Tere vikerraadiokuulajatele stuudios Hardo Aasmäe, Uku Toom. Oleme tänase teema välja kuulutanud küsimusena, mida arvavad valgevenelased ja küsimus on tingitud sellest viimaste presidendivalimiste ja opositsiooni väljaastumiste või õieti väljaastumiste ponnistuste taustal on käinud meil kogu aeg arutelu, mida tahab tegelikult Valgevene rahvas. Kas ta tahab Lukašenko kukutamist, aga kardab oma seisukohti välja öelda või anda Lukashenkoga rahul ja protesteerib Meeli igasuguste välismaiste Häsitajate vastu? Hardo Aasmäe, mida arvata? No nii nagu iga igal asjal siin maises ilmas on ka oma eellugu ja selleks, et mõista seda, mida võiks Valgevene rahvas arvata ja mida ta tegelikult arvab, see tuleb ikkagi sugeneb ikkagi aegade hämarusest. Ja kui me hakkame mõtlema selle Valgevene ühiskonna peale, siis siis võib-olla algatuseks kirjeldaks seda kuvandit, mis meil on nagu Valgevenest tekitatud. Et, et seal on üks niisugune veider, veidi kohmakas ja hirmus vene-meelne president, kes mängib hokit, juhatab põllutöid ja, ja on sattunud lääne viha alla ja rahvas on niisugune tühi, ei saa aru, on rahul sellega, et nõukogude aegne lipp on taastatud ja nõukogude aegne hümn on taastatud ja üldse on kujund kujutatud Valgevenest tema rahvast ja tema valitsemisest. Selline kuvand, et tegemist on võib-olla natuke isegi mingi niisuguste kilplaste või nagu soomlastena see tühma tühma rahvased tühma riik, et nad ei saa aru. Ja vaata nüüd muudkui aga lohisevad sinna, on Venemaa mõjusfääri ja ja, ja Lukašenko võiksid nad ju kukutada, et enne neil oli ju Šuškevitš, kes juhtis, näid demokraatiale ja, ja kõik nagu kehitavad õlgu. Aga aga Lukashenko on veel niuke mees, kellele Valgevenest on vähe, vaid, kes tahaks ka kogu Venemaad. Aga, aga see tühiasi on muide juba täpsustus, nimelt kui ütleme räägitakse meil Lukaženkost, siis miskipärast ükski meie artikkel, kuigi iga artikkel ajalehes võiks lõppeda sellega, et on see Lukašenko, mis on, aga tema üks taotlusi on see, et ta iga teine aasta tahaks olla Venemaa president. Ehk ehk see annaks juba nagu sellele asjale veidi värvi, mis näitab, et, et me võime sellesse Lukaženko suhtuda kuidas tahes, igal juhul tühi koht on ta nüüd nagu kõige vähem. Ja, ja kahjuks oleme me ilmselt niisuguse nõukogude aegse mõttelaadi küüsis, mida toidab lääne niisugune õpitud abitus. Sest need jälle ei kujuta üldse ette, et võib see maailm kuidagi teistsugune olla. Sellepärast et ütleme, niisuguse läänemaailma põhilisi mõtlemisprintsiipe kujundavad Ameerika Ühendriigid. Ühelt poolt, aga Ameerika ühendriikidel on ju ainult üks arusaam maailmast, see on demokraatia, kus seda ei ole, seal võib tekkida kurjuse impeerium, ameeriklased on ju, on ju selles mõttes niisugune teatud mõttes mihuke naljakas ühiskond, et et kui neil on näha, et on maailmas kusagil probleemi Ameerika huvides on vaja reageerida sellele siis nad siirduvad sinna kohale asuvad demokraatiat rajama. Tõenäoliselt selgub üsna varsti demokraatia juurde, seal see pinnas on kivine ehk kõle ja rahvas on kuidagi teisiti asjadest aru saanud ja siis nad tulevad nina verise ninaga tagasi. Ja kui on vaja asi lõplikult ära lahendada, siis küsivad Briti peaministrit nõu, sest nemad on nagu vilunud imperialistid ja kui me vaatame brittide asjaajamist maailmas, siis nad kusagil, kus nad on noh, ütleme, mingi ala hõivanud näiteks rodeesia Jan, jah, sama Nad ei kippunud seal mingit demokraatiat rajama, vaid püüdsid suguharupealike kokku leppida, kuidas ühist valitsemist jätkata. Nii et nagu öeldakse, konkureerivad riigid ei saaks nagu loodusvarade kallale saks seal kaubelda. Ikkagi välis- ja kaitsepoliitika oleks ikka briti krooni käes. Ja nüüd tänu sellele on meil ka tekkinud niisugune kujutelm, et kui ei ole nagu demokraatia, et, et siis rahvas on vähearenenud, eks ole, ei ole jõudnud ühiskondlikult edasi noh, ütleme mingi kolmas sammas on nõrk ja, ja, ja seetõttu on, on meil ka nagu ajakirjanduses kukkunud, see mingisse väga kummalisse arusaamatuse auku ja ainukesed piiksatused tulevad sealt selle vastu tulevad täiesti ebaadekvaatsed, sest mõni hakkab keerdu, aga nad on ju täiesti rahul ja, ja mis te seda Lukashenkot nagu nöögi ja tegelikult nukas Lukashenkot on põhjust nöökida, aga, aga ei ole mingit alust arvata, et Valgevene rahval ei oleks nagu motiivi. Et see asi on praegu nii, nagu ta on. Ei ole alust arvata, et Valgevene rahvas ei saanud millestki aru, nad saavad suurepäraselt aru ja neil peavad olema mingid motiivid, miks tänaseni ei ole ühiskonnas nagu öeldakse, see surve seal aurukatlas jõudnud sinnani, et nad on Lukaženkost vabanenud. Aga me tunnikese jooksul jõuame veel rääkida sellest, et ega me seda Lukashenkot vana rebast veel ei tea kuhu see mees veel tegelikult pöörab ja ei ole see välistatud, et, et me räägime Lukaženkost veel näiteks seitsme aasta pärast ja siis juba hoopis mingis teises võtmes. Sest et mõelgem ainult seda, kuidas kolm-neli aastat tagasi räägiti niisugusest mehest nagu Vorooninist, kes praegu on Moldova peaminister, kes tol ajal oli kommunistliku partei peasekretär Moldovas ja muide, on ka täna ja Moldova on muide ka täna ainuke riik Euroopas, mida juhib kommunistlik parte. Tei. Ja miskipärast võetakse seda lugupeetud Voroonid vastu nii Washingtonis kui ka Londonis. Ja kuigi ütleme kusagil kuus, seitse aastat tagasi ei tahtnud temast keegi teada ja temast nähti kui mingite äärmist koledat kolli, kes kohe veab Moldova tagasi kommunismi tagasi Venemaa kiiluvett. Ja noh, ma ei tea veel, mida kõike, eks ole, see hirmus Voroonin võib ära teha. Ja nüüd selleks, et hakata veidi lahti harutama seda, miks Valgevene olukord on selline ja mis seal tegelikult võiks toimuda võiks meenutada veidi minevikku, sest kõik me oleme pärit oma minevikust ja niisugune rahva meelelaad on paratamatult ka sealt pärit. Ja kõigepealt vaataks lähimineviku ja kui me nüüd mõtleme, need, kes on ütleme, 40 meie raadiokuulajatest neljakümneaastased ja natuke vanemad, kes veel nõukogude aega nagu mäletavad seda ehedat nõukogude aega, mitte seda perestroika, kus juba niuksed Nõukogude standardid olid kadunud, aga vaatame nõukogude aega, siis mis hakkab Valgevene puhul silma Valgevenet ametlikult loeti üheks tähtsamaks liiduvabariigiks hakkas temast oli midagi eriti kuulda. Kas Valgevenes olid mingid üleliidulised, eriti kangelaslikud TÖÖ, kangelased Stahanovlased või noh, ma ei tea, mingi mingi liikumine Valgevenest õiget, ühtegi liikumist nagu ei, ei alanud Valgevenes, minu mäletamist järgi ei olnud ühtegi üleliidulise ülitähtsusega näiteks sotside kangelast, keda näidati kõikidele liiduvabariikidel kui eeskuju. Valgevenes ei olnud tegelikult ka ühtegi mingit nihukest hiiglaslikku tööstusettevõtet, mille eeskuju näiteks plaani täitmisele mingisugustel liikumistega oleks esile toodud ja ainuke, millest räägiti, oli Minski traktoritehas temast rääkides seepärast, et et Belarus nägid põllul kõik, aga, aga räägiti tegelikult ametlikest direktiiv dokumendist tegelikult Hanki tehas. Ja, ja, ja meie inimesed teadsid sellepärast, et Belarus, traktor, eks ole teda teda vist sipelgas, kui ma õieti mäletan, et see toimis täiesti Valgevenele omaselt niisugusel alalhoidlikul moel. Ehk teisisõnu, ma mäletan veel raadioid ja oli veel raadiot ja oliga raadiotehas ja muidugi ütleme niimoodi, et see raadiot, mida meie saime osta, oli ka laiatarve tsehh tegelikult toodeti noh, neid sõjaväeraadioid ja kõike, kõike, mida siis armeele tarvis. Sealt jääb esimene mulje, et Valgevene oli nisukene alalhoidlik kant. Nüüd teiselt poolt, kui me meenutame seda, et valgevene rahvuslusest oli ka hirmus vähe juttu ja mõtleme nüüd natuke teise maailmasõja peale, noh, hästi, meil oli siin oma vahvenessess, eks ole, oli Lätis, oli, Leedus oli, oli väga-väga kõvad tegijad, selles ütleme, niuksed vene ja nõukogudevastased olid Ukrainas olid, olid krimmitatarlased ja kõik need. Aga kas me oleme kuulnud midagi Valgevene väeosadest? Ainukene, mida me oleme kuulnud laialdaselt partisaniliikumisest ja, ja see tundub loodest ja soodest ja rabadest ja partisanirajoonidest ja kui nüüd hakata seda asja veidi hoolsamalt uurima, siis Nõukogude historiograafia loomulikult tolleaegsete Valgevene parteitegelased rõhutas, et Valgevene rahvas kohe seal seda nõukogude võimu asja ajamas ja kui fašistlikud röövvallutajad saabusid, siis valgevene rahvas läks metsa ja nii edasi. Kui nüüd ikka veidi põhjalikumalt vaadata, siis Valgevene partisanid alustasid sakslaste vastaseid operatsioone alles 44. aastal ja nendesse partisani salkadesse tulid nõndanimetatud, nagu tollel ajal Valgevenes nimetati komissarid kusagil 43. aastal ja nüüd võib küsida, mida nad seal metsas tegid. Ja tegelikult valgevenelased on meile selles mõttes väga hingelähedased inimesed. Et ma olen siin raadio stuudios vist kunagi lausa seda öelnud, et minu vanaisa õpetas mind, et kui on nii segased ajad, et enam ei saa aru, mis toimub siis, kui metsaviina ajama küll iga mees teeb oma aruga, kuidas sealt välja tulla ja Valgevenest käitusid, täpselt samamoodi tulid segased ajad, kari metsarahvas metsa, sealt tekkisid need nõndanimetatud suured partisanirajoonid. Aga egas sakslastel nendega ka väga asja ei olnud, sest sest nemad hakkasid seal oma elu elama riigi maksnud. Muidugi ei maksnud koormise sakslastele ka selles mõttes, et nad olid nagu, nagu ütleme, mingid sabotöörid, eks ole, aga teiselt poolt käitusid väga alalhoidliku rahvana, et nad viisid suurem madina eest, viisid oma inimesed varju ja kui nüüd vaadata veel natukene edasi, siis läbi Valgevene läksid mõned raudteed, millega sakslased varustasid oma vägesid, aga raudteed valvasid pakid. Ja arvata nüüd seda, et slovakid oleks nüüd olnud mingid erilised vaimustunud Saksamaa poolehoidjad ja eriti eriti innukalt nagu mingit saksa asja ajanud siis see on sügav eksitus ja tõenäoliselt oli seal mingi veider staatuskvoo selles mõttes, et veis veider tasakaal, et valgevenelased oli üks Osele metsas, muide nagu Eestiski, sest ega metsavennad on mitte ainult 41, vaid metsavennad olid ka 42 43, need, kes hoidsid kas sakslaste eest või saksa mobilisatsiooni eest kõrvale ja need ju ka sakslastega ei sõdinud 44. aastani sakslastega meie metslase sõdid, kui need just ei mindud torkima ja valgevenelase tegelikult sama olukord, ainult metsad olid suuremad, metsad olid suurimad ja soosaared olid suuremad ja siis 43. aastal, noh siis hakkasid ilmuma polit trukid, komissarid hakkasid ilmuma, et organiseerida stiitilisest rahvaliikumisest, siis nagu öeldakse, niisugune suunatud löögirusikas. Ja nii palju, kui mina olen neid allikaid vaadanud, siis ega see, ega see komissaride elu seal esialgu nagu kõige parem, nagu küll ei olnud, sest esiteks polnud neil eriti seal jõudu, polnud neil relvastust, polnud neil midagi, kui ta peale ainult tüli ja pahanduse ja sakslaste repressioonide. Aga kui rinne tuli lähemale, siis niuksed alalhoidlikud, Valgevene partisane hakkasid vaatama, et võib-olla tõesti on nagu kasulikum natukene dünamiiti roobaste alla panna ja kui sellest suurest valgevene partisaniliikumisest rääkida, siis on ju äärmiselt huvitav, et Ukraina partisaniliikumisest on ju legendaarne kohv. See, et üritus läks untsu ja et 90 protsenti meestest sai surma kogu selle retke jooksul sellest nagu eriti räägitakse Pacey ellu kopaksaid kangelaseks, aga Valgevenes mingites tohututes, rändlemistest, rünnakutest ja, ja ma ei tea, millest peale operatsiooni kester, mis oli siis tõesti enne, kui Nõukogude liit alustas suurrünnakut seisnes siis selles, et tõesti raudteed lasti õhku ühe korra siis mindi ja, ja tehti seda, ega seal ju midagi väga niisugust suurejoonelist ju ei olnud ja kui nüüd juba kaasaegsemaid allikaid lugeda, siis on seal ju täiesti ju näha sellest, et need partisanipealikud, kes olidki külavanemad või tublid ja autoriteetsed inimesed, nendel oli suuri hingelisi kõhklusi 43 44, et mida teha sellepärast et nemad aktiivselt sakslastega ei sõdinud, ei tahtnud seda teha ja tahtnud sakslastele kallale ka minna. Ühesõnaga, siit tuleb üks järeldus, et kui me vaatame lähiaega, siis valgevenelased on olnud üsna alalhoidlikud hoidnud üsna madalat profiili ja vaat Nõukogude ajast on meil jäänud niisugune mulje, et kõik need, kes Valgevenes, kellega kõneleme, hakkasid kõik rääkisid vene keelt, et umbes, et seda Valgevene keelt pole üldse olemaski ja ütleme, rahvus on maha käinud ja nad on kõik nagu venestunud ja ja kõik ja nii edasi. Aga kui me mõtleme näiteks nagu selle peale, et kui me ise käisime Venemaal, Meie kõikide vene keel oli puuvene keel ja see oli 200 meetri pealt ju näha, et et see pole ju venelane, erinevalt slaavlast, kellel see vene keel võiks nagu paremini välja tulla, siis, siis oli ju täiesti selgelt ega, kui meie poole pöörduda vene keeles, eks me ikka seda vene keeles asja ajasime, sest keegi ju millestki muust aru ei saa. Aga Valgevenes on selline olukord, et et praegugi ju noh, ütleme need seal on ka mingi oma venelaste kihvt statistika näitab, et Valgevenes on 90 protsenti. Endistes nõukogude liiduvabariikidest pole mitte kusagil nii palju põlisrahvast ja, ja see, et valgevenelased ise räägivad, noh, ütleme see on see valgevene kirjakeel, mis on nüüd mingil viisil paremini säilinud seal läänepoolses osas, sest Valgevene keel on ju tegelikult noh, kui vägani tinglikult, et öelda on ju vene ja, ja poola keele vahepeal seal kusagil nii nagu on nii nagu Ukrainagi, aga aga üks on niisugune põhja, teine lõunaharu. Ja siis kui need, kes on see 10 protsendikest, kelle hulgas võiks olla siis ka Valgevenes niukseid, tõsiseid vene šovinist, siis mina olen küll kuulnud niisugust karjatus, mis Lukašenko, ta ei oska korralikult vene keeltki, mis venemeelne on ise nad ütlevad oma selle segakeele või piitšini kohta sest nad ütlevad nad rääkinud nagu trassi Ankat, et siis need on aga kirjakeel ja siis on nagu rahvakeel, mida siis räägitakse ja, ja vene keel tuleb veel kergelt kätte, kuna see, kuna see on lihtsalt lähedane keel. Mis Lukaženkost puutub, siis ta ise ütles nüüd, kui valimised olid, et ta on opositsioonile tänulik ühe asja pärast, et opositsioon on otsinud üles hoopis tema ukraina juured, et tal mingid esivanemad on ka ukrainlased. No vot ja nüüd nüüd see on nagu nõukogude sõjaaeg, aga kui me vaatame veel natuke kaugemasse ajalukku siis see nimetus meie nimetame neid valgevenelasteks Tsaari-Venemaal nimetati siis neil ka neid valgevenelaste velo Rus, eks ole, ja, ja ukrainlase nimetati Maluruši Malurus ehk väike venelasteks ja valgevenelasteks. Aga tegelikult see see Jaalovi pialo või kuidas nad seda nimetavad aegade hämarusest tähendab pigem pigem neid venelasi, kes ei sattunud Tatari võimu alla. Kui me mõtleme sellele ajastule, kui tatarlased möllasid siin meil Peipsi taga ja ja sinna nad ei jõudnud, siis tegelikult need, kes jäid Tatari võimualast välja. Kes noh, Tatari Tatari mõjutusi ei omanud, oli ju tegelikult ainult Novgorod Pihkva, tollel ajal algselt ja, ja see, mis on tänane Valgevene, kõik need Polotskid ja kõik, mis sinna juurde kuulub ja, ja pikka aega oli Valgevene ju tegelikult hoopis Leedu suurvürstiriigi koosseisus. Ja kui me mõtleme sellele, et Leedu oli viimane riik, mida Euroopas üldse ristiti. Et ta oli paganlik, riik ju veel 13.-le ja veel veel 14. sajandil ja ristimine läks sellepärast, et noh, seal Leedu suurvürst tahtis lihtsalt abielluda Poola kuningannaga ja noh, siis ei kukkunud see kuidagi nagu paremini välja, siis tollel taheti nagu alamad oleks ristitud. Siis võib, võib ette kujutada, et see niisugune valgevenelastest või, või, või ütleme, idaslaavlased soorahvas, kes jäi, jäi eemale ka sellest Tatarlusest. Et nendel on aegade jooksul see niisugune alalhoidlik ellusuhtumine on, on veres, alalhoidliku ellu ellusuhtumine on veres ja nad on selles mõttes eestlastega väga sarnased, et et kui me ütleme niisugust asja, räägime näiteks, et et eestlane, mina olen rääkinud seda välismaalastele sageli, miks nad ütlevad, et eestlased naeratavad ja midagi ei räägi, eks ole. Et, et meil ei ole järglasi andnud kõik need, kes on valele väele moone andnud ja ka need, kes õigele väelaga liiga palju, lihtsalt, et noh, nüüd me oleme nii kujunenud ja sellepärast eestlane ei ela vaikimise eest, et see on eksitus, ta elab vaikimise protsentidest, et see ei ole küll väga niisugune priske leib, aga sa tohid ja valgevenelased on ka niisugune põnev seltskond, et ega ega nemad ei lähe ka ütleme, oma oma asja kellelegi nina peale kirjutama ja selles mõttes nad on täiesti erinevad leedukatest, kellel ütleme nii, et Grünwaldi lahingumürin ei ole siiamaani veel päriselt kõrvadest kustunud ja, ja kui, kui me räägime sellest Leedu suurvürsti, siis valdav osa vägi olid valgevenelased, kes tegelikult selle asja ära tegid ja valgevenelased aeg-ajalt seda moka otsast märgivad. Aga kui me mõtleme sellele, et kui Leedu vägi koos poolakatega hõivas Moskva ja kui oli see suur etendus vale Dmitri tega siis ju põhiline garnisoni leedukad. Aga Leedu garnisonis ei saanud ju olla niisugust olukorda leedu rahvast polnud nii palju, et see valdav osa poleks olnud Valgevenest, aga sellest valgevenelased parem ei räägi nad nadi uhkust selle üle, et nad ei too seda esile, eks ole, ja, ja, ja samal ajal, kui ütleme niisuguste Valgevene haritlaste ka rääkida, siis nad teavad, kõik seda teavad kõik kombeks rääkida ja, ja niisugust valgevenelaste loomupärasest, kollektiivsest vaikimisest ja siuksest alalhoidlikkusest räägib üks uskumatu lugu Nõukogude ajast. Nimelt kõik, kes kaardi peale vaatavad, näevad, et et neprile jooksul või ütlevad need Brupi Ati tohutut sood. See, see on nii nagu meie Soomaa, aga noh, ütleme nii palju kordi suurem, et seda on raske ette kujutada. Ja loomulikult igal kevadel algavad seal üleujutused ja täpselt samamoodi, nii nagu meie soov Maal on seal inimesed harjunud sellega, et siis tõuseb vesi ja alumised korrused ujutatakse üle ja, ja majad püütakse ehitada kõrgematesse kohtadesse. Aga kui vesi ikka tuleb, siis kolitakse pööningule ja sõidetakse paatidega ringi naabrite juurde ja jaga loomad tõstetakse sinna, kuhu vaja ja kõik teavad, vesi tuleb, see vesi läheb, see oli niimoodi eelmine aasta, see oli 10 aastat tagasi 100000 aastat ja kõik kordub ja nüüd veel õndsat nõukogude ajal avastati äkki, et ja selle freesi najal aastaid ma päris täpselt ei mäleta, aga siis avastati, et et on loodusõnnetus, vesi tõusnud. Siis nõukogude keskvalitsus otsustas nõukogude inimestele tripi soodes abi anda ja hakati siis kopteritelt pilduma suitsuvorsti ja konserve, mida need ei olnud eelmiste aastate jooksul elu sees näinud. Ja nii siis seletas tol ajal üks, üks minuealine, siis me olime noored aspirandid, temal ei, sotsioloog siis seletas, et mis moodi see asi hakkas edaspidi välja nägema. Et kui enne oli niimoodi, et tuli see kevadine aeg, siis mindi pööningule ja midagi teha ei saanud, ei saanud teha metsatöid, ei saanud teha põllutöid, eks ole, siis aeti vaikselt puskarit, kuna võimalikult kaugel, sest tollel sellises olukorras Avee taha jäi võim v-ta kuhugi. Et ei olnud miilitsat, kontrollimegi tahetakse puskarit või mitte. Nüüd hakkate kummi taevast alla pilduma ja oleks siis keegi kusagil hakanud nagu lärmama, kuulge naljamehed, et et see on kogu aeg nii olnud, kõik võeti vaikselt vastu nii sellel aastal kui järgmisel aastal ja ülejärgmisel aastal ja, ja selles mõttes on see valgevenelane oma olemuselt selline, kes püüab ise hakkama saada. Ja see seletab ära ka mõned niisugused taustad, mis on traagilised, sellepärast et valgevenelaste kaotused olid ju teise maailmasõja ajal noh, tänu sellele, et lõpuks ikkagi need komissarid ja need tekitasid seal selle vastasseisu kaotused olid ikka väga suured ja, ja kui siin ütleme, juudid iga iga igal võimalusel räägivad, kui palju nemad on inimesed kaotanud, siis valgevenelased on ja, ja ka näiteks serblased ja ütleme, lõunaslaavlased on selles mõttes noh ütleme, niisugune sisemiselt tugevamad ja kangelaslikud inimesed Nad igal igal hetkel seda, noh, ütleme, nina peale, teistele rahvastele ei hõõru ja, ja kui juudid saavad nagu sellest kannatusest tuge ja nad kogu aeg seda esitlevad ja, ja eksponeerivad vaat et ohvreid oli nii palju siis valgevenelased ja, ja, ja paljud teised slaavlased olid kogu selles katlas palju suuremad kannatajad. Ja kui me vaatame praegu seda olukorda, et just just sai läbi Tšernobõli katastroofist ju 20 aastat ja väga palju räägitakse, et vaata, et Ukrainas Tšernobõli, vat seal nepria Kiiev ja kui palju kõike, kõike, kõike, kõike siis tõsiasi on ikkagi see, et see radioaktiivne pilv ei läinud ja üldse mitte kiievi peale, vaid vaid see oli ilus kevadine aeg, kui, kui on valdavalt siiski kas edela-lõuna või kagutuuled ja kogu see radioaktiivne pilv läks ju üle üle Valgevene ja praktiliselt 90 protsenti Valgevene territooriumist on saanud selle katastroofi tulemusel erinevas astmes saastatud ja, ja kui meieni lõpuks pilv jõudis, siis see pilv oli käinud juba üle üle Valgevene ja üle Leedu ja üle Kaliningradi oblasti ja üle üle Läänemere ja üle Rootsi ja üle edelasoome, kuni ta siis ütleme pöörisena siis siia Eestisse jõudis. Nii et tegelikult valgevenelased olid kõige suuremad kannatajad ja kui me hakkame praegu vaatama neid territooriume, mis on nagu mahajäetud, siis Ukraina kaotused on võrratult väiksemad kui kogu aeg, räägitakse sellest, et vaat et kui palju Euroopa peaks seda Ukrainat aitama ja ja kuidas ikkagi seda sarkofaage sulgema ja, ja millised tagajärjed sellel on. Ja, ja peab ütlema, et et valgevenelased vaatamata sellele, et nende see kaotus, et selles küsimuses on võrratult suuremad kannatavad seda üsna mehine on võib-olla vale sõna, aga nad kannatavad seda kui teatud paratamatust ja jällegi on seesama teatud mõttes niisugune alalhoidlik ellusuhtumine, sest nad teavad, et ega neile keegi ikka appi ei tule. Et sa võid ju, sa võid ju häält teha lõputult, aga ega keegi selles olukorras appi ei tule, sest ega seal midagi teha ka, nagu ei ole enam. Sellepärast et erineva erineva ulatusega radioaktiivset ainet, et on lihtsalt looduses ja, ja nüüd edasi teeb noh, aeg lihtsalt oma töö ja mingi poolestusaja järel ja mingite aastate või aastasadade puhul võib siis öelda, et esialgne olukord on taastunud ja ainukene noh, mis on, ütleme see ukrainlaste probleem on see, et jälle tuleb kevad ja jälle pesevad kevadveed terved territooriumid Valgevenes puhtaks ja lükkavad selle veeleppesse. Ja siis pärast seda muidugi Musta merre, kus siis juba on juba kuurordid. Ja on seda keegi mõõtnud ka nende aastate jooksul nii Valgevenes, kuid neprit. Kuurortides no neid on ikka mõõdetud, neid on ikka mõõdetud ja kuurortide seal seal jõuab teda ikkagi suhteliselt vähe, sellepärast eks, eks need radioaktiivset ainet nad ikkagi imbuvad pinnasesse ja ega see, ega see kevadine üle ujutas, teda ikkagi ka väga pesema ei lähe, aga ta läheb ju seeneniidistiku ja taimestikku. Sina ütlesid, et see pilv jõudis meieni üle Leedu ja Kaliningradi kaarega üle Läänemere, siis vähemalt ma ei tea, kas see ka tegelikult oli, aga legendid käisid igal juhul, et tollel sügisel olid seened hästi suured. Ja, ja see paratamatult on, see on üks nähtus, see on üks nähtusega sellel saastatud alal, seened kasvavad hästi ja noh, on isegi räägitud ju sellist varianti, et et, et seened on selles mõttes niuksed, indikaatorit või, või tunnuslikud. Et umbes, et kui kõik seened kokku korjata, et seal on seda radiatsiooni suhteliselt palju, et nii saaks teda paremini kätte, aga noh, kes see jõuab seal metsa all kogu aeg selle asjaga tegeleda. Nii et igal juhul on mõningaid andmeid selle kohta, et kõrgenenud radiatsioon tegelikult mõjub seene kasvule hästi ja teiselt poolt, et seeneniidistiku kipub noh, ütleme radioaktiivseid aineid nukleotiide kipub ikkagi kogunema suuremas ulatuses, kui ütleme kusagil mujal looduses. Ja Valgevene, kui me räägime juba nüüd valgevene tänasest päevast, siis meile tundub see Tšernobõl nagu mingi niukse õnnetusena, mis on kuhugi jäänud, nii nagu me suhtume naga saagisse, nii nagu me suhtume Hirosiimasse. Aga Valgevenet rõhub see Tšernobõli ikka tänase päevani. Sellepärast et siiamaani on ikka seal Eesti mõistes ikka väga suured territooriumid sisuliselt elamiskõlbmatud, nad on maha jäetud või siis inimesed elavad seal omavoliliselt. Et teoreetiliselt on nii, et nad ei tohi nagu elada, aga tegelikult elatakse ja tegelikult elatakse sellepärast, et noh, et kui sa ikka elad ja noh, vanemad inimesed suhtuvad võib-olla sellesse üldse veidi fataalsemalt ja üks kõiksemalt, noh, sellepärast et kunagi ma nägin ühte telenisukest juppi, kus siis ühelt vanemalt mehelt küsiti juba ätilt küsiti, et noh, et, et siin piirkonnas kõrgendatud radiatsioon. Et noh, et miks sa siin elad ja, ja selle peale vanamees vaatas hetkel kaamerasse, muigas ja ütles, et teate, ma olen nii vana, et minu jaoks ei ole väga tähtis, kas surm tuleb ta varem või aasta hiljem, aga tead, kui ja siis hakkas rääkima, kui, kuidas linnud laulavad ja kui vaikne siin on ja inimesed ei sega teda ja hea rahulik oli see pall umbes mingeid niisuguseid jutte natukene no omanäoliselt annan seda intervjuud edasi ja see oli muidugi tibakese tõsisemas toonis, aga aga põhimõte, mis ta ütles? Et teda seal rahule jäetud ja täpselt seesama asi. Et kui küsiti, et kuidas võimuteid aitab või noh, et te olete siin ja sellel alal ja siis ta ütles, et aga, aga kus see võim on? Kus see võim on, et, et ainuke, mis võim teeb, tuleb, hakkab mind siit ära ajama, aga ega nad siia väga ei taha tulla, jälle see valgemale, mida kaugemal see võim on, seda parem. Ja nüüd see on nagu üks asi, mis mingil viisil sunnib seda Valgevene ühiskonda jätkama niisuguste alalhoidliku, noh, niisugust elulaadi. Ja meile võib tunduda, et vaata, et see, et see on ju mõttetus. Et see on ju täiesti eneseraiskamine elada niivõrd mõttetu võimu all, nagu on korraldanud seal siis Aleksandr Lukašenko, kes ise nagu ei paista üldse selles mõttes alalhoidlik, kuna ja tagasihoidlik, kuna just niisugust, aga aga tundub et, et seal on jälle mingisugune nisugune ühiskondlikus psühholoogias ma ei tea, kas kasutatakse siukest mõistet nagu, nagu teatud tasakaal, et kuna see Lukaženko ise on õudsalt sõnakas, õudsat lärmama, kas ja küll on tal ütlemist Putini kohta Putini kohta, on ta öelnud üsna halvasti. Meil nagu ei ole seda esile eriti toodud, teiselt poolt on ta võimeline Ameerika presidendi Euroopa liidu kohta ütlema kõikvõimalikke asju ta nagu, nagu räägib nagu kõikide ülejäänute eest ja, ja kui vaadata seda, et mis hoiab praegu seda Valgevene ühiskonda sellisena, nagu ta on, on ju tegelikult see, et, et Lukaženko poliitika oma olemuselt on see, et ärme väga palju muudame. Eramajandus Valgevenes on aga niisugust suurt massilist privatiseerimist, mis oleks kaasa toonud, noh, nii nagu ütleme ütleme nii, kui Eestis või, või, või, või, või Poolas või, või kus iganes on toonud struktuursed muudatused, väga järsud. Mis toob kaasa selle, et niisugune tootmissektoris hõivatute osatähtsus väheneb kiiresti ja kiirelt, kiirelt minnakse üle teenindusühiskonna mudelile, kus vahetus materiaalse tootmise on kuskil ütleme nii, et 20 protsenti inimestest ja põllumajanduses on ju arenenud maades kaks-kolm protsenti, ainult see on noh, niivõrd produktiivne ja ülejäänud saavad siis tööd, tööd ja leiba juba juba kõikvõimalikus jaotus ja teenindussfääris ja kõik see, mis on seotud tehnoloogiaga, aga Lukašenko räägib tegelikult sellest, mida see valgevenelane vaikselt igatseb. Ärme, ärme väga järsult pööra. Ehk ehk see, mida ta tegelikult pakub Valgevenele. Me oleme jätnud kolhoosid ja sovhoosid alles. Jah, see kolhoosid sovhoosid on nagu ilmselt kehvavõitu värk seal. Aga aga ta on kindel asi, kui vaadata seda valgevenelase pilgu, ta kindel asi, mismoodi olnud, ta on kogu aeg olnud, eks ole, ja nüüd, ja nüüd on niimoodi, et, et mismoodi näeb niisugune välja kehvavõitu kolhoos. Ja siin tuleb jälle seda asja nagu mingil viisil mõista. Nimelt kunagine onupõlves saadeti mind koos mõne minu kaastöötajaga Rehe papiks ja kust saadeti linnast siis nagu öeldakse, rebapiks vilja kuivatama, inimesi ikka maha jäänud kolhoosi, jõuame meie kolhoosi ja meil on täiesti selge vandenõu. Me oleme kolm kõrgharidusega nihukest noort inimest, eks ole, ja mina lõpetasin parajasti oma kandidaadiväitekirja ja meie veendumus oli täiesti selge, et, et me teeme kolhoosis selgeks. Me ei jaga sellest vilja kuivatamisest ja viljakuivatitest mitte midagi. Ja meid lastakse tulema. Aga aga meid saadeti sundkorras lihtsalt sellepärast, et partei keskkomitee tuli kusagilt käskse tuli rajoonikomiteede seni kui see asi oli ja parajasti oli olukord selline, et, et tol ajal ma töötasin Maynaris ja kõik olid puhkusel lihtsalt kolm meest, kes oli mingil põhjusel puuks, nabiti kinni nii nagu üldmobilisatsioon ja kupatati kolhoosi ja läheme sinna, püüame seal leida mingit mingit tegelast, aga meile öeldakse, kohe tuleb esimehe juurde minna. No kolhoos oli Eestis, ma jätan nime nimetamata, aga igal juhul see kolhoosi kontor nägi üsna sihukene rääbakas välja ja polnud suurem asi. Ja rivistame meie siis kohalikku Lukaženko ette. Jah. Ütleme, et meie sobi esimene avaldust, mis tegi meie selleks ei sobi niimoodi. Ja miks ei sobi, üks ütleb, et tema on filoloog, mina ütlesin, mina olen geograaf ja kolmas mees, olles energeetik, et meie ei tea põllumajandust eraldi võttes mitte midagi. Ja kolhoosi esimees siis ainult ühtesse. Kas teil kõrgharidus on, on selle peale ütled, nüüd lähete kuivatisse, otsite sealt kusagilt prahi seest üles? Siis seletas kuskil seal peavad olema niuksed, paber, instruktsioonid ja kui teil on kõrgharidus, kulub teil ööpäev selleks, et selle asi endale selgeks teha, hakkate vilja kuivatama ja siis mina küsisin, et kuidas siis niimoodi, et kuidas teil siin siis rahvas ka elab. Mul sai hing täis ja siis ta vaatas mulle otsa, ütles elutargalt. Maha jäänud kolhoosis elavad inimesed alati hästi ja tõenäoliselt on seal Valgevenes samasugune efekt. Ja kui ma nüüd loen vene ajakirjandust, siis mida kirutakse vene ajakirjanduses, vaat Venemaal mindi põllumajandusreformile. Mis külgneb Valgevenega, seal öeldakse, et Valgevene talupoeg või noh, ütleme see maainimene on seal turul lugupeetud inimene, sest tal on kartulite talong kaalikat ja tal see asi toimib ja tõenäoliselt toimib see ikka niimoodi, et seda kolhoositööd tehakse ka nagu tegelikult ikkagi, nagu meilgi kippus olema, et et, et kui sa said ikka korraliku kapsapõllu ja said Murmanskisse sõjaväeossa selle kapsalaadungi maha müüa, siis nõukogude ajal oli ju tõesti üks periood või kurk Peterburi siis, siis sa olid tehtud inimene, sul oli raha ja mitte vähe, Nõukogude mõistes. Tõenäoliselt seesama süsteem tuksub Valgevenes rahumeelselt edasi. Kolhoosid, sovhoosid pole teab mis jõukad asi toimib enam-vähem, aga see abimajapidamine, mis siis Venemaal kõik maha müüakse, kasvõi sedasama Smolenskis. Nii kui öeldakse, et seal on majandus, on käest täiesti ära ja tuleb elada Valgevene kartuli peal. Mida sellel valgevenelasel siis tahta. Ja vaat praegu räägitakse kogu aeg, ootad maarahvas, see on poliitiliselt nii maha jäänud, et, et vot nemad seda Lukašenkot toetavad. Aga nüüd, kui me vaatame edasi, mis puudutab suurtööstust siis on ju täiesti selge, et Valgevenes olid mõned üksikud suurettevõtted. Kui seal midagi väga järsult teha, siis see tähendab ju tegelikult meie Dvigateli efekti, et ühel päeval on seal või ütleme, Kreenholmile läks hästi, meil aga Poleks pruukinud minna. Ja, ja võiks juhtuda sedasama, mis juhtus paljuski Venemaal, kus suured ettevõtted, kas siis läksid privatiseerimise käigus kellegi kätte või hakati siis neid aktsiaid jagama töötajatele neid ostes keegi kokku või need firmad hakkasid lagunema ja on ju Venemaal ju täiesti selge, et, et seal väga kiiresti kiiresti kiiresti tööstuse töölistele arv vähenes ja mindi üle tõesti teenindusühiskonnale, mis esialgu ei tähenda mitte midagi muud kui lahka majandust või, või see, mille meie oleme peaaegu unustanud, aga, aga suhkru olla natuke kaugel. Aga kui mõtleme 90.-te aastate algule algusele ja siis ikka see kaubandus kippus hakkama tõesti mingist suitsuputkadest ja vaat kuskilt siit ja sealt räägiti, et vot näed, haritud inimesed kusagil mujal neil tööd ei ole, et müüvad turul kaupa, et, et see on nagu häbiväärne, see on alandav. Ja nüüd, kui see alalhoidlik valgevenelane seda kõike näinud asetame ennast praegu sinna Minskisse või paranovitši või kuhugi Bristi, eks ole, siis prest räägime natuke eraldi muidugi. Aga asetame ennast kuhugi sinna siis tõenäoliselt. Ta on üsna umbusklik sedalaadi järskude muutuste suhtes ja nüüd kui see Lukaženko, kes hea küll, ta mängib seal hokit ja, ja teeb kõiksugu veidrusi ja omandab, ütleme, tavalise valgevenelase ülemusi, taju telestuudios iga nädal näiteks viljalõikuse ajal kärgib ju kolhoosiesimeeste peale ja kärgib ministrite peale ja, ja see mõjub kuidagi tavainimesele populistlikult, et mitte ainult mitte ainult brigadiri kärgi minu peale vaid keegi kärgib brigadiri väga kõrge ülemuse peale. Ja nii kaua, kuni see asi seal parasjagu toimib. Ja üheks selle toimimise tingimuseks on tegelikult see, et Venemaa on müünud kogu aeg oma siseturuhinnaga gaasi ja naftat. Nii kaua. Mina küll ei näe seda. Valgevenelane peaks ümber mõtlema, sest kui me mõtleme tema alalhoidliku elulaadi peale Capri Beati soodes on praegu ilmselt seal sõidetakse paadiga ringi, aga kui me mõtleme näiteks Bresti peale nõukogude aeg oli seal ütleme see valgevenelane tõesti lukus. Aga mõeldes selle peale, kuidas nad on harjunud ise igaüks oma parema äratundmise järgi asja ajama, siis mis ikkagi toimub Bresti piiri peal. Ehk teisisõnu öeldes, minul on küll tunne, et et ka niisugune mõõdukas salakaubavedu võiks olla kõikvõimaliku niukse, noh, ütleme elatusallikana toimida mitte ainult kapsa ja kartulisaatmine kuhugi Smolenskis, Moskvasse, kuhu iganes, vaid ka väike salakaubavedu kuluks nagu selle asja juurde ära ja kuna inimesed on harjunud vaikima ilmselt see toimib ja, ja korralik ja tugev riigivõim, mis, mis ei ole populistlik, see peaks nagu sellele loogikale vastu töötama. Sest arvata võib, et Lukaženko vaatab kogu seal, mitte ainult tema, vaid tema juhitud võim vaatab nendele asjadele läbi sõrmede. Sest nii palju kui mina olen neid Valgevene kodulehekülgi ja neid vaadanud, mida siin netis näol siis mingit niisugust suurejoonelisemat salakaubaveoskandaali või, või, või niisugust nagu seal ei ole, tuksub kõik, nagu teavad, kõik toimivad ja Aleksandr Lukašenko Sis troonib selle kohal ja, ja mida ta tegelikult teeb? Ühelt poolt Ta kirglikult räägib ainult ühest asjast igavesti koos Venemaa, aga, ja nii edasi ja nii edasi, aga ta räägib tõenäoliselt ilmselt millestki sellisest, mis Venemaal ei istu mitte üks raas. Sest see, kuidas Venemaa lükanud edasi ühisraha tegemist ja nüüd valgevenelased juba räägivad ühisrahale minek, üleminek, et see oleks vene rubla. Aga nad tahavad minna samamoodi nii nagu Euroopa ühisraha, et ka Valgevene keskpank oleks üks emissiooni harupank ja nii edasi, ehk tegelikult kisuvad seda Venemaad nagu teise serva, kui kasahhid oma ütleme, Euraasia majandusruumiga, kasahhid on muutunud nii võimsaks, et et see Euraasia arengupank on ju peakorteriga ikkagi lõpelduks, Almat taas ja kasahhid panid ikka põhikapitalist kaks kolmandikku, mitte venelased, nagu võiks arvata, eks ole. Ja hoiavad selles arengupangas nagu jämedat otsa oma käes, kui panga president on venelane, aga järelevalvenõukogu esimees teadagi kes, kes teostab tema üle järelevalvet ja loomulikult on see president Nazarbajevi väga lugupeetud ja ikkagi oma, noh, ütleme piltlikult oma küla mees siis nüüd Valgevene tirib seda, tahad jälle teises suunas ehk teisisõnu öeldes, et tema tahaks lahjendada ära seda vene rubla ja saada sealt nagu mingit osa, kui kasahhid kisuvad teise poolde. Et saada võimalikult kasu sellest ühisest majandusruumist ja Venemaast kui turust ja Venemaast kui transiidiruumist. Ja samal ajal muidugi mehkeldavad otse hiinlastega räägime, konkureerivad venelastega just naftaäris, eelkõige hiinlastega. Ja nüüd nüüd Lukašenko. On ju viinud tegelikult Putini selle olukorrani, et Putin on ju ükskord avalikult vihahoos öelnud, et et noh, teeme siis ühisriigi, aga teeme siis nii, et Valgevenest saab kolm Venemaa oblastite, mille peale Lukaženkost ei olnud absoluutselt valesti asjast aru saanud. Me tahame teha mitte ühisriigi, vaid me tahame teha liitriigi ja ta täiesti innukalt pakub seda liit riigil oleks noh nagu Montenegro ja Serbia, et oleks ka, ütleme liidu president, mis on siis roteerub. Teatud ajal paneb Venemaa oma presidendi välja, siis paneb Valgevene presidendi välja ja, ja praegu on jõutud ikka selle olukorrani, et mõeldes seda niisugust alalhoidlikku ühiskonda ei ole välistatud, et mingil lähiajal toimub Valgevenes pööre. Aga loomulikult ei toimu see Valgevenesse pööre ukraina Maidana tüüpi või, või gruusia niux Saakašvili tüüpi, kus siis massid tongi tungivad sinna kuhugi parlamenti ja ütlevad, et siin on meil Mihhaiil ja see on nüüd president Eduard enam ei ole, president Eduard lööb käega. Need poisid, tehke, mis tahate, jääbki kuidagi sedamoodi. Tõenäoliselt Valgevenes hakkab toimima üks mehhanism, mis toimis Eestis kusagil kaheksandate aastate lõpus. Vaat kui meil äkki lahvatas rahvarinne ja iseseisvusliikumine ja noh, ütleme see hoiak oli, see Venemaal said kremlist, said kõik aru, millest käib jutt, me rääkisime siin oma mingist noh, ütleme majanduslikust iseseisvusest ja, ja mingist eufi, mis me kasutasime, kõik said aru, milles on asi mis olid tava, nisugune, Kremli ülemuse reaktsioon, Te olete nii sümpaatsed inimesed kogu aeg olnud. Me oleme teiega nii hästi läbi saanud, et kuidas siis äkki kõik te olete nagu, nagu nagu ära pööranud, mitte segaseks läinud, ära pööranud, alates teeministrist, ettevõtte direktorist, kolhoosi esimehest lõppedes tavainimesega, äkki hakkavad kõik rääkima hoopis mingit muud juttu. Ja mina seda tol ajal seletasin, et kuulge, kulla inimesed, et et, et see seis on niivõrd sant, et me ei taha jääda selle suure laevahuku ajal siia. Kardan, et me praegu veeretame välja oma väikest päästepaati ja me kavatseme nagu uttu tõmmata noh, see on. Ja nüüd Valgevenes on tegelikult sama olukord. See ühiskond on kogu aeg sellest venemeelsest retoorikast lõiganud, kasu. Ja venelased muidugi toetanud Lukašenkot, kuid ei ole välistatud see olukord, et seal juhtub ühel päeval seesama. Ja see on seotud sellega, et meie armastatud Gazprom on äkki teatanud, et vaatamata sellele, et teie olete seal meie suurimad sõbrad, Me tõstame teile selle gaasi hinnale Euroopa tasemele ja muidugi teinud seda äärmiselt jõhkralt, öelnud, et me võiksime siin midagi muidugi arutada, aga andke need peld transkaazi, et gaasijuhtmed, transiitgaasijuhtmed, mis on praegu Valgevene riigi omad, et andke nüüd meile. Aga see on absoluutses vastuolus sellega, mida on Lukaženko kogu aeg rääkinud, strateegilised objektid jäävad Ukraina riigi võidelnud Valgevene riigile ja samal ajal, kui arvestada praegu seda, et Putin peab ja maailmaga läbi saama. Ja praegu tahetakse viia ju Gazpromi aktsiate osalusest üle 50 protsendi tahetakse viia erafirmade kätte, see tähendab seda, et see on ka siis vene oligarhid või on see British Petroleum või, või keegi teine, ehk teisisõnu öeldes, et Gazprom ei ole enam Vene riik ja vaat see nagu Lukaženkole ei sobi, see on punkt üks. Teiseks ei sobi talle see tema ju praegu elatub poliitilised paljuski Ukraina tema vastuolust ja on täiesti see on ju näha, mismoodi ukrainlased ju tegelikult venelased terroriseerivad kogu selle gaasiasjanduses. Selles mõttes, et kõik torud on nende käes ja kaheksa, 90 protsenti gaasi, eks spordist läheb, läheb läbi läbi Ukraina ja ülejäänu siin läbi Valgevene ja, ja see nagu ei sobi. Ja ei ole välistatud, et sellest hetkest alates, kui Valgevenel on näha üldisemalt, et sellest Venemaast ei ole nagu enam mingit kasu. Et siis on täiesti ükstapuha, on see Venemaa sinu sõber, kui ta võtab sult sama palju raha, kui, kui saada seesama kaasnoh näiteks osta poolakate käest, mis tuleb läbi läbi Ukraina gaasitorude, mis poolakatele müüakse, siis pole seal mingit vahet. Ja nüüd ja nüüd on kogu küsimus selles, et mis selles ühiskonnas toimub, see, et seal võiks toimuda mingi pööre sellises, Ukraina või, või gruusia vormis, seda ma ei pea väga tõenäoliseks. Pigem tekib seal mingisugune kummaline kokkuleppe ja kui nüüd veidi fantaseerida siin, siis mina ei ole nende hulgas, kes väga imestaks, kui ühele issandale meelepärasel päeval, kui Allahi armulisusel ei ole piire, marsib ootamatult Lukaženko näiteks Varssavisse et asuda Poola presidendiga mingit poliitilist kaupa tegema. Täpselt samamoodi nagu kunagi sadat marssis ootamatult Jeruusalemma või Tel Avivi ja tehti mingisugune täiesti kannapööre, et sellel on oma põhjused. Kui Valgevene tahab teha kannapööret, siis vältimaks seda, et venelased selle süsteemi õhku lasevad ühiskondliku süsteemi ta peab tegema seda väga järsku. Aga läänel võib tekkida siis juba huvi, et, et, et, et see võim teatud aja vähemalt püsiks. Sellepärast, et, et sellisel juhul on ta ette arvatav, et kui seal algab kaos, sa pead hakkama uut võimu organiseerima, keda siis toetada. Aga, aga seal võib juhtuda täpselt sama lugu. Nii nagu nii nagu seltsimees, me võime öelda, seltsimees Vorooniga Moldovas, kommunistid võitsid väga-väga räige reziim, eks ole, aga, aga tegelikult mees tegi kannapöörde üsna järsult ja Valgevene on muide järgmine niisugune riik ja küsimus on ainult selles, kas Euroopa või Ameerika on nõus selle kinni maksma. Selle koha pealt lõpetame, seda me jääme vaatama taas nagu eelmiste vestlusteemade puhul, mis alati leiavad arendamist stuudios olid Hardo Aasmäe ja Uku Toom täna kuulmiseni aitäh.