Kuuleme täna õhtul teist osa Federico Garcia Lorca luulepõimikust Malaguenja millal raadiole seadnud ja muusikaliselt kujundanud Lauri Kaldoja kava esitab Maret Mursa tormis. Surm astub sisse ja näi kõrtsi uksest kitarrikeelte sügardee mööduvaid, musti täkkeiat, usaseid inimesi kannab. Jaan soolane hõng. Ja naise ihulõhn palavikustes Tarvutides mererannal. Surm astub sisse ja lai ja. Ja välja ja sisse astub surm. Kõrtsi uksest. Kui ma kord suren, pange kitarriga kuus mind mulda unele. Kui ma kord suren apelsinide ja müntide vahele unele Kui ma kord suren, võin saada võid tuulelipuks. See mõne mure. Poolkuu. Kuu aeglaselt vee peal kõnnib. Uit ajama sügavat vaikust. Kuu kõnnib. Capta värelev paistus. Nooroksake. Peegliks aga arvab jões hõljuvat laiku. Mu südamel, nii nagu ussil on maha aetud, vanakest. Siinse ongi nüüd mu pihus mett täis ja kaetud haavadest kus mõtted jäid, mis tegid, pesi sugurutades kõik lill, roos, need, mida haisid kahekesi, nii kristus kui ka kurat, kuusk. Sa vilets katsid kinni tihti mu kujutluste tähesära. Ah, koltunud tärganud Digisti neist soovidest, mis hiitsin ära. Neel teadmis looteid silme ette sust kerkib. Kui sind vaatan vaid inimeseta ihade, skelette romantika, värss, muumiaid. Kas peaksin su ehk riputama mussentimendi muuseumi? Valuliiliad niisama, on seal nii külmad nagu lumi. Või ehk sind männi latva seada vanus armuraamat, et siis saaksid ööbikult kort teada, kuis kõlab tema koiduviis. Maja on tähtede eest endasse sulgunud. Kuus ööbikut akna võrrel kurdavad kurbust. Kitarridega käib rahvas, ohkab ja läheb kust tuldud. Kuus keelt. Kitarr paneb nutma uned. Need heitvate hingede nuuksed pääsevad vallata ümarast suust. Ja otsekui tarand Nendel suure täheda koob ET küttida, ohked pida voolata mustast puust paagist. Pideval. Külmal purskkaevul puhkab mu süda, hiljukesi. Unustus, ämblik, nähi, kõik võrkudega läbi. Seal oma laule laulab talle purskkaevuvesi. Unustus, ämblik, nähi, kõik võrkudega läbi. Oma armastust, pihib musid ahiljukesi. Vaikuse ämblik. Kanna ta üles hala, kangas. Ja tumeda na kuulab teda purskkaevuvesi. Vaikus, ämblik. Kanna ta üle salakangas. Külma veega, mu südant piisutas ja pesi paar valgeid kaugeid käsi. Peatage vete vägi. Rõõmu lauluga üles. Teda lennutas vesi. Paar valgeid kaugeid käsi. Kõik võidab vetevägi. Üks teokarp minule toodi, seal sees lööb laulu. Mu südamesse, sealt tullwaklesi täisööst ja hõbedast galakesi. Üks teokarp minule toodi. Üks teokarp minule toodi. Seal sees lööb laulu maakaardi meri mu südamesse, sealt tulvavesi täisööst ja hõbedast galakesi. Üks teokarp minule toodi. Seal sees lööb laulu maakaardi meri mu südamesse, sealt tuli Batesi täisööst ja hõbedast galakesi. Üks teokarp. Minule toodi. Kõrge xurrajad pine. Linnutiivuline. On peeglite kohal? Tuule all päevakoda. Puhub läänest üks tulekeeli ja pistoda südamesse ees. Üks võnge käib üle tee nagu veriseks pingul keel või määratu Barr, oleks see igal pool oma ees. Näen pistoda südame sees. Kuulsite Federico Garcia Lorca luulet Maret Mursa tormis esituses. Värsid tõlkis Ain Kaalep, kava koostise kujundas muusikaliselt Lauri Kaldoja. Saates kõlasid Kuldar singi heliteosed. Helirežissöör oli Külliki Valdma. Raadioteater 2014.