Tere eetris on eikellegimaa, minu nimi on Tiit, kus me täname ei kellelegi, ma tund on täis laule, mille autoriks ja enamasti ka ise esitajaks on Texase legendaarne truba Tour Down Swanson. Mees, kes tuli siia ilma märtsikuus 1944 ja läks ära liigagi vara 1997. aasta esimesel päeval. Nende kahe kui vahele jäi mitmekümne aasta jagu häid, paremaid ja veel nooremaid laulusid mida taus vahel santi, paljud nimekad ja vähemnimekad, kaasaegsed ametivennad ja õed on kõrvu temaga, laulud tema eluajal ja laulavad, täis lugupidamist ja hoole ja armastusega tänase päevani välja. Nõnda siis kümmekond lugude Shanti 20. sajandi viimase kolmandiku kaunimaid paladest. Mahutame sellesse saatesse ära, ülejäänud ehk jäävad saate piiridest välja, aga mitte raamatusse kaugusse, huvilisele ei kellelegi, alustab tõusva santi hirmsasti tuntumast palast bandžuja lehti. Pohhallefti teksased, rubadori taolise Valsanti kindlasti tuntuim ja tema, paljude kaasaegsete ja hilisemate austajate ametivendade-õdede poolt enim tihedamini taas ja uus esitatud pala. Tolson Ta on pärit Texasest ja võrdlemisi pikast ja kuulsusrikkast suguvõsast sealkandis, sest tema esiisade järgi on nime saanud üks idapoolseid Texase osariigi maakondi ja tema tuli ta esivanemate järgi. Nende auks on nimetatud ka üks Texase ülikooli õppehoonetest. Nõnda siis oli ta sündinud võrdlemisi varakas suguvõssa ja sealt sugust ja usast ei olnud küll võrsunud varem erilisi tuntud muusikuid. 1944. aastakäigumees sai oma Väikse esialgu mitte väga arvuka Austrias kolla leitud 1960.-te lõpus ja 70.-te alguses. Torso santi all peetud ikka nii-öelda kantri, folgi või folk-kantrivaldkonda kuuluvaks laulukirjutajaks laulu loojaks isendit tahaks ja mitmed tema loomingusse respektuaablilt suhtuvad kolleegid öelnud, et tegelikult polnud Tolson Santi puhul lihtsalt laululoojaga, vaid pigem kogunisti poeediga. Eks ta olnud ka veidi ettearvamatu, Tom ja boheemlaslik. Vaevalt et just eriti väliselt mässumeelne, ent ikkagi isepäine tegelane, kes vahel pärast oma muusikukarjääri alustamist võttis ära kaduda ka pikemateks perioodideks nii oma austajaskonna kui kolleegide ja sõprade ringist üksi kaljumägedes elutuseda, siis vahel tulla jälle välja, alla orgudesse, anda suuremates väikestes linnades noh, ka väiksematele ja vahel suurematele kuulajaskondadele kontserte. Tema laule on laulnud ja päris nimekad, enamasti kantrivaldkonda kuuluvad tähed. Tavaliselt temast tuntumad tegelased, sellised nagunii pilli Nelson kui Emil Harris, Lucinda Williams, nõeff, Griffit, Steve ööl ansamblit kauboizankis inverstiks, kes küll ei pruugi kantrivaldkonda päris ära mahtuda, aga päriselt sinna kantri sisse ei mahtunud ehk äraga kõik Stownsconsanti palad oma vastu huvi tundus kasvavad taaskord veidi märgatavalt määral. 21. sajandi algusaastatel, kui korraga olid teataval perioodil töös kolm erinevat raamatut, mis kõlasid tema elust ja loomingust. Vorsti oli vältamisel ka film ja siis juba järgmine. Ja nüüd, kui need on jõudnud raamatut kaante vahele ja filmid kinolinadele. On ikka jälle leidunud võrdlemisi nimekaid muusikalid muusikuid, kes on teinud väga erinevaid uusvõtteid tema tuntumatest ja vähemtuntumatest paladest. Mõnely, neist versioonidest ja tõlgenditest me tasapisi jõuame esialgu kuulama, olgu pärandeid, tulivistu flai elada tähendab lennata taus valvsalt aastal 1971. Vihjed Lavdmi üks taosmonsanti paladest, mis on pälvinud võrdlemisi nimekate popiats tähte, tegi taasesitusi, seda laulu, laulis juba 2004. aastal omal moel järele või esitas uuesti, tõlgendas popiates täheke norsioons näituseks. Aga eks kolleegide ametivendade-õdede austuse tähelegi, palu sai taosmonsandile omaks varakkumalt ja, ja suuremal määral, kui, kui laiema publiku oma sti vööl. Üks tema nii-öelda jüngreid temast tublisti inspireeritud kantristaar on hiljem sõnadega, tema arvates. Ja tegelikult see hiljem oli küll hiljem, selles mõttes, et Oslos anti väike karjäär oli mingi hoo juba sisse saanud, mees ise oli küll elus, kui tema kolleeg ütles, et Alfons Anton oma põlvkonna üks paremaid laulukirjutajaid kogu maailmas, vähemasti Ameerikas ja tema Steve ööl on valmis kasvõi oma sopastes kauboisaabastes ronima Bob Dylani kohvilauale ja kuulutama ka sealt sama julgelt kui vaja sedasama sõnumit. Kuuldes südamega sõber tema kohta oli maininud. Võttis taas valusalt oma vaiksel ja tagasihoidlikul moel lisada, et, et ka tema on Bob Dylanit näinud-kuulnud-näinud Dylanit näinud ka tema ihukaitsjaid ja tema tegelikult arvab, et Steve vööl ei pääseks ka parima tahtmise juures mitte kuhugi. Bob Dylan, nii kohvilaua lähedalegi. Aga see kommentaar on rohkem tantsusanti, iseäraliku huumori ja ilmselt ka tagasihoidlikkuse vili. Ega ta ses mõttes ilmselt edev mees ei olnud. Oleks masendusse laskunud, sellest, kui teps mitte staadionitäied talle kaasa ei laulnud ja teda tagant ei kiitnud. Laulude sündimise kohta oli ka temal mõningaid võimalikke vastuseid selle kohta, kust need laulud tulevad ja kuhu nad lähevad. Ja oli tal ka arusaamine, et vahel on see kõik seletamatu laulukirjutajale endale. Ja selge on seegi, et mitte alati ei pea laulud kõnelema laulu esitaja enda elust tema enda elu. Muidugi oli tihtipeale üsnagi häiritud tema enda üsna boheemlaslik, kust käitumisest raha jäänud sellel mehel taskus. Peaaegu kunagi on teada lugu, et kui tema esimesed plaadid olid ilmunud, oli 70.-te keskpaik ja korra said nad teada, et Ausonsanti oskab, ootab kusagil tema mänedžeri käes tšekk autoritasude eest 500-le dollarile, mis ilmselt tollel ajal oli päris kobe raha, eriti nende jaoks, kelle üle paari dollari taskus ei olnudki. Siis jõudsid nad kusagil nädala lõpus, loobus viimasel hetkel, reedesel päeval enne palkade sulgemist selle sularahaks teha. Järgmiseks esmaspäevaks tunnistasid tantsuansambel ja tema sõbrad alles sellest 500-st dollarist üks 20 dollarit maksnud viiul aga vähemalt niigi palju tantsu sealt oli jah, peale selle oma heitliku eluviisi suuresti teinekord või eksitatud kama haprast, ihulisesti, vaimsest tervisest, maniakaaldepressiivsus tükistele ligi ilmsesti noorest peast aga oli muid kihulisi hädasid. Vahel said luud murda, vahel liigesed nihestatud ja vahel tuli salvestada muusikat ka ratastoolis olles seetõttu stuudiates. Nüüd üks nime poolest kurb lugu, aga muidu täiskaunistust ja mõneti isegi helget meelt. Kurb Tuhkatriinu on pala nimi tausmonsanti debüütplaadilt aastast 1968. Louis van sant ja tema pala saatsin Darwella loo ja enda esituses. Kui tõusmas Tal temast palju hilisematele, aga kaasaegsetele kantri folkmuusikute põlvkondadele olnud kas tuntud või vähem tuntud varjatud või avalikuks eeskujuks siis tema enda inspireerijad olid pärit nii hästi kaasaegsed kui pisut varasemate, väga erinevate muusikute heliloojate lauljate hulgast. Kitarrimängustiil tunnistas ta ise olla kõige enam ehk inspireeritud Texase pluusi mehest laid Hopkins ist. Loomulikult, mis kaadrisse puutub, oli ta võlutud Hank Williams Sist kõige vanemast neist Williamsitest ja Bob Dylani eriti varasid palad, mille mõjutusi tõesti on taosmosanti enda esimestel salvestustel tublisti kuulda küll mitte liiga jäljenduslikul, vaid omapärasel moel. Need on seal kahtlemata ka olemas. Muidugi eelmise tulek oli talle noorest peast vägagi tublisti mõju avaldanud. Ta märkis mind mitmetes oma eluaegsetes hilisemates intervjuudes. Seda, kuidas nähes esimest korda päris pisikese poisina Elvist televiisorist ta õieti poleks tohtinud nähagi, siis tema vanemad õed vaatasid, tema oleks pidanud juba voodis olema. Tuduma oli tasse jäänud väga sügav mulje sellest, mis moodiks mees kitarriga laulis ja kui imelikku efekti publiku hulgas omas. Aga lisaks kõigile bluusi, kantri ja rocki meestele ja naistele oli tal soodumus kuulata ka moodsat Tšaikovskit. Tšaikovski klaverikontsert, iseäranis vannud Lyndon esituses oma laulude kohta mainis taoliselt salku seda, et tegelikult on üldse laule kahte liiki jaganud neid kaheksa, mitte nii nagu tavaliselt tehakse, et on olemas hea ja halb muusika, lihtsalt heade lihtsalt halvad laulud. Tema ütles, vastates küsimusele, miks tema laulud kõik nõnda kurvapoolsed tunduvad, et tegelikult ei ole tema laulud mitte kurvad tegelikult olnud lootusetud, et tegelikult ongi jah, laule kahte liiki. Ühed on seesuguseid, mis mahuvad nii või teisiti otsesemalt või kaudsemalt ühesõnaga olla ja see pluus. Ja peale pluusi on kõik muud laulud, mis nagu ütles, taandunud alt, on kõik kokku lihtsalt üks seppa Tiidu taha. Täpselt nii ta ütles, eks see käis ka täpselt samanimelise lasteaiaolu kohta, mis ühes Disney multikas kõlab teatavasti. Aga eks siis võiks öelda, et see kõik muu oli vot selline rohkem nagu sihitu rõõm. Aga vaatamata kõigele sellele tundelisusele ja teinekord meeleheitele, mis nendest lugudest justkui kõlab, on seal olemas ka teine, hoopis heledam pool ja ilmselt nende kahe valgus, varjud ja kokkumäng. See tumeduse heledus loovad tihti seda efekti kuulaja kõrvadele et need justkui nukrad palad kuulajad kõrvupidi, teinegi kord imelisel õel kõrgemale kergitavad. Tauns valusanti eimiski laul nimega nahvingu, kus muuhulgas needki kuuldud read, kuis kurbus ja üksindus on kallid asjad, meed. Viimases viimati kõlanud versioonis laulis tantsuansambel seda lugu ise. Tema versioon oli aastast 1971, eelpool aga selle sajandi tõlgendus 2007. aasta plaanilt. Zeppelini mees Robert plaan koos kantri, viiuldaja Anna, lauljanna Alisson Kraussiga taozonsanti ei miskit esitamas. Monsanto enda esitused esmaversioonid oma palades jätavad sageli esmapilgul justkui sellise pealtnäha lihtsa sirgjoonelise või askeetlik mulje teiste meistrite tõlgendustega võrreldes tema lauludest. No teised uuemad esitused mõnikord mõjuvad tõesti esmaversioonide kõrval, justkui oleks Gilai lai lehvik kõigis vikerkaarevärvides lahti löödud. Ja siis võib vahel imestagi, et kas tõepoolest oli kõik see värvikuse võlu seal lauludes salamisi algusest peale tasakesi olemas. Enamasti tuleb tõdeda jah, muidugi oli otse loomulikult. Tantsuansambel, kes meie laulis, Texase legendaarne trummar tuur, kelle elu pisut liiga lühikeseks jäi on oma 20. sajandi viimase kolmandiku lugudes ilmutanud seisugust loomulikku talenti ja sundimatult annet, et mitmete tema ametivendade-õdede jaoks oli see toola tema eluajal mitte lihtsalt imetlusväärne, vaid veidike kõhedust tekitav. Üks tema paremaid sõpru klaar kellega ta 1900 kuuekümnendatel kokku puutus samades klubides, esines, koos ringi reisis ja kelle laulusid ka tema taosmonsalt vahel ise laulis, on öelnud oma kadunud sõbra kohta, et see loomulikkuse sundimatus, mis tõustes ja paremates lauludes kuuldavale tuleb, on tegelikult äärmiselt petlik. Ta teadis väga hästi, kui ränk töö ja kui palju nüri vaeva pidi seesuguse taseme jaoks selle saavutamiseks vahel nägema. Aga tulemus on see, mis loeb ja tulemus teeb tihti kõrvale rõõmu. Järgmine lugu, mis ma loodan meile rõõmu teeb, on ta. Oslos. Anti 1970.-te aastate lõpupoole lugu Loretta laul ajast, kui Shanti karjäär mõneks ajaks pärast seda soiku jäi. Eikellelegi mingi muusika, muusika. Teist korda teistsuguseid, pisut uuemas, kuues Tauns Valsanti tuntuim, vala pohhallefti sedapuhku kantristaari Emilu Harrise esituses. Lauljanna, kes on üks neist, kes taandus Monsanto palu pärast tolle mehe varast lahkumist on elus hoidnud ja kuulajate kuuldekauguses läbi aastakümnete tänini välja. See oli saade, ei kellelegi ma Komineljani muusikatund, mis kõneles Texase proua tuurist Donzonsantist rändurist, mängurist, muusikust, ilmselt oma põlve ühest parimast laulukirjutajast Ameerikas. Viisid varistid, kus need aitäh kuulamast. Nägemiseni.