Tere päevast, ütleb toimetaja maris Johannes. Sina ei pea mitte, on meie kahesaatelise vestlusringi Pealkiri. Kutsun teid kaasa mõtlema Mauritiuse Instituudi filosoofide, Mart Raukase ja Enn Kasak uga. Räägime eetikast. Mida kujutab endast praktiline eetika? Toome näiteid eesti elust. Kuidas elada niimoodi, et oleksid õnnelik. Mõistmine kui eetika üks aluseid käsud-keelud ja eetika õpetus, need on mõned märksõnad järgnevast vestlusringist. Kui kõnelda eetikast, siis kas eetika on seotud pigem käskude ja keeldude või lubamistega? Mart Raukas. Ma ütleks, et tegelikult jah, mõlemiga, et eetika määratlemine on üks väga suur kunst, et kui filosoofid on arutanud läbi sajandit, et mis filosoofia on ja iga 100. ei saagi, ükski mõtleja, ei saa seal anda ammendavat vastust, sest et iga järgnev põlvkond defineerib seda filosoofiat, et isemoodi mõistab seda isemoodi. Sama asi on ka eetika suhtes, et võib-olla kõige lihtsam viis praegu piiritleda eetikat teistest asjadest, on öelda, et kui me üldiselt nagu inimtegevuses püüame selgitada, et kuidas asjad on. Et mis on tõde ja mis on, mis on vale ja selle all, et kuidas asjad on, peame silmas faktilisi faktilisi asjaolusid. Et siis eetika seostub eelkõige niisuguste küsimustega, et, et kuidas asjad peaksid olema või kuidas nad võiksid olla. Et eetika on suures osas käsu keelu, aga ka võimaluste ja nagu te ütlesite, lootuste uurimise sfäär Aga see veelahe selle vahel, kuidas on ja kuidas olema peaksid kas siis selle veelahkme, laius või suurusse siis näitabki ära, et kas meil eetikaga on asjad korras või, või vastupidi. Ma ei julgeks niisugust järeldust järeldust teha, et puhtloogiliselt on üldse raske näha, kuidas sellest, kuidas asjad on, peaks järelduma, et mismoodi nad peaksid olema. Loogikale on üleüldse väga vähe siin niisugust jõudu, sellist üleminekut, seda veelahe, nagu te ütlesite, üllatada nad on, nad on erinevad asjad. Üks käsitleb väärtusi ja teine rohkem nagu, nagu fakte. Võib-olla oleks parem, kui rääkida millestki konkreetselt ja siis võib-olla saab ka midagi üldistada muidu joteetikast juhul kui rääkida eetikast kui sellisest, võib-olla ei olegi jutt eetikast? Jah, see on tõsi, et üks nagu sügavamaid vigu, mida seoses eetikaga on tehtud, on pilt eetikast kui normide kogumist. Et nii nagu meil on teatud hulk reegleid ja norme sarnaselt ütleme liikluseeskirjadele, on olemas ka kogum eetikaeeskirju, et selleks, et ohutult ja turvaliselt liigelda nagu ühisliiklusesse, me peame neid liikluseeskirju järgima selleks et ühiskonnas laiemas mõttes toime tulla, me peaksime nagu eetikareegleid järgima. Aga see on eetika väärmõistmine, eetika ei ammendu sugugi mitte niisuguste pinnapealselt, et lihtsalt selgeks õpitavate käskude ja keeldudega vaid puudutab pigem inimese sügavamaid valdkondi nagu mõistmine, me võiksime öelda näiteks tõeliselt eetiline inimene on see, kes mõistab, et see, mida ta teeb, on õige või hea või et see, mida ta tegi, on, on halb. Ja see, kes lihtsalt käitub teatud viisil, mille suhtes saaks öelda, et ta ei ole nüüd rikkunud ühtegi käitumise reeglit, et see inimene võib olla ka lihtsalt see, kes, kes ei oma seda sügavamat mõistmist. Kusjuures mul on tunne, et kui eetikat siduda normidega väga tugevalt siis võib üksik inimene seda käsitleda nagu mingisugust pealesunnitud asja. Kusagil on mingid targad onud ja tädid välja mõelnud mingid eeskirjad või, või kusagilt kõrgemalt on nad tulnud. Ja minu asi on siis neid kassist täita või mitte täita, samal ajal kui eetika pigem on igaühe enda sisemine probleem. Igaüks peab otsustama, et kas ta tahab elada nii, et elu oleks elamisväärne või mitte. Ja nendele küsimustele pigem vastab hüsteetika sellisel viisil, nagu seda mõisteti vanadel antiikaegadel eelkõige Aristotelese kvoodi või siis nii nagu ka tänapäeval tihti sellest aru saadakse. Aga ühiskondlik surve on olemas muidugi selles suunas, et eetika peaks kujutama endast mingeid selliseid norme, mida igaüks täidab. Sest eks ole nii kerge inimesest teha ju Tööorjaorja, keda on võimalik siis mõjutada mitmesuguste massimeedia vahenditega kergemini üldse, keda on kergem lahterdada samal ajal siis, kui isiksus peaks pigem lähtuma iseendast, nende otsustuste juures. Jah, siin on vägagi selge see vahe ühiskonna ootuseetikale või lootused, mida eetika õpetustele on pantud. Et eetika distsiplineeri x sotsiaalselt äraarvamatult käituvad olendid ja tekitaks nende äraarvamatus käitumisest, siis noh, niisuguse hoovuse, mis on ühiskonnale meelepärane või soodus. Et kui me eetika all peame silmas siiski asjade sügavamat mõistmist, siis võib hoopiski välja tulla, et see inimene, kes sügavamalt asju mõistab võib hakata käituma viisil, mis ei ole teatud grupile sugugi ootuspärane. Et võiks öelda niimoodi, et eetika niisuguse pinnapealse vaatenurga all Ta on suhteliselt soovitatav nähtus aga eetika siis mõistetuna sügavalt võib kaasa tuua väga suuri suuri ohte ja äraarvamatuid tagajärge. See on see, miks mõnikord ühiskond meelsamini on just seda pinnapealset, seda reegli käsunormi eetika versiooni nagu propageerinud ei jätnud tähele panemata need sügavamad momendid, mis eetilise mõistmisega seostuvad. See on alati väga kerge lähenemisviis, kui tekib mõni probleem, siis viidata mingile normile ka näiteks siin oli juttu Eestis riigikaitse doktriinist siis ka viidati koheselt normile ja samal ajal probleemi olemus jäi vist kõrvale. Jah, probleem oli selles, et üks nooga väga võimekas ohvitsejaga hakkas kaasa rääkima Eesti riigikaitsedoktriini põhimõtetes näidata sat loobumine totaalkaitsest toob kaasa tühikud Eesti kaitsevõimesse ja et see on kõigile suur oht ja koheselt poliitikut hakkasid siis seda ründama, öeldes et see on poliitiline küsimus, millesse ohvitseri sekkuda ei tohi. Samal ajal kui ohvitseri vaatenurgast seal ei võiks öelda, nagu neutraalsest vaatenurgast on pigem tõlgendused. Ohvitser rääkis seda, mida ta rääkima peab, et kaitsealased küsimused kuuluvad ikkagi ka ohvitseride pädevusse, mitte ainult poliitikute pädevused. Kas meie ideaalid, kes on kaitseväelane, kui kõrgelt tehnilisi oskusi omav professionaal, kes on üldise masinavärgi üks mutrike või selle masina vägi, siis niisugune lokaalne käivitaja või ta on isiksus, kes mõtiskleb niisuguste asjade üle nagu kodumaasõjaväelase väärtused, au, väärikus, Need on põhimõttelised küsimused ja võiks öelda, et just selles teises pildis sõjaväelane kui mõtlev olend ütleme niisuguseid väärtusi, mida on antiikajal näiteks Aristotelese puhul esile toodud, see on vaprus, mehisus ja ka võime tegelikult kvaliteetselt oma kodumaad kaitsta. Kusjuures siin kui sõjaväelane räägib faktidest, siis on tema kohus tõesti need faktid välja tuua. Poliitiku ülesanne on suuta nendest faktidest hoolimata või neid kaasates, oma missiooni ellu viia, aga mitte fakte varjates, hunnid moonutades. Et kui sa nüüd seda asja rahulikult vaadata, siis ilmneb, et selline normide pime järgimine, sõjaväe ei tohigi midagi öelda, poliitik midagi ütleb, oli antud juhul pigem ebaõige. Mäletan mõni aasta tagasi presenteeriti eesti keelde tõlgitud rootsi ohvitseri eetikaraamatut mis siis oli üles ehitatud niisuguse käsu ja keelu ja normeedikale. Ja minu küsimus siis presentatsiooni tegevate lautoritel olijad, et miks ei ole selle eetika nagu koostamisel aluseks võetud näiteks niisugust noh, eetikastiili või mõtlemise stiili nagu kaasaegne karakteri, vooruse eetika, mis lähtub justagistud teele sealt, et ei lase järgi inimesed sünnivad üpris erinevate loomu täiustega. Et kui me räägime inimeste puhul kaasaja maailmas erinevatest omadustest, siis eelkõige peetakse silmas kas siis väliseid omadusi, omadusi, mis on peaaegu et välisat või siis noh, niimoodi asjaoludega kaasa antud nagu näiteks, et kas keegi on rikkamas perekonnas sündinud või mitte, kas ta jookseb kiiremini või mitte, on tal kenam näolapp või ei ole. Aga et Aristotelese järgi need omadused, millega inimesed siis sünnivad ja, ja inimestel on erinevad hingemustrid, neldega moraalsed omadused. Ja et sellistes asjades nagu sotsiaalsed praktikad elutegevuse käigus neid moraalseid omadusi lihvitakse. Ja tegelikult õnn inimese jaoks tähendabki nendes sotsiaalsetes praktikates oma moraalsete omaduste väljalihvimist kujule, mis lubaks öelda, et meil on inimese näol tegemist eetilise kunstiteosega. Et kui meil niisugune traditsiooniline käsu ja keelueetika seostub normide nagu kaudsetega ööbastega, mida mööda inimesed kas siis liiguvad või vähemasti liikuma peaksid siis Aristotelesest lähtuva eetika ülesandeks on küsida, et millist elu ma tahaks elada, kuidas mu elu oleks täisväärtuslikum, minu ees on erinevad projektid. Ja et ühel juhul maa elaksin õnnelikuma elu ja teisel juhul elaksin mitteni õnnelikku elu. Samal ajal kui näiteks kanti eetikasse tuleks alati meeles pidada seda printsiipi, et õnn ei olegi saavutatav, aga püüa elada oma elu niimoodi, et sa vääriksid õnne. Õnne on, see nagunii ei saavuta ja mis puudutab näiteks emotsioonide kohta, et me näeme näiteks Aristotelese teooriast väga olulisi niisuguseid emotsioone, et samal ajal kui jällegi ütleme siis kandiaanlikus või niisuguses uus ajaeetikas emotsioonidel on suhteliselt tagasihoidlik koht jäetud või siis räägitakse üksnes kannatusest ja valust, mis pelgalt võtta, see ei ole ka ju emotsioonid, vaid teatud niuksed, üldisemad tajud või hoiakut. Kas eksisteerib ikkagi ka selline asi nagu staatus, mis kohustab, kas see aspekt üldse konkreetselt tänapäeva Eesti ühiskonnas nagu tuleb kõneks või see on midagi julgete mõtete maailmast? Eelkõige jah, see, see sentents iseloomustab seisuslikku ühiskonda, kus inimesed nagu ühte ja sama asja tegid väga erineval viisil näiteks tüliküsimust, ühed lahendasid rusikatega sadamakõrtsis aga teised haarasid valge kinda ja ennem kui oma vaenlasele kuuli keresse saatsid pidasite kombekohaseks seda kinnast vasta, nägu lüüa ja vastane välja kutsuda. Nii et eelkõige seisuslikku ühiskonna käitumuslikud erinevused on need, mis nagu sunnivad inimest seisusele vastavalt käituma, istuma. Ja küsimus on, et kuivõrd väites, et just nagu oleks saabunud demokraatia ja üleüldine niisugune võrdsuse ajastu selline asi nagu seisus üldse eksisteerib ja kui eksisteerib, et siis millekski kohustub. On olemas ametid, on olemas rollid, nendes ametites on käitumisreeglid, politseinik peab käituma teistmoodi kui inimene, kes ei ole politseinik ja president. Eesti jõugagi president võib endale lubada midagi, mida ei või härjale kuidagi andeks anda. Aga mis see seisuse maailm siis tegelikult on ja mida ta kaasa toob, et, et see sõltub väga palju ühiskonnast laiemalt. Tühised rutiinsed, sajandite taga Meieni jõudnud käitumismallid mida me mehaaniliselt järgime, ilmad, nendel puuduks sisemine vitaalsus ja sotsiaalne mõttekus on pigem asjad, millest me peaksime loobuma, kui me neid mehaaniliselt ühest aastast ühest sajandist teise peaksime edasi kandma. Kuigi siin on üks selline probleem, et seisuslik inimene seisab oma väärikuse eest et tal on olemas valmisolek selle eest seista. Ja meie ühiskonnas on kuidagi olukord kujunenud selliseks, et väga harva tajub inimene vajadust seista enda väärikuse eest ja peetakse loomulikuks, et kui mul ikka hästi makstakse, siis ma vahetan parteid või, või firmat või mõne kolmanda või neljanda sammu. Sellepärast et mul puudub selline hoiak, et minu väärikus ka midagi maksaks. Ma võiks lihtsalt tuua niisuguse lihtsa näite, et näiteks Eestis on väga paljud inimesed omanikud, kas siis korteriomanikud või maaomanikud võis korteriomanikena mingisuguse kinnistu osa, omanikud, aga et kui paljudel nendel inimestel on maaomaniku väärikus ja need kohustused, mis maaomanikuga seostuvad näiteks kaitsetahe. Et enamik inimesi, kes omavad oma kinnistut, on sinna eramu ehitanud, ei käitu sugugi, nagu maaomanikud käituma peaksid. Järelikult nad ei käitu nii, nagu nende seisus tegelikult need kohust. Nii et siin tuleb siiski välja see paradoks, et ei ole midagi, et demokraatias pole sellel seisusel nagu kohta ja, ja lõppkokkuvõttes ka näited poliitikutest, miks rahvas läheb tagajalgadele ühe või teise puhul on ikkagi see, et oodati nagu, nagu midagi muud. Poliitiku probleem on meil väga tõsine, üldse poliitikud ei teadvusta seda või vähemalt ei pea vajalikuks siis endale teadvustada, et rahvas ootab meilt siiski teatavat järjepidevust. Nad imestavad, et inimesed ei taha valima tulla kuid kui iseenesestmõistetavalt mängitakse ümber ühed lubadused teiste vastu ja arvatakse, et seda põhjendab nende amet et neil on see õigus olles peaminister, ma võin otsustada täna teistmoodi, kui, kui ma eile lubasin, sest asjaolud on sellised. Aga on olemas mõned aspektid, mida rahvas ootab poliitikult inimesi, kellel on ma olen enda üle valitsema. Tal peavad olema mõned omadused, mida, mida ma aktsepteerin ja tal ei tohi olla teatud omadus, mida ma ei aktsepteeri. Ja üks on selge, et identsus peab siin säilima. Ma pean nägema valitsemas sedasama poliitikut, keda ma välisaga, mitte nii et ma valin näiteks nii-öelda noh, kurgi saab ametisse, muutub ta päevapealt tomatiks, ütleb nüüd on tal õigus muutuda tomatiks volinikul. Jah, aga siin ma küsiks siis, et mida peetakse silmas, kui öeldakse, et võitjate üle kohut ei mõisteta, et võtame analoogia näiteks pallimänguga. Et kui pall on löödud vastase väravasse, siis kas see on ilus värav või halb väga, ta läheb kirja väga vana poliitik, kes on võimu juures, on juba pelgalt faktist, et ta on võimu juures jätan legaalselt sinna võimu juurde saanud teinud midagi niisugust, mis on tema kui poliitiku jaoks saavutuseks. Ja võiks öelda, et olles siis käitunud teatud viisil, ta võib jätkata seda käitumist ka üpris sellise lubamatul viisil, juhul kui ta püsib selle võimu juures. Et see võim just nagu legaliseerib ka tema, sellise moraalse mina ja ainult nii kaua, kuni ta selle võimu juures on. Et võitjate üle kohut ei mõisteta, või siis, et mida peetakse silmas väitesse, et iga rahvas väärib oma valitsejaid. Et kas, kas just mitte seda Praktiline eetika on meie tänase vestlusringi teema arutamas kaks filosoofi Mauritiuse instituudist, Mart Raukas ja Enn Kasak. Siin on tegemist väga huvitavate mõistetega, mida võib-olla tänapäeval väga üheselt tõlgendatakse võib-olla liigagi üheselt, no näiteks kas või vooruse mõiste, et et kui näiteks praegu on küllalt kuum teema prostitutsioon ja kui küsiks nüüd inimese käest, et kas selline asi nagu voorus ja prostitutsioon kuidagi seonduvad või seonduvad ainult anti korrelatiivset, siis ma arvan, et vastus oleks kaunis ühene. Aga sügavamale järelemõtteliselt võib osutada, et siit on võimalik leida päris omapäraseid Finesse. Jah Me märkame tegelikult niisugust olukorda, kus eetika ja üldise moraali tõstmise nime alla surutakse inimestele peale käitumise mudeleid ja hoiakuid, mille suhtes inimestel puudub seesmine aktsept või, või veendumus, et miks ma alguses rääkisin mõistmisest, miks on mõistmisel eetika jaoks niivõrd oluline roll. Mõistmisega seostub teatud asjade sisemine omaksvõtmine ja vaheväliselt peale surutud käitumismallide ja sisemiselt aktseptitud käitumise, stiilide ja hoiakute vahel on määratult suur. Et kui me võtame niisugused inimesed, keda nimetaksime kangelasteks, siis võib küsida, et milline kangelane, tõeline kangelane on kangelaseks saanud järgides väliseid norm, ei ainult väliseid norme. Kangelane on keegi, kes on oma elu muutnud täiuslikuks kunstiteoseks. Ta tegutseb nii, sest tema sisemine mõistmine ei võimalda talle alternatiivseid käitumisviise kuigi need alternatiivsed käitumisviisid oleks ehk teda kui inimest säästvad, aga teda kui isiksust lõhkuvad ja kangelase puhul. Mäe räägime just moraalsetest omadustest ja voorustasta. Ja et need asjad on sisemiselt läbi tajutud. Et kui me näiteks tänapäeval seame küsimuse prostitutsiooni legaliseerimise eest või siis prostitutsiooni teenuse nii-öelda tõkestamises et siis me näeme, et see hulk inimesi, kes on muutunud prostitutsiooni vastu võitlemise partei liidrid näiteks on suhteliselt üheülbaliseks inimesed, et vaatamata selle teema aktuaalsusele vaatamata asjaoludele, seda puudutatakse ajakigantos üpris tihti puudub selline asi nagu väärtus, diskussioon, tundub, et selle probleemi üle ei ole olemas sügavaid arutelusid, ma ise ei ole kuidagipidi kuulnud, et asjaomaseid isikuid näiteks prostituute oleks kas siis intervjueeritud või on ju põhimõtteliselt võimalik ka selline anonüümsus tabada. Aga ma arvan, et prostituutide hulgas võiks olla inimesi, kelle jaoks see on mitte lihtsalt töö kui elatise teenimine vaid miski, milles avaldub ka tema kutsumus. Järelikult prostitutsiooni puhul me saaksime rääkida ka kutse-eetikast, et selline asi on võimalik. Minu jaoks on see teemapüstitus natuke ootamatu ja siin mul tundub see konkreetselt see prostitutsiooni teema, mis ju hetkel on isegi väga aktuaalne, et me võtame seisukohti asjades, milles me tavaliselt suurt midagi ei tea. Ühelt poolt inimesed, kes ei kuulu selle valdkonna töö tegijate hulka et me romantiseerima neid inimesi, kes võib-olla seda tööd teevad või meil puudub kontakt nendega, nad, nad on väljaspool meie olemist ja see sotsiaalne taust seal taga vas. Kas need on asjad, mis nõuavad nagu rohkem läbirääkimist ja ka eetilisi küsimusi, kui see, et kas prostituut nagu naudib oma tööd või, või, või on tal mingi moraalikoodeks või, või mis iganes, ma ei tea? Noh, ma olen nagu pisut segaduses. No ma arvan, et need asjad tegelikult peaksid olema ju seotud, sest et noh, üheks kõige tugevamaks argumendiks, mis prostitutsiooni vastu esitatud on et see esiteks käib ühiskonna moraalile vastu ja teiseks, et see on naisterahvaste suhtes vägivaldne, et see riivab nende kodanikuõigusi, aga lisaks sellele inimeste väärikust kisub alla, eks ole, lisaks veel niisugused argumendid, mis on pigem statistilised ja mitte niisugused noh, ütleme filosoofilise väärtuselised Kui me siin räägime prostitutsioonis, siis küsimus ei ole mitte selles, et me tahaks anda siin mingit hinnangut, seda heaks kiita või halvaks laita. Küsimus on selles, et me otsustame liiga kergekäeliselt mõnede asjade üle, sellepärast et nii on kombeks otsustada. Praegu on nii, et kui keegi hakkab rääkima prositutsioonist midagi sügavamalt, sest talle vaadatakse otsa ja küsitakse, aga millest siin üldse rääkida on? Siin on ju kõik selge. Võib olla samamoodi oli 200 aastat tagasi, kui tabati abielurikkuja, siis tuli ta kindlasti hukatasid, millest siin enam rääkida, need kõik on selge. Me tahame pigem viidata sellele, et küsimus on väga keerukas ja siin ei tohiks langetada otsustusi lihtsalt selle põhjal, et nii on kombeks arvata. Ja kui me kõik koos eksime, eks ole see ju tõde. Jah, selles ongi tegelikult asi, et mida ma nagu püüaksin esile tuua, et meil on väga ühekülgne pilt ja ohtlikuks teeb asjaolu, et selle väga ühekülgse pildi taustal püüame teha mitte ainult kaalukaid üldistusi vaid et ka teha muudatusi seadusandluses. Ja et igasugune niisugune printsiip, mida ma just kirjeldasin, sõltumata sellest, kas see käib sõjaväelaste, prostituutide või mõne muu valdkonna tegelaste kohta on väär sest siin muudetakse seadust, tehakse niisuguseid eetilisi normeeringuid ilma sellele eelneks elementaarne asja mõistmine. Ja et mis dub eetikasse sisse. Tõsist eetikat ei saa teha lahus mõistmisest. Tõsi küll, on olemas niisugune mõiste nagu praktiline eetika ja praktiline eetika. Lihtsalt öeldes kujutab eetika rakendamist elulistel olukordadele väike pilke 20. sajandi eetika ajalukku. Ütleks, et 20. sajandi esimese poole eetika oli surmigav, tegeleti puhtloogiliste probleemidega, arvutati, mida eetikaväited endast kujutavad, millised on eetiliste lausungit, piirid, verifitseerimis, tingimused ja nii edasi Kasfaktides saab norme tuletada või, või mitte ja tõepoolest väga paljud inimesed, mitte ainult filosoofid leidsid, et eetika niisugusel kujul ei täida oma rolli. Eetika peab olema seotud eluga. Ja 20. sajandi lõpupoole tekkisid uued huvitavad eetika, arvut, meditsiinieetik, ka bioeetika loomaõiguste diskussioon, näiteks me tänapäeval loomade käitumisest tänu arenenud tehnoloogiale teame tunduvalt rohkem kui näiteks mõnikümmend, rääkimata mõnisada aastat tagasi. Noh, küsimused, mis seostuvad eutanaasia, abordi, terve kompleks, küsimusi, mis on oma loomult nagu seotud moraaliga ja et kui eetika nendega ei tegeleks, siis millega üldse eetika tegeleb, nüüd eetika hakkas nende asjadega tegelema ja me märkame konkreetseid, väga täpselt formuleeritud praktilise eetikaharusid, muuseas ka busines eetika kuulub näiteks nende nende hulka. Ja, aga et teine häda, mis on juhtunud, et niisugustes lokaalsetes regioonides näiteks ütleme, eetikas või siis ainult keskkonnaeetikas võis näiteks eetik, kes tegeleb üksnes meditsiini probleemidega, et väga sageli selline filosoofiast johtuv nagu mõistmine on kaduma läinud, puudub Ta muutunud uute normide väljatöötamise distsipliiniks. No ma tooks ühe niisuguse näite, mida üks praktilineetik tõsimeeli arutada. Ta arvutab näiteks niimoodi, et kas see on õige üks terve inimene organitest tühjaks lõigata. Eeldusel, et need organid leiaksid koha näiteks 10 haige inimese organismis. Üks inimene küll hukkub ja võib-olla ka vägivaldselt, aga kujutage ette, 10 teist inimest pääseb kumb on siis rohkem väärtuslik, kas 10 inimese niisugune elu või ühe inimesel. Kas ei ole eetika küsimus, võiks öelda, et see on küll, aga see on kunstlik ja abstraktne ja võiks öelda, et isegi raske on näha, kuidas selline asi, mis eetiliste probleemidega ikka kaasas käib, see on teatud moraalne tõsidus. Kuidas sellega sellise probleemi puhul on või siis võtame näiteks niisuguse küsimuse, mida väga pikalt on seoses loomaõigustega arutatud, et me tänapäeval või vähemasti üks osa inimesi enam ei arva, et inimesed oleksid või inimloomad oleks kuidagi privilegeeritumas olendid kui mitte inimloomad. Või kui siis seda arvatakse, siis see ei ole väga lihtne tuua niisugust eristust, et miks siis need inimloomad väärtuslikumaks peaksid olema, kui, kui, kui täis. Kujutagem ette üsna ellujääjate paati peale laevahukku, seal on viis olendid, aga paat kannab üksnes nelja ja paadis istuvad neli inimest üks uue koe. Et paat on kohe põhja minemas, siis tekib küsimus, et keda tuleks üle parda visata. Need, kes arvavad, et inimloomad on tunduvalt väärtuslikumad kui mitte inimloomad heidaksid meiega muidugi koera. Aga võib-olla on üks nende paadisolijate hulgas näiteks toime pannud hulga mõrvasid. Miks peaks niisugune inimene jätkuvalt paadis olema ja merre heidab tema üks vahva tubli koera. Aga kui me jätkuvalt arvame, et inimesed on kuidagi ikkagi privilegeeritumas, et siis meil peaksid olema mingisugused põhjused, miks me nii arvame, nii praktiline, eetikas loomaõiguste eest võitleb, ütleb, et suurendama koerte arvu, räägime näiteks miljonist koerast. Küsimus on siis niimoodi, et kas ühe inimese kui moraalselt korrumpeerunud inimese elu päästmine kaalub üles näiteks miljoni, väga vahva, toreda koera eluga. Ja niisugused küsimused tegelikult heidavad valgust küll filosoofilistel probleemidel nagu inimese loomus ja inimese ja looma vahekorra ja väärtuse suhteküsimused. Aga jällegi, et väga tihti niisugustes praktilise eetikavaldkondades on raske näha eetilist niisukest sügavuste mõistmist. Puudub see tõsidus, millega neid küsimusi arutatakse tõsiduse puudumise all. Ma ei pea silmas mitte seda, et ei ookeaniseerita, konvergents ei kirjutate artikleid vaid niisugust asja, et puudub mõistmine. Ja et eetika kasvab tegelikult välja filosoof just eetika ja filosoofia on, võiks öelda üks, et kui me vaatame filosoofia ajalugu ja leiame, et näiteks üks filosoof rohkem tunnetusteooriaga tegelenud ja ta ei ole kirjutanud otse sellist raamatut, mida pealkiri oleks eetika siis veidi sügavam pilk veenab, et eetika on sellele filosoofile väga delikaatne asi olnud ja tegelikult kogu oma filosoofiaga ta nuusutanudki. Niisugusel asjal nagu eetika ja eetikast ainult niimoodi täpselt saabki rääkida, nagu filosoof seda teinud on, et me avastame ka selliseid asju, et järelikult tundub mulle olevat ohtlik tendents, mis kutsuks eetikate koheselt käsu korras koolidesse sisse viima. Mis organiseeriks niisuguseid eetika, kiirkursusi, mis õpetaks ja tutvustaks inimesi sisse, eetiliste normidega, et neid õieti käituma panna. See, mida niisuguste tegevustega saavutatakse, on panna inimesi teatud viisil automaatidena käituma. Aga veel kord, kui ei ole mõistmist, siis ei ole eetikat ja kus on eetika ja sügavamas tähenduses, seal on alatega mõistmine. Kui laps peab käituma eetiliselt ilmata aru saaks, miks ta nii käitub siis Me kasvatame temast silmakirjaliku olendi ja see on kindlasti tegu, mida ei tasuks nii kergekäeliselt sooritama hakata, seda on juba sajandeid tehtud koolides. Ja kus oleme nii kaugele jõudnud, et võib-olla seda tehakse tänapäeval vähem kui varem. Kas me peame tõesti tegema pöörde tagasi? Sina ei pea mitte tapma, varastama, himustama ligemese naist ja nii edasi ja nii edasi. Kas need on universaalsed normikas, need kehtivad? Et näiteks niisugune norm, et reeturlus on halb. Et see näib suhteliselt universaalselt kehtivat, aga mida nimetada keeturluseks selles suhtes? Meil on üpris lai arvamuste diapasoon. Sama asi on, et mõrv on halb. Aga mis asi ikkagi on mõrv? Kas sõduri tapmine on mõrv? Öeldakse mõnikord ei ole, et sõdur on sõdur et tema on vabatahtlikult nii-öelda kadunud sõduriks, aga me ju teada, kui tihti sõdurit sellepärast et ma tooks hakanud vaid, et need on sinna vägisi pandud. Nii et ikkagi, millal siis toimub mõrv? Väga keerukas küsimus. Ja nii võib, iga sina ei pea mitte juures küsida. Mis asi on see, mida sa mitte ei pea. Selle määratlemine paraku on filosoofiline probleem. Ja siin on veel teine, millest me rääkida tahaksime. Et kust see sina ei pea, mitte oma jõu võtab ja miks ei saaks sellele vastata. Ka mina võin. Siinkohal jah, meie jutt pooleli, et jätkuda juba nädala pärast. Aitäh Mauritiuse Instituudi filosoofidele, Mart Raukase, leia emm kasakule kuulmiseni järgmisel reedel ütleb toimetaja maris Johannes ja jätkame ikka jutu praktilisest eetikast.