Tänases saates tuleb juttu Kadrioru lossist ja pargist. Stuudios on arhitektuuriajaloolane Oliver Oro ja Marje Lenk. Oliver, teie elate Raua tänava alguses? Millisest kohast teie jaoks? Kadriorg algab? Kadriorgu ametliku asumine algab Vilmsi tänavast Kadrioru pargi poole. Aga tegelikult see piiriala on muidugi mõneti ebamäärane ka siin politseiaia ümbruses on selliseid piirkondi, mis pigem oma hoonestuslaadilt sarnanevad kadrioruga näiteks Faehlmanni tänaval telemajast kuni Vilmsi tänava ristumise, nii selles piirkonnas säilinud lõiguke vana nõndanimetatud uuest Slobodan hoonestusest. Või siis ka mõned sellised villalikud hooned tina tänaval. Nii et kui ma Raua tänavalt oma kodu juurest Kadrioru poole minema hakkan, siis üsna peagi ma hakkan vähemalt enda meelest tajuma sellist Kadrioru liku miljööd, mida ma täpselt sõnastada ei oska. Aga on nagu mingisugused märgid, mis annavad märku Kadrioru lähenemisest ja seisis kuidagi aina intensiivistub ja kasvab. Mida enam pargile lähemale jõuan? Kui tihti tõid Kadriorus jalutamas või jooksmas, võib näha Ma olen päris aktiivne Kadrioru tarbija ise, ka sellised kunsti ja kunstiajaloo uurimisega seotud institutsioonid on ju otse pargi sees. Kadrioru lossis väliskunstimuuseumis on tihti mõni konverents või muu üritus, kuhu on tarvis minna samamoodi KUMUs kumu auditooriumis. Ja ma käin ikka Kadriorus ka jooksmas ja, ja vahel lähen sealt läbi või sõidan rattaga sealt läbi, kui on asja pirita pooleni aitäh. Ma üsna hästi olen kursis pargis toimuv, aga ka nüüd, kui ma ise enam ei tööta otseselt muinsuskaitse institutsioonides varem, kui ma seal töötasin, siis seda enam tulid kõik pargiuudised ka minu juurde, sest ma olin see inimene, kes pidi kooskõlastama ja läbi vaatama ka kõiksuguseid pargiga seotud projekte. Ta jagureerima siis nii-öelda seda pargis toimuvat. Muinsuskaitseseisund. Puhast võib vist öelda, et Kadrioru ajalugu on väga hästi dokumenteeritud. Väga hästi dokumenteeritud ja väga hästi uuritav, erinevalt paljudest Eesti mõisakompleksidest või muudest mälestistest, sest Kadrioru kohta on säilinud väga palju dokumente küll Eesti ise, küll Venemaa arhiivides ja tänu Mai Lumiste ja Jüri Kuuskemaa. Suurele tööle on enamik sellest materjalist ka läbi uuritud, nii et Kadrioru kohta on päris palju teada ja väga põnevaks teevad selle just need seosed keiserliku isikutega, näiteks ka Kadrioru pargi ja lossi rajamise juures. Peetri isiklikud korraldused, mis siis puudutavad pargi ja lossi arhitektuuri. Milline oli see koht enne seda, kui sinna loss rajati? Enne oli seal olemas juba tammesalu ja mõned suvemõisad, nii et päris asustamata see koht ei olnud kaugemal võib-olla ka mõned talumajad. Aga põhiliselt oli tegemist siis olnud enne Põhjasõda Tallinna jõukamate elanike sellise suvituspiirkonnaga ja Peeter tegelikult 1714. aastal mõned aastad peale seda, kui Eesti oli Venemaa külge Põhjasõja käigus ühendatud otsustas sinna oma peatuspaiga rajada, ostes siis kokku mitu suvemõisa ja neist keskseim oli Trentell nii suvemõis, mida kutsuti ka fondentaaliks või Fonne oruks. Ja sellest siis saigi Peetri esimene peatuspaik. On kirjeldatud, et seal suvemõisa ümber oli säilinud midagi endisest ilmselt seitsmeteistkümnendal sajandil rajatud pargist kus olevat juba kasvanud 12 toona väga eripärast võõramaist puud, nimelt kastanit. Maja ise oli kehvas seisus, aga see ehitati ilusasti uuesti üles ja see on siis nüüd see maja, mida me praegu tunneme Peetri maja nime all mida 19. sajandi dokumentides on nimetatud ka vanaks paleeks. Peeter külastas koos oma abikaasa Katariina aga mitu korda seda maja ja peatus seal. Samas kuskilt on vahel tekkinud niisugune arusaam, nagu Peeter oleks seal pikemalt elanud. Loomulikult see ei olnud võimalik. Ta reisis palju ringi ja enamiku aega ikkagi pidi veetma uues rajatavas pealinnas Peterburis või siis Peterburi Moskva vahet liikudes. Tegelikult Peeter ja Katariina seda Peetri maja ei külastanud isegi mitte päris igal suvel vaid ikkagi teatud arv kordi elu jooksul. Need Peetri visiidid Kadriorgu on kõik päris hästi dokumenteeritud. Seda maja õige pea pärast Peetri aega hakati pidama omalaadseks pühaduseks ja juba alates 1806.-st aastast tegutses seal midagi majamuuseumilaadset. See tõsi küll, ei olnud alati igasugustele külalistele avatud, vaid seda pikem näidati valitud inimestele teatud puhkudel. Ja ta ei olnud ka veel võib-olla päris meie tänapäeva mõistes muuseum vaid seda pigem jah, siis säilitati Peetri kui siis tsaari mälestust ja tsaarivõimu üht sümbolit siin Eestimaal. Aga tinglikult võib siiski öelda, et tegemist on Tallinna vanima muuseumiga Peetrimaja näol. Lossi ja parki tervikuna hakati rajama pisut hiljem 1718. aastal, kui Kadriorg oli saanud Peetrile juba tuttavaks ja ta ilmselt oli otsustanud, et see on väärt koht kuhu tuleb suurem kompleks rajada. Petteri esimene olevat väga merd armastanud. Nii et pole siis imet ta just selle koha välja valis. Ja Peetri jaoks olevat olnud eriliselt tähtis see Ta näeb merd kalossi akendest ja toona siis, kui nii suuri puid nagu tänapäeval ees ei olnud ja ei olnud ka ju Kadrioru elurajooni olemas, siis koguni mitmes suunas mitmetest akendest olevat paistnud merevaated ja täiendavalt on tehtud veel isegi Peetri korraldusel lossis ruumi muudatusi, mille eesmärgiks siis ilmselt on olnud just paremate merevaadete pakkumine tsaari esindus aparta meeldist lossi rajama. Peeter kutsus Itaalia arhitekti Nikolaamik. See oli üsna tavaline praktika. Peeter armastas üldse kutsuda insenere, arhitekte ja muid eksperte mitmelt poolt Euroopast ja arhitektuuri osas. Just Venemaal. Ehk kujunesid väga head sidemed Itaaliaga sel ajal ning mitmeid Itaalia silmapaistvaid barokkarhitekte kutsuti ka Peterburi tööle. Ja kui ketti siis Eestimaale saabus Tsaari-Venemaale saabus toonase arusaama järgi siis kohe samal aastal 1718 alustab ka Kadriorus lossi rajamisse tehtigi tema peamiseks ülesandeks Micketit Peeter ilmselt hindas väga kõrgelt ja ka Peetri kaasaegsed ja teised arhitektid sest Micketile pakuti kõiksuguseid eritingimusi. Näiteks ta võis käia Roomas ilma et seda aega oleks tema tööaja seest välja arvatud noh, midagi tänapäeva mõistes palgalise puhkuselaadset, sest et Roomas oli tal veel pooleliolevaid töid ja asju ajada. Ja 22. juulil 1718 olevat siis Peeter esimene isiklikult koos siis Micketti ja abilistega, teinud mõõtmised lossi ja pargi rajamiseks ja mõõtnud maha just lossi vundamendi. Nii et seda siis loetakse Kadrioru sünnipäevaks. Ketil oli tegelikult palju abilisi, küll ka siis Itaalia pärit oru assistent, küll kohalike Vene päritolu inimesi, ilmselt ka mõned baltisakslased said seal lossi rajamise juures tööd. Aga nendest abilistest kõige tuntuma Mihhail Soff, keda on vahel nimetatud isegi lossi kaasautoriks, eriti armastati, seda teha nõukogude ajal, kui oli vaja näidata välismaalasest arhitekti kõrval, on ka vene arhitekt ja hiljem on seda siis jälle hakatud ümber hindama, polnud ta nii väga teine arhitekt midagi, küllap ainult abiline ja ehitusmeister. Aga tundub, et selles osas on soovile ka natuke liiga tehtud. Uuemad uurimused on välja toonud, et tegemist oli küll madalat päritolu, kuid Peetri ajal küllalt silmapaistvat karjääri teinud mehega. Ja see oli tegelikult ikkagi hiljem küllalt silmapaistev arhitekt Peterburis. Tõsi, peale ühe õigeusu kiriku ei ole tema loomingust originaalkujul Peterburis just palju säilinud need majad hiljem ümber ehitatud. Aga võib-olla tõesti võib teda kaasautoriks lugeda, sest et Micketti kavandite järgi lossi ehitamine venis küllalt pikalt ja sämpsoff jäi kohapeale pärast piketi lahkumist ka seda tõesti lõpetama ja on teinud täiendavaid jooniseid, kaasa arvatud siis selliseid aruande jooniseid, et kui kaugele on lossi ehitamine mingiks aastaks jõudnud ja kogu selle protsessi juures, kuni Peeter elas, võib näha Peeter Esimese enda sellist suurt huvi. Kes on andnud otseseid korraldusi, kuidas Kadriorus midagi peaks tama. Räägitakse ka sellest, et Peter olevat kolm kivi ise lossi seina asetanud. Need kivid on hiljem jäetud krohvimata ja neid näidatakse kui Peetri pandud kive. Tegelikult on siin nüüd vastakaid arvamusi ja mõningad uurimused ka näitavad, et tegelikult sel ajal, kui just selles osas lossimüüre laoti Peeter ise üldse Tallinnas ei käinud. Nii et On kahtlane, kas ta ikka sai oma käega need kivid sinna seina just panna. Aga legend väidab meile nii. Lossi juurde rajati regulaarpark ülemine ja alumine aed ja sellest väljapoole jäi siis selline suurem maastikupark. See regulaarpark rajati barokk ses laadis pargile omaste regulaarsete proderii partneritega kaetud TTK Bergolaatega väheste pügatud puudega kindla paigutusega hekidega, nii nagu barokkpargid üldse välja näevad. 1723 on Peeter ise veel andnud juhiseid aia rajamiseks. Kavandati uhke nõndanimetatud miraaži sein, skulptuuride ka purskkaevud, sealjuures ka siis suur kaskaad, mis pidi vett juhtima Lasnamäelt alla. Tegelikult siis seda plaani lihtsustati tunduvalt. Aga kanalit siiski kaevati ka osa purskkaev rajati selleks siis tehtiga pikk veekanal Ülemistest Kadrioru veega varustamiseks selle kohta, kui palju neid skulptuure oli ja millised just selle kohta on erinevaid andmeid. Seda projekti, nagu öeldud, tööde käigus tehti lihtsamaks näiteks loobuti erinevate värviliste marmorite kasutamisest, mida oli ette nähtud ja paljud algselt marmorist ette nähtud detaile asendati krohvikaunistustega ka seal pargiehitiste osas ja samamoodi on erinevaid arvamusi selle kohta, et kas kõik skulptuurid jõuti teostada. Kõiki kindlasti ei jõutud, aga mingi aarv ilmselt neid seal siiski oli. Ja mingi osa sellest võidi siis ka hiljem keisrinna Anna ajal Kadriorus Peterburi ära viia. Peterhow ja võib-olla sealt nad edasi viidi, veel sarsku Eeesse loosse. Tõsi küll, Mai Lumiste on ka arvanud, et paljugi sellest, mida on arvatud, et see viidi ära tegelikult ei olnud üldse kohale jõudnud. Nii et see lugu on ka natuke segane ja rohkem on see üks suuline legend, et kadriorust olevat väga palju kujusid ja samuti metallist veejuhtmete detaile ära Peterhofi viidud. Kuna Peterhofjaatsarskoiasse loo pargid on saanud teises maailmasõjas hirmsasti kannatada siis seda lootust niikuinii ei ole. Uurime veel ja selgitame välja, mis asjad seal täpselt on siis need, mis on kadriorust pärit ja saame selle järgi täpsema ettekujutuse, milline see 18. sajandi Kadriorg oli. Luigetiik esialgses planeeringus ilmselt üldse puudus ja rajati pisut hiljem ja luigetiigi praegune kujundus koos siis selle paviljoni tiigi saarel on tegelikult 19. sajandi kujundus. See paviljon on muidugi koopiana uuesti üles ehitatud, aga just siis selle järgi, milline on 19. sajandi lõppu 20. sajandi alguse fotodel. Kadrioru loss ise, kogu selle kompleksi peamine aktsent koosneb peahoonest ja tiibhoonetest. Esimesel korrusel olid peahoones siis abiruumid, köök ja sahvrid ja muu sinna juurde kuuluv teine korrus oli pea korrus, kus siis olid keisri ja keisrinna vastuvõtuks ette nähtud eluruumid ja peateljel siis läbi kahe korruse ulatuv erakordselt pidulik ballisaal. Ja kolmandal korrusel olid siis keisripere, laste, lähikondsete ja ka mõnede teenijate jaoks ette nähtud ruumid. Suur osa teenijaid oli ette nähtud elama kõrvalhoonetesse, aga mõned siis, kes pidid alati keisripere lähedal olema oma tööülesannete tõttu nähti ette majutada kalossi. Huvitav on see, et Kadrioru lossi põrandatesse või vahe lagedesse on kavandatud sellised vahe õhuruumid. Et kolmanda korruse ruumid oleksid siis pisut madalamad, aga samas väljast vaadates Losk mõjuks kõrge ja pidulikuna. Nimelt siis on tahetud vältida ilmselt meelega liiga kõrgeid ruume. Et ta siis selline intiimne, kodune atmosfäär väga kõrgena on kavandatud ainult see uhke peasaal, kus on siis ka võimsad kaminad, väga peenelt teostatud strukt dekoor ja kuulus laemaal allegoorilise stseeniga antiigiaineline Diannati actionit kujutav maal mis on tegelikult maalitud küll õlivärvidega, aga otse krohvile. Hiljem on mõnest allikast läbi käinud ka selline arvamused, et see maal pärineb võib-olla üldse seitsmeteistkümnendast sajandist ja on siis sinna Kadriorgu toodud ja hiljem lakke kinnitatud õlivärvidega krohvile maalimine on loonud sellise illusiooni, et alt vaadates on arvatud, et tegemist on tahvelmaaliga. Aga kuna ta tegelikult on ikkagi otse krohvi peale maalitud, siis ei ole võimalik, et seda oleks kuskilt toodud. See on ikkagi kohapeal tehtud, kuigi Seco tehnikas, mitte freskotehnikas. Kui Peeter käis 1723 viimati Tallinnas siis loss oli alles pooles ehitusjärgus ja 1725. aastal veebruarikuus Peeter esimene suri nägemata tegelikult lossi valmimist. Lossi välimus on säilinud enam-vähem sellisel kujul, nagu ta siis pärast Peetri surma, kui tema abikaasa oli Katariina esimesena troonile tõusnud valmis ehitati. Kaasa arvatud see lossi fassaadil olev rõdu pärineb tegelikult ikkagi ehitusajast, nagu näitavad mõned hiljem leitud aruande joonised lossi valmimisjärkudes. On ka oletatud, et kuna see rõdu ei näe välja väga itaaliapärane, siis see võiks olla hiljem klassitsismi ajastul sinna juurde ehitatud, aga tundub, et nii see siiski ei ole. Et väliselt on loss üsna terviklikult selline, nagu ta algselt oli, mõned väiksemad muudatused siia-sinnapoole maha arvatud aga siseruumid on hiljem korduvalt ümber ehitatud. Nii et Peetri aegses ilmes tegelikult on säilinud peasaal enam-vähem ka need Peetri ja Katariina monogrammid. Eriti on seal siis rõhutatud Katariina isikut, mis pole ka ime, sest lass saigi päris valmis alles Katariina ajal. Aga ülejäänud ruumidest on Peetriaegset kujundust säilinud natuke all vestibüülis ja veel mõnes ruumis. Aga enamikus teistes ruumides on tegelikult siis erinevatest hilisematest etappidest pärinev sisekujundus. Barokiajastust on lossis veel ka mõned ahjud ja uhked kaminad, aga mitte kõik lossis praegu nähtavad kaminad ei ole Peetri aegsed või ütleme siis Katariina esimese aegsed seal on ka siis selliseid kaminaid, mis on küll baroksed või, või ka klassitsistlikus, aga on siis hoopis hiljem siis kui lossi kasutati vabariigi presidendi residentsiks kuskilt Eesti mõisatest sinna toodud. Üks põhjus, miks loss seestpoolt osaliselt ümber ehitati on 1745. aastal seal puhkenud väiksem tulekahju. Ja pärast seda üsna kiiresti lossi remonditi. Seda enam, et 1746. aastal külastas Kadriorgu keisrinna Jelizaveta Petrovna ja selleks puhuks oli vaja loss korda teha. Üheks muudatuseks, mis juba 18. sajandil lossi juures on ka läbi viidud, on kivikatuse asendamine raudplekist katusega ja noh, on seal ka veel terve hulk väiksemaid ümberehitustöid ja sageli need ka mitmed väiksemad ümberehitus ja ka ümber sisustamist, tööd, mida lossis korduvalt tehti, sealhulgas muudeti neid ruumiskeeme seal mõnelgi korral on seotud just nende, nagu toona öeldi, kõige kõrgemate saabumistega. Sest pidevalt ühtegi keiserliku isikut muidugi Kadriorus ei elanud. Ja ta igal suvel seal tingimata keegi ei käinud, eriti 18. sajandil olid need saabumised üsna harvad. Aga seda pidulikumalt ja seda suurema pühendumisega siis valmistuti. Ja Katariina teine käis Kadriorus päris mitu korda. Oodati ka keiser Paul esimest, aga ta ei tulnud. Juba 18. sajandil ehitati lossi juurde ka rida kõrvalhooneid ja mitte ükski lossi kõrvalhoonetest, kui maha arvata nüüd need päris lossi kõrval olevat tiibhoone taga, siis kaugemal paiknevatest kõrvalhoonetest päris sel kujul ei ole säilinud, kui nad olid algselt nad on kõik ühel või teisel määral ümber ehitatud, näiteks kunagisele jääkeldrid on hiljem 20. sajandil peale ehitatud kunstniku ateljee, kus aastaid töötas tuntud maalija Greenberg ja samamoodi lossi kunagine köögihoone on hiljem ümber ehitatud, kuigi võib-olla kõige rohkem neist säilitanud algsele lähedase ilme ja alumises regulaaraias olnud kahest lustlast üks on säilinud pargipaviljon või selline jalapuhkamise maja. Aga kas see on tegelikult praegu nähtavalt, et 19. sajandi alguse mitte 18. sajandi ilmes ja ka see 19. sajandi alguse välimus on tegelikult 1900 seitsmekümnendatel aastatel suuresti taastatud selleks ajaks oli lustla täielikult ära lagunenud ja vanade jooniste ja fotode järgi ehitati uuesti üles. Et lossi abihoonetest siis peaaegu mitte miski ei ole sellisena säilinud, nagu see 18. sajandil oli, aga nende paiknemine enam-vähem siiski annab meile mingi ettekujutuse lossi ansamblist. Lisaks oli terve hulk puidust abihooneid, mis on meelega tuttavad ainult vanade jooniste vahendusel ja enam-vähem siiski on läbi aegade püütud säilitada Peetri maja. Tõsi küll, algselt sinna juurde kuulus veel üks sõrestikkonstruktsioonis tiib, mida ta ammu-ammu enam olemas ei ole. Ja Peetri maja taga oli nõndanimetatud Peetri saun, mille üle on ka vaieldud, et kas see üldse oli Peetri-aegne. Hästi selline madal, arhailine, laialaudisega kaetud puitehitis. Aga siis hiljem, 20. sajandil see hoone võetila, umbes nagu võetakse lahti vabaõhumuuseumisse üle viidavaid hooneid ja paigutati ümber mäekalda tänaval asunud Tallinna loomaaia territooriumile. Ja loomaaed seda algul ka veel mitmes funktsioonis kasutas, aga hiljem sattus seal väga halba seisundisse ja siis nõukogude aja teisel poolel lammutati päris ära. Kui rääkida kadriorust 19. sajandil, siis peab ütlema, et loss iseenesest säilis keisripere valdusena läbi kogu tsaariaja kuni 1900 seitsmeteistkümnenda aastani välja. Ja oli siis nõnda öelda üldine keiserlik palee kuhu keiser ise või tema pereliikmed või ka siis õukonna poolt lubatud isikud võisid puhkama tulla. Miks Kadrioru lossi nii oluliseks peeti? On arvatud, et ennekõike selle tõttu, et ta oli seotud Peeter Esimese isikuga kes siis oli Venemaal ikkagi sellises sümbolkuju staatuses ja ta oli ka nagu selline keisrivõimu sümbol siin Baltimaades tegelikult neid väiksemaid ja siis Peterburist kaugemal paiknevaid keiserlik valdusi 19. sajandi jooksul sageli ka müüdi ära või siis nad anti kellegi konkreetse keisripereliikme kasutusse, aga Kadriorgu siis kunagi ei antud kellelegi eralossiks, vaid ta säilis keiserliku suvelossina, mille Eestis riiklikult hoolt kanti. On olnud Kadriorus erinevaid perioode ja vanemad käsitlused ka rõhutavad seda, et kuidas vahepeal Kadriorg oli täiesti unarusse jäetud, temast ei hoolinud. Ja siis ta jälle tehti korda. Kui näiteks 1827. aastal Nikolai esimene käis Tallinnas, siis Kadriorg Talle meeldis. Aga ta tõepoolest leidis, et see on pisut liiga hooletusse jäänud veetud ja ta isiklikult andis korralduse, et tuleb eraldada ressursse ja Kadriorg tuleb korda teha. Keiserlik visiit Kadriorgu toimus läbi kogu 19. sajandi ja need tegelikult sagenesid 20. sajandi algul. Nikolai teine käis mitu korda Tallinnas ja külastas ka Kadriorgu, kuigi ta armastas rohkem puhata ja ööbida ka oma visiitidel. Oma lemmiklaeva pardal aga loss selle kõrval, et teda hoiti valmis juhtudeks, kui keiser ise või, või keegi tema pereliikmetest peaks tahtma siia puhkama tulla sai selle kõrval ka uue funktsiooni. Et sellest kujunes ka Eestimaa kuberneride suveresidents. Nii et Saarid lõpuks pigem olid seal isegi nagu kuberneri külalised Tallinnas Kadrioru lossi Olg digijuba harjunud mõtestama kuberneri lossina. 19. sajandi jooksul tehti lossi juures ka väiksemaid ümberehitusi. 1828 näiteks lisati tagumisele fassaadile ülemise aia poole selline ümmargune veranda. Praegu on sellest jälgi veel ka lossi alumise fuajee või vestibüüli taga, kus kaua aega oli muuseumi garderoob ja praegu on muuseumipood, on selline poolümarruum, mis tegelikult on rajatud siis selle 1828. aastal lossile juurde ehitatud veranda vundament. Samuti siis, kui me vaatame 19. sajandil tehtud pilte lossist siis me näeme, et fassaadi rõdu kohale on ilmunud varikatus ja sinna ka veel mõnel pildil on paigutatud sellised kardinad. Samuti tehti suur hulk ümberehitusi siseruumides, sealjuures mõned trepid täiesti uutesse kohtadesse ehitati ümber siis ka abihooneid, millest siis ka pisut juba rääkisime ja ehitati ka uusi abihooneid juurde. Näiteks uus vahimaja samuti just 1820.-te aastate lõpul arhitekt Mayeri projekti järgi. See on see ilusa kaaristuga puitmaja, mis siis on lossi väravas ja kus praegu on pargimuuseum. Ja selle taha aastakümneid hiljem, 1880.-te alguses ehitati kubermangu arhitekt Rudolf fotofon glüpseri projekti järgi veel vahisõdurite maja samuti puithoone, kus praegu on Kadrioru pargikontor ja pargi väravas olnud vana vahimaja, kujundati ümber külalistemajaks ja SAISis praeguse ilme. See hoone, kus hiljem paiknes kaua aega Eesti kunstimuuseumi maali restaureerimise töökoda ja kus nüüd on kohvik Park üldjoontes oma põhiülesehituselt, säilis sellisena, nagu ta oli Peetri ajal mõeldud ülemine ja alumine regulaaraed ja sinna juurde kuuluv suur vabakujunduslik, maastikupark. Säilisid veekanalid. Tõsi, seda vetesüsteemi ilu purskkaevude rohkust ilmselt aina vähendati. Purskkaevud pandi tööle peamiselt siis, kui Kadriorus käisid keisserlikud isikud, lõpupoole enam üldse mitte. Puid enam ei pügatud, need lasti suureks kasvada. Nii et alumine aed minetas täielikult juba 19. sajandi lõpuks oma, siis sellise barokse ilme, aga teedevõrk säilis küll, äratuntav vana ülemine aed kujundati 1800 kuuekümnendatel aastatel täielikult ringi, nii et seal kadus siis ka see selline regulaarplaneering ja ilmusid sellised looklevad teed, mida näeme ka mõnedel vanadel joonistustel ja fotodel. Jaa, park muutus ka aina avatumaks ja külalistesõbralikumaks ka Tallinna inimestele, kes ei olnud otseselt õukonna külalised või pruukinud üldse kuuluda kõrgematesse seisustesse. See on seotud ka siis Kadrioru muutumisega tuntud mere kuurordiks ja hiljem siis ka elurajooniks, nii et siis ka parki sisse hakkasid tekkima sellised kuurortkultuuriga seotud ehitised, millel puudus otsene seos keiserliku hiilguse ja lossikompleksiga näiteks ülemises regulaaraias, selle ülemisel platool. See on siis umbes see koht, kus praegu on presidendi roosiaed ja kus asub presidendi kantselei hoone. Oli ka üks tiim mis oma kujunduselt sarnanes luigetiigi ja kus oli siis ka sarnane paviljon saare peal, nagu praegu näeme luigetiigil, nii et vanadel fotodel on vahel isegi raske aru saada, kas see on nüüd luigetiik või on see ülemine, nõndanimetatud miraaži tiik ja sinna miraaži tiigi äärde ehitati üks puithoone ja mida siis tunti Cash Vaikertti salongi nime all ja hiljem tegutses seal mereväe ohvitseride klubi ja see hoone ehitati juba 1800 kuuekümnendatel aastatel ja eksisteeris kuni siis tegelikult Eesti vabariigi esimese iseseisvusajani, seal hiljem tegutses veel mitme nime all erinevaid kohvikuid ja samamoodi pisut hiljem luigetiigi äärde selle koha peale, kus praegu seisab Kreutzwaldi mälestussammas ehitati kohvik-restoranihoone, mida tunti restorani Livaadja või kontsertaed ja Kadriorus hakatigi siis korraldama ka vabaõhukontserte ja muid avalikke üritusi. Niisugustest lossiga seotud hoonetest võib ära märkida veel 1835. 36. aastal ehitatud uue kastellaanikompleksi kastel. Laan oli siis lossi valitseja ja küllalt mõjukas isik kes siis pidi hoolt kandma kõige eest Kadriorus alates siis suurtest ehitus ja hooldustöödest keiserliku perekonna liikmete majutamisest Kuniga siis väga väikeste asjadeni näiteks pidama täpseid arveraamatuid selle üle, kui palju oli voodilinu või nõusid lossis, kui palju neist oli katki läinud, mida on vaja juurde tellida ja nii edasi. See on olnud küllalt auväärne amet 19. sajandi esimesel poolel ja keskpaigast kastel laanid olid rohkem kohalikud baltisakslased 19. sajandi lõpupoole. Võimalik, et seoses ka siis venestuspoliitikaga või selle niisuguse tsentraliseerimispoliitikaga, mida siin kohapeal tajuti venestusena hakati aina rohkem sellesse ametisse nimetama ka venelasi. See kastellaanimaja, arvestades tema paiknemist, siis lossikompleksi ligiduses lahendati ka sellises uus barokk ses laadis kui varem oli selle koha peal olnud ka üks arhitekti maja ja veel mitu lossi abihoonet, mis paiknesid hoopis teisiti. Aga need nüüd lammutati ja tekkis selline kolmeosaline komplekt, mis põhimõtteliselt kordab lossi enda kompositsiooni keskel kahekordne kastellaani elamu. Sellest ühel pool väiksem teenijatemaja ja teisel pool aedniku maja, hiljem see kastellaanimaja tuntuks saanud Eduard Vilde majana. Sest selle maja alumise korruse avar korter Eesti vabariigi esimesel iseseisvusajal pärast seda, kui Eesti riik oli kaua aega ainult rahva seas väga populaarsele kirjanikule Vildele korterit otsinud Vildele oli lubatud riigi poolt korter anda siis majutas Vilde sinna praegu sealongi Vilde muuseum ja teisel korrusel kastellaanimaja galerii ja abihooned on siis nüüdsel ajal presidendi kantselei käsutuses ja korralikult restaureeritud kaua aega alates nõukogude aja lõpust kuni 21. sajandi alguseni. Need kastellaanimaja abihooned olid hirmsas olukorras pargis. Niisugused barokiajastu jooned hakkasid kaduma vaikselt 19. sajandi jooksul. Aga üht-teist püüti siiski veel hoida. Näiteks veel 1899 uuendati alumises aias sellised pikad järel klassitsistlikus galerii lehtlad mida võime näha mõnedel vanadel fotodelgi. Ja mis puudutab maastikuparki, siis siin tehti mõningaid ümberkujundusi 1800 üheksakümnendatel aastatel ja osaliselt praeguseni säilinud Loklevate teedevõrgustik pärineb ka just sellest ajast. 1883. aastal oli olnud Kadriorus nimelt suur tormimurd. Kui just maastikupargi osa päris palju kannatada sai ja siis varsti pärast seda kutsuti Riiast tolle aja üks tuntumaid maastikuaednikke Georg Kubalt keda me peamiselt tunneme siis Toila oru pargi rajajana ja kes on teinud siis ka mitmeid pargi kavandeid Tallinna kesklinna musumäele ja mujale aga kes on siis ka Kadriorus edukalt tegutsenud? Üheks niisuguseks oluliseks suureks aktseldiks veel Kadriorgu tekkis, on Russalka mälestussammas 20. sajandi algusaastatel mis pidi meenutama ühte põhja läinud vene sõjalaeva. Ja selle rajamiseks korraldati ka suur annetuste kogumine üle Venemaa ja saadiga siis toetust otse keisrikojalt. Aga siis ka eestlased said seda mõtestada natukene omana, kuna selle samba kavandamise tellimus läks Eesti päritollu, skulptuuri professorile ja õukonna skulptori Amandus Adamsonile. Tegemist on siis tolle aja riiklikud püstitatud ausammaste kontekstis küllalt loomingulise huvitava ja ilusa tööga ja ausammas istub väga ilusasti sinna lossi ja pargi tervikkompleksi, just nagu ta oleks algusest peale selle osana kavandatud. Pärast Eesti iseseisvumist oli üsna keeruline küsimus, mida Kadrioru lossiga peaks peale hakkama sellise keiserliku hiilgusega ja ka lihtsalt nii mastaapse esindushoonega, mille ülalpidamiskulud paratamatult olid üsna suured. Aga toonased haritlased suutsid siiski asju korraldada, nii et 1920.-te alguses anti loss kunstimuuseumile. Ja üks suur muuseum oli toona meil olemas, see oli Eesti Rahva muuseum, mis SAISis kolida Raadi lossi Tartus. Ja nüüd siis taheti ka Tallinna kujundada sellist suurt keskset muuseumi, mida algul nimetatigi eesti muuseumiks Tallinnas ja mis siis lisaks kunstile algul eksponeeris ka kõiksugust, muud vanavara. Esimene ekspositsioon oligi võib-olla selline tänapäeva poolt vaadates pisut primitiivne, kus siis eksponeeriti nii kunstiteoseid kui etnograafilisi esemeid ja igasuguseid ajaloolise väärtusega esemeid ka linnakultuurist kõiki seal lossis koos aga 1127 28 tehti uus ekspositsioon, mille üheks kuraatoriks kujunes siis varem Eesti Rahva muuseumis töötanud tuntud kunstnik haritlane literaat, jaga kunsti restaureerimisega tegelenud Aleksandar Tassa ja see oli juba palju kunstikesksem, nii et sellest eestimuuseumist hakkas järjest enam kujunema kaasaegne kunstimuuseum. Väga kaua see ekspositsioon seal Kadrioru lossis aga kahjuks olla ei saanud. Nimelt 1929, kui Eestit pidi külastama Rootsi kuningas Gustav viies uhkest diplomaatilistest ringkondadest teatud paanika ka riigipeade visiit Eestisse oli olnud üsna haarava ja kuningat peeti eriti väärikaks ja eriliseks persiooniks. Ja oli säilinud Eestis ka siis mälestus või legend heast Rootsi ajast mistõttu Rootsi kuningas oli veel nagu eriti tähtis eestlaste jaoks ja teda taheti väga pidulikult ja tõsi väärikalt vastu võtta. Aga ei olnud siis selliste residentsi, kuhu kuningat majutada, kaaluti küll erinevaid variante, kõige paremaks siiski peeti kunstimuuseumi ekspositsioon Kadrioru lossis kokku pakkida ja teha siis sellest niisugune taas esindushoone, kuhu kuninglik isik majutada, ehk anda Kadrioru lossile tegelikult tagasi tema esialgne funktsioon, valitseja paleena. Algul see pidi olema ilmselt ajutine lahendus. Et kunstimuuseum saab pärast jälle lossi tagasi. Aga asjad läksid, nii, et loss otsustatigi jätta esindushooneks riigivanema residentsiks ja kunstimuuseumile anti vastu üsna tagasihoidlikud ruumid Narva maantee alguses. Selle koha peal, kus praegu on Viru hotell, oli üks mitmekorruseline kivist elumaja ja seal siis mitu korterit pandi kokku ja anti kunstimuuseumi kätte. Seal pidid siis paiknemanni hoidlad, kui ekspositsioon on arvatud, et Konstantin Päts selle lossi sokutas iseendale. Päris nii ei saa seda öelda, sest tegelikult Ottostrandmann oli sel ajal siis riigivanem, kui see otsus tehti ja esimene, kes sinna siis elama pidi minema, oli Kaarel Eenpalu. Nii et päts ei olnudki sel ajal riigivanem, kui otsustati riigivanema residentsiks. Nii et te ei saa öelda, et päriselt kavandati Konstantin Pätsi residentsiks. Aga ettevalmistused ja ümberkorraldused võtsid aega, nii et esimene, kes siis sinna lossi pikemaks elama jäi, oli tõesti Konstantin Päts. Riigivanema residentsiks kohaldamiseks tehtigi juurde ja ümberehitusi. Ja see juurdeehitus tekitas nüüd küll suure poleemika ja palju suurema poleemika kui see, et kunstimuuseum lossist välja oli tõstetud. Nimelt, et see tagumine ümar Kaarne veranda, mis oli 19. sajandi algul lossile juurde ehitatud, lammutati ja sinna kohv. Ta kahe tiiva vahele kavandati uus pikk saal. Nimelt lossis ei olnud sobivat banketisaali, kus siis vastavalt diplomaatilisele tavadele riigivanem oleks saanud korraldada suuri pika lauaga lõunasööke pidulikel puhkudel ballisaal selleks päriselt ei sobinud ja oli vaja üks ruumi juurde ehitada sinna kahe tiiva vahele. Tegelikult olevat juba Katariina teise ajal kavandatud puust juurdeehitust, aga seda kunagi ei teostatud. Ja nüüd siis telliti projekt Aleksander Vladovskilt traditsioonilise käekirjaga Peterburis õppinud eesti arhitektilt. Ja see nüüd kõik tekitas teistes arhitektidest palju vastuseisu. Esiteks Vladovski oli siinsete kolleegidega natuke tülis siin eesti arhitektide poolt viljeldavat modernismi, ta ei mõistnud ja kippus kolleegide tööde kohta halvasti ütlema, sealhulgas vahel avalikult ajalehtedes. Ja teised kolleegid omakorda teda pidasid kuidagi vanaaegseks või piinlikult venepäraseks oma arhitekti käekirjalt ja arvasid, et nii tähtsat hoonet nagu riigivanema residentsi ei tohiks selline arhitekt üldse kavandada, vaid peaks korraldama arhitektuurivõistluse. Kokkuvõttes jõuti mingile kompromissile, loobuti näiteks mansardkatuse peale ehitamisest, lossile, mida Vladovski oli ka kavandanud, et paigutada sinna teenijate ruumid. Ja ka see juurdeehitus kavandati kahe korruse asemel ühekorruselisena. Aga siiski see pikk banketisaal sinna peasaali taha hoovi poole juurde ehitati. Tegelikult peab ütlema vist Jumalale tänu, et selline ülesanne läks Vladovskile, kes oma akadeemilise taustaga Peterburi kunstiakadeemia kasvandikuna oskas seda teha paremini, kui oleks võib-olla osanud teha meie kohalikud Eesti arhitektid ja ta on teinud selle sellises uus barokk ses laadis tegelikult väga ilusasti. Nii et isegi barokkarhitektuuri eksperdid mujalt maailmast ei saa esmapilgul tihti aru, et see pikk saal on alles 20. sajandi kolmekümnendatel aastatel sinna juurde ehitatud. Ülejäänud lossiruumides oli riigivanema korter ja hiljem siis Eesti aja lõpupoole tehti sealsel puhul veel mõningaid sisemisi ümberehitusi. Näiteks tuntud arhitekt Olev Siinmaa, kes tegelikult enne arhitektiks õppimist oli olnud mööblimeister ja oskas teha ka uhkeid sisekujundusi, kavandas sinna esindusliku ja elegantse raamatukogu toa, kus oli kasutatud palju Intarsijat. See kujundus on lossis siiamaani säilinud ja samuti siis tehti sinna nõndanimetatud eesti toad. Lossis on siis kaks sellist väiksemat ruumi, mis on sisustatud sellisesse Eesti talupojamööblist inspireerib romantilises laadis, mis muidugi selles barokklossis näeb välja natukene selline halenaljakas, eriti tänapäevavaates. Aga küllap toona oldi mures, et see hoone on nagu liiga võõrapärane ja seal ei ole midagi ehedalt eestilikku. 1936 kavandati lossi ümber ka aed, see metallaed, mis on praeguseks osaliselt säilinud lossi ees. Ta näeb küll väga barokne välja, aga tegelikult pärineb siis ka 36.-st aastast alles Tõnis Mihkelson kavandi järgi tehtud. Aga need aiaväravad tegelikult enamasti olid siiski lahti, nii et inimesed said lossi eest läbi minna. Loodi lihtsalt selline võimalus, et teatud ürituste puhul on võimalik ka seda lossiesist ala sulgeda. Lossi taha endisesse ülemisse aeda pärast miraaži tiigi likvideerimist ja ka sinna tiigi äärde ehitatud selle kunagise mereväe ohvitseride klubihoone lammutamist rajati aga uus presidendi kantselei hoone nimelt lossi siis lisaks presidendi esinduse elamisele ja külaliste vastuvõtmiseks ja teiste riigipeade ja muude presidendi tähtsate külaliste majutamiseks vajalikele ruumidele ning teenijate ruumidele. Hästi ei tahtnud enam presidendi ametkonna tööruumid ära mahtuda. Ja see hoone siis, kus praegu on presidendi kantselei ja kus ka praegune president elab, ongi tegelikult ehitatud 1937 38. Alar oli projekti järgi just nimelt presidendi enda tööruumideks, sinna tehti presidendi esinduskabinet koos siis selle kõrval oleva nõupidamistesaaliga ja siis ka presidendi kantselei töötajate kabinettidega ja samuti olid seal siis käsundusohvitseride, autojuhi ja teiste teenistujate korterid. Nende kahe hoone vahel olev aed kujundati siis taaskord ümber Berliinist Schveti firmalt telliti selleks eraldi projekt ja sinnad kujundati Roosiaed. Nii et Konstantin Päts sai siis vanas Peetri lossis, kus ta elas, üles ärgata ja siis jalutada läbi aia oma töökabinetti presidendi kantselei hoones tööd tegema. Ja siis aed ei olnud enam avalikkusele nii väga avatud, piirati selliste kõrgete läbipaistmatud piiretega. Vahel on ekslikult arvatud, et need betoon, piirded, mis ümbritsevad presidendi kantselei aeda pärinevad nõukogude ajast, aga tegelikult need on ikkagi juba ka eestiaegsed. Nõukogude aeg õnneks otseseid drastilisi muutusi tõi lossi ja pargikompleksi üsna vähe. Sõjas jäi loss üldiselt purustusteta ja kohe sõja järel. Loss anti uuesti tagasi kunstimuuseumile. Ühelt poolt see oli niisugune nõukogude võimu mõningane pugemis akt, kus siis taheti näidata, kuidas nõukogude võim hoolitseb eesti kultuuri eest ja näete nüüd see loss, mille pahad kodanliku võimuesindajad olid kultuuril ära võtnud, antakse kultuurile tagasi. Teisalt aga muidugi ka eesti haritlased, nii palju, kui nad toonastes oludes teha said, püüdsid survestada partei ülemusi selles suunas, et see antakse just kunstimuuseumile ja näidata seda lahendust ainuvõimalikuna sellepärast et oli ka teisi ideid, näiteks, et paigutada sinna lossi mingi sõjaväeasutus ja kardeti, et see lähebki mingisuguseks suletud alaks, näiteks sinna tehakse mingi sõjakool ja oldi väga õnnelikud, et sa ikkagi kunstimuuseumi kätte tagasi sai. 46. aastal loss taasavati kunstimuuseumina ja kohe alguses oli seal suur Kristjan Raua mälestusnäitus. Kunstimuuseum seal töötas kaunis kitsastes oludes. Algul seetõttu, et osa ruume olid sellises seisundis, et neid ei saanud kasutada ja tiibhoonetes olid korterid, nii et lossi tiibhooned sai muuseum enda kätte alles 50.-te lõpuks, 60.-te alguseks. Tõsi, oli mõtteid, kuidas kõike lossi abihooned ka kohaldada muuseumi vajadustele aga tegelikult jõuti ainult selleni, et Kadrioru alumises aias säilinud lustla taastati sisuliselt varemetest graafika restaureerimise töökojaks. Aga ülejäänud hoonete taastamiseni nõukogude ajal ei jõutudki ja need antikunstimuuseumi kätte näiteks lossi köögihoone, kus praegu paikneb Mikkeli muuseum alles taastatud Eesti vabariigis, üheksakümnendatel aastatel või 2000.-te alguses. Nõukogude aja lõpus alustati ka lossi restaureerimistööde ettevalmistustega aga neid restaureerimistööd ise läksid käima siis alles tegelikult 90.-te aastate alguses, kui kunstimuuseum lossist välja kolis tajutistele pindadele rüütelkonna hoonesse ja hoidlad veel mitmele poole mujale üle linna. Arvati, et need tööd saadakse mõne aastaga valmis tegelikult, et see protsess venis umbes 10 aasta pikkuseks kaasati sinna ka Rootsi muinsuskaitsjaid ja Rootsi eksperte ja küllalt heal tasemel lossis restaureerida. Sealhulgas taastati suuresti barokne ilme, näiteks katuse palustraad, mida me Kadrioru lossi katusel praegu näeme, on tegelikult selle viimase restaureerimise ajast ja osaliselt ka fantaasia järgi tehtud. Sest ega me väga täpselt ei tea, milline see barokiaegne katusepalust raadiust välja nägi. Mõned joonised selle kohta on, aga mitte väga täpsed. Ja samamoodi siis lossi akende selline väikese ruuduline raami out pärineb viimase restaureerimise ajast. Vanemad inimesed kindlasti veel mäletavad lossi hoopis teistsuguse aknajaotusega ja samuti kalossi, praegune värvirõõmus, barokne välisilme on selle restaureerimise ajal taastatud värvilahendus. Enne siis nõukogude ajal oli loss ühtlaselt roosaks värvitud. Ja tegelikult, et see praegune krohvikiht on 1930.-te remontija ajast pärinev tsementkrohv ja suuresti siis need kaunistused seal lossi fassaadil ei ole päris originaalid vaid on kolmekümnendatel siis riigivanema, hilisema presidendi residentsiks kohaldamise ajal betoonist tehtud barokkelementide koopiad. Pargis kavandati ka juba nõukogude ajal suuremaid taastamistöid. Tegelikult jõuti ainult siis luigetiigi remondini päris nõukogude aja lõpul, mis ka lõpetati juba taastatud Eesti vabariigis, üheksakümnendatel aastatel. Aga muud suuremat tööd jäid tegemata. Praeguseks on taastatud sellises barokiaja ilmes regulaaraiana lossi ülemine aed. Alumise aia taastamisega on olnud probleeme sellega seonduvaid suuri vaidlusi, sest et selle taastamine barokse Silmes eeldaks kõigi suureks kasvanud puude mahavõtmist. Paljud inimesed on selle vastu. On ka küsimus, kas ja kuidas me seda barokkaeda, mis nõuab väga palju hooldust, nii suures ulatuses korras pidada jõuaksime ja see küsimus on siis natuke nagu tulevikku edasi lükatud ja otsitakse siis siiamaani sobivaid lahendusi. Küll aga on üks suur töö Kadriorus tuntud juba nõukogude ajast saadik kavandati tee kunagiste veekanalite taastamist, mis siis seda regulaarparki on eraldanud maastikupargiosast. Aga teha jõuti ainult arheoloogilised kaevamised 1900 üheksakümnendatel aastatel. Kui siis nende kanalite säilmed kaevati välja, jäeti eksponeerituks, aga neid konserveerida ei jõutud, aga siis nüüd umbes aasta eest lõpes kanalite taastamise suur projekt. Ma arvan, et üldisel, sellisel eesti mälestiste seisundi taustal Kadrioru üle tuleb olla siiski väga õnnelik? Jah, võib-olla mõned pargiosad võiks olla paremini hooldatud, võib-olla me võiks lubada sinna julgemini ka mingeid moodsaid lahendusi just maastikuarhitektuurse poole pealt. Aga ma arvan, et tegelikult arvestades meie üldist majandusseisu ja arhitektuuri, kultuuri ja kõike muud, on Kadrioruga väga hästi läinud. Me oleme selle keiserliku pärandi korras hoidmisega läbi 20. sajandi ja 21. sajandi algul päris rahuldavalt. Hakkama saanud Kadriorust rääkis arhitektuuriajaloolane Oliver Oro. Liiga kaua ei saa. Ma ei suuda säästa. Vaid pluss või see on nüüd maa ja jäär. Ka mind soovin ka pühapäev. Mitte sealt, kus staari ja utamas käivad Waythingi, mis rohelusse. Kes koob ta mind soovini ka meil pühapäeva? Vaid pingil, mis on pälvinud rohelus argipäeva askeldus meelest laevapüha. Kesku ta mind soovi ka pühamäega.