Palju aastaid tagasi sain sõbraks kellelegi William legrandiga. Ta põlvneb vanast Hugenaati perekonnast ning oli kunagi olnud väga rikas rida üksteisele järgnenud õnnetusi aga olid ta majanduslikku kitsikusse viinud. Pääseda vaesumisega seotud alandusest, lahkus ta New Orleansist oma esivanemate linnast ning asus elama Lõuna-Carolinas Charlestoni lähedal paiknevale sallivani saarele. Väga iseäralik saar, ta koosneb peaaegu ainuüksi mereliivast ja on umbes kolm miili pikk. Tema laius ei ulatu kuskil üle veerandmiilil. Maismaast lahutab teda vaevumärgatav vabajas, mis vaevaliselt läbi muda ja kõrkja Padriku rabakanade lemmikpaiga endale teed rajab. Taimestik, nagu võib arvata, on kasin või vähemalt kääbuskasvu ühtki suuremat puud silma ei hakka. Tõsi küll, läänepoolse tipu lähedal, kus seisab mootri kindlus ja asuvad mõned viletsad sõrestik seintega hütid, milles suveti elavad tolmu ja linna sagina eest põgenenud Chaalsustani elanikud võib leida harja. Sellist lehvikpalmi. See lääne tipp ja kõva valgerannariba välja arvatud, on aga kogu saar kaetud tiheda inglise aiapidajate poolt nii hinnatud magus müürdi võsaga. Põõsad kasvavad siin tihti 15 kuni 20 jala kõrguseks moodustavad peaaegu läbi pääsmatu Padriku, külastades õhku oma magusa lõhnaga. Selle padriku kõige varjutumasse nurka mitte kaugele. Idapoolsest ehk kõige kaugemast saarenukist oli Le Grand ehitanud endale väikese hüti, kus ta elas tollal, kui ma esimest korda päris juhuslikult temaga tuttavaks sain. Tutvusest laienes peagi sõprus, sest olles erakus, oli palju seda, mis huvi ja austust äratab. Ta oli haritud, erakordsete vaimuannetega aga inimpõlgur ning ta meeleolu kõikus loomuvastaselt äärmise vaimustuse ja sünge kurvameelsuse vahel. Tal oli kaasas palju raamatuid, mida ta harva kasutas. Ta peamiseks ajaviiteks olid jaht ja kalapüük või siis lonkis ta piki randa ja läbimördi padriku, otsides merikarpe või haruldasi putukaid. Tema kollektsiooni viimastest oleks kadestanud isegi Suammerdam. Neil käikudel saatis teda harilikult vana Jupiteriks kutsutud neeger, kes oli juba enne perekonda tabanud õnnetusi vabaks lastud, keda aga ei ähvardused ega lubadused suutnud sundida loobuma tema pühast õigusest hoolitseda noore massavilli käekäigu eest. Väga võimalik Get sugulased, pidades legrandi pisut heitliku vaimuga inimeseks, olid nimme seda kangekaelsust jupiteris sisendanud, et ta ringi luusijal silma peal hoiaks. Teda kaitseks. Talved sallivani saare laiuskraadidel on harva väga karmid ning sügiseti Ki on haruharva tarvis tuld teha. 18. aasta oktoobri keskpaiku juhtus siiski olema erakordselt jahe ilm. Just enne päikeseloojangut rühkisin läbi igihalja padriku sõbra hüti poole, keda mitu nädalat polnud külastanud. Elasin tookord Charlestonis üheksa miili kaugusel saarest. Sõiduvõimalused sinna ja tagasi polnud kaugeltki need, mis tänapäeval. Hüti juurde jõudes koputasin nagu tavaliselt ja kui keegi ei vastanud, otsisin võtmeteadaolevast peidukohast üles, keerasin ukse lahti ja läksin sisse. Koldes põles mõnus tuli, et see oli üllatus ja sugugi mitte ebameeldiv üllatus. Võtsin mantli seljast, istusin ühte tugitooli praksuvate halgude ligidale ning jäin kannatlikult pererahva tulekut ootama. Peagi pärast pimeda saabumist jõudsid nad koju ja tervitasid mind väga südamlikult jupiter suu heast meelest kõrvuni askeldas ringijad rabakanadest õhtusööki valmistada. Legrandi valdas üks ta vaimustuspuhanguid, teisiti ei oska ma seda nimetada. Ta oli leidnud tundmatu uude liiki kuuluva kark looma. Peale selle aga ajanud jälgi pidi taga ja saanud Jupiteri abiga kätte niisuguses karabeuse, mida tema arvates seni üldse ei tuntud ja mille kohta ta järgmisel päeval tahtis kuulda minu arvamust. Siis on, miks mitte. Täna õhtul küsisin ma tule paistel käsi hõõrudes ja saatsin mõttes kogus karabeuste tõu, kus kurat, oleksin ma ainult teadnud, et te siin olete, ütles Le Grand, aga ma pole teid ju nii kaua aega näinud ja kust võisin ma ette teada, et mulje just täna õhtul külla tulete? Koju tulles kohtasin leitnant džiid sealt kindlusest ja andsin rumalast peast mardika tema kätte, nii ei saada seda enne hommikut näha. Jääge ööseks siia ja ma saadan juppi selle järele kohe, kui päike tõuseb. Sihukest iludust pole elus enne näinud. Mis päikesetõusu? Sonisus, mardikad, see on säravkuldset värvi, umbes suure Hycory pähkli suurune selja peal ühes otsas, kaks süsimusta täppi ja teises veel üks pisut suurem tundlad on. Ma ju kõik see aeg ütlema, savil ega tina ta sees põle. Katkestas teda siinkohal Jupiter. Madrikas on kullast leni viimse tükini seest ja kõik peale tiibade elusees põlema matrikast näinud. Jah, kui on jupp vastas legranud kuidagi mulle paistis tõsisema moega, kui asi nõudis, kas siis sellepärast on tarvis linde lasta kõrbema minna? Tõepoolest, siinkohal pöördus ta minu poole. Kuid seda värvi vaadata siis peaaegu nõustud Jupiteri arvamusega. Säravamad metalliläiget pole iial näinud, kui sellelt koorikult vastu helgib. Aga selle kohta ei oska enne homset midagi öelda. Vahepeal võin teile anda mingi ettekujutuse tema kujust. Seda öeldes istus ta väikese laua taha, mille peal oli sulepea ja tint, mitte aga paberit, otsis viimast sahtlist, kuid ei leidnud balletiga ütles ta lõpuks. See ajab asja ära ning tõmbas vestitaskust minu meelest mingi väga määrdunud paberilipaka, mille peale visandas sulega oma joonise. Sellal kui ta joonistas, jäin endiselt kolde äärde istuma. Kuna mul oli ikka veel külm, joonistamise lõpetanud, ulatas ta lehe püsti, tõusmata mulle. Samal hetkel kostis vali urin, see jälle tarbiti ust. Kui Jupiter selle avas, sööstis tuppallegrandi suuri njuufaundlandi, kargas mulle õla najale, külvas mu hellitustega üle, sest olime eelmiste külaskäikude jooksul suurteks sõpradeks saanud. Kui ta oma kepslemise lõpetas. Heitsin pilgu paberile ja olin õigust öelda sõbra joonistatud pildist. Õige hämmeldunud. Ütlesin ma, kui olin mõne minuti seda silmitsi pean tunnistama, et see on tõesti kummaline Skarabeus mulle täiesti uus pole iial selletaolist varem näinud, kui kui see pole just mõni kolk või surnupealuu, mille moodi ta kõige rohkem välja näeb. Surnupealuu kordades legranud seent. Nojah, eks ta paberil näe kahtlemata sedamoodi välja. Kaks ülemist täppi on nagu silmadeks ja alumine pikergusel nagu suu ning üldine kuju on Ovaalne. Võib olla küll, nõustusin ma, aga ma arvan, legranud pole suurem asi, kunstnik pean ootama seni, kuni näen mardikad ennast kui taanda välimusest mingit ettekujutust saada. Ma ei tea, ütles ta pisut puudutatult. Endiselt joonistan ma kaunis hästi, vähemalt peaksin joonistama, mul on olnud head õpetajad ja ma julgen arvata, et ma pole just lausa Puubia. Aga kallis inimene sellisel juhul tehti küll nalja, ütlesid ma. Täitsa vastuvõetav pealuu õieti, kui arvestada inimeste labaseid kujutlusi niisugustest anatoomilistest objektidest, siis lihtsalt suurepärane pealuu ning teiega happeus peab olema küll maailma veidraim kaga Beus, kui ta sellele sarnaneb. Tõepoolest, niisugune mardikas võib teha pauslikuks. Panete talle nimeks rapeuscapud, omines inimpeamardikas või midagi sellesarnast. Loodusloos on mitu samalaadset nimetust. Aga kuhu jäid tundlad, millest te rääkisite? Tundlad ütles Le Grand, keda see teema näis seletamatul kombel mustaks ajavad. Tundlad on selgesti näha, joonistasin on samasugused nagu päris putukalegi, minu arust peaks sellest piisama. Ehk siis hea küll, ütlesin ma võib-olla joonistasite, aga mina neid ei näe. Ning tahtmata teda rohkem ärritada, ulatasin talle paberile, ilma et oleksin enam midagi lisanud. Aga mind üllatas, millise pöörde kogu lugu oli võtnud. Legrandi paha tuju hämmastas mind. Emis puutub siitikasse, siis polnud tundvaid tõepoolest näha ning kogu joonis sarnanes surnupealuud tavalisele kujutisele. Legranud võttis paberilehe väga turtsakalt vastu, tahtis seda juba kokku kägardada, ilmselt selleks, et tulle visata, kui ta juhuslik pilk joonisele seal äkki midagi huvitavat avastas. Ühe hetkega tõmbus ta nägu tulipunaseks järgmisega juba surnukahvatuks. Mõne silmapilgu uuris ta joonistus tähelepanelikult paigal istudes. Lõpuks tõusis ta püsti, võttis laualt küünla ning läks, istus ühele meremehekastile toa kaugemas nurgas. Siin keeras ta lehte igasse kanti, uuris seda uuesti ärevalt. Ometi lausunud sõnagi ning ta käitumine hämmastas mind suuresti. Aga ma pidasin mõistlikuks kasvavat tusatuju mõne omapoolse märkusega mitte süvendada. Vähe aja pärast võttis ta oma kuuetaskust rahatasku, pani paberilehe hoolikalt selle vahele ning pistis mõlemad kirjutuslaua laekasse, mille lukustes. Seejärel muutus ta rahulikumaks, aga endisest vaimustusest polnud enam jälgegi. Ometi paistis ta nüüd olevat pigem hajameelne kui tusane. Õhtu edenedes jäi ta üha mõtlikumaks ning kõik minupoolsed katsed vestlust üleval hoida nurjusid. Olin kavatsenud selle ööonnis veeta nagu tihti varemgi. Nääs aga peremeest sellises tujus pidasin paremaks lahkuda. Ei käinud peale jääksin jumalaga jättes surus aga mu kätt südamlikumad kui tavaliselt. Kuu aega hiljem. Ja vahepeal polnud malegrandi kordagi näinud, külastas mind Charlestonis tema teener, Jupiter, ma polnud seda tubli neegrit iialgi nii lööduna näinud ning kartsin juba, et sõbraga mingi õnnetus juhtunud. Noh, jupp, ütlesin ma. Mis siis nüüd lahti on, kuidas su peremees elab? Mul on tõesti kahju seda kuulda, mille üle ta siis kurdab, seal on Katailmadki kurda, aga hästi haige on ta küll. Hästi haigeid Jupiter, miks sa seda kohe ei öelnud, kas ta jäi voodisse sädemete kohe gepale ta jäänud? Säält peksitabki ma olle vaesemast savilli pärast aste murres. Jupiter, ütle nüüd selge sõnaga, millest sa räägid. Sa ütled, et peremees on haige, kas ta pole sulle siis öelnud, mis teda vaevab? Masse kas jajaa siis hullust massaviljutleid, tal pole miskit viga, aga mis ta siis nii niisukese näoga ringi käin? Dialge vahel isi, valge Guani ja kõik see aeg Mukurekeldab. Mis ta teeb, Jupiter, rehkendad neid numbrit, tahvli peal, käikse naljakamad nummerid, mis ma olen näinud käest ja hirm tuleb peale, tal peab kõvasti silma peal hoidma. Eila pani mu käest plehku, enne kui päike tõusis jaolide õndsa päeva kadunud. Mul oli käpp valmis talle keretäis anda, kui tuleb, aga ma ole niiskel loll, et põles. Ma tahan äkki nii Saint alla. Noh, mis. Minu arust ei maksa sul vaese poisiga liiga karm olla, härra, teda Kolgi Jupiter. Ega te seda hästi ei talu, aga kas sul pole mingit aimu, mis võiks selle haiguse või või õigemini selle isemoodi käitumise põhjus olla? Kas pärast seda, kuid kui me teda viimati nägin, on on midagi ebameeldivat juhtinud? Ei maksa, sestpeale pole miskit ebameeldivat juhtunud maa karta, et see juhtus enne seda just sel päeval, kui te seal olite. Mis, mida sa sellega öelda tahad? No Massa, ma mõtlen seda Madrikast. Will võttis ta kätte, aga pidi kohe lahti laskma, ma ütle siis ta pidaski teda hammustama, mulle selle motika suu meeldinud, sellepärast matust sõrmega kinni, vot. Ja sa arvad siis, et see sitikas tõesti su peremehest hammustusi ja ta jäi sellest hammustusest haigeks? Ma ei arva, miskid mad ja mis ta mu tunnistab, kullast, kui mitte sellepärast, et kuld matrikas teda hammustas. Ma olen neist kuld, Madrikud kujund. Aga kus sa tead, et kullas, tunnistab koos ma tean, sellepärast, et Aune sellest räägib, sealt ma teagi. Hästi, jupp, võib-olla on sul õigus, aga millisele õnnelikule asjaolule võlgnen ma seda au, et see mulle täna külla tulid? Mässas jamaza. Kas sa tõid härra legrandilt mõne teate? Ei maksa, ma tõin kirja ning siinkohal ulatas Jupiter mulle sedeli, millele oli kirjutatud. Miks pole senikaua minu pool käinud, ega te ometi solvunud mõnest väiksest minupoolsest teravusest, aga ei, see on võimatu. Sestpeale, kui ma teid viimati nägin, on mul olnud küllalt põhjust muretsemiseks. Tahaksin teile midagi öelda, aga ei tea, kuidas seda öelda või kas üldse öelda. Paaril viimasel päeval pole ma päris terve olnud ja vaene vana jupp tüütab mind oma heatahtliku tähelepanuga, nii et seda ei suuda enam taludagi. Kas usute? Hiljuti panin ta valmis suure kepi, millega mind selle eest karistada, et ma ta käest plehku panin ja terve päeva ihuüksi mandril mägedes veetsin. Ma küll usun, et üksnes mu vilets väljanägemine päästis seekord keretäiest oma kollektsiooni põlema pärast meie kohtumist enam täiendanud. Kui teile vähegi sobib, tulge Jupiteri kaasa. Tulge tõesti. Tahaksin teid täna õhtul ühe tähtsa asja pärast näha. Kinnitan teile, et see on ülimalt tähtis. Alati teie William lögranud. Midagi selle sõnumi toonist tegi mind väga rahutuks. Kogu kirjastiil erines olulisel määral legrandi tavalisest stiilist. Milles ta küll unistus, milline uus kapriis oli hõivanud kergesti erutava mõttekujutuse. Millist ülimalt tähtsat asja võis ta küll ajada. See, mida Jupiter tema kohta oli öelnud, ei tõotanud midagi head. Kartsin, et sõbra mõistus oli ebaõnnestumiste surve all valmis neegriga.