Klikut kolmandiku jagu pehmete lõhnavate laastudega täidetud kastid olid kohal juba eelmisest õhtust. Pererahvas oli kavatsenud tõusta hommikul tavalisest varem ja pühendada see päev kollektsiooni sorteerimiseni leia pakkimisele. Karta oli, et sellise merikarpide ja vöörikujude hulgaga ühe päevaga toime ei tule. Kuid Neruda ei raatsinud oma aaret juurde, mida ta nii palju aastaid üle kogu maailma kogunud oli, lasta ühtegi võõrast. Kui ta kord juba oli otsustanud annetada kollektsioon Tshiili ülikoolile siis sellest lahkudes ei pea vähemasti kõrvalisi isikuid juures viibima. Kuid ilma oma naise abita toime muidugi ei tule. Asi pole mitte selles, et Matilde oma väikeste osavate kätega kõik korralikult paika paneks. Kooselatud aastate jooksul on mat yldeurruutse nii paablut ennast kui tema kollektsiooni paremini tundma õppinud kui paabloise. Ta oskas iga merikarbi kohta öelda, kuhu see on paigutatud, kust saadud. Ja jutustada lugu, mis sellega seotud. Ruudel, kellega Matilde kohtus kui tooli juba küpses eas mees polnud saladusi oma punapäise sasipea ees, nagu ta oma naist kutsus. Tegelikult polnud tal saladusi kellegi ees. Igaüks, kes on võtnud kätte Nobeli preemia laureaadi Pablo Neruda raamatu võib arvestada sõbraliku siirusega. Ainult nõnda suhtles ta oma lugejaga. Pablo on üks väheseid õnnelikke inimesi, keda olen näinud, on öelnud tema kohta nukra olemisega hallipäine mees Venemaalt, kelle nimi oli Errn burg. Ning see on tõsi. Matilde just seda harukordset annet, oskust olla õnnelik temas kõige rohkem armastaski. Paatos oli Pablale võõras, sest ta ei osanud teeselda. Pablo ei pugenud peitu ebameeldivuste eest, sest polnud argpüks ja lihtsalt oli eluga sõber. Ei väsinud imestamast selle mitmepalgelisuse üle. Neid merikarpe, mis täitsid Nende maja Islaneegras mustal saarel, Vaikse ookeani rannikul Santiago lähedal võis Pablo vaadelda tunde imetleda nende kummalist kordumatut täiuslikkust. Naudinguga vaatasin nende üllatusliku ehi Dust salapärast kuu puhast portselani dema vormide paljususes, kirjutab Neruda oma mälestusteraamatus. Olen neid otsinud ja püüdnud seitsmel merel, kuhu rännuteed juhtusid mind viima. Mehhikos uitasin rannal, sukeldusin selgesse ja sooja vett ning korjasin imeilusaid merikarp. Pärastpoole tegin seda Kuubas ja mujalgi ka vahetuse ostu ja kinkimise varal. Minu mere aare aina kasvas ja täitis mu maja tuba toa kerel. Ma leidsin kõige haruldasemaid isendeid Hiina meredest ja Filipiinidelt Jaapanist ja Läänemere äärest. Antarktika tigusid Kuuba polümiit või maaler tigusid, kes olid rüütatud punasesse safran kollasesse sinisesse ja lillas nagu Kariibitantsitlarid. Ma läksin oma limuste kogumisega liiale, ka minu sõbrad hakkasid merikarpe koguma, hakkasid tiguustuma. Kui minule kuuluvad limused ületasid juba 15000 piiri olid kõik riiulid näit täis ja nad hakkasid laudadelt seadoolidelt alla veerema. Kui kollektsioon poleks kasvanud nii suureks, et polnud enam kohta, kus süüa poleks ta sellest mingi hinna eest lahkunud. Tõsi, oma vaimustatud tänukirjas andis ülikooli rektor mõista, et kui merikarbid on tõepoolest lihtsalt kuninglik kingitus ülikooli malakoloogiagateedrile malakoloogia psühholoogia haru, mis käsitleb limuseid siis vöörikujude uurimisega ei tegeleta. Kui ükski Tshiili teadlane Pavlov, kes ei soovinud kord vastu võetud otsuse üle diskuteerida jättis rektori märkused tähele panemata. Seal selgel ja külmal talvehommikul ärkas Pavlov Matildest varem ja keetis endale isegi kohvi valmis. Seejärel istus ta tugitooli suure laua taga ja jäi silmitsema oma aardeid. Kogu. Kas pisut tüsedusele kaldub profiili poolest otse naeruväärsuse nytaapyriga sarnanev mees sõrmitses kiirustamata hapraid merikarpe ning paistis, et ta ei kavatse üldse nende pakkimise kallale asuda. Matilde püüdistada mitte segada. Käratult tõstis ta laiadelt riiulitelt eksponaate kabineti põrandale laotatud vaibale. Kes söandaks segada luuletajat oma mälestustes rändamas. See roosa, peaaegu läbipaistev merikarp on pärit kapril. Nad sõitsid paabloga Saarele Itaalia võimude ülemäärase eestkoste eest pakku. Itaalias viibimise esimestest päevadest peale olid politseinikud Tšiili kommunistist luuletaja ja tema naise vastu ülevoolavalt lahked. Aitasid kanda nende kohvreid, ostsid neile raudteejaamas ajalehti, palusid oma kallimate tarvis autogramme, kuid Neist sammugi maha. Ma pole näinud iial nii viisakaid politseinik. Nad ei kohelnud mind iial halvasti, kuid jälitasid väsimatult politsei viirastus kõikjal, koguni unenägudes ja supis, kirjutab Neruda. Kord Veneetsias õnnestus Pablo limaatildel oma peale tükkiva kaaskonna eeslinna ainukesel mootor kondlil siiski põgeneda. Hüpanud keerukat kondlisse lehvitasid nad hüvastijätuks mundrimeestele, kes asusid neid jälitama kuld ilustustega, aeru paadil, mida Veneetsias kasutavad armastajapaarid. See järgnes neile kaugelt igasuguse lootuseta neid kinni püüda. Nii võiks part delfiini jälitada. Pärast seda aga, kui rooma vaksali esisel väljakul toimus Neruda austajate ja politsei vahel tõeline kähmlus oli selge, et põgeneda tuleb tõsiselt võimalikult kaugele. Nii et kuulsa itaalia ajaloolase Errinkeerjo küllakutse kaprile tulinerruudalev väga õigel ajal. Kas isik saarel räägiti, et talle kuulus peaaegu pool kaprit. Nende õnnelike nädalate jooksul, mis paabluja Matilde veetsid suures valges viinamarjaväetidesse mässitud villas ei seganud neid keegi, isegi mitte villa peremees ise. Hommikupoolikul Paalo töötas pärastlõunal tippis matile, tema luuletused masinale ümber. Seejärel läksid nad mere äärde, suplesid, valisid merikarpe, mis päikesepruunid poisikesed neile merest tõid. Õhtuks ostsid nad endile lahjat koduveini ja kui ilm juhtus jahe olema, süütasid kaminas tule. Läbitungimatu hulk pimedad ööd olid täis kõige muretumad armastus. Luuletaja on kirjutanud oma naise kohta on anda. Minu naine on pärit provintsist, nagu minagi lauldes talle oma 100. armastus on netis, olen öelnud temast kõik. Võib-olla need luuletused selgitavad, mida ta mulle tähendab elu ja maaviisid meid kokku. Kuigi see kedagi ei huvita, oleme õnnelikud oma ühisajast, veedame pikki perioode üksildases Tšiili rannikul, mitte suvel, sest päikesest kuivatatud rannaala on siis kollane ja kõrbeline. Küll, aga talvel, kui vihmad ja külm tõmbavad rannale õlle, kummalise õieri, rohelise ja kollase sinise jabur purse. Teinekord tuleme üksildase metsiku ookeani äärest närvilise Santiago linnakus, meid mõlemaid valdab tusk teiste komplitseeritud elu pärast. Ma pühendan talle kõik, mida kirjutan ja mis mul on. Seda pole palju, aga tema on õnnelik. Praegu ma näen, kuidas ta matab oma väikesed kingad aia poris ning oma väikesed käed taime, juurtesse jalgade ja kätega, silmade ja häälega. Sõida mulle maast kõik juured, kõik õied, kõik lõhnavad, õnne, viljaat. Su su hääle juuste järele, ma nälgin. Ma hulgume tänavatel söömata ja vaikne. Ei lohuta mind, leib, ei abista mind agu su samme sujuvaid, moodsin igast päevast. Maihkam pööraselt Su nakatavalt naeru ja sinu käsi nagu tulvil viljaaita su kauneid küüsi nagu tillukesi kive. Su nahka maitseks siin kui küpset mandlit. Ma ihkan maitsta sinu ilu, kuumi kiivri, Su uhkeldavas palges edvistavad nina. Ma ihkan maitsta sinu ripsme reaa varju. Nii ihaldades tulen, otsin hämarusest su lõhna, otsin sinul lõkendavad südant. Kui mõni nälginud puuma Kuitratu kõrbes. Kapril lõpetas Pablo raamatu kirglikkust ja piinavast armastusest pealkirjaga kapteni laulud. Raamat ilmus anonüümselt ilma autori nimeta. Seepärast ütles ajakirjandus seletama seda asjaolu nagu alati poliitiliste motiividega. Ning nagu alati eksis ka seekord mida Neruda tegemistes pole kunagi olnud siis välja mõeldud poliitilisi motiive. Ta lihtsalt ei tahtnud nende juubeldavate värssidega, mille oli kirjutanud õnnelik armunud mees haiget teha oma endisele naisele, tellijadel, Kariilile kellega oli elanud kuus, peaaegu 18 aastat. Heitnud pilgu mehele, kes istus endiselt vaikides oma tugitoolis meenutas Matilde, kuidas Pablo ükskord ütles, et tema, Matilde, punapea on ainuke naine tema elus, kes pole püüdnud teda enda küljes kinni hoida. Ja lisas, et küllap sellepärast tahabki naa teda alati oma kõrval. Matilde mõtles siis, et tal pole tõepoolest olnud kunagi kavatsust paablot millegagi enda külge siduda või teha plaane nende tulevase ühise elukohta. Pressida talle peale mingeid tingimusi perekonnaeluks Pavlo ei saa kuuluda mitte kellelegi isegi mitte armastatud naisele. Kas siis tema endised naised seda tõesti ei mõistnud? Täna on ta minu kõrval ning see on asi, mille üle tuleb rõõmu tunda. Kas ta jääb sinu kõrvale pikemaks või lahkub homme, teab vaid jumal taevas kes millegipärast kingib aeg-ajalt maailmale geniaalseid poeete. Matilde naeratas, meenutades, mismoodi oli mees talle jutustanud oma määramisest konsuliks Birmasse. Algaja kui Tšiilis juba üsnagi tuntud luuletaja tahtis väga reisida, näha maailma keegi rohkearvulistest tuttavatest Viisneruda kokku välisministeeriumi kõrge ametnikuga. Kuhu te tahaksite minna, Pablo, küsis ametnik. Ranguuni, ütles Pavlo esimese pähe turgatanud eksootilise võõrama linna nime. Määramedas sinna ütles kõrge ametnik oma alluvale, kes tõttas käskkirja vormistama. Kabinetis olid gloobus. Pablo asus otsima sellelt tundmatut ranguuni linna. Anal. Gloobusel oli Aasia kohal sügav mõlk ja selles õõnsustes leidis ta ranguuni. Pablo seletas ülevoolavas vaimustuses sõpradele. Teda nimetati konsuliks muinasjutulise Birmasse ja et koht, kuhu ta määrati, asub augus. Tollal ei osanud ta aimatagi, et mõne aja pärast tuleb tal sellest august salaja põgeneda, et säästa end youci kiiva kire eest. See neiu laskis kutsuda end inglise nimega ja riietus võõraste ees nagu eurooplanna kodus, kus nad elasid. Koosnerudaga, heitis ta endalt need hilbud ja nime ning kandis oma harjumuspärast pimestavat kerget salongi. See on kanged Kim, mida selle maanurga mehed ja naised tavatsevad siduda omanni juua, et ümber sellises erutavas riietuses tumedates juustes säravad valged õied. Keskust, youci Pablot kõvasti eemale tema konsulid kohustustest. Pealegi, soovimata jagada oma merede tagust kallimat mitte kellegi ega millegagi, peitis ta tema eest ära kõik talle kaugelt tulnud kirjad ning isegi diplomaatilised telegrammid. Öösiti tiirutas tüdruk tundide kaupa voodi ümber, kus Aabloo moskiitovõrgu all magas ning panemata käest pika vahedalt pärismaalase nuga riis läbi maagilisi riitusi, tõsi, mis pidid kindlustama talle Pablo armastuse ja truuduse. Riitused ei aidanud. Ükskord öösel ärgates nägi Pablo endale sihitud nuga ja selle taga Choosi kiivuse tulest hiilgavaid silmi. Ning ta mõistis, et hästi see ellute veel natuke aega ja Tšiili on ühestama konsulist ilma. Õnneks sain ametliku läkituse, milles teatas eriti minu ümberpaigutamisest tseilonile, kirjutab nõelud oma mälestusteraamatus. Tegin oma reisi ettevalmistused salaja. Ühel päeval lahkusin kodunt nagu tavaliselt, jättes maha oma riided, raamatud ja läksin laevale, mis viis mind kaugele sügava hingevaluga, hülgasin chausi, plissi, tolle Birma pantri. Vaevalt hakkas laev liikuma bengali lahe lainetel, kui asusin kirjutama luuletust, leskmehe, tango, traagilist tükikest minu luulest pühendatud naisele kelle kaotasin ja kes minu kaotas, sest tema vereskees väsimatu raevu, vulkaan. Siinsel raamatuke ongi Matilde õngitses ettevaatlikult klaaskupli alt, kus hoiti hiina pagoodi meenutavat suurt merikarpi vana raamatu köit. Vähemasti saab need riiulid ükskord korda tehtud. Siit võib välja tulla jummal, teab mida kõike. Veel lülitas Pablo raamatute merikarpide hulgast leida isegi daami püksikesi millele olevat tema väitel jäädvustatud ühe, temal juhututtava nii. Püksikeselt võttis Neruda jutuks tol õhtul, kui neil oli külas väega kuulus ja väga peenkirjanduskriitik. Külaline pidas maja peremehele pika loengu ülemäärase meelelisuse pärast, mida ei tohiks olla geniaalse luuletaja otseselt valatud vormilt täiuslikes värsse ides. Algul paablu, kuulas viisakalt kriitiku epistlit, püüdis siis vastu vaielda kuid mõistis varsti, et sellel pole mõtet. See tüütus kuulas ainult iseennast. Siis otsustas Neruda kombekad, õpetlased pisut õrritada. Kas jutustama oma tormilise konsuli aja meeletutest aastatest oma põgusast romaanist heledapäise lõbusalt kurti saaniga, kelle oli tellinud enda tarvis Euroopast Singapuri Hiina miljonär, pajatas Pavlo sellise mõnuga, et kuulaja ikka jälle vaatas kohmetult naeratava Matilde poole. Pavloviga tegi näo, nagu ei märkaks tema kimbatust ja kirjeldas värvikalt, kuidas kaunid ükskord pisarais tema juurde tuli ja kurtis, et Hollandi koloniaalvõimud tahavad ta tagasi euroop basse saata. Valge naise koos ellu aasia lasega isegi väga rikka aasia lasega suhtuti tollal kui raskesse kuriteos. Ta oli jõudnud vaid ühe korra käia rikka hiinlase luksuslikus majas ja näha vaid ükskord tema aardeid sealhulgas suurt kirstu, mis oli pungil täis kõikvõimalikes värvides ja värvitoonides. Naiste siit püksikesi. Värvigamma ulatus violett sest kollaseni mitmesugustest osadest salapäraste rohelisteni erk punastest särav mustadeni, elektrilisest taevasinisest val geni hiinlane, tõsimeelne kaupmees, Emportöör või eksportöör kollektsioneeris naiste püksikesid nagu kollektsioneeritaksel liblikaid. Hiinlane lubas tüdrukul valida endale püksikeste hulgast millised tahes pimestatuna sellisest rikkudest haaras ta umbropsu peotäie kirevat siidi. Mõni tund hiljem jäätüks sentimentaalse pühenduse ja autogrammiga valkjasroheline püksipaar. Mälestuseks noorele Tšiili konsulile. Vaatamata külalise protestidele asus Pablo otsima seda mälestusväärset eset raamaturiiulitelt, kuid asjatult nõutult raamatute ja merikarpide vahel tuhnides, hüüatas luuletaja nördinult. Huvitav, kes oli seal jultunud naisterahvas, kes minu majast lahkudes need jalga pani? See oli liig mis liig. Pobisades midagi jumalagajätuks tuhises õpetatud külaline uksest välja. Matilde ja Pavlo lõkerdasid kaua naerda juues lõpuni vana prantsuse veini, mis oli spetsiaalselt avatud nime. See õhtu jäi Matildele eluks ajaks meelde. Nad olid paabloga alles teist aastat abielus ning Matilde ei lasknud mööda võimalust Gustada oma kuulsa mehega, keda ta, tõsi küll, ise ka veel päris hästi ei mõistnud õõrites teda provotseerides ootamatutele, tegudele ja spontaansetelt mõtteavaldustele. Nii õppis Mathilde tundma omannerruudat, katsudes naiselikult mõista, mis inimene see on, kelle kõrval ta elab. Saanud lahti tüütust külalisest ja küllastumiseni, naernud, vaatas ta läbi prantsuse veiniga täidetud pokaali mehele otsa ja venitas naeratades. Ja kas neid jultunud naisterahvaid on ka palju olnud? Palju neiuke, palju, läheme magama. Pablo ringutas väsinult tugitoolist, tõusis siis ja sirutas matil telekäe. Naine ei kiirustanud enda oma mehele vastu sirutama. Maltilde tõsinenud ilmest mõistes Pablo, et küsimus polnud niisama esitatud. Ta kustutas laedule. Panid põlema hubase Vaarik punase kupliga laualambi ning haaranud malelaualt oma lemmikpiibu. Laskus tagasi tugitooli. Mida Matilde tookord öö otsa kuulas ei tekitanud temas vähimatki armukadedust. Tõmmanud jalad diivanil enda alla, tundus talle, nagu oleks lugenud imetlusväärset raamatut, mille kangelane täitsid justkui elavatena nende hämara maja, mida igast küljest ümbritses ookean. Maja, mille kohal tuul innukalt paisutas peremehe isiklikku sinist, valge galakesega lippu. Pablo rääkis oma romaanidest juhuslikest kestvatest ilma Alpuse ja edevuseta, ilma vähimagi katseta, õigustada ennast või hukka mõista. Ta lihtsalt rääkis nii, nagu asjad olid. Ta rääkis nii haaravalt nähtavalt nagu seda oskavad teha üksnes luuletajad. Matilde tundus, nagu näeks ta kõike peaaegu et oma silmadega. Ta nägi selgelt vibaliku, 15 aastast lütseumi poissi kes polnud veel Pablo Neruda, vaid kandis uhket Hispaania nime Stahli Ricardo Reyes Alto. Kuigi tema näojoontes oli aimata Tshiili esiasukate araukana indiaanlaste jooni. Se vaikne häbelik lütseumi õpilane, rühkis hobuse seljas terve öö päeva ja veel poole teistki mägedesse sugulaste juurde rehebeeksule. Teda vaimustas mõte üksi seigelda ja mägedes omal käel teed leida. Jõudnud järgmiselt päeva südapäeval sihtkohta, töötas ta üle jäänud osa päevast, kus suurte tugevate meestega rehepeksuplatsil õhtul vajus koos viie kuue noormehega. Tema kaaslased uinusid kohe. Nooruke lütseumi poiss aga ei saanud sõba silmale. Keset ööd eelis käratult tema juurde alasti naine surunud oma nõtke tugeva keha vastu, paablotsulgestab pehmete kuumade huultega poisi suu, nii et see ei saanud lausuda ainustki sõna. Sel ööl sai noorukeid luuletajad teada et on võimeline andma ja vastu võtma elu suurimat naudingut. Saladuslik võõras kadus niisama käratult, nagu oli ilmunudki. Asjatult piidlas nooruk hommikul naiste nägusid, kes meestele toitu ette kandsid ja otsis seda, kes võiks olla ta öine külaline. Üks neist kõrge rinna ja ümber pea keeratud patsidega. Kaunis naine näis noorukesele luuletajale vaevumärgatavalt naeratavat. Aga võib-olla see lihtsalt näis talle nii. Niisama selgelt kujutas Matilde etega tamili neiut paarijate kastist keda Neruda mitu päeva Seilonil oli piiranud. Õigupoolest oli asi nii, et algul püüdis Pablo lihtsalt teada saada, kes tühjendab varasel hommikutunnil primitiivset käimlat aia sügavuses. Ta oli jahmunud, kui nägi harukordset kaunitari, kes meenutas elustunud raidkuju Indiatentilist. Tal oli seljas punakuldne väga jämedast riidest sari. Käte jalgade ümber kõlisesid odavad võrud. Kummalgi ninatiival sädelesid punased klaasikillud, mis tema näol mõjusid rubiinidel arved. Ta ei vaadanud peremehe poolegi, nagu poleks ta tema olemasolu üldse märganud. Tõstis lehkava anuma kuningliku väärikusega ja peale ning eemaldus jumalannad nakkor. Mitu päeva püüdis Pavlo neiuta asjatult teda poetas tema teele mõne kingituse, siiditüki või puuvilja püüdes võita tema tähelepanu neiu jäima Essteetlikult ükskõikseks. Lõpuks ühel hommikul haaras Pavlo talt tugevasti randmest. Neiu ei hakanud vastul, laskis end ühegi naeratused kaasa viia. Ta oli absoluutselt tundetu, silmad kogu aeg lahti, kui valge peremees oma kirge rahuldas. Saanud sari tagasi, mässis ta punase kanga põlastava ükskõiksusega endale ümber ja läks tagasi oma toimetuste juurde. Õigesti tegi, etamilt põlastas, lausus Pavlo õlgu pudistades. Midagi taolist ei kordunud enam kunagi. Ka tundmatut prantslanna, kelle Pavlo ja tema semu Alvaro hommikul Pariisis taksosse panid tas Matilde selgelt ette toppinud taskutesse šokolaadi ja mõned frangi kinnitanud Barretti külge noorte tšiillaste kingitud lillekimbust. Napsatud lilleõie unustas Pariisiter tõenäoliselt varsti Molmaartri odavas hotellis veedetud tormilise öö. Ruudale. Jäise öö aga eluks ajaks meelde. Pavlo Alvaro kohtasid tüdrukut pingis kõrtsis, kuhu neid oli viinud tuttav rikkur, ta oli tšillane ja kirjanik tuttav prantslaste ja poole maailmaga. Peale selle, mis muide oli tema kõige väärtuslikum omadus, oli ta Tšiili kõige suurema laevakompanii omaniku poeg ja kuulus oma helduse poolest. Condoni oli meie võõrustaja nimi, kirjutab Neruda, nägi välja nagu viimane dekadentlik venelane. Ta oli habras ja heledapäine, nõudis väsimatult šampanjat ja kargas hullumeelselt ringi imiteerides kasakate tantse, mida ta eales polnud näinud. Õige varsti vajus Alvar Pavlov miljonärist võõrustaja joodud šampanja laua alla ega olnud suuteline isegi tšeki välja kirjutama. Raha aga kellelgi teisel polnud. Pablo Alvaro ja solidaarsusest nendega liitunud nooruke tüdruk visati kõrtsist välja. Tüdruk oli Pariisist, see oli lahkelt nõus, sõbrad nende hotelli saatma. Hotellis kadus tüdrukus Alvar, hakkad tema tuppa. Hommiku eelajas, sõber Pablo üles. Ta nägi välja nagu segane. Alvaro sosistas, et naine, keda nad kohtasid, on erakordne, ebatavaline, et Pablo peab selles ise veenduma. Unine vastu tulel pikk Pariisitar ei vaielnud vastu ja puges Neruda juurde voodisse. Alvaro oli olnud õigus. Midagi kirjeldamatut. Seletamatud paiskus esineda sügavast sisimast ning haaras luuletaja endaga kaasa nagu v keeriks. Hommikusöögi ajal vahetasid sõbrad hispaania keeles elavalt muljeid ja tulid järeldusele, et kui nad otsekohe kogu oma tahtejõudu appi võttes oma uut tuttavat maha ei jäta ei jõua nad kunagi Indiasse. Kuhu nad mõne päeva pärast pidid teele asuma? Seppariisitar oma käsitamatu talendiga sunnib nad kõik unustama. Otsustati. Takso ja saata tüdruk patust kaugemale, jättes talle jumalagajätuks poole oma olemasolevast rahast. Ablopajates kaua, peaaegu hommikuni. Ta jutustas oma esimesest naisest Mariaantoneta agenaarist Hollandlannast, keda tema ise ja tema sõbrad hispaaniapäraselt maru kaks hüüdsid. Nad abiellusid bataaviaskus Neruda Tšiili konsuli kohuseid täitis nariantonetas huulest piisakemalai verd. Pablale meeldis talle, aga ta oli pikk, kasvu leebe naine, kes kirjanduse ja kunstimaailmast absoluutselt midagi ei teadnud. Ladina-Ameerikast oli tal üsna eksootiline ettekujutus. Paania keelt ei mõistnud ning asus seda kohe innukalt õppima. Peagi selgus, et keel pole ainus, mida ta kunagi ära ei õpi. Kõigele vaatamata olid nad teineteisesse väga kiindunud ja liikusid alati kuus. Edasi rääkis ta oma teisest naisest kombekas isemeelsest aristokraadid tellijade karrilist naistest, kes olid tema kõrval mõned aastad võimuned kuu. Vaatamata sellele, et möödunud oli palju aastaid, mäletas ta neid nagu mäletas peast kõiki oma luuletusi. Naised ja luuletused olid lahutamatu osa tema eluraamatust, mille nad tol mälestusväärsel ööl läbi lehitsesin. Heitnud pilgu merikarpide kuhilale, mille tilde oli jõudnud vaibale laduda otsustas Neruda lõpuks naisele appi asuda. Kuni nad kogu nende suure maja kõikidest soppidest merikarbid kokku korjasid. Kulus peaaegu pool päeva. Matilde vaatas umbusklikult, millise energiaga Pablo oma hapraid aardeid kastidesse ladus ja laastudega kattis. Kui merikarbid otsa said ja järg vöörikujudeni jõudis, jättis otsusekindlus paablu maha. Puust tüdruk polnud kuskilt siia tulnud. Ta istus äkki siin kesktelliskive pead ehtisid tal närbunud mererohu. Ja tema pilgus oli juurte nukrust. Ta jälgis seal varjamata elu, me askeldusi olemist ja seda, kuis päev ükshaaval. Poed teeb oma helbeid. Puust tüdruk valvas nii. Meid nägemata. Ja muistsed Lainat pärjatasid teda. Ta hälbinud silmad jälgisid seal kõike, kui teaks, ta, oleme kui võrr, kui püütud, mis kootud ajast häältest, Wayneist vihmast. Kuid kas meil on või oleme ta uni? Pavlo silmitses vöörikujude õrnu piirjooni ja keerasid nad üksteise järel näoga seina poole. Tilde mõistis, miks isegi talle tundus Need puust voolitud näod vaatavad peremeest, kes kavatseb nad oma majast kuhugi ära saata. Ilmselge etteheitega. Kui järg jõudis tütarlapselikult siledate põskedega väikese nümfini jäi Pablo hoopis norgu. Ta silitas hellalt tundmatust puust välja nikerdatud noort nägu ja lausus nukralt. Ei teda ma küll ära anda ei saa. Liig kallis on see mulle. Matilde mäletas väga hästi, et selle nümfi teid Islaneegrasse kaks kõtt meremeest valt paralisust. Vablot polnud kodus ja külalised, kes oma suuri käsi kohmetult selja taha peitsid, tahtsid kuju maha jätta ja peremeest ära ootamata lahkuda. Matilde juhatas nad elutuppa ja poniteet jooma. Veendunud, et perenaine saab väga hästi aru, nende mitte just kõige peenemast kõnepruugis läksid külalised. Selgus, et nad on vennad julgemaks ja seletasid seda puust nümfi. On nad palju aastaid Valparaisus hoidnud. Pablo Neruda oli seda neilt kunagi palunud. Ta varjas end tol ajal võimude eest nende ema majas. Matilde taipas, et meremehed räägivad tollest samast majast, mida Pablo alati meenutas suure hellusega ja oli tahtnud seda juba ammu külastada. Ta oli elanud selles majas 40.-te aastate lõpul. Selleks ajaks oli ta viibinud paljudes maades, elanud üle teise maailmasõja Hispaanias ja Pariisis leidnud kaotanud mitmeid erinevates keeltes kõnelevaid sõpru, nautinud igat värvi ja värvitooni, naiste armastust ning naasnud Tšiilis 40 aastase mehe ja kuulsa luuletajana. Natiltele polnud vaja mehe ohtrasõnalise selgitusi, miks ta just siis 40.-te aastate keskpaiku kommunistlikusse parteisse astus. Reisidest paabloga läbi kogu maailma mõistis ta, et sajandivanuste kultuuritraditsioonidega maades on korralikul inimesel rohkem valikuvõimalusi. Õigemini rohkem võimalusi jääda korralikuks inimeseks. Tšiilis aga kus lugemis oskust kee Peeti privileegiks, kus uhke käedile see oli ainuke asi, mis andis põhjust lugupidamiseks. Võis luuletaja olla kas pätt või kommunist. Bronenudest sai senaator ja ta tegi kõik, et presidendivalimistel võidaks Gonzales videla kes lubas valijatele sotsiaalseid ja poliitilisi reforme talupoegadele maad. Kuid õige pea muutis värske president oma veendumusi hakas tüüpiliseks ladinaameerika diktaatoriks ning andis käsu senaator Ruda arreteerida. Lablot ähvardas vangistus ning sõbrad hakkasid valmistama ette senaatori põgenemist välismaale. Oodates laeva, mis pidi ta salaja Ecuadori viima elas Pablo meremehelese majas Valparayso vaestekvartalis. Meremehed rääkisid Matildele, et ebasoosingusse langenud külaline polnud neile vähimakski koormaks. Vastupidi, senjoor Pablo täitis vaese pere eluhaaravate sündmustega. Põgenemisplaan nägi ette Ruda smugeldada pen ühele laevale, varjub tuttava meremehe kajutisse ja ilmub sealt välja alles siis, kui laev Ecuadori jõuab. Meremees seletas neile Uudaleta peab laevalaele ilmudes elegantse reisija kombel riides olema ja suitsetama ehtsat sigarit nagu klaar. Käibel. Lahkuda tuli õige pea, otsustas lesk oma tütardega õmmelda. Ruudale vastavad riided. Elegantse troopikaülikonna. Naised olid arusaamisele kantsist ammutanud tolleaegsest väga kuulsast filmist. Tuulest viidud vennad aga Kariibi meresadamakõrtsides kehasse töödeldud kaherealine pintsak ulatus ruudale põlvini. Püksisääred pitsitasid Luubeks kohti tilde hakanud külalistele seletama, et näe, ruudal polnud kordagi olnud juhust seda luksusülikonda kanda. Kuid et see on tal alles siiamaani. Kord kuulis Pablo vendade käest, et lahe sadamas lammutatakse vana alust, mille vööris on kummaline naisekuju. Külaline läks elevile ja töötas välja terve plaani, kuidas vööri kuju päästa. Vennad monteeriksid laeva vöörist kauni kuju maha ja peitsid selle ühte sadamaladudest. Varsti oli Pablo sunnitud val baraisast lahkuma. Vennad musterdasid end mingile laevale, läksid pikemale meresõidule. Kuju unustasid nad sootuks ja leidsid selle. Alles mõni päev tagasi. Kui Pablo koju jõudis, rõõmustas ta külalistele nagu väike laps. Ta tänas vendi palavalt, palus Matilde lauale panna kõik kõige parem, mis majas leida. Nad istusid kaua ümber laua ja meenutasid maapao aastaid. Kas tead, mis Matilde, ütles Pavlo pärast seda, kui meremehed olid lahkunud. Ma olen isegi tänulik sellele tõprale viideelale, et ta mu kurjategijaks kuulub. Kas maapaos olles kohtusin ma väga paljude toredate inimestega, kellega ma poleks iial kohtunud, kui oleksin istunud kusagil Santiagos uhkes majas kamina ees? Tõsi, ta ju on. Ainult Matilde teab väga hästi, kui ohtlik oli tollal paablale iga Tshiilis veedetud päev. Valparaisust meritsi põgeneda ei õnnestunud. Sõbrad otsustasid saata Neruda autoga Andidesse. Üle mägede tuli minna ratsahobuse, seljas Buenos Aireses edasi laevaga Pariisi. Prillid ja valehabe ees sõitis Neluda läbi oma kodulinnade muuko. Auto ei peatunud kuskil, keegi ei tundnud teda ära. Sihtkohta jõudes sai Neruda ulualust saeveski juhataja. Majas 100. vihma. Ratsaedasi minna oli võimatu saeveskisse jääda ohtlikuna, kohe-kohe pidi kohale jõudma nende maade pärisperemees diktaatori lähedane sõber Pepper Rodriguez. Et mitte talle ulualust andnud peredele ebameeldivusi valmistada, otsustas Ruda kolida väikese indiaani suguharu pealiku hurtsikus kus teda keegi otsida ei oskaks. Saeveski juhataja oli sellele vastu. Ta ütles tunnebrod riigesit hästi, ta on tõeline ees ega annan luudelt välja. Meenutades seda Pablo seiklust. Matilde muigas määratus. Tõeline mees tähendab siinmail tosinat kõige kindlamat soovitust. Õnneks osutus määratlus õigeks. Vaatamata vastandlikele poliitilistele vaadetele said tõelised mehed Pablo Neruda ja Pepe Rodriguez omavahel suurepäraselt kama. Neljanda viskiklaasi järel vaidlesid nad juba kõva häälega, põrutasid rusikaga lauale ja kuigi nad teineteist milleski olulises ümber ei veennud, lahkusid sõpradena. Hommikul sõitis Rodriguez Santiagosse tagasi enne seda ka endist töömeestele käsukuine Ruuda lei õnnestu lähemal ajal salakaubavedajate teid mööda Argentiinasse pääseda tuleb saeveskitööd peatada ja murda piirini uus tee. Varsti vihmad lõppesid ning Pablo läks väikse ratsanike salga saat mägedesse. Mõne kuu pärast oli ta Prantsusmaal muide Pariisist linnast, millel pole merega midagi ühist, on pärit suurem osa Pablo kollektsiooni kuuluvatest vöörikujudest. Ta leidis neid erakollektsioonidest väikestelt ainult talle teadaolevatelt turgudelt. Väga palju skulptuure on kinkinud talle sõbrad. Ühe kuju tõid Venemaalt Konstantin Simonovi majast Sotšis. Pablo oli Nõukogude Kirjanike hulgas palju sõpru, kuigi ta ei suutnud kuidagi ära harjuda meestevahelise slaavi suudlusega mis tähendas suurt sõprust ja lugupidamist. Tõeline Tšiili mees ei hakka kunagi embama sõpra ja teda kõlavalt mõlemale põsele suudlema. Ükskord ei pidanud Pablo siiski vastu ja viskas selle slaavi kombe üle nalja, alustades ühte oma lugu sõnadega. Esimene mees, kes mind suudles, oli Tšehhoslovakkia konsul. Millise heldimusega silmitseb Pablo Talle Sotšis kingitud nümfi? Oleks Matilde tahtnud meenutada, talletada ammust lugu, et teda natukegi lõbustada, kuid vaadates tema nutma krat nägu, mõistist paablul pole naljatuju. Ning tal endalgi oli raske lahkuda neist nümfidest, kellega oli harjunud, nagu oleksid need tema lihased õed. Matilde pidi juba hakkama lahti rullima pehmet kangast, mis vöörikujude pakkimiseks oli ostetud, kui paabloti ta peatas. Oota, kus meil sinine tint on. Neruda-le meeldis kirjutada luuletusi rohelise tindiga mustale paberile ning ta unustas alati, kus sinine tint seisab. Matilde võttis sulepea valge paberilehe ja asetas paabluate lauale. Tema elavnenud pilgust Matilde mõistes, et luudel on turgatanud pähe mingi mõte ülemehe õla kiigates lugesta seenior, rektor. Kuna Tšiili ülikoolil pole vöörikujudest huvituvaid teadlasi, jätan lootuses tulevikus leidub kompetentseid inimesi, kes nendega tegeleda sooviksid, vöörikujud enda hoida. Merikarbid, aga saadan ära homme, nagu kokk. Mõne aasta pärast, kui võimule tulid Pinocheti luuletaja, suri omanikud testamendi kohaselt tema maja Islaneegras riigistati ning anud tänaseks lülitatud kõikidesse Tšiilit läbimatesse. Turismimarsruutide esse. Korter. No. Nii. No nii, no mina nelgi. Lotmed no. Gondel no ma lootsin Loori.