Pärast ülevaatuse lõpetamist, kui esimene tugev erutus oli teataval määral juba vaibunud hakkas lekkima isand, kes nägi, kuidas ma kannatamatusest lausa põlesin, et selle ülimalt erakordse mõistatuse jälile vaata üksikasjalikumalt eelnennust jutustama. Küllap mäletate seda õhtut, ütles ta, kui andsin teile selles Karapeuses tehtud visandi. Ühtlasi mäletate, et olin tee peale õige pahane, kui te väitsite, et joonistus sarnaneb surnupea luule. Kuid esimest korda seda kinnitasid, arvasin, et nalja hiljem aga meenusid mulle veidrad laigud putukaseljale. Olen siin endamisi, et tegelikult oli see märkus ehk õigustatudki. Ometi ärritas mind, et mu joonistamisoskuse üle irvitati, sest mind peetakse heaks kunstnikuks ja kui te pärgamenditüki mulle tagasi andsite, tahtsin selle kokku käkardade vihaselt tulle heita. Te mõtlete paberitüki, ütlesin ma. Ei, see nägi kaunikesti paberi moodi välja. Algul ma arvasin, et ongi paber, kui ma ka sinna peale joonistama hakkasin, sain kohe aru, et tegemist on väga õhukese pärgamendi. Ka see oli õige, määrdunud, mäletate ju? No ja kui ma parajasti tahtsin seda kokku Kegardada, vanges mu pilk visandile, mida olite vaadelnud. Ja võite kujutleda mu üllatust, kui ma tõepoolest nägin surnu pealuukujutist just seal, kuhu ma enda meelest olin joonistanud sitika. Hetkeks sattusin täielikku segadusse, ma teadsin, et üksikasjalikult võttes erines minu joonis sellest suuresti, kuigi teatav sarnasus üldjoontes oli olemas. Võttes toa teises otsas istet, uurisin pärgamendi küünlavalgel lähemalt. Lehte pöörates nägin teisel küljel enda visandid just sellisena, nagu ma olin joonistanud. Algul olin lihtsalt üllatunud sellest tähelepanuväärsest piirjoonte sarnasusest erakordsest. Kokkusattumus, sest et pärgamendi teisel poolel oli surnu pealuu, millest mul aimugi polnud, otse minus karabeuse kuju all ja, ja mitte ainult oma piirjoontelt, vaid ka suuruselt, nii täpselt, sarnanes minu joonisele, uskuge too erakordne kokkusattumus, lõimu mõneks ajaks, täitsa juuniks. Mis on seesuguste kokkusattumust ja puhul täiesti Arusaadav. Mõistus püüab leida mingit seost põhjuse ja tagajärje järgnevust ja kuna ta seda ei leia, on ajutiselt nagu halvatud. Kui ma ka sellest tardumusest toibusin, võttis mus aegamisi maad veendumus, mis jahmatas mind isegi rohkem kui see kokkusattumus. Mulle meenus üha selgemini ja vaieldamatult. Ega momendil polnud mitte mingisugust joonist, kui ma sinna Skarabeuse visandasin. Olin selles täiesti kindel, sest mäletasin nüüd puhtamat kohta otsides pöörasin lehe enne üht, siis teistpidi olnuks pealuu, siis seal Poleks ta mul mingil juhul märkamata jäänud. Siin peitus tõepoolest mõistatus, mida minu arust oli võimatu seletada. Juba siis aga näis mu mõistuse kõige kaugemates salakambrites nõrgalt, nagu jaanimardikas kumavad. Mingi aimdus sellest tõest, mida möödunud öö nii suurepäraselt demonstreeris. Tõusin kohe püsti ja pannud pärgamendi ohutusse kohta kõrvale. Ajasin kõiki edasised mõtted seniks peast, kuni jäin üksi. Kui te olite läinud Jupiter sügavasti unehõlmas, asusin seda asja metoodiliselt uurima. Kõigepealt hakkasin meelde tuletama, mismoodi pärgament minu kätte sattus. Leidsime rapeuse maismaa rannalt umbes miili võrra saarest ida pool üsnagi Kõrgvee märgi ligidal. Kui mõnda pihku haarasin, hammustas ta mind valusasti, nii et madam maha pillasin Jupiter ettevaatlik, nagu ta on, otsis enne, kui ta tema poole lennanud putukad Taaramäe hakkas oma lähedalt mõnda lehte või muud sellesarnast, millega tast kinni võtta. Sel hetkel langes ta pilk nagu minu omagi pärgamenditükile, mida ma siis pidasin paberiks. See oli pooleldi liiva alla mattunud ja ulatus nüüd üht nurkapidi välja. Ja sealsamas lähedal lebasid mingi laevasuur paadi jäänused. Vrakk paistis olevat seal väga kaua vedelenud, sest paadilaudades polnud suurt midagi järele jäänud. Jupiter võttis pärgamenditüki maast üles, mässis sitika selle sisse ja andis minu kätte. Varsti pärast seda pöördusime kodu poole, kohtasime teel leitnant džiid. Ma näitasin talle putukat ning tappa alused, lubaksin tal selle forti viia, oli nõus ja ta pistis mardika oma vestitaskusse ilma selle ümber olnud pärgamendi, mida ma endiselt käes hoidsin, nii kaua, kui ta siit ikka tuuris. Võib-olla kartis ta, et muudan meelt ja pidas paremaks paagist kohe kinni kahmata teate ju, kui vaimustatud ta on kõigest, mis looduslooga seotud on. Küllap samal ajal, ilma et oleksin ise teadnud, pistsin pärgamendi oma tasku. Mäletate laua juurde minnes, et sitikas visandid teha, ei leidnud ma sealt mingit paberit. Otsisin taskutes kobades mõnda vana kirja, kui pärgament mulle pihku puutus. Räägin nii üksikasjalikult sellest, kuidas pärgament minu kätte sattus, sest see on väga oluline. Kahtlemata arvata, et annan oma fantaasiale vaba voli, aga mingisse taas oli mul siis juba olemas. Olin suure ahela kaks lüli kokku pannud. Mererannal lebas paatia paadi lähedal pärgament, mitte paber, millele oli joonistatud surnu pealuu. Te küsite muidugi, kus on see seos. Ma vastan, et surnupealuu on üldtuntud piraadi embleem, surnupealuuga lipp heisatakse igas võitluses. Ma ütlesin, et see oli pärgamendi, mitte paberitükk. Pärgament on vastupidav, peaaegu hävimatu. Vähetähtsaid asju pannakse harva pärgamendi kirja, sest joonistamiseks või kirjutamiseks pole ta nii kohane kui paber. Selle järgi otsustades pidi surnupealuul olema mingi tähendus, mingi tähtsus mulle jäänud ühtlasi märkamata pärgamendi kuju, kuigi üks nurk oli mingi juhuse läbi hävinud. Et esialgne kuju oli pikergune. See oli just niisugune sedel, mida võidi valida mingi teadaande või ülestähenduse tarvis, mida tuli pikka aega meeles pidada ja hoolikalt säilitada. Ka segasin vahele, te ütlete, et surnupealuud polnud pärgamendi, kuidas idikad joonistasite, kuidas siis saatepaati seostada surnupealuuga, kuna viimane teie enda ütluse kohaselt joonistati ju jumal teab, kuidas või kelle poolt pärast Skarabeuse visandamist. Selles see konks ongi, kuigi selles punktis nõudis saladuse lahendamine mult võrdlemisi vähe vaeva. Mu sammud olid kindlad ja said viia vaid ühe ainsa tulemuse juurde. Arutlesin näiteks nii, kui ma joonistasin rabeuse, polnud pärgamendi mingit surnupealuud näha. Kui joonis oli valmis, ulatasin selle teile. Jälgisin teid tähelepanelikult, kuni te selle tagasi andsite. Teie seetõttu surnupealuud ei joonistanud ja kedagi teist seda tegemas kohal ei olnud, siis ei teinud seda inimkäsi. Ja ikkagi oli see tehtud. Kui jõudsin oma mõtisklustega nii kaugele, püüdsin üksikasjalikult meenutada kõike, mis sel õhtul aset leidis. Ilm oli jahe, harv ja õnnelik juhus. Ning koldes põles tuli. Mul oli liikudes palav hakanud ja ma istusin laua juures teiega, olite tooli tõmmanud kamina lähedale just siis, kui andsin pärgamendi teie kätte ja kui te tahtsite seda vaatama hakata, tuli tuppa njuufaundlandi Wolf ja hüppas teie õla najale. Vasaku käega silitasin hoidsite teda eemale, pärgamendihoidev parem käsi vajus aga loiult põlvede vahele, otse tule lähedale. Hetkeks kartsin, et leek naksub sellest kinni ja tahtsin teid juba hoiatada. Aga enne, kui jõudsin midagi öelda, olite käe tagasi tõmmanud ja uurisite juba joonist. Kõiki neid üksikasju arvesse võttes ei kahelnud ma hetkegi. Pärgamendi näha olev pealuu oli sinna tekkinud kuumuse toimel. Teate ju hästi, et leidub ja on iidsetest aegadest peale leidunud keemilisi preparaate, mille abil on võimalik kirjutada kas paberile või pärga mendile, nii et ajad muutuvad nähtavaks alles tule toimel. Mõnikord on kasutatud Aquarregijas lahustatud koobaltoksiidi, mida on lahjendatud neljakordseks alusvee hulgas. Tulemuseks on roheline värvivarjund. Salpeeter piirituses lahustatud koobalti kukas annab punase. Mõne aja pärast, kui materjal, millele on kirjutatud, jaheneb need värvid kaovad, muutuvad aga kuumuse mõjul uuesti nähtavaks. Uurisin neid hoolikalt surnupealuud, selle välisääred pärgamendiservale kõige lähemad ääred olid palju selgemad kui teised. Oli ilmne, et soojuse toime oli olnud eba piisav või ebaühtlane. Süütasin kohe tule ja lasksin kogu pärgamendi pinnal ergavast kuumusest osa saada. Esialgu tugevnesid ainult nõrgemad jooned. Surnupealuus. Eksperimenti jätkates ilmus sedeli ühes nurgas taanlased. Surnu pealuu vastas nähtavale mingi kujutis, mida algul pidasin kitsaks. Lämmatlus kinnitas aga, et sellega oli mõeldud kitsetalle. Mul pole küll õigust naerda. Poolteist miljonit on liiga tõsine asi nalja tegemiseks, aga ega te ometi hakka oma ahelasse liitma. Kolmandat lüli? Te ei leia ometi mingit erilist seost piraatide kitsa vahel. Piraatidele tead, pole midagi pistmist kitsedega, need kuuluvad põllupidamise valdkonda. Aga ma ütlesin ju, et see kuju ei olnud kits. Kitsad all, siis, mis vahet seal on? Suurt vahet pole, aga vahe ikkagi on, ütles legranud. Võib-olla olete kuulnud kapten giidist? Giid on ju inglise keeles kitsaid all. Oma koju kohe mingiks sõnamänguks või hieroglüüf piliseks allkirjaks, ütlen allkirjaks, sest sellele viitas ta asend pärgamendi samamoodi nagu manuaalselt vastasnurgas asuv surnu pealuu jättis templi või pitseri mulje. Aga mind pahandas ilusasti kõige ülejäänu selle arvatava dokumendi olulisema osa, mu konteksti sobiva teksti puudumine. Oletanud lootsite leida mingi kirjatempli ja allkirja vahel. Midagi selletaolist õigust öelda ei suutnud ma kuidagi maha suruda eel ainus lähenevast suurest õnnest. Vaevalt oskan ma öelda, miks võib-olla oli see lõpeks pigem soov kui tegelik usk. Aga teate, Jupiteri tobedad sõnad, et mardikas on läbini kullast, avaldasid tugevat mõju mu kujutlusvõimele. Ja siis kõik need üksteisele järgnevad juhused ja kokkusattumused. Need olid juba üpris erakordsed. Kas panete tähele, et see oli paljas juhus, et kõik need sündmused leidsid aset ainsal päeval kogu aastast, millal oli või võiks olla küllalt jahe tule tegemiseks kuid ilma tuleta või ilma koera vahelesegamiseta just sel hetkel, kui ta ilmus, poleks eales märganud surnupealuud ega eales saanud selle varanduse omanikuks. Aga jätkame, ma lausa põlen uudishimust. Heakene küll. Te olete muidugi kuulnud igasugu ringi liikuvaid jutte, tuhandeid segasevõitu kuuldusi keedi ja ta kaaslaste poolt kuhugi Atlandi rannikule maetud rahast ja et nad on nii kaua ja nii visalt ringi liikunud, võis minu arust tulla ainult sellest, et maetud aare jäi endiselt mahetuks. Kui kiita oleks saaki ajutiselt varjanud ja hiljem ära viinud, oleksid kuuldused vaevalt muutmatul kujul meieni jõudnud. Kõik need liikvel olevat jutud pajatavad rahaotsijatest, mitte rahaleidja pest. Kui piraat oleks oma raha tagasi saanud, oleks kogu lugu sellega lõppenud. Mulle näis, et mingi õnnetus, ütleme, märkmed varanduse asukoha kohta läksid kaotsi oli võtnud talt võimaluse raha kätte saada. Kuna aga sellest õnnetusest kuulsid ta järglased, kes muidu varanduse peitmisest poleks võib-olla üldse teada saanudki. Nüüd aga huupi tegutsedes seda asjatult otsisid, tekkisid ja pääsesidki liikvele kuuldused, mis tänaseks on nii laialt levinud. Kas olete juhtunud kuulma mõnest hinnalisemast haardest, mida siin rannas oleks välja kaevatud? Et aga giidi rikkused olid tohutud, seal on hästi teada. Eeldasin seetõttu, et tuld hoidis neid ikka veel oma rüpes ja vaevalt see teid üllatab, kui ma ütlen, hellitasin lootust, või õigemini olin peaaegu veendunud, et see nii kummalisel viisil leitud pärgament sisaldabki kaotsi läinud ülestähendusi varanduse asukoha kohta. Aga mida te siis edasi tegite? Hoidsin pärgamendi uuesti tule lähedal, kuhu olin lisanud halge, aga nähtavale ilmunud midagi. Nüüd arvasin, et võib olla on ebaõnnestumine seotud pärgamendi katvarrema korraga. Seepärast loputasin seda ettevaatlikult sooja veega ning panin ta siis plekkpanniga surnu pealuu allapoole, kudevale puusöeahjule. Mõne minuti pärast, kui pann oli hästi kuumaks läinud, vaatasin uuesti sedelite, nägin oma kirjeldamatuks rõõmuks, et see oli mitmes kohas ritta seatud numbreid meenutavaid, täpne, täis tipitud. Panin sedeli pannile tagasi ja jätsin ta sinna veel üheks minutiks. Pärast seda nägi see välja niimoodi, nagu teda praegu näete. Siinkohal ulatas legraan pärgamendi mulle vaatamiseks, olles seda eelnevalt uuesti kuumendanud. Surnu pealuu ja kitse vahel olid rohmakalt veetud järgmised punakad. Märgid viis, kolm kaks väikest plussi, veel kaks väikest plussi. Suur pluss kolm null viis. Sulud lõppevad sulud lõppevad kuus tärnike semikoolon neli, kaheksa, kaks, kuus sulud lõppevad neli, kaks väikest plussi punkt, sulud lõppevad neli ja nii edasi. Oma viis rida. Taipaga endiselt midagi, ütlesin ma sedelit tagasi ulatades, kui ka selle mõistatuse lahendamise järel ootaksid mind kõikkolkonda kalliskivid ei suudaks. Kõige ära teenida ja ometi ütles Le Grand pole lahendus sugugi nii raske, nagu esimesel silmapilgul võiks arvata.