Olen Piret kooli ja kutsun kuulama kooli jutte Helsingi kooli eesti keelekümblusklassiõpetajatega. Vestlusringis on Anne Ribelus ja Silja Aavik. Mitte ainult koolist ei räägime, vaid juttu tuleb ka kohanemisraskustest, piiridest, perest ja väärtustest ning eestlusest. Kümblusklass on kohmakas sõna, kuid see pole tähtis. Hoopis klassis toimuv töö on ja see, et tragi naine anne Ribelus sai koos Soome kolleegidega mõte teoks teha. Läinud sügisel tähistatud klasside kümnendat sünnipäeva ning torti jagati peaaegu 70-le. Neist klassidest räägitakse vähe. Ehk on see kohmakas sõnaühend põhjuseks, sest nende kogemustest on meil kõigil midagi kõrva taha panna. Kuid alustame päris algusest, ehk sellest, kuidas ja miks sündis Helsingisse eestikeelne algklass. Helsingisse loodi Eesti klass sellepärast et eesti lastel oli vajadus saada oma emakeelset õpetust ja miks just Royfoori, sellepärast et rõhuri koolis oli selline direktor üle 10 aasta tagasi. Kes sai aru sellest laste vajadusest saada algõpetus oma emakeeles. Kas see direktor oli seotud mingil moel Eestiga või, või ei puutu eestlus ja Eesti antud juhul üldse selle kooli algusse ja sündi? Direktor ei olnud seotud Eestiga eestlusega minu teada direktori nimi oli sadu Hongala ja see, miks ta andis võimaluse luua eestikeelne õpe Royhory kooli juurde oli lihtsalt tema filosoofia ja tema maailmanägemus. Ühesõnaga see oma emakeelne õpe, mida kaks tundi nädalas, mis seadusega ette nähtud kõigile muukeelsetele õpilastele kaks tundi omakeelset õpet nädalas, seda said kõik soovijad, eesti lapsed, kes käisid Soome koolides, soomeklassides oli huvitatud sellest õppest, siis see oli tagatud. Aga see toimus erinevate koolide juures ja kui oma teatud koolis ei olnud nii palju eestikeelseid lapsi, see oma emakeeleõpperühm moodustada, siis nende erinevate koolide lapsed käisid näiteks õhtu poolikuti teatud kooli juures koos ja said selle kaks seadusega ette nähtud oma emakeelse õppetundi kätte. Kuidas teist, ai selle kooliõpetaja? No mina olin algul oma emakeeleõpetaja, õpetasin siis nende erinevate Nende koolide lastele oma emakeele tunde ja üks kool oli siis roigu vory kool, kuhu ma sattusin eesti lapsi õpetama ja kuna neid eesti lapsi oli seal piisavalt palju ja, ja minus oli küpsenud mõte ja arusaam sellest, et eesti laps peaks saama kindlasti rohkem oma emakeelset õpetust välismaal elades, kui need kaks nädalatundi siis rahuri kooli direktoriga sellel teemal vesteldes ta ütles, et tema annab võimaluse, et kui te leiate lapsed, siis palun väga, hakake neid õpetama kahes keeles, et eesmärk oleks siis osa lihtsalt oma emakeelne õpetus ja kakskeelsus ja et selleks oleks siis vaja saada luba luua keelekümblusklass eesti lastele, kuidas moodide villased sinna saite, kas te kuulutasite lehes või käisite läbi saatkonna neid otsimas, kohalike, kus lehes olid Väike-Kuulutus piirkonna lehes ja ühesõnaga oli teada peresid, kus laps on kooli tulemas, esimesse klassi, aga ametlikku infot ei antud, niinimetatud tobedus virasto, sealt ei saanud mingit infot, kuigi me küsisime, ühesõnaga, neil ei ole õigust anda sellist informatsiooni ja seda oleks saanud osta päästeregistrist rahvas rahvastikuregistrist ja, aga see oleks maksnud küllalt palju ja Soome riik on nõus seda kinni maksma, sõna levis lihtsalt, aga, aga see polnud sugugi kerge saada 95. aastal, kui me olime loomas seda klassi peresid kokku, kes oleks olnud huvitatud, et nende laps oleks saanud osaliselt eestikeelset õpet, sellepärast et et eestlaste häbeneti eesti keele kõnelemist kõva häälega avalikus kohas Veneti emad rääkisid meelsamini lastega vigases soome keeles. Jaa, Me saime kokku ainult seitse last, kes siis olid valmis tulema 96. aasta sügisel sinna osaliselt eestikeelsesse keelega kümblusklassi. Kuigi ma mäletan, et meil oli isegi koosolek välja kuulutatud kõigile eestikeelsetele vanematele, et kelleni need, see kuulutus ja, ja teave jõudis. Et rahvast oli hulgaliselt koos ja, ja soomlased Soome selle hetke erivajadustega laste õpetaja rääkis nendele vanematele, kui tähtis on saada algõpetus oma emakeeles, et kui on üks tugev keeled, kõik muud keeled tulevad ka siis laps omandab neid paremini. Sellele vaatamata oli palju selliseid inimesi, kes tegid teistsuguse otsuse. Panid oma lapse soomekeelsesse kooli, soome klassi. Kuidas need lapsed Soome olid jõudnud? See oli neli aastat pärast seda, kui Eesti taasiseseisvus lapsed olid enamuses peredest, kellel oli staatus A2, ingerisoomlane tagasipöörduja. Et nende juured olid Soomes, nende perede juured, ma ei tea, kui palju nad ise kogesid seda või nad lihtsalt kasutasid selle võimaluse ära ja tulid vaatama, et kuidas mujal maailmas elada. Aga kui ma seal roihuri koolis neid oma emakeelseid lapsi hakkasin õpetama, et siis oli just olukord, et kui ma läksin nende laste juurde, näiteks koolisööklas, kus nad oma soomekeelsete klassikaaslaste kõrval sõid ja kui ma kõnetasin neid eesti keeles, siis nad vaatasid ehmunud nägudega ringi. Et kas ma nüüd pean tõesti eesti keeles vastama, et mõtle, klassikaaslased saavad teada, kui nad senini veel ei tea, et ma olen eestlane. Et ma olen erinev ja lapsele on see ikka väga raske olla, erinev ükskõik mis põhjusel. Et äkki mind hakatakse narrima või ma ei tea, kuidas minusse suhtuma hakatakse, aga et see, see probleem kadus, kui kogu kool nägi, et need lapsed on olemas, et see oli selline täiskasvanu olemas, kes räägib seda keelt ja muutusime kooli üheks osaks, siis oli iseenesestmõistetav, et et Me eksisteerisime nende kõrval seal ja minu meelest nagu teistpidi jälle on väga tänuväärne võimalus antud meile olla eestlased soomlaste hulgas. Te tegite sellest erilisusest rikkuse. See oli meie kooli moto, kaiki, eri laisijad kõiki samu Narvas ja et ma olen näinud tõlgituna eesti keelde seda. See oli pisikene rinnamärk, et ma olen näinud sellist eestikeelset märki. Magedad iga lillekese haigus õitseda. Roos, karikakar või sinna pikka heina sisse ära kadunud madal lilleke. Ja nüüd on 10 aastat möödas, mis on selle aja jooksul muutunud seda, et eesti emad julgevad oma lastega eesti keelt kõnelda. Ma usun, et see on nüüd palju levinum ja enam ei ole vaja häbeneda. Ja nüüd on see iseenesest mõistetav. Aga mis teie igapäevatöös on muutunud? Kõigepealt olid need just need ingerisoomlaste tagasipöördujate kätest tulnud lapsed meile ja need lapsed olid enamuses ju ikka väga väikeste ja soome tulnud, nad olid valdavalt käinud Soome lasteaias ja nad oskasid mõlemaid keeli teatud määral ja mõne puhul oli probleem, et nad räägivad soome keelt rohkem kui eesti keelt ja mõne puhul oli probleem, et et nad räägivad segakeelt, et mis oli nagu kõige ohtlikum selle lapse jaoks. Esimesed kolmandad läksid niimoodi, et laste taust oli just selline, nagu ma ütlesin. Et siis hakkas tulema selliseid lapsi, kelle üks vanem tavaliselt ema oli abiellunud soomlasega ja laps oli eestikeelne eesti koolis juba käinud, siis tuli selliseid lapsi juurde, ühesõnaga kelle kodu oli kakskeelne teatud hetkest alates, aga tugevam keel oli eesti keel ja emakeel oli eesti keel ja vanem tahtis, et laps ikkagi selles keeles õppimist jätkab. Ja tasapisi siis tuleks kõrvale soome keel, kuna teatud aastate möödudes on vaja jätkata sellel lapsel soomekeelses koolis. Ja nüüd, kui me tänapäeva välja jõuame, et praegusesse hetke, siis meil on valdavalt tugevalt eestikeelsed lapsed, kes siis tulevad kas esimesse või viiendasse kuuendasse klassi Eesti lasteaiast või eesti koolist Eestimaalt. Ja nüüd, kui meil oli varem eesmärk tutvustada nendele nii-öelda mingil määral Soomestunud lastele Eestit, viia neid Eestisse ekskursioonile ja siis need Meil ei ole enam seda vajadust, sellepärast et need lapsed on vaja just kohandada elu jaoks Soomes, õpetada neile võimalikult ruttu soome keel teise keelena selgeks ja tutvustada neid Soomega. Saame ajalooga modeaduseda, näidata neile Soomes kohti. Praegu võiksime öelda, et teeme seal eesti soome keelekümblusklassi Eestimaalt tulnud lastega kes on meile jõudnud, siis Eesti erinevatest koolidestame. Kohandame neid siis oma Soome kooli kollektiiviga ja siis valmistame ette üleminekuks külastmis. Nii et teie kooli eesmärk on aja jooksul täiesti teiseks muutunud. Te olete ainulaadne selles mõttes roivoori eestikeelsed klassid, te olete nagu külakool, teil on mitu klassikomplekti erinevas vanuses lapsed samas klassis ja, ja pisikesed klassid. Teil on kolm õpetajat pida, see teilt nõuab? Kui ma olen õpetanud Eestis kolmekümneviieses klassis, siis ma võin öelda, et sellel õppeaastal Üheksateistkümnes klassis õpetada tundub tõesti vähe. Aga kui juurde liita sinna veel, et osa tunde toimuvad liitlasi tundidena ja väga paljudes õppeainetes tuleb lastele kogu õppematerjal ka eesti keelde tõlkida siis sealse töökoormus koguneb. Nii et ma peaksin natukene kõhkleval seisukohale selles, et klassid on väikesed ja klassid väiksemad võrreldes eelmise aastaga tänu sellele, et meil on nüüd ka kolmas õpetaja tööl. Et koolivalitsus leidis võimaluse rahastada kolmandat klassi, sest kahe õpetajaga koos õpetades viitekümmend seitset last, kus ühel oli siis mõlema klassi laste arvele Hannes 30-le ja, ja meil tuli mõlemale ette valmistada umbes 15 16 õppeainet nädalas eraldi õppeainet, mittetunde ja vanus, astmed olid, siis mina õpetasin teist. Neljandat ja kuuendat ja õpetaja Anne õpetas esimest, kolmandat ja viiendat. Ja kui koos on esimene ja viies, siis eriti palju seal ühiseid asju koosseis õpetada. Et algusest peale on meil olnud kolm eesmärki, kakskeelsus, identiteet ja integreerumine. Need eesmärgid on, on meil säilinud aga et nüüd kakskeelsus on endiselt eesmärk ja integreerumine samamoodi, aga see identiteedi tugevdamine oma kultuuri ja keele põhjal, et seda vajadust meil lihtsalt enam antud hetkel ei ole, kuna need lapsed, kes tulevad Eestist, need on kõik kindlalt, et eestlased ja neil nagu eesti keel sellisena on täiesti suus olete te käinud teisel pool piiri, mitte nüüd ainult Eestis, aga ka näiteks Stockholmi, Eesti koolis või Peterburi eesti koolis või, või näiteks Riia Eesti koolis, mismoodi toimub seal eesti keele õpetamine ja eestlase hoidmine ja millised on erinevused teiega võrreldes, enne kui me asutasime keelekümblusklassid Royfoori kooli juurde, käisime me Rootsis Stockholmi eesti kooliga tutvumas hiljem nendega koostöö, et ei ole teinud, meil on sõprussidemed Riia eesti kooliga ja kui Riia Eesti kooli õpetajad käisid meil külas, sellest on kaks aastat, siis nemad tõdesid, et oi kui tore, teie lapsed räägivad eesti keelt. Ja meie ei saanud nagu aru, millest nad räägivad, et neil on ju eesti kool Riias ja kõik. Ja siis tuli välja tõsiasi, et tegelikult need Riia Eesti koolilapsed, need ongi valdavalt lätlased või siis, et mingid juured mitme põlve tagant ulatuvad küll Eestisse, aga et eesti keelt õpetatakse ainult nelja esimese aasta jooksul seda õpetatakse siis eestikeelena, mitte õpetajata eesti keeles ja kui me seal külas käisime, siis me nägime ise ja kogesime, et seal oli neli õpilast, kes olid võimelised vabalt eesti keeles vestlema. Et sama seis oli, oli tegelikult Stockholmi Eesti koolis, me olen palju aastaid seal käinud, aga, aga need olid siis juba kolmanda põlve eestlased, kes 90.-te aastate alguses ja keskpaigas seal õppisid. Ja neile õpetati siis ka eesti keelt rohkem ja ühesõnaga vähem eesti keeles ja valdavalt siis rootsi keeles ja teel ometigi ei ole eesti kooli nimetust, ehkki te teete seda tööd hoopis teistmoodi kui, kui nüüd siis piiritagused naabrid, miks ei ole Eesti kooli, mis selle nimega toetuse andmist on takistanud? Ega ma ei olegi taotlenud nimetust sellepärast et Soome riigi seadus lubab õpetada ainult riigikeeles ja ametlikud riigikeeled on soome keel, Herootsige ja kõik muu õpetus, muus keeles on osaliselt oma emakeelne õpetus ja keelekümblus ja meie lähemegi sinna alla. Piirid on lahti, Eesti kuulub Euroopa liitu juba mitmendat aastat interneti. Kui sisse otsingumootorisse lüüa märksõnad eesti kool ja Soome siis tuleb palju mitmeid foorumi lehekülgi. Jaga mitmeid artikleid ning Need kõik viitavad teile, teil on ka oma internetilehekülg eesti klass, punkt met. Kuid kuidas teid leitakse? Viimasel ajal on inimesed saanud Helsingi Eesti suursaatkonnast informatsiooni meie olemasolu kohta. Minu meelest ka väga huvitav fakt, me ikka tavaliselt küsima ka, et kus te üldse teada saite, et me olemas oleme? Tuleb meelde kaheks naljakas juhus, kui üks lapsevanem ütles, et müüsin pool krunti ära ja sinna teise krundi poole peale hakati maja ehitama. Ehitajateks olid eestlased. Ja vot selle ühe ehitaja käest kuulsin, et Troyfooris cool. See krundi ise küll ka eestlane, aga veel koolist Soomes elades ei teadnud ei algusest peale oleme kogu aeg võtnud esimese klassi õpilasi tulebki teistesse klassidesse, mitte ainult esimesse ja kõigisse vanuserühmadesse. Et me olemegi püüdnud piirata seda õpilaste arvu, et me saaksime iga õpetaja, et tegeleda 20 kuni 22 õpilase õpetamisega ja, ja esimest korda me oleme fakti ees, et me peame mõnedele vanematele, kes meiega ühendust võtavad, ütlema, et kahjuks meil ei ole kohti selles vanuserühmas sest lihtsalt liiga suureks nende rühmade ajamisel pole mõtet, me ei jõua neid lapsi ära õpetada, kuna nad õpivad kõik sisuliselt individuaalse õppeplaani alusel, kuna nad on nii erineval ajal Soome tulnud ja see soome keeletase ja siis ühesõnaga soomekeelses koolis hakkamasaamise valmidus. Et me peame tagama mingisuguse taseme, et laps saaks soomekeelses koolis hakkama ja nüüd näiteks lapsevanemad, kelle laps viiendas-kuuendas klassis käib Eestis ja see pere on soome kolimas siis me soovitame sellistele vanematele, et on olemas sellised vastuvõtuklassid, kus siis valmistatakse laps võimalikult maksimaalselt, püütakse talle siis õpetada soome keelt, ta kaotab aasta ühesõnaga ta võib-olla seal poolteist kuni kaks aastat selles valmistamas klassis. Ja siis läheb tasapisi selle üle aasta programmi järgi edasi Soome koolis, sest ühesõnaga meie õpetus puudutab õpilasi esimesest kuuenda klassini ja seitsmendat klassi eestikeelset, osaliselt eestikeelset ei ole olemas. Ja sel aastal, kui esimene lend meie õpilasi lõpetada ja siis me arutasime vanemaks, aga et kas oleks mõtet ajada asja edasi niimoodi, et seitsmendas ja kaheksandas üheksandas ka lapsed osaliselt oma emakeeles õpiksid? Osa lapsevanemaid oli arvamusel, et see oleks loomulik ja lihtne, kerge lapsele. Aga mille taha asi jäi, et siiski ei olnud see soov nii, nii tugev ja kuna Soomes on niimoodi, et seitsmendasse klassi minnes laps saab valida kallakuga klassi siis need soovid kallakute suhtes olid väga erinevad, et kes läks muusikaklassi, kes tahtis spordiklassi, kes kunstikallakuga klassi minna. Ja juba see viis need lapsed linna erinevatesse koolidesse laiali siia nagu ongi jäänud mõtte jätkata seitsmendas-kaheksandas üheksandast meie kakskeelset õpetust Helsingi koolist. Aga ometi kasutame väljendit, et siis kui perekond soome kolib, teie koolis saavad õppida siiski ainult need lapsed, kes elavad kas Helsingis või Helsingi lähiümbruses niinimetatud satelliitlinnades, miks ei ole mujal Soomes selliseid keelekümbluse klass? Raske öelda, miks ei ole, et meie teada ei ole? Võib-olla võib-olla kuskil on juba loomiselule on loodud ka meieni pole küll informatsioon jõudnud, et kusagil mujal oleks ja ilmselt jääb see asi kas lastevanemate soovi taha või siis ei anta võimalust. Ma kujutan ette, et võib-olla ka selline olukord, et. Debamaks tragi inimene, kes selle välja veab ja niisugune kohaliku riigi poolt toetav ametnik, kes sellega nõus on. Ma arvan, et kui need kaks asja kokku satuvad, et siis sünnibki niisugune lask. Lapsi on ju tegelikult palju, kuskil 4000 on vähemalt suursaatkonna hinnangul ja, ja teie koolis õpib 65, nii et jah, tööpõld oleks lai küll. Siin lihtsalt tulebki tõdeda seda, et, et kõiki vastu võtta ei saa kõiki aidata. Ei ole võimalik, et see roju voorikoolis tegutsev eesti, soome keelekümblusklass on üks võimalusest õppida osaliselt eesti keeles omandada hea kakskeelsus, minna soomekeelse sülastmesse ja integreeruda Soome ühiskonda. Räägime Joosep Tootsidest, ka igas koolis on erinevaid lapsi ja Soome süsteem on koolid rajanud nii et seal on peale direktori, majandusele juhataja, koristaja ja õpetajate ka veel hulk abimehi nii-öelda, kes aitavad õpetajal igapäevaelu korraldada. Maha jäänud õpilaste abistamiseks on loodud institutsioon nagu õpilashoolda, mida võiksid ümber tõlkida õpilashoolekanne, sinna saab õpetaja minna ja tuua siis välja need probleemid, mis on tal ühe või teise lapsega tekkinud teda siis väga osavõtlik kuulavad siis ära seal kooli medõde, kooli, psühholoog, sotsiaalpedagoog, erivajadustega laste õpetaja ja kooli direktsioonist keegi ja siis arutatakse läbi, millised oleksid võimalused, et millist abi on võimalik kanda. Et esialgu toimub see vestlus nii, et sealt seal ei osale õpilase vanem ja õpilane ise ka sellest osa ei võta, vaid vaadata, tahaks, et kas abi leidub koha peal, milleks siis oleksid tugiõpetuse tunnid. Erivajadustega laste õpetaja juures tähendab abiõpetaja leidmise võimalus ja meie koolis tänu sellele, et on niisugune paindlik õppesüsteem, on võimalik algkool sooritada ka näiteks seitsme aastaga, kui on tunne, et kus on arengus pisut aeglane ja ta seda vajab ja, ja seda tuleb kasuks. Kool on kuus klassi, on võimalik siis natukene lihtsalt pikemalt ja süvenenumalt. Just täpselt nii ja see otsus tehakse kuskil neljandas klassis, oleks nagu vaja teada, siis seal kõrgemates klassides nii-öelda viiendast kuuenda siis pisut aeglasemalt võtta neid põhiaineid. Ja kui areng on, on aeglane ka vaatamata siis sellele, eks ole, et laps on käinud selle seitse aastat meie koolis ära, siis on võimalik taotleda lapsele integreerimis otsus, ühesõnaga integreeritakse ülaaastele selliste tingimustega, et aga seal saab vajaduse korral abiõpetaja. Kaps, et oluline ongi just see, et algkoolis kui ilmnevad õpiraskused, et need kõik siiski nii-öelda kirja pannakse, kui vaja, tehakse vastavad uuringud ja oleksid kõik dokumentaalselt fikseeritud, et ülaastmel ei tuleks mingisuguseid üllatusi ja oleks võimalik varuda nii-öelda seda abiväge ja abijõude, mis siis last toetaks. Sest Soomes põhikool on kohustuslik ja ummikteid ei ole. Et alati on väljapääs ja lapsi tänavale ei lükata. Lapsi direktori juurde saadetakse või klassist välja või vanemad kooli kutsutakse. Kahtesid Soomes ei panda, sellepärast et kahte lihtsalt ei ole. Meil on selline hindamissüsteem, et esimesest neljanda klassini üldse hindeid ei panda, on ainult sõnaline hinnang ja viienda kuuenda klassi lapsele hakatakse hindeid panema. 10 palli süsteemis toimub hindamine seal viiest 10-ni, et viis sisuliselt tähendab, vot seda, et antakse võimalus uuesti vastata. Ja üldiselt õpetaja peab lapsega hakkama saama. Ja kui õpetajal on mingi lapsega palju muret, siis ta pöördubki õpilashoolekande poole, aga muidugi enne kui asi nii kaugele läheb, räägitakse ikka korduvalt lapsega ja vanemaga. Et vestlus on väga oluline kasvatusmeetod ja vorm. Miks peab nii palju rääkima, kergem oleks ju hernestel põlvili panna või nurka saata või lihtsalt järelaitamistund määrata. Väga oluline on, et laps aru saaks, mida temalt oodatakse. Et laps aru saaks, et tema peale loodetakse ja, ja lapsevanem sama moodi, et ühesõnaga omavastutus on suur laps ise vastutab, pere vastutab selle selle eest, kui hästi halvasti laps õpetatava omandab. Et kui nagu kuidagi ise kohale ei jõua, siis võetakse muud abivahendid kasutusele. Kujutan ette, vaata, võib üsna plindris olla. Eriti veel juhul, kui, kui klassis on laps, kes kogu ühiskonda on pehmelt öeldes vägisi toodud toodud sellepärast, et vanemad on otsustanud, et me nüüd kolime ja kolimegi teisele poole piiri võõrkeelsesse ühiskonda, sõpradest eemale sugulastest eemale. Iga inimene vajab aega, et kohaneda. Te näete neid kohanemisraskusi oma klassis. Me näeme lapsi, kes kohanevad kiiresti ruttu ja me näeme siis lapsi, kellega nii ei lähe asjad. Ja kõige olulisem selle lapse kohanemisele on minu meelest pered Tartus. Ja see, et kuidas see pere on valmistunud ja last ette valmistanud selleks soome ümberasumiseks kolimiseks. Nendel esimestel aastatel, kui, kui meie klassi tulid õpilased, kes olid sündinud Soomes või tulnud Eestist hästi noorena väiksena ja nad olid tere Soome ühiskonna, kui juba harjunud, siis kooliga kohanemine ja koolieluga kohanemine ei olnud neil raske. Aga kui raskused ilmnevad seal, ilmnevad nende laste juures, kes tulevad eesti koolisüsteemist. Need olid hästi toredaid lapsi ja väga armsaid ja, ja igatseme neid taga, kui nad kuuenda klassi lõpetavad, ülastne lähevad, aga murelaps on samavõrd palju, et isegi kolmandasse klassi tulnud laste peal teeb teinekord näha, mida mõne kooliga karm eesti koolisüsteem on lastega teinud. Nad räägivad nendest märkustest, mida nad Eestis on saanud ja räägivad sellest, kui tuimaks nad on selles osas juba muutunud. Kui õpetaja tunnis selja keerab, siis nad alustavad omavahelist juttu lobisemist sõnakuulmisega on probleeme. Et kui keegi ei vaata siis tehnika ja kui keelatakse, siis no ja mis siis, kui keelata. Selle kohta tahaks öelda, et laps on ju laps, poiss veel eriti poiss, mu enda isiklik arvamus on selline, et ka meheks kasvada, nii et rusikas kogu aeg püsti ei ole. Ja ka mehed, kellel süda on õige koha peal, on ühiskonnas väga hinnatud ja ma arvan ka taganõutud. Ma mäletan, kui meid lõpetasid esimesed lapsed, esimesed paar lendu ja nad läksid niisugustesse Soome koolidesse, kus meil täiesti juhtumisi oli tuttavaid õpetajaid. Siis me saime tagasisidet, niisugustet küll, teie klassist tuleb toredaid lapsi, et nad on nii viisakad ja nendega on nii meeldib rääkida ja et saatke ikka meile selliseid toredaid lapsi. Aga meie jaanuarikuine šokk õpetajatega koolis oli tagasiside töölt, koolist, kojumineku, teekonnalt, kus meie klassi poiste tõttu mõnede poiste tõttu peatati buss ja lubati nad välja visata, kuna nende käitumine ületas igasuguse taluvuse piirid. Et meil on niisugused mõlemad äärmused on, on meie klassis kahjuks esindatud. Või sa küsisid enne nende koristusmeetodite kohta, et vestlus on siis esmane ja ja, ja seda püütakse siis esmane karistus on vestlus? Jah, et ühesõnaga, et et vestlus vihane, esmane, seda püütakse siis nii kaua rakendada, kui, kui tulemusi märgatakse. Ja, ja mis siis veel, et ta võib teha, no loomulikult ja vestlus lapse ja koduga, et õpetaja võib lapse ukse taha tõsta, tunnist välja visata. Ja sellisel juhul teatatakse kirjalikult vanemale sellest. Ja, ja kui selline asi on korduv, siis viiakse direktsiooni esindaja juurde laps ja võidakse siis teha kooli reeglite rikkumise pärast. Kirjalik hoiatus, niinimetatud käskkiri, ja siis me soovitame, kui selline käitumine, ebaõpilaslik käitumine ja koolireeglitele mitteallumine jätkub, siis me soovitame lihtsalt oma piirkonna kooli, et kui me oleme olukorras, aga niimoodi käituvaid lapsi on rühmas neli, viis siis tuleb nii-öelda see, see, see tuumik üksteisest eraldada, et on olnud juhuseid, kus selli selline üks on olnud oma piirkonna laps ja ei ole nagu võimalik öelda või soovitada kellele seda oma piirkonna kooli, kuna meie kool ongi selline, et siis on ka see võimalus, et laps lihtsalt pannakse soomekeelsesse klassi meie koolis. Kui vanem on tulnud soome raha teenima ja laps on jäänud Eestisse ja laps on olnud siis mõne tuttava järelvalve all seal ja ta on kasvanud, jõudnud murdeikka ja, ja seejärelvalvaja ei ole enam selle lapsega seal toime tulnud ja vanem on saanud teada meie klassi olemasolust siis on ta lapse meile toonud aga just nimelt, et kui iga on juba selline ja vanemal ei ole aega lapse toetamise jaoks, sest ta on pidevalt tööl lapsendatud vägisi Soome sõbrad on jäänud Eestisse, et siis on hirmus raske meil ainult oma jõududega seda last integreerida ja, ja õpetada ja kasvatada ja kohandada nende uute oludega. Laps see niimoodi tuleb ühtäkki järele töötavale vanemale, Soome Ta on enamasti umbkeelne, mis tähendab seda, et ta ei räägi soome keelt ega ka rootsi keelt ning tema puhul ei saa ju siis koheselt abinõuna või aitamisena rakendada seda õpilashoolekogu, millest eelnevalt juttu oli. Kas on midagi võimalik teil ära teha eesti psühholoogia, koolikuraatoreid? Terapeute broivoori koolis vist ei ole, te olete kolm eestlast seal õpetama said, ja nii see paraku on, aga On mingeid lahendeid? Me loodame, et Eesti haridusministeerium toetab meid selles osas. Ja me oleme läbirääkimisi alustanud, et meile saadetaks kasvõi ajutiselt erivajadustega lastepedagoog, kes metsis aitaks. Ja need lapsed, kes abi vajavad, need lapsed on sisuliselt olemas, et sellega me ei tahaks seda öelda, et klassi eesmärk muutub, klassab endiselt Läks, milleks ta ellu on kutsutud. Iga inimene, kes on lapsi õpetanud laste õpetamisega tegelenud teab kindlalt, et erivajadustega lapsi kuhugi õpperühma mahub teatud protsent siis kui see arv muutub liiga suureks, siis see eesmärk tuleb ümber seada ja see on seesama, mida ma mitu korda tahaksin rõhutada, et kellele klass on loodud ja me püüame seda joont järgida. Et meie klassi nimetus ei ole erivajadustega laste, eesti, soome keelekümblusklass. Kui mingil hetkel oli meie eesmärgiks laste identiteeditunde tugevdamine siis minu meelest nende laste, kes meil meile praegu tulevad ja perede, mitte valdavalt, aga ühesõnaga osade seisukoht on, et eestlane olla on uhke ja hea ja, ja siin ei ole midagi paha. Aga et kui see nagu ületab teatud piiri eriti võõral maal elades, et siis ei ole enam hea, et me peame ikkagi austama ka selle maa rahvast, keelt ja kultuuri, kuhu me tulnud oleme. Tulen võõrale maale ja, ja võtan tänutundega vastu kõik selle, mida uus riik mulle pakub, aga omalt poolt kohustused või kasvõi elementaarsete seaduste täitmise jätan unarusse. Et kas või needsamad mõned üksikud näited, et kui tihti meilt teatud perede lapsed puuduvad. Seadus on selleks, et seda täita ja kui inimesed ei saa sellest aru, siis ühesõnaga ei saa mingi, ükskõik kui väike ühiskond või kollektiivse on, ei saa toimida normaalselt. Kas ta seda oskab? Mulle praegu öelda kuidasmoodi, see bussiintsident lahenes või kuidas seda lahendati. Kõige kurvem selle asja juures on see, et see ei ole esimene kord, eelmisel aastal, kui oli esimene kord, kus meie lapsed visati bussist välja halva käitumise tõttu, ühesõnaga siis direktor tegi sellest ikka suure probleemi ja, ja teatati kirjalikult, vanematele võeti lastelt enne seletuskirjad ja, ja ähvardati lausa. Kuna Soome riik annab tasuta bussipileti nendele lastele, kes kaugemalt kaks kilomeetrit meie kooli sõidavad Helsingi piirides. Et siis öeldi, et ühesõnaga, võetakse karistuseks bussipilet ära, kui selline asi kordub, see vaibus, aga sel aastal on seda juhtunud mitu korda ja õudusega võib tõdeda, et, et ühesõnaga, et miski ei aita. Et ühesõnaga, et see, selline enesekindlus, et mina võin teha minuga ei juhtu mitte midagi, et mina ei pea reeglitele alluma, eks see hämmastab, et kust selline selline lapsesse on tulnud. Et kas tõesti Eesti ühiskond toodab selliseid inimesi, kes ühesõnaga peavad iseenesestmõistetavaks, et minu kohta seadused ei käi, et kõike võib teha niikaua, kui vahele ei jää just nimelt. Ja et soomlane on ühesõnaga sinisilmne, rumal inimene, sest ta täidab seadust. Ja tegelikult see, mida me näeme vähemalt ajakirjanduse kaudu, meile jõuab see teave ja ühesõnaga infoühiskonnast, mis toimub teel olnud ühiskond on, et noh, see on Eesti ühiskond. Et võib-olla inimene, kes selle sees elab, ei märg ka seda aga tihtipeale mõnda saadet vaadates või lehest midagi lugedes tundub, et vabandage, et no mis see on, et mul on häbi eesti kultuuri kandjana välismaal näha seda kõrvalt, mis toimub. Seetõttu on pisut arusaamatu Eestis levima hakanud hoiak meie rahva erilisest tublidusest silmapaistev, sest et mille tõttu peaksime justkui väga uhked olema. Ehk hoopis väärikus oleks see mõiste, mis võiks ühiskonnas rohkem kõlama hakata ning jutuainet anda, kas on ja mis see on, et võiksime end väärika rahvana tunda? Et mõnel inimesel võttis praegust turja punaseks küll ja karvad turri, et kuidas niimoodi, et nüüd läheb jälle täpselt nii nagu vanasti. Kui väliseestlased ütlesid, et kodu Eestis on asjad nihu, aga ise parandama ei tulnud. Teie kolm noort tugevat naist, olete Soomes eestlasi õpetamas, miks te ei tule Eestisse Eesti lapsi õpetada? Ma olen püüdnud anda endast parima, et ma olen leidnud endale koha ja, ja ma olen ihu ja hingega püüdnud anda sellel kohal endast parima välismaal elamise juures oma ilu ja võlu, aga, aga on ka neid muud küljed, et see, ma arvan, et inimene, kes ise on välismaal elanud, teab seda, et see ei ole mitte ainult lust ja lillepidu. Et tegelikult välismaal elades sa pead pidevalt endale igasuguseid küsimusi esitama. Algul selle kohta, et kes ma siin olen ja miks ma siin olen ja siis, kui sa oled oma koha leidnud, ühesõnaga sisse ju kogu aeg analüüsid. Tähendab, sa mõtled kogu aeg selle peale, sa jälgid sedamis, Eestis toimuks analüüsid, seda Sul tegelikult puudubki oma kogemus sa tahad selle kogemusega teiste inimeste jutu põhjal või ühesõnaga Eestis käies, aga need on põgusad kokkupuuted ja siis kauem aega see välismaal oled elanud, seda rohkem sa kohanet seal, kus ei kohane, siis sa lähed tagasi sinna, kuhu sa tulnud oled. Et sa oled sunnitud kohanema, kui sa tahad elada seal ja siis Sa mõtled ju pidevalt selle üle, et mis on õige ja mis on vale ja miks asjad niimoodi on. Ja kui sa suudad need endale ära seletada, siis sa suudad iseendaga tasakaalus olla niimoodi, et vastuolusid ei tekkega, väiksed vastuolud on kogu aeg, mille üle pead murrad ja et see, et ühesõnaga, kui me nüüd kriitiliselt muresse asjasse suhtusime, ütlesime midagi kriitilist, ei tähenda seda, et meie nüüd oleme Need, kes võivad näpuga näidata üldsegi mitte, vaid et see on nagu koht, mille üle võiks ühiselt järgi mõelda ja need on meie jaoks Ki lahtised küsimused millele võiks kellegagi koos asju arutades vastused saada. Ja just ma tahaksin täiendada annet just selle koha pealt, et, et me meie halvusta ja me ei taha kritiseerida, otsida vigu, vaid me tunneme siiski rahva osana ennast ja meil on lihtsalt mõningaid tavalisi asju kuidagi tagurpidi nähes on lihtsalt jube jube kurb, et minu rahvas ja miks ta teeb nii ja miks ta on üksteise vastu ahel nii, nii õel. Et see on kurb, et miks meie keeles ei ole mõistet poolehoidlikkus või hoolivus. Et miks sellest nii vähe räägitakse. Kuidas te hoiate eemal oma elust oma igapäevaelust kibestumise igatsuses? Kuna ma käin iga kuu Eestis ja ei ole väga kursis eesti uudistega, sest ma ei tunne igatsust, sest mul ei ole nagu millestki puudus. Aga kibestumine, ma ei oska sellele vastata, sest ma ei tunne seda. Mul ei ole kibestumist. Sest mille üle ma peaksin praegu kibestuma? Mul ei ole midagi võetud, mul ei ole ühtegi võimalust ära võetud. Ma olen ka oma elu suutnud niimoodi korraldada ja et ma tunnen, olen tasakaalus. Et see, millal ja kus mina oma konkreetse Eesti vajaduse rahuldada, on see, et meil on Muhus suvila ja pikaõpetaja puhkuse tõttu on mul võimalik veeta suvel paar kuud seal ja ilmselt see hoiab mind tasakaalus ja, ja üleüldse, et ühesõnaga mul ei ole mingit igatsust sellist otsust, mis sunniks mind tagasi pöörduma. Ei ole sellist, mu elu on, on Soomes ja osaliselt Eestis ei, mu vanemad elavad Eestis, vanem tütar õpib Eestis, noorem tütar õpib Soomes, et ilmselt see on tänapäeval selline iseenesest mõistetav, liikus ja ja ma arvan, et ma venelast lugeda inimeseks, kellel on kaks keelt ja kaks identiteeti ja kaks maad. Te kuulsite keskööprogrammi, ajasime juttu Helsingi voorikooli, eesti keelekümblusklassiõpetajatega. Vestlesid anne Ribelus ja Silja Aavik. Saate koostas Piret kooli.