Tere, head inimesed, muusikahimulised, tänaseks ka meloni muusikatunnis saab kuulda küll Bulgaaria, Kreeka külgeldi, araabia, juudi, itaalia, hispaania, ukraina Provaatsi laule, laule, vanemaid laule, veel vanemaid esitused on värsked. Esitused on kreeklannale Savina ja Laatult ja teda saatvat ansamblilt Primavera Enssaloniko Kostas voolose juhatusele. Minu nimi on Tiit, kus need saate nimi, eikellegimaa nagu kuuldagi oli. Esimene pala kõneleb sellest, kuis väga vana rahvas ja tema nooremad esindajad rahvas, kreeklased, tema nooremad pojad ja tütred armastasid käia kuuvalgel. Sedapidi laulsid. Sabrina ja Laatu kreeklanna ja tema saateansambel Primavera ins looniku, mille juhatajaks Kostas voolas. Viimati nimetatud mees, on ka tänasel eikellegimaal kuuldavate erinevate maade rahvaste pärimusviiside Aram seeriaks nende seadete tegijaks. Millistes seadetes neid laule tänapäeval Sa mine natu esituses kuuleme? Noh, lauljanna ise on pärit Ateenast kohast, kus eel kuuldud kontsertpalad ka rahvale ette mängibki novembrikuus 2001 Riina ja natu kohta sama aasta kevadkuudel kirjutas aga tema ja tema ansambli ühe esimese kontsertreisi puhul Kanadasse Sealne Torontost Taarja arvustaja, et kui Kreekamaal tunnevad mõned muusika austajad šovile Laatud kui pigem barokk ja vara muusikarepertuaari esitajale teised pigem hoopiski kui improviseerida ja džässilähedase eksperimentaatori nakk siis kuulajale, kes kreeka muusika vastu eriti palju huvi tunne. On ilmsesti sa viina ja NATO nimi ikka veel tundmata. Tsitaadi lõpp, sellest ajast peale on aastaid mööda läinud palju mett kerre ja vett merre voolanud ja sa laato nimi ilmsesti tuttavamaks saanud üle ilmamaa sest kontsertreisid on teda sajandivahetusest alates viinud tiheski Ameerika ühendriikidesse kui, kui Amsterdami Austraaliasse kui paljudesse Euroopa maadesse ning tema koostöögrupiga Primavera Anssaloniko. Sedasama nime kandis ka nende esimene ühine plaat 1994. aastal. See koostöö ja nato enesesoo järgi võiks jätkuda ka veel ja veel, sest nemad üheskoos muusikalises mõttes minevat aga Aivo paremaks ja paremaks. 1009 üheksa neljandana pastor ilmunud heliplaat kevadesse loonikis sedasama Primavera Anssalonika ühendas juba väga mitmete erinevate maade muusikat üheks siduvaks niidiks küll seal oli just nimelt juudi pärimusmuusika, nii nagu ta avaldus ja avaldanud on sajandite pikku erinevates Balkanimaades. Sest kui seda nii nimetada on päris mitmes mõttes tähendusrikka tähendusrikas, sest ajal kui 1990.-te keskpaigas paljud Balkani rahvad pidasid tihtipeale ka relva jõul vajalikuks teistele ja teineteisele teada anda oma erinevustest. Pigem rõhutas see plaat, mille kreeklanna ja tema saateansambel välja andsid erinevate maade rahvaste, nende kultuuri, pärimuse ühisosa. Seda ongi suvine laato pidanud oluliseks ja nende ühisosadega vahest küll, nii et eks ole mitmed muusikalised märgid, mitmedki viisid meloodiad, rännanud erinevaid maid, rahvaid pidi säilitanud oma meloodilise kuju, aga külge võtnud päris erinevaid tekstid mõnda kaunis heas mõttes ehmatavat näidet kuuleb ehk selle saate edenedes sky. Nüüd laulavad Slavina Laatu ja ja tema saateansambel meile ühe pärimuspala Šotimaa külje alt hübriidide saarestikus, see on haldja armuvalulaul. Pillamine traditsiooni vastu ja samas kõrvatorkav seiklushimu aga mitte avant, turism. Seesugusena on iseloomustanud üks Chicago parimaid muusikakriitikuid ja ise ka muusikamees John Coolbet sabina ja Laatu suhtumist muusikasse, tema erinevate rahvamuusikatraditsioonide käsitlemist kirjeldades üht ja natu kontserti Chicagos 2000. aastal. Tõepoolest, ja NATO on isegi tunnistanud, et Nende seaded erinevate rahvaste muusikast ei pruugi nende rahvaste kodumaal alati kõige tuttav likumad tunduda, aga alati ta lugupidamine, respekt laulu kui seesuguse vastu on nende esitustes alati olemas, mitte iga laulu puhul ei anna nad endale vaba voli improviseerida, nii kui sõrmi jookseb ja suu just parasjagu laulda tahab. Et laulustruktuuri kui seesugust ei võta nad kunagi laiali lammutada. Ja need väited ilmsesti peavad ka paika ja natu muusikaline taust, tema koolitus on mitmekülgne ja samamoodi nagu põgusalt sai seda juba puudutatud eespool on tema muusikaline praktika väga mitmekülgne. Õppinud on ta kunagi kaasaegset muusikat kõigepealt keskenduda sky kaasaegsele kreeka vokaalkunstile ja kaasaegsel ooperile. Huvi rahvamuusika vastu süvenes pisut hiljem ja mõne aja pärast see Kunesse kõika tõsise süüvimisega, improvisatsioonikunsti ja kõikvõimalikesse eksprompt esinemine Mistesse ja võtame kuulata nüüd üht rikkalikku laialdase eripalgelise juudi muusika, pärimuse üht avaldust, nõnda nagu seal avaldanud Vahemere maades alates 15. sajandi lõpust. Herman. Dress Hermoni room oli, vala pärimuspala juudi. Pariis aga üks neid seesuguseid Sephardimm, juudi rahvaviise, mida on lauldud, valas hispaania keeles muuhulgas kui neid on lauldud Hispaanias ja selle väljarändajate rühma, kes Hispaaniast pidid küll lahkuma 15. sajandi lõpus. Neid pärimuslugusid on lauldud Vahemere maades väga paljudes kohtades ja seeder duaar moodustab üsna suure osa kõigest sellest, mida alates 1990.-te keskpaigast Oll, kreeklanna savine ja natu koos ansambliga Primavera Insoloniku esitanud. Nõnda siis on vahepeal juhtunud. Kaunihäälse kreeklanna ässa, viina ja NATO kõrvale on tänasele eikellegimaale siginenud vaikselt peaaegu märkamatult üks teine suurepärane naishääl, veel viimatigi laulis Juhdvokaali Lamyya veidi jõe tema andunees lanna, kes eespool ka tegelikult retsiteeris üht luuletust luuletust, mille juurde savine ja NATO improviseerimis nii-öelda teise hääle, aga luuletus ise seal kolm luku tagapool. Kõige esimesena kuuldud kolmikust viimati oli hoopiski liibanoni poeedi Mikhail luuiha poees nimega sule oma silmad ei näe sinna juurde improviseerimis Vene ja NATO vokaalpartii. Ja vahepeal võis kuulda rumaandusi aladelt pärit laulu, mis teises versioonis viimata Araabia aladelt juba üles kurjatuna ja nime all. Vahhabiibi oli saanud teised sõnad, ent viis nagu võis märgata, oli katkematu ja tegelikult seesama seesugused kultuurilised ühisosad kahtlemata muusikaliste traditsioonide ränded on Samiine ja Laatuti ansamblit Primavera inshalonika ilmsesti vägagi huvitanud ja neid helijälgisid ajades salvestanud hulganisti huvitavaid heliplaat. Viimati kuuldud paladki, nagu ka saates eespool kõlanud lood pärinevad kontsert plaadilt nimega Terra Nostra. Võrdlemisi tähelepanuväärse nimega plaadilt terale Oslo tähendab meie maad. Selle plaadi ilmudes küsis nii mõnigi kriitik huvitatult mõniga ilmsesti kahjurõõmsalt või veidi kibedalt või kurjalt savine ja NATO käest, millest selline nimi ja mida see nimi siis õieti tähendab, et meie maa küll, aga et ja see siis õieti on ja ikkagi kelle oma sa viina ja Laatu vastused. Väga leebelt ja kannatlikult käisid enamasti ümber selle selgituse, et see maa ei ole mitte sinu, minu või nende või nonde maa on meie kõigi maa maa kui maakera, kui maailm sellest maailmast saame järgnevalt kuulata üht itaalia renessanssi perioodi pala Madollandila graatsia endistviisi esitavad seda nagu eelnevaidki lugusid põhiosas Slavina Laatu ansambel, Primavera Enssaloniko. No lihtsalt Laatu, kes koos saateansambliga Primavera Entson looniko viimati kuuldud palas pöördus tagasi kodumaile, see oli kreeka pärimusviis on väga paljude rahvaste muusikat, mida Slavina Laatu on interpreteerinud omamoodi traditsiooni suhtes, lugu pidevalt tomati värskelt uuenduslikult ja selleski saates sai juba alguses ette loetud, mis rahvaste laulusid savine laato Primavera Anssaloniku interpretatsioonis tänaseni eikellegimaal kuuleb. Võib lisada veel ühe teise nimest nimistu, näiteks Sardiinia, Korsika, Liibanoni berberi, Ungari, Armeenia, Albaania. Nende rahvaste pärimusviise tänases saates ei kuule, ehkki ka nende rahvasteviisidest duaari tublisti üle võtnud savine Laatu ja Primavera Anssaloniko. Järgmine pala Oll Hispaania vana viis. Savine ja Laatu ja Primavera Ensson looniku viimati kuuldud palali Hispaania alade pala tulemus on üks võrdlemisi särtsakas ja hoogne lugu taas pulgarite pärimusest ja Ukraina viis ja Lõuna-Itaalia oma on vähemasti veel selles saates ees ootab samas see hääl, mis neid laulusid, laulab peaaegu kõiki solistina täna saates kuuldud Sovina natu omann muidugi võlutult kuulajaskonnalt ja kiitvatelt heasoovlikult kuskilt välja võlunud võrdlusi küll küll inglihääle ja ööbiku omaga, noh nagu ikka, leidub inimesi, kes usuvad teadvat, mismoodi inglihääl kõlab. Ja ööbikuga võrdlused on nagu nemad on üks äärmiselt kaunis ja tehniliselt täiuselähedane hääl on savine ja nato oma küll kahtlemata kindlasti oma eeskujudest kõneldes, aga vähemasti muusikalistest lemmikutest nendega, kellega ta mingit lähedust tunneb või suisa eeskuju on võtnud. See nimistu ei ole väga pikk, keda mina olen tema intervjuudest juhtunud lugema ja küll on siin koos mõned suhteliselt huvitavad naabrid. Nõnda näiteks nimetab ta oma noorpõlve lemmikute seas Ameerika niinimetatud folkartisti Jombaesi pigem protestiliikumiste laulikut ja samas ka oma maa eksperimentaalmuusikat mandagalaasi, kellega tõesti neid seob ehk mõningane muusikaline ühisosa, sest nii nagu ta ja mandagalaasi sosinad, kähinade karjed, tema muusikas, improvisatsioonidel koos elektroonikaga ja ilma tegelikult ammutavad ainest ka väga kaugelt Kreeka rahvamuusikat. Eriti just naistele omasest repertuaarist, nutulauludest ja muust seesugusest ja oma improsatsioonilises musitseerimises tunnistab kaasamine, laato olevat üht-teist üle võtnud nii kalaasi praktikatest. Kas just otse, aga mõjutasid ja tunnistab. Ja kõige selle kõrval räägib ta ütlemata üllatava soojusega ka Kanadast pärit kirjamehe ja laulja Leonard Goeni lauludest, eriti tema häälest soojusest ehitus, moneerist. No seda nüüd ei oleks vist küll keegi osanud ära arvata. Tõsi, eks neid võrdlusmomente lisaks ööbikutele inglitele otsitud muidki, sest kui ta emanda kalaasiga osatakse suvine Laatu tormilise maid improvisatsiooni Sid, mida selles saates nagu tegelikult esindatud ei olegi osatakse võrrelda, siis sinna juurde osatakse leida ka muid nimesid artistide hulgast, kes samalaadsete eakate eksperimentidega on kunagi esilasknud kas või kadunud käsitterveerian näituseks nagu lubatud pulgarid ja ukrainlased. Nende vanad laulud, kreeklanna savine ja natu esitus. Viimane varregne viis pärines ukraina rahva seast ja selles lauldi, kõneldi sellest, kuis üks kunagi ammu üks noor kasakas jor, neiu ja poiss kõik miskis alamini salamisi nende vahel susises. Järgmine lugu Lõuna-Itaaliast räägib just nagu samal teemal, ehk hoopis teise nurga alt räägib, laulab naiste pamisest. Laulab sellest niiviisi, et, et naiste näppamine ehk naistevargus just nagu ei olegi õieti vargus. Selleks, et savine ja natu-natukene veel tänasele kellelegi mal laulda jõuaks, saavad lõbusamad olema. Lühidalt, aitäh kõigile saadet kuulamast, saadelei, kellelegi ma minu nimi oli Tiit, kus need järgmise korrani.