teenistuse, pidas Kristelengmann Helsingi eesti koguduse hingekarjane. Seejärel aga koguneti kirikuaeda kalmistule ja mälestati sinna maetud eesti suguvõsade liikmeid Christian kroone ja Mikivere varmasid Jabiilmann. Eesti vabariigi suursaadik Soomes Priit Kolbre asetas nende haudadele lilli ja süütas seal rannikutuules Hubisema küünlaleeki. Eesti vabariigi suursaadik Priit Kolbre ei ole ju kuigi sage juhtum, et Eesti esindajal välismaal tuleb tulla mingi eesti küla 100. aastapäeva tähistamisele Soomes. Selline juhus tuli selline tähistamine, mis tähtsust see Eesti vabariigi välisesinduse jaoks on niisugune sündmus. Kindlasti ta on nüüd üks märk ja väga soliidne ajalooline märk nüüd kahe rahva vahelisest läbikäimisest. Ja see asundus, eesti asunduse tekkimine siin võiks öelda, et Soome lõunakaldapärapõrgusse 100 aastat tagasi oli ta kindlasti selline koht metsade ja järvede taga selline tegelikult ka Eesti avalikkusele laiemalt suhteliselt vähe teatud või üldse tundmata fakt. Ja tundub, et Soomes, kelle jaoks oli Eesti üldse 50 aastat aktiivsest teadvusest igapäevasest tegemisest nagu eemaldatud on kase suhteliselt väheteatud fakt. Tõepäeval asetasid ja küünlaid ja lilli nende eest inimeste eesti suguvõsade esindajate haudadele, kes on maetud Kaberlasse. Kas sellega on nüüd Eesti nii-öelda maha maetud siin või kuidas teile tundub, kas Eesti mälestus või Eesti roll selles väikses Rootsi Soome külas? On elus, nüüd nende küünalde asetamine, nüüd sellega põlle küla asutajate haudadele ja selle 100 aastapäeva küla asutamise 100. aastapäeva pidustused minu arust näitavad seda, et sellega on see kabele ajalooline fakt ja tema teadvustamine tänapäeval on vastupidi, mitte maha maetud või just nimelt välja võetud uuesti. Ja muidugi erilise tähenduse kindlasti annab selle 100. aastapäeva tähistamine sellega, et Eesti vabariigi esindaja Soomes Aleksander varmaalne siitsamast pärit, nii et teie üks eelkäijaid Jah, see tähendab seda, et Eesti välisteenistusse ja välisministeeriumi jaoks on sellel külal veel eriline tähendus. Selles kaunis kirikuaias kohtusin maga mehega, keda võiks nimetada Cap-le elavaks ajalooks Sven Puumanniga kes on paari aasta eest kirjutanud raamatu eestlastest berna ja vallas raamatumist suuresti andiski tõuke seekordse sajandi juubeli tähistamiseks. Elu põlisel kaluril Svenil on õlul juba 85 aastat. Esimese eestlase kohtas ta 20.-te aastate algul, olles ise veel vaid nelja aastane. Sellest kohtumisest peale, aga eestlased imponeerisid talle oma asjalikkuse ja leidlikkusega. Ning meie põgusa vestluse käigus selgus, et just Eesti mehed tõid sinnakanti ka uudsed paadiehituse põhimõtted. Ja nende ehitatud eeskujude järgi tehti sealkandis paati veel aastakümnete vältel üldse niikaua, kui puidust paate sealkandis tehti. Eestlaste loodud paadimudeleid võib oma silmaga näha kapjale naaberküla rööneesi saarestiku muuseumis. Tuntuimad laevaehitajad leidusid piilmanni Teeaa farmade suguvõsadest. Sven buum on jõudis ka ise olla abielus kahe eestlannast naisega. Mõlemad on ta siiski pidanud ka maamulda sängitama. Sveni sõnul olid mõlemad eesti naised tublid, asjalikud ja truud elukaaslased. Eks näita ju mehe pik igagi tema eest hästi, hoolitsed. Bernaja on Soome lahe põhjaranniku üks väiksemaid ja tänini peaaegu läbinisti rootsikeelne vald. Eesti rannaelanikel on selle kandiga olnud läbikäimist paljude sajandite jooksul küllap sellest ajast peale, mil püsiasustus tuhatkond aastat tagasi sinna tekkis. Berna ja kogu see majas lõunatundidel peetud juubeliseminaril kõneldi pikalt ja põhjalikult nii konkreetsete perekondade väljarändest, kapi ülesse kui ka laiemalt kahe rannarahvasuhetest, mis paljuski mahuvad mõiste sõbrakaubandus ehk soomepäraselt Sepra kaupa raamesse. Samal nädalavahetusel muide õieti Hamina linnas järjekordset sõbrakaubanduse laata, kus Eesti poolt aktiivselt esindas Kunda linn. Sellele uuele, kahe rannarahvavahelisele suhtlemislainele aitab nüüd tõhusalt kaasa Sillamäe Kotka laevaliini avamine. Seminari avas aga vallajuht Ralph Schöödaal, kes kiitis ka siinkõnelejale oma valla ja Eesti põhjaranniku Kuusalu ehk endise Loksa valla inimeste tihedat suhtlemist mis tihtilugu ületav tavapäraste viisakusvisiitide taseme kajastades nii ühisprojektides kui süvenevas inimestevahelistes kontaktides. Pärast suursaadikute tervituskõnesid ja juba mainitud Sven Muumani elamusliku meenutust isiklikest kontaktidest esimese eesti suguvõsade esindajatega kalurite ja paadimeistritega pidasid pikemad ettekanded Soome uurijad mati tila ja Raimo Päivi ning Eesti professor Raimo Pullat. Viimasega sain jutule vastavatud mälestusmärgi juures. Kabele eesti küla 100. aastapäeva seminari üks põhiesinejaid professor Raimo vullat Tallinna ülikoolist, nagu me teame Eesti ja Soome vahel, on ju sellist suhtlust ja kaubavahetust olnud sadu aastaid. Mille poolest nüüd see küla ja sellega seotud ajalugu suguvõsad, on erilised? Tuleks kohe kõigepealt võib-olla üldistada ja öelda seda, et Eesti migratsiooniuurimine on olnud teaduslikult siiamaani tagasihoidlik. Meil ei ole veel väliseestlaste üldkäsi Lust või ajalooraamatut ja nii edasi. Samal ajal näiteks soomlastel on juba aastakümneid tagasi Turu ülikoolis loodud välissoomlaste uurimiskeskus, mille rajas professor Wilhonyydema. Meil seda ei ole, nii et selle tõttu tänane sündmus tõuseb eriti esile, see näitab, kui palju huvitavat, kui palju üksikasju, mida me veel ei tea ja mida on veel võimalus taastada, kuna siin on juba mitmenda põlve eestlased kogunenud mitukümmend inimest. Et selles mõttes on see tänane sündmus minu meelest igati märkimisväärne ja võib-olla eeskuju andev teistele sellistele seltskondadele või teemadele, mida tasuks üles tõsta ja koos tegutseda. No siin seminaris oli ettekannetes veidi erinevaid seisukohti selles suhtes, miks ikkagi siia just tekkis Eesti. No ma arvan, et sellel on väga pikk minevik sellel asjal, kuna eks ole, aastasadu on sõbrakaubandus olnud, millest täna oli pikemalt siin juttu mitmes ettekandes ja see lõi pinna muidugi selleks. Ta oli võimalus siis ka siia tulla, inimestel oli piisavalt informatsiooni, selle kohta olid segaabielud, juba käidi süstemaatiliselt, ma ütleksin, nendel kokkusaamistel nii Eesti pool mahus Toolses, Viinistul ja mujal ja siis muidugi nendel Ulgo saartel, eks ole, siin suur Saaride tarsaared laval saari ja nii edasi, nii et siin oli nagu soodumus, tunti seda Geoga rahviad, tunti seda maad, neid inimesi. Ehkki kogu seda geograafiat, mis on väga keeruline nagundada. Ja küllap vist Kasel keeleline loomulikult keeleline kodus soodustas kõik, nii, aga kui nüüd mõelda selle peale, et see seltskond siin, need eestlased jäid lõigatuks oma põhirahvast Nõukogude okupatsiooni tõttu, et tegelikult kui me nüüd mõtleme, milline väärtus tänase Eesti jaoks sellisel väikesel eestlaste asunduse lon. No kahtlemata teil on õigus või sellepärast et see 50 aastat oli pikk aeg ja vahepeal soni ununenud, minul oli küll õnne, ma olen 61. aastal televisioonimehena, te olete raadiomees, olin siis Soomes ja siis korraldati taidehallis esimene eesti kunsti näitus sein. Pärast seda ma tutvusin raadiomehe ja tuntud Eesti sõbra ja sillaehitaja oke Yogisega ogega koos me käisime siis kabelas ja mul oli võimalus siis ühe prouaga, kelle nimi oli varma veel eesti keelt rääkida. Nii et sellest samast varmade suguvõsast, kellest on tulnud ka meie omaaegne Soome esindaja ja välisolema olnud Eesti saadik aga meie enda ettekanne nüüd puudutas sellist asja, mis siin alati tekitab suurt huvi ja elevust, see on see piirituse salakaubandus. Kas nüüd ka peole? Eestlastel oli mingi eriline roll selles. Kahtlemata oli eriline roll sellepärast et see oli tuntud paik ja Viinistu oli otse peaaegu vastas, üpris oli meil selline väga suur, ütleme piirituseveokeskus ja seetõttu see ka pole. Muidugi oli väga oluline ja praegu nüüd kujutada ette, et võtaksime aega tagasi, et oleks 1903. Näiteks kui korraldati ühiseid laulupidusid ja külaskäike näiteks jaanipäeva aegu siis kuidagimoodi ma saan rohkem aru nüüd sellest, mida see tegelikult oli. Räägime nüüd pisut kapral eesti küla tekkimisest, abiks Matti punttila seminari ettekande kokkuvõtte. Nagu sellest nähtub, polnud kohanemine ja sisseelamine sugugi nii sujuv ja lihtne, kui nüüd ümberasumise sajaaastast juubelit tähistades paistab suur osa Perlajas kalastusretkel käinud eestlastest olid pärit Kuusalu rannaküladest, kus põlluharimiseks sobivat maad oli vähe ja kalastamine kivise ja tuultele avatud ranna tõttu raske. Pealegi kuulusid maad mõisale, mis rängalt maksustas piirkonna kalureid. Mässu taga suruti maha sõjaväe abiga. Paljud pered pidasidki neis tingimustes paremaks maalt lahkuda. Kui elutingimused Kuusalu piirkonna pärispea poolsaare külades 20. sajandi esimestel aastatel taas väljakannatamatuks muutusid, pakkus Soome laevaomanike ärimees Eerik Brunila oma päris peale, sest äripartnerile kaupmees Jüri varmale võimalust osta Soomest talukoht koos selle juurde kuuluvat kalastusvetega. Peale mitmeetapilise läbirääkimisi lepiti kokku, et Jüri varma kogub pärispea Viinistu ja turbu Neeme külas kokku grupi väljarändamist sooviga peresid joosta Bernajast näsi mõisale kuuluva Cap koha. Ostuleping kirjutati alla näsi mõisas 29. juunil 1906. aastal. Ostjaks oli üheksa kuu salu kandi meest. Jüri Christian Kroon, Kaarel Silberberg ja Jüri varma päris Pealt. Johannes varma, Aleksander seimann, Tõnis niistrovendine niit Gröl Jürima pelman endine piilman viinistult Jaan Mikiver turbunemest Jüri Bonamar Mohni saarelt ise pärit Hara külast. Esimesed eestlased jõudsid kapeoles juba 1906. aasta mais, tähendab enne ostulepingu allkirjastamist. Berna jalaste suhtumine sisserändajatest oli algul vägagi ettevaatlik. Eesti kaluripered olid võrdlemisi vaeseid ning nende kiiruga ehitatud eluasemed tagasihoidlikud. Kohalike elanikkond kartis, et eestlastest saab valla vaestehoolekandele lisakoormus ja kardeti ka keelesuhete tasakaalu muutumist. Samas peljati tulijate võimalikke vasakpoolseid vaateid. Paljude kapeule. Eestlaste aktiivne osalemine piirituse salakaubaveos keeluseaduse ajal põhjustas samuti piirkonnas pahameelt. Sellest tingituna olid vallajuhtorganid aastast aastasse vastu Cap ööl eestlastele Soome kodakondsuse andmisele. Eestlaste elujärjejärk, järguline paranemine, abiellumise kohalikega ja eelkõige kapeole meeste sõdimine Soome armees. Teise maailmasõja ajal oli ta ka olulised tegurid, mis muutsid berna ja otsustajate suhtumist eestlastesse hea tahtlikumaks. Ning kõik eestlased saidki taotletud kodanikuõigused. Ja siin mängis tähtsat rolli ka Helsingist töötanud Eesti saadik Aleksander varma, kelle lähisugulased elasid kand tööles. Pärast Eesti annekteerimist sai Aleksander varmas teatavasti eksiilvalitsuse liige. Varmade suguvõsa, praeguse vanima esindaja Aleksander varma vennapoja kaluri ja ehitusettevõtja Veiko varmaga. Sain ka mina jutule. Eesti keeles tuli küll vastuseks vaid mõni sõna, kuid mees ise ei pidanud end sugugi soomlaseks ega soome rootslaseks vaid arvas, et on siiski pigem eesti soost ehkki ta ise on vait. Korra käinud Tallinnas olevat tema pojad suured Eesti huvilised, nii et igal juhul vere pärand kandub edasi. Oma suguvõsa elu kohta Soomes oli varmale öelda vaid häid sõnu, puhanetud on seal kenasti, elu on läinud kogu aeg ülesmäge ning tööga toimetulekupuudust varmad tundma pole pidanud. Veiko varmal on ka oma eriline roll tänast Eesti ja Soome suhete hoidjana. Nimelt tema lapsepõlvesõber oli ja on tänane Soome suursaadik Eestis Jaakko Kalela veterandiplomaat kes juba väikese 10 aastase poisina sattus varmade peresse suvitama. Lähemalt päriseme asja kohta järele suursaadikult endalt, kes muide on olnud ka viimase nelja Soome presidendi juures nõunikuks. Härra suursaadik, saatuse teed on imelikud. Täna on teil siinsamas lähedal oma suvekodulapsepõlves veetsite siin suvesid, kus kohtusite siinsete eestlastega ja nüüd olete Soome esindaja Eestis. Kas seda kõike võiks ehk kokku kutsuda saatuse sõrmeks? Eriline koht tal on ühted ehk et et kiinostus, viron on sündine, nina ikoonias ja, ja. Ei, pigem õnnelikuks kokku sattumuseks. Huvi eesti keele ja rahva vastu on mul olnud, aga lapsepõlvest peale, tõdeb Jaakko Kalela. Õppisin eesti keelt veidi juba ammu enne seda, kui tekkis üldse mõtegi Tallinna tulekuks. Aga kui selline ettepanek üks kord tehti, siis oli seda meeldiv on tõdeda, et lapsepõlveharrastus kasuks tuli. Aga kuidas teil üldse tekkisid kontaktid kapell eestlaste ja täpsemalt varmade perekonnaga? Me Boakrati nainakeseks kolmeks. Vardigise mun lekki tõverini Isoyaidi. 40.-te 50.-te aastate vahetusel veetsime perekonnaga oma suvesid just siin üürides suvilaks farmade pereelamut. Pere ise kolis suveks aga sauna elama. Sain siin oma mängukaaslaseks oma vanus, eesti poisi veiko varmakis tänini kappi üles peab kaluriametit. Omavahel me rääkisime küll peamiselt soome keelt. Talu perenaine Miina varmaga kõneles sellist omapärast humoorikat eesti aktsendiga soome keelt. Ja koos vennaga käisime siis ka kaluritega merel kaasas, nii et me nägime eestlaste elu ja tööd üsna lähedalt. Ja mis mulje teil jäi lapsena eestlastest? Teen paati siia kvaliteedist siin, nii et kus oli tädi, ruotsin keeline Feudu ja, ja mina osa siba nautavasti rootsi virolist oline jooningas, sattu puhuas Soome ja, ja ma ei tea, kui heiet Kogisiine ühes. Sümpaatne kuna see kant on muidu täiesti rootsikeelne ja minagi kõnelesin tollal rootsi keelt üsna kehvasti siis oli väga mõnus kõnelda eestlastega soome keeles ja see külatundes üldse kuidagi lähedasem kui ümbritsevad rootsi külad. No ega poliitikast tollal muidugi kõnelnud laste asi, aga huvi ja sümpaatia eestlaste vastu oli juba siis tuntav. Edasi pärisin, kas saadik on käinud ka neis Eesti paigus, kus sajand tagasi Soome välja rännati. Olen palju sõitnud sealkandis Viinistu ja päris peal, eriti väikestel maalilistel teedel. Praegu on see looduslikult kaunis koht kuid võib ette kujutada, kui raske on olnud seal kunagi 100 aasta eest oma igapäevast leiba teenida. Ja siiski on sealt tulnud ka Eestile olulisi inimesi. Uudistasin suursaadikult edasi mõeldes muidugi suguvõsale, millega just tema lapsena suhtles. Aleksander varmaiogasite, meil tuli suur läheti lähex suulajatele, keeras ringi ja, ja siis see on juba peaministeriks agana Tughomasse muuta. Meie suvekoduperenaise Miina mehe vend oli ju Aleksander varma Eesti suursaadik Helsingis ja pärastine Eesti eksiilvalitsuse liige Stockholmis. Muidugi lapsenami neist asjadest ei kõnelnud, poliitika jäi lapsepõlve suvedest kõrvale. Aga nüüd vaadates seda mälestuskivi kapjale külas, tuleb küll vist tõdeda, et meie rahvaste sõprus on lausa kivi raiutud. Ma usun, et, et see meelengindo ja ta berne Kunda nüüd osa võtta ja Tuglas-Seura ja mõlemad suur lähedust Osotaanid Hedaga, et. Suursaadik Kalela tõdes, et huvi, mida nüüd kapi üle vastu on üles näidanud berna ja vald, Tuglase selts ja mõlema maa suursaatkonnad tõstab selle kahe rahva kontakti tähendust veelgi ja KAPO-le saab olema eesti ja soome hõimusuhetes kindlasti eriline koht. Niisugune olises kapral eestlaste elu sajand tagasi ja veel viimase sõja järelgi. Aga mis on tänaseks neist saanud, sellest jutustas Matti punttila oma ettekande lõpuks, nii. Veel 10 aastat tagasi oli kapi ülesse elama asunud eestlastest elus kaks kuid nemadki jõudsid surra enne sajandi algust. Alaliselt elab eestlaste järeltulijaid kapi, olles napilt kümmekond, suviti siiski oluliselt rohkem. Eesti iseseisvuse taastamine on lisanud neile enesekindlust ja äratanud neis uut huvi oma eesti juurte vastu ning nii mõnedki on käinud Kuusalu mail oma vanemate ja vanavanemate sünnikülasid vaatamas ning kaugemate sugulastega kohtumas. Selge on siiski see, et Cap-le küla eesti keel on tõeliselt hääbunud. Tänase ülevaatekapile eesti küla 100. aastapäeva tähistamisest lõpetan sel puhul välja antud raamatu sissejuhatuse tõdemusega. Kapeole, kujunemisloo ja tänapäeva muudavad eriti huvipakkuvaks need seigad, mille poolest kapeole moodustab erandi üldisest tendentsist. Kapoles säilisid eesti keel ja eestlase elavana erandlikult kaua. Kappele Eesti juured on mitmes mõttes osa külaelust isegi veel 100 aastat pärast küla tekkimist. Ja Omalt poolt võin kinnitada, et rohke osavat kaprali juubeliüritustest vaid kinnitab seda väidet, et eesti rahvas on jätnud oma sügava ja püsiva jälje Soome lahe põhjaranna viimase sajandi elluja ajaloosse ja küllap oleks olnud veelgi sügavamini eesti pärand, elujõulisem, kui pooleks sajandiks poleks rannarahvaste vahele tõstetud läbitungimatu raudsed, eesriided, mida suutsid läbida ehk vaid raadiolained. Ta on nii mõnedki kapral, eestlaste järeltulijad, et just Eesti Raadio on aastakümnete vältel olnud see nähtamatu, kuid seda tugevam ühendusniit nende ja meretaguse kodumaa vahel. Loodetavasti jõuabki saate sõnum nüüd teisele poole Soome lahte. Seepärast suur tänu kõigile võõrustajatele ja selleks saateks ainet andnud inimestele. Kohtumiseni juba järgmisel eesti soome hõimusuhteid märgistavad suuri üritusele. Kuuldud saates on kasutatud Villu Veski ja Tiit kalluste Põhjala saarte häältemuusikat. Helioperaator on Kätlin Maasik. Saate toimetas Mart Ummelas. ÜRO ja Taavi Kald koorega. Pesin ta vii vii la Taavi uuendaksusliku rikaazi Alguuendaksuliku liiga täis, vendajaksurzeebee käentseerimentaaviks. Meena ees ei jaksanud, tahaks ja külma veeta.