Sina ei pea mitte teine saade stuudios filosoofid Mart Raukase, Enn Kasak Mauritiuse instituudist ja toimetaja maris Johannes. Jõudsime eelmises saates eetikast kõneldes küsimuseni, et kas selles valdkonnas on ka midagi universaalset, mis on meieni jõudnud ja, ja täna tahakski siis arutada, et eetikapäritolu ühelt poolt aga ka argielust näiteid tuues seda teemat vast laiemalt seletada. Koguni nii nagu Wittgenstein ütles, et kui eetika on miski, siis on ta üleloomulik. Et kas ta ongi siis lausa üleloomulik. Võime siiski natukene arutleda selle üle, kus tema lätted, kust tema alused võiksid olla Jah, kui puuduta seda eetika universaalsuse teemat, siis eetikas onu universaalsus taga seda reeglina ei nähta seal, kus ta tegelikult on. Et me eelmises saates küsimuse peale, et kas on mingeid üleüldiseid, eetika printsiipe, mis on läbi sajandite läbi kõikide kultuuride olnud aktsepteeritud, kui ütleme ülim, hea või ülim, halb leidsime, et neid kas ei ole. Või siis, et kui nad on olemas, et näiteks, et reetmine on halb või, või mõrv, on lubamatu. Et siis meie analüüs näitab, et niisuguste printsiipide näol on tegemist meil autoloogiatega. Et tegelikult me ütleme, et halb on halb või lubamatu lubama. Sest et mõrv ei ole mitte lihtsalt teine sõna tapmisele, vaid sellisele tapmisele, mis on illegaalne ja ebamoraalne. Ja et pääseda niisugusest nõiatsüklist välja, et me kas ei leia midagi, mis oleks universaalne, või siis et kui me leiame midagi, mis on universaalne eetikas vääris, et seis on puhtalt auto, loogiline, et me võiksime küsida, et millel üldse toetub selline asi nagu eetiline kommunikatsioon või mis on need objektid või, või kes on need olendid, kelle suhtes üldse on dekas eetilisi hinnanguid langetada, öeldes näiteks, et et see või teine on moraalselt halb või et see, mida ta tegi, on näiteks kiiduväärne. Ja kui me niimoodi selle küsimuse seame sisse, märkame vähemasti ühte tingimust, neid tingimusi ilmselt on teisi, aga üks tingimus on see, et me näeme seda olendit just nagu vabatahteliste olendina temast ja ainult temast sõltub tegu, mida ta teeb. Et kui me niisugust tingimust ei näe, siis me pigem võiksime küsida, et võib-olla meil on tegemist automaadiga või siis kellegagi, kes on asjaolude ohver surve, tööriist ja tegelikult me peaksime oma hinnangu pigem pöörama siis sellele, kes seda survet avaldab. Veel üks moment, nimelt see, et üleüldises plaanis. Me kipuksime eetikat üksnes seostuma asjadega, mis meie enda elukorraldus sõjas vähegi korda läheb. Et see on see, mis eristab näiteks eetikat teaduses, teadlane võib huvituda ka asjadest, mis on väga-väga kaugel, mis ütleme, enamiku teadvusesse ei mahu aatomid või siis alfacentaose taga olevat planeedid. Aga eetika puhul on see meie enda elumaailmse, meie elamise viisiasväärse sotsiaalne reeglistik, eluvorm meile sedavõrd oluline, et mitte ainult et me ei huvitu asjadest, mis jäävad sellest väljapoole vaid et ka ma ei mõista asju, mis jäävad sellest väljapoole. Ja see vahemaa teadlase kui inimese ja teadlase kui teadusetegija vahel on mõnikord nii üüratu, et teadlane isegi ei märka, et tema maailmapilt on vastuoluline. Ühelt poolt võib üks täppisteadlane uskuda põhjuslikust täiel määral nii-öelda determinism. Mitte miski siin maailmas ei sünni põhjuseta, kõik läheb paratamatult nii, nagu peab minema, noh, juhus on kah olemas ja sellest maailmapildist lähtudes oleks võinud öelda, et aga ma ei saanudki teisiti käituda, kuid aga mingi sigaduse korda saadab valemid olid sellised tuletised, integraalsed tulid niisi välja, vidin viisi käituma, pidin varastama, tapma või valetama. Kuid millegipärast sellises olukorras ta hakkab hoopis rääkima vastutusest. Võivad, mõtleb sellest vastutusest. Aga me ei saa ju rääkida vastutusest, olukorrad, kus ma ei oleks saanud käituda teist. Nii et inimene, kes siis võib-olla oma igapäevategevusest teadlasena eitab sellist tahtevabadust ometi igapäevases ühiskondlikus praktikas peab seda iseenesestmõistetavaks. Kui eetika seostub üksnes niisuguse välise normi järgimise ja teatud reeglipärase käitumisega ja kui eetika õpetamine taandub üksnes niisuguse välise normiva keeglipärase käitumise sisse juurutamiseks inimesele siis on meil tegemist eetika valestimõistmisega eetikavõimaluste alahindamisega. Teisest küljest öeldes, et eetika apelleerib inimese sügavamale mõistmisele tekib teine oht, see on eetika üle teogitiseerimine või ma nimetaks seda üle intellektuaaliseerumiseks ja see oht on sedapidi, et inimene mõtleb asjade üle sügavalt järele. Ta töötab välja teatud niisugused eetilised otsused. Eetika õpetamine taandub siis mingiks niisuguseks keeruliseks protseduuriks, nagu näiteks teadusteooriate läbi analüüsimiseks ja õpetamiseks. Jääd siis olles mingisugust tegu põhjalikult teoreetiliselt kaalunud inimene siis selle intellektuaalse otsuse just nagu rakendub tegevusse, sooritab selle teo või ei soorita seda tegu. Ja sellist pilti me nimetaksime üle inti Alektuaaliseerimiseks ja see üle intellektualiseerimine tegelikult puudutab üldse arusaamist sellest, et mis on mõtlemine ja mis on sellised teod, mida me nimetaksime mõistlikuks, teoks või, või intellektuaalse käitumiseks. Või võiks öelda, et üpris lihtsamat viisi on mõtlemist võimalik ette kujutada. Kõigepealt, kuidas see keerulisem viis oleks, kujutagem ette ühte meistrimeest, kes ehitab linnupuuri ja tema tegevust filmitakse. Mees võtab, puutükid, ühendab, näed, naeltega puu ehib, lõikab lühemaks, aeg-ajalt vilistab, imestab, et see asi ei mahu nende pulkade vahele, nagu te eeldas, mõõdab lindiga ja nii edasi ja nii edasi. Lõpuks on puur valmis. Nüüd näidatakse seda filmi ja kogu seda mehe käitumist vilistamist ümisemiste mehele endale ja palutakse kommenteerida, mida ta seal teeb. Ja kujutage ette mees küsimusele, et kas ta mõtles seda puugitees, ütleb, et ta mõtles ja annab niisuguse kirjelduse siin ma mõtlesin, et see lüli on natukene lühem, kui teine silma mõtlesid, vajab auk puurida, aga siin ma mõtlesin natukene vasakule küljele, mitte mitte niivõrd paremale silma sobida, sinna detailid kokku ja siis mõtlesin, et kuidas tervikuna välja nägi, et kas selline kirjeldus ei oleks veider. Pigem võiks öelda, et see inimene mõtleb seda asja tehes ja sellise mõtlemistegevuse loomuliku mõtlemistegevuse lisaks veel niisuguse intellektuaalsete aktide juurde kirjutamine, kunstlik juurde kirjutamine, et, et see ei ole millegiga, see on põhjendatud. Ja võiks öelda, et ka eetikas vääris, on meil tegemist üle intellektuaaliseerimise ohuga Hewitti, mis seostub inimeste nagu praktilist juhendamist, et mis toimivad, need on eeskujud. Ja väga vähe võib mõnikord toimida see, et me ütleme, et mis on hea või mis ei ole hea või mis mingist teooriast või seisukohast lähtudes peaks peaks olema eeskujud, on need, mis jõuliselt kisuvad meid kaasa ja see ongi näiteks normi eetika üks tugevamaid puudusi, asjaolu, mis näiteks kaasaja vooruse eetikas võis, ütleme, Aristotelesest johtuvast eetikast, nagu nagu läbi kumab, et kuivate jõuliste kolli eeskujud etendavad ja ühiskond, millel on jõulised eeskujud, see ühiskond on kindlasti eetiline, kas heas mõttes või halvas mõttes, aga võiks öelda, et need normid nagu nagu hakkavad elama need korraga tekkivate järgides seda eeskuju ja kus meil ei ole eeskujusid, aga on lihtsalt normid. Ja niisugune intellektuaalne arutelu nende normide üle ja ainult see sealse eetika ei hakkagi elama. Aga ka siin on äkki meie elus veel see oht või mure, et me oleme tulnud ühest ühiskonnast ja jõudnud teise, et eetikal peavad olema ka ikkagi mingisuguseid juured või traditsioonid, aga kui need on väga sügavalt nagu läbi löödud, alustan nagu otsast peale, mõnes mõttes, eks kas või nendesamade eeskujude puhul, et kes olid meil eeskujuks siis kui mina koolis käisin, on hoopis teised inimesed, kes nüüd praegu on, et, et siin on niuke katkestuse mäng. Aga nad ongi puhuks löödud, et see on illusioon, mille välja tõi moraalifilosoofia ajaloolane alles tai Mäkin ta ja ja ta ütles, et kaasaja maailm on just nagu moraali katastroofi läbi elanud. Et kui me ütleme, et sa pead seda tegema ja sa ei tohi seda teha, siis tekib loomulik küsimus, aga miks, miks ma ei või seda teha, kust see, et sa ei tohi seda teha, võtab oma jõu. Reeglina viidatakse siis teatud ajaloolistele pärimustes kommetele, öeldes, et meie esiisad tegid niimoodi. Aga jällegi võiks öelda, et see, et esiisad teatud asju teatud viisil tegid, miks peab sellest paratamatult järelduma, et meie peaksime tegema? Me teeme suur hulk asju väga teistmoodi, kui tegid meie esiisad. Miks moraalisfääris peaks olema erand ja me peaksime ütlema, et me peaksime siin tegema täpselt asju nii nagu tegid meie esiisad. Ja kui me teeme erinevalt, siis miks me ei võiks teha rohkemal-vähemal määral seda erinevalt. Ja alles tõi Mäkinen on näidanud, et meie illusioon, et me Lääne-Euroopas lähtume kristlikust tuurista et meie käitumise sügavamad juured tulenevad sellest, et see on suures osas pettekuju. Et meie käitumine on tegelikult kokku lapitud väga erinevatest printsiipidest jäätmeväga, sageli otsustame niisuguste hetkelist asjaolude nagu ajendil, aga küsides, miks me nii või teisiti käitume, mõnikord väga varmalt küll põhjendamisel kasutama niisuguseid ajaloolisi mudeleid, millel ja ei ole reaalset jõudu meie käitumist aktiivselt, et määrata või mõjutada. Inimesel on olnud siiski vajadus alati selle järgi, et eetika normidel peaks olema midagi rohkem kaga kui ainult mingi kokkulepe või määratlus. Ja Austraalia aborigeenide poolt on öeldud üks huvitav väide, et sellel ajal, kui Inglismaalt teatavasti veeti sinna välja sunnitöölisi sellised austraallased väga üllatunud isikutega tegemist, et tegemist on seadusrikkujatega ja neid tuleb karmilt karistada. Nad said sellest aru, hakkasid huvi tundma, mis lihtsalt seaduse siis on rikutud ja kõige suuremaks üllatuseks oli neil järgmine asjaolu, nad ütlesid, et kas teil kirjutavad seadus inimesed siis ei ole midagi imestada selle üle, et inimesed ikka rikuvad. Meie seadused on alati olemas olnud. Nii et vajadus selle järele neil normidel oleks nagu mingisugune tugevam tagapõhi on väga suur ja seda on väga palju otsitud ja on tõsi see, mis just äsja Elle kasvas, et tänapäeval ei tajuta seda asjaolu, et nad kusagilt pärineksid mingist kõrgemast kaugemast aspektist ja seetõttu siis tekib meil ka selline kriis eetikas. Ja võib-olla me peaks praegu püstitama küsimuse, et kas võiks olla mingitel eetilistel normidel siiski midagi sügavamat taga, kui ainult mingi ajastukeskne kokkulepe. Nojah, see on väga keeruline küsimus tegelikult, et kuidas põhjendada teatud eetilisi väiteid. Et kui ma ütlen näiteks, et lumeinimene on olemas, siis on loomulik, et ma püüaksin seda kuidagipidi põhjendada või siis, kui teadlane seda ütleb, siis ta peaks tema käsutuses oleva aparatuuri meetoditega püüdma seda demonstreerida, kinnitada oma väidet nüüd, et kui me eetilisi väiteid teeme üldiselt midagi moraalses mõttes hea või halb, et millega me seda põhjendama. Ja üks noh, suhteliselt levinud, aga mitte väga tugev teooria on niisuguse emotsiooni eetilise emotsiooniteooria, seda on ka päris lihtne seletada, see kõlaks umbes niimoodi, et sarnaselt teistele emotsioonidele puutudes, kui hea ja halvaga normaalses inimeses vallandub teatud emotsioon ja kõik normaalsed inimesed või enam-vähem normaalsed inimesed, siis elavad läbi vastikustunnet või niisugust viha puutudes kokku näiteks mingi jultunud teok ja et moraalne hinnang, et see on lubamatu või see on sigadus, on siis antud emotsiooni väljendus. Ja et küsides, et mis siis ongi nagu Nende üksuste moraalihinnangute väidet taga, võiks öelda, et normaalsete inimeste emotsioonid, see, et on olemas mõningad ebanormaalsed inimesed, kes näiteks kui tegu heaks kiidavad või ei avalda mingisugust sensitiivsust jultumust nähes Alexile võtav, siis selliselt, et vaadake, meil on olemas katavaltoonikud või siis inimesed, kes ei tee vahet punase ja rohelise värvi vahel, et antud juhul mäega on lihtsalt see, et enamik teeb nendel värvidel vahet ja väga väike osa nimelt Altoonikud, ide nendel värvidel vahet, et ainukene põhjendus siis miks miski on hea või halb, on see, et enamik normaalseid inimesi tajub, et asjad on niimoodi, et väike hulk kuhja tegijaid Buaalselt paadunud alla käinud inimesi, et nemad ei taju. Neid tuleks siis ravida niimoodi, nagu talt toonikut tuleks ravida. Aga midagi sügavamat ei olegi nende moraalihinnangute taga, kui jäätmed lihtsalt väljendavad. Niisugune emotsioon nüüd sellel teoorial on kahtlemata oma võlud ja lihtsus on kahtlemata üks nendest asjadest enamik inimesi jagades niisuguseid radikaalseid, hea ja halva otsustusi muidugi emotsioone tunneb, öeldes, et miski on suu sigadus, inimene vaevalt täieliku rahulikus suudab säilitada, emotsioon on, on nähtav. Aga et kas see emotsioon on miski, mis on selle hinnangu ülimaks põhjenduseks või on ta midagi niisugust, mis selle hinnanguga kaasas käib ja ainult kaasas käib? Need on kaks täiesti erinevat küsimust. Aga emotsiooniteooria puuduseks on see, et emotsiooniteooria ei võimalda üles ehitada adekvaatset väärtust diskussiooni. Kui näiteks. Me vaidleme mingi väärtuse üle ja te ütlete, et see on hea ja mina ütlen, et see on halb siis kõik, mida me emotsiooniteooria suhtes näidata võiksime, et nii palju inimesi tunneb minule sarnast emotsiooni ja, ja teiega on solidaarne näiteks väike hulk. Ja kui 50 ja 50 protsenti see näiteks peaks olema, siis ei ole üldse võimalik meil vaielda lihtsalt demonstreerima oma erinevaid emotsioon. Aga samal ajal meile tundub, et väärtus, diskussioon, mitte ainult ei ole võimalik. Ta on ka mõtekas seda, midagi niisugust, mida me peaksime arendama ja väga tihti inimesed asjade üle rahulikult järele mõeldes nendib vot et see, mida ma pidasin heaks tegelikult seda ei ole jagajale mõeldes asjade üle. Ja me leiame, et niisugune vähemasti minimaalse ratsionaalsuse tekitamine, väärtus diskussiooni on vägagi hea asi. Sest kujutagem ette näiteks kohtunikku, kes langetab küll õiglaseid otsuseid, aga et ta mitte kunagi põhjenda, mismoodi ta seda teeb, tema ette tuuakse süüalune ja näiteks on ta varustatud mingi imelise niisuguse õigusemõistmise geeni või siis noh, võimega ja ainult inimesele otsa vaadates ütleb, et sinule viis aastat. Aga see mees tuleks kohemaid vabastada ja talle tuleks hüvitis määrata. Ja, ja nii edasi, nii edasi, aga mitte kunagi ei kirjuta kohtunik siis mingisugust niisugust seletust, et isegi siis, kui ta ehk ütleme, õiglaseid otsuseid langetaks, me siiski näeksime, et teatud ratsionaalsus või teatud juurdepääs ka teistele inimestele nendele õiglastele mõttekäikudele, nende mõttekäikude läbianalüüsimine ja mõtestamine, et see on see, mida ühiskond vajaks. Praktilise eetika ja eetikanormide universaalsuse üle arutlevad Mauritiuse Instituudi filosoofid Mart Raukas ja Enn Kasak. Nii et emotsiooniteooria tugevaks puuduseks on raskused, mis väärtus diskussioonisugusele ratsionaalsele ülesehitamisel tekkivad. Aga me ei pea sugugi ennast siduma emotsiooniteooriaga seal üks teooriaid, mis seletab teatud eetiliste normide universaalsus, aga samahästi võimaldab seletada ka, miks me oleme erinevad oma moraalsetes hinnangutes. Kui David Young, kes oli vist üks esimesi, kes selle seisukoha välja ütles, ta ei osanud vist arvatagi, et kui tugevaid toetajaid ta võib leida sajandeid hiljem. Et üks võimalus on seda emotsiooni teooriat põhjendada sellega, et see on nii-öelda geneetiliselt programmeeritud meis. Et läbi nii-öelda aastamiljonite oleme geenidele rongideks, nii nagu George William ja William Hamilton õpetasid ja kuulsaks on saanud, siis selle Tolkinsi iseka geeniteooria kaudu ja geenid teevad kõik selleks, et hästi edasi elada ja paljuneda. Ja geenid sunnivad meid Al turistlikele tegudele. Me mõtleme, et tegemist on väga tugeva moraaliga, kui näiteks ema kaitseb oma last või, või isa kaitseb perekonda või sõdur kaitseb oma väikest kogukonda. Aga tegelikult, et on need hoiakud talle ette valmistatud geenid tekitavad sellised emotsioonid, et ta on võimeline kaitsma oma last, peret, ühiskonda on võimalik seda ka kinnitada vaadates näiteks, kuidas käituvad ühiselulised loomad mitmesugused ahvid ja uurida, kuidas nende paljunemismuster on seotud selle käitumisega. Ja siin on tõepoolest leitud väga ja vägagi huvitavaid korrelatsiooni. Sellel teoorial on kindlasti olemas huvitavaid aspekte, mistõttu võib-olla vääriks tähelepanu, aga teisest küljest, kas me võiks nüüd väitagi, et ilmtingimata kõik otsustused, mis me siis nii-öelda langevad, eetiliselt, kui me tajume, et me teeme õige otsustuse, ehk küll võib-olla mulle isiklikult näiteks on ebameeldiv, kui ma nagu tajuks samal ajal, et ma jutustage seda ise, vaid seal on otsustanud hoopis minu eest geenid, siis ma tunnen ennast kuidagi ikkagi ebaväärikana selles olukorras. Mul tekib tunne, et ma ei oleks ikkagi nagu inimene, vaid tõepoolest nagu masin, kes on kuidagi programmeeritud käituma. Ja kogu mu sisemine olemus protestib selle vastu ja vot nüüd on küsimus, et kas selline emotsioon saaks olla ikkagi nagu nii-öelda tekitatud? No ilmselt on võimalik leida kui poolt kui vastuargumente, aga ma lihtsalt tahtsin vihjata sellele, et mitte ükski sedalaadi teooria ei ammenda siiski inimese emotsioonide kogu keerukust. Ja seetõttu me ei saa väita, et nüüd teooria oleks väga, väga üheselt kinnitust leidnud, pigem ma pakuks välja, et vaataks just seda intellektuaalsuse jõudu juhtida ühe probleemi juurde, millega me kõik kokku puutume, aga, aga tihti ei märka sellist probleemi. Näiteks sõbrad peavad pidu, kaks autojuhti sõidavad minema, mõlemat on purjus, mõlemat stardivad ühel ajal, üks veab ilusti koju, helistab sõprade, ma jõudsin koju uisalt kõva mees, need vahele jäänud tubli poiss ärase teinekord ka vahele ja teine mees sõidab talle, jookseb, et inimene tähendab inimese surnuks. Tulemus on see, et ta satub nii-öelda kohtu alla kusjuures kaks isikut on käitunud täpselt ühesugusel viisil. Ometigi ühiskond läbi, no küll oli ikka tegelane, pidi ta siis nüüd kellelegi lausa purjus või alla ajama ja hinnang tema tegevusele on hoopis teine ja see hinnang avaldub ka kohtuotsuses. Ma võib-olla ei nõustuks päris sellega, ma ütleksin, et nad ei ole ühesugusel viisil käitunud juba seetõttu, et üks ikkagi ajas inimese alla ja teine mitte. Aga et mis neil ühine oli, oli tahtlusi nimelt tahtlus ilusasti koju jõuda ja mitte kedagi alla ajada. Aga erinevus tekkis selles protsessis, mida nad vallandasid, mida nad kaasa tõid. See, millele Enn praegu viitas, kannab moraalse vedamise niisuguse nagu paradoksi probleemi nime moraalifilosoofiasse ja et see paradoks on nüüd nagu järgmine, et üldiselt arvatakse, et suur hulk filosoofe on arvanud, et me peaksime inimeste suhtes moraalset hinnangut langetama üksnes lähtudes tema heast või halvast tahtest Ekdoklusest ainult seda, et mis on meie nii-öelda moraalse hinnangu objekt, on selle inimese hea või halb tahe. Ja mitte see, mida ta kaasa toob, sest see, mida ta kaasa toob, ei sõltu ainult temast, sõltub gravitatsioonijõust, teiste inimeste käitumisest, sotsiaalsetest protsessidest. Kui me langetame hinnanguid pidades silmas ka seda, mida tema käitumine on kaasa toonud siis me hindame temas midagi, mis tema juurde ju ei kuulu ja mida ta kontrollida ei saa. Aga et see paradoks sellel pinnal tekibki, et, et reaalselt me just niimoodi hindama, et me hindame kellelegi head või halba õnne või et inimese hea ja halva tahtega tegelikult käib inimene ise kaasas, kui füüsiline olend, kes tekitab teatud protsesse, vallandab niisuguseid sotsiaalseid reaktsioone ja ja tekitab või ei tekita mingeid niisuguseid laiemaid efekte. Et meie moraalsete hinnangute objektiks ei ole mitte reaalselt mitte niivõrd see hea ja halb tahe, vaid teatud kogum teatud hoovus, millal see inimene triivib. Ja et emb-kumb siis kas me peame oma traditsioonilistest hinnangutest loobuma, öeldes, et me peame ainult head ja halba tahet siis hindama või siis teistpidi, et me peame korrigeerima oma teooriat ja ütleme, et see, mida me tegelikult hindame, on suures osas ka niisugune vedamine, asi, mis inimesega väliselt kaasas käib. Kas ta on ilus, rikas Honda hästi läinud, kas sõbrad tema eest astuvad välja või mitte, seda inimene ju ei pruugi ette näha ega teada, eks ole. Siin on huvitav, et juba vanaislandi ühiskonnas oli see küsimus väga üheselt paika pandud, kui me loeme neid vanu saagasid. Praktiliselt kõikides on juttu inimestest, kellel on halb õnn ja kellel on hea õnn. Inimene, kellel on halb õnn, see ongi tõrjutud ja tasasuhtutakse halvasti, sest temaga käib kaasas halb õnn midagi samasugust nagu see, kui meil ajal ütles keegi tige või või pahatahtlik. Ja et ta vastutabki selle halva õnne Et oleks nagu selle eest vastutav ja see ei ole päriselt ka meil kaduma läinud, ma lausa isiklikult oma elust. Tean isikuid, kelle kohta on öeldud, et temaga juhtub alati midagi või tema seltskonnas olevate inimestega juhtub alati midagi, et parem on sellest inimesest kaugemale hoida. Nii et tundub, et see moraalne vedamine, kui, kui nähtus on tellinud ühiskonna poolt juba analüüsi leidnud ja ka mingeid hinnanguid saanud. Kuid siin ongi võib-olla tegemist just üle intellektraliseerimisega, kui, kui tänaval üritatakse rääkida, analüüsida nii, et jätame selle kõik kõrvale, käsitle vaadelgem ainult tahtlust, kui sellist. Ja aga ka meie niisuguses no üldaktsepteeritud sõnavaras, mida tähendab tegija tegi ja see on inimene, kellel asjad lähevad hästi, eks ole. Ja et me hindame ka moraalses mõttes tegijaks tüüpi, kes vallandab protsessid, mis on muljetavaldavad. Aga suur hulk nendest protsessidest ei sõltunud üldsegi mitte tema tahtest ega ka mitte ettenägemisvõimest. See ei lähe meie hinnangu andmisel mitte sugugi kord, me ikkagi nimetame seda isikut näiteks tegijaks võime, nimetame teda luuseriks, eks ole. Ma tahaksin tuua Eesti ajaloost kaks näidet, et vabadussõja algatajad ei omanud hetkel kuigi suurt rahva toetust, enamik rahvast arvas, et oleks väga rumal Venemaaga sõdida ja see on erakordselt totter samm. Aga kuna see asi läks hästi korda, siis nii-öelda takkajärgi õnnestunud asi, tõstis nad kilbile ja tundus tegemist oli väga õige sammuga. Aga et isikutel oli kalduvus otsustada nii-öelda rahva arvamust eirates selle välja aastatel 39 40, kus jällegi nii-öelda rahva arvamust eirates võib-olla kirjutati alla mõned lepingute, mida oleks saanud vältida ja kuna siin tagajärjed hoopis teised, siis me mõistame neid sellest hukka. Aga kui me vaatame isiksusi kui sellised, võib-olla nende käitumine ei olnudki väga erinev kummaski situatsioonis. Nii et siis tuleb välja, et mõnede isegi lausa igapäevaste asjade juures aeg-ajalt tasub mõelda, et milles siis parasjagu räägitakse ja ilmneb, kui meil on olemas mingisugused hinnangud, meil on mingid otsustused, mis meile tunduvad, et nad nagu justkui oleksid iseenesestmõistetavad või või et nad nagu ei väärigi vaidlemist, et siin on ju kõik selge, siin pole midagi rääkida. Siis ma tahaks juhtida tähelepanu ühele pisiasjale, et enamik filmide algab niiviisi peale, et üks vaatab teisele otsa ja siis karjub, et siin ei ole enam midagi rääkida, mul on niigi kõik selge ja teine ütleb täpselt samuti, tal on kõik selge ja vot siis algab mingi konflikt ja siis terve pikk film või seriaal kuulub siis selle peale, et seda konflikti siis kuidagi ära lahendada minema tahaksin, vihjata on vast see, et et igasugune eetiline otsustus ehk küll mõnikord meil pole aega ja me peame kiiresti toimima, kui meil on aega, väärib pikemat järelemõtlemist, ehk nagu Mart Raukas enne ütleski, võib osutuda, et me avastame järele mõeldes et sellel otsustusel puudus alus selles mõttes, et ei lange kokku meie tegeliku maailmapildiga. Et see otsustus on põhinenud mingitel asjaoludel, mida võib-olla ise ka heaks ei kiida. Jah, et seda lihtne päris teha ei ole, jällegi võib tuua näite, mis on räägitu edasiarenduseks, et me arutasime seal nõndanimetatud päästepaadinäitaja üle, päästepaadis on viis olendit, et neli inimest ja üks suur koer päästepaat kannatab neil, kes tuleb merre heita. Ja et üheks niisuguseks universaalseks printsiibiks võiks olla see, et merre heidetakse olend kelle hukkumine sisaldab vähem summaarset kannatust kui teiste olendite hukkumine. Ehk teiste sõnadega siis, et me oleme universaalseks printsiibiks, mida igal juhul vältida, seda tuleb, on kannatus, vahet ei ole, kas on looma kannatus, looma piinlemine, võistluses on inimese piinlemine, aga et me lähtume sellest kannatusemäärast nüüd küsimus ongi, et kuidas siis seda mõjutab ja kuidas summeerida. Et kui me niimoodi püüame sellest universaalsest printsiibist selles väga konkreetses kunstlikus näitas mingit ja moraali välja tekitada, siis võiks näiteks arutada niimoodi, et merre tuleks heita see inimene, kes ujuda ei oska. Sest ujuja võib ujuda mitu tundi ja siis mõistes oma olukorra lootusetust kogu selle aja piinelda. Või siis näiteks, et kuidas oleks heita merre koera pigem et inimene asi, tuleks öelda, et ju neil inimestel on siis oma sugulased ka, kes teades, et see inimene on hukkunud tunnevad suuremat Tiina sellest, et selle hukuyabiinale lisandub ka kõigi tema sugulaste piir. Aga rääkida kuuega suguvõsast ja koerte nii-öelda lähedastest on, on suhteliselt probleemne siinse piinamoment langeb väga, et kui me niimoodi lähtuma näiliselt vägagi Diego mõistuslikus printsiibist sellest, et me peaksime maksimaalselt niisugust nagu naudingut ja, ja nagu heade taotlema ja et me peaksime näiteks nii palju kui võimalik kannatust vältima ja et et summaarne kannatus on see, mis on siis asjade mõõdupuu, millest tuleks igal juhul hoiduda. Et kuidas neid asju kalkuleerida saab? Vägagi keeruline küsimus, kui me läheme konkreetsete asjaolude juurde. Printsiip iseenesest tundub väga õige ja hea olevat. Väldi kannatusi. Ära tee midagi niisugust, mis teistes olenditest tekitab valu, ebamugavust ja nii edasi. Aga see printsiip viiemont mõnikord ka väliskummaliste järeldusteni, näiteks kui ma tahan, nii et kõigil oleks meeldiv. Oletagem, et mulle näiteks meeldib, et mind hirmsasti kiidetakse ja mina kiidan kõiki üle igasuguse määra ja kõik kiidavad kõiki üksteise kohutaval määral, kõigil kannatused vähenevad, aga ometi toimub midagi, mis võib-olla kokkuvõttes sellisele struktuur ja võib halvasti, näiteks. Võib juhtuda nii, et selle tulemusena mõned valed asjad saavad nii-öelda õigeks, kiidetud ja mõned lausa vigased asjad saavad käiku rakendatud. Nii et kui me peame seda otsustust kannatuste vähendamise suhtes nii-öelda esitama küllaltki lühikeses ajaskaalas, siis me võime väga raskelt eksida. Ja siin on võib-olla õige aeg nüüd siiski öelda, et alati on veel võimalik viidata sellele, et nendel normidel on võib-olla tõepoolest üleloomulik sisu. Tähendab, ma tahaks öelda kolmandat moodi, et ka tänapäeva kõige praktilisemalt, jah, materialistlik mõtleva inimese jaoks ei ole tegelikult ebaväärikas mõelda sellest, et nendel normidel võiks olla jumalik päritolu. Seda peab lausa minu arust tänapäeval mõnikord ütleme kinnitama. Sest et me tuleme ühiskonnast ajastust, kus ateism on nii moes. Et ma lausa olen kuulnud sellist väidet. Seminarist tudengi ütles nii, et et noh, jumalad usuvad need, kes siis ei taha ise oma tegude eest vastutada, unustades täiesti ära, et on inimesi, keda jumal kiusab, kes nii-ütelda ei ole saanud teisiti elada, kellele on nii-öelda surutud peale, kes on saanud ilmutuse, kes on saanud mingi selguse mingis küsimuses, mis on ilmselt üleloomulik ja meil ei ole mingit alust väita, et me seda teame. Et tegemist on mingisuguse hullumeelsusega või närvi Attackiga, see, kes on meile seda ilmutanud, keegi pole veel ilmutanud. Nii et siis needsamad normid, millele me ei oska leida, võib olla väga kerget selgitust mingitest üldistest, inimlikest printsiipidest lähtudes ja võib-olla ka mitte bioloogiast. Nende päritolu on nii-öelda segane inimese jaoks ja võib-olla isegi väikestel õigus, kui ta ütleb, et ehku eetikal miski, siis on ta üleloomulik. Jah, et niisugune suurim oht tegelikult eetikale on see, et teda ei kakendata õieti teda, teda ei mõisteta õieti, et keegi ei saa moraalset tegu automaatselt teha. Ja et keegi ei saa eetiliselt käituda ka mõistmata mida ta teeb ja kuidas ta käitub, milles seisneb selle käitumise hüve? Eetilist käitumist ei saa teha kogemata või automaatselt. See on midagi, mida inimene tahtlikult teha tahab. Ja siis mõni koka teha suudab. Ja lähtumine niisugustest üldistest skeemidest või normidest abstraktsetest normidest mingi käitumise välise mudeli omaksvõtmine ja ainult seab pigem inimese loomupärase. Sihukese moraalsuse võime löögi alla, seda näiteks siis, kui inimene lähtub üldisest printsiibist tekitada või käituda nii, et, et see oleks enamikule inimestele hea ja kasulik ja tõlgendades seda, mis on hea ja kasulik väga ühekülgselt. Näiteks kujutame ette kedagi, kes on piisavalt jõukas mees ja ta võib endale lubada väga erinevaid asju, ehitada oma elu üles ühe, teise või kolmanda stsenaariumi järgi. Nüüd meie saavutab niimoodi. Sein on ainult minu elu ja minule piisab sellest kalorite hulgast millega ma järgmist päeva alustada jõuan. Ma ei osta endale mitte midagi luksuslikku, minu viidad olgu praktilised, lihtsad, ei midagi enamat. Harrastused, mida ma senini olen endale lubanud, on liiga kulukad, golfi mängimine, kulukas, ujumas käimine on kulukas, selle raha saaksime vaestele annetada. Mina elan ikka oma elu rahulikult edasi, ma ei luba endale mitte midagi, mis oleks silma torkab või millega kaasneks siis niisugune luksus. Aga et kui palju selle raha eest, mida ma väga annetan, teised inimesed saaksid endale lubada. Ja siin ongi niisugune moraalifilosoof nagu Susan Wolf kirjutanud hästi toreda artikli moraali pühakud, arutledes just seda tüüpi inimeste üle, küsides, et kas meie ühiskond, kas meie elu oleks parem, kui niisugused jõukad inimesed meie ümber elaksid, kes just niimoodi altruistidena käituksid ja ta leiab, et võib-olla oleks mingites aspektides ühiskond parem. Aga see ühiskond oleks kohutavalt igav, selles ühiskonnas puuduksid ilusad asjad, selles ühiskonnas. Puuduksid pisikesed armsad kapaiisid, seal ei ole enam kõrgmoodi, seal ei ole komaanlust vanad konjakid, tuleb ära unustada, et see maailm oleks väga palju teistmoodi sellest maailmast, mida me tunneme ja kas see maailm, mis oleks väga palju teistmoodi sellest maailmast, mida me tunneme, oleks ka parem sellest maailmast, mida me tunneme seal üpris üpris küsitav ja Susan Wolf vastab, et vaevalt küll. Nii et siis, kui meil ei ole selge, kust eetilised printsiibid pärinevad ja meil oli isegi see selge, kas kõik see, mis esmapilgul tundub õudselt hea siis ei tuleks võib-olla mitte kiirustada ise õpetama ka teisi veel koolis, kuidas õige eetiline käitumine välja näeb või me peame ikka igaüks ise pingutama selleks et elada head. Hakkad elu ja sellega täna lõpetame aitäh kuulamast. Stuudios olid filosoofid Mart Raukas ja Enn Kasak ning toimetaja maris Johannes.