Tere kuulama järjekordset keskust New Yorgist, mina olen Neeme raud. Täna ajan juttu sinna lava, vabakutselise ajakirjaniku Epetroonega ka, kelle lugusid ja mõtteid Ameerikast loevad iga päev tema internetipäevikust sajad eestlased üle maailma. Saime Epuga sel nädalal kokku Manhattani keskel ühe pilvelõhkuja all olevas suures aatriumis New Yorgi ühel omamoodi linnaväljakul, kus külmemal ajal hea soe maha istuda ja juttu ajada. Täna said siis lapse koju jätta ja üksinda päris linna peale tulla. Kas oledki nüüd New Yorgis siis kodus last kasvatav ema? Jah, võib vist olla nii, laps käib küll poole kohaga lasteaias New Yorgis, ma olen. New Yorgi ühes saare linnas päris kaugele Manhattani keskelt, nii et see on ka pärast tulemine sõjaks. Jah, aga ma naudin seda, sest et kui ma alguses kolisin siia, siis ma ei nautinud New Yorgi metroovõrgustikku. Aga mingisugusel hetkel ilmselt muutus miski. Ma arvasin nende räpa ajada häronist metroos all on ja hakkasin nautima inimesi. Ma ei tea, kes ma olen, kas ma lähen maainimene või metsa mereinimene, ma ei tea, sest minu arust on igal pool munas. Aga praegu on New York suur linn, see tunne, kuidas sa lähed metroosse sisse ja saaga eraldavad nendesse erinevatesse tüüpidesse. Mulle väga meeldib inimesi vaadata ja sa ei näe neid mitte kunagi enam. See on umbes sama tunne nagu metsa minna puude keskel olla. Nad on olemas, aga nad samas kuidagi lasevad sul olla täiesti anonüümselt. Ja siis ma lähen tagasi oma Belle Haaburis, mis on see äärelinn, kus on täiesti selline mis iganes Kapa-Kohila fenomen, mida ma naudin, sest ma olen pärit mingist väikesest kohast Eestimaa nurgas ja mulle meeldib see tunne, et ma lähen mööda peatänavat ja inimesed tunnevad mind ära ja apteeker küsib, kuidas läheb ja nii edasi. Et see mulle meeldib ka seal on meri, ookean, seal ookean väga hästi tunda. Praegusel aastaajal puhub. Siin New Yorgis on huvitav see, et kuidagi see meretunne või see tunne, et linn otse ookeani ääres kaob nagu ära kõrgete hoonete vahel liikudes. Vähemalt Manhattani saarel, see mõte, et me oleme tegelikult merelinn või mere ääres elavad inimesed siin nagu pähe ei tulegi. Vähemalt ühes kohas tuleb külmal näete nüüd, mis sa arvad, kas? Kui sa lähed saare allossa, nagu me ütleme, kus on kus on uhke vaade vabadussambale ja, ja sellele mereväravale, aga, aga siin keskel, kus me praegu oleme saare keskel, siin on lihtsalt suur linn. Jah, see on küll, minule meeldib see Saustrid Sipot väga, mis on ka niimoodi all otsas, ta ei ole küll päris lõuna tippaga, seal on kuidagi tunda see mere lõhn, mille me küll hiljuti kindlaks tegime, tegelikult seal kalade hais, mis tuleb, sest et seal oli see turg aastakümneid ja need kalaraiped siiamaani seal nende laudade all peidus. Et see merelõhna vaidlesin nuusutada küll, aga siin kesklinnas seda küll ei tunne. Siin on muud lõhnad, New Yorgis on palju lõhnasid, väga lõhnav linn. Sa ütlesid, et metroo on üks, mis võlub siis inimeste rohkus ja kirevus, mis veel on New Yorgi märksõnad sinu jaoks? Ma tuleksin ikkagi tagasi nende inimeste juurde, see tunne ja teadmine, et New Yorgis ei ole mainstream mees, ei ole seda, et sa oled kas normaalne või ebanormaalne. Kui ma sellest aru sain, et New York on selline erinevate pisikeste tuhandete pisikeste kildude kogum. Iga inimene on natuke hull ja kuidagi julgeb olla rohkem tema isa. Tallinnas, ma arvan, ma ei julgenud nii väga olla, mina ise ma ikkagi oma siin mingisugust kontrollgruppi, kelle järgi ma umbes tean siin, noh, mis, mis on okei ja mis ei ole päris okei, et see on minu jaoks nagu kõige suurem fenomen New Yorgis etniliselt kui ka igasugust, noh, maitse-eelistustele siin on niivõrd palju erinevaid kildusid. Milline on siis mina ise, Epp Petrone siin New Yorgis, kes rabeleb kodust välja ühel hommikul, sõita metrooga Manhattanile ja veeta päev sellisena nägu ta siis ise on? Ma võtsin praegu peast kinni. Ma olen ilmselt seda aktiivselt endalt küsinud, sest et mingisugusel hetkel ma hakkasin ennast otsima ja hakkasin rohkem maailmas ringi rändama, kui ütleme, keskmine inimene võib-olla seda teeb. Ja ma käisin erinevates Aasia riikides. Ja siis ma üks tuttav soovitas, mulle seadis küll, et ma ei ole Soome riigis heal arvamusel, sest see tundus nii lähedal, et ega ma ju ennast ometigi kas te ei leia, et ikka tulebki Indiasse mediteerima minna. Aga see tuttav ajakirjanik oli käinud enne Soome riigi poolt korraldatava noorte väliskorrespondentide koolitusel, kus on igal aastal 20-st erinevast maailma riigist valitud välja noored ajakirjanikud, kellele siis kuu aega tutvustatakse ja mina osutusin siis valituks. Eestis olid sa sel ajal juba nii-öelda kirjaneitsi Sel ajal ilmselt oli mu imidž selline Indiasse mediteerima põgenenud kirjaneitsi vähemalt kusagil niimoodi ajakirjanike hulgas, kus sel hetkel ma olin vist vabakutseline, ma olin töötanud teles toimeta paar aastat ja ma olin töötanud näiteks ajakirjas favoriit eesti naine, Stiina stiil, anne, ta oli väheseid ajakirju, kus ma töötanud ei olnud ja siis ma saatsin soome ja osutusin valituks ja siis oli seal soome programmis üks tore noormees. Siis kõige esimene asi, mis ta ütles. Meie kohtumisel see oli siis suvi 2002. Esimene asi, mis ta ütles, oli see, et ma olen Ameerika Ühendriikide esindaja. Palun väga vabandust, mina ei jaga oma presidendi poliitikat ja ma palun väga vabandust selle jama pärast, mis praegu toimub Iraagi pärast. Kusjuures tegelikult sel ajal ei olnud üldse mingi välispoliitikauudiste nagu selline esitop. President Bush oli poolteist aastat olnud president, selline hõõrumine Iraagis, 11. september 2001 oli läbi Afganistani sõda oli käimas Iraagi sõja ümber käidud. Ja see oli kuidagi ääretult sümpaatne. Ja siis teine asi oli see, et me pidime siis kõike ütlema, kus me töötame siis Chastimise pikka kasvu, kohmakas ameerika noormees tõusis püsti, ütles, et ma lõpetasin äsja kolleksi. Ma olen töötu, enne seda olid kõik ennast tutvustanud. Noh vähemalt, et noh, vabakutseline, öeldakse selle kohta selle kohta öelda töötu, ütleme nii, et kohe esimesest hetkest peale hakkas mulle see noormees silma. Ja siis otsustasid selle töötu noormehega koos siia Ühendriikidesse tulla, tavaliselt tullakse ikkagi mõeldes, et mingisugune kindlustatus on olemas, sa tulid nagu hüppana üle ookeani vaatama, mis saab. Ja kõigepealt me tegelikult selle nii-öelda töötu noormehega ega mina ka väga paljud tööd siis see peale ei teinud. Pärast Soome programmi rändasime me seljakottidega mööda Euroopat, me elasime mõnda aega Inglismaal, Iirimaal, Prantsusmaal, Itaalias, Sloveenias, ja siis üritasime saada mulle viisat kusagil tablini saatkonnas ukse taga. Loomulikult seletati ära, et noored noored, et ei saa Ameerika viisat kusagilt kolmandast riigist ja siis ma läksin korraks Eestisse tagasi ja siis ma tulin jah, siia hüppesse Ameerikasse, see oli selleks hetkeks juba jõulueelne aeg ja ma mäletan, kuidas me sõitsime autoga lennujaamast läbi siis selle ees line Ameerika ja ma vaatasin niimoodi paremale vasakule sõitsime mingeid väikeseid tänavaid pidi ja ma nägin neid tuledes majasid. Ma nägin neid tulede sees aedu, kus olid nagu sellised jõulumeeste ja kude ja põhjapõtrade tuled ja siis ma nägin täispuhutud lumememmesid, et ma arvan, et ma sain selle ameerika ka sellise laksu selle ees laksu kohe esimese tunni jooksul kätte ja see on just nimelt selline seletada. Tavatu, sest, et ma usun, et meil kõigil on hingepõhjas, et ikkagi need tuled pimedas on ilusad, aga siis justelt, kui need on nagu liiga palju, siis minul tekib kohe hingepõhjas küsimus ka, et kus need elektrinäitajad oled, kuidas need naguniimoodi ülihelikiirusel tiirlevad ja seda elektrit läheb niivõrd palju kogu selle asja peale ja siis noh ütleme, täispuhutud kompressori peal, elektri peal püsti püsivad lumememmed ei ole minu arust eriti ilusad. Ega kits ei olegi ilusat kits on fenomen. Seejärel läksite tagasi Eestisse ja tulid siis uuesti ühendriikidesse, kas siis juba mõttega, et hakkab näiteks ajakirjanikuna siin tööd tegema, Eestile? Tead sa, minul ei ole vist päris selliseid mõtte, et ma niimoodi täpselt tean, mis ma tegema hakkan. Ma olen mõnda aega juba mõelnud seda, et, et ma ei tahagi ajakirjanik olla ja samas ma ju armastan seda tööd, et mulle meeldib inimestega kokku saada, et see huvitav energia sellest tekib, kui kaks inimest räägivad ja teineteist inspireerivad. Aga mul ei ole sellist missiooni küll, et, et ma tahan olla Eesti ajakirjanik Ameerikas või midagi sellist. Aga samas oskasid sa ära kasutada just selle uue niši, mis maailmas tänu internetile tekkis, et hakata sellist igapäevaelu kirjeldust inimestele Eestis kirjutama, mis on ka omamoodi ajakirjandus. Uue ajakirjandus oskasid arvata, et see võib nii plahvatuslikult populaarseks saada. Tead sa, ma ei osanud absoluutselt. Paljud meie kuulajad on kindlasti lugenud su internetipäevikut, kuidas sellise asja asutamine üldse toimub? Tehniliselt on seda väga lihtne asutada, mul on Eestis üks hea endine kolleeg ja sõber Kaja Pino, kes töötab Eesti mobiiltelefoni pressijuhina ja kes oli juba mõnda aega blogima hakanud ja siis tema soovitas emal suvaliselt jutu sees, et sa võiksid KaPoloki teha, et mis me nüüd kirju vahetama. Et palju huvitavam on see, et kui sa lihtsalt kirjutad internetti ja siis mõtlesin, et hea küll, et tooted, kuidas seda tehakse, siis ta seletas, et noh, näed näiteks sinna ja teeb näiteks seda. Noh, see on väga lihtne. Tegelikult ma hakkasin detaile kirjeldama, aga igaüks, kes natukenegi viitsib internetis vaadata, see leiab võimalused ja siis ma alustasin, mul on meeles nagu mingisugused faasid, see, kui ma sain aru, et kõik, mis ma oma blogisse kirjutan puudub kontroll selle üle, kes seda loeb. Sest et kui ma alguses saatsin selle aadressi paarile sõbrale tuttavale sugulasele, siis nemad saatsid seda omakorda juba edasi, siis tekkis see, et et on olemas mingisugused blogi kogukonnad, kuhu saab ennast registreerida. Kuhu ma siis ennast registreerisin ka ära, järelikult ma tahtsin, et mind loetaks, siis tekkis mingisugune selle mainstream meedia ja blogimaailma selline ühenduskoht, kus kus midagi minut avaldatud. See on huvitav mõelda selline lumepalli efekt, mis hakkab toimuma, et sa avad selle internetilehekülje ja siis korraga hakatakse seda lugema ja enam lugema ja ühel hetkel on see juba väga populaarne, aga populaarseks on saanud just tänu sellele, et sa püüad seda suurt Ameerikat kuidagi väga inimlikul tasandil ja mitte just uudiste tasandil, vaid just inimlikul tasandil lahata. Inimestele meeldib lugeda lugusid, et see on see müts üldse. Raamatuid loetakse, filme vaadatakse. Palun räägi mulle lugu on ja mul on seda öeldud ja ma uhkusega kordan seda, et et ma arvan, et ma olen lugude jutustaja. Kui mul oleks rohkem aega, see võiks olla niivõrd palju paremini tehtud, mõtlen näiteks, mis on minuga täna juhtunud juba see, kõik need tüübid, keda ma olen näinud metroos sellest kõigest rääkima hakata, sellest saaks juba väga huvitavad huvitavad lood kirja panna. Aga lihtsalt aega ei ole selleks. Millest sa kirjutad, istud, arutlete, kirjutad, mis täna toimus? Vahel ma olen jah, niimoodi spontaanne, et ma lihtsalt panen kirja näiteks üks furoori ja kirgi tekitanud teema oli see, kui ma läksin oma uuele rohekaardile järgi Ameerika alaline elamisluba ja kuidasmoodi seal olid, ootavad järjekorrad, Polnud kusagil istuda ja kogu sellest asjast kujunes selline paras seiklus nii-öelda või siis, kui ma pidin minema arsti juurde ja pidin jälle peaga vastu seina jooksma seoses sellega, et Ameerikas on täiesti haige tervisesüsteem ja see saada saada mingit ühte testi, siis sa pead kõigepealt helistama ühele arstil teisele arstile saama mingisuguse heakskiidu siis selleks, et saada oma tervisekindlustusfirmalt, kui sa iga iga kuu maksad palju raha, et sa saaksid sealt selle raha tagasi. Ja siis ma kirjutasin sellest mingisuguse dialoogi vormis asja, et ma spontaanselt neid asju ja samas on ka nii, et ma kallal mingit teemat juba mõnda aega näiteks ma praegu mõtlen sellest, et iibei me seal siis selline oksjonifirma, et kuidasmoodi see inimesi ühendab, sest ma ei ole veel ühtegi sõna kirjutanud oma blogis, aga, aga see on omaette selline fenomen, ma olen näiteks Siibeist leidnud mingisugused eestlased, kes ei räägigi eesti keelt, kes on sellised vere järgi eestlased, aga kes on Eesti fännid ja kes on oma IP kasutajanimeks pannud siis eestlased Blogi puhul on huvitav see, et inimesed saavad ka oma seisukohti avaldada ja nii tekibki selliseid uusi, täiesti uusi kontakte ja ühendus ja ma arvan, et sa tunned siin New Yorgis ja Ühendriikides võib olla tunduvalt rohkem inimesi eestlasi, kes siia on elama asunud, kui näiteks mina, kes ei püüa interneti kaudu selliseid sildu luua. Praegusel hetkel, ma arvan, kõik need inimesed, kellega ma suhtlen igapäevaselt, kes on eestlased, on mul blogi kaudu leitud, mul on nagu selline omamoodi infobaas. Sest sellest on väga palju räägitud sellistes virtuaalsetes kogukondades, mis maailmas on tekkinud Ameerika virtuaalne kogukond, Ameerika teemaline virtuaalne kogukond eesti keeles on tekkinud siis sinul. Jah, võib küll öelda, sest, et kes on minu, sellised selle blogi lugejad ja põhikommentaatorid neil on ilmselt üks ühine joon on kindlasti see, et nad on huvitatud Ameerikast, mõni neist ei ole siin kunagi käinud, mõni on siin elanud, kas see on üks ühine joon? Mulle tundub, et need, kes lugema tulevad, need on juba üsna avatud, et sellist ta Ameerika sõimamist eriti ei ole. Ja pealegi ma olen suhteliselt kriitiline isa Ameerika suhtes, ma arvan, et ma vastan keskmise eestlase ootustele. Et viimasel ajal küll võib-olla olen hakanud rohkem head rääkima, aga samas, kui ma alustasin seda blogi, siis ma olin kindlasti rohkem kriitiline, sest ma ei olnud veel New Yorgi päris sõbraks saanud, et nüüd ma tunnen rohkem, et ma kuulun siia ja, ja ma olen iorgiga sõber. Mis sa ütled niimoodi, et keskmise eestlase arvamus Ameerikast on selline, sellel nagu negatiivne konnotatsioon? Ja mis on keskmise eestlase arvamus, ma arvan, et, et umbes et president on rumalavõitu, inimesed on paksuvõitu, raha on paljuvõitu, kõik sellised asjad, mis vastavad tõele nagu, kui, kui tahta neid tõestada. Aga president president on ikkagi demokraatlikult valitud, tahad sa seda või ei taha ja igaüks võib kõva häälega ta kohta halba öelda, et selle, selles mõttes see on demokraatlik riik ja see küljes Moldsime vaheksudes laual naerda komöödiaklubis vaadates mismoodi George bussist sketše tehakse, et see on ka Ameerika siis paksuvõitu inimesed, no see vastab tõele, samas on ka Ameerikasse aga palju seda tervisekultust nii-öelda New York tegelikult ei ole sugugi mitte mingisugune paksude paradiis, et ma linna elusse kuulub ikkagi see, et sa pead hästi palju ühest kohast teise kõndima palju inimesi metroovagunis kohtuma ja, ja siin on sellist noh, külg külje kõrval lihtsalt koos elamist, eksisteerimist, elu nautimist. Ma usun, et New York on, kui sa võtad kõik maailma suurlinnad, siis New York on ikkagi kõige kõige rohkem nagu etniliselt kirev, sest et siin ei ole nagu ma ütlesin enne mainstreami, et siin ei ole seda, et, et oleks mingi üks rahvus või, või üks selline, et, et me oleme, noh, ta ei ole lihtsalt ülikoolilinn või lihtsalt tööstuslinna. Ta on New York, kus on kõik. Ja kui kellelgi avaneb võimalus tulla New Yorki, siis ta lihtsalt peaksin kõndima erinevates nendes etnilistes kohtades sõitma näiteks metrooga ülesse minema külla, dominikaani vabariiki, sõitma rongiga alla minema kuulastama Hiina rahvavabariik ja, ja nii edasi. Kui sa võtad mis iganes Euroopa riigi, siis on kindlasti raskem sisse elada, sest et seal on olemas üks meie grupp ja ülejäänud outsiderid kes siis omaette väikseid gruppe moodustavad. Aga kes on New Yorki meie grupp, et New Yorgis on ikkagi see, et, et see kõik kokku, et sa võtsin ikkagi kui mina, olen ju tegelikult väga vähe aega. Noh, inimese elu mastaapides olen ma väga vähe aega elanud New Yorkis, aga ma tunnen. Ma kuulun siia, et see on ikkagi kiiresti läinud, et euro papa liidus toimuvad sellised immigratsiooniprotsessid on palju valusamad, minu arust. Kui palju inimesi iga päev su mõtteid loeb, kas sa saad kuskilt ka selle kohta infot? Vaim? Igapäevaselt on natuke üle 1000, ma ei ole ausalt öeldes väga täpselt sellist statistikat teinud. Mul on küll pealsele loendur nii-öelda, ta näitab seda keskmist siis, et, et keskmine oli, viimati oli mõnevõrra üle 1000, aga ma mäletan näiteks seda, kui minu blogi katkendid olid avaldatud õhtulehes eelmise aasta jõulude paiku. Ja siis ma olin just omale peale pannud selle loenduri ja see oli nagu selline uus huvitav mänguasi, et huvitav vaadata, et kust, mis tundidel, mis riikidest, mis umbes maailmajaost ja see element küll pahviks, sest et siis oli nii, et laevas oli üle 10000-sse, oli siis teisel päeval pärast artiklit. Aga siin tuleb ka arvestada seda, et see oli just jõululaupäevajärgne päev või midagi sellist, sest neil on ilmselt rohkem aega niimoodi internetis tahas oli huvitav artikkel vaatama, et siin on see viide link, et kuusid edasi saab, et ma arvan, et see oli ühekordne fenomen, et neid nii palju oli. Seal on palju, sest et noh, kui sa mõtled eestikeelse lugejaskonna väiksest peale, siis siis see 10000 on Eesti jaoks. Suur number praegu ilmub su blogi vähemalt selle pealkirjad Eesti Päevalehe koduleheküljel. Sa selline kummaline fenomen, nagu sa ütlesid, et traditsiooniline meedia või see nii-öelda vana mainstream meedia ja uus meedia ühinevad Päevalehe koduleheküljelist isse, midagi toimub. Jah, võib küll, nii-öelda mulle blogijana küll täpselt see päevalehesüsteem ei meeldi, kuigi samas ma tervitan, et nad seda ühenemist teevad, mulle ei meeldi see, et neil on automaatne süsteem iga minu blogipostitus, iga asi, mis ma kirjutan ja avaldan, läheb automaat suhteliselt üles nende koduleheküljele. Kui ta osutub suure loetavusega postitus hakkas, siis ta läheb automaatselt üles nende kõige esimesele leheküljele, aga see tähendab seda, ma võin kirjutada millest iganes, ma võin kirjutada oma eraelust, panna mingisuguse hästi räige pealkirja, aga seal ei ole mitte mingisugust inimliku tsensuuri või kontrolli vahel. Samas näiteks Eesti Ekspressis on samamoodi mainstream, meedia blokindusid ühendatud ja nendel on inimene, toimetaja, kes lappab igapäevaselt läbi erinevaid blogisid ja valib välja postitused, mis tema meelest sobivad Expressi formaadiga. Neil on mingisugune ühiskondlik kõlapind, nad võivad ka eraelus tal, aga seal peab olema midagi sellist, mis paneb selle toimetaja valima. Ma tean, kui Google hakkas avaldama oma uudiste lehekülge News Google punkt com, siis tekitas sellest ka paljude ajakirjanike seas vaidlusi, kuna seal leheküljel on ka uhkelt märgitud, et kõik need lood, mis ilmuvad, ükski inimene Nende valiku juures rolli ei mängi ja seda ongi just blogijate ja selle uue meedia puhul palju räägitud, et igaüks võib ühelt poolt ajakirjanikuks hakata, teiselt poolt need on niivõrd võimsad kanalid, nende kaudu saab levitada, millist infot sageli arvutid valivad, millist infot edastada. Sellega tekib maailmas selline omamoodi imbumine, Müra informeerituse asemel tekib hoopis selline infotulvas infotormis olemise tunne, et enam ei saagi aru, mis toimub. Jah, ja ma lisaks siia juurde selle, et et selle väikese inimese vastutus kogu selle asja juures on niivõrd suur, ma siiski usaldan inimest rohkem kui arvutit, ütleme niimoodi valijana ja, ja teadete edastaja, noh, aga ütleme niimoodi, kui näiteks mina ja sina siin laua taga lepime kokku midagi, et me hakkame nüüd rääkima midagi Ameerika kohta, siis eesti rahvas usuks, sest et, et meil on niivõrd suur võim käes, ütleme niimoodi, et minul lihtsalt sellele noh, minul ei ole üleüldse toimetajad seal blogis ma võiksin teha mida iganes seal ja väga paljud usuksid, et just nimelt see vastutustunne, et ma pean üle kontrollima oma faktid, et ma ei saa kirjutada, et tänupühade ajal tapeti 100 miljonit kalkunit. Ma pean üle vaatama, 45 miljonit kalkunit, tapeti. Kas sa usud, et kõik ajakirjanikud, internetiajakirjanikud, lisame siia juurde, seda teevad, kas igaüks tunneb seda vastutust ja kas see traditsiooniline ajakirjaniku professioon amet ei hakka seetõttu nagu kaduma, sest igaüks võib ajakirjanik olla korraga? Ma kardan, et tegelikult paljudel ajakirjanikel nagunii ei ole seda vastutust, olles sees olles toimetuses, olles töötanud toimetustes erinevates, ma tean, umbes, mismoodi ajakirjanikud pahatihti hakkavad niimoodi näiteks ära panema mingisugustele, poliitikutele, kellega neil on mingisugune suhteliselt isiklik pisikene vaenukinnas ja muud sellised asjad. Ma ei ütleks niimoodi, et, et blogimine nüüd otseselt midagi siin muudaks. Et see jääb alatiseks küsimus, et, et iga inimese enese enesetsensuur ja ja enesedistsipliin, see on ühtemoodi blogimise, see ajakirjanduses. Logimise puhul on võib olla erinev see, et seal on üks inimene arvuti, palju lugejaid ajakirjanduse, väljaannete ja meediakanalite puhul on, on inimesi, kes otsustavad ja kes on siis nii-öelda valiku tegijad, rohkem et seal tundub, et on selline kontrollfilter nagu olemas rohkem kui blogide puhul. Seda küll, et kontrollfilter on olemas, võib-olla blogimise üks kontrollfilter on see, et lugejad tekivad ikkagi nendele blogidele, kelle juurde tekib ühel või teisel põhjusel usaldusväärsust, et sa võid saada ilmselt mingisuguse kiire kaduva populaarsuse osaliseks ka siis, kui sa hakkad selliseid vanu ajalehe Post stiilis valeteateid esitama, kui sa seda teed, väga stiilselt võib saada selline ilukirjanduslik mõnus fenomen, kui see kukkus hästi välja, ütleme, kui sa hakkad valetama ja sul ei ole annet ja sul ei ole filtrit. Noh, toimetajatena oled, see ei toimiks nagunii. Ilukirjandus, kas sinu blogi tekstidest võiks ka midagi kunagi kaante vahele jõuda? Mul tuleb ilukirjandust välja lähikuudel nagunii, tegelikult bloki tekstidest olen ma mõelnud küll, et võiks midagi, aga nendest tuleb midagi, sest et mul on juba kirjastusega kokkulepe tulevad tekstid, mis puudutasid rohkem keskkonnateemat, sest et et üks protsess, mis on minuga Ameerikas juhtunud. Ma ei tea, kas oleks ka mujal minuga juhtunud, aga Ameerika suure raiskamise sees olen mina kogu aeg rohkem ja rohkem roheliseks ja keskkonnateadlikuks muutunud. Ja nendest muredest olen ma kirjutanud oma blogis ja nendest tuleb raamat välja. Sa ütlesid, et raamatuid tuleb veel väga viljakaks kirjanikuks oled muutunud. Mõni asi on olnud tükk aega sahtlis varem, aga ma arvan, et üks Ameerika hea mõju mulle on see, et ma olen hakanud rohkem julgemaid asju, tuleb teha, et, et see on see Ameerika hea külg, see, et julge teha näiteks eelmisel suvel suve alguses ei salga üldse, ise võtsin ühendust Õhtulehe peatoimetajaga, kes on ka minu vana hea tuttav ja küsisin, et kas teil on olemas järjejutt selleks suveks tema, seda ei ole, need kaks nädalat veel aega, et me pole veel jõudnud selle peale mõelda, mis näitab, kui hull on lehetegemise argipäev, eks ole? Kaks nädalat veel aega ja. Ma võtsin kätte koos ühe sõbrannaga kirjutasime sellise triller stiilis järjejutu, millest tuleb nüüd ka raamat välja, siis tulevad välja minu lastejutud, mis on mõeldud sellistele alla viieaastastele lastele ja mille inspiratsiooniallikaks on mu oma kolmeaastane tütar. Ja siis tuleb veel üks 12 aastastele poistele mõeldud, seiklesid kõik, see on järgmise aasta plaanidesse kõik juba kirjastustes olemas. Nii et veel mitte selle aasta jõuludeks tuleva aasta alguses. Nii see järjejutt pidi tulema, aga kuna see tegelikkus toimuks suvel, siis kirjastusega koostöös muutsime plaane ja otsustasime, et et see tuleb välja rannahooaja alguses. Ja see on siis randa kaasa võtmiseks, mu neiud. Sa ütlesid, et sa kirjutasid selle ühe tuttava sõbratariga, nii et selle kirjutamine toimus siis, nagu ma saan aru ka New Yorgi ja Eesti vahel siis interneti vahendusel. Ja mitte ainult, ma ei ole seda oma kaasautorite elu sees näinud ka mitte. See on ikka vapustav, mida kõike võib interneti vahendusel teha. See on vapustav, tuleb vaid internetti minna natukene õigete sõnadega guugeldada ja me leiame kindlasti veel mõned inimesed, kes on kahe peale kirjutanud internetis pikka romaani, ilma teineteist ealeski nägemata ja vahemaaks ookean. Enam-vähem midagi sellist võib küll olla varem ka juhtunud. See tüdruk Dagmar. Ta on ikka reaalselt olemas, mitte virtuaalne. On olemas, ma olen ta telefonis ka kaks korda rääkinud, et nii ei ole, et ma iseendale iseendaga oleksid seda kirjutanud, ta on olemas ja ma loodan väga, et, et me ka reaalelus klappima. Ma olen temaga absoluutselt olnud niimoodi tehissuhtes, mõnes mõttes ja samas on see suhe väga reaalne. Ma mäletan ka seda, et kui ma kunagi uurisin ühe artikli jaoks sellist jututubade fenomeni, mis on tänapäevaks kuidagi ära vajunud, aga mingisugusel hetkel ütleme nii, sky kuus-seitse aastat tagasi oli see väga populaarne. Ja siis keegi ütles mulle seda, et et see, mismoodi inimesed suhtlevad interneti jututubades, et see on tegelikult rohkem reaalne kui see, mismoodi inimesed suhtlevad kusagil suitsustes ööklubidest näiteks et sa näed rohkem teise inimese mõtete hinge, siis aga ütleme nii, et sa ei näe kehakeelt, et see on üks asi, aga muidugi kehakeelt saab täpselt samamoodi võltsida kui ka igat teist asja, et klubide kehakeel küll inimesi ka siis see väga ei näita. Samas tekitab mõte sellest, et sa istud õhtul üksi arvuti ees ja vestled kellelegiga Eestist. Sellise üksindus pildi, kas see uus meedia uued infokanalid ei tekita või süveneda just nimelt sellist eraldumist, üksi olemist, ühelt poolt räägime ja vahetame mõtteid ja teiselt poolt oleme ikka väga üksi. Ma tean küll seda tunnet, see, kuidas Sa lihtsalt pead selle masina välja lülitama ja õnneks on mul mereni minna kuus maja ookeani ja seal sa saad selle tunde jälle kätte, et sa oled ikka päriselt olemas. Putukad lendavad ringi ja koer jookseb ringi ja, ja sa saad tagasi selle tunde. Aga muide, kui ma Eestisse kolima hakkan, siis ma kindlasti tahan saada sellist tööd, mis ei nõua liiga palju arvuti taga istumist, et ma tahan saada seda päris eestimaalt kas või mõneks aastaks uuesti seda inimesi, lõhnu ja tundeid, mitte seda, et oleks mingisugune arvuti taga istumise töö. Kuule kuulavad meie juttu Eestis hilisõhtul, siin New Yorgis on pühade-eelne hiline pärastlõunainimesed on töölt tulnud pisut elevuses, siin meie ümber on ka värvilised jõulutuled. Kuidas sinu jaoks pühad? Sel aastal tulevad? Ma arvan, et ma sel aastal poodidesse katsun mitte minna jõulueelselt, et eelmisel aastal sai sealt sellise reaalsuse laksu, kui me läksime mingi paar päeva enne jõulupühi viimaseid oste tegema ja see oli, see oli kohutav. Aga et Ameerikas on, ma loodan, et Eestis veel mitte. Kas on jõulud niivõrd kommertsrealiseerunud niivõrd täis seda vähem rohkem mõttetu träna ostmist ja poodides tunglemist? Mul on sellest tegelikult natuke kahju, et minu jaoks hakkab siin üha rohkem ära kaduma see, mis minu jaoks jõul kunagi ennevanasti oli. Et selline rahu, vaikus, küünlaviimine surnuaeda, selline eestlaste mõnus komme meil oli ka lapsepõlves selline komme, et kunagi kas mitte, vääris jõululaupäeval kunagi jõululaupäeva paiku, tavaliselt läksime metsa ja viisime sinna porgandeid ja asja panime tavaliselt kirja kaardiga juurde loomakestele. Noh, see võib ka lihtsalt olla see, et ma hakkan vanaks saama ja muru ei vanasti rohelisem ja nii edasi, aga, aga see kahjuks on nii, et, et mulle ei meeldi jõulude juures need uued fenomeni, mida ma siin Ameerikas üha enam kogen. Kas sa nõustud selle klassikalise või teiselt poolt klišeeliku ütlemisega, et kui Ameerika köhib, siis Euroopa saab selle nakkuse üsna pea, nii et see, mida me tegelikult siin näeme seal tegelikult Euroopas väga ja väga olemas, et ei saa öelda, et Ameerikas oleksid mingi unikaalne kommertsialiseerimine. Ja ma tegelikult kardan seda, et kui ma nüüd lähen Eestisse tagasi oma arust olema selleks ette valmistunud aga samas ma kardan seda, et need Eesti elu kommertseliseerumise ilmingud on mõnes mõttes valusamad taluda kui, kui see, mis ma Ameerikast näen. Sellepärast et et ma ilmselt võtan eesti asja isiklikumalt, kui ma näen, eks ju, seda plastmasslaadungit, mis läheb prügisse, siis ma läheb see natuke rohkem korda, selle lõpetab Eesti Eesti metsade, mulla reostajana, kui ütleme, siin ongi nüüd see asi vees, tärn, naelandi, reostus, mis läheb ka korda ikka ühtemoodi, aga see eestilise toni isiklikum ja lihtsalt Eestis on ütleme see prügi sorteerimine, et see on kõik niivõrd halvasti korraldatud hetkel. Ja ma mõtlen kohe, et kui ma tööle lähen, esimese asjana peaks viima kontoris läbi pärisorteerimise sisseviimisel, sest et kui ma viimati kontrollisin, siis igatahes läksid selles suures Postimehe majas ikka paberit vanamoodi üldprügisse. No ma loodan, võib-olla see on juba praegu muutunud, sest tegelikult on seda niivõrd lihtne korraldada, lihtsalt peaks olema koridorides sellised konteinerid, prügikastid, kuhu igaüks oma paberi prahi viib. Ja need siis viiakse edasi üldisesse makulatuuri, et seda on väga lihtne korraldada. Seda peaks tegema tegelikult suhteliselt iga kontor oma initsiatiivi korras. See on huvitav kuulata, et kellelgi on Ameerika tõstnud sellise sotsiaalse närvi sest tavaliselt muutuvad paljud inimesed just teises suunas, et ostan omale suurema auto, mis neelab rohkem kütus, tarbime, tarbime, tarbime, maa on suur, ruumi on palju raha võimalik palju teenida. Et see ongi see elu, mida siia Ameerikasse tullakse elama. Minul on see kindlasti vastupidi toiminud. No ma ei saa paratuma. Ma tõesti ei kannata lausa sellist raiskamist, ma saan aru, et ma olen võib-olla teen liiga, sest need on nagu nad on toredad inimesed ja neil on kõigil armastus oma perekonna vastu ja nii edasi, aga küllap seda armastust väljendavad ainult asjade ostmise näol ja siis need asjad nagu niivõrd palju mula valmistab see sellist vastikust näiteks meie selle teisipäeva hommikul tänavatel kõndimine äärelinnas. Sest teisipäeva hommik on see aeg, kus prügi kokku korjatakse ja lisaks nendele ära sorteeritud prügikastidele, kus siis ühes on paber, teises plastmass, kolmandas üldprügi on enam-vähem iga äärelinna maja ees mingisugused lihtsalt prügisse minevad asjad, mööblit on seal siis on seal sellised laste mänguasjad, sellised suured plastmassasjad, ilmselt keegi ei taha neid nagu edasi müüa ja osta, sest et igaüks ostab nagunii jõuludeks sünnipäevaks uueks see nagu käib sellise armastuse näitaja, mis juurde, et need asjad ikkagi sellises korraliku saare linnas peavad uued olema. Seda on tõesti kurb vaadata. Ja samas ma tean, et, et kui Eestisse elu järk tõuseb, siis samamoodi needsamad fenomeni, nagu sa ütled Ameerika kehi Eestis Eestis on nohu või kuidas sa ütlesid, väga hästi öeldud. Kas neid protsesse saab üldse kuidagi peatada? Sinu arvates sa ütlesid, et kui Eesti saab rikkamaks, siis on kõik see, mis siin toimub, seal paratamatu. Selles suhtes on mul üsna kindel prohvetlik arvamus mis maailmas saab, et ma arvan, et mingisugune kriis tuleb mingisugusel hetkel, inimesed? Ei, nii, see ei ole nii palju mõistust, et nad lihtsalt suudaksid kuulata praegu teadlaste häält, kes üritab öelda, et inimesed saate aru, et kliima soojeneb väga katastroofilise kiirusega ja ja, ja kõik need asjad, mis see endaga kaasa võib tuua golfihoovuse muutmises, aga mis võiks inimese panna teistmoodi tegutsema. Et see on noh, nii pisikese inimese tasandil kui inimkonna tasandil on see, kui tekib mingisugune hädaolukord kriis ja nii palju, kui mina olen lugenud, aru saanud, siis üsna pea tõusevad igasugused kütusehinnad veel väga palju sellega seoses et Lähis-Idas hakkab üsna varsti nafta otsa saama või ütleme nii, et otsa saama nagu väga lihtsustatult öelda, aga lihtsalt ütleme nii, et olemasoleva nafta kättesaamine läheb üha kallimaks ja sellega seoses tulevad lihtsalt suured majanduskriisid. Kui ma sellest lugesin mõni aasta tagasi esimest korda, siis oli öeldud, et üks esimesi näitajaid on kinnisvarakriis Ameerikas ja naftahindade naftatoodete hindade tõus sillamaailmaturul ja mõlemad asjad on praegu toimumas, noh nii mina kui sina teame väga hästi, mis toimub, eks ju, Ameerika kinnisvaraturul, et on noh, surnud turg hetkel ja, ja kõik on juba harjunud sellega, et lennupiletite hinnad ja bensiini hind on teine kui eelmisel aastal ja ilmselt tõuseb veel järgmiseks aastaks ja siis lihtsalt kogu selles kriisis ma arvan, et muutub suhtumine asjadesse. Et inimkond saab selle kõigega hakkama, võib küll igasuguseid jamasid läbi elada tulla, aga ka homme sellega saame ja pärast seda meenutatakse kunagist seda kummalist dekadentlik aega, kui ütleme nii, et klaasi vee joomiseks oli vaja valada plastmassist tops ja see siis lihtsalt minema visata. Kas sa poliitikat kuidas võtta? Ma mulle meeldib lugeda vahel lehti ja raamatuid, aga ma olen praktiliselt loobunud Ameerika televaatamisest, sest et tabasin ära mingisugusel hetkel selle, et iga kord, kui ma teleka käima panen, siis mind tabab mingisugune paranoia hoog vähemalt poole tunni jooksul, et jälle terroristid plaanivad piima mürgitada ja mingisugused sellised uudised ja kõik see kuidasmoodi, seda ameeriklast klopitakse, see on ikka hoopis teistmoodi kui näiteks mingi Kanada või inglise või eesti uudised ja siis loobusin sellest ja ma arvan, minu vaimne tervis on sellest võitnud. Meie perekond on demokraatide toetajad ja George Bushi hästi suhtu. Aga ei saa öelda, et meeldiks hea meel. Bushifiaskude jälgimine? Noh, ütleme need Iraagis surma saanud inimesele, mul on väga kahju, aga need on ka ainult üks pisike näitaja kogu sellest supist ja ma ei usu, et olukord väga paremaks muutub, sest ma tulen ikkagi tagasi selle juurde selle keskkonna juurde, sest et kui naftatoodete hinnad tõusevad ja kui samal ajal suurenevad järjest igasugused looduskatastroofid, mis käivad selle kliimasoojenemisega kaasas siis lihtsalt no loogiline mõistus vaatab, et ega siin väga palju paremaks ei saa minna. Ma küll arvan, et noh, ütleme nii, et minu seisukohalt paremaks läheb see, et, et järgmised presidendivalimised ilmselt võidab demokraat külma, hoiaks pöialt, kui algoor kandideeriks uuesti, jah, sest, et juba siis, kui ta kunagi ammu ammu kandideeris, siis juba olid tal talle see sõnum, mida tollal ei võetud, väga tõsiselt oli see kliimasoojenemine ja et kõik maailma juhtivad jõud peaks praegu panema sellele, et suuta seda ütleme seda protsessi takistada natukene vähendada. Et see sõnum ei jõudnud inimestele kohale, siis selle aasta suvel kunagi, kui tuli välja tema film ebamugav tõde, kus ta rääkis sellest kõigest jälle täpsemalt uuesti ja võib-olla natuke populaarsemas keeles ja mulle tundub, et sõnum jõuab üha rohkem ja rohkem pärale, et vähemalt see kino käisin oli ütleme nii, et järjekord oli nii suur, et kõik ei mahtunud seda ühte seanssi pidin ootama teist seanssi ja, ja see oli päris heade reitingutega film. Ja samamoodi tema raamat, aga kahjuks ta vist ei kandideeri, ma ikka nagu loodame, et ta tullaksegi kapist välja, et no ütleme nii, et ega Hillary Clintoni kandideerimine pole ka ametlik, aga samas juba ikka üha enam elam. Mainitakse, et, et noh, nii-öelda mitteametlik kandidaat, demokraat aga noh, alati on mitu kandidaati, et ega see ei ole ainus Hillary ja ma nii loodaksin, et maailm kuulaks algoori sõnumit, et kui tema saaks selleks USA president, miks siis oleks lootust? Millest sa kõige rohkem Eestis puudust tundma hakkad, kui sa nüüd sinna tagasi mõneks ajaks kolinud Ma hakkan võibolla puudust tundma prügi sorteerimisest, mis seal ütleme, see on üks kummitus, mis mul on sellest, et kuidasmoodi ma lähen kaubamajja, ostan näiteks mingisuguse jogurtitopsi või plastmasstopsis salati, ma söön selle ära ja siis ma võtan umbes, loputan selle ära ja kuhu ma sellesse viskama pean? Seal me viskame tavalisse prügisse, sest et ei ole seda plastmassi panged, mis mul läks, Ameerikas on ja ma mõtlen, et ma tean, mis ma sellega teen, aga ma kindlasti pean midagi selles suhtes ette võtma, vähemalt oma blogis hästi palju seda hilisema kurtma hakkama. Praegu on blogi nimeks Ameerika unistus aga siis tuleb siis Eesti unistus Eesti unistuse sees olla proovide järgi, mis seal on. Aga Ameerika on andnud mulle ilmselt sellist elamise julgust, seda, et, et sa võid olla sa ise. Tänases kesksaates kõneles mitu aastat New Yorgis elanud ja siit peatselt Eestisse tagasi koliv vabakutseline ajakirjanik Epp Petrone Kell Epu internetipäeviku vastu huvi tekkis siis selle aadressi leiab Eesti Päevalehe internetiväljaande blogide rubriigist. Mina olen Neeme raud, siit New Yorgist, Peatse jälle kuulmiseni.