Kui me nüüd räägime sellest niisugusest erilisest äärmusesse minekust Hitleri Saksamaa puhul, siis see on, see on vaimuhaigete hukkamine, mis on mis on üks teema, mis, mis on ka jällegi siiamaani meditsiini eetikal just nagu suureks väljakutseks. Et kuidas see juhtus, kuidas see võimalik oli? Arstkond ühes riigis korraga läheb kaasa sellise ideoloogiaga sellise poliitikaga, et hakkab oma, hakkab oma patsiente hävitama. Ja Saksamaal see juhtub, nii et üldiselt see niisugune arv, mida me tänapäeval kohtame, on siis see, et kus sõja ajal see niukene Hitlerlik, meditsiinisüsteem, psühhiaatriasüsteem hoolekandesüsteem hävitas kokku umbes 275000 vaimuhaiglate ja hooldekodude patsienti. Ja see on siis nüüd üks selline karm asi, millega, millega Hitleri Saksamaa negatiivses võtmes ajalukku läinud ja ja see oli ka teema, mis seal üleval Nürnbergi protsessil ja kus inimesed olid kohtu all ja nii edasi. Aga paradoks jällegi paradokse, mis iganes sõna siin kasutada on see, et tegelikult noh, need teemad jällegi olid, olid üleval olnud ka siin-seal mujal juba ammu enne natside võimuletulekut ja varasematel aegadel erinevates riikides erinevat, ka mõned väga lugupeetud inimesed tänapäeval olid tõstatanud selle küsimuse, et mida, mida teha raskelt raskelt haige raskete puuetega inimestega see nii-öelda mitteelamist väärt elu see, see mõiste, mille võib-olla jah Hitler rajal jällegi propagandistid tegid kuidagi niukseks kurikuulsaks terminiks. Aga see termin iseenesest on varem ja selle üle juba varem varem küsitud, et mida teha nende inimestega, kes, kes noh, nagu ilmselgelt nende elukvaliteet tundub olevat väga halb. Meie, eks ole, normaaljaotuse, kõvera kuskil keskel olijate vaatevinklist. Lisaks on majanduslik koorem, mida enam sotsiaalriik areneb või ta enam jalu ühiskond areneb. Seda niisugune kollektiivne hoolega enda ja kõigi nende abivajajate eest süveneb, seda enam tekib majanduslik huvitatus küsida. Et kes selle kõik kinni maksab. Et ka selliseid küsimusi tegelikult ma olen ise arhiivis dokumente lapates ka siin Eesti Eestis on seda küsitud. Sotsiaalministeerium, 20 aastase lõpunud aastate algus pöördub Tartu Ülikooli professorite poole küsimusega, et niukse noh, teoreetilise küsimusega, et aga äkki oleks võimalik neid ja neid patsiente vaimuhaiglates hoolekandeasutustes ka hukata kasutataksegi mõistet hukkamine? Tartu Ülikooli professorid peavad sellele ainukesele katsele vastu, nad ei, nad ei ütle jah, et võiks küll. Pigem vastupidi, aga mis ma tahan öelda, on see, et see teema on üleval lihtsalt Hitleri Saksamaal see küsimus, eks ole, jällegi lähtuvalt nihukesest äärmuslikust. Peaks olema, kus on niukene rassi teoreetiline hügieeniline mis niitšerlik tugevuse, jõu, matša tuleviku noorusekultus siis seal süsteemis oli, seal lihtsalt esitate neid küsimusi kõvemini, hääled Kle antakse neile siis ka vastused, tõepoolest ongi, ongi mingid sellised elud, mida ei ole väärt elada. Ja et neid inimesi tuleks siis hakata hävitama ja siin natside puhul ei olegi teemaks, sageli ei olnud see nii-öelda puhtalt sajaprotsendiliselt hügieeniline lähenemisnurk kätt ei kardetud, et need, need raske puudega inimesed annavad edasi oma oma puuet oma järglastele, sest oli selge, et nad ei, nad võib-olla ei olegi võimelised sigima ja nii edasi. Siin oli siis niisuguseks väga oluliseks argumendiks oli just see majanduslik majanduslik mõte taga sotsiaalriigi või heaoluühiskonna tekkimise arengus ees esinev paradoks, et mida, mida solidaarsemaid me oleme 11 hädades aitama seal, seda enam ikkagi tekib ka sageli neid küsimusi, et, et kas, kuidas suhtuda sellesse konkreetsesse hädas, kas kasvata seda probleemi, peaksime kollektiivselt kinni maksma, kas kas inimene suudab, eks ole, mis on tema panus ja nii edasi. Natsid, natsid lähevad sellel teel nagu kõige kaugemale. Tõepoolest, kui inimene ei suuda tulevikku panustada, ei suuda seda Richi ehitada ei suuda rindel võidelda ei suuda kuskil tööstuses ja põllumajanduses lisaväärtust luua, siis, siis ta on nii-öelda kasutu. Ja me peame julgema endalt küsida, et kas me tahame seda kasutatud elu enda kõrval. Ja needsamad Hitlerist räägitakse, et tema juba oma varastes töödes, kus iganes on rääkinud sellest, et mingi mingi osa inimestest tuleks hävitada, kes, kellest kasu ei ole nii-öelda jutumärkides. Ja ka needsamad natsionaalsotsialistlikud, saksa arstid, nende dokumentides oli kirjas. Ja 33 aastas 5233, kui kui Hitler võimule tuleb, siis sellest räägitakse üha valjemalt. Tasapisi hakatakse nagu elanikkonda ette valmistama selleks niukseks lõplikuks kas otsuse langetamiseks lõplikku otsust kardetakse langetada? Süsteem mõned ideoloogid ja Hitler ja kes iganes nad seal otsuseid vastu võtsid, nad siiski nii palju adusid, et tegemist oli ka tolle aja kontekstis ikkagi küllaltki räige sammuga. Teisisõnu kardetakse vastasseisu õigesti, kardetakse kiriku vastasseisu näiteks üldse ühiskonna hukkamõistu sellisele puudega inimeste ja raskelt vaimuhaigete hävitamisele. Mõtteviis on ühesõnaga see tootame sõjani. Sõda pidi kindlasti tulema ja sõja ajal siis loodetakse sellele, et see on niisugune üldine sõjahüsteeria, inimesed on, eks ole, neil on muudki mõelda. Ja siis neis tingimustes saame, et asjad nagu vaikselt ära teha lisaks veel kogu see sõjaniuke majanduslik pool. Sõja puhul loodeti kas siis sellisele jällegi ühiskonna arusaamisele, et tõepoolest neid haiglaid, neid hooldekodusid, neid asutusi, kus, kus praegu siis, eks ole, jutumärkides virelevad need jutumärkides kasutavad inimesed, neid oleks vaja haavatutele ja nii edasi. Tuleb tuleb tühjaks teha tõelistele kangelastele. Aga enne seda enne sõja puhkemist, siis jah, jällegi kogu see süsteem, mis, eks ole, on kurikuulus oma osava propaganda ja inimeste ajupesu ja nii edasi korraldamise poolest, siis ta juba tasapisi hakkab, hakkab nagu ühiskonda ette valmistama. Selleks et kunagi hakata siis osasid patsiente hukkama hooldekodudes ja haiglates. Et sellest on ka kirjutatud siin ja seal. Et näiteks räägitakse mingitest kooliõpikutes matemaatikaülesanded, mis panevad lapsi mõtisklema selle üle, kui üks hoolekodu asukas, eks ole, päevas kulutab nii palju leiba ja nii palju piima ja niipalju tangu. Et kui palju see teeb siis nädalas ja kui paljudel aastas ja mis seal kõik kokku maksab ja mis selle raha eest osta saaks, eks ole. Asulikumat innuvad mingid sellised sentimentaalse filmikesed inimestest, kes võib-olla on haiged ja nõrgad ja kes tunnevad, et nad ei suuda nagu selle suure idee ja suure eesmärgi nimel nagu piisavalt noh, mida iganes ei suuda, lapsi sünnitada, ei suuda piisavalt töötada. Kes soovivad oma surma tänu sellele noh, nagu üritatakse ka siis neid vähem vähem jällegi jutumärkides väärtuslike inimeste surmasid Heroviseerida. Eks ole jah, et nende, nende elukene küll ei ole võib-olla suurt midagi väärt, aga vähemalt nad teevad elus ühe kangelasteo, eks ole, Nad surevad meie kõigi hüvanguks. Aidates siis, eks ole kokku hoida ressurssi selle selle suure suure tuleviku nimel Niukest ajupesu siis tasapisi tehakse. Ja kui sõda puhkeb 39, siis, siis juba lastakse see loom puurist välja, džinn pudelist välja. Siis, siis korraga noh, jällegi see niukene esimene kaasus on võib-olla jällegi lavastatud. Aga on siis üks üks mingi lugu sellest, kuidas, kuidas mingit vanemat, kellele sünnib väga raske puudega laps. Konkreetne lugu, need nimed on teada. Et võib-olla see siiski ei ole lavastatud. Aga noh, selle nihuke ühiskondlik retseptsioon või selle, selle presenteerimine siis ühiskonnas on kindlasti noh, siin taganeda nihukest propagandaaparaadi võimekus näha. Teisisõnu vanematele sünnib, sünnib raske puudega lapsi nad siis paluvad, eks ole, noh, kellel iganes nad oma kirja siis saadavad, võib-olla Hitlerile endale paluvad siis see laps nii-öelda hukata pole sellele sellel elul pole mõtet, ütlevad vanemad. Ja siis niimoodi pool demonstratiivselt aetakse kokku mingi komisjon, kes siis pikalt-laialt arutleb. Noh, esimene reaktsioon on muidugi niimoodi, et oh, mis te nüüd, eks ole, ja me kindlasti me ei tee seda ja nii edasi. Aga siis ikkagi selle komisjoni nii-öelda töö tulemusel siis tõepoolest võetakse vastu otsus, et jah, selle vanemate palve tuleb rahuldada Nende vanemate palle. Ja see on siis jah, see see punkt, kust alates siis eks ole, on see niukene kurjus nagu korraga korraga lahti lastud ja olen üheksandal aastal siis moodustataksegi komisjonid mehhanismid, mis siis kõigepealt näiteks peavad tegelema just lasteteemaga, et väikelapsed hooldekodudes raske puudega. Sageli nad on, eks ole, sündinud vanemad on, neist võib olla loobunud, nende vastu pole eriti huvi, ei tunta. Mõtteviis on võib-olla selline, et esialgu siis vabaneda neist mustaks jah, komisjon, kes siis lappab neid kaustu läbi, moodustatakse keskused, kus neid erinevatest üle saksa mahutavatest hooldekodudes need lapsed siis viiakse, kus nad siis mis iganes moel hukatakse sellisel moel siis hävitatakse 5000 last ja vanematele siis mow. Ma mõtlen, kui, kui on vanematele ikkagi huvi nende laste vastu nende saatuse vastu säilinud, siis siis valetatakse midagi. Et noh, suri seal pimesoole põletikku ja nakkusohu tõttu kremeeriti midagi sellist. Aga tasapisi, siis jah, see isu kasvab, sõda on ka juba alanud. 39. aasta ja siis nüüd hakatakse juba vaatama nisukesi juba täiskasvanumaid vanemaid inimesi nende poole selle mõttega, et nad, eks ole, vabastada need ressursid, mida need inimesed siis jutumärkides raiskavad siis sellele sõdivale riigile sõdivale rahvale haiglad ja toit ja eks ole kõik kõik muu selline ja siis luuakse juhuks järgmine komisjon, mida tuntakse nime all siis b4, kiirgartan Strasse neli järgi, et kus ta siis asus. Jällegi tal oli ka mingi oma selline suhteliselt küüniline nimetus pärilike haiguste teadusliku ravi uurimise komitee või midagi sellist, seal mingi mingi raviga loomulikult ei tegeletud. Et siis ka põhimõtteliselt mõte oli siis selles, eks ole, kuidagi selekteerida ja välja valida siis need inimesed, keda Saksa Saksa hoolekandeasutustes siis sisukad. Ja sellega siis tegeletakse, et Saksamaal, siis ma olen seda harva ära unustanud, aga ma arvan, et kuskil 41. aasta keskpaigani ikkagi mingi paarkümmend 1000 laimu paigalt patsienti leiab oma otsa. Ja siis see projekt lõpetatakse, et see on ka üks selliseid väheseid asju, kus, kus siis ikkagi väga võimas niukene, totalitaarne masinavärk, eks ole, Saksa riik mingi protsessi peatab tänu ütleme, niukse laiemale ühiskonna survel nimelt see vaimuhaigete hukkamine siis nendes saksa vama, no mitte ainult haiged või raske puudega inimesed, eks ole, vaimuhaiglad hooldekodud. Et see siis lõpetatakse 41. aasta keskel juba seetõttu, et tekib väga tugev ühiskondlik vastuseis, hakkavad levima nii-öelda linnalegendid hakkab kogunema ka juba konkreetseid fakte. Seal, noh, mingid sellised konkreetsed juhtumid, kus, kus siis jällegi omakestele valetatakse, teie, teie sugulane, kes, kes elas seal ja seal hooldekodus, eks ole, suri pimesoolepõletiku tagajärjel. Osutub valeks, sest inimesel tegelikult oli pimesool juba kunagi varem välja lõigatud, kui ta võib-olla veel oli terve nii-öelda ei olnudki seal hooldekodus elanud. Ta hakkab kogunema niisugust informatsiooni ja tekib tugev vastuseis, inimesed kardavad minna hooldekodudesse, vanadekodudesse. Võtab sõna ametlik programm nagu peatatakse, nüüd lihtsalt on, jätkub see, mis jätkub, seda nimetatakse siis nii-öelda metsikuks eutanaasia, eks Ahja sõimanud omandanud mainida, et kõike seda nimetatakse siis eutanaasia, eks ole, niisugune erinevusest tänapäevasest eutanaasiast millest palju räägitakse, on siis see kaasajal me ikkagi eeldame, et inimene ise otsustab oma saatuse, aga noh, antud juhul eks ole, seda tegi mingi komisjon. Nii et kui see 39.-st kuni 41. aastani olid ikkagi mingid sellised organid, kes mingeid otsuseid vastu võtsid, siis siis pärast 40 esimest aastat see protsess tegelikult jätkub. Et kokku Saksamaal saksa enda pinnalt sakslasi hävitatakse 70000. Aga nüüd see toimub juba arstide enda nii öelda otsuse põhjal, see on see koht, kus siis tänapäeval küsitakse, mis jällegi toimus nad aastaid, aga kas neil tõesti eetikat ei olnud. Ja noh, vastus on see, et võib-olla kaasaegse arstieetika vaatevinklist nad olid jah, äärmiselt ebaeetilised, aga kui me lähtume just sellest, eks ole, natsionaalsotsialistlikust loogikast ja totalitarismi loogikast, teisisõnu üksikindiviid on nagu totaalselt allutatud ühiskonna huvidele. Ja võib-olla ka siis jogeenilisest loogikast siis eks ole, need, see see eetikale neil arstidel olemas oli, lihtsalt siis öelda natsieetika. Et arstid antud juhul mitte ei võtnud otsust vastu lähtuvalt patsiendi huvist, vaid nad võtsid vastu otsuse lähtuvalt siis selle suurema terviku, riigi, rahva, Brassi huvist, korstnägijat, mingi konkreetne indiviid, tema patsient on kasvõi tema eksistents, eks ole, läheb vastuollu sellise üldise huviga tegemist on nii-öelda kahjulikku abi vajajaga. Siis eks ole, arst pidi olema võimeline ka selle selle elu lõpetama ja nad tegidki seda. See on niisugune suur väljakutse saksa meditsiiniloos ja armsa luule meditsiiniloos laiemalt, et eks ole, et kuidas, kuidas, kuidas arstid läksid, aga, aga, aga nad jah, läksid selles selles ajalises kontekstis kindlasti.