Tänases saates räägime loomade kehavärvidest ja mustritest. Stuudios on Georg Aheri ja Marje Lenk. Tundub, et inimestele meeldib kõige enam leopardimuster leopardi mustriga rõivaid on väga palju näha ja igasuguseid muid asju. Huvitav, miks see mustadele inimestele kõige rohkem meeldib? No, ega seda vist ei olegi võimalik nii mõistlikult seletada, sellepärast et suur osa nendest moesuundadest ka värvisuundadest tegelikult on ju, mitte nii, et inimene valib, mis talle meeldib, vaid moeasjatundjad ütlevad, et sel hooajal peab sulle meeldima see. Ja siis kõigil hakkabki meeldima see, mis peab meeldima ja see leopardimuster ka, eks see käib ka niimoodi jõnksudega näiteks kusagil minu meelest kolmekümnendatel aastatel oli ta selline eriti moodne ja siis siis kui osattudel kunstkarusnahkega. Me oleme siin, tehnoloogia oli teistsugune, siis vaesed, leopardid ja gepartid kannatasid hirmsasti neid nuheldi armutult ja daamid pidid saama endale uhke kasuka, kuigi noh, tegemist on ju suhteliselt sellise soojema loomaga, nii et ilmselt sest kasukast midagi muud abi olnud, sest ega ta vist eriti sooja ei anna. Aga kui muud käsib kanda, siis ta kannab, nii et miks ta meile meeldib, sellepärast detailselt peab meeldima mingitel aegadel. Samas, eks ole, need leopardid, nahksed, riided on kasutusel olnud ka suguharude ülikutel Aafrikas, nemad kasutavad gepardi nahkadest ja siis ka leopardinahkadest. Kas siis kraesid mantleid, selliseid uhkeid või siis mingisuguseid petiseid või mis iganes, need on erinevate suguharudele riidevariandid erinevad? Algselt ilmselt see tähendab see, et ma olen nii kõva mees, et ma tapsin selle looma ära ja ma võin selle endale ümber riputad, näete, kui kõva mees ma olen ja leoparde see rohkem maha löödud võis ka oma naistele ja, ja teistel sugulastel neid kinkida. Miks siis ühed loomad on tähnilise, teised triibulised, kolmandad ühevärvilised? Noh, suuresti ilmselt mõjutab seda ikkagi see, et millises keskkonnas, millises ümbruses loom elab, kes on Aafrikas läinud, see ilmselt teab, et isegi kui retkejuht näitab leopardi, siis tihtipeale ei näe teda sellel lihtsal põhjusel ta sulandub nii hästi sinna maastikus. No näiteks, kui me vaatame neid kasse kõrbealadel või sellistel stepialadel, kus on taimestikku suhteliselt vähe, siis seal nad kipuvad olema sellised pruunikad, kõrb, ilves, karakal näiteks on helepruun valkjas pruun siis lõvi, kes on vanni loov, temal ka ei ole, ei täh meiega midagi, Need ilmuvad noores eas poegadel. Lõvipoeg on samamoodi kaitsetu, kui ta üksipäini on, siis ta peab ennast ära peitma, selline tehniline kasukas aitab tal ennast ära peita. Suurel lõvil selliseid vaenlasi ei ole, tähendab, tal on vaja ennast ära peita ainult selle saaklooma eest kelle juurde ta siis hiilida püüab. Ja samas on huvitav, et näiteks need saakloomad anti loobid, keda ta siis tavaliselt püüab või mõned teised tegelased siis need omavahel signaliseerivad ka värvidega. Neil on tihtipeale selline valge saba, meie metskitsed hirved ja on selline valge saba ja seal siis signaaliks saba tõuseb püsti, tähelepanu. Alguses uurijad arvasid, anti loopida samasugune signaal, et kui antilov tõstab saba püsti, et see on, tähendab tähelepanu. Aga viimase aja uurimused on näidanud, et ühelt poolt on jah tähelepanu, teiselt poolt on see signaal ka lõvile gepardile, et ma olen sind näinud, tähele pannud, et jooksmine väsitab meid mõlemaid. Parem härmi jookseb, ole nüüd mõistlik, et ma tean, et sa tuled ja kuna ma sind aegsasti tantsima jooksen sul niikuinii ära, et parem ärme üldse jookseb, hoiame energiat kokku, sina neljanemine, tahan rahulikult süüa, see on niisugune omapärane sõnumite saatmine siis vastastikku. Ja tundub, et neid sõnumeid osatakse lugeda seda päris hästi, need, kes need sõnumit kätte saavad, siis nemad reageerivad neile sõnumitele õigesti ja, ja tihtipeale on tähele pandud ka, et pärast seda, kui need anti loogid, sabad püsti ajanud, siis lõvid kohe jätavad sellise hiilimise järgi ja longivad rahulikult mujale, et alustada uut kõigepealt peitumise mängu ja, ja siis jällegi püüda, kelle võimalikult lähedale saada. Aga samas näiteks lõvi, sugulased, tiigrid, nendel on siis selline erkoranž kasukas, millel mustad triibud. Ja tegelikult see mustade vöötide sõnum džunglis seal metsas, kus tema siis elab, on ju see, et ta nagu tükeldaks selle selle tiigri ära, tiiger tegelikult kaob ära, sest need päikesekiired, mis seal okste vahelt alla tulevad, need teevad neid selliseid valguse like ja siis varjulaike järjest ja, ja tegelikult see metsaalune on selline hästi kirev, just valguse mõttes kirev ja tiiger Roman kele too vaheosa ja mustade köitidega seal vahel on siis selline, et, et teda ei ole hästi näha. Ta kaob sinna rohu sisse ja nende valguslaikude sisse nii kenasti ära. Ega saakloom teda väga hästi tähele ei pane. Ja ta võib päris rahulikult jalutada suhteliselt lähedal, enne kui teda märgatakse, eriti tuul puhub tema poole, siis siis temal ei ole nagu eriti midagi karta, et ta saab päris lähedale hiilida. Sama lugu on Jaaguaril seal lõunaameeriklased kõikidel nendel loomadel, tegelikult see tumedamate heledamat osade vaheldumine kehal annab tal võimaluse ära kaduda. Aga Muri diislitel tuleb ka lume peal liikuda, nii et nemad paistavad hästi välja. Sel ajal, kui lumi on, siis nad paistavad hästi välja, tegelikult talv ongi nende elus suhteliselt kehvakene, aga aga suvisele seal mängib seal täpselt sama asi, et nad seal kirevus metsas, kus on valgust päris palju seal Užuuriva metsadest siis seal nad ei paista kuigi hästi silma. Et see ikkagi varjab neid. Ja sellel ajal, kui on pojad just suvisel ajal, et ka poegadel, see varjevärvus ju kaitseb neid, kui nad jäävad sinna metsa alla näiteks hundidega. Karud suuda neile siis midagi paha teha sel ajal, kui nad üksi jäetud või seal samadel aladel nüüd küll väga haruldaseks jäänud amuuri leopard ei suuda nendele poegadele suurt midagi häda teha. Kui me vaataksime tiigrid selja tagant, siis me näeksime tema kõrvade peal selliseid ilusaid valgeid laike ja need on nagu peegleid, nii nagu on peeglid metskitsedel. Mida siis kari jälgib, ütles valge laiku ilusti näha, vaat seesama kõrva peegel on siis poegadele selleks signaaliks, mida nemad siis seal metsa jälgivad. Ja see valge peegel paistab seal tumeda metsa taustal väga hästi silma, eriti kui ta on veel musta kõrva küljes ka. Nii et see kõrvamuster on Aja jooksul nende jaoks välja kujunenud ja mida siis on metsas liikudes hea jälgida ja ja see võimaldab siis seda peret koos hoida. Kas kaslaste hulgas on peale tiigri veel keegi, kes triibulist kasukat kannab? Peale tiigri kellelgi selliseid selgeid triipe ei olegi, on selliseid eba härrased triibu moodi mustreid ju väiksematel kaslastele otse lattidel ja ja siis veel otse lati lähisugulastel seal Lõuna-Ameerikas, natuke väiksemas Marqai kassidel. Üldiselt jah, kassidel need triipe jälle rohkema täppe, täpid on rohkem moes. Üks kena täpiline aafrika kiisu on ju veel serval hästi suurte kõrvade ja kõrgete jalgadega, kes seal savanni aladel siis närilistele põhiliselt jahti peab ja teeb väga uhkeid kõrgeid hüppeid. Tema on ka täpiline täpselt samamoodi, nii nagu tema suurem suguvend gepard sealsamas gepardil esineb ka selliseid huvitavaid variante, et et see muster ole mitte selline kollasel põhjal mustad täpid, vaid ta muutub väikesteks lainetes joonteks seal keha peal meenutab rohkem otse Loti, kellel on enam-vähem samasugune kasukas ja selliseid lainemustriga gepardeid tuleb ette kusagil 1000-st või isegi üks mitmest 1000-st ja see on siis mingi geneetiline häire temas. Samasugune geneetiline häire on ju ka tegelikult leopardid koolidel ja siis me kutsume neid loomi mustadeks pantriteks, alguses arvati ju, et on täitsa omaette liigse must panter. Aga hiljem, kui need musta pantri jooniseid eriti päikese käes vaadata, siis on näha seal alt paistavad need täpid leopardimuster kenasti välja, et see ei ole midagi teistmoodi. Sama lugu nende mustade Jaagoridega, et nad on lihtsalt musta värvi ülekaaluga, kasu hakkad ja neid nimetatakse siis melanootilisteks isendite eks vahel harva tuleb ette ka veel teistsuguseid, et üldse pole värve, siis nad on alpinootilised, nendega kaasneb täielik pigmentide puudus, neil ei ole siis üldse mingit jubedam valge üleni ja siis silmad enamasti nende loomadel punased koduloomadest kõige paremini teame küülikute valget rotti, kellele need punased silmad ja tundub see punane silm on ka suhteliselt kehv, et sellega ei saa eriti värve näha ja üleüldse nägemisteravus kipub kannatama nende albinootilise isenditel. Enamasti ikkagi loomadel on see üks kindel põhivärv, nii see must kui valge, mingid sellised hälbed looduses noh, valge tiiger ilmselt väga edukas looduses ei ole, aga loomaaias on ta suur vaatamisväärsus ja tsirkuses ja igal pool mujal neid hinnatakse väga kõrgelt ja omal ajal India harrachtvenda lähikonda teedesse lasid valgeid tiigreid tuua. See, mis loodus ei kõlba, võib inimese puhul kõlvata väga hästi. Ma lugesin, et sõbrad on triibulised, sellepärast et need mustvalged triibud aitavad neil parme eemale peletada. Neid teooriaid tegelikult on üpris mitu, miks see plaat on triibulised, üks on see jah, et see mõjub parmudele selline musta-valge triibuline, mustas ebaühtlane soojenemine naha pinnale, need mustad osad soojenevad kiiremini ja valged aeglasemalt ja selle tõttu tekib seal õhuvirvendus siis teine on see, et seesama õhuvirvendus kaitseb neid kiskjate eest, et kiskjad ei pane tähele, aga noh, kuna sebrad liiguvad nii suurtes karjades, siis on väga vähetõenäoline, et see hajumine nüüd jääb sellises ulatuses, et suured loomad neid suuri karju tähele ei paneks, et seal melu ja tümpsimiste kõike vaevalt et see nii on. Ja nüüd, kuna kaht ühesugust sebrat ei ole, kuigi meile tundub ühte nägu olevat ühtemoodi, siis tegelikult igaüks on erisugune ja, ja ilmselt on siin tegemist mingisuguse mustriga, mis aitab siis kas siis kaija sees või pere sees neid suhteid hoida, et eks see muster meelde sõbrad tunnevad 11 näo järgi. Ilmselt see muster ikkagi on oluline neile omavaheliseks kommunikatsiooniks kõige rohkem, aga nii nagu Ma olen lugenud neid viimase aja uurimusi, siis mõistatus on ikka veel õhus, et ega keegi päris täpselt ei oska praegusel hetkel ära öelda, miks sebra sihuke triibuline on, see jääb lahendada. Mis puutub värvidesse, siis imetajate hulgas ei ole eriti palju värvikirevaid loomi. Häda selles, et imetajad enamasti näevad värve suhteliselt kehvasti erinevalt näiteks lindudest, erinevalt madudest, isegi erinevalt kaladest näiteks näevad nad värve kehvemini ja väga paljud imetajad näevad kahte värvigruppi montiikromaatse nägemisega. Ja see tähendab seda, et nad näevad nendeks kas siis siniseid toone ja siis näevad nad veel ka suhelisi või punaseid toone, noh ühesõnaga, ja see siis kombineerub neil selleks pool värvipimedaks nägemiseks, et nad ei näe täielikult selliseid värve nagu meie näeme. Milliseid värve koerad näevad? Koertega on ka, et alguses on neid peetud täiesti mustvalge nägemisega loomadeks, aga nüüd hilisemad uurimused näitavad, et nad näevad seda maailma siiski teatud värvides. Aga Ma päris selge ei ole, nagu minu teada praegu seni, et mis värve nad siis täpselt näevad, et nad võivad helistada seal rohekaid toone ja natuke ka ilmselt punakaid toone. Aga täpselt, kuidas see nägemine käibega ma sai, ta ei oska endale ette kujutada, et see on suhteliselt keeruline kassidega sama lugu klassidega sama lugu ja ka neil on, et enamik loomi on sellised, et nad näevad teatud osa värvidest ainult ja päris mustvalget nägemist tegelikult mõningatelt täielikult tööloomadeks pesukarudel on praeguseks kindlaks tehtud, neil on täitsa mustvalge nägemine ja, ja noh, vahepeal harvate huntidel on ka mustvalge nägemine, aga, aga nüüd tuleb välja, et siiski päris nii see ei ole. Aga selline meie moodi täis värvide nägemine, siukene korralik värvinägemine on tegelikult ahvidel noh, inimahvidel on ta ilusti arenenud, aga väga paljudel väiksematel ahvidel ka. Noh, kui me oleme filmidest näinud või loomaaedades käies näinud sellist ahvi Mandrill temal on uhke sihuke sinipunane nina ja kogunenud nägu on hästi võimas ta kõige kirevamaid imetajaid vist üldse. Ja, ja siis need Mandrillid nõmmedel see värvigamma on mõeldud tegelikult teisele sugupoolele, näitab, kui ma seda kirjutan, mina või nägu, vaata kui ilus ma nüüd olen, sinine ja punane ja noh, kui inimene oleks selline sinine punane Ma olen näos, siis ma kardan erilist sümpaatiat tema vastu üles näidata, pigem kahetsust, et vaata, mis sinuga on juhtunud. Aga Mandrilli emaloomale selline kirju lina, meeldiv, hästi, ja mida kõrgemal positsioonil ta seal oma rühmas on, seda ilusam kirjum, tema nägu on teine, selline värvi nahk on see laada tema elab siis seal Etioopia mägismaadel temasugune ahkesse põhiselt taimi rohusööja, aga hirmus võimsad kihvad, Annelisastad, kui ta suu lahti teeb, siis tal on need võimsad kihiad näha. Ja vot temal on ka tal nägu, on ka selline punakas ja siis tal on rinna peal selline ülevalt alla jooksev sihuke nagu punane laik ja muidugi tema tagumik ja suguelundid on ka siis hästi värvikirevat, nii nagu sellel samal mandril. Ja need on jällegi siis selleks, et demonstreerida seda kui heas seisus, kui hea ja tugev ta, kui ta tahab veel eriti mõjukas olla, siis ta tõmbab oma ülahuule tagurpidi hammaste pealt ära, nii et see hammaste peal olevad erksad. Ma ei tea, see huuleala pind moodustas ühtse roosa pimesta, demonstreerib suuri hambaid ja seda värvilist ülahuult ja, ja igemeid ja sellega ta demonstreerib, et kui seisust on ja kui, kui tugev ja ilus isaloom tema siis on Lõuna-Ameerikas elavad niuksed, ahvid, Meyrahvid meil nendest olema ka aeg-ajalt mööda minnes rääkinud nad on, kas siis süsimustad, siuksed, tume punakaspruunid, et mingeid erilisi värve seal ei ole ja nendel meil ahvidel on siis väga hea värvinägemine ka tema jaoks on see värvinägemine hoopis teises mõttes kasulik, nimelt tema peab nägema lehtede erinevaid toone ja kuna ta sööb ainult puulehti, mitte midagi muud, siis ta peab väga hoolikalt valima neid lehti, sellepärast et puu, kui teda väga palju süüakse, hakkab tootma selliseid mürgiseid ühendeid. Ja need mürgised ühendid võivad sel vaesel ahvil siis elu maksta. Ja selleks, et see elu siis alles jääks, siis tema jälle peab leidma need noored lehed üles ja kuna need noored lehed on ka siuksed punakat tooni või hästi ererohelised, siis on vaja väga teravat värvinägemist. Nii et alati ei ole see värvinägemine seotud siis nagu teise liigikaaslase nägemisega, vaid on seotud ka toidu vaatamisega. Ja selle puhul siis on ta teistmoodi välja arenenud, aga enamasti siiski lõvid on, on mõeldud kas siis liigikaaslasele vaenlasele selleks, et teda teavitada siis millestki, mis seda värvi omaniku nagu kaitseks, aga on ka imetajate hulgas näiteks selliseid loomi, kellel puhas hoiatusvärvus ja meie jaoks kõige tuntum loom on kindlasti Skonkus. See on niisugune musta-valgekirju loomakene ja, ja tema siis põhiline kaitsevahend on ka ebameeldiva lõhnaga ja samas ka seevitava toimega nõre, mida ta siis välja pritsib, aga ta seda ei taha eriti pritsida kunagi asjatult, vaid kõigepealt ta demonstreerib ennast ja see musta-valge triibuline kostüüm siis on see, millega ta siis ennast nagu esitleb ja üritab siis sellega sellele ründajale öelda, et vaata, mihuke olen, et ära parem lähemale tulema, olen ohtlik. Samasugune musta-valgekirju kasukas, aga mitte nüüd, triibuline täpiline on Aafrikas täpik tõhul. Kes seal täpselt samamoodi selline haisva nõrega, kes samuti hoiatab selle kirjeva värvusega, siis seda lähened. Kuule vaata, mis ma võin sinuga teha, et hoiab parem kaugemal. Nii et sellist hoiatusvärvus tegelikult me kohtame imetajate hulgas suhteliselt vähe, enamasti on tegemist ikkagi siukse varjevärvusega või siis on need üksikud värvilaigud, nii nagu on näiteks see laadal või Mandrillil, kes peresiseste suhete klaarimiseks peavad omama sellist ilusat, värvilist nina ja värvilisi laike keha peal ka. Lindude hulgas on värvikirevus küll väga palju. Suvel me näeme linde suhteliselt juhuslikult on peidus ja ei ole nagu näha, siis talvel tulevad nad ise meil siin akna taha ja meil on neid võimalik väga hästi vaadelda, me saame jälgida, mida nad teevad, millised nad on. Ja näiteks kõige sagedad. Me oleme siin akna taga, näeme tihaseid, näeme rasva lihast ja näeme sinitihaste. Nad on peaaegu ühtemoodi. Ainult et sinitihasel on sinine, mütsike selja peal ka sinist värvi rohkem kõhu alt, mõlemad kollased. Ja sellel rasvatihasel on kõhu all veel selline must triip, ellips oleks tarees Risastele eriti tugev. Mida laiem seon, seda parem positsioon sellel tihasel söögi juures on, et kui tema tuleb, siis teised lähevad eest ära, tema on see, kes esimesena sööma pääseb. Suure laia lipsuga tegelane. Emastel on sihuke peenike triip ja noortel isastel on, lase triip suhteliselt peenike ja siis nemad ootavad, kuni see laialipsuga vend on oma söömised. Kas nad saavad need kitsama lipsuga tegelased ka juurde tulla? Muidu on tihane kollane ja sellele jällegi mingit siukest head toetust ei olegi olemas. Arvatakse, et see kollane on selleks hea, et ta aitab sellel mustal triibul hästi välja tulla, nii nagu herilastele musta-kollase vöödiline keha kontrollida värvused ja selleks must triip siis sealse must lips hästi välja paistaks, siis pandi sihuke helekollane särk sinna juurde. Lihastel on ilusad valged põsed. Ainult tutt-tihasel ei ole valgeid põski, teistele on enamasti põsed valged ja, ja miks nad valged on, teadlased seda ka uurinud ja on selgeks mõelnud selle asja, et see valge poisk tegelikult aitab neid linde siis, kui nad putukaid otsivad, seal puutüve peal. Nendel peegeldub valgus selle valge põse pealt, siis natuke selle puu peale. See on nagu väike hambaarsti peegel, nagu hambaarst paneb meile siukse Väikse peegli suhu ja vaatab, mis meil seal suus on ja peegeldab sellega siis tegelikult väljas olevat valgust. Tihane peegeldab seda valgust, oma põse. Ja niimoodi siis valgust peegeldades saab ta natuke parema ettekujutuse sellest, mis seal on, kas on midagi süüa või ei ole. Kui te olete vaadanud puu otsas, siis tihane tegutseb meeletult kiiresti. Proovige teda pildistada näiteks siis, kui seal puu otsas ringi liigub, ei jõua veel kaamerate peale suunata, kui ta on juba pool meetrit eemale liikunud. Laiguga ta siis fikseerib kohe ära, et kuskohas see putukas on, kas seal tasub edasi kaevata või ei tasu? Ilmselt sellepärast on seesugune hambaarsti peegeldal kaasas, kunagi mõtlesime aed-lepalinnust ja rääkisime ka mets tikast, kes on siis nüüd kärbsenäpiks ümber ristitud, et nendel on otsas niisugune väike valge täpike ja see valge täpikesed on tegelikult ka väga oluline tähtsust. Isalind alati läheb esimesena pessa, pulmamäng kala hakkab ja pulmamängu juures siis juba asi nii kaugele jõuab, et on vaja pesapaik leida, siis läheb isane esimesena pesakasti või puuõõnsustesse. Ja kui nüüd emana tuleb vaatama, siis ta näeb seda isase kaevuri lambikest seal laua peal hõõgumas välisvalgus paneb kauba helendama. Et kui ilus ja terve ja korralik isase seal pesas teda ootab, et noh, see on kindlasti niisugune koht, kuhu tuleks ise ka sisse minna, pesa koos temaga tegema hakata. Emalinnu terav pilk on see, mis siis ütleb, et kas selle linnuga tasub paari heita või mitte ja seal ta oskab hinnata, Sulestiku oskab hinnata igasuguseid välja kasvamist, nendel lindudel on, eks Petradel need niinimetatud punased kulmud, mis tal bängu ajal tekivad, kui suured, kui ilusad nad on, kas nad hõõguvad piisavalt intensiivselt. Need nüansid tegelikult mõjutavad seda emalindu ja tema siis saab selle teabe ja paaritub enamasti ikkagi ainult selle, kes näeb kõige tervem ja tugevam välja. Ja muidugi selliseid väikeseid tõke, nende lindude, tervisliku seisundi ja vanuse kohta antakse ka värvidega edasi näiteks kajakad ka eakatel on väga selge, et kui sa oled noor lind, siis noorlind on sihuke pruunikirju ja kui sa siis kahe-kolme-nelja aasta pärast arenenud kajakaliigist siis täiskasvanuks saad, siis sa muutud selliseks uhkeks, valgeks linnuks. Ja see valge värvu sellele tundub olevat kajakate elus. Lisaks sellele, et ta annab siis informatsiooni selle kohta, kui vana sa oled, et kas emane peaks sinuga tegelema hakkama või mitte, sellepärast et noh, kui tuleb mingisugune pruun valk sinna hüplema juurde, siis temale isegi ei vaadata niimoodi korralikud otsavaid kõnnitakse lihtsalt minema, sellepärast et ta ei ole veel selles eas noh, ta ise ei teadnud, ta ei ole veel selles eas, aga siis emane fikseerib selle kohe selle värvi järgi ära. Aga siis, kui ta on selle valge värvuse saanud, siis lisaks sellele suurematele kajakatel näiteks meie tõmmukajaka hõbekajakad muutub veel silmavärv. Et alguses on silmad mustad. Aga siis nad muutuvad siukse erkkollaseks ja selle järgi kaevana saab aru, et ahaa, see on juba tõsiseltvõetav sell, et tal on ilusad kollased silmad. Must silm tegelikult ilmselt oleks palju ilusam, aga aga hakkate siin mesilased see kollane siis väärtuslikumaks, et niimoodi nad teevad siis omavahel vahet ka sellest, kas sa oled üldse tõsiseltvõetav partner või mitte. Silmavärvi muutumine on ju omane ka hakkidele. Täiskasvanud haki lähevad silmad ilusaks siniseks, noortel hakkidel on nad mustad ja hakkide paari moodustumine algab siis, kui mõlemad Ta kenasti siniste silmadega vaatad ühest sinisest silmast teise sinisesse silma sisse ilusti. Ja tegelikult see selline värvuse muutumine kas siis silmades või silmaümbruses tegelikult on väga tähtis tunnus. Meil on kaks tülli liik, möödunud aasta aasta linnud olid meil tüllid väike tülli, kollane rõngas silma ümber ja liiva tuli, silm on ilma sellise rõngata. Ja niimoodi need kaks liiki ei lähe sassi nad kuigi neelangu suuruse vahe. Arvatakse, et see rõngaga silm on jällegi oluline eristustunnus ka kahe liigi omavahelisel suhtlemisel. Sama lugu laukhanedega, et suurel lauk hanel ei ole silma ümber sellist rõngast ja väike-laukhanel on ja selle tõttu siis nad ei lähe parvesseki. Välimuselt näevad, et kauni ühtemoodi välja, et et need on päris raske üksteisest eristada. Ühed kõige värvilisemad linnud on kindlasti paradiisilinnud. Paradiisilinnud on erakordselt värvikirevad, no muidugi kolibrid värvikirevad, aga paradiisilinnud on selle poolest huvitav, et neil on kõikvõimalikke põnevaid sulgi ja muid väljakasve. Lisaks sellele värvi kirevusele on neil oskus oma neid värve demonstreerida, nende tantsud on täiesti klass omaette ja üks paradiisilind, hõbe, laup, paradiisilind on selline. Kes siis tantsib täiesti minu jaoks müstilist tantsud, kõigepealt ajab oma kukla taga olemas suled moodi puhevile ees olevat suled samuti, puhevile tekib pea ümber suur krae, mis tagant must, seal on paar siukest läikivat täpi seesmist paistad nagu silmad, aga tegelikult need on siis värvilised keha, suled Allansis sinistes toonides särav aluskrae. Ja siis ta hakkab ümber emalinnu tantsima niimoodi, et ta nõksutav krõpsutab veel nii, nagu me teeme sõrmenipsu. Nii, temal siis sabasulgi, hõõrub omavahel kokku ja täpsutab neid sabasulgi. Ja siis liigub niimoodi ümber emalinnupaar tiiru ja kui emalentsis leiab, et ta on piisavalt ilus, piisavalt ilusa tantsuga, siis ta lubab endaga paarituda ja tegelikult kõikide paradiisilindude mängud on väga uhked, üks teine liik jällegi demonstreerib siis nii, et Pääbumal ümber peakrae nii hästi laiali ja siis venitab enda nagu kaks korda pikemaks, kui ta tegelikult on. Ja siis tantsib ümber selle emalinnud erilisel tipp igal sammul ja püüab siis emalinnud tähelepanu sellega köita, mõned riputavad enda pea alaspidi puu otsast alla, mõnedel on uhked sabasuled, mida siis kokku-lahku liigutatakse. Noh, nemad on ilmsed maailma ühed värvikirevad ja oma värv kõige paremini esitleda oskavad elusolendid. Detsembrikuus ilmus ajakiri National Geographicu eestikeelne number, kus oli siis ära toodud paradiisilindude pildid. Kõigi 39 liigi kaks noort meest võtsid tsete, pildistasid neid linde Uus-Guineas Austraalias, nad on teinud keedus raamatu, mida ma ei ole meie raamatulettidel näinud, aga see on raamat siis kõikidest maailmaparadiisilindudest. Kui rääkida värvilistest putukatest, siis minule tulevad silme ette kohe lepatriinud. Putukate maailmas jah, siin Eestis on lepatriinud kahtlemata hästi ilusad, mulle tulevad endale meelde kõige rohkem paskpõrnikad, need ju päikese käes sätte laadne väikesed kalliskivid, kui nad ringi lendavad. Need on ju väga ilusat ja, ja tegelikult ka laisa matjad, oranzi ja mustakirjud põhiliselt toimetavad Aipete peal või sellise mädaneva kraami peal, siis see keskkond ei ole väga kena vaadata, aga nad ise on väga atraktiivsed putukate maailmast kirevus enamasti on jällegi signaal sellele, kes teda süüa tahab, sest nad on väga söödavad lindude poolt ja see muster on tegelikult signaal selle kohta, et ära parem tulemit söövad. Ma ei ole väga hea maitsega. Aga muidugi häda on selles, et alati keegi ikkagi süüaksegi ja vaatamata sellele ta annab signaali, et määra söö. Aga tuleb jälle see noor linnukene, kes ei ole elu sees ühtegi sellist näinud ja lööb oma noka sisse, puristab natuke, siis tal jääb meelde, et ahah, seda ei tasu süüa. Aga see lepatriinu tema jaoks hoiatusvärvus on hukka läinud ja tegelikult noh, sama lugu liblikate liblikad. Hästi värvikirevad. Ma hiljaaegu juhtusin lugema ühte doktoritööd, mis soomes kaitsti ja seal oli tehtud huvitav katseliblikate, aga me oleme ise tekkinud liblikatest, kellel on tiibade peal suured silmad. Need silmad ehmatavad linnukesi ja siis tehti selline katsed. Ühel liigil, mis on Aafrikast pärit, on kasti ilusad suured silmikud tiibade peal aga seal on üks selline Utatsioon, kus siis neid silmi ei ole. Ilusate pruunide tiibadega IMO silmadeta ja lastis võrdsel määral neid linnupuuri niimoodi, et Lindsay neid vabalt püüda ja ja ei olnud mingit vahet, kas loid silmad või olnud silmad ühtemoodi intensiivselt söödi silmadega kui, kui silmadeta liblikaid. Nii et tundub, et see silmade demonstreerimine siiski igal juhul. See ei ole nagu väga kindel 500 vaenlast ära peletada, et seal siiski üks võimalus seda vaenlast võib-olla natuke eemal hoida, aga, aga väga suurt kindlust see liblikale ei anna. Liblikas pääsenud tänu silmadele paremini minema, kui, kui silmade puudumise tõttu. Ilmselt kui asju lähemalt uurime, siis meie mõned teooriad hakkavad nagu mure Venemaa ja need teooriad ei pea alati paika, mille me laua taga mõeldes oleme kujundanud. Samuti näiteks ka selline teooriad, need liblikad, röövikud, kes on kirka värvilisemad, et neid süüakse siis vähem kui näiteks neid, kes ei ole kirkavärvilised. Selgus, et tegelikult kõige vähem süüakse neid, kes on niisuguse kahe vahepeal, kellel natuke varjevärvust ja natuke hoiatusvärvust, need pääsevad kõige kergemini. Aga kui sul ainult varjavad värvus on ainult see kirgas värvus, siis need süüakse peaaegu ühepalju. Et jällegi asi, mida me seni nagu eriti ei teadnud, me arvasime, et kui sa oled ikka sihukese hea varjevärvusega, siis varjevärvus kaitseb väga hästi. Hoiatusvärvus hoiab ka linnuteemal aga tegelikult selgub, et hoiab eemale hoopis see, kui sa oled midagi vahepealset. Ei, puhtalt kaitsevärvusega, puhtalt hoiatusvärvusega. Röövikud pääsevad nagu kõige paremini. Me saame siukseid huvitavaid asju katsetega üha rohkem ja rohkem teada. Kui rääkida roomajates, siis sisalikud on väga värvilised. Roomates muidugi kõige värvikamalt on erinevad sisalikud, maod on suhteliselt tagasihoidlikud, krokodillid ja kilpkonnad ka ei ole eriti värvikirevad. Aga sisalikud on ja sisalikud ilmselt sellepärast, et noh, nendel on kõige vähem võimalusi Ans kaitsta. Madudel on tihtipeale võimalus ennast kaitsta erinevatel viisidel, aga sisarikel ei ole seda. Ja millegipärast sisalikke. Väga paljudel liikidel kujunevad välja värvikombinatsioonid. Tänu sellele Neil on väga keerulised pulmarituaalid, eriti tuntud on selles osas Kesk-Ameerikas ja Lõuna-Ameerikas elavad anoolist sisalikud. Kellel on siis selline nahakurd lõua all, mis on erksalt, kas siis kollane või punane seal lähestikku elavatel liikidel andis väikeste variatsioonidega, aga nad tunnevad väga selgelt 11 ja ära. Ja siis nende nahakurdude demonstratsiooniga peetakse siis maha isaste omavahelised turniirid. Ja muidugi ka meelionid ka veel jäänud on värvilised ja, ja nemad on kuulsad selle poolest, et suudad värve muuta, aga natuke vähem me teame sellest, et tegelikult väga värvilised on kahepaiksed, meie omad ei Olerit värvilised, pruunikas hallikad, kõik kipuvad olema ainult need sabankonnale. Triipanid läheb pulma ajal hästi värvikirevus kõhu alt, oranzi-punasetäpilised ja aga näiteks, kui me vaatame troopikas elavaid konni seal me leiame Madagaskaril tomatkonna punase. Me leiame noolemürgikonnad, kes elavad Lõuna-Ameerikas, kes on fantastiliste värvidega küll punased ja sinised ja ja rohelise-mustakirjud ja kollased ja kuldsed. Neid värve on väga palju ja tegelikult mida värvilisem, seda paha maitsesime, ta jälle kipub olema. Ja need väikesed noolemürgikonnad, rahvakeeles öelduna, Puukonnad, Need tegelikult jalutavad üpris jultunud seal metsa, noh, neid ei ole väga palju, aga nad eriti ennast ei peida, et nad teavad, et neid eriti keegi ei söö. Ja ei puutu. Aga samas on huvitavad mõned lehekonnad päeval, siis kui nad on peidus, siis nad on ennast nii lehe peale pannud, et nad näevad välja täiesti nagu rohelised siuksed väljakasvud lehe pealt, neid on väga raske seal lehe peal üldse märgata ja neil on veel omadus ka, et nad suudavad oma värvi muuta, vastad seal lehel kusjuures jälle katseid tehtud mõningate lehekonnadega, kuidas nad värvi muudavad siis on seal näiteks osalehekonni pandud suhtes akvaariumisse, kus on triibud, on mustad ja valged ja siis selgus, et nad suudavad värvi muuta niimoodi, et et kui ta musta peal, siis ta läheb tumedaks, kui ta valge peale, siis ta läheb heledaks. Ka kunagi nad ei valinud kohtad, nad oleks kahe triibu vahepeal pooleks musti pool valged, ta valis alati niisuguse võimelised minna, kas tumedaks minna heledaks ja niisugust võimalust tal ei ole, et minna siis pool mustaks ja pool valgeks, et seda nad ei suuda teha, mis seda mõjutab, seda värvimuutust konnadel. Arvatakse, et näiteks ilm ehk õhuniiskus mõjub, et õhuniiskus on, on kõrge, ehk on märg, siis nad lähevad tumedamaks, õhuniiskus madal, nad lähevad heledamaks. Vanarahvas ennustas selle järgi isegi ilma, et vaadati, mis värvikonnad on. Konnad hakkavad mustaks minema, et küll siis hakkab vihma tuleb. On ka arvatud, et stress mõjutab näiteks seda, et kuidas dressis, siis ta kipub tumedamaks minema, Secon. Mõningatel liikidel jälle näiteks neil kannuskonnadel, keda akvaariumis neil on jälle vastupidi. Et see on selline kummaline asi, mida ka praegu alles kõvasti uuritakse. Kus võib kõige kirevamaid kalu näha? Kõige värvikirevam, kahtlemata korallriffide juures elavad kalad. Miks just seal, ilmselt on põhjus selles, et, et seal korallriffide juures neid liike on hästi palju ja seal on vaja siis selles kalasupis partnerliigiga vastane üles leida ja sa leiad ta üles, kui ta hästi kirgas, kui ta paistab teiste hulgast silma kuidagimoodi ja, ja sellepärast nad naelrehvide kalad nii ilusad sinise kollase punasega jäävad ju tegelikult ongi, et nad peavad teiste hulgast siis välja paistma, et partner üles leiaksid seal tohutu hulk kalu, rehvid on suured, liike on palju, see oleks ka väga suur õnnetus. Kui sa oma partnerit ei leiagi, tuleb see pulmaaeg kätte, sul ei olegi kellega pulma pidada. Selleks, et seda ei juhtuks, siis, siis on need kirevad värvid ja, ja tegelikult, ega seal vee all mujal seda värvi väga palju ei ole. Kui me oma kalu jälle vaatame siin Eesti vetes, siis et meil on ju suhteliselt vähe värvikad või plahvenud ilus, värviline ja Tafenatel näiteks on seljauime tagaotsas must laik, must plekk. Ja on viimasel ajal räägitud, et näiteks nii, et tulevad sihukestesse okastest vetes paremini toimiv ahvenad. Miks see nii on? Ja, ja üks põhjus, mis võib-olla on see, et ahvenad ei saa korralikku pulma pidada, süüa nad küll leiavad pulmaisa pidada, pulmamäng käib nii, et isane läheb emasele ette, vaevu ime püsti ja demonstreerib musta laiku. Sogases vees ei näe, kas on ilus laiku, ei oleks, võib temaga kokku hakata või ei või. Ja sellepärast arvatakse, et ahvenate arvukus sellise sogases veega aladel hakkab vähenema nii meil kui kui Põhjamaades. Me rääkisime erinevatest värvidest, rääkisime erinevatest mustritest, mis erinevatel loomadel on ja, ja tegelikult nendel kõigil on oma mingi sõnum kanda mõningaid sõnumeid, me oleme suutnud lahti dešifreerida. Me teame, mida see tähendab, osa on meie jaoks veel mõistatus, me ei tea, mida need tähendavad, aga noh, küll ma tasapisi teada saab. Kuulsite keskeprogrammi stuudios olid Georg Aheri ja Marje Lenk. Ja kordi käisingi Lovato jahu. Ma julgelt palkavad jooksude. Polavad.