Algavas keskeprogrammis riigita rahvas tuleb juttu Venemaal elavatest Tšuksidest. Stuudios on Andrus Mölder ja Marje Lenk. Niukseid on meile tuttavad nõukogude aegsete anekdootide kaudu. Jah. Raske muidugi öelda, et millega need siukseid olid selle ära teeninud, et neist nii palju anekdoote räägiti. Enamus nendest anekdootidest ei olnud ju tegelikult mitte pahatahtlikud vaid pigem naerdi seal natukene siukseid. Lihtsameelsust siukseid elasid väga äärmuslikes tingimustes, sellistes tingimustes, mis võib-olla NSV Liidu Euroopa-osa linnade elanikele oli suhteliselt harjumatu ja suhteliselt raskesti ette kujutav äärmuslikud eluolud tekitasid ka palju anekdoote. Ja noh, ilmselt mängis rolli ka see Tšuksida nimi, see nimi nii eesti kui vene keeles. Ta on ikkagi sellise küllaltki omapärase kõlaga. Kus see rahvas siis täpsemalt elab? Tšuksid on Venemaa kõige kirdepoolsem rahvas. Nad elavad Venemaa kirdenurgas tšuktši poolsaarel. Zucci poolsaarest põhja pool asub Chucci meri. Sihukesi meri on siis Põhja-Jäämere osa ja sellest tšuktši poolsaarest lõuna pool ja ida pool on siis peeringi meri ja, ja Beringi meri on siis vaikse ookeani osa ja Chucci poolsaare kõige idapoolsema nurga taga Asupeeringi väi ja Beringi väin on siis see väin, mis lahutab Aasiat ja põhja Ameerikat. Tšuksid on väga väike rahvas, neid on täna umbes 16000 neist peaaegu 13000 elavad tšuktši autonoomses ringkonnas. Zucci autonoomne ringkond on üks hästi suure pindalaga moodustis. Ta on peaaegu 738000 ruutkilomeetrit suur. Kui seda pindala võrrelda Euroopaga, siis see ala on peaaegu sama suur kui poolteist Hispaaniat. Ja kui seda ala võrrelda Eestiga, siis on peaaegu seitsmeteistkümne Eesti suurune ala. Aga sellel hiigelsuurel alal elab väga vähe inimesi. Praegusel ajal umbes 51000. Kujutame ette, et seitsmeteistkümne Eesti suurune ala, kus elanikke on natukene vähem kui meil Narva linnas keskmine elanike tihedus on seal umbes üks inimene 15 ruutkilomeetri kohta. Aga me oleme oma varasemates saadetes tekkinud tunduvalt hõredamini asustatud piirkonnast. Me oleme rääkinud innuiitides Jayne iitide peamine ala nuna vutipiirkond Kanadas on selline territoorium, kus üks inimene tuleb enam kui 60 ruutkilomeetri kohta. Nii et oluliselt hõredamini asustatud kui Chucci autonoomne ringkond. Vähemal määral elab sihukesega Magadani oblastis saha vabariigis ja Kamtšatka krai põhjapoolses osas. Selles põhjapoolses osas, mis kuni 2007. aastani oli korjaki autonoomne ringkond. Aga me teame, et Venemaal on viimastel aastatel mitmel poolautonoomseid üksusi likvideeritud. Ja 2007. aastal jah, siis likvideeriti ka korjaki autonoomne ringkond ja nüüd on see üks Kamtšatka krai. Kamtšatka krais elab peaaegu 1500 Chucci saha vabariigis peaaegu 700 uksi ja Magadani oblastis peaaegu 300 tšuks. Kui rääkida üksikutest asulates, siis kõige enam tšuks elab tšuktši autonoomse ringkonna keskuses ana vöörilinnas. Seal on neid enam kui 1200, aga nad moodustavad selle linna elanikkonnast ainult umbes 10 protsenti suksima suures külast loorinu külas elab enam kui 1000 uksi ja vot selles külas moodustavad suksid elanikkonnast peaaegu 90 protsenti. Mõnel pool Zucci maa külades elavad tšuksit kõrvuti jupiki rahvaesindajatega. Jupikid on siis samuti põhjamaine rahvas. Aga jupikid on huvitavad selle poolest, et nad elavad nii Põhja-Ameerikas kui ka Aasia kirdenurgas. Tšuks elab kaasajal ka Venemaa mõnedes suuremates linnades, näiteks Moskvas elab enam kui 100 Chucci. Peterburis elab enam kui sadat uksi, aga siukse elab isegi näiteks Ukrainas. Kümmekond aastat tagasi loendati Ukrainas 30 siuksi ja osa neist ukrainas elavatest suksidest oskas koguni veel sihukesi keelt. Traditsiooniliselt oleks ukse jaotatud kaheks grupiks. Ühed on siis rannikul elavad ehk siis need on need siukseid, kes elatusid mereloomade küttimisest. Aga teised siukseid on siis sisemaal elavat rändava eluviisiga ja rändajad Tšuksid, elatusid siis ammustel aegadel põhjapõtrade küttimisest ja viimase umbes 400 aasta jooksul on tegelenud peamiselt põhjapõtrade kasvatamisega kusjuures rannikul elavad siukseid erinevatel aastaaegadel kütivad erinevaid loomi. Suvel ja sügisel jahitakse eeskätt vaalu ja morske. Talvel ja kevadel on aga jahitud peamiselt hülgeid. Ja huvitav on ka see, et kui Murskasid jahiti grupiviisiliselt, siis hüljestele peetakse jahti üksi. Hülgeid on nimelt siis püütud tabada maskeerides ja kavalusega. Kust on tulnud rahvanimetus, Tšuksid? Siukseid nimetus on tegelikult tulnud siuksekeelsest sõnast täpsemalt siuksekeelsest sõnast säutsu ja selle sõnaga nimetasid ennast need siukseid, kes tegelesid põhjapõtrade kasvatamisega ja seda sõna võiks tõlkida kui rikas põhjapõtrade poolest. Aga rannikut siukseid on ennast nimetanud alka linn ja see tähendab mereinimesed. Samas Tšuksidele on olemas ka termin, millega tähistatakse Chucci rahvast tervikuna. Siukseid ise on siis kasutanud endi kohta nimetust lõgoravet latt. See termin on mõnes mõttes juurdunud ka vene keelde vene keelde küll natukene lihtsustatud kombel, aga üldiselt viimastel aastakümnetel järjest enam kohtab venekeelses kirjanduses Tšukside kohta terminit Loora Vetlat tõeline inimene, tõelised inimesed. Siukseid elavad nii karmi kliimaga paigas, et seda on meie inimestel isegi rasked. Kujutada Tšuksima külmarekord on 61 kraadi aga samas Tšuksima soojarekord on 34 plusskraadi. Mitmel pool suksimaal kestab talv 10 kuud aastas ja ja seetõttu Tšuksima põhjaosa On arktiline kõrb. Keskosa on kidur taimestikuga tundra ja lõunaosa Chucci maastan taiga, kus valdavalt kasvavad siis okaspuud. Üldiselt Juksima taimestik on kidur, aga samas leidub sealt tohutul hulgal samblaid ja samblikke. Näiteks samblaid arvatakse seal kasvavat umbes 400 liiki. Umbes pool Zucci maast asub põhjapolaarjoonest põhja pool. Küllap paljud Zucci maa külad ja sealsed linnad asuvad mereäärsetel aladel. Katšuksima keskus, ana tõrr asub mere There's. Another asub 64. põhjalaiusel ehk siis peaaegu ühel joonel Soome Oulu linnaga. Ana tõris keskmine päevane maksimaalne temperatuur detsembrist märtsini on 15 20 külmakraadi vahel aga ööpäevane minimaalne temperatuur sel ajal on keskmiselt 22 ja 27 külmakraadi vahel. Kõige soojem kuu on juuli, aga juulis on maksimaalne temperatuur keskmiselt 15 kraadi. Anadori külmarekord on 47 kraadi. Seal sajab vähem kui kaks kolmandikku sellest, mis sajab enamuses Eestis kusjuures lund või vanadorist sadada aastaringselt. Keskmine õhuniiskus on aga 80 protsenti. Samas, mis seal ana tõri kohta. Huvitav, et päikeselise tunde on seal aastas umbes 1850 ehk siis umbes sadakond tundi enam kui on päikeselise tund aastast Tallinnas suksima. Mereäärsed alad on küll soojema kliimaga kui sisemaised alad aga samas suksima. Mereäärsetel aladel on pidevat tugevad ja külmad tuuled. Elutšuksimaal muudab raskeks ka see, et sealne piirkond on üsna mägine. Tšuksima kõrgeim punkt asub merepinnast peaaegu 1900 meetri kõrgusel ja tasased alasid on siiski üldiselt ainult rannikuäärsetes piirkondades ja suurte jõgede ääres. Et sisemaa on valdavalt mägine, aga Tšuksimu eripäraks on tohutu jõgede rohkus. Enamus sealseid jõgesid ei ole küll mitte väga pikad, aga no näiteks enam kui 10 kilomeetri pikkuseid jõgesid arvatakse Tšuksimaal olevat üle 8000 kusjuures piirkonnas on ka mitmeid väga suuri jõgesid suksima asuka seisma loogiliselt aktiivses piirkonnas. Näiteks 20. sajandil on suksimaal olnud mitmeid maavärisemise, mille tugevuseks on mõõdetud peaaegu kaheksa magnituuti. Ja kui me arvestame seda, et poolsiuksi maasta umbes asub põhja pool polaarjoont siis see tähendab, et seal on ka polaaröö ja polaarpäev. Zucci maa on selline piirkond, kus viimase 30 aasta jooksul on välja rännanud tohutul hulgal inimesi, peamiselt venelasi ja ukrainlasi. Ja oluliseks põhjuseks on just asjaolu, et Juksima asub ikkagi suurematest asustatud punktidest väga kaugel. Ja sealne majandus on küllalt ühekülgne kõikumist Zucci maal müüakse, on väga kallis ja suuresti kallis seetõttu, et sinna transportimine on väga kallis, suksimaalne tegelikult küllalt suur puudus esmatarbekaupadest, kauplusi on vähe ja see kauplustes müüdava kaubavalik on suhteliselt kitsas. Praegusel ajal elaks üksi maal umbes 51000 inimest, siis 1989. aastal oli seal inimesi üle 157000. Nii et selle aja jooksul on siis enam kui 100000 inimese võrra siuksima elanikkond vähenenud. Kuna Tšuksid elamud väga karmides tingimustes ja, ja siukseid piirkond on olnud suhteliselt mahajäänud piirkond, siis Tšukside elamud ja siukseid riietus on meie mõistes isegi natukene kummalised siukseid traditsiooniliseks eluasemeks on olnud suur telk ja seda telki tuntakse rahvusvaheliselt nime all ja rongad. See ja Ranga tuleneb Zuccikeelsest sõnast Jaraanu. Aga jah, vene keele vahendusel on ta siis maailma läinud kui Ranga niiet siukside kohta ei ole õige öelda, et siukseid elavad Jourtadest siukseid klassikaliselt on elanud ja Rangades. See rõnga kujutas endast kergest puidust sõrestiku, mis oli kaetud põhjapõtrade nahkadega, kusjuures keskmises ja Ranga katmiseks läks umbes 50 põhjapõdranahku vaja. Suuremad ja Rangasid oli vägagi raske soojaks saada ja seetõttu nende suuremate Rangade sees oli omakorda selline väiksem nelinurkse põhiplaaniga kaetud ruum, mis omakorda täiendavalt või siis ka kaetud põhjapõdranahkadega ja, ja selles väiksemas ruumis siis inimesed magasid ja sõid kusjuures neid väiksemaid ruume köeti aeg-ajalt rasvalampidega. Kaasajal muidugi Tšuksid enam sellistes ja Rangades ei ela viiekümnendatel aastatel talakati Tšuksimal suksidele rajama puidust ehitis. Ja paljudes nendes Zucci maa külades on ka täna peamised ehitised puidust, mitte kivist, aga just nimelt pujust puidust tarekesed, mis on küllalt sarnased Venemaa paljude teiste piirkondade suhteliselt mahajäänud külade väikestel hoonetega. Siukseid riietus oli suhteliselt lihtne. Me teame, et väga paljudel põhjarahvastel on traditsiooniline riietus olnud õmmeldud loomanahkadest. Angatšukside riietuse eripäraks oli see. Siukseid kandsid topeltrõivaid nii karusnahas särk kui ka karusnahast, püksid olid kahekordselt, kõigepealt olid siis allpüksid alussärk ja selle alussärgi peal oli siis pealmine särk ja pealmised püksid ja, ja kõik, nad olid siis jah, tehtud karusnahast ja, ja noh, selline Kahekordne riietus aitas paremini sooja hoida. Kui rääkida tänapäevast, siis tänapäeval muidugi on suksidel väga palju ka kaasaegset riietust. Ent On Tšuxe, kes ka täna eelistavad kanda traditsioonilist riietust, leides et see on rohkem soojapidav. Kas naistel oli ka mitu kihti rõivaid seljas? Naiste riietus oli kahekordne ja naiste riietuse võib-olla selliseks eripäraks oli see, et naised kandsid kokku õmmeldud pükse. Need olidki tegelikult püksid, aga kaugelt vaadates ei olnud sellest aru saada, et need anne, püksid, püksisääred olid kokku õmmeldud. Sees olid siiski olemas mõlemad püksisääred, nii et väliselt justkui naiselik riietus, aga sees siiski eeskätt sooja hoidev riietus. Milline on olnud Tšukside toidulaud? Traditsiooniliselt on tšuksit kasutanud toiduks paljukiidetud liha. Ja muidugi erinevate piirkondade elanikud kasutasid erinevate loomade liha. Kui sisemaal kasutati eeskätt põhjapõtrade liha toiduks, siis rannikupiirkondade tšuksit kasutasid toiduks eeskätt hüljeste või vaalade liha. Aga rannikupiirkondade Tšuksid sõid ka küllalt palju erinevaid limuseid, mida nad merest püüdsid. Lisaks söödi merikapsast, aga söödi ka näiteks mõnede puude ja põõsaste lehti. Chucci maal kasvab selliseid puid ja põõsaid, mille lehed on siis söödavad ja lisaks siis söödi ka näiteks mitmesuguste taimede marju, aga toiduks kasutati ka loomade verd ja isegi loomade sisikonda. Erinevalt oma naaberrahvastest ei tarvitanud siukseid eriti toiduks kala. Kala söödi tõesti ainult äärmise vajaduse korral, see oli siis, kui muud süüa ei olnud. Tšukside traditsioonilised tööriistade sõjariistad on olnud vägagi algelised, neid on valmistatud eeskätt kivist ja luust. Veel isegi 19. sajandi lõpus kasutati küllalt palju kivikirveid, luust nooli, luust odaotsi, aga ka tänapäeval on osadel suksidel esiisade tööriistad ja sõjariistade alles. Ja, ja tänapäeval siis ei kasutata neid mitte niivõrd töö tegemisel, kuivõrd tänapäeval on nad siis mälestusesemed esiisadest. Osadel Tšuksidel on säilinud ka algupäraseid kergeid kelke. Chucci maa on nimelt selline piirkond, kus ka tänasel päeval aastaringselt teid peaaegu ei ole, on ainult mõne suurema asula juures, mis tähendab seda, et ühest piirkonnast teise liikumiseks tuleb ületada lumevälju ja vot nende väljade ületamiseks kasutasid Suxil kergeid kelke kusjuures nende kergete kelkude ette siis sisema Tšuksid rakendasid põhjapõtru. Aga rannikupiirkondade Tšuksid kasutasid sarnaselt Põhja-Ameerika mitmetele põlisrahvastele kelkude ees koerte rakendeid. Nõukogude perioodil Tšukside eluga korraldus muutus väga tugevasti. Tšuksid sunniti ühismajanditesse Chucci maal, ühel hetkel loodi peaaegu 30 ühismajandit. Need ühismajandid tegelesid eeskätt põhjapõtrade kasvatamisega. Vähem tegeleti mereloomadele jahipidamisega, võimorskade kifadest, esemete nikerdamisega. Nütšuksid olid varasemalt siiski olnud sellise perekeskse majandusega majanditesse ajamine. Rikkus seda Tšukside traditsioonilist majanduslikku elukorraldust ka tõsiselt. Ent ajapikku võtsid siukseid selle uudse elukorralduse omaks. Veelgi enam, osad siukse leidis, et sellistes suurtes ühismajandites on karmides tingimustes lihtsam hakkama saada. Paraku peale NSV Liidu kokku kukkumist toimuskadžuxi maal ühismajandite erastamine. Erastamine tõi kaasa uuesti Tšukside jaoks elukorralduse väga tõsise muutuse sest sellised ühismajandid lakkasid olemast ja paljud tšuksit pidid üksi hakkama saama. Sellistes karmides oludes, kus varasemalt ei oldud üksi harjutud oli see tõepoolest paljude jaoks ikkagi väga ränk löök. Ja see ränk löök tõi muuhulgas kaasa ka elujärje väga järsu kukkumise nõukogude perioodile. Järgnevatel aegadel on Tšukside keskmine elatustase väga järsult langenud ja paljudes piirkondades ei ole tegelikult sellest löögist inimesed seniajani toibunud. Nii võibki öelda, täna elab suur osa Chuks vägagi karjuvas vaesuses ja paljudes maapiirkondades püsivaid Tšuksid elus üksnes tänu riiklikele toetustele. Chucci maal on veel üks asi huvitav, süksimal käib üks suhteliselt vähe sularaha sularahas makstakse pensione ja sularahas, makstakse toetusi. Aga näiteks paljud ärid sularaha sisuliselt ei kasuta. Selle asemel toimub vahetuskaubandus, tehakse bartertehinguid ja mõnel pool Zucci maal on kasutusele võetud kupongid. Need kupongid asendavad sularaha. Aga üldiselt jah, seda vene rubla sularahana siuksimaal käiviv täna küllaltki vähe. Kuigi Tšuksid elavad vaeselt, ei tähenda see ju seda, et kogu Tšuksima vaene on Suksima tegelikult ise täna ei ole üldse mitte vaene piirkond, vastupidi mõistes on suksima suhteliselt jõukas piirkond. Näiteks, kui arvestada sisemajanduse kogutoodangut elaniku kohta, siis 2010. aastal olid siuksi autonoomne ringkond Venemaa föderaalsete subjektide nimekirjas kolmandal kohal. Kusjuures suksima oli sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta kõrgem kui Moskva linnas, mis asus olles neljandal kohal ja suksima. Majandus koosnebki kahest täiesti erinevast majandusest. Küllalt palju tšuksit tegelevad ka täna jahipidamisega nii mereloomadele jahipidamisega kui ka näiteks jääkarudele jahipidamisega. Lisaks kasvatatakse siis põhjapõtru ja mõnel pool ka polaarrebaseid. Aga Tšuksima venekeelne elanikkond selliste tegevustega ei tegele. Nemad on tegevad hoopis teistsugustes majandusharudes. Zucci maa on ju tegelikult vägagi rikas piirkond ka maavarade poolest Tšuksima ranniku lähedalt näiteks leitud maagaasi ja naftat aga Chucci Maal leidub kulda, kivisütt, volframit ja mitmesuguseid muid maavarasid kusjuures näiteks kuulda suksime, algab palju aastaid kaevandatud. Jällegi peale Nõukogude Liidu kokku kukkumist kukkus Tšuksimaal ka kulla tootmine väga märkimisväärselt. Aga viimastel aastatel on kulla tootmine jälle kasvama hakanud ja viimastel aastatel on Tšuksima maapõuevarade kasutamise vastu hakanud huvi tundma ka rahvusvahelised suurkorporatsioonid. Nii et iseenesest on, tänas üksi maal olukord, kus piirkond suurte muutuste ootuses. Iseasi muidugi on see, kas need suured muutused piirkonna põliselanikele kasu hakkavad tooma, sest karta on, et kui Tšuksima rikkalikud maapõuevarad võetakse aktiivsemalt ja suuremal määral kasutusele siis ilmselt see pöörab segamini nii mõnegi piirkonna majandusliku elu. See pöörab segamini need alad, kus täna Tšuksid, karjatavad põhjapõtru ja nii edasi ja nii edasi. Nii et osad suksides kardavad neid muutusi. Teised siukseid ootavad selliseid muutusi, sest selline elamine nagu praegu ei ole ka kuigivõrd inimväärne. Ma lugesin ühest venekeelsest artiklist, et tšuksit nutavad sõna tõsises mõttes siiani taga oma endist kuberneri. Nende kuberner oli Roman Abramovitš, kes tegi Tšuksima jaoks oma valitsemise ajal väga palju head. Abramovitš oli kuberner aastatel 2000 kuni 2008. Abramovitš paigutas Chucci maale küllalt palju isiklikku raha, meelitas Chucci maale investeeringuid ja võiks öelda isegi niimoodi, et ühe mehe tegevus tõstis Chucci maaelanike keskmist elatustaset tohutul hulgal. Isegi räägitud sellest, et elatustase tõusis seal enam kui 50 protsenti. Kusjuures raha, mille ta Zucci maale paigutas, oli tõepoolest väga suur. Räägitakse miljarditest, rubladest ja eriti aktiivselt tegeles ta suksima edendamisega aastatel 2000 kuni 2004 ehk siis oma esimesel valitsemisperioodil 2004. aastal. Ta ütles, et ta teiseks korraks kandideerida ei taha. Aga kuna Venemaa kõrgem juhtkond mõnes mõttes panin ta fakti ette, siis jah, ta valitses seal ka teist perioodi. Kusjuures sellel perioodil, kui Abramovitš suksimaal kuberner oskas Staczucci maal ka maailmakaardile tuua näiteks talle kuuluva Inglismaa kõrgliiga jalgpallimeeskonna tähtmängijatele ütles ta, et üheks preemiaks on ekskursioon Chucci maal. Viimastel aastatel räägitakse sellest, et suksimaal on tegelikult olemas teatavad perspektiivid turismipiirkonnana. Ainult et selleks on vaja Tšuksima infrastruktuuri oluliselt parandada. Chucci maa on ju täna tegelikult selline koht, kus paljudel küladel ei ole mitte mingisugust regulaarset ühendust muu maailmaga. Zucci maal on mitmeid selliseid külasid, millele lähim naaberküla on enam kui 200 kilomeetri kaugusel. Räägitakse tšuktši maal on ka pruudipõud. Jah, nihukesi maal on ka pruudipõud, sest naised tahavad sellistes rasketes tingimustes veel vähem elada kui mehed. Tšukside mõttemaailma eripäraks on see tšuksit suhtuvad suhteliselt rahulikult enesetapu. Et kui üldiselt teame väga paljude rahvaste jaoks enesetapp on suur tabu siis suksida jaoks ei ole enesetapp selline eriline tabu. Sellesse suhtutakse suhteliselt rahulikult ja küllalt paljud vanemad Tšuksid on eriti varasematel aegadel oma elu lõpetanud enesetapuga või need, kes ei ole ise suutnud ennast tappa. Need on palunud ennast tappa oma lähedastele inimestele. Ja muidugi nii nõukogude ajal kui ka praeguse Venemaa ajal. Selline lähisugulaste-poolne tapmine on tegelikult karistata, aga sellises hõredalt asustatud piirkonnas nagu Tšuksima on seda lihtsalt väga raske kindlaks teha, et kuidas ja millest sa siis see inimene suri. Kui näiteks Põhja-Ameerikas on põlisrahvaste seas suhteliselt palju enesetappe need enesetapud seostuvad sageli alkoholiga siis Chuck, seda hulgas need enesetapud ei ole seotud alkoholiga suksida juures on see pikemaajaliselt läbimõeldud tegevuse elluviimine. Juksida kultuuri oluliseks osaks on olnud Tšukside usk. Kaasajal on siukseid valdavalt vene õigeusku aga ka tänasel päeval oma Tšuksida seas šamanismi järgijaid. Kusjuures on ka selliseid Suxe, kes justkui ametlikult on õigeusklikud, aga tegelikult kõrvuti nende õigeusklike kommetega järgivad ka oma traditsiooniliste usunditega seotud rituaale. Religioonis oli igal asemel igal nähtusel hing, osa nendest hingedest olid kasulikud, osa nendest hingedest olid ohtlikud ja siukseid, ütlesid ka seda, et kuri ja halb, mis nii-öelda maailmas sünnib, sealhulgas haigused ja surm olid siis nende kurjade hingede kurjade vaimude kätetöö. Aga kui tuua näiteid sellest, et milliseid hinge ja vaimu siis oli, siis no näiteks oli olemas veevaim tulevaim metsavaim, aga ka näiteks olulistel loomadel karudel varestel oli olemas oma vaim, Tšukside rituaalides olid väga tähtsal kohal kõikvõimalikud amu letid ja need ammu letid esinesid väga erinevates vormides, nad võisid esineda näiteks kaela keedena peapaelte, Ena ripatsetena, mitmesuguste Helmestena ja täiendavalt siukseid, siis veel maalisid oma keha ja ammustel aegadel oma keha maaliti siis loomaverega, kusjuures sageli maaliti oma kehale. Suguvõsamärk Nõukogude perioodi algul juba 1900 kahekümnendatel aastatel keelati NSV Liidus Tšuksidel oma ammuste religioossete kommete järgimine ära. See aga ei tähendanud siiski jah seda, et need kombed oleks täiesti välja surnud. Ja viimastel aastatel võime me rääkida sellest, et suksimaalne sellised traditsioonilised uskumused on hakanud jälle suuremat tähtsust saavutama, need traditsioonilised uskumused on jälle senisest rohkem au sisse tõstetud. Ja veelgi enam, no tänasel päeval neid traditsioonilisi kombeid järgitakse ka täiesti avalikult. Nii et teatavas mõttes me võime 21. sajandil rääkida Tšukside sellise traditsiooniliste religioossete uskumuste taassünnist. Kui sündmusterohke Andžukside ajalugu Siukseid ajalugu ei ole väga sündmusterohke, see ei ole võib-olla väga väljapaistev, aga samas on seal vägagi pikk. Praegusele asualale tulid siuksed esivanemad kunagi ammu, Ida-Aasiast aga Chucci maal On Tšuksid elanud vähemalt 5000 aastat. Sukside täpsema päritolu osas on senini teadlaste seas vaidlusi. Seda ei ole suudetud üheselt kokku leppida. Igal juhul on selge, et Tšuksida kommetes on palju jooni aasia teistest põhjarahvastest eeskätt siis Kirde-Aasia rahvastest. Tšukside kultuuris on nähtud küllalt palju jooniga Põhja-Ameerika põhjarahvastelt. Veelgi enam tänasel päeval. Mõned teadlased arvavad ka seda, et isegi Chucci keel on teatavas mõttes suguluses ka Põhja-Ameerikas räägitavate mõnede põhjarahvaste keeltega. Nüüd esimesed kokkupuuted venelastega toimusid sukesidel seitsmeteistkümnenda sajandi keskpaigas. Siis ajal venelased ületasid alaseia jõe ja peagi hakkasid venelased siukseid ala pidevalt läbima ja nad läbisid siukseid ala siis oma kaubateedel. Esialgu ei pööranud venelased suksidele erilist tähelepanu, siukseid ei olnud neile kuidagi kasulikud, neil ei olnud suksidelt midagi. Ta Tšukside käest ei saanud karusnahku. Ent küllalt kiiresti, olukord muutus ja sõjategevust Juksida ja venelaste vahel algas juba umbes aastal 1700. See on siis ajal, mil venelased olid Kamtšatka poolsaarel end püsivamalt sisse seadmas. 1729. aastal tapsid venelased järjekordse vastasseisu käigus Tšuksid õhesalgajuhi ja see tõi kaasa tõsisema vastasseisu venelaste Tšukside vahel kusjuures selle vastasseisu käigus võtsid enese kasutusele küllalt sellised jõhkrad meetodid. Siukse hakati loomade kombel küttima, mehed tapeti, naised ja lapsed vangistati, põhjapõdrad rööviti, elamut sageli hävitati. Kui enne venelastega kokkupuudet olid suksid elanud kolu maa jõest nii ida pool kui ka lääne pool, siis peale neid tõsisemaid vastasseis venelastega olid siukseid sunnitud kolu maa jõe läänekaldalt taanduma ja asusid siis edaspidi ainult kolu maa jõest ida pool. 1760.-te aastate keskel võttis Venemaa keskvõimuga Tšukside suhtes kasutusele senisest uudsema lähenemise. Kui varasemalt oli seda konfrontatsiooni Tšuksidega vägagi brutaalselt ellu viidud siis uue poliitika kohaselt ei tulnud suks enam mitte hävitada ega orjastada. Vaid siuksidega tuli arendada vastastikku kasulikke majanduslikke suhteid. Ja selle muutumise põhjus oli samuti majanduslik. Vassassessuksidega oli Venemaale olnud rahaliselt üsna kulukas, sest siukseid elasid väga laial alal ja niisuguse tulid tagasi ajada väga laial alal. Samas selle vastasseisu majanduslik kasu oli Venemaale olnud väga väike. Suksidelt ei olnud suurt midagi võtta, ta neid ei olnudki võimalik maksustada. Ja nii siis jah, tema leidis, et selline vastasseis on majanduslikult ebaotstarbekas ja see tõi siis jah, kaasa venelaste sukside rahulikuma kooseksisteerimise kusjuures üsna pea selle uue poliitika käikuvõtmise järgselt hakkasid Tšuksid venelastega rahumeelselt kauplema. Ja veelgi enam piirkonnakeskustes, mis venelaste poolt olid loodud, hakati pidama ka iga-aastaseid laatasid, laatasid, kus siis nii venelased kui Tšuksid erinevaid kaupu müüsid ja et just nimelt sealt 18. sajandi lõpust hakkasid Tšuksid tänu kauplemisele venelastega tama rauda, aga kasutama ka tubakat, suhkrut ja soola. 1007 79. aastal sõlmis Venemaa Tšuksidega maalse rahulepingu kuigi juba enne seda, nagu ma siin varem ütlesin, enam olulist sellist sõjategevust ei olnud. Nüüd, 19. sajandi viimastel aastakümnetel hakkas venelaste Tšukside vaheline kaubavahetus kiiresti vähenema. Ja põhjuseks oli asjaolu, et Zucci maad külastasid laeva tamme, rikast. See oli aeg, mil Venemaal ja lasta USA-le maha müünud ja millal Askavalt hakkasid siis ameeriklased tegema erinevaid ekspositsioone ümbruskonda. Ja nii siis jõudsid ka Alaskalt pärit kaupmehed ja vaalakütid Chucci maa rannikule ja alustasid suksidega kauplemist. Kusjuures Tšuksid nägid kauplemises ameeriklastega suurt võimalust. Ameeriklased pakkusid suuremat valikut kaupu ja nii ei ole, siis jah, imekspandav, et sukside kaubavahetus venelastega vähenes järsult. Venemaa keskvõimule selline olukord muidugi ei meeldinud ja Venemaa püüdis siis hakata piirkonnas patrullima. Venemaa püüdis ameeriklasi, kes ta ilma loata Chucci maale tulnud püüdis, need kinni, konfiskeeris neilt vara ja, ja püüdis siis jah, niimoodi seda ameeriklaste kauplemisTšuksidega vähendada. 19. sajandil hakkasid suksimaal tegutsema ka õigeusklikud misjonärid. Misjonärid saavutasid esimese edu suhteliselt kiiresti. Aga selline õigeusu tõsisem kinnistumine Tšukside seas võitis küllaltki pikka aega. Tšuksimal üldiselt ei olnud kuni 1920.-te aastate lõpuni koole. Seal tegutsesid küll mõned kirikukoolid, kuid Need olid suunatud ikkagi eeskätt kohalikele venelastele ja mõeldud mitte klassikalise koolihariduse andmiseks, vaid kiriklikku hariduse andmiseks. Ja nii oli siis jah, olukord, kus näiteks 1926. aastal loendati Tšukside seas ainult 72 kirjaoskajat. Keerulistele haridusoludele aitas muidugi kaasa ka see, et siukseid olid ka kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel jätkuvalt rändava eluviisiga. Näiteks 1934. aastal arvati, et enam kui 70 protsenti Tšuksidest on jätkuvalt rändava eluviisiga. 1939.-ks aastaks oli 95 protsenti rannikut suksides kollektiiviseeritud. Aga samal ajal põhjapõtru kasvatavatest Juksidest oli suudetud kollektiviseerida ainult umbes 11 protsenti kusjuures enam kui 90 protsenti põhjapõtrade eest oli 39. aastal jätkuvalt eraomandis. Viiekümnendatel aastatel hakati Tšuksimalt massiliselt likvideerima siukside väikseid külasid. Tšuksid aeti elama suurematesse asulatesse. Ümberasustamine toimus küllalt karmilt, võiks öelda nii, et see ümberasustamine omas täielikult küüditamise jooni, neid, kes vabatahtlikult ümber asunud need asustati ümber jõuga, kusjuures jõuga ümberasustamise käigus võidi sihuksed, vanad elamud ka hävitada. Selleks, et siukseid ei saaks oma varasematesse asupaikadesse tagasi pöörduda. Tšuktši keelt räägib umbes 8000 inimest. Kas tšuktši keelt õpetatakse ka Tšuksima koolides? Esimestes klassides toimub koolides õppetööd tšuktši keeles, hilisemates klassides on võimalik Zucci keeldu pida õppeainena. Nende koolide hulkus siis siukse keelt saab õppida on piiratud. Vaatamata asjaolule, et Zucci keelt on võimalik Tšuksimal õppida. Zucci keele oskajate kasutajate arv. Tasapisi on vähenemas. Kui palju on niuksekeelset meediat? Tšuktši keeles on aja jooksul tehtud raadiosaateid, on tehtud telesaateid, on telesaateid tõlgitud tšuktši keelde, sihukse keeles on välja antud ajalehti, on välja antud ajakirju. Zucci keelseid artikleid on ilmunud venekeelsetes ajakirjades, aga üldiselt viimasel ajal siiski tšuktšikeelne meedia suhteliselt vähene. Ja põhjuseid on siin kaks. Esiteks ei ole vaja enam teha propagandat tšuktši keeles sest nõukogude ajal oluline info, mis Juksi keeles ilmutati, oli just nimelt seotud Nõukogude propagandaga. Aga teisest küljest sellise väikese rahvakeeles mingites saadete tegemine või näiteks artiklite avaldamine see on küllaltki kulukas. Ja arvestades Tšuksides keerulist rahalist olukorda ei ole jah, väga imekspandav, et seda Chuccikeelset meediat on täna suhteliselt vähe. Zucci keel kuulub Zucci kampsodoli keelkonda. Selles keelkonnas on siis kõrvuti tšuktši keelega korjaki kerecki Alutori eitelmeeni keel ja suhteliselt lähedane Zucci keel korjoki keelele. Aga kõikidel nendel teistel keelte Zucci gangsodoli keelkonnas on kõnelejaid veel palju vähem kui Chucci keelel. Sihukse keeles on olemas ka mitmeid dialekte, aga dialekte vahelised erinevused ei ole kuigi suured. Või eeskätt eristatakse idapoolsed ja läänepoolsed, dialekte ja lõunapoolsete dialekte grupp kusjuures nad lõunapoolsed dialektid on siis suhteliselt kõige lähedasemad. Korjaki keelele. Tšuksit kasutavad täna kirjasüsteemi, mis põhinebki Rillitsal siukseid on varasemalt kasutanud ka teistsuguseid kirjasüsteeme. 1927. aastal võttis üks Chucci põhjapõdrakasvataja kasutusele piltkirja siukseid keele edasiandmiseks. Paraku see kiri ei leidnud laiemat kasutamist ja selle kirja näited on tänavaid olemas, muuseumites aga üldiselt seda 27. aastal loodud pilk kirja peetakse kogu maailma kõige põhjapoolsem alal loodud kirjaks kusjuures kiri oli loodud vägagi vähestele välistele mõjutustele tuginedes. Esimene ametlik Chucci kiri võeti kasutusele 1931. 32. aastal. See põhines ladina tähestikus. Selles oli 33 tähemärki, ehkki ja nende tähemärkide seas oli mitmeid selliseid, mis on meil eesti keele jaoks täiesti tundmatud. Ja Tšukside kirjakeele aluseks võeti idapoolne dialekt. See dialekt, mis on oma nime saanud Uuelini küla järgi 1937. aastal viidi Tšuksid ladina tähestikus üle Cyrillitsale ja selleks, et siis Tšukside keelt paremini edasi anda lisati siis slaavi Cyrillitsale kaks sukside jaoks olulist tähte. Ja kuigi kasutusele võetud kirillitsas oli tähti enam kui ladina tähestikus neid oli seal 35 siis samas mitmed varasemalt kasutusel olnud tähemärgid jäid uuest kirjasüsteemist kahjuks välja. Niisuguseid elu oli väga huvitav, numbrisüsteem. Siukseid numbrisüsteem on põhinenud kahe kümnendsüsteemil 20 süsteemil. Me teame, et ajaloolistest kultuurrahvastest majade numbrisüsteem on põhinenud 20-l süsteemil ja Tšukside traditsiooniline numbrisüsteem. Samamoodi põhines 20-l süsteemil näiteks 100 tšuktši keeles oli siis viis korda 20 400 oli aga 20 korda 20. Aga nõukogude ajast alates on siukseid vene keele mõjutustel kasutusele võtnud peamiselt kümnendsüsteemi. Seejuures seda kümnendsüsteemi kasutades kasutatakse ka otseselt venekeelseid sõnu. Näiteks kasutavad siukseid venekeelsest sõnast Sto. Ehk siis, kui nad ütlevad näiteks 300 või 700 sisse sõnas, on vene keeles ja see kolm või seitse seal ees on siis tšuktši keeles. Chucci keele rääkimise puhul on huvitav tõsiasi, et Zucci mehed ja naised räägivad natukene erinevalt. Eeskätt erineb see rääkimine häälduse poolest. Zucci naised ja mehed hääldavad mõningaid sõnu erinevalt, kuigi nende sõnade kirjapilt on ühesugune ja, ja lisaks siis traditsiooniliselt ei ole Chucci naised kasutanud ka selliseid sõnu, mis häälduselt on sarnased naise mehe sugulaste nimedele. Tänapäeval muidugi sellist naiste ja meeste erinevat kõnekeelt isegi suhteliselt vähe, aga siiski vanemate inimeste poolt seda harrastatakse. Osad siukse peab seda Chucci kultuuri oluliseks osaks ja seda traditsiooni on siis viimastel aastakümnetel püütud jällegi ka taaselustada. Milliseks võib kujuneda Tšukside tulevik? Kuid Tšuksid jäävad elama suhteliselt omaette siis nende majanduslik olukord on jätkuvalt vilets, aga siis on neil suhteliselt lihtne säilitada oma keelt ja kultuuri. Aga kui nende tohutute loodusrikkuste tõttu Chucci maad hakatakse senisest oluliselt rohkem hõlmama, kui seal asuvad tegutsema Venemaa ja rahvusvahelised suurkorporatsioonid senisest veelgi olulisemal määral, siis Tšuksidel on oma keele ja kultuuri kaotamine suhteliselt Kerge. Kuigi tänasel Venemaal ei tehta üldiselt suksidele takistusi kultuuri edendamisel aga samas selle edendamiseks sisulises mõttes ei anta ka erilist tuge. Ma siiski ei soosi täna seda, et siukseid võimalikult palju õpiksid Zuccikeelsetes koolides ja Zucci keele propageerimist riiklikul tasemel. Samamoodi ei tehta. Kuid siukseid osatähtsust Zucci maal väga väikeseks jääb ja kaasaegne maailm sinna igas mõttes despeale tungib siis ilmselgelt sellisel väikesel rahval on olles jäämine suhteliselt keeruline. Kuulsite järjekordset saadet sarjast riigita rahvas. Saate tegid Andrus Mölder ja Marje Lenk.