Eesti luterlik tund. Algavas saates palveränduri teekond mõtiskleb Rein õunapuu. Keldi palved loeb ja muusikaliselt kujundab Ene Pilliroog. Helirežissöör on Külli tüli. Tõnis Mägi esituses kõlab nüüd Robert Jürjendali palveränduri laul. Kitsas on inimese maailm, kus ta elab. Ikka jälle pakib ta reisipauna ja asub teele veel käimata paikadesse. Mitte ainult selleks, et näha võõraid maid vaid ka selleks, et kohata. Ta iseennast. Armas kuule. Mina olen preester Rein õunapuu ja minu tänane vestlusteema ühes sinuga on palveränduri teekond. Palvele rännak on sümbol, mis kõneleb inimesele tema eluteest. Laseb igaühel käia tema enese kõrval. Näha iseennast maailma lunastusloos. Noorem põlvkond ehk enam ei teagi et aastate eest oli Tallinnas hiiul seal kopli poole sõitva 33. bussipeatuse vastas üks õllebaar millele küll pigem rahvakeelne õllekas näo järgi oli. See väike, natuke rombiks vajunud seinte ja kõrvalt, püramiidkatusega puumajake seisis Vabaduse puiesteie Hiiu tänava ristil. Ning selle ümbruses otsis metsapuudelt tuge palju inimesi, keda ametinime järgi parmudeks kutsutakse. Millegipärast oli rahvasuu tollel õlleaugule andnud nimeks Singapur. Ühel ööl aga saabus kõigele sellele ilusale elule karm lõpp. Keegi veoautojuht, jäänud roolis magama või juhtunud muud sarnast. Ma ei tea, kas siis liiga rohkest, õllest või muust elu väsimusest. Aga kuidagi õnnestus tal täpselt nii teelt eksida, et Aasia suurlinna vaeseke, võrdkuju osutus hetkega maa pealt püsituks. Aga tegelikult ma ei tahtnudki rääkida nii palju Singapurist või kaptenisillast või teistest tegentaarsetest õlleaukudest, mida vanem Tallinna elanik veel kindlasti mäletab. Võtsin selle jutuks lihtsalt sellepärast, et peagi ehitati kangelassurma surnud Singapuri-le üpris lähedale noorem vennake õllekas, mille rahvasuu millegipärast otsekohe Jeruusalemmas ristis. Noh ja päris parmud ning muud joodikud, eks hakanud nemad siis Jeruusalemmas palverännakul käima. Nii palju, kui ma mäletan oli see esimene kord elus, kui ma teadvustasin endale sõna palverännak veidrasse tobenaljakas kontekstis. Ning ma usun, et sinulgi armas kuulaja on mõni üsna sarnane kummaline lugu jutustada. Kui ma sinult peaksin küsima, mis asjaoludel kuulsid sina palverännakutest esimest korda? See on eestlase saatus elada maal, kus oma kultuurikiht on üsna õhuke ja paljusid enesestmõistetavaid asju, mis mujal Euroopas juba emapiimaga kaasa tulevad. Peab neil ise uudistama ja välja uurima. Sa ründad siin ränded, seal ferendad küngastel ja kõnnul ferendad alla. Sa rändad üles Zarendad meredel ja kitsasteedel. Kuigi palverännakuid ei saa rongkäikude protsessioonide ja paraadidega päised samastada on mõtlen L1. Inimese eluteekonna teatud tähtsa osa kujutamine milles liikumine kujutab arengut, kestmist ja kasvamist. Näiteks mina mäletan oma lapsepõlvest paraade esimesel mail, seitsmendal novembril kus okupatsioon armee sõjamasinate roomiku rügina saatel suurele Nõukogude kodumaale pikka iga ja igavest kestmist kujutati. Pidulised aeti suuremalt jaolt väevõimuga kohale ja pärast paraadi oli rahva meelitamiseks tänavale improviseeritud lettidest defitsiitset kaupa osta nagu näiteks viinereid ja vahel koguni tursamaksa. Neil aegadel korraldati ka niinimetatud rahvamatku. Teatele jagati 20 kopika eest värvilisi siidtrükis embleeme, mida sai treeningpluusi varrukal õmmelda. Nii et kui sa paljudel matkadel käisid, nägid viimaks välja nagu maailmaränduri kohver või maleva muusiku kitarrikast. Hiljem tulid uued tuuled, Eestimaa laulu kontsert lauluväljakul balti kett, kuhu tuhanded inimesed kümnete ja sadade kilomeetri kauguselt kohale tulid. Rongkäigud ja rahvakogunemised. Ja nüüdki on meil oma vabariigi aastapäeva paraad, kus vaatamata talvisele külmale ilmale peavad kõik tribüünil seisvat presidendiga eesotsas olema mitu tundi palja peaga. Olen minagi seal tribüünil seisnud, peab ütlema, et nõudis parasjagu ohvrimeelsust küll ja pea valutas takkajärgi mitu päeva. Oh, nii vähe on uut päikese all. Kõik on juba kord olnud jõus, see on lihtsalt hästi ära unustatud vana. Protsessioonide palverännakud, matkad, traadid. Eks see ole kõik ikka jälle seesama vana inimene. Inimene kui kultuuri kandja looja ning tema sümbolite keeles väljendatud enesekinnitus soovis endale oma olemisest midagi enamat tõestada, kui argipäeval välja paistab. Aga mis asi on siis ikkagi palverännak? Kirjanduses räägitakse palverännakust kui vabatahtlikult ette võetud reisist teatud pühapaikadesse et palvetada mõne pühaku haual paigas, kus on aset leidnud jumala ilmutus. Või asub mõni oma imetegeva väe poolest rahva seas tuntud pühapilt ehk reliikvia. Niisugune seletus on antud natukene etteruttavalt sest palverännakute ajalugu algab palju varem kui kristlik pühakutekultus. Nii rändasid Hinnud juba aastatuhandete eest mat luuresse Krishna sünni kohta. Kreeklased eleuzisesse sinna kuste meetrius inimesele viljapea kinkis. Või Delfisse, kus Apollo käest sai oraakli kaudu jumalikku juhatust küsida. Eeeffesus tõmbas palverändureid ligi Artemise templisse, kus elas jumalata, kelle poole eriti lastetuse ja sünnivaevade pärast pöörduti. Temale oli pühendatud terve kuu ja templi ümbruses peeti maha suured rongkäigud. Vähemalt üks Vana-Kreeka mõtleja andis tunnistust liikumise mõtlemist stimuleerivat väest ka laiemas mõttes. Nii nimetas Aristoteles oma filosoofide kooli Berit pateetiliseks jalutavaks kooliks sest ta tavatses pidada oma loenguid kõndides. Roomlaste kohta on teada, et nad kandsid aasta hakul jumalalt tariisise kuju protsessioonis tiiberi jõe äärde et laevasõiduhooaega sisse juhatada. Suur osa pagana uskusid käisid palverännakul teatud mägede, veekogude, kivide ja puude juurde. Nii on Eestiski teada üsna palju ohvrikive ohvrid, hommikuid ja pühasid allikaid mille juurde pidid inimesed ilmselt üsna kaugelt tulema. Meil on koguni oma pühajärv, mis pärast dalai-laama külaskäiku Kaida maa uskuda poolehoidjaid palverännakule kutsub. Vitsa ja pendlimehed teavad rääkida, et suur osa muistsetest ohvripaikadest oli seotud mingi erilise aura või energiaväljaga sest need asusid maa mingis eriti tundlikus punktis, kus maa vaimudega oli võimalik ühendust saada. Hilisemal ajal saavad paiga taustuse objektideks peamiselt selle kaudu, mis selles kohas on sündinud. Kristlikku palverännaku traditsiooni juured on kahtlemata judaismis juutide kombestikus. Nii nagu Aabram rändas jumala kutse peale kolme päevateekonna kaugusele Moria mäele et seal jumalale ohver tuua. Nii nagu Peeter oli pühitsetud Jaakobi kaudu ja Siinai mägi oli paigaks, kus jumal andis Moosesele oma käsud. Nii kogunes Iisraeli rahvas hiljem seaduselaeka ümber. Veel hiljem, kui tempel oli valmis saanud, sai tavaks teha aastane palverännak Jeruusalemma. Käid seal perekonnaringis paasatalle ohverdada. Ka väljaspool Palestiinast elavad juudid tulid Jeruusalemma ja nii võis Jeesuse kaasajal koguneda sinna suurte pühade ajaks üle miljoni inimese mis oli tolle aja kohta muidugi uskumatult suur rahvamass. Kolm viimast aastat Jeesuse elust avaliku tegevuse aastad on üksainus suur palverännak. Usu kuulutamine oli tema teekonna eesmärk ja nii käiski ta linnast linna ja külast külasse. Jeesus valis oma jüngrid ja koos nendega rändas ta edasi tehes kaasa kõik judaismis ette nähtud palverännakud. Aga juba oma eluajal oli Jeesus ka ise palverännakute siiks. Tuletagem meelde lugu 5000 inimese söötmisest kõrbes, kus Jeesus imelisel viisil leiva rohkendas. Aga need inimesed, kelle jaoks ta seda tegi, olid just palverändurid. Need, kes olid tulnud teda kui prohvetit kuulama. Pärast ülestõusmist sundis ühelt poolt juutide algatatud ja roomlaste jätkatud tagakiusamine teisalt iš käsk kuulutada evangeeliumi kõigele loodule kristlasi veelgi enam liikvele. Meenutagem kas või apostel Paulust, kelle kogu elu pärast kristlaseks saamist tuntakse tema rännakute järgi. Kristlased laenasid paljugi juhtidelt. Nii omandasid vanadestamentlikud pühapaigad tähendusega kristlaste jaoks. Aga nende ühiste palverännaku sihtide kõrval tingis kristlaste oma ajalugu, uute rohkete pühapaikade tekkimise. Keelsemani aed, kolgata mägi, kes jõuaks üles lugeda ainuüksi pühal maal asuvaid kristlaste palverännakukohti. Kristlaste edasine ajalugu kulges oma teed mis ei palistatud märtrite ja pühakute haudadega. Paikadega, kus midagi imelist oli sündinud. Palverännakutel käidi ja käiakse muidugi ka elavate juures. Nii oli neljandal sajandil ühtideks armastatumateks palve turismisihtidega samba pühakud ehk stüliidid keda siis, kui ilmaimet oma silmaga kaemas käidi. Aga nagu sel puhul ikka, kes läks pühaku juurde tervist otsima, kes hingeõndsust, kes lihtsalt uudishimu rahuldama. Küllap nii nagu rahvas tänapäevalgi teise Eestimaa otsa rändab imearstide, nõidade ja ekstraseltside juurde. Kuidas siis kedagi parasjagu kutsutakse? Ka meie ajaarvamise kuuendal sajandil tekkinud islami usus kus pühakutekultust üldiselt ei ole, tehakse tänapäevalgi suuri palverännakuid prohvetite haudadele. Iga-aastane moslemite palverännak mekasse Muhamedi hauale on aga sedavõrd suur üritus, et sellest saab iga kord ka rahvusvaheline meediasündmus. Omaette peatükiks palverännakute ajaloos olid 11.-st 13. sajandini peetud ristisõjad. Ristisõdade aluseks oli palverännak pühale maale. Aga et see maa oli islamiusuliste valduses, võeti nagu igaks juhuks mõõk moonakoti kõrvale kaasa. Ristisõdijate järgnenud rahumeelsete palverändurite kaitseks loodi hiljem rüütliordut, kelle liikmed olid siis elukutselised ehk professionaalsed palverändurid. Kahtlemata olid seda ka Liivimaal 1202. aastal loodud mõõgavendade ordu kes oma jumala ordule maadalistadest ning meie esivanemaid oma jumalate juurde manalasse saates täiesti rahumeelsetele palverändajatele ehk saksa kulunissidele Tiid valmistasid. Viimastest saidki aastasadu hiljem mõisahärrad, sest rüütlid ise olid ju mungad ega jätnud järglasi. Et päriselanikke paganluse sügedust veidigi jahutada, pidid rüütlid nad ristimiseks vette kastma ja et kindlam oleks, siis tehti asja vahel mõned korrad üle. Aga viimaks said mõõgavennad 1236. aastal leedulaste käest nii haledalt lüüa, et ordu lakkas olemast ja nende asemel rändasid kolonistide kaitseks Saksamaalt kohale uued rauast palverändurid. Diotooni ehk Saksa ordust. Ühinenud rahvaste organisatsiooni ja inimõiguste deklaratsiooni noil kaugetel aegadel veel ei olnud. Niisamuti võimalust rüütlid Haagi rahvusvahelisse kohtusse kaevata ja eesseisva seitsmesajaaastase orjaaja eest kompensatsiooni nõuda. Nii ei saa ka müüa aastatuhande alguses elanud inimesi nende maailmapilti ja tõekspidamisi mitte kuidagi tänapäeva mõõdupuude järgi hinnata. Aga tulge tagasi palverännakute juurde. Praegugi elab suur osa pühapaiku ja kloostreid just palveränduritele, hotelliteenuse pakkumisest ja nende annetustest. Usklikud inimesed, nii mõneski religioonis on alati otsinud sidet oma ala professionaalidega munkade-nunnade või muidu vaimulikele. Siin pole Eesti mingi erand. Minagi käisin oma nooruspäevil omamoodi palverännakutel Kilingi-Nõmmes Saarde pastori Elmar Salumaa juures. Ja ma tean, et paljud külastasid teda umbes samadel alustel niisamuti pastor Harry haamrit ja kindlasti oli teisigi elavaid palverännaku objekte. Muidugi, kui kadunud Elmar Salumaa juttu praegu kuuleks, noh, võib-olla pilve pealt ta kuuleb ka siis kortsutaks ta selle peale kindlasti kulmu ja turtsataks talle nii iseloomulikul moel. Nimelt juba usuisa Martin Nuterile meeldis palve annaks sama palju kui indulgents sidemüük ja ta nimetas seda põlastavalt Kellolf jooksutamiseks. Luterist võib aru saada. 16. sajandil oli kristlaskond, ent tõepoolest sümbolitega umbe jooksutanud. Nii et sümbolid olid hakanud tähistama vaid iseennast mitte sümboliseerima midagi kõrgemat ja kaugemat. Esimeseks vahendiks rutiini vastu on aga tavaliselt selle vastand täielik loobumine. Paraku on ilmeka ajaloolise paradoksina läinud asjad nii et kui inimene peaks tänapäeval sattuma airforti Wittenbergi, võib ta valida üsna mitme turismiprogrammi vahel luteriga seotud paikadesse või tellida näiteks seltskonnale kasina 60 saksa marga ehk siis napi 480 Eesti krooni eest tina peale asja nimega Luterma Al sait luteri söömaaeg. Täpselt niisuguse pidulikku einetuse, nagu see luteri eluajal välja pidi nägema. Ühele sõna sisul võib olla palju nimesid. Eks jää selle üle ikka lõpuks inimesel endal mõlgutada, kus lõpeb tema jaoks ekskursioon jalga palverännak. Muidugi ka enne luteri palun palverännak lausa kohustuslik sest kirik õpetas, et jumal elab kõikjal, on meie ligini pühimas armulaua sakramendi-is kui ka palves. Ükskõik kus me tema poole ka ei pöörduks. Näiteks 15. sajandil elanud kuulus teoloog Nikolaus kusanus ütleb nii. Timultum Pellegrini andur, praerussantific andur ehk kes palju palverännakul käib, saab harva pühitsetud. Vaatamata kõigele on inimeste hind paljud pühapaigad loonud ja neid sajandeid rahva teadvuses elus hoidnud olgugi et vahel üsna usu ja ebausupiiril. Katoliku traditsiooniga rahvastel on oma lausa rahvuslikud palverännaku sihid nagu poolakatel dženstohowa, prantslastel luurd, mehhiklaste lube, taanlaste sendi, Jaagude kompostele portugallaste Fatima, sakslastel Altettingen ja paljud teised suurused rahvuslikest palverännaku kohtadest. Katoliiklikest maades on seotud jumalaema Neitsi Maarja ilmutustega. Mõnel pool on austuse objektiks paigad, kus usutakse peaingel Miikaeli end ilmutanud olevat. Nagu Mont Saint-Michel, Normandias ja Montegargaanu. Apuli eskaagu Itaalias. Arvesse võttes meie minevikus valdavalt protestantliku traditsiooni leiab Eestis tänapäeval elavana ehk ainult ühe tuntud palverännaku koha õigeusklikke Pühtitsa kloostri kuremäel. Aga seegi paik on rohkem tuntud Venemaal ja meie oma venekeelse elanikkonna hulgas. Siinsetest katolikuaegsetest palverännu siht, test on jäänud vaid mälestused et Eestis tehtud omal ajal palverännakuid Tõnni kabelite juurde, mis olid siis pühendatud pühale Antoniusele seakasvatuse kaitse pühakule. Niisamuti on omaette ajaloo peatükk püha risti riiklejate asupaigad, mis olid samuti palverännakute sihiks. Vanasti käidi palverännakul enamasti jalgsi vaest lausa paljajalu ja rasked risti õlal kandes. Tänapäeval toimub ettevõtmine tavaliselt üritud transpordiga. Ainult vael käiakse viimased kümme-paarkümmend kilomeetrit jalgsi. Ka paljud Eesti noored inimesed on käinud de see ökomeenilises kloostris kokkutulekutel. Eks polnud seegi ju midagi muud kui palverännak. Katoliku kirikus tehti ja tehakse tänapäevalgi palverännak niinimetatud patukustutuse päevadel mil kirik loed pühapaiga külastamist puhastustule, ajalike karistuste kustutuseks ehk skandaalse Manima Järdi intelligentsiks. See, et 16. sajandil mõnda aega indulgentsi müüdi on küll pigem kurioosne erand. Reeglina indulgents ikka ise palverännakute ja muude tagategudega ära teenida. Tõsi küll, kui täpne olla, siis keegi kunstnik vormistab ja kujundab säärdusi dokumente käsitööna ja müüb vanalinna päevadel oma isikliku rahakoti kasuks. Kui palju selliseid ostmisest aga pattude kustutamisel kasu on, seda teab ainult jumal taevas. Praegu on Eestile kõige lähemaks tuntud katoliiklikust palverännakupaigaks Lõuna-Lätis asuv Klona kus on imetegev pühapilt maarjamaa kuninganna. Manasse korraldatakse palverännakuid iga aasta 15. augustil püsima Neitsi Maarja taevasse võtmise pühal. Olen seal kord ise ka käinud ja peab ütlema, et see on meeliülendav ja väga rahvarohke üritus. Nii una Klona meile ehk kõige lähem koht, kus saab osa sellest tänapäeva eestlasele nii haruldasest kogemusest nagu püha trügimine kirikus mida kodumaal enam kümmekond aastat kohanud ei ole. Kuna aasta 2000 on paavsti poolt kuulutatud pühaks aastaks tõotab see suurt palverändurite voolu kõikidesse pühapaikadesse sest püha aasta on seotud vastava intelligentsiga, mille inimene võib kiriku külastamisega pühas paigas ära teenida. Üldse peab repliigi korras mainima, et katoliku kirik on väga elegantselt lahendanud probleemi aastatuhande algusega. Et kas see algab aastaga 2000 või 2001. Nimelt pühitsetakse mitte ühte päeva, vaid kogu aastat, kui pühaaastat ja mõlemad aastavahetused jäävad sel juhul ju sinna sisse. Kui pidu üks kord läbi, on ka uus aastatuhat kindlasti alanud. Katoliku kirik Eestis korraldab 2000. aastal palverännakud Viru-Nigulasse esimese Virumaa Maarja kabeli juurde-le diaKlonasse poolatsensta hoovasse. Kui ka Rooma asi lähemalt huvitab ning hing igatseb indulgents side järele, siis täpsemat informatsiooni saab lähimast katoliku kogudusest. Kuule, sina tasane, tee minu ees. Kuule, sina juhatas täht minu kohal. Kuule, sina valvas silm minu taga. Tänasel päeval tänasel ööl ikka ja alati. Sind jumal hoidku, igal järsakule. Sul andku läbipääsu igal rajal. Sul jumal muutku ohutuks kõik teed ja võtku sind ta oma embusse. Sind võtku oma käte vahele. Õnnista jumal seda maad, mis on mu jalge all seda rada, millel ma astun, seda asja pidama ihkan. Õnnista seda. Jumala jõud, meid juhiks, jumala võim, meid säästaks. Et jumala tarkus meid hariks. Et jumala käsi meid hoiaks. Et jumala tee meid suunaks. Et jumala kilp meid varjaks. Et jumalaväed meid kaitseks maailma ahvatluste eest. Tõusku tee kohtama sind kulgu tuul alati puhumas su taga. Paistku päike soojalt su näole langi kulism pehmelt su põldudele. Ja kuni me kohtume taas, hoidku sind jumal oma peopesa kumeruse. Lõpetuseks tuleks ehk maa peale tagasi ehk maale lähemale. Suur osa meie rahvast ei käi ju kirikus ja kõik religiooniga seonduv on võõras. Kuid peaaegu kõik, mis käivad kalmistul oma vanemate või esivanemate haudadel reisivad vahel oma lapsepõlvemaale või esimese armastuse radadele sinna, kus esimest ja vahel ka viimast korda elus Koldi tõeliselt õnnelik. Ajaloo käigus on eestlased kolinud maalt linna aga uued on jäänud maale. Mis mõtted täidavad meie pead, kui me oleme teel kümnete või sadade kilomeetrite taha sinna, kus puhkavad kalmistul meie esivanemad? Kas pole seegi palverännak? Kuigi paljud meist ei oska enam palvetada ega usu jumalasse? Ometi igaüks meist mõtleb vahel inimese kadusele tema maisele teekonnale, mille lõpus tunnistavad meile lausa materiaalse selgusega meie lähedaste hauad. Minu emapoolsed vanavanemad puhkavad Valgas toogipalu kalmistul. Isapoolne vanaisa, Narvas mahajäetud ja rüüstatud Eesti kalmistu. Vahel võtan ma ette ja sõidame kas Valka või siis Narva ning mõtlen kogu tee sellele mitmest kultuurist puudutatud keskkonnale mis oli enne teist maailmasõda Narvas, kus ka minu esivanemad elasid ja lootsid paremale tulevikule. Nad ei teadnud, et sealt tuleb kord lahkuda ja okupatsioonivõimud ei lase neid pärast enam tagasi. Mõtlen sellele väiksele maailmale, mis omal ajal nii suur tundus ja minu palga vanavanematele kelle juures veetsin oma lapsepõlve ilusaimad suved. Vanavanematele, kes on jäänud minu kujutelm oma pehme silmavaatega nagu oleks lastelaste eest hoolitsemine olnud nende elu suurim sisu ja kutsumus nagu oleks jumal nad niisugustena valmis kujul loonud. Näen alati neid heade vaimude sõbralikke silmi mind saatmas, kui sõidan Valka. Minu isa ja tema ema on aga maetud Tallinna kalmistule, millest kodumaal olles vahest koguni mitu korda nädalas mööda sõidan. Nii kerge oleks peatuda, kuid silmad mõlemad närviliselt numbreid, elektronkella ekraanil ja maised eelise rutt sunnib kalmistust möödudes sügavamini gaasipedaali vajutama. Nii harva juhtub see, et tõepoolest peatun ja teen need mõnikümmend sammu, et lugeda väike palve ja panna küünal. Võib-olla see ongi märkamiseks järelemõtlemiseks oluline et minna tuleks kuhugi kaugele et minek võtaks terve päeva või mitugi päeva. Et oleks aega peatuda, lasta oma elu silmade eest läbi mõelda, lahkunud põlvkondadele, sellele, kui palju oleme suutnud õppida nende vigadest. Kui meie oma eksimusi pärandame järgmistele põlvedele. Ehk mõjub see siis ka meie käitumise motiividele äratab meie uinuma südametunnistuse kasuahnusest ja väikesest õpeta paduma kõiksuse tasakaalust hoomamata rahu. Et osata valida kõigest kurjast ja kahemõttelisest seda väikest head, mis on inimese jaoks siin maailmas antud, valida. Sest kogu inimese elu on teekond ränduri teekond, kes saab ainult mõttes minna omatahtsi tagasi minevikku ja edasi tulevikku. Palveränduri teekond, keda saatus seab siia maailma väljaspool inimlikku tahtmist seob ta silmad tuleviku eest ja talutab suunas, mida ainult tema teab. Nii et inimene ei saa oma saatuselt midagi nõuda. Vaid ainult paluda. Kuulsite saadet palveränduri teekond. Selle autor oli Rein õunapuu. Keldi palveid luges ja muusikaliselt kujundas Ene Pilliroog. Helirežissöör oli Külli. Tüli saatis kasutasime Mike Õudvildi ja Richard Wagneri muusikat. Nii saadet alustas kui ka lõpetas aga Robert Jürjendali palveränduri laul esitas Tõnis Mägi. Eesti luterlik tund.