Tere täna sai kellelegi, no on sisse juhatanud õige armsast ja õrnasti itaalia barokkmuusika meistri Antonio Vivaldi muusika. See oli ja on killuke aastaaegadest, mille juurde me arvata ostigi veel viivuks tuleme tagasi saate lõpu poole. Ehkki täna eikellegimaa. Ma ei kõnele tegelikult Antonio valdist. Tänase eikellegimaa muusika sisuks on hoopiski üks teine mees. See mees, kes ennist ja praegugi veel vaiksest keelpilliorkestri ees soleerib kitarril kitarri. Nimi muide on Gibson Les pool ja kitarristi nimi on Steve, maailmakuulus ja teenitult maailmanimega muusik, Virtoosne ja mitmekülgne kitarrist. Tuntud eelkõige muidugi ansamblites nagu jess, Eddie või ka džiitjaar, aga samuti arvukate maitset. Kate soolopalade autor ja esitaja ja arranžeerija ja Steve haugui sooloartist ongi selle saate sisuks valdavasti. Minu nimi all tikkus, mets ei kellelegi oma muusika läheb edasi Steve Howe suurepärase soolonumbriga, muud Fordei meeleolu terveks päevaks. See on üks seesugune Palamisse, oma selguse, graatsia ja muude arvukate imekaunid ustega on ilmsesti Mu enda sättinud ühte ritta teenitult 20. sajandi kõige paremate soolokitarri paladega. Eikellelegi uusima muusika. Ei saa kunagi jäädud ühe paiga peale püsima. Jõunevakens Stein von Playssoli selle krapsaka instrumentaalpala nimeks välismaa keeles autoriks oli samuti kitarrist populaarmuusika, helilooja Steve hauatuntud, nagu eelpool juba öeldud, ansamblites Jess ja eelkõige jess, küll liikusse mees alles 1970. aastal ja ta polnud talle ilmakuulsa proge ansambli asutajaliikmete sees sugugi. Kuuldud pala on üks tema esimesi tema enda nime all avaldatud lugusid, tõsi, kui see oli plaadistatud, salvestatud vinüüli pressitud 1960.-te aastate keskpaiku, kui siis jäi see kuhugi riiulitele tolmu. Kuuekümnendatel aastatel, enne Jessi jõudis Steve Khao mängida mitmetes muudes ja ilmsesti üleilmselt palju vähem tuntud ansamblites. Ma arvan, et isegi mitmed proge-rocki kummardajad ja S-i austajad pole noid gruppe eriti palju kuulnud. Kui nad just väga tõsised fännid ei ole. Ansamblid olid aga seesugused nagu Sindi käts, mida produtseeris isegi kurikuulus Joe Miik omal ajal kuuekümnendatel. Seda sündik jätsime võlaaja pärast kõhe pala ulatuses kuuleme aga pärast sind ikka jätsi, tulid grupid nagu in Kraud, millest mõne aja pärast sai Joe Morrow siis väikseks, viivuks oli vahepeal grupp nimega auto ja lõpuks podast kõik enne seda, kui Steve Howe Jessis maandus, kuhu tema kutsusid Jessi asutajaliikmed, Briscoe ja Jon Anderson. Aga Steve, How muusikalised juured, populaarmuusikalised vähemasti on nagu paljudel oma põlve 1900 neljakümnendatel sündinud meestel ameerika maises pluusis rock n rollis rütmipluusis siis see on ka äärmiselt selgesti kuulda-näha Steve hau varasemate ansamblite repertuaarivalikus. Järgmine sendikatsi lugu, milles Steve Haugas mängib Ongi rock n rolli ühe vanaisa Chuck Berry päratust salvest. Meie liin on selle loo nimeks. Mängisid kitarristi FAO ja tema ansambel, selle ennist mänginud ansambli nimeks muide ei olnud jess, ehkki kaks viimati kuuldud teemat your movie luuseum. Vastavalt Jon Andersoni ja Chrysquaie komponeeritud pärinesid proge ansambli jess repertuaarist vanematele oktoobrist 1970.-te algus otsast tegelikult albumit nimega Jess album plaadilt, mis oli kitarristi Steve hoo jaoks esimene, kus ta progi ansamblis jess kaasa lõi. Sifoon olnud mitte üksnes oluline komponent trupi ess, ansambli saundist vaid ka üks, ehkki mitte alati väga tihedalt esindatud komponist Jessi plaatidel. Niiviisi kantri ja bluugraafiliku võtmesse ümber Ranseerituina aga pole, Yessi valasid tihtipeale kuulda ilmselt olnudki. Ja kui teisel pool eetri ääres mõnedel proge-rocki fännidel, keda ju võiks seal ka mõnigi olla tundus neid lugusid ennist kuulatasid, et tegemist on justkui tuttavlikku, ent ometi kerget võõristust tekitavaks muusikaga, siis sääranseerimise Clif ilmselt seesuguse efekti võiski tekitada kills efekti, kes Typhoon meelsasti ümber teinud oma teiste ansambli koosseisudega esitatud repertuaar ring siis, kui ta oma sooloplaate salvestab või ka oma teiste ansamblitega soolotuur teeb. Sooloplaatidega alustas ta Jessy kõrvalt juba 1970.-te aastate keskelt hiljem aga pärast seda, kui 1900 kaheksakümnendatel oli ta mõnda aega nii-öelda progrupp Supertrupis nimega Eddie kaasa teinud ja essori jälle küll kogunenud, küll lagunenud järgmiste kümnendite vältel väga erinevaid koosseise, muutusimegi ess läbi. Sistid no küll vahel kuulus sinna IS-i koosseisu vahel, et ja seda tihedamaks läks soolokarjääri soolorepertuaari edendamine ja selle mitmekesistamine, sest mitmekülgsus on Steve hau trumpe päris kindlasti. Mitmekülgseid mehi ja tehnilisi virtuoosse on nõndanimetatud progru supergruppide seas päris mitmeid. Stiiho mitmekülgsus üle aga pole väga paljudel eriti palju tullagi. Kantririkkuse bluugraaž ei peaks tulema ka tihtipeale ja üldse mitte üllatusena, kui teada, et varase Ameerika rock n roll'i, rütmibluusi ja bluusi kõrval on just nimelt ka mitmed kantrikitarristid ja kanderliku maiguga jazzkitarristid Lorsti haud, kunagi vägagi insenerid keerinud. Nii Chet, Atkinson vest, Montgomery, Charlie Christian Sallo, Reinhardt, Oll, nende kitarrimuusika, improvisatsiooniline muusika varaste meistrite seas kes Steve hauga kindlasti hoovad teatavat sugulust, kui Steve House olla platsid ja soololugusid, kuulata aga Oll kõlaliselt ka kahtlemata sarnaseid mehi Tänapäevase mate kitarristide hulgas, kellega Steve hau mõnigi salvestus võib sarnaneda rääkigem siis pilvli sellist või Tomber lääni mõningatest instrumentaalsetest paladest. Ja tõsi ta on, et peale proge-rocki like suur oopuste milles on kaasa mänginud kas või ansamblis jess Steve, How ja osasid oopusin, temaga kirjutanud või kaaskomponeerinud siis kindlasti all Steve How soolomuusikas leida nii hästi inspiratsiooni klassikalistest allikatest kui vanamuusikast muusikast ja võib-olla et isegi New ehitši on, mõned kõlab teinekord puutunud. Nüüd aga nüüd aga võtame me, sest et selleks on põhjust kuulata ära ühe pala Pub Dylani põhjatust repertuaarist. Aga Steve Howe. Laulis hau pigem kitarristi tuntud mees, kes oma sooloplaati telgi väga sageli laulda ei võta, aga mõnikord teeb seda siiski muidugi kurjemad, kriitikud ja loriat tüübid kahtlemata tahaksid selle koha peal öelda, et ega see laulmine ei ole kitarristi Steve hau kõige tugevam külg ja raske oleks ka sellega põhimõtteliselt mitte nõustuda. Kitarrimäng, aga samuti mitmete teiste keelpillide käsitsemine on Steve hau käes kahtlemata võib-olla rohkem kuulamisväärne kui Steve hau teinekord vahelduva eduga sooritatud vokaalselt katsetused. No tegelikult on ju nii, et ega ka ansambli Es ridades pole Steve hau päriselt suud kinni hoidnud tõsi, rohkem tausta või harmoonia vokaali lauljana. Esihääle Jon Andersoni taustal on ta kaasa teinud seega mitte üksnes kitarr ja klahvpille, teinekord erinevaid keelpille mänginud. Aga kuuldud pala Pub Dylani oma mama jubin oman, mainud oli pärit viimati sajandivahetuse paiku salvestatud Bob Dylanile pühendatud plaadid, kus Steve haugozma ansambli ja erinevate külalissolistidega külalisi vokalistidega eriti esitab. Mitmeid Endale armsamaid palub Dylani repertuaarist, sest ilmsesti Canibiitliku Bob Dylan on varasestiiv Haunispireerijate ja ilmselt siiamaani muusikaliste lemmikute sees. Nüüd aga Steve, How mängib meile, mängib keelpilli-sid, teeb seda, mida ta kõige paremini ilmsest ikkagi oskab. Tegemist palaga, mil nimeks kadunud mehe päevik. Te kuulate Cameroni muusikasaadet eikellegimaa tänase saate Te eikellegimaa muusikamees on briti kitarrist Londoni linnakodanik Steve hau, mees, kes tuntud nagu eelpool juba korrutatud paaril puhul eelkõige progerokisaurus ansamblist jess aga mitmest teisest üsna tuntud üleilmset kuulsust koosseisust nagu eetia või šitjaar, aga ka mitmete oma ansamblitega on see mees mööda maailma tuuritanud. Tõsi, kosissiga jõudis ta uuesti sajandi hakul ka lõpuks tuuriga eestimaised telelavadele Käisi ess esinemast Tallinnas. Stiphooli selles koosseisus täiesti olemas, ehkki mõnestki Jessi koosseisust, aga vahepealsetel kümnenditel oli eemal voodi, oli Eestist eemal ka klahvpillimängija rikk võitmel, keda Steve Howe nimetab ansamblikaaslaste seas ühe olulisema olulisemana selles mõttes, et tema kui kitarrist on kõige paremini laval nii implaliseerinud, nõnda palju nagu Jessi ja rokkmuusika formaat seda võimaldab. Ja üldse kõige paremini kokku mänginud riqueikmaniga, kelle klahvpilliseaded kahtlemata olnud samamoodi väga olulised ansambli s üleüldises kõlapildis. Samamoodi nagu Briscoe ja Jon Andersoni vastavalt bass ja vokaalpartiid, aga kahtlemata ka Steve hau kitarrimäng. Tegelikult saade hakkab juba sinnamaale ole jõudma, kus üks pool ei kellelegi maadel läbi käidud ja teine väiksem pool on ees ja võib juba mitte vaikselt, vaid lausa poolihääli avaldada kahtlust, et ega ilmselt neid kuulsaid ansambleid, kelle koosseisus Steve haual mänginud. Ega neid vist selles saates kuulda ei saagi. Tõsi küll, S-i mõnda teemat Steve How soolo arranžeeringutes eelpool juba, et see jõudis nüüd, aga nüüd, aga siiski siiski üks pala grupilt jess seesugused koosseisult kuus 70.-te lõpuni veel Steve haugi kuulus seal lausa kollektiivne looming. Nii Anders Haus koe kui võitma, nagu selle pala kirjutanud ja palaks all taevane tsirkus. Hävel. See oli juba jälle kitarristi hau oma ansambliga ehk siis teisisõnu ilma Jessi seltskonnata ja ansamblist Jess lahutatuna omaette ongi selle eikellelegi ma saate kõik järgnevad päramised palad Stifaa lahutatuna, jess-ist, mo sooloprojektidel ja akustilise matel plaatidel akustilises mõttes, ansambli koosseisudes on tihtipeale võtnud teha muusikat, mis kõlab küllalt erinevalt Eestist, selleks et usutlejate suhu panna. Küsimus, kas ta teeb seda nimelt, kas ta teeb seda trossist, kas ta teeb seda lausa kiusu pärast, et nonde akustilisemate palade puhul ta oma nii-öelda põhitöökoha ansamblist Jessist nõnda tugevasti erineb on vastanud sellele diplomaatiliselt viisakalt ja ma usun siiralt sõnades, et jess, isol, tema kitarr ja selle kõla väga oluline element kogu ansambli juba traditsiooniliseks saanud saundist tõepoolest ja see tähendab, et mingeid piiranguid seab ta endale ehk isegi vabatahtlikult Jessis kaasa mängides. Ehkki selle muusika sees leiab ta näikest improvisatsioonilist vabadust endale päris parajal määral. Ja siis tehes oma sooloasju, ütleb ta, on tema ees lausa määratu valikute võimalus. Seda määratlust on ta päris parajal määral ka ära Tutanud ja mööda akustilise maid valikuid. Lähme me nüüd edasi. Steve Howe tema ansambliga ja palaga kiharad, käharate keerud ehk originaalkeeles on pealkirjas küll kaks sõna kõõl antsu öeldus. Head inimesed, kallid kaasmaalased, muusikahimulised ei kellelegi pahalased. Tänane meeleolumuusikatund hakkab tiksuma tasakesi oma mitte täiusliku lõpupoole, sest meie tund ei kellelegi maine on mitte täiuslik, mitte 60, vaid 55 minutiline viimastel aastatel. Ja peagi hakkab see tehnoloogiline päike, mis kenasti heliseb ja kumab sinna silmapiiri taha vajuma. Ja viimane lugu ei saa mitte olemas äsjakuuldu Vivaldi killuke aastaaegadest, mida taaskord orkestri Eeessodeerides esitas sti hau vaid üks Steve hau ja tema Jessi kodakondsete pala Steve How töötluses saab varsti lõpetama seda saadet. Nõnda siis Vivaldi koos Steve hauga ehk Steve Howe võimaldi on taas kord kuulatud ja seda on rõõm tõdeda sai ka saate alguses lubatud üks lubadus on täidetud. Mitmeid muid lubadusi, mida ka antud ei ole, selles saates ei ole ka täita võetud. Ei ole eriti palju mängitud Steve H. Koostööprojekte mitmete kuulsustega, nagu lõu, riid või seesuguste kummaliste ansamblitega, nagu Tiksid rüheks Frankib, jõustus Hollywood, rääkimata muudest kaastöödest ja stuudiopäevade tegemistest. Steve Howe, Mitmekülgne keelpillimängija. Küll aga oleme saanud kuulata Steve How soolomuusikat 1960.-test 70.-test ja 90.-test aastatest lõpulugu, aga kui Steve Howe on taas kord arranžeerinud üht Yess i teemat on ilmsesti üks sobilikumaid, mis selle saate sabaotsa võikski mahtuda seal otsasaamise ja lõppemise lugu juba nime poolest klubi over seesugune Jessi Lugust, Ivanov ja tema ansamblitöötluses aitäh kuulamast kellelegi maad, saatemuusikat, valistiit, Kuznetsov ja me jällenägemiseni.