Ja teine teema, eks ole, kuidas inimesi sünnitama panna, sellest käivogeenikud väga palju räägivad ja kirjutavad ja noh, siin on siis jälle nihukesi erinevaid koolkondi. Üks seltskond arvab, piisab sellisest noh, lihtsalt propaganda tegemisest, teadlikkuse tõstmisest, patriotismi kasvatamisest, rahvusliku kasvatuse kongress, selle, nende kliinikute ürituste nimi juba põhimõtteliselt rääkis, rääkis sellest, kuidas eestlust ja teadlikku eestlaseks olemist nagu tõsta aktiveerida. Et ühelt poolt siis jah, tõstame vaimsust, tõstame patriotismi, propageerime laste saamist ja nii edasi. Et see oli see niisugune idealistlik seltskond siis ja teine pool siis on pigem nagu praktiline kahe jalaga maa peal ja nende nende loosung on, siis tuleb astuda selliseid võib-olla natuke kaudsemaid samme, aga tekitada ikkagi ka jälle sellist, sellist olukorda ühiskonnas, kus inimesed tahaksid siis siia lapsi, lapsi sünnitada, sama kodukaunistamise kampaaniad, muud niuksed asjad, teeme oma keskkonna ilusaks, teeme koolid normaalseks ja see tähendab seda, eks ole, et inimesi inimestel on parem elada sellel maal, kus nad elavad. Ja noh, siuksed väga konkreetsed juba ettepanekud siis tõesti lähevad ka juba rahapinnale, et keda siis maksustada või keda premeerida. Veenikud väga palju ka omal ajal räägivad sellisest noh, seal poissmeestemaksust ja vallaliste maksustamisest ja muust sellisest. Jällegi, see ei ole väga kerge tolleaegses ühiskonnas. Seal ma täpselt ei oskagi öelda, kuidas need lõpuks need asjad lahenesid, see mingil määral seda maksustamist hurjutati ka sõjaeelses Eestis vabariigis just vallaliste ja, ja üksikute inimeste maksustamist läbi suruda. Aga pigem sageli jäi see nagu kohalike maksude tasemele sest vastuseis oli ikkagi päris tugev. Kui ma nüüd omaaegsed ajakirju ajalehti vaatame, siis ühelt poolt oli, seal võib olla mingi nihuke ogeenikute propaganda tekst kus räägitakse sellest, et poissmees on parasiit ja nii edasi ja nii edasi oleks maksustada. Aga teiselt poolt siis võime lugeda ka selle nii-öelda kurva poissmehe kirja, kes ütleb. Ta ei saa naist võtta, sest ta ei ole veel piisavalt raha kogunud. Ta ei ole piisavalt, eks ole, majanduslikult kindlustatud. Eks ole, kõigi niisuguste asjadega hakkama saada ja nii edasi ja nii edasi, seda vaidlust vaidlust oli palju. Kui me räägime niisugusest noh, natukene negatiivsest suundumusest maksupoliitikas, et inimesi panna sigima. Ja teine küsimus oli siis jah, see, et kuidas siis kellele näiteks maksta selle eest, et või noh, mingit nihukest majanduslikku stiimulit tekitada, et inimesed, lapsi saavad. Riigi võimekus tollel ajal oli muidugi piiratud kogu see maksupoliitika ikka ja rahavood mis hoolekandeheaolu sotsiaalsüsteemis tolleaegses riigis liikusid, et need, need olid ikkagi väga väiksed võrreldes täna päevasega. Nii et riik põhimõtteliselt võib-olla võis seal mõtiskleda selle üle, et just riigiteenistuses olevaid inimesi kuidas neid toetada. Ja tasapisi, mida aeg edasi, seda ikkagi neid otsuseid jällegi pärast Pätsi võimuletulekut kindlasti rohkem hakkame nägema selliseid näiteid, kus siis tõesti eelistatakse tööle võtmisel näiteks lasterikkamaid perekondi, perekonnapeasid ja siis tasapisi hakatakse ka juba, noh, juba seal vabariigi lõpuaastatel võetakse vastu ka juba konkreetsed seadused tõesti riigiteenistuses olevatele inimestele, iga lapse pealt makstakse mingit lisatasu ja tasu on progresseeruv, rohkem seal lapsi on, seda rohkem sa saad ka ühe lapse pealt seda lisatasu selliseid samme tasapisi siis üritatakse astuda ja eesmärk on ikkagi siis eesti rahva puhkusetõstmine ja selles kontekstis ja see töö, mis nad teevad, ja need mõtisklused, mis nad mõtisklevad, need tekstid on võib-olla ka tänapäeval huvitavad ja õpetlikud lugeda, nad, nad kindlasti panustavad ka positiivses mõttes kasvõi kaasaegsetesse diskussioonidesse, kus meid nagu erutab see küsimus, et palju meid on ja miks meie arv ei kasvanud. Kui palju räägiti sellest, missugune see arv siis peaks olema, et kui suur see Eesti rahvaarv peaks olema? Noh, seal on erinevaid väljaütlemisi, niuksed, tagasihoidlikumad tegelased ütlesid, et kaks miljonit või no ütleme kahekordseks tuleks tõsta Eesti rahvaarvu, seda ka niimoodi ametlikus retoorikas näiteks just jällegi pärast 30 neljandat aastat. Nii päts kui Eenpalu Geogeenikud oma konverentsil rääkisid sellest, et tuleb rahvaarvu kahekordistada. Aga hooliga niukse hullemaid väljaütlemisi nagu poliitikud ikka jälle. Eks ole, üks ütleb ühte ja teine üritab seda üle pakkuda. Kuigi siin vist on mingid, kui ma õieti mäletan, siis kronoloogilises järjekorda ei ole tavaliselt Tõnisson kui Pätsi oponent, aga ta vist ütles seda varem kui juba Eesti vabariigi algusaegadel, aga tema, tema rääkis seal isegi vist neljast-viiest miljonist midagi sellist. Ja noh, mõtteviis oli, see võeti siis otsiti paralleel-Euroopast Eestiga sama suured territooriumilt riigid, Taani, Holland ja nii edasi. Seal elab palju inimesi Taanis, siis näiteks viis miljonit. Eesti on sama suur kui Taani, miks mitte Eestis võiks viis miljonit olla nihukesi. Poliitikud kasutasid neid mõtteid nagu loosunglikena aga reaalsed tegelased, Edgar Kant, näiteks geograaf, tema ikkagi juba kuigi talike eugeenika liikumisega seotud ja, ja küllaltki selline radikaalne tegelane, mis puudutab rahvuspoliitikat. Suur rahvuslane, aga tema näiteks ikkagi ütles otse välja, et Eesti kindlasti ei suuda nii palju inimesi ära toita kui Taani tolleaegsete võimalike kriteeriumite alusel. Nii et oli ka selliseid jahutavaid hääli, et ühelt poolt oli jah, nihukest hüsteeriat või no kasvõi üks niisugune asi, millest siin pole veel rääkinud, aga üks üks üks teema, millest just eriti jälle pärast seda, kui Saksamaal natsid võimule tulid Hitler natsionaalsotsialistid ja sakslased hakkasid seda oma niisugust eluruumi trummi taguma, et neil on, neil on eluruumi vaja. Siis siis Eestis näiteks tundus, et nad kindlasti hakkavad Eesti poole vaatama. Eesti tundus olevat aga tühikõnedeks hügieeniliselt meelestatud inimesed noh, võib kohata umbes selliseid tekste sõites rongiga läbi Eesti, siis näeme ainult seal metsasid ja väljasid ja soid ja rabasid, kus inimesi ei ela. Ja siis nagu tõsiselt kardeti, sellepärast et mõni võõramaalane turist, kes Eestisse satub, sellele tekkida tunne, et ohoo, see ongi see tühi paik, eks ole, kuhu võib elama kolida. Järelikult tuleks tuleks jälle midagi teha kuni kuni mingite absurdsete mõteteni välja, et tõepoolest, et tee äärde tuleks püstitada mingeid Potjomkini külasid, et inimestele tunduks, et eestlasi rohkem. Et niuksed, hirmud, mõned olid nagu vähem põhjendatud, mõned rohkem, mõned olid võib-olla emotsionaalsemad, mõned vähem kostis ka kainemaid hääli. Aga, aga põhimõtteliselt jah, see rahvastiku kahekordistumine, see oli midagi sellist, mille poliitilise retoorika pinnal mingi seltskond justkui oleks nagu kokku leppinud. Aitäh selleks korraks Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiinilektor Ken calling. Järgmisel korral räägime juba sellest, mismoodi hügieenilisi liikumise ideid kasutati Saksamaal.