Sule silmad. Avatud peod vastutuult sõrmist läbilas vilistab maru. Nagu puu, seisa. Pea kohal, julgustav kuu. Torm veab jõkke, su pehkinud aru. Lase minna. Tuul naerab ribadeks. Sind. Mööduv rool, linnuparv jääb su hoida. Kuula teraselt. Et nüüd oled lindude hing Kuu lahkub ja jõe kohal koidab. Mis tunne on, kui valu muutub iluks? Lööb süda tühja. Hetkeks peatub hing ja vaatad kõrvalt, justkui aega paluks. Missioon on läbi korraks joobud ning koidiku lähk vaevu vajud unne. Ja rahutuseks kasvat kisu rahu. Küll korrutad, et kõik on paigas, ent just tasa kaalub, kõikumisse mahub ja hoopis enam algne element korratus või kord? Kumb oli enne? Pikki sajandeid sirgemat saatust on siin ja targemat teekonda nõutud. Vist on kõrgemad jõud selle soovi ees veidi kohmetud, kurvad ja nõutud. Kuidas kulgejad, nõnda ka valikud. Hinnaalandust uksel ei küsi. Ära kippujaks muutub hing, kui ta jõuetus hullunult valu ees püsib. Jõgi leevendab tuul toetab murdunud luid. Mets kaitseb ja põud maksab võlgu. Kus on vihma seal peaingel Miikael. Ja võib näha ta vappuvaid õlgu. Täna õhtul on luuleruumi saatel külas luuletaja ja hea kolleeg Eesti rahvusringhäälingust. Anneli Tõevere, Kaur. Tere. Tere. Ma tahan kohe ja öelda, et mul on kahetised, tunded. Mul on suur rõõm, et sa istud siin minu vastas luuleruumi saates ja mul on suur Rõõm, et minu ees on luulekogu mesiniku tütar ja ma olen nii kurb et see luulekogu on käsikirjaline ja ma tean juba mitut head sõpra, kes oleksid rõõmsad ja õnnelikud. Läks see raamat olemas, sest ma olen näinud ka tolle raamatu võimalik illustratsioone ja need on päris lummavad kauase käsikiri veel ootama peab. Ma ei tea, ma olen vilets asja ajajana ja ma olen vilets iseenda esiletõstjana ja ma olen väga hea uskujana, et asjad lähevad nii, nagu nad peavad minema. Nii et ma ei tea, tõesti, aus vastus on, et ma ei tea. Ma olen proovinud kahe kirjastuse kaudu Kultuurkapitali tuge saada, aga nende veski jahvatab omasoodu, et ma ei ole nagu mingit vimma endasse võtnud nende eitavate vastustega ja olen lihtsalt edasi kirjutanud ja ja usun edasi teksti enda jõusse. Selle kohta on Stanislaw Lemi oleks imetore lause. Ärgem heitke meelt, peab pärast üles korjama. Aga ma loodan, et see kogu tõesti on käegakatsutavas olekus õige pea olemas, sest see oleks suurepärane kingitus. Tõsiselt, kui nii peab minema, küll see siis läheb. Pärast seda, kui ma Ma hakkasin lugema sinu kolumne Maalehes ja avaldasin selle kohta poolehoidu, et nad mulle nii pööraselt meeldivad. Ja ma mäletan seda hetke, kui me kõnelesime, siis ma küsisin kord nagu sinise silmaga solistika luuletad ka. Ja täiesti siin ja praegu lambist ütles muidugi jah, luulet on küll. Ma pean nüüd endale tuhka pähe raputama, tegelikult oled sa ju ennast ilmutanud loomingus päris kümnekonna aasta jooksul ja kuivõrd looming on nii tihe ja paks, et sinna sisse võib natukene ära kaduda. Mina jalutasin tähele pannud. Aga miks ma selle äratundmise kätte sain, sest sinu sõnastus see meenutas mulle oma sõnatundlikkuse poolest kalligraafiat. Ta meenutas mulle seda, mis hakkab tänases päevas juba natukene harvaks jääma, et inimese isikupärane käekiri, too meie esitlus, võimalik vorm või seal väga tugevasti olemas. Ja see on ka sinu luules. Aga mu esimene küsimus on võib-olla veidi ketserlik. Sa oled hea kolleeg sinu ametinimetus on avalike suhete juht. Ja nüüd, kui ma loen sinu luuletusi, kus on selline hapra tiivuline ilu, märkaja udus, kõndija, vaikuse nautleja. Peab ametit, sisuliselt kastaneid, tulest, korjaja ametit. Kuidas seda ühendada? Minus on ilmselt alati olnud palju tahke. Kannustab edasi elus uudishimu. Ma pole kunagi mõelnud endast kui kirjanikust, kui luuletajast mul ei ole olnud, tähendab sellist unistust. See on läinud loogiliselt, nõnda. Mulle paistab, et kirjutama hakkavad inimesed, kes muidugi nad loevad, palju Nad märkavad ja nad on uurijad oma südames tahavad asjadest aru saada. Kirjutamise kaudu on meil võimalik hästi palju õppida. Ja sellel on ka omakorda mitu tahku. Aga nüüd ma lähen sinu küsimusest natukene eemale, sa küsisid, mismoodi ma neid erinevaid külgi endas kahlan kanda suudan või oskan. Need lihtsalt on üks ei välista teist ja lõppude lõpuks kirjutab tead ju sageli teenivadki hoopis millegi muuga endale elatist ja nagu sa isegi siin selgitasid pikalt seal sahtlis olev luulekogu ja kui ta ka ei oleks sahtlis olev luulekogu, ega sellega ma ei elaks. Aga see kõik ei tähenda, nagu minu töö ei pakuks mulle huvi. Olla meedias kättpidi ja seal selles uudiste sündimise protsessis osaleda on hästi õpetlik ja muuhulgas ka see töö on minu keele tundmist lihvinud. Kahtlemata lihtsalt mõtlen selle peale, et meediamasin on suur ja ähvardav jõud ja selles masinas olla kahjuks mutrike aidata kaasa selle masina toimimisele võib kahandada toda tundlikkust, isegi mõtlen ka nende kastanid süte peal korjamisega sa ei saa olla nii tundlik, kui sa oled oma luulemaailmas, kas ei ole mitte tänase päeva avatundlikkus kahaneb, sest kuularid söövad meie kõrvad. Kuvarit söövad meie silmad, klaviatuur sööb meie käekirja ja internet mälu ja, ja elektrooniline ikoonilisus võtab kujundlikkuse meie mõtlemisest ära, lõpeks kuidas tundlikkust hoida, kuidas tundlikkust säilitada, kuidas tundlikkust kasvatada. Kirjutamine luuletamine ja, ja kogu selles tiivulises maailmas, nagu sa ütled, olemine on minu jaoks vastumürk isegi. Ega ei peakski vastu, masinas mutrina ei peaks vastu. Igalühel on oma ja, ja või maailm uus on isegi mitmuses. Avardada oma elu, eks see on pannud mind kirjutama ilmselt sest kõik, kes kirjutavad, teavad, et nad saavad elada nii mitut elu, kui nad suudavad oma kujutlustest välja tuua ja esile Kanada. Selles on tohutu võlurikkus. Räägime näiteks ühest salapärasest nähtusest, mis kirjutamise juurde käib. Kui me midagi uut loome, siis me peame olema avatud ja selles avatud olemises juhtub midagi. Mul on plaan, kui midagi alustan. Mul on peas mingisugune skeem. Millest kõigest minu tekst just tema hakkab, aga sinna teksti minu, sellesse Taani imbub veel kusagilt midagi juurde selle kohta öelda inspiratsiooni ja sageli öeldaksegi selle kohta võib öelda sisemine hääl või jumalik hääl, kõik need on õiged ja kõik need on natukene puudulikud. See on veel midagi muud. Ja mis see on, see peab ilmselt jääma saladuseks. Tõnu Õnnepalu on hästi lühidalt selle minu pika jutu kokku võtnud, tan öelnud nõnda, et seda, mida ma tean kirjutades ei tea ma ei enne ega pärast kirjutamist. Ja mina olen selle nõksuga ära tabanud ühena paljudest ja nimel juba tasub kirjutada. Kas sellest tohikski rääkida, kui ta saladuseks peaks jääma? Tohib ikka, ega me seda tuuma ära ei aima, ega, ega see ta jääb omasoodu, ikka rääkimine teda ei taganud. Augustikuu Loomingus on üks tore usutlus luuletaja Eda Ahi ka ja, ja seal on üks tore mõte kuseda, noh, võtab kokku, luule sünni. Tsiteerin mõni luule tuleb tõesti, sellest kukub käisest. Üks kulutab palju tinti, teine eelistab valada, südame veeretanud. Tulemus võib olla sama. Kuidas siis ikkagi sünnivad sinu tekstid? Verest tindist? Nad tulevad tõesti omasoodu, et. Ma olen kirjutanud erinevates vormides ja see vorm ei olegi nii nii palju tähtis. Kui proosa puhul, sa istud maha ja see on tõesti nagu tegevus. Siis luule puhul ma ei istu kunagi maha, vaid ma lihtsalt olen elan, teen oma tegemisi ja, ja luuletus tuleb. Ta tuleb mis tahes hetkel, sageli on tulnud roolis istudes jalutades jalutamine on väga hea luuletamiseks. Minusugusele küll küpsada, kosub ja kosub ja isegi nõnda olnud ka, et ma jõuan koju ja kirjutan kaks luuletust või kolm luuletust aga need on, on sellised paremad, rikkamad perioodid, see ei ole alati nii, et sa võid ka olla kuude kaupa voice. Ükski luuletus õigub. Ja siis, sina, kes sa oled siiani sahtli luuletaja suurel määral. Ütle, kas sa võtad ka mõnikord neid sealt sahtlist välja ja vaatad üle ja, ja toimetad uuesti vähesel määral mitte palju, palju nad on juba sündinud, siis, siis annad. Tegelikult üsna valmis valmis ja, ja see on ka teiste vormide puhul, nii ka proosa puhul jaga esseistika puhul, mida ma lähen, kirjutan. Nüüd me peaksime kuidagi varasemasse aega jõudma, et kuidas sa üldse kirjutamiseni jõudsid või mis olid need esimesed ajendid või eeskujud või kust nad tulid. Kirjutamise esimesed mälestused on mul selles mõttes huvitavad, et ma räägin kirjutama õppimisest. Ema ja isa sellega ei tegelenud üldse, vaid ma õppisin lihtsalt nagu oma pead. Meil olid majas vähemalt lapsed kes võib-olla märkasid, et ma õpin kiiresti ja ma kuidagi nende kõrvalt õppisin. Mul ei ole sellest väga palju mälestusi, küll aga mälestus sellest, et kui ma olin viieaastane, siis sünnipäevakutsed kirjutasin ise valmis. Ja sealt edasi. Esimese luuletuse kirjutasin, noh see on klassikaline kolmeteistaastaselt. Mul oli selline pisikene nahkkaantega märkmik hästi pisikeses käekirjas. Eeskujusid on palju olnud muidugi. Kui lihtsalt läbisegi ja ilma tähtsuse järjekorrata hakata nimetama? Õnnepalu kindlasti. Ott Arder, Juhan Viiding. Indrek Hirv ja tema tütar tui hirv kes on minu teada ainult ühe pisikese kogumikku avaldanud, aga mis mulle väga väga meeldis. Puškini siis ei saa kuidagi mööda, minu arust Jevgenia, ma nägin, on geniaalne see tegevust liin, rääkimata vormist ja mis on ka eesti keeles imeheas tõlkes ilmunud. Neid on ja minu jaoks on tähtis ka see, et ega siis ületamiseks ei ei ole tarvis inspiratsiooni hankida ainult luulest, see on igal pool ümberringi, näiteks Arvo Pärt on minu jaoks täielik poeet. Ja enamgi veel. Tahan selle pildi sisse, kus on tüdruk mererannas. Sinna tema olemisse istub nii et püsti kannad. Peale tema on seal pilved. Tuul viib rannast merevahtu täna sinna, kus on sirged teed ja kasvab kaarna rohtu. Tahan olla oma vana viis või kuus või seitse suve. Tahan juua külma kama, kaitsta putukate huve. Moody põlved liivas, istuksime ajast väljas, sassis juuksed, nägu riivaks, õhtuks oleksime näljas. Võtaksime kaasa liivalt, ainult mõne merekarbi. Põdrakärbsed paluks tiivad, lendaks koju läbi pargi. Korvule võõrasema unetule Ööviiul arglikule hiirehernes, isekale nartsiss, võlurile rõhu mõõk õnnetule armastajale murtud süda, düsgraafikule ane moon, unistajale sinilill päeva vargale päevakübar, kerge jalgsele käoking, unustajale meelespea ägedale tulikas luuletajale kuu vihm, minejale jumalakäpp ja roos on roos on roos. Ja kui sa tuled, siis too mulle kleit, mis mahub läbi lukuaugu. Kaks paari pilvekiust, kingi, kodustatud ämblik, kes teab vanasõnu. Üks karv tiigri igast triibust. Jalutuskepp peole, hallhülgepisar ja liblika kuninga lehvik. 25. tund ja igavene suvi. Elevantide tarkus, vaalalaulude igatsus, vareste väsimus. Ja üheaegselt vabasta töölt kõik maailma börsimaaklerid. Kui sa kõike seda teed, siis usun, et armastad mind. Ja et sa oledki päriselt olemas. Vist väga harva ütled õrnu sõnu neid tõelisi, nii rumalaid ja suuri, kuid mitu korda päevas oma palveid küll saadad koduukselt linnatuuri. Su mõte liigub paljalt väga otse, ei ole tahtmist riietada lauseid või köita kokku vägivald sel viisil, et oleks kenam sõnu ligikaudseid. Sa parem hoiad kokku, Lemiteerid ka ühe sõna saadetis ju kaalub. Ja kahe sõna kaupa vaevoveerid. Ma armastan. Ja äkki kõik on kaalul. Aevastasin Luxemburgi aia lähistel Pariisi vasakkaldal kus meeldib huvitajatele. Ühel maikuu pärastlõunal, mil ilm ei olnudki nii soe, kui olin arvanud. Üks mees naeratas, seisatas, ütles mõne lause. Ta oleks soovinud vaevastajaga tutvust teha. Sel mehel luksemburgi aia lähistel Pariisi vasakkaldal, kus meeldib uitajatele. Ühel maikuu pärastlõunal mil ilm ei olnudki nii soe, kui olin arvanud. Oleks võinud olla rohkem õnne, et kohata minu asemel kedagi teist. Vallalist. Oleks olnud ilus kohtumise lugu rääkimiseks lastelastele. Kes mängis Me akna all suupillipala ja seejärel kiiresti kadus. See juhtus sel hommikul hämaras vara. Siis oli just lõppenud sadu. Nüüd mõtlen, kus kõnnib ja kellega ta ja miks ta meid kaasa ei võtnud. Jalgvärava ees, tema kinnas on maas. Päike kõnnitee soojaks on kütnud. Muusika korduma jäigi mu peas veel kauaks. Nüüd väljas on lumi. Ma õpin, suupillimängu on hea. Aknalauale maandub üks tuvi. Täna tõuseme maailma kohale üle Ülase välude raba. Läbi liblika pilvede lendame. Näeme koopaid, kus nahkhiiri magab. Mööda kirikuist hakkide parvega. Kuni silmame Matsalu randa. Üksikhirv, näe, murdunud sarvega. Sõrve majakas riivab mu kanda. Skoone kohal, mu armas, jään, on alles. Vaatan sind ja ma tean, mida tunned. Kui tuhm jäid oliivipuid, märkad? Kogu pealkiri on mesiniku tütar. Kuidas tuli Pealkiri? Mina olengi mesiniku tütar. Natukene mõtisklesin, kas see on äkki liiga enesekeskne niimoodi nimetada, aga see paistis mulle hästi täpne, et see meeleolude kogum, mis siin on Ongi ühe mesiniku tütre meeleolude kogum ja tema maailmad tema mõttelennud ja unenäod ja ja tegelik elu. Mulle selline isikustamine tundus kõige täpsem mesiniku tütar, minu isa on mesinik ja tema isa oli mesinik. Ja mul on Endalgi käsi selle juures tegev olnud, kuidas mesilastega ringi käimine. Täpselt on mälestusi sellest ajast, kui ma olin veel laps. Mul on omane, et ma võin väikeseid asju vaatama jääda pikale ja ma jäin vaatama ka mesitaru lennuava juures seda saginat ja mis värvi olid parasjagu need õietolmust, püksid mesilaste jalgade ümber ja kogu seda nende sagimist. Ja mai näete, et ma oleks korda keegi nõelata saanud oma uudishimu juures ja nende tõesti sealsamas lähedal istudes ja ja vanaisa kõrval veel seal ümber askeldades. Meid lapsi hoiatati, hoiti eemale, aga, aga see Olnud nii ka väga ranged, ju ju siis ka vanaema, kes rohkem muretses, tabas ära, et et midagi seal on. Need mesiniku tütart. Mesilased on väga targad. Küllap nad teavad, keda hoida. Aga sinu luulekogus on üldse palju tiivulisust. Väga palju tiiva motiive, lennumotiive. Mis on sinu jaoks? Oled sa lennanud? Ma ei mõtle lennukiga. No olen ikka, olen ja lendamine ongi tähtis ja ma tahaks, et kõiki lendaksid punas ja need on unes ja ka ilmsi, selles mõttes, et uned ja unistamine, et nad on natuke nagu ühest koest. Et hingamine on tohutu igatsusi jällegi sellesama avaruse järele avaruse järele, mis meil päriselus ja oma argirütmis kipub nappima. Lendad kõrgemale ja näed rohkem ja, ja elad rohkem. Mul on sellised läbi tähistaevakihutamise una näod, et ma tohutul kiirusel pea eessööst alla ja see unenägu alati tuleb üks ja sama unenägu tuleb ärkveloleku ja une piiril. Ma ei ole veel sügavasti magama jäänud ja ka lihtsalt ühel hetkel hakkan pea ees allapoole kihutama ja ja sellest välja tulles on kehas kihutamise tunne nii tugevalt. Tegelik, et see on. Jällegi miski, mis on saladus ja ma ei tea, miks. Ja ka kogemust vanale lendajale kuidas sa sinna ülesse saad? Kui sa alla hakkadki tulen ise, sinu punkt, kus sa tulema hakkad, ongi juba kõrgelt. See algabki sealt ja ma olen juba seal kust kihutada, alla. Minu lendamised algavad sageli sellest, et ma pean ennast õhku tõstma. Ka seda on mul olnud ja üks võimsam õhku tõstmine unenägu on selline, kus ma ainult ühe käetoel. Üks käsi oli nagu tiib ja ka niimoodi jõudsin üles. Selle luulekogu tiivulisust me juba märkasime, aga seal on ka väga palju juttu puudest puu ja temaga riimuka, millegipärast kuu. Puust on palju juttu. Oskad sa midagi kosta selle peale? Kuulasin sind ja mõtlesin, et minu, ma ei ole ise niimoodi sõnastanudki, et selles luulekogus on palju tiivulisust ja et on juttu puust ja kuust, mis sellega riimub. Ma ise tunnen hoopis selle luulekogu juures heledust vajadust. Ja mis ongi mõlemad elu osad. Edu loomulik valgus ongi selline, et et seal on mõlemat ja nii on ka minu kogus. Kui sa nüüd küsid otse puu muidugi on on võimas sümbol ja sümbolid huvitavad, ma märkan neid ja ma püüan neid mõtestada, püüan enda elu nende järgi isegi natukene seada. Puu on võimas, sümbolkuust rääkimata. Ma loodan ise, et nende sümbolite taga on sisu, mida igaüks saab iseenda jaoks lahti mõtestada ja tunnetada ja nii nagu ikka, tekst on avatud ja kujuneb ka lugeja peas. Selles luulekogus on palju igatsust. Aga kas sa võiksid natukene rääkida sellest väikese tüdruku igatsusest või mis on see see maailm, kuhu saad tagasi igatseda? Maale ma olen maatüdruk kasvanud sellises külas, kus oli kõik olemas. Läksid paar sammu ühes suunas, Jädalid jõe ääres olid avaral luhal, läksid natuke teises suunas, olid metsas läksid kolmandas suunas, olid kirikus ja kirikuaias. See on väikene Kadrina olev Virumaal. Ja lisaks oli seal minu vanemate aed. Nii aiaga on üldse selline huvitav lugu, et Aiad on minu ümber olnudki nagu kogu aeg, sest et minu mõlemal vanaemal ja vanaisal olid aiad, nii nagu minu emal ja isal ja nüüd on, nüüd olen ka mina ise aednik aednikuks kasvanud. Nii et jällegi üks suur sümbol. Ja oluline asi minu jaoks, mis on ning kujundanud ma arvan, väga-väga palju. Aga ma igatsen jah, maale ma igatsen. Teades, et samas ja ära tundes, kui hästi on minu elu praegu korraldatud, sest ma elan nõmmel pääskülas ja seal elataksegi nagu külas, seal on selline mõnus rütm, on just vahepealne, et tegelikult ma ju vajan linna ka praegu selles eluetapis, kus ma olen, mulle meeldib linnaelu ka. Aga see ei võta ära igatsust. Aiamotiiv on väga sage ka sinu kolumnedes. Nüüd ma tahaks tsiteerida sind ennast sõnadest maailmas. Selline tsitaat või lõik. Sümbolina tähistab aed hingeaia eest hoolitsedes kanname hoolt ka oma hinge eest. On ilus märgata, et aia inimesi tuleb juurde. Millele see tähelepanek tugineb? Hoia inimest tuleb juurde on tulnud juurde sellest ajast, kui algas majanduslangus. Nüüd jälle on kuidagi au sisse tulnud endale toidu kasvatamine. Et seda lihtsalt märkab inimeste juttudes ja märkab meedias. Ma ei ole käinud nagu uurimas ja täpset loendit muidugi ei ole selle kohta, need on lihtsalt minu tähelepanekud, et niimoodi on. Et see majanduslangus on toonud kaasa midagi head, tõeliselt head. Mulle tundub, et luuletajaks olemine on ju ka hingeaedniku ametit pidamine. Olete nõus? Ja ma olen nõus ja ma mõtlengi, et hingeaednikke on ju palju. Lelualal võib olla hingeaednik. See ei piirdu muidugi ainult selle tegeliku aiaga, vaid et see on ikka väga avar mõiste ja laieneb ka õpetajana aednika arst, hea arst on aednik ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Aitüma selle. Tänase kohtumise eest siin luuleruumi saates. Mõtlesin, mis on see, millega sind üllatada ja ma väga oleks tahtnud täna võtta kaasa ühe kimbukese vihmaluulet, aga ma olin, aga ma olin jännis just sellepärast, et kõik teised võõrasema, tööriiulid, hiireherned, nartsissid, võsu, mõõgad, murtud, süda, Anemoonitsiinil, päevakübarad, käokingad meeles, pead, tulikad, jumal, käpad. Ja roosid need on, need on mu silme ees. Jänni. Kuidas näeb välja kuurism? Minu vanaema aias kasvas kuu vihm ja ta on selline. Natukene meenutab murtud südant aga ta on madalam ja ka niisugune kaarjas oks. Hüljes on kuu värvi pisikesed õied. Sellised kahvatud piimjad natukene. Igatahes jääb see nüüd küll minu hinge peale et ühe kimbukese kuu vihma tahan ma sulle tuua, aitäh. Ma täna öösel kardan hiirte viha. Neist igaüks võib tõde näkku öelda. Ma pakun neile küpsetatud liha. Kuid mida võiksin magustoiduks mõelda? Jään ärkvele ja keedan šokolaadi. Ning unejutuks loen veel Williamsi. Mul veab, sest hiired kiidavad mu praadi. Ja homme öösel juurde toovad teisi. Kas kurbus imbub sügiseti läbi maa või sellest, et nii vara süüdatakse, tuled? Kas ehk saabub sealt, kust saab sõbra sõnadest, kui tal on mured? Laulust, mida kuulan nädalaid ja kuid, või tuulest lahkuma, mis sunnib lehti puid vahel läbi õhu alla sajab lindudelt. Neid kauneid tiivulisi näha lahkumas. See tühistab mu tuju. Ja kõik, mis jääb. Siis võtab teise kuju. Täna napib lauseid ja ma tajun ühe sõna jõudu. Kui on sõnu juba rohkem. Tunnen endas tõusmas õudu. Parem öelda, minek juba kootus igavesti lähen sina kaugel, kaugel sammud, võimatu ja valus. Kähe. Nägin unes, kuidas jumal muutis kiviks, kõik, kes armastasid vale inimest vaatas uskumatult palju silmi ihust, Kaledast ja kivisest. Vaid üheks päevaks. Nii see jäi. Kuid kuidas mõnitati neid, kuis naerdi nelja äkina kaarjaist, kivid said natuke sügelema, jäid ootel järgmist jumalikku nalja. Hirm halvata võis hinge koolipoisil kes kandnud vaprus vande internaadis. Keskööd on jooksmas kriiti, hoides pihus kuulaternaks ja kirik heitmas varju. Lund, päevastele kuhjanud kokku tuul. Külm kipitab nii südames kui ilus. Poiss hingab raskelt. Surnukuur siinsamas. Uks maksatab, kas pakasest, kes teab just uksele ta kriit peab jätma risti. See tehtud vaikus tiheneb ja sööbib. Teeb iga samm nüüd talumatult müra. Kas tõesti oli rumal võtta riski? Jääb seisma, siis käed punased, ranged ta julgust, päevavalgel hindab klass. Mis öelda siis, mismoodi tunne oli? Nii palju riste külmunud lilled, pärjad ja suured puud, teerajad, uinunud, hakid? Ei, teame küll, kui suur on surmavoli. Muu on nagu kirik võimsaks kasvanud taevasse usutav oksad nagu tornid. Lehed nagu oreliviled, laulavad tuules. Pakub kaitset sellele, kes teab loota. Mesiniku tütar kardab vaid väheseid asju. Ta teab, mida tähendab mürgine nõel ja oskab sellest hoiduda sest igatseb rahu. Ja sugugi mitte ainult mesilastest mõeldes. Sugugi mitte ainult mesilastest. Iga me samm on palvetööle ja koju jamale koeraga õue. Iga samm on palve. Seistes sipelgapesa kõrval kuulates kuivade okaste krõbinat pesas mõtlen sipelga väikene samm on samuti palve. Kuulsite luuleruumi saadet mesiniku tütar. Oma luuletusi seni avaldamata kogust esitas Anneli Tõevere, Kaur. Saate helirežissöör ja muusikaline kujundaja oli Külliki Valdma. Toimetaja Toomas Lõhmuste. Raadioteater 2014.