Huvitaja saates jätkame eugeenika teema käsitlemist ja Tartu stuudios on Ken kalling, Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiiniajaloo lektor. Oleme rääkinud siis tõesti ogeenikast negatiivsest ja mõnest positiivsest poolest, mis on seotud selle valdkonnaga aga naiste osast ja naiste rollist. Et naisi nähti kindlasti tähtsad täna, sellepärast Nemad pidid olema need, kes jätkavad siis elu ja ja toovad seda rahvast juurde. Just et eelmine kord Jõudsime jutuga sinna kohta, kus sai esile toodud eugeenika-liikumise tähtsus Eestis just nende kõikvõimalike demograafiliste iibeprobleemide kontekstis. Ja selles mõttes jah, et jõudsime juba ka otsapidi nihukese mais käsitluse juurde siin siinse eugeenika eugeenika lugu on ka päris põnev ja laia. Ja tal on, tal on nagu mitu tahku kindlasti seda kõike vaadata ühelt poolt positiivselt, teiselt poolt negatiivselt. Sageli see on niisugune jõuffemism, mida, mida mõnedes ühiskondades omal ajal kasutati demograafiliste küsimuste käsitlemisel kõlas siis järgmiselt, et tegemist olnuks nii-öelda naisküsimuse lahendamisega. Et kui, kui kohtute, mõnedes omaaegsetes tekstides väljendit naisküsimuse lahendamine, siis, siis see võib-olla jah, me teame siin erinevate küsimuste lahendamist näiteks Natsi-Saksamaa hitlerliku Saksamaa kontekstis. Siis siis antud juhul see võib olla nii, nii räige ei ole, aga, aga kindlasti mingeid mingeid negatiivsed aspektid sellel olid. Põhimõtteliselt oli jah see, et kui, kui teemaks oli sündivuse tõstmine, siis öeldi, räägiti sellest kui naisküsimuse lahendamisest naiste positsioon jogeenikute maailmas, eks ta oli jah, ikkagi küllaltki selge. Nagu öeldud, põgenikud olid see seltskond, keda, keda huvitas siis sul on niisugune uuema ja parema inimese aretamine. Ja võimalikult siis ka neid oleks rohkem. Ja selles selles maailmas siis loomulikult naistel naistel kohe automaatselt tekkis tekkis nagu tähtis roll siin eesti ogeenikud biogeenikaga seotud küllaltki tuntud mõttemehed, kes meil olnud on, Juhan Luiga näiteks. Hakkasid kohe välja, et rääkides eugeenika liikumisest. Et noh, see on, see on liikumine, mis eeskätt peab olema suunatud naistele, sest on ju naised, need, kes, kes sünnitavad järeltulevat sugu. Ja kui me tahame seda sugu, mis iganes moel, kas siis arvukamaks muuta või, või teha sugu, oleks parem, siis me peame naisi kas siis kuidagi motiveerima sünnitama või siis naisi harima, et nad, Need, lapsed ellu jääksid. Sellest käivogeenikud said ikkagi küllaltki hästi aru, vähemalt siin Eesti oludes, et väga raske on inimesi nagu rohkem sigima panna. Aga lähtuvalt eriti tolleaegsetest oludest, kus tänapäevaga võrreldes laste suremus oli ikkagi palju kõrgem kolmapäeval antibiootikume ja nii edasi, nakkushaiguste puhangute ajal ikkagi suri märgatavalt palju lapsi ka Eestis. Selles selles ilusas sõdadevahelises Eestis. Ja sageli tundus, et võib-olla see laste surmade taga vastsündinute surmad, imiku surmad, vaste, surmad, et seal on ka niisugune emade harimatus, Need naistega siis ühesõnaga tuleb midagi teha, tuleb lahendada seda naisküsimust alates siis rahvakvaliteedist valiku teemast, jogeenikutele, tundused, et ühest küljest nad olid nagu naisemantsipatsiooni vastu, sellest on siin juba korduvalt vihjeid tehtud ja tuleb, tuleb võib-olla veel, aga teiselt poolt näiteks oli ka selliseid hääli, mis ütlesid, et võib-olla tuleks just Jevgeni teistel eesmärkidel naistele nagu rohkem sõnaõigust anda tundus nimelt, et naised on oma oma, oma misiganes seksuaalkäitumiselt reproduktiivkäitumiselt kuidagi vastutustundlikumad, naised ei satu juhuslikest vahekordadesse nii sageli nad ei hangi endale kõikvõimalikke haigusi nad valivad oma partnereid hoolikamalt kui mehed. Teisisõnu jällegi ajastu kontekstis, kus võib-olla naisel partneri valikul, kus oli ikkagi veel vähemalt tänapäevaga võrreldes vähem ruumisisest eugeenika-ga seotud inimeste suust kõlas neid selliseid väljakutseid ja tundkem, naistel on rohkem õigust kaamerat rääkida oma abikaasa valikul, sest oletame, eeldame lähtuvat naine lähtuvalt oma sellisest mingist alalhoidlikumast olemusest riskib vähem ja, ja teeb kindlasti palju palju õigema valiku kui. Kui mees. Nii et oli selliseid näiteid, siis mingid näited lähtuvad jällegi omaaegsetest arusaamadest. Pärilikkuse õpetuse vallased, küsimus kui palju see uus tekkiv elu saab kaasa, kui emalt, kui palju isalt? Ja noh, polnud päris selge, et need asjad ja selles kontekstis tundub, et järsku on väga suur viga ja väga vale, kui me hoiame naisi nagu haridusest eemal. Sest eks ole haritud mees, kui ta võtab harimatu naise, siis võib-olla tema lapsed, eks ole, on kuidagi nii-öelda kehvema kvaliteediga, kui see mees ise on, teisisõnu see niisugune naiste madalam lase ühiskondlikul positsioonil ja naistehariduses madalam tase, mis puudutab haridust. Et see, see võib olla ka niisugune bioloogiline oht, tulevikuühiskonna jaoks tuleb hakata ühest küljest jah, nihukesed, vastassuunalised trendid sedasama liikumise sees või nende diskussioonide sees, mida mida siis nihukese bioloogiseeritud ühiskonnakäsitluse raames arendati. Et ühelt ühelt poolt nagu sooviti naisi koju, kööki ja kirikusse jätta ja suunata, aga teiselt poolt kostus üha valjemini hääli. Et võib-olla tuleks need naisikkagi hoopis nagu meestele järele aidata. Omaaegsete pärilikkusõpetuse kontseptsiooni tõttu omandatud tunnused päranduvad edasi, teisisõnu eluajal antud saadud kooliharidus teeb ka meie lapsed targemaks. Teisisõnu naisel haridust ei ole, siis, siis on halb. Et sellised mõtted, et kui siin niimoodi väga näpuga järge ridade ajada ja ka Eesti neid omaaegseid mingeid tekste ja, ja lugeda ja arhiivis istuda, siis ka näiteks esimese Eesti tütarlaste gümnaasium, praegune Miina härma gümnaasium Tartus. Et selle loomisel oli ka mingeid niisugusi, hügieenilisi kaalutlusi, tunti muret selle pärast, et Eesti mehed, kellest nii mõnigi tundus juba haritud nad ei leia endale haritud eesti kaasata, abielluvad venelasega sakslasega lapsed, siis jällegi eks ole selline suur ja väikerahva vastuolu. Et see suur rahvakultuurikontekst kuidagi lämmatab siis selles peres sündiva lapse eestluse ja temast saab võõra rahva esindaja. Teisisõnu tuleb tekitada kool eesti tüdrukutele sisuliselt siis eesti pruutidele. Eesti tolleaegse eliidi jaoks. Need ainult mitte ei, ei Maderdatud seda naisemantsipatsiooni, vaid ikkagi mingis kontekstis püüti, püüti seda tõsta. Aga ühel hetkel ikkagi, kas on Eesti ajaloos ja Euroopa ajaloos muutuvad Euroopas väga tugevaks just nad jällegi niuksed, totalitaarsed, autoritaarsed, süsteemid, fašismi seostatavad ja siis siis kindlasti ikkagi niimoodi. On näha trende, kui, kui püütakse sellist naisemantsipatsiooni noh, on järjekordne laine naisemantsipatsiooni allasurumisel hitlerlikus või natsionaalsotsialistlikus ideoloogias selgelt bioloogiseeritud ja vaatles inimühiskonda kui bioloogilist organismi, milles kõigil liikmetel on siis oma mingi nii-öelda kohustus. Naiste kohustus oleksid olla pigem, eks ole. Reproduktiivorgan selles ühiskondlikus masinavärgis organismis. Natsid tegelevad päris tõsiselt naise nii-öelda ema kontekstisurumisega, naine saab olla eeskätt ainult ema, peab olema ema ainuke funktsioon, mis, eks ole, milles naine on mehest parem. Samad mõtted hakkavad siin ka Eestiski kõlama. Kuigi jällegi, ühelt poolt on see kõik naisliikumised, asjad on tekkinud ja kostab väga selgeid vastuhääli, aga aga ma julgen küll väita, et üldine trend 30.-te aastate teises pooles oli, oli pigem selline, et otsitakse naistele jällegi selles rahvuskehas rahvusterviklusest väga spetsiifilist, nende nišši. Toimub, toimub naise taandamine siis produktiivsesse ja kodu kodumajandusliku rolli, nishi näide sellest on siis kodumajanduskoda, mis siis Eestis tekib, kui on see demokraatia kadu, poliitilised parteid kaovad ja, ja üritatakse üles ehitada parlamenti kutsekodade loogika alusel fašistikus Itaalias. Ja siis mõeldakse välja ka nii-öelda naiste spetsiifiline koda, selleks oleks kodumajanduskoda, sellele kodumajanduskojale siis antakse, tahaksid spetsiifilised funktsioonid või eeldatakse, et tema tegeleb siis ta ainult naisküsimusega naiste naiste probleemidega, vaid vaid ka pere ja kodu ja laste tuv sugune lasteaiahariduse andmine, laste tervis. Siit jõuame ka kõikvõimalike toitlusküsimuste kokaraamatute muu sellise juurde, nii et need ikkagi on näha sellist tendentsi, naist, naist, eks ole, käsitletakse kui, kui niisugust, aga väga spetsiifilist ülesannete ühiskonnas täitvat isikut ja, ja antakse ka mõista, et naisadvokaat ja naispoliitik ja naismis iganes sõjaväelane noh, tore küll, aga põhimõtteliselt, et see on pigem energia energia raiskamine, et on väga tõsised asjad ühiskonna, millega naised peaksid ka 100 protsenti tegelema ja see oleks nende ideaalemadus on naise naise selline peamine eesmärk, miks ta siia ilma sünnib siis emadusega seotud seotud küsimused. Aitäh selleks korraks ken kalling, Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiiniajaloo lektor.