Tänases saates jätkab arhitektuuriajaloolane Oliver Arro Kadrioru tutvustamist. Esimene saade kadriorust oli eetris 27. märtsil. Väljaspool lossi ja pargikompleksi üheks esimeseks iseseisvaks hoonestus kihistuseks Kadriorus kujuneb pargi serva rajatud lossi teenijate alevik nõndanimetatud vanast loobuda. See maa kuulus ka õukonnale põhimõtteliselt siis lossikompleksi juurde, aga ta otseselt ei olnud pargiala ja toona voolanud oja äärde praegusest Poska tänavast siis kahele poole kujunes selline tare kest, rida valdavalt ühekorruselised puumajad. Kinnistute hulk, mis lobotaasse on kuulunud, on olnud erinevatel aegadel erinev aga üldiselt jäänud kahe 30 vahele. Slobodan inimestest enamik olidki siis Venemaalt tulnud lossi teenrid. Ta kokad, aednikud, tallimehed ja muud. Erinevatest loeteludes kajastuvad ka mõned juba pensionil endised teenrid, kellel on lubatud jääda oma perekondadega sinna elama. Nii et see hulk inimesi, kes seal elas, võis olla päris erinev koos pereliikmetega, võib-olla 40 50 60 inimese ringis. Seal kujunesid sellised pikad ja kitsad kinnistud. Natuke erinevad ülejäänud Tallinna ruumilisest struktuurist ja koos siis selle vene elanikkonnaga ja nende ühekorruseliste taredega, mis olid tavaliselt otsaga tänava poole pööratud. See andiski sellise miljöö, mille järgi see koht on ka nime saanud, Slobodan, mis tähendaks justkui vene alev või vene aguli või küla. 19. sajandi esimesel poolel. Kui tulid need ülevenemaalise tippfassaadid, siis ümber ehitatud majade juures või juurdeehitatud uute majade juures hakkas kajastuma ka nende klassitsistlik tüüpfassaadide mõju. Aga üks suur muudatus tuli siis 1800 kolmekümnendatel aastatel, kui Slobodan taas oli suur tulekahju, mille käigus palju maju hävis ja pärast seda korraldati Slobodan taastamiseks ülevenemaaline korjandus. Enamik inimesi Venemaal muidugi ei teadnud sellest väikesest sadamalinnast Revelist ja selle kadriorust, rääkimata siis lobodaast, mitte midagi. Aga lahke vene inimene, kui talle räägitakse, et kuskil kaugel Vene tsaari alandlikud teenrid, kes tema lossis teenivad, on hirmsas hädas, sest nende kodud on maha põlenud. Midagi ikka annetab. Ja selle ülevenemaalise korjanduse toel suudeti siis need väikesed tared uuesti üles ehitada, aga nüüd hakati ehitama Slobodan alale juba ka suuremaid maju. See ala hakkas kiiresti muutuma 19. sajandi teisel poolel, kui siia hakkas kerkima nüüd ühekorruseliste majade asemel ka kahekorruselisi puitelamuid. Ja siis 19. sajandi viimastel kümnenditel lubati singa krunt ära müüa, nii et see ala tervikuna ei kuulunud enam siis pargimaadele vaid Slobodan ess hakkasid kujunema erakrundid. Ja see tähendab nüüd tekkis palju juurde just kahekorruselisi hooneid. Ilmus selline history tsistlik, puitpitsiline, satsiline arhitektuurikeel. Kõige uhkemaks kujunes praeguse aadressiga Jaan Poska tänav 41, toona nimetati seda liivatänavaks vene preestri elamu erakordselt rikkaliku puitpitskaunistusega hoonemis lausa ägab justkui selle ornamendi raskuse all ja on sellise venepärase puitehitusstiili kõige eredamaks näiteks Tallinnas praeguseks küll kahjuks väga halvas olukorras. Eesti vabariigi esimesel iseseisvusajal Slovodaas mitmed varasemad väikesed puuhooned lammutati ja asendati juba hoopis moodsamate majadega. On sinna ehitatud üks selline suur villalik. Kivihoone on üks Tallinna maja tüüpi kivitrepikojaga maja ja nõukogude ajal sai omakorda Slobodan päris palju kannatada, kui osa maju lammutati ja mõned majad ka veel 90.-te algul seisid püsti, aga olid juba tühjad, läksid siis mõne aja pärast õnnetult põlema ja praeguseks ka neid enam ei ole. Nii et tegelikult veel 1960.-te 70.-te aastate fotodel Poska tänava lõik, mis on siis see kunagine lossi teenijate alev oli sellise hästi tiheda teistest puit eeslinnadest erineva ruumist truck tuuriga. Väga huvitav agulimaastik, mida päris sellisena tänapäeval enam ei ole. Kaua aega oli seal palju tühje kinnistuid, nüüd on hakatud nendele tühjadele kinnistutele uusi maju ehitama, mis mõnikord on ka ehmatavalt suured või väga moodsa arhitektuurikeelega, mis ka mõnedele inimestele tundub pisut sobimatu. Enamasti küll nad püüavad keskkonda sulandamiseks, fassaadidel puitu kasutada aga sellest kunagisest lossi teenijate alevist on ikkagi järel ainult riismed. Slobodan servas on üks väga huvitav kinnistu. Praegu on seal aadres Poska tänav 19. Ajalooliselt on see kuulunud kord Slobodan juurde ja kord seal kõrval asunud Lutheri suvemõisa juurde näiteks praegust Wiedemanni tänavat vanasti nimetatigi luteri tänavaks või luteri suvemõisasse viivaks teeks. Ja need majad on siis Tallinna ilmselt ühed kõige vanemad puumajad üldse, mis säilinud on ilmselt 18. sajandi algupoolest, kui üldse hakkas selles piirkonnas hoonestus kujunema. Ja seal on siis Wiedemanni ja Poska nurga all üks selline kelpkatusega nõndanimetatud Uurbaltiš tüüpi maja, kus ilmselt on kunagi olnud ka mantelkorsten, mis on aga hiljem ära lammutatud. Ja seda tüüpi maju ju Tallinnas on vanasti olnud palju, aga neid ei ole peaaegu ühtegi järel. Nii et selles mõttes see Wiedemanni ja Poska tänava nurgamaja on väga haruldane. Ja seal krundil on veel teine väga huvitav sellise sopilise kujuga maja, mille keskel on mantelkorsten siiamaani alles ja selle suure korstna järgi on rahvas seda kutsunud ka Peeter Suure pesu köögiks. Aga tegelikult ilmselt mingi pesuköök ei ole ta kunagi olnud, on olnud ikka lihtsalt mantelkorstnaga elumaja, praeguseks on need hooned ka kenasti restaureeritud ja sinna krundile tahapoole on ehitatud ka üks uus maja juurde. Järgmine oluline hoonestuskihistus Kadriorus on seotud siis Kadrioru kuurordiga, kui hakkasid siia tulema puhkust veetma ka mitmed Peterburi aadliperede esindajad, et puhata samas kohas, kust Saarid suvitamas käivad. Palju need Saarid siin nüüd just Käisi tagasi tsaariloss andis, nagu märgi, et see on üks niisugune hea ja peen koht. Ja samuti siis muidugi hiljem juba kaupmehed, haritlased, mitmed tuntud vene luuletajad ja heliloojad on Kadriorus puhkamas käinud. Mida aeg edasi, seda enam hakkas tulema ka eestikeelset seltskonda nende suvitajate juurde Eesti päritolu tohtreid, notareid, ärimehi, õpetajaid, kes siis said ka endale lubada kasvõi nädalaks-paariks koos perekonnaga puhkust mereäärses kuurordis. Ja kuigi meil on seda võib olla raske ette kujutada, siis toona Tallinn ja ennekõike siis Kadrioru piirkond oligi tuntud suvituskuurort. Sellest suvitusarhitektuurist Kadriorus on säilinud just rohkem see suvilate pool, osaliselt tulid nad aastaringseks elamiseks, keegi elas seal siis oma perega, talvel ka, aga maja oli suurem kui oma perele vaja ja seda üriti osaliselt suviti siis võõrastele välja. Ilmselt selline oli näiteks Georg stuude maja, mis asub selle koha peal, kus tramm pöörab Poska tänavalt Narva maanteele välja Poska tänava poolt tulles siis vasakut kätt, selline suurte verandadega uhke neorenessanss-lik maja 1887.-st aastast kus siis alumisel korrusel on elanud kuulus kondiiter ja kohvikupidaja stuude ise ja siis teisel korrusel on saanud tube välja üürida ja üks ajalehe Kuulutus ütleb, et seda saab üürida siis kas terve kortarina või üksikute tubade kaupa. Aga on olnud siis ka selliseid puhtakujulisi suvilaid, kus siis talvel kedagi ei elanud, võib-olla ainult õue peal, teenijate majas elas kojamees, kes hoidis maja valdusel silma peal aga ainult suviti siis suured saksad käisid seal suvitamas. Oli siis selliseid maju, kus käidi Peterburist ja need olid tihti Karendi suvilad, käidi ka Riiast ja mujaltki. Oli selliseid maju, kus käisid kohalikud Tallinna siis jõukad perekonnad suve veetmas ja neid on säilinud kahes põhilises tsoonis. Üks on siis praegune Poska tänava äär ja sealt edasi Narva maantee äär. Osa neist majadest avanevad tagumise fassaadiga vahetult parki ja seal on tõeliselt esinduslik ja uhkeid maju, nagu näiteks Poska 36 A kunagine villa paatri ja ka selliste suurte terrasside verandadega. Siis kuulus villa Mon Repo mis asus selle hilisema nõukogude aegse luigekohviku taga. Praeguseks on see luigekohvik maha lammutatud, selle asemel on uus kortermaja ehitatud. Aga see mon, repo villa seal taga on siis osaliselt restaureeritud, nüüd pärast pikka tühjana seismist ja näeb üsna esinduslik välja, kuigi lõpuni on seal mõned tööd siiamaani tegemata. Ja teine siis selline ala, kus leidub tsaariaegseid, suvilaid on mäekalda tänav kumu kõrval sealt siis edasi sinna endise loomaaia poole minnes on kõrge kalda all, mille järgi mäekalda tänav ongi mäekalda nime saanud niisugusi, uhkeid, valdavalt 1800 seitsmekümnendatel aastatel ehitatud ja ka üsna rikkalikke ja mitmekesiste puitornamentidega kaunistatud maju. Neid maju oli vanasti palju rohkem. Küllap vanemad inimesed veel mäletavad, et see majade rida läks piki mäekalda tänavat edasi ja ulatus sinna Kadrioru staadioni taha välja. Mõned majad hävisid teises maailmasõjas, aga enamik neist oli tegelikult alles veel nõukogude ajalgi ning lammutati 1970.-te lõpus, 80.-te alguses. Nii et isegi varasest lapsepõlvest mina veel mõnesid nendest majadest mäletan, mis seal teel loomaaiavärava poole olid. Aga mis siis juba toona olid lammutusootel ja mida nüüd enam olemas pole, miks need majad lammutati? Nende lammutamise põhjuseks oli suuresti see, et nad jäid etega Laagna tee rajamisele. Toona siis oktoobri teeks või oktoobrikanaliks nimetatud magistraali rajamisel. Kogu see maastik muutus enne seda ju ka Koidula tänav läks üles Lasnamäele välja mida nüüd sellisena enam ei ole. Juba 20. sajandi alguses Kadriorg oma tähtsust kuurordina hakkas järjest kaotama. Ja see oli seotud osaliselt sellega, et linn kasvas peale. See ei olnud enam linnalähedane väljasõidukoht, vaid osa linnast ja inimesed ei tahtnud sinna enam nii väga suvitama minna. Teisalt aga ka seetõttu, et Kadriorg oli selline vanakooli kuurort, kuhu ennekõike oli tuldud tervist parandama tervisevetele. See tähendab siis seda, et toona mere suplusi ka tunti ennekõike ravi, mitte lõbu eesmärgil. Ja see kuurordikultuur oli ennekõike orienteeritud ikka suhteliselt väikesele eliidile. 20. sajandi algul järjest kasvab nende inimeste hulk, kes saavad endale lubada üldse sellist asja nagu puhkus ja mere ääres puhkamine ei ole enam nii palju mõeldud sellistele tervise põduratele inimestele vaid pigem vastupidi just noortele ja tervetele. Ja, ja tuleb uue nähtusena rannas peesitamine ja selline lõbu pärast ja enda kuumal suvepäeval jahutamiseks suplemas käimine. Ja seetõttu selline puhkeelu keskus hakkab järjest enam Tallinnas liikuma Pirita poole. Ja muidugi sinna hakkavad järjest enam minema juht, Tallinna kohalikud inimesed, ka keskklassi inimesed ja isegi töölised, kes siis saavad seal noh, vahel kas või lihtsalt ujumas käia. Ja selles mõttes selline elitaarne Kadrioru kuurort, mis oli suuresti orienteeritud ikkagi ka Peterburi puhkajate teenindamisele kaotab oma tähtsuse Kadrioru nendest kuurordi perioodi avalikest hoonetest, mis seal on olnud, mida enam ei ole, võiks siiski nimetada supelsalongi, mis asus Weitzenbergi tänava ja Narva maantee vahel, kus siis nüüd on alle tänava hoonestus alle tänaval, kes Kadriorgu teavad, on ju ka sellised soliidsed eestiaegsed majad ja tegelikult see supelsalongi peahoone ise lammutati ära juba 1900 kahekümnendatel aastatel. See oli aga olnud üks igavene uhke maja mis oli rajatud 1800 kuuekümnendatel ja mille projekti saamiseks oli tehtud koguni rahvusvaheline arhitektuurikonkurss. Ja muidugi oli siis ka selliseid hotelle pansionaat üks tuntumaid nendest hotell de France, mis paiknes rohelisel aasal. Sellest on alles praeguseks abihooned, peahoone on lammutatud, oli siis ka veel villa restoran VLÜ, kus olid ka välja üüritavaid pansionaadilaadsed toad. See paiknes pargis Russalka ausamba lähedal seal, kus majade rida Narva maantee ääres ära lõpeb ja algab park siis toonase majade rida ulatus pisut kaugemale ja Bellevüü lõpetas selle majaderea. Aga seal ka hoonestust enam ei ole. Ja tegelikult see VLÜ põles maha juba esimese maailmasõja aegu, nii et seda ei ole juba õige ammu, ta on tuttav meile ainult vanade fotode vahendusel. Ja merre viis kunagi siis selline pikk supelsild ja selle otsas olid supelmajad. Miks need supelmajad silla peal pidid olema, miks seal rannaääres ei võinud olla? Ajastul, mil tunti veel peamiselt neid ravi, suplusi ja daamidel ei olnud siis selliseid sobilikke supelkostüüme vaid supeldi, siis kas lausa alasti või kui hiljem tulid ka juba supeltrikood, siis tolle aja arusaamade järgi ikkagi daam oli ka seda kandes liiga riidest lahti, et avalikkuse pilkude Ta ilmuda siis need supelmajad olid vajalikud selleks, et seal daam lahti riietuda ja siis vette minna. No seal oli nii daamide pool, kui härrade pool härrad kasutasid neid samamoodi ja toonaste arusaamade järgi, siis hooaeg kestis aprillist oktoobrini, kui me loeme neid soovitusi mere suplusteks, kuidas merest tohib viibida ainult paar minutit ja see ei pruugi üldse kõigile inimestele sobida, sest et merevee mõju organismile on väga tugev, siis meile võib see kuidagi selline naeruväärne tunduda, et küll nad ikka olid ühed peened ja ärahellitatud inimesed, aga me peame arvestama, et see supelhooaeg oligi tavaarusaamast pikem ja nad käisidki seal meres üsna jaheda temperatuuriga ka. Ja neid jahedaid, mere suplusi eriti soovitati sellistele daamidele, kes liigse närvinõrkuse all kannatavad ja kole kangesti minestama kipuvad või siis on pidevalt pahuralt meeleolus pidada hästi aitama. Kuurordi majandusest on alles üks supelsalongi teenistujate maja väga huvitav elamu praeguse aadressiga Weitzenbergi tänav 13 ja tegelikult on alles ka siis üks selline muda ja vesiravihoone, nõndanimetatud supelsalongi vannimaja Narva maantee ääres selline pikk madal ehitis praeguse aadressiga Narva maantee 80 mis on siis 1870. aastal ehitatud. Aga see on ääretult räbalas seisus ja on üsna segane, mis sellest majast edasi peaks saama. Ja tema kunagisest auhiilgusest ei ole peaaegu midagi järel ja eriti just praeguses olukorras sellise nõukogude aegse pruuni põrandavärviga ühtlaselt üle värvituna aknaluugid kinni ja osaliselt ka endised randad kinni löödud ja katus sisse kukkumas näeb ta tõeliselt õnnetu ja hirmus seal hilisemate elamute vahel välja. 20. sajandi alguses hakkab kadriorust siis järjest enam kujunema selline heakodanlik elurajoon. Ja sellele aitab kaasa ka trammiliini avamine kesklinna ja Kadrioru vahel algul siis hobutramm 1888. aastal. Tegelikult ka need varasemad kuurordi perioodi villad, paljud kohaldatakse alaliseks elamiseks ja isegi Kadriorus varasemast ajast olnud mitmed suvemõisad jäävad sinna hilisemate hoonete vahele ja kohaldatakse korterelamuteks. Veel nõukogude ajalgi oli näiteks alles Kloy suvemõisa kunagine häärber Narva maan intel praegusest metodisti kirikust pisut edasi. Aga nüüd siis tuleb juurde selliseid juba algusest peale aastaringseks elamiseks mõeldud korterelamuid. Erinevalt teistest linnaosadest kadriorust ei saa sellist töölispiirkonda, kus oleksid siis sellised väikeste korteritega vaese rahvaelamud, nagu tekkisid kalamaja ja Pelgulinnas või Ka kitsekülas ja paljudes teisteski linnaosades vaid kadriorust saab kodanluse, isegi Tallinna kontekstis võib öelda kõrgkodanluse elurajoon. Kui palju kortereid ühes majas tavaliselt oli? Tavaliselt kaks kuni neli korterit, on muidugi ka ühepereelamuid, aga suhteliselt vähe. Ja need korterid on suured, nelja-viie vahel koguni kuue toalised, sageli 100 ruutmeetrit või rohkem algselt küll valdavalt ikkagi puumajad, ahiküttega aga olid siis teenijad, kes aitasid seda suurt korterit kütta. Ja muidugi need korterid pidid vastama siis toonasele elustandardile, seal pidi olema vähemalt kaks sellist suuremat ja sageli ka uhkema sisekujundusega parkettpõrandate ja laekaunistustega ruumi siis elutuba ja söögituba kindlasti köögi juures, teenijatuba, tavaliselt eraldi tagumise köögi sissepääsuga. Seesuguseid maju on Kadriorus ehitatud siis alates 1870.-test 80.-test aastatest kuni 20. sajandi algus kümnenditeni ja nii tekkis siis Kadriorgu päris palju sellist jõukat, valdavalt algul baltisaksa hiljem ka siis vene ja eestikeelset elanikkonda ärimehi, ohvitsere, haritlasi, mõned tohtrid ja, ja üheks siis kõige varasemaks säilinud kortermajaks on 1875. aastal ehitatud elamu praeguse aadressiga Koidula tänav 12 A vanastise Koidula tänav kandis Instituudi tänava nime, sest et selle lõpus seal mäenõlval paiknev see aadlineidude instituudi hoone, see Koidula tänav 12 ta maja, see on see, kus praegu on Tammsaare majamuuseum ja kus 1900 kolmekümnendatel aastatel elas Anton Hansen Tammsaare oma perekonnaga. Suurem hulk niisugusi puumaju ehitati just 20. sajandi algul ja ühe esimese sellise, tervikliku, isegi tänapäeva kinnisvara arendust meenutava suure arendusprojektina võib ära märkida nõndanimetatud riimeri kinnistu, mis paikneb Köleri Faehlmanni vesivärava tänava vahel, kus siis on suur kobar, selliseid suhteliselt teineteise lähedale paigutatud suurte korteritega elumaju ainult erinevalt praegustest kinnisvaraprojektidest majade valmimise järel neid kortereid ei müüdud mitte ükshaaval ära, vaid need olid üürimajad. Nad jäid ühele omanikule ja neid üüriti välja. Ja enamasti need majad on projekteeritud Voldemar Lenderi büroos. Aga mõned siis on ka baltisaksa arhitekti Louis Kristofi kavandatud. Kui rääkida Kadrioru kruntidest, siis need on väga erineva suurusega. Osa krunte Kadriorus on väga suured, kus siis maja juurde kuulub ka selline kõrghaljastusega aed, kus sai jalutada mõnikord aias veel mingid aiapaviljonid mõne maja juures oli ainult selline iluaed, mõne maja juures ka tarbeaed. Ja vahel oli siis, niiet et aed oli võrdselt mõeldud kõigile inimestele, nii et ka üürnikud said sinna minna, mõnes majas oli see ainult siis majaperemehele ja tema perekonnale. Aga kui vaadata just seda nõndanimetatud riimeri kinnistut, siis siin on majad ehitatud teineteisele väga lähedale ja krundid on hästi väikesed. Nii et siin peaaegu sellist aeda ei olegi, sinna mahtus natuke sellist hooviala, kus olid puukuurid, pesuköök ja muud vajalikud abihooned ja siis võib-olla mõni suur puu, aga, aga selliste traditsiooniliselt suurte korteritega majade juurde kuuluvat aeda ei olegi. Ja kui vaadata 20. sajandi algul edasi juba 1910.-te aastate maju, siis seal on ka krundid pisut väiksemad ja samuti muutub majade arhitektuuriteel. Nüüd tuleb juugendstiil, mis Kadriorus nende kortermajade juures avaldub, küll üsna tagasihoidlikult, aga pisut siiski esindavad nad enamasti pigem seda juugendigiomeetrilisemat suunda. Ja siin me näeme just mitmeid selliseid Anton Uuessoni kavandatud maju. Ülesanne oli selline mees, kes alustas tööd Voldemar Lenderi büroos, aga hiljem hakkas siis tegutsema iseseisvalt ja oli küllalt populaarne juugendajastu arhitekt teinud just palju puumaju ja sageli temalt tellisid töid just linnaeestlased ja tema majad on sellise hästi keerulise katuse kuju ka tihtipeale ja huvitava liigendatud fassaadi kujundusega mitmete erikujuliste akendega tavapärasest kõrgemal vundamendil. Puit, juugendelamud Kadriorus siis näiteks Weitzenbergi 14 ja Koidula üheksa on Uuessoni kavandatud majad, aga neid on mõned seal veel. Ja minu meelest Weitzenbergi 12 ja 14 on väga huvitav majade paarik. Need on kavandatud ühel ajal 1912 13, aga Weitzenbergi 12 maja kavandas üks ehitustehnik Moissei klibanski. Ja ta on ilmselgelt ka olnud teadlik kõrvale kavandatud Anton Uuessoni tehtud projekt pist ja püüdnud kavandada ka suhteliselt sarnase mahulise jaotusega maja. Aga see on nii naljakas, et kuidas klippanskil tuli välja see maja nii palju vanaaegsem kogu oma dekoori käsitluselt ja laudise tüpoloogialt. Kui osata vaadata, siis näeb kohe, et tegelikult see oleks nagu 10 aastat varasem arhitektuur mis näitab, et ka toona oli pisut moodsamaid ja paremaid ja, ja pisut vana moelisemaid arhitekte. Ja loomulikult see sõltus ka tellija maitsest, millise maja keegi ehitas, selline lopsaka vormide, rikkam ja juugendile omast? Fantaasiaküllust esindav suund on Kadriorus ka olemas ja seda näitavad just mõned villad, ühe peremajad, üks on siis näiteks Koidula tänav kaheksa hoone mille juurde kuulub ka dekoratiivne metallpiire juugend väga armastas selliseid rikkalikult kujundatud sepist arhitektuuri juures. Ja teine maja, mida ma esile tooks, on Poska 50, kas ka siis 1905. aastal Ottoshoti poolt kavandatud juugendvilla. Tsaariajal näeb Kadriorus ka siis sellist tendentsi just seal sarja päris lõpuotsas, et mõned hooned krohviti üle, kuigi tegelikult tegemist oli puumajadega, et nad eemalt meenutaksid kivielamuid ja võib-olla kõige kuju ka sedamoodi maja on Koidula 10 A elamu, mis tegelikult on puitmaja traditsiooniline palkehitis, aga väljast siis viimistletud krohviga, mille on kavandanud Aleksander bürger 1915. aastal, aga esimese maailmasõja tõttu see maja jäi pooleli, nii et ta oma krohvi viimistluse sai 1900 kahekümnendatel aastatel. Ja muide, siis on linnaarhitekt Herbert Johanson teinud sellise kirja. Ärge krohviga, vaid viimistlegi hoopis laudisega ja ilmselt on püütud kuidagi seda toona juba liiga vana moodsana mõjunud maja siis nüüd valmimisjärgus, kuidagi moodsamaks timmida. Aga see ei ole nii läinud ja omanik on selle ikkagi algse projekti järgi valmis ehitanud, nii et hoone, vaatamata sellele, et ta valmis tegelikult lõplikult alles pärast esimest ilmasõda esindab ikkagi sellist sarja lõpu juugendklassitsistliku käsitlust ka nende korterelamute juurde, mis ei olnud enam suvilad, vaid mõeldud juba aastaringseks elamiseks kuulusid sageli suured verandad, mis moodustavad justkui ülemineku siseruumist välisruumi ja olid ka meie kliimas, mis sageli pakub isegi soojal aastaajal ebameeldivamaid ilmasid vahelduseks ka vihmasid, tuliseid ju ka väga praktilised. Kui aias pikniku ei saa pidada, siis verandal teed juua ikka sai ja selliseid suuri värviliste klaasidega verandasid. Me näeme näiteks sellesama Tammsaare muuseumimaja juures 1870.-test aastatest. Koidula tänaval on ka üks selline maja, kus veranda ripub omalaadse konsoolina tänava kohal. Aga siis neid ehitati veel ka 20. sajandi algul. Näiteks kohe Narva maantee ja Köleri tänava nurgal on üks väga uhkete verandadega maja vahepeal seal majas oli kasiino, sinna ehitati selline veider varikatus. Te nüüd 21. sajandi algul. Praegu on seal väga vahva kohvik-restoran sees, aga see siis ka jah, esindab veel arhitektuuri, mis justkui moodustab mingisuguse mälestuse sellest kuurordi ajast Kadrioru ja kesklinna vahele moodust juhtus ka selline huvitav üleminekutsoon, kus on siis mitmesuguste erilaadset hoonestust. Huvitav on näiteks Faehlmanni tänav praeguses Raua asumis kus siis kujunes ka üks selline muust kadriorust erinev tagasihoidlikumate majade ala, kus oli ka palju selliseid ühekorruselisi majakesi, mis meenutasid seda Kadrioru vanas lobodaad ja seda kant siis Faehlmanni tänava lõik, ütleme praegusest uuest televisiooni majast kuni Vilmsi tänavani. Varem neid maju oli ka veel hõbeda tänaval kollasel tänaval, seda kanti hakati nimetama siis uueks lobodaks. Kuigi siin nüüd otseselt enam selle lossi teenijate aleviga ei olnud midagi tegemist, aga lihtsalt see hoonestust oli sarnases laadis. Ja huvitavaid maju on ka Narva maantee ääres kadriorust pisut linna poole näiteks siis ühes sellises klassitsismiajastu puitelamus, mis on õnnekombel seniajani säilinud Vilmsi tänava ja Narva maantee nurgal tegutses ju aastakümneid apteek alates 1870.-test aastatest, mida tunti Kadrioru apteekina. Kadrioru apteegimaja on üks meie ilusamaid puitklassitsismi näiteid Tallinnas. Kui me sageli nende klassitsistlik tüüpprojektide ajastumajade juures saame muidu rääkida klassitsismi vaid tinglikult maja üld tüübi näol siis siin on tõesti ka kõik need tüüpfassaadide albumis ette nähtud dekoori elemendid puidust teostatud, mis imiteerivad sellist kiviarhitektuurile omast dekoori. Eemalt võib ta isegi jäta kivimaja mulje ja samas need kaaraknad viitavad juba siis sellisele peale tuleva neorenessansi mõjule. Maja ehitati 1800 neljakümnendatel aastatel kahe korteriga elamuks, aga siis mõnikümmend aastat hiljem kohaldati apteekiks. Selle õue peal on säilinud veel pisike apteekri maja, kus on Tallinna vist kõige väiksem mantelkorsten. Kadriorgu ilmestasid omal ajal ka mitmesugused rajatised mida enam alles ei ole. Näiteks mööda praegust vesivärava tänavat kulges Ülemiste järvest sadamasse puhast vett viiv veekanal purjelaevade ajastul, kui meresõit võttis palju kauem aega kui tänapäeval oli ju vaja varuda suuri mageveevarusid, millega merel toime tulla ja selleks oli vaja kuskilt seda magedat vett suurtes kogustes saada ja selleks siis rajati selline spetsiaalne kanal ja selle kanali peal oli ka üks lüüsi maja, kus siis sai vee hulka ka kanalis reguleerida vastavalt vajadusele ja selle järgi ongi tänav saanud vesivärava tänava nime. Hiljem kanal, siis suleti, tehti maa-aluseks, aga mööda tänavat selle kõrval oli kitsarööpmeline raud tee 19. 20. sajandivahetusel mis siis viis Viljandi suunas ja kitsarööpmelise raudtee lõppjaamaks oli Tallinna Sadama jaam, mis asus ka seal, umbes praeguse metodisti kirik kui taga pisut mere poole. See hoone oli alles veel nõukogude ajalgi ja liiklus sellel raudteel ju tegelikult lõppes ka alles 60.-te lõpus, 70.-te algul. Aga see hoone on ka siis juba seitsmekümnendatel aastatel lammutatud. Sellel kohal, kus kitsarööpmeline raudtee ületas Narva maanteed, paiknes üks huvitav 20. sajandi algul ehitatud paviljon, ilmselt ka Otto Šoti loomingu hulgast, kus siis osaliselt olid sellised kauplused, äriruumid nurga peal, aga siis üks selline kellukesekujulised tornikesega osa kellukesekujuline kukk peale oli seal peal, mida siis kasutati ka raudtee ülesõidukoha dispetšeri punktina. Ja see hoone jäi Narva maantee laiendamisele 1980.-te lõpus ja siis ta võeti kivide haaval lahti, sest juba toona muinsuskaitse seda tähtsustas ja ka kohalikud inimesed olid pahased, et miks nii ilus hoone ära lammutatakse ja oli mõte see kuskil mujal uuesti üles ehitada. Aga siis sai nõukogude kord otsa, tuli Eesti vabariik ja tuli selline suur segaduste aeg, kui igasuguseid asutusi likvideeriti ja liideti Tiia kõik väga kiiresti muutus ja need kivid läksid kuhugi kaduma. Aga noh, tegelikult midagi selgitada ei ole õnnestunud, kuhu need kivid ja uksed ja aknaraamid said, mis sealt kõrvale pandi, nii et see mõte, et seda maja kuskil mujal uuesti üles panna, läks vett vedama ja praegu umbes selle koha peale ongi see uus metodisti kirik ehitatud. Eesti vabariigi esimesel iseseisvusajal ka Kadriorg kasvas ja arenes ja ehitati täis siis mitmed seni hoonestamata alad ja ehitati ka varasemalt majade vahele uusi maju, sest Kadriorg elukohana oli väga populaarne jõukamate inimeste seas ja siia tasus üürimaju ehitada üks ilus uus ansambel, mis tekkis, oli nüüd Köleri tänava lõppu kujunenud Tallinna majade kogum. Need on siis nüüd need kivitrepikojaga puumajad, tüüpilised 20.-te aastate lõpu 30.-te aastate ehitised. Aga erinevalt paljudest teistest Tallinna majadest need elamistingimused on pisut teistsugused. Näiteks algusest peale olid enamiku korteritesse ette nähtud vannitoad mida teistes linnaosades toona nendesse kivitrepikojaga kortermajadesse sageli veel ka ei kavandatud või kavandati näiteks ainult omaniku kvartalisse. Miks selline hoonete kogum nii terviklikult sai sinna tekkida oligi just see tegelikult kuni selle ajani kuni 30.-te alguseni oli Köleri tänava lõpuosa peaaegu hoonestamata, seal oli selline suurem heinamaad, kus siis 19. sajandi lõpul oli veel laulupidu peetud, mida meenutab ka üks mälestuskivi seal Köleri tänava lõpus. Aga nüüd siis see jagati kruntideks ja üsna kiiresti, mõne aasta jooksul ehitati täis. Nii et sai tekkida siis üks selline, ma ütleksin, ilusamaid armoonilisemaid, eestiaegseid majade ansambleid Tallinnas. Aga uusi hooneid ehitati näiteks ka Wiedemanni tänavale. Niisiis selliseid kivitrepikojaga, puumaju kui ka mõned suuremad kivielamud ja üheks uueks tendentsiks ongi just selliste suuremate neljakorruseliste, mõnel juhul isegi viie, kuue korruseliste kivimajade tulek Kadriorgu. Neid näeb ka Koidula tänaval mitmeid Weitzenbergi tänava ja Narva maantee vahel. Sarja ajal ju isegi need kõige jõukamad majad olid tavaliselt ikkagi kahekorruselised puitelamud. Aga nüüd siis jah, sellised suuremad kivimajad ikka endiselt kadriorule omaste suurte korteritega. Eriti just 30.-te keskpaigas saab see tendents hoo sisse. Kas lifte nendes majades ei ole? Valdavalt lifte ei ole, sest toona peeti normaalseks, et isegi suurte esinduskorteritega elamu, kui ta on nelja viie korruseline, võib veel olla ilma liftita. Küll aga on seal muidugi vannitoad, moodsad köögid ja paljudes majades ka juba keskküte, mis oli toona selline suur luksus. See muidugi tähendas, et maja keldris pidi olema oma katlamaja, olgu siis kivisõe või puudega köetav sest linna kaugkütet veel ei tuntud. Need oma stiili käsitluselt on üsna erinevad, mõned on siis sellised selgelt modernistlikumad hooned, aga on siis ka eriti 30.-te teisest poolest sellist esindus traditsionalistliku käsitlust, kus selgelt hakatakse tähtsustama just soliidsust arhitektuuritraditsioonide poole tagasivaatamist. Aga sedalaadi käsib. Ja päris viimastel aastatel 1939 40 valminud Anton Soans projekti järgi ehitatud maja, mis asub siis Poska ja Wiedemanni tänava nurgal pikema fassaadiga Poska tänava poole, siis praegu sellist roosat värvimaja, mille puhul uusklassitsistlik, arhitekt, tuuri keel, mida me nendel fassaadidel näeme osalt võib-olla isegi uus barokne on tingitud, et nii palju ainult sellest üldisest moe ja maitse uuesti traditsioonilise maks muutumisest ja siis saksa arhitektuuri, eeskujudest ja nii edasi vaid ikkagi paiknemisest Kadrioru pargi servas, kus ilmselt ongi püütud taotleda sellist üleajalist Kadrioru stiili. Samas loomulikult erinevate tellijate lähenemine oli ka erinev tegelikult sama arhitekt Anton Soans, umbes kaheksa aastat varem oli sinnasamma pargi serva kavandanud ka Kadrioru ühe kõige ägedama ja moodsama funktsionalistliku villa mis paikneb siis Koidula ja rohelise aasa nurgal, ühe vana maja ümberehitusena kerkinud lamekatusega ja sellise ümar eeldiga väga moodne ja omas ajas kindlasti radikaalne ja inimesi ehmatanud maja. Nii et tegelikult see arusaamade erinevus, mis on tänapäeval, et milliseid maju peaks Kadriorgu ehitama, vaatama, et kas see uus arhitektuur peaks võimalikult püüdma vanasse sulanduda või peaks Kadriorgu ehitama just selliseid oma ajastu kõige moodsamaid maju, et tegelikult seesamasugune käsitluste erinevus oli juba kahe maailmasõja vahelisel ajal. Millised muutused toimusid Kadriorus nõukogude ajal? Ennekõike muutus just elanike kontingent, sest et siin olid jõukamaid inimesi, kellest paljud siis küüditati mõned juba 41. aastal osa, siis lahkus 44. aastal lääne poole, kes leidsid selle võimaluse ja asemele tuli väga palju uusi inimesi ja Kadriorus neid suuri kvartaleid. Väga sageli muudeti ka ühiskorteriteks. See muudatus sellises üldises miljöös ja mentaliteedis oli päris suur Kadrioru maine. Isegi sellise hea ja korraliku elurajoonina siiski püsis läbi nõukogude aja muidugi ka siin osa hooneid jäi unarusse, oli suuremaid lammutusi. Aga tegelikult sellistest lauslammutuskampaaniatest Kadriorg siiski pääses. Võrreldes teiste linnaosadega ikkagi ajaloolist hoonestust, on Kadriorus väga palju alles, suhtuti isegi nõukogude ajal temasse suhteliselt hoidvalt. Üks generaalplaan, mida ma hiljuti vaatasin, mis siis käsitles erinevaid Tallinna piirkondi, ütles, et Kadriorus näiteks 80 protsenti ikkagi endisest hoonestusest väärib säilitamist, mis on nõukogude aja kohta suhteliselt ebatavaline, sest paljudes linnaosades arvati, et peaaegu kõik peaks lammutama näiteks kalamajas või Pelgulinnas ja keldrimäe näiteks jõutigi ära lammutada. Selles mõttes Kadriorgu koheldi natuke teisiti. Uusi hooneid Kadriorgu ehitati suhteliselt vähe. Arhitektuurselt kõige silmapaistvam oligi võib-olla siis Voldemar Herkeli kavandatud luigekohvik, mida enam olemas ei ole. Aga selline aktiivne elamuehitus jäi kadriorust pigem kesklinna poole teisele poole Vilmsi tänavat Raua asumis, kus siis terase ja vase tänavatina tänava piirkonnas, aga Raua tänaval ja mujal ehitati terve hulk uusi elumaju. Seal olid olnud ka suuremat sõjapurustused, mida Kadriorus nii väga ei olnud ja samuti siis juba nõukogude aja esimesel poolel suuresti hoonestada ja uuesti Narva maantee algus aga Kadrioru poole suured nõukogude aegsed majad, nii väga ei jõudnud see Narva maantee alguse ümber hoonestamine, mille viimane laine oli veel 1970.-te teisel poolel seoses Moskva ja mängudega kui siis pirita poole viiv tee pidi saama täiesti uue ilme. See niisugune uushoonestamine just lõppes Kadrioru piiril, Narva maantee, Vilmsi Köleri tänava sellel suurel ristmikul, kust saab alguses Kadriorule omane lehvikukujuline tänavatevõrk. Nii et tegelikult sealt edasi ka Narva maantee suuresti Pirita poole on säilitanud oma vana ilme. Mõningaid uusi maju on Kadriorgu küll kerkinud 1900 üheksakümnendatel ja 21. sajandi algul ja Nende üle on ka päris palju vaieldud, mis meist Kadriorgu sobib, mis mitte, mis nende uute majade ehitamist on võimaldanud, on sageli just see, et nõukogude ajal siis üksikuid halvemas olukorras hooneid lammutati. D aga asemele ehitada ei jõutudki, nii et Kadriorgu jäid sellised suured tühjad augud sisse. Ja samuti siis nüüd siin üheksakümnendatel ja 2000.-te alguses, kui ajaloolist hoonestust veel nii väga ei hinnatud, kui tänapäeval suudeti Kadriorus mitmed vanad majad lihtsalt ka maha põletada ja nende asemele siis on tekkinud uued majad, nii et nad satuvad ajalooliste ehitiste vahele ja see on siis ka keeruline ehituslik situatsioon, mis seab arhitektid ka küllalt vastuolulisse ja keerukas olukorda, mida vahel ei olegi väga võimalik hästi lahendada. Ja selles mõttes siis nüüd ka need Kadrioru uued majad on saanud väga erinevaid hinnanguid, on selliseid maju, mille pärast mõned Kadrioru elanikud on öelnud, et nemad peavad nüüd minema mööda tänavat perega parki jalutama, sest et uued hooned on nii hirmsad, et nendel iga kord hakkab paha, kui nad neid maju näevad, samal ajal just need samad majad on saanud ka arhitektuuripreemiaid. Niiet et siin on nüüd väga erinevaid arvamusi sellest, milline peaks uus arhitektuurajaloolises keskkonnas siis olema Nõukogude aja hoonestus kihistustest Kadriorus tuleks veel ära nimetada ühte huvitavat rajooni, mis tekkis Kadrioru pargi lõpp puulauluväljaku poole. Nimelt seal siis oli ka üks niisugune varem vähe kasutatud ala, mis oli kulunud pargi juurde, aga noh, ta oli pigem selline poolmetsik natuke pargi aasasid ja siis sellist võsa, seal olid mõned mõisad varasemast ajast ja nüüd nõukogude aja algul, see otsustati jagada elamukruntideks, nii et sinna on tekkinud siis selline 40.-te lõpu, 50.-te aastate, et eramajade rajoon tollele ajale omased kõrge katusega, sageli sellistest punastest katusekividest katus üsna traditsioonilise arhitektuurikeelega majad, nii nagu need Nõukogude aja esimese poole majad olid selline üllatavalt, et ma ütleks nõukogude aja kontekstis saksapärane arhitektuur, kus mingit stalinismi ei näe kuskil üldse seal on lisaks neile tüüpprojektidele vahel ka eriprojekte kasutatud ja selles mõttes on see huvitav rajoon, et sinna ehitasid oma majad ka mitmed silmapaistvad inimesed, insenerid ja mõned vabriku direktorid, aga ka kultuuriinimesed. Seal oli Juhan Smuuli ja tema toonase abikaasa Debora Vaarandi maja ja ka meie laulutaadi Gustav Ernesaksa maja just sellesse Kadrioru pargi lõpp, kui nüüd nõukogude aja algupoolel tekkinud piirkonnast, mis on siis kuristiku ja oru tänava kant veel üks niisugune huvitav nähtus Kadrioru juures. On olnud Kadrioru taha mäenõlvale rajatud nõndanimetatud uus linn, see siis oli 19. sajandi esimese poole kasarmulinnak mis siis Lasnamäe nõlvale rajati, kus siis hooned paiknesid sellise poolkaarekujuliselt üsna suurejooneline, terve selline sõjaväekvartal, mida kutsutigi juba toona niimoodi uus linn, vanadel plaanidelongi nuistad saksa keeli ja Need kasarmud ehitati Lasnamäe paekivist, aga millegipärast nad olid kuidagi ebaõnnestunult projekteeritud, nii et nad olid külmad ja niisked. Sõdurid kippusid seal haigestuma ja siis jäeti maha üsna pea. Ja need kasarmud hiljem põletati lubjaks, alles on ainult üks kunagine staabihoone seal hilisemate Stalini-aegsete majade vahel ja sinnasamma uus linna lähedale ka pargi taha Lasnamäe nõlvale ehitati ka üks tuletorne, üks nendest Tallinna liitsihi kahest majakast. Nendest tuletornidest oleme me kunagi pikemalt rääkinud lasnamäe saatma, aga kindlasti tuletornid ja see tuletornis siht on kujundanud ka Kadrioru miljööd. Kadriorg on Meie elurajoonide seas tegelikult ikkagi alati olnud mõnevõrra eriline paiknedes siis selle uhke barokkpargi lähedal on siia alati püütud ehitada ka üldisest arhitektuuripildist esile kerkivat arhitektuuri taotleda sellist erilist väärikust, suursugusust ja sellest tulenevalt arhitektuuriväärtuste kontsentratsioon Kadriorus on väga kõrge. Et kui vaadata näiteks kas või tänapäeva miljööalade planeeringukaart, et siis neid maju, mis on märgitud punase värviga ehk siis kõige väärtuslikum masse kategooriasse kuuluvaid on Kadriorus väga palju, on ka riiklikult kaitstavaid arhitektuurimälestisi väga palju ja ma arvan, et enamik nendest ehitistest tõesti väärib seda just nii, et kindlasti lisaks pargi külastamistele ma soovitan inimestel ka Kadriorgu tulles leida aega Kadrioru tänavatel jalutamiseks ja selle miljöö nautimiseks. Kuulsite keskeprogrammi, Kadrioru kant. Saate tegid arhitektuuriajaloolane Oliver Oro ja Marje Lenk.