Tänases keskööprogrammis kulgeme mõttes väikesele saarele keset suurt järve kus igal suvel saavad kokku maailma kõige tunnustatumaid teadlased ja nende uudishimulikud noored kolleegid. Et vabas ja sundimatu õhkkonnas mõtteid ja ideid vahetada. Nobeli teaduspreemia laureaadid on käinud Saksamaa lõunapiiril poodeni järves väikesel saarel paiknevas Lindau linna südames noorte lootustandvate teadlaste ja tudengitega kohtumas juba aastakümneid. Ajapikku on kohtumised kogunud üha suuremat tuntust polaarsust ning väikesele saarele peab igal suvel mõneks päevaks mahtuma üha rohkem ja rohkem teadvus inimesi. Eestisse pole teatavasti Nobeli preemiat seni veel tulnud. Aga juba paar-kolm aastat on Linda kohtumistele sõitnud noori eesti teadlasi. Täna kuulemegi helilisi meenutusi sellesuviselt füüsikute kohtumiselt. Meenutusi vahendab Priit Ennet. Erardelt Hoft on Utrechti Ülikooli teoreetilise füüsika professor kes sai 1999. aastal Nobeli preemia elektronõrga vastastikmõju uurimise eest. Lindo kohtumisel kõneles ta seekord üsna üldpopulaarsel teemal oma visioonidest teaduse ja tehnika tuleviku kohta. Kuulame meiegi, mida ta arvab näiteks nanotehnoloogia väljavaadetest. Teemast, mille üle veel mõned aastakümned tagasi taipasid arutleda vaid üksikud helged pead nagu näiteks samuti Nobeli füüsikapreemia saanud Richard Faehlmann. Vaimu neil oli tohutu ettenägemisvõime. 1959. aastal ei mõelnud keegi tegelikult nanofüüsikast välja arvatud Fainman. Ta ütles, et vaadake, kui väikesed aatomid tegelikult on mida kõike nendega saaks teha. Kujutage ette, et te võite aatomite manipuleerida sama suure täpsusega nagu me praegu manipuleerima puutükikeste või metallitükikestega. Ja valmistama nendest mitmesuguseid seadmeid. Kujutage ette, et me suudame valmistada aatomimõõtkavas seadeldisi mida kõike me võiksime siis teha ja Afayman püüdiski fantaseerida. Kõike võiks teha. Seejuures püüdis ta väga kindlalt püsida teadaolevate füüsikaseaduste piires. Ta ei püüdnud ka kvantmehhaanika seadustest mööda hiilida. Pigem püüdis ta keskenduda sellele, mida realistlikult teha saaks ja teha saaks, näiteks aatomimõõtkavas, arvutada, mälusid. Ja kui nii, siis see tähendab, et infoajastu, milles me praegu elame, on alles alles alanud. Praegusel ajal salvestame bitid ja baidid umbes ühe ruut mikroni suurusele alale. Aga seda ala võiks tohutult vähendada. Teadaolevate füüsikaseaduste järgi võiks infot tõepoolest hoida ka üksikutes Ta mitte molekulides. Ja nii muutuks mälu tõepoolest füüsiliselt väga-väga väikeseks. Ja tegelikult näitab elusolendite olemasolu DNA molekulide olemasolu, et looduses tegelikult hoitaksegi infot juba molekulide tasemel. Küsimus on selles, kas inimesed suudavad loodust siin kunagi ise jäljendada. Ükski füüsikaseadus seda igal juhul ei keela. Mis tähendabki, et tõenäoliselt on infoajastu praegu alles alanud. Ehk siis arvuti riistvara saab veel väga tublisti täiustada. Samas pole raske ka ennustada, kus on selle arengupiir. Arvatavasti ei saame info vita hoida palju väiksemas alas, kui seda üks aata. Siis jõuamegi piirini, mida on väga raske ületada. Võib muidugi arvata, et kvantarvuti saaks asjadega veel natuke paremini hakkama. Aga eks kvantarvutid ei ole omad väga suured piirangud. Kehtib Moore'i seadus, mis väidab, umbes iga kahe aasta järel kahekordistub info hulk, mida võime teatava suurusega mälukiibil hoida. Ja kui see suund jätkub, siis saab infot pakkida järjest tihedamaks ja tihedamaks. Senitoimunu põhjal ei saa küll kuidagi väita. Moore'i seadus hakkaks kehtivust kaotama. Jah, tõesti, võib-olla see kahekordistus, tempo on mõnevõrra kahanenud umbes ühe koma kaheksale või ühe koma kuuele aastale. Aga kui võtame piiriks aatomite mõõtkava, siis võib kiire kasv jätkuda veel aastakümneid ja aastakümneid. Nii et arvutitel on tõesti väga palju arenguruumi veel ees. Aga see tähendab tõenäoliselt, et oodata on ka intelligentsete masinate ilmumist. Töö juures ja see on koht, kus paljude inimeste seisukohad lähevad juba üsna lahku. Nii mõnedki teadlased ja tuntud ulmekirjanikud Ki on seisukohal, et inimintellekt on midagi niisugust, mida meil mitte kunagi ei õnnestu arvuti abil jäljendada. Mitte kunagi ei juhtu, et arvuti saab sama targaks kui inimene. Mina olen siiski teist meelt. Arvan, et ei ole olemas mingit põhimõttelist takistust, mis keelaks inimtasemele intellekti arvutisse viia. Aga kuidas seda täpselt teha, kuidas seda programmeerida? Selle välja nuputamine võib nõuda programmeerijatelt kõva tööd veel paljude põlvkondade vältel. Olen kainelt mõtlev füüsik ja ma ei usu, et inimese ajutöö oleks kuidagi seotud kvantmehaanika mõistatusega. Mõned nii arvavad, aga mina mitte. Minu seisukoht on, et inimese aju ei ole midagi eriti muud kui üks väga hea arvuti. Aju käsutuses on küll palju-palju parem riistvara ja palju-palju parem tarkvara kui tänapäeva arvutitel. Aga see ei jää nii igavesti. Kehtib reegel, et kui oleme loonud masina, mis jäljendab elusolendi tegevust näiteks masina, mis jookseb masina, mis kaevab masina, mis lendab siis niisugused masinad toimivad palju paremini kui elus alandise. Näiteks kaevavad masinad kaebavad palju sügavamaid auke, kui ükski loom, lendavad masinad lendavad kõrgemale kui ükski lind. Ja ma arvan, et mõtlevad masinad siis, kui nad ükskord valmivad, on inimesest palju targemad. Ja kui sellised masinad ükskord luuakse, siis selle tagajärjed ühiskonnale on üsna ennustamatud tarku masinaid, roboteid, olgu nad siis väljastpoolt juhitavad või sisemise elektroonika abil juhitavad. Võib teha ka väga väikesi. Selle kohta on ka ulmelugusid küllalt, aga kehtib üks väga konkreetne loodusseadus, mis siin ka piiri. Loodusseadused ei luba luua väga pisikesi roboteid, millel oleks samas väga teravad silmad. Väikestel robotitel on väga kehv nägemine ja see tuleneb ühest väga fundamentaalselt loodusseadusest. Kui meil on mingi detektor mingi registreerimisvõi mõõteseade siis selle lahutusvõime on seda parem, mida suuremad on seadme mõõtmed. Inimese silmad on parajalt suured selleks, et võimaldada meile meie harjumuspärast nägemisteravust. Aga näiteks juba putukasilmad on palju, palju väiksemad. Ja järelikult on ka nende nägemisteravus palju väiksem kui meil ja sinna ei ole mitte midagi parata. Näiteks kärbes näeb väga halvasti ja see paistab välja sellest, et kärbsed lendavad tihtipeale vastu aknaklaasi sest nad ei märka aknaklaasil asuvat tolmu kärbseseenega ämblikuvõrku. Ja just sellel asjaolul ju põhinebki ämblike elu. Meie näeme ämblikuvõrku, aga kärbes mitte. Ja isegi teist kärbest ei näe kärbes paremini kui meie. Meie näeme kärbseid paremini kui kärbsed ise. Tavaliselt inimesed selle loodusseaduse olemasolu peale lihtsalt ei tule. Loomulikult, kui meil on väga hea tarkvara, siis me võiksime teha 1000 väga pisikest robotit mis omavahel visuaalseid andmeid kombineerivad ja saavad nii terava pildi kokku. Nii et kokkuvõttes oleks nad varustatud siis justkui 1000 korda suurema silmaga ja saame üsna teravaid pilte teha. Kujutage ette, kui me suudame valmistada aatomite mõõtkavas seadeldisi siis avanevad meie ees tegelikult piiramatud võimalused. Ja meie tänapäevased seadeldised ja Tööriistad tunduvad nende uutega võrreldes siis justkui kiviaegsed. Kas me sinnamaani ka kunagi jõuame, seda ei saa kindlalt öelda, võib-olla tulevad ette mingid niisugused takistused, mida ma praegu ei suudagi ette kujutada. Aga igal juhul ei ole see tänapäeval võimalik. Küll aga võib tänapäeval juba manipuleerida suuremat sorti molekule, näiteks nagu valgud ja DNA. Ja me näemegi juba nanotehnoloogia ja bioloogia segunemist. Geneetika geenide muundamine on ala, millel minu arvates on väga suur tulevik. Võib-olla bioloogid parandavad mind, aga minu arvates on geenimanipulatsioonid samuti üks niisugune ala, mis praegu on alles kujunemisjärgus. Ja sealt võib edaspidi oodata lahendusi paljudele inimkonna ees seisvatele probleemidele nagu näiteks toidupuudus, energiaprobleemid, vee kvaliteet. Võib-olla tulevikus hakkavad mingid geneetiliselt muundatud elusorganismid näiteks soolasest veest magedat vett tegema. Kui me räägime DNA-st, siis tänapäeval osatakse väga suurte pingutustega DNA koodi lugeda. Aga DNA koodi kirjutada me väga hästi veel ei oska. Ja me saame seda koodi kirjutada. Aga oma praegust taset võime võrrelda raamatu kirjutamisega, mida teeme nii, et rebime mõnest olemasolevast raamatust terveid lehekülgi välja ja köidame neid siis uude raamatusse kokku. Niimoodi kirjutatakse praegu Teeennad, võetakse üks lõik DNAd ühest organismist ja pistetakse see teise organismi DNA külge. Minu arvates niisugune meetod ei ole raamatute kirjutamiseks küll parim viis. Ja see kehtib ka DNA kohta, aga ma ei soovi sellega küll kuidagi oma bioloogidest kolleege solvata. Ma arvan, et see, mis nad teevad, on väga kõrgel tasemel. Aga seda valdkonda võib veel tublisti edasi arendada. Loodetavasti võib tulevikus soovitava DNA koodi esmalt kirjutada arvuti kõvakettale talle ja siis vajutada nupule. Ja kuskilt masinast tulebki siis välja just täpselt niisuguse ehitusega DNA molekul, nagu me oleme kavandanud. Ma arvan, et kauges tulevikus on see kindlasti võimalik. Ma ei näe mingit põhjust, miks ei peaks võimalik olema. Aga muidugi nõuab see aega ja väga palju jõupingutusi ning tõsist teadustööd. Eestit esindas tänavusel kohtumisel füüsika doktorant Heli lucknel. Siin Lõuna-Saksamaal, Lindaulinnakeses poorenzee järve väikesel saarel on nüüd juba päeva käinud üks väga tõsine teadusüritus, kus 24 Nobeli preemia laureaati peamiselt füüsika alalt on siin jaganud oma teadmisi ja kogemusi noortele füüsikutele, kellest üks sadade seast on ka Eestist minu kõrval heli luckner. No millised muljed on siin nende loengute, nende kohtumistega kogunenud? Ma arvan, et see on üks väga tore üritus, mis täidab kahtlemata oma kolme eesmärki, mis nad on siis seadnud, üles inspireerida, harida ja samuti ergutada suhtlust kommunikatsiooni noorte teadlaste vahel. Et ma olen kohtunud väga paljude huvitavate inimestega, kes on täpselt kas siis minu minuga ühe ealised teevad samu asju või on natukene eespool tagapool. Ma tean, mis on nende mured, probleemid, kuidas ühes teises riigis asjad käivad, et, et see on olnud väga huvitav. Muidugi, see on kõik lihtsalt pelgalt lisa sellele, et siin on suurepärane võimalus kuulata nobelistide ettekandeid, mis, mis on kahtlemata olnud väga inspireerivad. No milline ettekanne on olnud see kõige inspireeriva Köie kõige vanemate ettekannet on raske välja tuua. Mulle väga meeldis ettekanne Bose-Einsteini kondensaat idest. Samuti loomulikult lähiajal on pannakse käima CERNi suur uus kiirendi, et pärast seda ettekannet läksingi nobelistid diskussiooni kuulama. See oli väga ülerahvastatud ja populaarne ja, ja väga-väga hariv ja huvitav. Ja samuti täna. Täna oli ettekanne minu teemad sümptozecum laseritest ja optikas seal ümber. Millest oli ka loodetavasti siis palju kasu? Ja kindlasti. Aga siin on ka osa teemasid olnud, sellised väga, võiks öelda isegi üldfilosoofilised või maailma kõiksuse ja inimese kohani selles ulatuvad eriti nüüd, täna, neljapäeval, sellel viimasel päeval on need on sellised üldinimlikud teemad. Kas need ka midagi pakuvad korüfeede esituses? Kindlasti pakuvad, eks me kõik peame mõtlema, mis on meie planeedist edaspidi ja ja kuidasmoodi üldse teadust teha ja mis selle asja kõige mõte üldse on, et aga noh, minu arust on väga hästi paigas olnud, balanss on räägitud nii füüsikast kui kui ka üldfilosoofilistel teemadel, et kumbagi ei ole liiga vähe aega, liiga palju. Sinu eriala on siis Fempto impulsid, nagu ma nüüd siit kuulsin, võib-olla seleta natukene lähemalt, millega sa siis igapäevaselt tegeleb ja mis sulle siin ka ühe teemaga nagu kokku langes. Tänapäeval on oluline igasuguses infotehnoloogias kommunikatsioon, optiliste signaalide saatmine ja füüsika põhiseadused, natukene sellised kiuslikud, et nad keelavad ära valguses paketi saatmise muutumatul kujul ja meie just nimelt uurimegi kuidasmoodi teha selliseid valgus kuule mis levivad, on väga lühikesed, väga-väga väikeses ruumi piirkonnas on energia koondunud ja samas nad levivad ilma muutumata. Ja selliseid lainepakette osatakse teha ja isegi mittelineaarses keskkonnas tekivad nad iseenesest, aga, aga seal on veel väga palju uurida ja ma olen veendunud, et, et praegustest rakendustest läheb asi veel väga palju edasi ja, ja sealt võib tulla midagi väga põnevat. Ja üldiselt kunagi ei tea ju, milleni võivad need fundamentaaluuringud välja viia, neid on esialgu lihtsalt huvitav uurida. Aga kuidas on kulgenud need nobelistide ja noorte füüsikute omavahelised kohtumised, kuhu tegelikult ju mitte kedagi muud peale nendega grupi ei lasta isegi ajakirjandust mitte. Võib-olla mõne saladuse, kuidas seal on olukord, milline õhkkond. Nad näevad välja niimoodi, et sellesama päeva kõik nobelistidest esinejad saavad ühe võimalikult suure ruumi, see on väga väikesaar. Ja siin ei ole väga palju suuri ruume, aga iga iga nobelist saab oma ruumi ja siis tudengit. Ja noored teadlased, keda teema huvitas kõige rohkem lähevad sinna kuulama ja küsima. Ja seni maali, kus ma olen osalenud, need on olnud küll väga inspireerivad ja nobelistid on väga jutukad inimesed, neile meeldib rääkida oma teemast üldfilosoofilise ja nad väga kiirelt adrateeruvad ka igasugustele küsimustele ja tudengite seisukohalt on need tihtipeale need ruumid väga ülerahvastatud. Võib-olla ma olen valinud sedasi väga entusiastlikke nobelist. Ja väga keeruline on saada üldse võimalust küsida. Aga, aga seni õnneks läinud ja väga tore olnud. No mida sa oled näiteks küsinud? Ma küsisin näiteks, kas Bose-Einsteini kondensaat ides siis see on selline vorm, kus kaas on viidud nii madalale temperatuurile, tal eelnevad laine omadused, uurisin, kas seal vallas ollakse abivalguskuulidest, kas nad saaksid oma aatomeid valgusest kuulide abil liigutada? Jaa, praeguse hetkega nende fookus on natuke teises kohas, aga kunagi ei tea. Nagu oli tänases ettekandes kus räägiti tuumamagnetresonants-ist, siis nobelistid 60.-te aastate viie 50.-te aastate lõpupoole ütlesid, et jah, et sellele ilmselt väga vähe rakendasime, sellega on väga vähe peale hakata ja me võime kõik seda guugeldada. Juba on näha, kuhu see välja on jõudnud, see on seadmed, on kasutusel meditsiinis, on väga mujal paljudes uurimisvaldkondades. Jah, nii et mine tea, mida need valguse kuulikesed, mida sina uurid, võivad seal Bose-Einsteini kondensaadi kunagi tegema hakata kasuliku inimkonnale. Aga siin on nüüd üle 550 tudengi ja noore teadlase koos ja Eestist ainult üks. Kuidas sul õnnestus see siia pääseda? Teaduste Akadeemia otsis kandidaate, kes on edukad teadustöös või, või siis väljapaistvad mõnel muul viisil ja, ja siis küsis juhendajate käest akadeemikute käest, keda nad soovitaksid. Ilmselt ma siis olin silma paistnud, et ma osutusin valituks. Ma väga naudin seda konverentsi ja mul on väga hea meel, et mul õnnestus sellest osa võtta. Minu jaoks on väga õnnelikku laha juhtunud, sellepärast et mul on pool doktorantuuri aega möödas ja pool on veel ees. Ja doktorantuuri aeg on teadupärast selline hea rahulik aeg, kus inimesed saavad tegeleda teadusega, neil ei ole väga palju muid kohustusi. Ja seda teist poolt ma nüüd kavatsengi kasutada, aga selleks, et et uurida neid asju, mis, mis vähegi põnevad on ja nagu nobelistid suin suudavad inimesi innustada, et oluline on teada, et midagi saavutada, et seda asja põhimõtteliselt saab teha, siis seda nad oma eeskujuga väga edukalt näidanud. Ma lähen koju, proovi kohe järele. Vähe on inimesi, kes on Linda kohtumistel osalenud nii palju kordi kui saimanjumen juba enam kui kaheksakümneaastane mees. Mis mees ta on, kuidas ta esimest korda Lyndousse sattus ja mida ta neist kohtumistest arvab? Sellest ta kohe ise räägibki. Pluss, et iive. Olen hariduselt elektriinsener, elan Inglismaal, kui tal on sündinud Saksamaal. Inglismaale emigreerusid enne sõda töötasin seal raadiotehnikauuringute alal, aga õppisin selgeks ka mitu võõrkeelt. Ja ühel heal päeval taotlesin toe kohta CERN-is Euroopa tuumauuringute keskuses Genfis. Ja asusin seal juhtima külastuste korraldamise osakonda. Mingil hetkel sain ma teada, et siin Lyndous korraldada tehakse igal aastal Mobelistide ja noorte teadlaste kokkutulekuid. Juhtus nii, et aastal 1969 oli tsernil tekkinud plaan ehitada uus elementaarosakeste kiirendi. Ja et Saksamaa oli tserni liige, siis tuli temal kanda 25 protsenti selle kiirendi ehitamise kuludest. Üks tuntumaid kvantmehaanika rajajaid, professor Werner Heisenberg oli sel ajal Saksamaa liitvabariigi valitsuse nõunik. Ja tema nõuanne Saksa valitsusele oli, et sellist suurt seadeldist ei ole küll ehitada vaja, sest tema Heisenberg võib oma üldkehtiva valemiga välja arvutada kõik, mida me osakeste füüsikast teada võiksime tahta. Hiljem Heisenberg mõtles küll ümber, kuid aastal 1971 öeldi mulle tsernis, et vot niisugused kohtumised toimuvad. Kas sina ei võiks ka äkki sõita Ta lindausse ja professor Heisenbergi ka sel teemal vestelda? Nii ma siis siia lindausse saabus ringi ja olin üsna üllatunud, nähes, mis siin kõik toimus. Nende kohtumiste ajalugu on lühidalt järgmine. Aastal 1951 otsustasid kaks saksa arsti et käes on aeg, et saksa arstiteadus jõuaks uuesti rahvusvahelisele tasemele. Sest sõja ajal oli leidnud aset tagasiminek. Kontaktid rahvusvahelise teadlaskonnaga olid katkenud ja need arstid kutsusidki mõned Nobeli meditsiinipreemia laureaadid. Saksamaale korraldati siis kohtumine nende laureaatide ja arstide ning meditsiiniteadlaste vahel. Eesmärgiga lihtsalt vahetada natuke teadus teadmist. Siis tuli korraldajatele pähe mõte, et niisugused kohtumised võiks muuta regulaarseks. Et laureaadid ja saksa arstiteadlased saaksid edaspidigi teadmisi vahetada hakati otsima nendele kohtumistele sponsorit, drooni ja selleks osutus krahh. Lennart Bernadot toodeni järve teises otsas asuva Maynau saare omanik Lennart Berna totali seotud Rootsi kuningliku perekonnaga. Tema vaarisa just see Rootsi kuningas, kes omal ajal oli esimese Nobeli preemia teadlasele üle andnud teadlane, oli füüsik Wilhelm Rudolf. Ja nii need iga-aastased kohtumised siis algasidki. Esialgu piirdusid need vaid meditsiiniteemaga. Siis mõeldi, et laiendamäki teemasid ka teistele teadustele ja kutsume osalema ka noori teadlasi, sest meie juba oleme professionaalid, aga järgmine põlvkond saaks neist kohtumistest kindlasti väga suurt kasu. Nii et alguses oli neist kohtumistest osavõtjaid väga vähe, osalesid mõned saksa keelt kõnelevad teadlased, magistri- ja doktoriõppe üliõpilased ning mõned nobelistid siis neilt aladelt meditsiin, keemia, füüsika. Mina olen neil kohtumistel osalenud siis 1971.-st aastast peale ja tänavune kohtumine on mul 24. 71. aastal oli ka teemaks füüsika. Siis oligi mul vestlusprofessor haisenbergiga ning see kohtumine oli väga sõbralik. Ma olin enam kui närviline. Ja Heisenberg oli minu jaoks nimi õpikust. Mõnikord maalin isegi kahelnud, kas niisugune inimene üldse olemas ongi, sest see nimi tundus mulle võrrelda umbes nagu Newton'i või ainstainiga. Aga seal ta oli väga meeldivaks liitumisega. Ja esimest korda nägin ma teda selles hotellis, kus kõik laureaadid peatuvad. Ja parajast tuli ta just vaidlemas kahe teise väga tuntud füüsikuga, Õigneri ja Rabiga. Ja vestlus käis just täpselt sellest samast probleemist, mis mindki huvitas. Liigne rea rabi püüdsid Heisenbergi veenda, et uut suurt osakeste kiirendit on ikkagi vaja selleks, et uurida, kuidas elementaarosakesed käituvad ja võib-olla avastada mõni veel senitundmatu osake. Neil õnnestuski Heisenbergi ümber veenda. Minu esimene mulje oli klindo kohtumiste näol on tegemist millegi väga unikaalsusega kus noored inimesed saavad kohtuda oma eriala absoluutsete tippudega. Ja see, mida nad siin kuulsid, mõjutas tihtipeale nende edasisi karjäärivalikuid. Teisest küljest said nendest kohtumistest kasuga laureaadid sest nemad elavad muidu paljuski omaette maailmas ma enda kolleegide keskel. Ja neil ei olnud väga head ettekujutust, milliste probleemidega puutuvad nooremad teadlased kokku. Nii ma käisingi siis alguses peamiselt füüsikateemaliste kohtumistel. Aga kui ma CERNist pensionile läksin, siis paluti mul edaspidi külastada ka muid kohtumisi. Nii et olen siis käinud päris palju ka keemia ning meditsiini ja füsioloogiaalastel kohtumistel. Siis läksin jälle Kelfist tagasi Inglismaale elama ja mulle tehti ülesandeks levitada teadmist neist kohtumistest ka Inglismaa tudengite seas. Nii läksin ma Londonis füüsika instituuti. See juhtus olema 1997. aasta esimene aprill. Tutvustasin ennast ja ütlesin, et kas teate, et Saksamaal Lindaus toimuvad igal suvel regulaarsed kohtumised, kus erinevate alade Nobeli preemia laureaadid kohtuvad tudengite ja noorte teadlastega. Mulle vastati, et härra Newman, kas te teate, mis kuupäev täna mõtlesin? Tean küll, esimene aprill. Nemad arvasid, et tegu on aprillinaljaga aga mul õnnestus neid lõpuks veenda, et jutt on tõsine. Ja sellest ajast peale oleme siis igal aastal tudengite rühmad kokku saanud ja nad on siis lindaus käinud. Mul on ka pärast kohtumisi tudengitega kontaktis olnud ja 100 protsenti neist on öelnud, et kohtumised on olnud neile väga inspireerivad. Nii et tegemist on väga väärt sündmusega ja ma loodan, et see saab kogu maailmas üha tuntumaks. Praegu on siinkohal siis juba 550 tudengit ja noort teadlast 67-lt maalt ja ligi veerandsada Nobeli preemia laureaati mis on mõnes mõttes rekord, sest viimasel ajal on siin keskmine nobelistid arv olnud nii 15 20 välja arvatud 50. aastapäeva kohtumisel, kus esimest korda olid koos kõigi kolme teadusala laureaadid. Ja siis oli laureaate kokku 50. See oli täiesti ainulaadne sündmus, võib-olla ainult Stockholmis koguneb Nobeli preemia laureaate rohkem kokku siis kui preemiaid välja Nobeli teadusauhindade laureaatide ja noorte teadlaste ning tudengite igasuvine kohtumine lindaus oli meie tänane teema. Kõnelesid Erartett, Hoft, heli luckner ja Saima Newman. Mina olen Priit Ennet.