Eesti luterlik tund. Algava saate autor on preester Rein õunapuu. Vahetekste loeb Einar Kraut. Muusikaliselt kujundavad Külli tüli ja Ene Pilliroog. Inimene ja katk. Inimese jõuetus ja hirm nähtamatu vaenlase ees. Kaduvikku võõristav hingus, mida õhkub igast vastu, tuli Est olla iseendaga saatusega silmitsi. Mina olen preester Rein õunapuu. Ja need on teemad, mille üle tahaksin koos sinuga armas kuulaja täna mõtiskleda. Oktoober 1347. Sitsiilia sadamalinna Messinasse ilmub salapärane haigus haigus, mille nimeks saab uus hirmuäratav mõiste inimeste kõnepruugis. Katk. Inimesi sureb iga päev sadade kaupa. Keelduvad haigetele sakramente jagamast notareid, testamentide tegevust. Pääsu ei ole. Poeg tunneb hirmu oma isa ees ja isa oma poja ees. Igaüks on oma mure jõudlusega üksi. Ainult kõrgelt makstud palgalised matavad surnuid. Kroonik Mihhail peatsa kirjutab. Suurimas hädas otsustavad Messinalased linnast välja rännata, osa neist asuvad laagrisse põldudele, viinamägedele. Paljud otsivad varju Catania linnast lootuses, et Catania pühaneetseegaataja reliikvia neid kurjuse eest kaitseb. Aga katk valitseb veel suurema jõuga. Põgenemine jäiterist. Põgenikud kannavad katku endaga kõikjale kaasa. Kõikjale, kuhu nad ka ei põgeneks. Paljud neist nõrkevad teede äärde surevat põldudele metsa. Catania elanikud olid nii hirmul, et ei soovi põgenikega isegi rääkida. Aga kui keegi viimastest oma suu lahti teeb, kuulete vastuseks. Ära kõnele minuga, sest sa oled Messinost. Arstid saavad peagi aru et haigus antakse edasi inimeselt inimesele. Aga see on ka kõik, mida nad teavad väga pikaks ajaks. Hirm nakatumise ees teeb haigeks hullemini kui katkise. Katk varjab endas surmavat saladust ja see saladus kasvatab hirmu mitmekordseks. Inimesed käivad küürus hirmud kukil. Katk on hirmuäratav. Kuid veel hirmuäratavam on pilt, mille inimesed temast maalivad. Must surm, suur surm. Üleni musta riietatud vikatimees liigub ringi käib üle maa ja niidab inimesi valikuta. Keegi ei tea, keda ja milleks. Jusse haaramatus tiivustab fantaasiat ja loob üleloomuliku hirmu tondi. Nii algab ajajärk, mis on ajaloos tuntud uusaja nime all. Keskaegne ürgmets on hakanud taanduma külade ja linnade mustri ees. Eriti just veeteede äärde. Merede ja jõgede kallastele on tekkinud hulgaliselt inimasustusi. Arenenud laevaehitus võimaldab meresõitu aasta läbi. Euroopa asustatum kui kunagi varem. Arvestades tolle aja põllumajanduse vähese tootlikkusega võiks rääkida isegi teatud üle rahvastusest. Aga kõik algab sellest, et 13. sajandil väljub mongoli vürst Tšingis-khaan oma koduma steppidest ja asub kosuma, ratsenikega rajama hiigelriiki. Muide, võib-olla on huvitav teada, et sõna tatarlane tuleb mongoli keelest ja tähendab ratsanikku. Mongolite-tatarlaste loodud riik hõlmab lõpuks Hiinat ja peaaegu kogu Venemaad. Ulatub Musta mereni, võtab enda alla pärsia ja tükkidena Spirmat ehk Myanmari. Birmast pärines must rott kelle seljas elutses teatud liik kirpe, kes kandsid endal omakorda veel üht väiksemat organismi. See pisik sai oma nime alles 19. sajandil. Pastor Ellap testis. Rotid, kes olid inimestega kohanenud, sõitsid mongolitega kaasa nende moona puurides ja levisid niimoodi üle kogu impeeriumi. Aga see kõik järeldatakse alles hiljem. Katkutulekut kujutavad rahvalaulud maalivad sellest järgmise pildi. Surm tuli meie keskele, kui must suits. Katk, juurdetu tont rabab hauda noori. Tal pole kaastunnet. Nooruse ilu vastu. Häda mulle muga ajal kasvab muhk millest saab mädanev haav. Valutav must nööp, mis põletab kui hõõguv süsi. See on inetu, kui musthernes Musta Surma varane kaunistus. Katku surmab ringkäik Euroopas algab kahvast linnast Musta mere ääres, kuhu Genoa kaupmehed oma filiaali rajanud. Mongolid-tatarlased, kelle seas katk juba möllab piiravat kahvat ja teades katku nakkavust heidavad katku surnuid üle linnamüüri. Mõnede geeno alaste laevade õnnestub siiski sadamalinnast välja saada ja need mahuvadki Messina kroonid kirjutab. 1347. aastal jumala poja lihakssaamisest põgenevad 12 geenvalastegaleeri jumala kättemaksu eest mille jumal nende häbitegude pärast saatnud jõuavad Messina sadamasse. Nad kannavad oma ihul niisugust haigust, et kui keegi nendega kasvõi kõnelenud, oli saida surma vaevad ja tema lõpp oli ligi. Kui Messina elanikud mõistsid, et katkeenvalaste laevadega nende juurde jõudis ajasid nad need oma sadamast minema. Kuid katk jäi nende juurde. Kohutav surm. Sitsiiliast levib katk Korsikale, Sardiinias ja Mallorcal ning järgmisel, 1348. aastal jõuab katk Mandri-Euroopasse. Ta hävitab terveid asulaid. Hiilib salamisi riigist riiki, linnast, linna külast, külasse, lossist lossi. Kohati jätab ta terveid külasid ja maakondi vahele kuid teistesse tuleb üha uuesti tagasi. Üks suure katkuaja arst kirjeldab haigust nii. Haigetel tekkisid muud eri kehaosadele mõnedel kaenla alla või kubemesse teistel kaelale. Alguses olid nad sarapuu pähkli suurused ja tekitasid külmavärinaid, niiet haiged nõrkusest enam püsti seista ei suutnud, vaid jäid lamama täis palavikku ja kurbust. Varsti muutusid muhud kreeka pähklisuuruseks ja viimaks kuni kanamuna suuruseks näetegi hirmsat valu ja lisaks hakkasid haiged verd köhima kuni nende keha viimaks lagunema. Kas see haigus jääb ületamatuks? Maavärisemised vulkaanipursete mürgitatud õhk, tähtede seisud taevalaotuses kõiges nähakse põhjust. Paavst annab välja bulla, milles ta teatab, et jumal on inimkonda katkuga löönud sest inimesed on jumala unustanud ja lihahimule andunud. Kui turnee linnas katk algas, otsustas linna raad, et kõik linnahoorad peavad kas abielluma või linnast lahkuma. Pühapäeva pühitsemine olgu kõigile rangelt kohustuslik. Täringute valmistamine ja müümine olgu keelatud. Täringumeistrid, lihvi, kooma, täringud, palve Helmesteks. Catcoli ennegi tõlgendatud jumala karistusena. Pidalitõbi oli ammusest ajast tuntud, kuid sellesse nakatusid vaid vähesed. Kes nakatus, siirdus elama omaette, muust ühiskonnast lahus. Katkaga nakatas kõiki vanusele, soole ja seisusele vaatamata. Keegi polnud selle eest kaitstud ja nii oli ka kollektiivne süütunne kerge tekkima. Katk sünnitab flagen, lantide enese piitsutajate rongkäigud. Peamiselt vagad ilmikud on need, kes kogunevad piitsutada surmahirmu leevendada. Enesepiitsutaja laulsid. Kõik teavad juba, et Poolast, kunisitsiiliani, Küproselt, geenvani, geenvastavinioonini, Avinioonist, roomani, iga kolmas inimene on elust ilma jäänud. Arvata 1348.-st aastast suur surm käis üle ilma millist, ennem ei teata. Surmatooja tuleb idast ja läheb läände. Matusekella ei lööda kedagi nuteta taga, inimesed ütlevad, inimesed usuvad. See on maailma lõpp. Muidugi sattusid flagen landid peagi kirikuga vastuollu sest enese pisutamisel valatud veres nägid nad tõelist armulauda oma peresegamis Kristuse omaga. Preestrid ja kirik olid muutunud nende jaoks üleliigseks. Aga enesepiitsutamist protsessioonid ei kuulutanud ainult seda katku, mis ihu võis hävitada. Nad sisenesid inimestesse. Hirm, mis mõjus vahel hulleminigi kui katkise. Nii tunnistab oma aja kuulus arst Salindewinaariu et paljud surevad lihtsalt hirmust, kui nad kuulevad katku lähenemisest. Hirm Musta Surma ees käis linnast linna ja vormiti viimaks vanasõnaks. Katk niidab kõigepealt need, kes seda kõige rohkem kardavad. Samas tekib teinegi vanasõna. Katk õnneliku ei murra. See uskumus vallandab omaette nähtuse, mis saksa keeles värsina kokku võetud. Nii ma lugesin ühte, on nimals Fol Slovsknbool mitte kunagi kaine, mitte kunagi täissöönud, see teeb surma eest ära jooksjal head. Paljud arstid soovitavad veini või muremurdjat kuid eelkõige mitte selleks, et hirmu võita vaid et seda koguni tulemast hoida. Tolle aja kõrgeim teaduslik instants. Pariisi ülikool annab katku vastu järgmist nõu. Päeval magamine ei ole soovitatav, magada tasub päikesetõusuni või natuke kauem. Palju liikuda ei maksa, tuleb olla soojas ja kaitsta niiskuse eest. Juua tuleb ainult head ja peent veini, mida tuleb tarvitada päeva jooksul mitu korda kuid iga kord üsna vähe. Paastumine ja lihasuretamine on vastunäidustatud. Nii nagu ka viha ja liigjoomine naise juures ühes voodis magada ei ole samuti soovitatav. Surm vähe sellest, ka hirm surma ees haiguse lein. Kõik need teemad muutuvad tabuks. Firenzes keelati katku surnute arvu avaldada, et elavaid mitte päris masendusse saata. Turnees Flandrias on keelatud musta riietuda. Ja matuserongkäigus ei tohi käia üle kahe inimese. Seenast trahvitakse lese rõivaste kandjat. Miks võtab katk ühed, jätab teised. 1348. aastal on katk keset Saksamaad. Inimesi sureb tuhandete kaupa. Kes on süüdi? Süüdi on roiskunud tuul, idamaalt rohutirtsuparved Araabiast maavärisemised, mis maa kurgu lõhki käristavad ja katku maa peale päästavad. Aga neid süüdlasi ei saa kinnivõttega karistada. Kas siis muid nähtavaid süüdlasi polegi? Muidugi on need, kes ristirahvas sootuks hävitada püüavad. Kroonik kirjutab. 1348. mai issanda aasta 15. septembril Lewiskel jooni linnas kuuldus et juudid need olevat, kes kaebused, allikaid mürgitavad. Nii võetud, vahi alla, keegi palavignos juut, haavaarst tronooni linnast pärit, kes piinapingile viimaks tunnistust andnud, et 10 oeh olla üksi juudipoiss meister Jaakko pilt toleerust õhukesest nahast kukrus pulbrit saanud, mida käskinud avalikesse kaevudesse puistata, et inimesed, kes sealt vett ammutavad, ära mürgitatud saaksid. Ja maailmale peab teada olema, et kõik juudid keski Leoni linnas olnud õiguse ja kohtuotsuse järgi tuleriidal ära on põletatud. Sester, rahva seast on täidesaatjad valitud ja neile voli antud, nii et ükski juut, minagi usun jää karistamata. Veel enne, kui katk Saksamaal levida jõuab algab juba ette juutide massiline hävitamine enesepiitsutaja, et on neid, kes rahvast üles kihutavad. Hirm segatakse vihaga ja juudid on taas kord ventiiliks, mille kaudu hirma aur välja lastakse. Pärast näidud protsessi Šveitsis giljooni linnas algab üks ajaloo suurimaid juudi buck trumme. Kaevudega müüritakse kinni, et keegi neist vete jaamataks. Inimesed joovad ainult vihma ja jõevett. Juudid kui kaevu mürgitajad kogutakse suurde palk puuri ja põletatakse ühes sellega. Nii saavad Freiburgi nende oma kalmistul tuhaks 2000 juuti. Mansis olla neid olnud 12000. S lingenis põletatakse juudid ühes nende sünagoogiga. Linnades, kus juute pole, otsitakse teisi süüdlasi, kes kogu õnnetuse linnarahva peale tulla lasknud. Näiteks Magdy purgis hukatakse kõik surnumatja kui kaevu mürgitajad. Süüdlasi leitakse küll vaeste rikaste hulgast. Aga maailma lõpp peab ligi olema. Sellest annavad tunnistust õnnetust kuulutavad komeedid. Hirmsad tormid Inglismaal, rohutirtsuparved, mida olla kusagil nähtud. Viljaikalduse diapõuad. Katk on lihtsalt Euroopa lastehaiguste kõrgpunkt. Kõige muu taustal tundub, nagu oleksid inimesed katku ise loonud et vaka all hoitud halvad ended tegelikkuseks saaksid. 1350. aasta must surm on haaranud kogu Euroopa künnise, mansis sureb iga päev sadakond inimest. Firenzes ainuüksi sureb 60000 ja Londonis koguni 100000. Kalmistud saavad täis. Surnud ei maeti enam kristliku kombe järgi. Katku surnud maetakse kiht kihi peale suurtesse aukudesse. Amin joonis pühitseb paavst Roone jõe, et surnud jõkke visataks. Eestimaale jõuab katk Venemaa kaudu juba enne meest Siinat kuid tõeliseks epideemias kujuneb see 16. sajandil, mil Tallinn kaotab pooled oma elanikest. Balthasar Russow kirjutab. Sellel samal sügisel aastal 1580, oktoobris ja novembris oli jälle üks sabaga täht Liivimaal näha. Selsamal ajal mardiööl tõusis niisugune kuulmata rutuline haigus esmalt Tallinnas ja siis üle terve maa, et lühikese ajaga lugematu hulk inimesi suri. Nõnda et ühtki linna lossi ega küla ei olnud peaaegu mitte majagi linnas või peret külas, kus inimesed, vanad ja noored, kõik korraga haiged maas ei oleks olnud. Siis olid kõik linna hoolitsejad ja turud ja kõik maanteed ja külad inimestest hoopis tühjad. Ja kõik kirikud linnas olid mõned päeva ilma jutluseta. Selles loos on aga veel ühed osalised katkuhaiged ise, kelle jaoks purustas haigus kõik perekondlikud ja ühiskondlikud sidemed. Siis uusaja alguses tekitab kollektiivne hirm ja süütunne ka teise protsessi inimese individualiseerimisel. Katku ees jääb inimene üksi, sest ta peab kartma kõiki. Katk pöörab isa poja vastu ja tütre emo vastu. Inimesed tõmbuvad omaette. Arstide poolt antud soovitused ja kirikulootused ei suuda kammitseda hirmu nakatumise ees. Kroonik kirjutab. Inimesed surid leinata ja abiellusid rõõmuta. Vanemad jätsid maha oma lapsed ja naised oma mehed. Vend ei tundnud venda, sest katk arvatakse levivat hingeõhu ja silmavaate kaudu. Niinad suritki ja ei leitud kedagi ei raha ega sõpruse pärast, kes oleks nad maha matnud. Nõnda ka mina, Angola tituura kedagi paksuks kutsutakse. Matsin ise oma kätega kõikuma, viis last ja paljud tegid minu järele samuti. Katku, surnute matjad, see seisus tekib hiljem. Itaalias kutsutakse neid üksiklasteks monati nende üksinduse pärast sest keegi ei taha nendega rääkida ega nende peale vaadata. Ka surnumatja kaitsevad ennast. Majadele liginedes ei lähe nad ustest sisse palliskavalt kivikesi vastu akent ja kui keegi akna peale tuleb, küsivas surnute kohta. Arstid on nõutud. Nad lasevad aadrit nagu varemgi, lõikavad katku muhke lahti, annavad haigetele leotusi, ravimtaimedest ja veini. Ka nendel on hirm. Musta kapuuts mantlis, riietatud nokka, mask näo ees liiguvad nad tontidena ringi. Kuid haigetele läheneda julgevad vaid väheseid. Keegi ei ole nii pime või hull, et ta teiste tervise nimel enda oma pärast ei muretseks. Vaimulikud keelduvad sedagi viimset troosti jagamast, mis kirikul pakkuda. Viimset võidmist, kui üldse jagatakse siis pika ridva otsa pandud käsnakese abil. Katk sunnib inimese iseendasse, oma kibedate mõtetega üksi olema. Aga just sellel üksindusel täpsemalt eraldamis tehnikal põhineb ka Euroopa ellujäämine. Katk loob sanitaarpolitsei, mille ülesandeks on isoleerida kõik haiged ja haiguskahtlusega inimesed. Katkuhaige tuleb viia linnast välja, et ta seal sureks või paraneks kõikjale Jon haigetega. Tegemist peavad läbima kümnepäevase karantiini, enne, kui nad teiste inimestega jälle kokku tohivad puutuda. Kelle suhtes aga kahtlus tekib, et ta on nakatunud. See peab nii nagu Jeesus, Mooses ja Eelija kord kõrbes palvetamas käisid elama 40 päeva isoleerituna. Surmanuhtluse ja kogu vara võõrandamise ähvardusel on keelatud haigetele läheneda neil, kellel pole selleks linnavõimude volitust. Karantiin on tolle ajastu geniaalseid leiutisi. 1348. aastal tuleb Veneetsias kokku tervishoiunõukogu, kelle ülesandeks on hoolitseda selle eest, et võõrad linna ei pääseks. Kahtlusalused ja haiged toimetatakse lähedasele saarele. Katku surnud maetakse erikalmistutele. Karantiin on ka tähtis vahend, millega hoitakse kaubandussidemeid täieliku hävimise eest. Kõik võtab küll rohkem aega, kuid ei sure välja. Raskuste läbi on inimkond taas kogemuse võrra rikkam. Kuid tema idealism ja usaldus oma saatuse vastu on saanud raske löögi. Katk on üks osa läbimurdest uusaega, mis purustab eurooplase harmoonilise keskaegse maailmakäsitluse. Uus hirmuõhkkond kantud neuroosist nihilismist muudab patuse inimese kriisi surma palge ees kogu inimese kriisiks. Sest varem oli surm külaline, keda osati oodata kelle tulemine väärtustas moraalselt kogu inimese elatud elu. Äkksurm õnnetuse või mõrva kaudu oli jumalast mahajäetuse märk. Muul juhul polnud Surje kunagi üksi ja tal ei alati lootus, kas või surivoodil oma patud pihtida. Katk pööras selle maailmapildi pea peale. Ettearvamatu surmahaigus lõhkus perekondlikud sidemed, rituaalide žestid, mis enne surmalt tema hirmu äratavuse võtsid. Nüüd oli inimene üksi täiesti üksi. Isiksus, indiviid. Surm polnud enam mais elu lõpp vastu minek igavesele elule. Vaid ihulik, surm, kõdu ja häving. Kirikutesse ilmuvat surmatantsud kunstiteosed, mis pole enam keskaegselt anonüümsed vaid millel on autori selged initsiaalid. Kuid need kujutavad Surma triumfi elu üle. Luukered, muumiad, tõbedest moondunud kehad tantsivad üheskoos elavatega rõhutades nii maise elu kaduvust, surma alatist, kohalolu. Aga hirm, see polnud hirm surma ees, pigem hirm elu ees. Hongkong 1894. aasta. Lahti pääsenud katku. Pideemiasse sureb iga päev 50 inimest. Aga juba sama aasta 30. juulil teatab prantsuse arst Aleksander ja seal, et ta on leidnud katkupisiku. 20. sajandi kolmekümnendatel aastatel arendatakse välja vastavalt ravim ja katk on sellega võidetud. Kuid nüüd pöördub tähelepanu uute nuhtluste poole. Tuberkuloos, vähk, aids. Suure katku ajast algab inimesi tänini kestev hirm elu ees. Sigismund Freud nimetab seda vabana hõljuvaks hirmugantumiks mille neurootiku ettekujutus iga vähegi sobivana tunduva objektiga otsekohe samastab. Ka meie teadvuses on katkule oma koht, ükskõik, kas ta täidab vähk või aids. Ikka veel elame me omamoodi katku ajas, kus surmast rääkida on tabu. Sest elu näib meile pakkuvat nii palju teid, millest üks geenisurma ees kuhugi välja viivad. Me ei tõmba enam paralleele moraalsete eksimuste saatuselöökide vahele ei vaeva oma pead sellega, missugune õnnetus on tingitud meie enda pattudest ja missugune on lihtsalt osa meie saatusest inimlikust ekslikkusest. Ja kui keegi proovikski, eks leks ta nii kaua juba kõigi läbi nähtud võimaluste labürindis, kuni väsib. Heidab viimaks kõrvale religiooni, inimkonna progressi. Jääb käed rippus istuma, vahtis klaasistunud silmadega enda ette maha. Ka see idealism on nende inimese jaoks ammendanud. Nii kulgeb surmatants kunagi mööda meie silmade eest. Selle eest kannab hoolt meedia, kes meile meeleldi Hiiobi sõnumid vahendab. Ja taas kuuleme uutest haigustest, katastroofidest, keskkonnaprobleemidest, tuumasõja ohu, kurjadest, ennetest. Igaüks adub, et tedagi võib tabada haigus või õnnetus, et ta jääb elule jalgu. Mis kõige halvem jääb üksi nende masendavate mõtetega, mille eest pole enam kuhugi põgeneda. Aga kui häda või haigus tõesti kätte jõuab, polegi see ehk viimaks Nicole, kui ta närib hirm haiguse ees. 19.-st detsembrist 1981 teadsin ma, et mul on vähk. Keeldusin operatsioonist mitte kangelaslikkusega pärast, vaid kuna see ei vastanud minu ettekujutusele elust ja surmast. Mul oleks põhis välja opereeritud ja mind oleks kiiritatud ning kogu protseduur oleks andnud vaid 35 protsenti paranemislootust lõigutuna lühikeseks ajaks. Nii kirjutas jurist Peeter nold süüsist 1982. aastal oma sõnumis elust ja surmast. Ta suri sama aasta üheksandal oktoobril. Raamatu lõpus teeb ta kokkuvõtte. Visandab oma lahkumisjutluse, mis kõlab nii. Kõik surevad ükskord Ühed varem, teised hiljem, mõned palju hiljem. Minu elukogemus ütleb, et elu tuleb elada niisugusena, nagu ta on ajalikuna mööduvana. Siis pole elu pikkus nii tähtis, sest kõik seguneb igavikuga. Mul oli aega surma tundma õppida ja see on vähki suremise juures. Hea, et sul on aega. Ma mõistsin, et mul on vähem aega, kui arvasin varem. Mõtlesin siis liiga väheajale ja selle piiratusele. Oli kurbust, oli rõõmu. Kummalisel kombel ei mingit meeleheidet. Armas kuulaja. Aeg on antud kõige jaoks aedmaiseks eluks tema rõõmude ja muredega. Aeg lootuseks, et igavik on olemas ja helgem ja parem kui olevik. Mida tahab muu saade sulle täna viimaks öelda? Eelkõige seda, et ära karda oma saatust õppida, armastama, samastada ennast temaga. Hoia oma saatusest kinni, ära jää temast maha ega ära rutta ette. Kaitse ennast. Aga kui enesekaitsest on saanud kättemaks, loobu sellest haruta end lahti inimlike hinnangute ja tõlgenduste võrk, püüdisest ka sinu enda omadest. Kuuletaja möödumist oma teadvuses ja keskendu inimese imelisele võimele näha maailma lõputuna nii ruumis kui ajas sest iga lõpp on samas ka algus. Igast langusest algab tõus ja tõus ei lähe liiga kaugele tasakaaluteljest. Inimene on tunginud kaugele maailmaruumi ja sügavale merepõhja kuid sageli on ta unustanud selle universumi, mis avaneb tema sisemaailmas seal, armas kuulaja, sinu enda silmade taga kuhu ühegi teise inimese silm ei ulatu vaatama ega kõrv kuulma õppi, olema sina ise, nii et lepiksid iseendaga lepiksid inimestega enda ümber, lepiksid olukorraga, mis sulle on antud. Lepiks. Sellega kui elu on sind õpetanud umbusaldama kõiki, ka iseennast ja jumalat. Ela oma südametunnistuse ja mõistuse järgi kui terasamasta jumala tahet omaenda arusaamisega jumala tahtest. Võib-olla ehk suudad siis ka teiste jaoks midagi püsivat ära teha? Raiskamata liiga palju aega idealismile, illusioonidele. Armas kuule. Ma ei oskagi sulle midagi paremat soovida. Et sa leiaksid iseenda, iseenda ja uue, maailma uue maailma enese sees jänese ümber. Lõppeva saate autor on preester Rein õunapuu. Vahetekste luges Einar Kraut. Muusikaliselt kujundasid Külli tüli ja Ene Pilliroog. Keskaja muusikat esitas ansambel Hortus musicus. Eesti luterlik tund. Meediakeskuse Eesti luterlik tund, saated on vikerraadios kavas igal neljapäeva õhtul kell üheksa kuu viimasel reedel kohtume ka keskööprogrammis kell 23, null viis, mil on kavas saade aris teel. Klassikaraadios on meie saated igal pühapäeva õhtul kell kuus. Ajalehes Postimees ilmub iga kuu kolmandal laupäeval meie erilehekülg. Eesti luterliku tunni kodulehekülg internetis pakub väga mitmekülgset lugemist mõtlevale ja otsivale inimesele igas eas. Selle kodulehekülje vahendusel saate avaldada oma arvamusi ja kommentaare erinevate elunähtuste kohta ning mõtteid kristlikel teemadel. Veel on meediakeskus Eesti luterlik tund algatanud ühe omapärase piiblikoolivormi. See on piiblikool posti teel millest võib osa võtta iga huviline igal ajal. Suhtlus ja vajalike materjalide saamine ja saatmine on individuaalne ja toimub kirja teel. Pole vaja midagi muud, kui helistada meediakeskuse Eesti luterlik tund telefonil. Tallinna numbril kuus 314 311 kordan Tallinna numbril kuus 314 311. Ja jäta oma aadress või siis kirjutada meile aadressil. Eesti luterlik tund. Kiriku plats kolm, 10 130 Tallinn ja esimesed piiblikooli materjalid jõuavad teile koju ja te võite ise veenduda, kas see huvitab ja arendab teid. Mitte kunagi pole liiga hilja. Kohtumiseni. Eesti luterlik tund.