Tänases keskeprogrammis riigita rahvas räägib Andrus Mölder Burjaatia vabariigis ja selle lähedastel aladel elavatest Burjaatidest. Puriootja Vabariik piirneb läänest tuva Vabariigiga läänes ja loodes ja põhjas Irkutski oblastiga kirdes, idas-kagus ja lõunas, taga. Caligraiga ning lõunas ja kagus ka Mongoolias Baikali järve rannajoonest koguni 60 protsenti jääb Burjaatia vabariigi territooriumile. Burjaatia vabariik on natukene enam kui 351000 ruutkilomeetrit suur. Seal elab umbes 970000 inimest mis tähendab seda, et see on väga hõredast asustatud territoorium. Keskmine rahvastikutihedus on seal vähem kui kolm inimest ruutkilomeetri kohta kusjuures linnades elab umbes 60 protsenti elanikest. Umbes kaks kolmandikku Burjaatia vabariigi elanikest on venelased ja natukene üle 30 protsendi Burjaadid. Burjaatide osatähtsus on Burjaate vabariigis selgelt kasvamas tänu suuremale sündimusele ja tänuga sellele, et osa Burjaatia venelasi on sealt viimastel aastatel ära kippunud. Venelased kipuvad Euroopa osasse. Burjaatia on nende jaoks siiski selline kauge piirkond, mida jah siis osa venelasi, eeskätt neid, kes siin on asustatud peale teist maailmasõda ei ole eriti omaks võtnud. Arvatakse, et maailmas tervikuna on Burjaatias, et üle 550000 kõige enam elab Burjaate Venemaal. Neid elab seal umbes 460000 aga Burjaat elab ka Mongoolias. Ja kui Mongoolias arvatakse Burjaati olevat vähemalt 45000 siis mõnedel andmetel del võib Burjaate Mongoolias olla ka üle 70000. Ja hoopis keerulisem on lugu Hiinaga. Kolmas riik siis, kus Burjaate suhteliselt palju elab, on Hiina ja Hiina somburjaate erinevatel andmetel üheksa kuni 50000 aga mõnedel andmetel Teil võib Hiinas Burjaatide järglasi olla isegi 100000. Venemaal elavat Burjaadid väga erinevates kohtades. See rahvas on küllaltki laiali pillutatud ja kahjuks selle rahva enamus ei ela ühes ühtses administratiivüksuses. Seal elab neid umbes 280000. Aga nagu ma ütlesin, Venemaal tervikuna on neid 460000. Burjaatia vabariigi lähedal on Burjaatidel veel kaks teatava väikese autonoomiaga administratiivüksust. Need administratiivüksused olid veel suhteliselt hiljuti eraldi föderatsiooni subjektid Venemaal aga paraku tänasel päeval nad enam föderatsiooni subjektid ei ole. Venemaal on 21. sajandil võetud suund sellele, et mitmed väikerahvaste autonoomsed, administratiivüksused on halduslikult tasandil nii-öelda taandatud madalamale tasemele. Nad on ühendatud suurematesse autonoomsetesse üksustesse. Üks neist on tänaseks päevaks ühendatud Irkutski oblastiga ja teine neist on ühendatud Taga-Baikali krai ka. Ja kuigi Need autonoomiad nendel aladel on säilinud, nad ei ole siiski enam kõrgetasemelised administratiivüksused ja mõnes mõttes on see negatiivne protsess, sest Burjaatide selline õiguslik tasand, see nii-öelda omavalitsuse tasand seal On seeläbi kannatanud. Nii et Burjaatia Wabariigi lähedal Irkutski oblastis elab siis täna umbes 78000 Burjaati ja samuti Burjaatia Wabariigi lähedal. Taga-Baikali krais elab umbes 74000 Burjaati. Lisaks elab Venemaal Burjaate küllalt palju ka saha vabariigis. Selles peamiselt Jakuutidega asustatud territooriumil elab siis umbes 7000 Burjaati. Aga Burjate elab ka Euroopas. Burjaat elab Moskvas, Peterburis ka Eestis. Burjaadid On keelelises mõttes des mongoli rahvas. Tegemist on keele poolest mongolite väga lähedase rahvaga ent selle rahva kujunemislugu, selle rahvatekkelugu on oluliselt keerulisem. See rahvas on kujunenud mitmete erinevate rahvaste segunemise tulemusena erinevate mongoli, rahvaste, erinevate turgi rahvaste ja erinevate tunguusi rahvaste, täpsemalt Evenkide segunemise tulemusena. Aga ka selles segunemise siiski mongolid on mänginud kõige olulisemat rolli. Burjaadid on kõige põhjapoolsem mongoli rahvas ja kõige suurem Siberi põlisrahvas. Täna ei ole Siberis mitte ühtegi põlisrahvast, keda oleks sama palju, kui on purjetada. Burjaadid võib kaasajal jaotada kaheks peamiseks suuremaks rühmaks. Ida voolseteksburjaatideks ja läänepoolsete ekspurjaatideks. Ja ajalooliselt võib Burjaatide hulgas vaadelda kolmegrupp P. Lisaks idapoolsetele ja läänepoolsetele. Burjaatidele võib vaadelda ka lõunapoolsemat Burjaatidega appi see lõunapoolsem Burjaatide grupp on siis eriti lähedane Mongolitele. Mille poolest Ida Burjaadid Lääne Burjaatidest erinevad? Erinevad eeskätt venestumise astme poolest. Burjaadid on täna küllaltki venestunud rahvas, nad on küllalt suurel määral omaks võtnud vene keele, vene kultuuri aga eriti venestunud on läänepoolsed Burjaadid, läänepoolsed Burjaadid peale Venemaa võimu alla sattumist suhteliselt kiiresti hülgasid oma traditsioonilise rändava eluviisi ja hakkasid põlluharijate eks. Seevastu idapoolsetel Burjaatidelse karjakasvatamine ja rändav eluviis säilis oluliselt pikema aja jooksul. Erinevus idapoolsete läänepoolsete Briaatide vahel tuleneb ka sellest, et idapoolsed Burjaadid on Halka Mongolitele oluliselt lähedasemad. Halka mongolid on aga mongolite kõige suurem eetiline rühm. Idapoolsete läänepoolsete Burjaatide vahelised erinevused tulevad välja ka usus. Traditsiooniliselt on Burjaadid olnud samonistid. Aga alates 16.-st sajandist võtsid küllalt paljud Burjaadid vastu tiibeti budismi Se budismi vastu võtma, et oli eriti aktiivne idapoolsetel Burjaatidel. 18. sajandil, kui Burjaadid olid juba vene riigi alamad alustasid Burjaatide aladel TÖÖD kristlikud misjonärid, kusjuures mitte kõik kristlikud misjonärid ei olnud üldsegi Venemaa elanikud. Sinna saabus kristlikke misjonäre näiteks isegi Inglismaalt ja tänul kristlikele miljonäridele siis osa Burjaate pöörata kristlasteks ja eeskätt pöörati kristlasteks jällegi läänepoolsed Burjaadid, need Burjaadid, kes siis tänapäeval rohkem venestunud. Ja need kristlastest Burjaadid on valdavalt õigeusklikud kristlased. Kaasajal linnades elavad Burjaadid on siis valdavalt kas kristlased või budistid. Maapiirkondades elavad Burjaadid on aga valdavalt kas budistid või kollase šamanismi järgijad. See kollane šamanism on omapärane segu šamanismis ja budismist. Lisaks sellele on siis Burjaatide seas ka veel hulk selliseid inimesi, kes ka tänasel päeval järgivad peamiselt samonistlike traditsioon. Kas Burjaatidel on olnud kunagi ka oma riik, oma impeerium? Burjaadid ei ole rajanud kunagi mingisugust suurt ja võimast riiki, neil ei ole olnud kunagi oma impeeriumit, kes naabreid alistaks. Aga Burjaadid on olnud mitmete teiste impeeriumide alamad ja sealjuures väga suurte, väga tuntud ja väga oluliste impeeriumide alamad. Meie aja esimesel aastatuhandel. Burjaatide tänapäevane ala oli valdavalt erinevate mongoli riikide võimu all. Teise aastatuhande esimesel kahel sajandil oli Burjaatide ala mongolite võimust vaba aga 1206. aastal alistasid piirkonna mongolid. Mongolid alistasid siis nii Baikali järve kui Ankara jõe ääres elanud Burjaadi hõimud ja sellest ajast peale muutus siis Burjaatide ala mongolite impeeriumi osaks. Mongolite impeeriumi osa oldi kuni 14. sajandi keskpaigani. Seejärel olid vuriaadid aga kool ja riigi ehk mongoli ussi alamateks ja seda kuni 1691. aastani välja. Nii et õige mitme sajandi jooksul teisel aastatuhandel kuuluti mongolite riikide koosseisu. Nüüd, seitsmeteistkümnenda sajandi esimesel kümnendil jõudsid Burjaatide aladele venelased. Need venelased, kes sinna jõudsid, olid tulnud otsima kulda jahtima karusloomi ja venelaste piirkonda. Saabumine tähendas seda, et küllalt kiiresti tekkis Venemaal huvi Burjaadid oma võimu alla alistada. Arvatakse, et seitsmeteistkümnenda sajandi keskel võis Burjaate olla umbes 77000 inimest aga on ka palju teistsuguseid numbreid. Mõnedel andmetel võis Burjaate olla oluliselt vähem, mõnedel andmetel oluliselt rohkem. Täpselt see arv teada ei ole. Formaalselt läks Burjaatid ala Venemaa koosseisu kahe lepingu tulemusena. Need lepingud on 1689. ja 1727. aasta lepingut, millega määratleti Mongoolia ja Venemaa vaheline piir. Nii et nende lepingute tulemusena Burjaadid jäid valdavalt elama Venemaale. 1741. aastal nimetati Tiibeti budism Venemaal üheks ametlikuks religiooniks. See sobis väga hästi Burjaatidele, kes olid juba enam kui sajandi jooksul tasapisi omaks võtta nud Tiibeti budismi. Ja peale seda, kui seal Venemaal üheks ametlikuks religiooniks muudeti hakati Burjaatide aladel sama budistlikke kloostreid. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi algul ehitati Burjaatias õige mitmeid budistlikke kloostreid ja 1914. aastal arvatakse neid Burjaatias olnud peaaegu 50. Selleks ajaks oli Tiibeti budism muutunud Burjaatide väga oluliseks kultuurilise arengusuuna jaoks ja väga oluliseks ka rahvuslikuks konsolideeriaks. Burjaadid on nii nagu ka mongolid olnud väga pikka aega, väga osavad ratsanikud, väga head võitlejad ja nende head võitlusvõimet oskas hinnata ka Tsaari-Venemaa ja küllalt paljud Burjaadid kuulusid 19. sajandil ja 20. sajandi algul amuuri kasakate sekka. 20. sajandi algul arvatakse Burjaate olevat enam kui 300000, mis tähendas seda, et 19. sajandil Burjaatide arv kasvas küllaltki kiiresti. Tsaari-Venemaa võim, mis väga paljudele väikerahvastele oli väga ränk mõjus väga negatiivselt nende keelele kultuurile. See võim Burjaatide jaoks nii suuri ulatuslikke negatiivseid tagajärgi ei loonud. Burjaatide jaoks oli Tsaari-Venemaa võim siiski suhteliselt kauge ja mõjutas nende igapäevast elu noh, mitte väga tugevalt ja mitte väga negatiivselt kuni selleni välja, et, et 20. sajandi algul Burjaatide ajaloolistel aladel venelasi oli suhteliselt vähe. Venelased ei olnud huvitatud sinna kaugele pärapõrgusse minemisest. Ja tänu sellele kõigele siis jah, Burjaadid ka Tsaari-Venemaal said elada suhteliselt oma elu, järgida oma kultuuritraditsioone. Olukord muutus aga väga järsult Venemaa kodusõja ajal ja, ja see oli aeg, mis tõi Burjaatidele kaasa väga palju väga tõsiseid kannatusi. Kodusõjas võitlesid Burjaadid enamasti valge kaartlaste poolel ja valdavalt võideldi Kaug-Ida kasakavägede, Atamani Grigoorissemjonovi vägedes. Aga selle Grigorissemjonovi vägedega ja nende Burjaatide võitlusega seal on vägagi tihedalt seotud üks mees kes on väga tihedalt seotud ka Eestiga. Nimelt selle Grigori Semjonov vägedes oli üheks kõrgeks sõjaväelaseks Parun, kes nimetas ennast dolla Roman Ungern von Sternbergi eks, ja just nimelt selle paruniüksustes. Väga paljud Burjaadid sõdisid ja neid peeti selle paruni parimateks sõjameesteks. Romanni sünnipärane nimi oli Robert Nicolaus Maximilian von Ungern-Sternberg. Ta muutis ise selle nime ära, kusjuures ei muutunud mitte ainult eesnime, aga muutis ka perekonnanime. Perekonnanimes muutis ta siis sõnade järjestust, et sellele nimele anda sootuks teistsugust tähendust. Parun ise oli syndinud Austrias, kuid paruni isa oli sündinud Kärdlas. Teisest eluaastast 10. eluaastani elas ta Eestis ja 1908.-st aastast kuni 1910. aastani oli ta sõjaväelasena teenistuses just nimelt Burjaatide aladel. Tal oli suur huvi budismi vastu ja Burjaatide aladel hakkas ta õppima ka mongoli keelt. Ja kuigi ta vahepealsetel aastatel elas veel mitmel pool Vene impeeriumis, sealhulgas uuesti Eestis, siis kodusõja ajal saadeti ta tagasi Baikali äärde Burjaatide aladele ja ta võitles seal siis punaste väeüksuste vastu küllalt pikalt. Kusjuures huvitav oli see, et nii tema kui ka Grigori Semjonov ei tunnistanud koltšaki ehk siis valge kaartlaste juhi ülemvõimu. Nad ajasid seal nii-öelda oma asja ja kusjuures Roman Ungern von Sternberg tahtis veel seal luua omaette budistliku riiki Burjaatide aladel see tal ei õnnestunud, aga mongolite aladel seda lühiajaliselt õnnestus 1921. aastal, nimelt mõne kuu jooksul oli siis Roman Ungern von Sternberg Mongoolias välja kuulutatud monarhia sisuline valitseja. Aga peale seda, kui Mongoolia läks nõukogudesõbralike võimu alla peale seda ta siis ja hukati. 1900 seitsmeteistkümnendal aastal eksisteeris Burjaatias lühiajaliselt kapurjaatia Mongoolia riik. See oli omamoodi puhverriik. Aga see riik loodi 1900 seitsmeteistkümnenda aasta aprillis toimunud Burjaatide kongressi otsusega. 1918. aastal tunnustas seda riiki Nõukogude Venemaa ja seda riiki tunnustas ka Grigori Semjonovit niinimetatud taga Baikali valitsus. Aga see tunnustamine ei tähendanud muidugi mitte midagi. Tol ajal võidi ühel päeval tunnustada ja järgmisel päeval juba sama riiki rünnata. Ja nii pole siis ka üldse imekspandav, et küllalt kiiresti see riik lakkas faktiliselt eksisteerimast ja järgmisel hetkel sisse. Burjaate, Mongoolia riik oli juba jaotatud kahe riigi vahel. Selle piirkonna läänepoolsed osad läksid Vene NFSV koosseisu ja idapoolsed osad läksid Kaug-Ida vabariigi koosseisu. Peale nõukogude võimu kehtestamist Burjaatide aladel esialgu mingeid väga negatiivseid ilminguid ei olnud. Burjaatide rahvuslikke õigusi esialgu maha suruma ei hakatud. Veelgi enam, isegi Burjaatide usku ei hakatud taga kiusama ega kitsendama. Aga olukord muutus üsna kiiresti juba 1920.-te aastate keskel, mil nõukogude võim hakkas eeskätt ütlema igasuguste usuliste ilmingute vastu. Kloostreid hakati sulgema, osa kloostrites isegi hävitati, osa võeti kasutusele näiteks ladudena. Ja see Burjaatide rõhumine 20.-te aastate keskpaigas algas siis just usulisest rõhumisest. 1923. aastal loodi Burjaadi mongoli ANSV 1930.-te aastate lõpul hõlmasse Burjaadi mongoli ANSV oluliselt laiemat ala kui praegune Burjaadi vabariik. Selle moodustise pindala oli enam kui 376000 ruutkilomeetrit ehk siis enam kui 25000 ruutkilomeetrit rohkem, kui on praegune Burjaatia vabariigi pindala. 20.-te aastate lõpus toimus Burjaatias Burjaatide ulatuslik vastuhakk sund kollektiiviseerimisele ja laiemalt Nõukogude võimule. Aga see ulatuslik vastuhakk ei saavutanud muidugi mingeid tulemusi. Nõukogude võimud surusid selle julmalt maha ja sellele järgnesid väga ulatuslikud repressioonid kus hukkus vähemalt 35000 Burjaati. Repressioonide kartuses osa Burjaate põgenes Mongooliasse. Aga sellest Mongooliasse põgenemisest ei olnud ka erilist kasu, sest ka Mongoolias valitses tol ajal stalinistlik režiim ja ka Mongoolias hakati Burjaate taga kiusama. 30.-test aastatest on veel väga oluline see, et kolmekümnendatel aastatel täielikult keelustati Burjaatias budistlikud pühakojad. Need tuli kas ümber, formeerida või hävitada. Ja muuhulgas tugevnes Siska rõhumine Burjaatide igasuguste rahvuslike ilmingute vastu. Näiteks hävitati kolmekümnendatel aastatel Burjaatias mitmeid Burjaatide rahvuslikke mälestusmärke. 30.-te aastate teisest poolest on oluline ka see, et 37. aastal otsustas Stalin Burjaatide rahva killustada ning eraldas Burjaadi mongoli ANSV-s siis osa alasid, mis ühendati teiste administratiivüksuste alla. Nimelt loodi siis tol ajal usdordaaburjaadi autonoomne ringkond ja aga Burjaadi autonoomne ringkond. Ja need ringkonnad olid siis tol ajal vastavalt Irkutski Chittaa oblasti koosseisus. Aga nad olid siis võldatud Burjaadi mongoli ANSV-st. Veelgi hullem on aga see, et osa Burjaatide ajaloolistest aladest, kus Burjaadid ka 30.-te aastate lõpus elasid jääki teadlikult Burjaatide administratiivüksustest välja. Eesmärk oli väga selge Burjaadid võimalikult kiiresti venestada. 30.-te aastate teisel poolel tabasid repressioonid väga jõhkralt ka Mongoolias elanud Burjaate. Mongoolias olid tol ajal üldse väga ärevad ajad. NSV Liidust tulnud emissarid juhtisid väga ulatuslikke repressioone Mongoolias, mitte ainult Burjaatide vastu agaga mongolite vastu, näiteks mongolite riigiaparaadis valdav enamus neid, kes seal 30.-te aastate algul olid valdav enamus 30.-te aastate lõpuks oli hukatud võim saadetud vangilaagritesse. Nii et repressioonid olid väga rängad ja need repressioonid puudutasid väga oluliselt ka Burjaatias. Palju Burjaate Mongoolias tapeti, osa vangistati väga pikaks ajaks, osaga saadeti välja NSV Liitu ilma õiguseta Mongooliasse tagasi pöörduda. Teise maailmasõja ajast on huvitav see, et juba teise maailmasõja ajal püüti Burjaatide poolt taaselustada budistlikke traditsioone. Ja juba 1946. aastal vähesel määral budistlike traditsioonide järgimine Burjaatias ka lubati kuni selleni välja, et avati isegi kaks väikest kloostrit. 1958.-st aastast on oluline, et Burjaadi, mongoli ANSV nimi muudeti ära ja üksuse uueks nimeks sai Burjaadi ANSV. 1900 kaheksakümnendatel aastatel toimus Burjaatias rahvuslik ja usuline ärkamine ja selle keskmes oli väga selgelt budismi taassünd. Kõikvõimalikud budistlikud traditsioonid tõsteti 1980.-te aastate teisel poolel au sisse ja võiks öelda seda, et, et just nimelt see budism muutuski Burjaatide jaoks oma rahvuslike eripärade teadvustamisest keskseks osaks. Ja ja sellest ajast alates alates siis 1900 kaheksakümnete aastate teisest poolest on just budism juhtinud kõige tugevamalt Burjaatide rahvuslikku ja vaimset taassündi. 1990. aastal deklareeris Burjaadi ANSV oma suveräänsust ja 1992. aastal võeti nimeks Burjaatia Vabariik. Umbes neli viiendikku Burjaatias asub mägisel alal ja sealne kõrgeim punkt on peaaegu kolme ja poole kilomeetri kõrgusel merepinnast. Burjaatia on suhteliselt jahe paik. Aasta keskmine temperatuur on seal miinus kaks kraadi. Ja see tähendab seda, et kuigi Burjaatia on oluliselt rohkem lõuna pool kui Eesti siis sealne aasta keskmine temperatuur on umbes kaheksa kraadi madalam Eesti keskmisest kusjuures jaanuaris on seal keskmine temperatuur miinus 22 kraadi. Suvel, juulis, mil on kõige soojem, on keskmine temperatuur umbes 18 kraadi. Burjaati on üldiselt küllaltki kuiv piirkond. Enamuses Burjaatias saab väga vähe, keskmiselt aastas alla 250 millimeetri. Kui me mõtleme, et Eestis sajab valdavalt enam kui 600 millimeetrit aastas siis tõepoolest, meie piirkonnaga võrreldes on seal sademeid üpris vähe. Burjati on rikas maavarade poolest, üksnes kullaleiukohti on seal mitusada. Aga seal leidub ka volframit, tsinki, uraani, pliid, alumiiniumi, pruunsütt, kivisütt, Apatiiti, fosforit, grafiit, D ja nii edasi. Kusjuures Burjaatias asub koguni peaaegu pool Venemaa teadaolevatest tsingivarudest, peaaegu 40 protsenti Venemaa teadaolevatest Moliv teeni varudest üle veerandi Venemaa volframi varudest ja peaaegu veerand Venemaa pliivarudest. Nii et Venemaa jaoks väga arvestatav, väga tähtis maavarade piirkond. Ja, ja seetõttu on maavarade kaevandamine Burjaatia majanduses väga olulisel kohal. Aga vaatamata sellele kõigele majanduslikus mõttes on tegemist vägagi vaese piirkonnaga. Kontrast Venemaa Euroopa osa ka on väga tugev elatustase Burjaatias teos on kõvasti alla poole sellest, mis ta on paljudes Venemaa Euroopa oblastites ja, ja selles mõttes võib-olla Venemaale küllaltki iseloomulik olukord, et need piirkonnad, kus leidub palju maavarasid, Venemaal kipuvadki, sageli olema küllaltki vaesed sest ega see rikkus, mis sealt maavaradest saadakse. Ega see jää kuidagi kohalikele. Vabariik ei saa sellest suurt mitte midagi. See rikkus läheb siiski keskvõimu käsutusse. Ja niisiis ei ole jah, ime, et see maavarade rikkus Burjaatidele täna reaalselt mitte midagi positiivset ei anna. Vaatamata sellele, et Burjaatia on vägagi kui piirkond, seal on siiski täiesti arvestataval tasemel, põllumajanduskasvatatakse teravilja-juurvilja kartulit, lambaid, veiseid. Aga kuna Burjaatia asub suuresti baikali järve ääres, siis Burjaatias on ka väga olulisel kohal kalapüük ja kalatööstus Burjaatide seas. Traditsiooniliselt on loomakasvatusloomapidamine olnud tähtsamal kohal kui viljakasvatus. Kuna Burjaadid küllalt pikka aega olid rändava eluviisiga, siis omal ajal ikkagi väga palju kasvatati hobuseid. Hobune oli väga tähtis loo majapidamises. Tänaseks päevaks hobuseid on jäänud küllalt vähe. Lehmad kitsed on palju tähtsamal kohal kui hobused. Tänapäeval elavad Burjaadid täiesti tavalistes majades aga kunagi elas suur osa Burjaatidest jurtades. Kusjuures neid Burjaadi jurtasid ei tohi segamini ajada põhjapoolsete siberi rahvaste jurtadega, need erinevad nendest märkimisväärselt. Burjaatidel tavaliselt oli suvel Ühte tüüpi eluase talvel teist tüüpi eluase. See suvine eluase võis olla ka meie mõistes püstkoda, mida oli lihtne kokku panna, lahti võtta ja teise kohta rännata. Aga see talvine eluase erines püstkojast märkimisväärselt. See talvine eluase oli küllalt sarnane tavalisele ühekorruselisele puidust majale selle vahega, et see hoone oli kuuenurkne kui kaheksanurkne. Sellel hoonel oli siis kuus seina või kaheksa seina ja need seinad olid palkidest. Sel talvisel hoonel oli katus, mille kalle oli küllalt väike. See katus oli kaetud rohu mätastega ja selle katuse keskel oli suur auk. See auk andis valgust, selle augu kaudu läks välja suits. Majaseintes ei olnud ühtegi akent aknata hoone, kuhu valgus tuli siis katuses oleva augu kaudu. Ja üldiselt jah, seda tüüpi hoonet Burjaatide seas nimetatakse jurdaks. Kuigi ta väga olulisel määral erineb sellest jurtast, mida me võib-olla traditsiooniliselt oleme harjunud, siis jurdaks nimetama. Burjaatide eluasemed olid küllalt kindla põhiplaaniga. Elamu keskel oli lõke. Elamu parem pool oli meeste pool elamu vasem pool oli naistevool paremal poolel. Elamus olid siis meeste asjad näiteks sõjariistad näiteks jahiriistad vasakul pool olid siis naiste asjad köögiga seotud asjad. Hoone oli väga täpselt ära jaotatud ja selles hoones oli uks alati lõunaküljel. Põhjaküljel oli selles hoones Sis altar ja sõltumata sellest, kas altar oli siis samonistlik, budistlik või hoopis õigeusklik altar, jah, asus põhjaküljel ja uks hoone lõunaküljel. Selliseid Burjaatide traditsioonilise elamuid on kaasajani Burjaatias säilinud väga vähe. Need on rohkem nii-öelda muuseumieksponaadid, aga mõnedes piirkondades siiski sellistes isegi tänasel päeval ka veel elatakse. Võib arvata. Turistide tõmbeBurjaat ja eelkõige seetõttu, et seal on Baikali järv. Maailma sügavaim järv. Venemaa siseselt on Burjaatias ja küll mitte väga populaarne turismipiirkond, aga siiski arvestatav turismipiirkond ja seda just suuresti baikali järve tõttu. Aga Baikali järv mõjutab oluliselt ka Burjaatide loidu lauda. Burjaadid on küll väga lähedane rahvas mungolitele ent nende rahvaste toit on küllalt erinev. Erinev selles mõttes, et mongolid, kes elavad ikkagi stepialal ja kõrbealal poolkõrbealal ja kus ei ole suuri järvi. Mongolite toidulaual, kala sisuliselt ei ole. Aga Burjaatide toidus on kala väga tähtsal kohal. Kalast osatakse valmistada väga erinevaid roogasid. Muidugi osa Burjaate elab Baikali järvest kaugemal, seal on kala tähtsus väiksem. Aga jah, eeskätt siis nendel aladel, kus Burjaadid elavad baikali järve läheduses. Seal on kala väga oluline toit. Purioodi keel kuulub Altai keelte mongoli keelte rühma kõige lähedam sugulus keelburjaadi keelel on mongoli keel ja mõned keeleteadlased Peavad Burjaadi keelt isegi mongoli keele dialektiks. Aga üldiselt on seisukoht, et Burjaadi keel on aja jooksul siiski kujunenud täiesti iseseisvaks keeleks. Teine keel, mis on Burjaadi keelele suhteliselt lähedane keel, on kalmõki keel. Kalmõkid elavad küll sootuks teises kohas, aga nad on ajaloo jooksul sinna rännanud ja tegelikult jah siis ka kalmõkid on Burjaatidele vägagi lähedane mongoli rahvas. Puloodi keel ei ole kaugeltki üks ühtne keel. Selles keeles on erinevatel andmetel 15 16 murret ja need murded jagunevad kolme peamisesse. Grupp appi ja mõnel murdel on eriti tugev mongoli keele mõju. Mõnel murdel on aga näiteks suhteliselt tugev. Turgi keele mõju. Läänepoolsetes murretes on väga selgelt tuntav ka vene keele mõju. Just eeskätt läänepoolsetes murretes on väga palju vene keelest üle võetud ka laensõnu kusjuures osa nendest laensõnadest on sinna Burjaadi keelde jäänud täiesti toorlaenudena. Ehk siis neid sõnu ei ole Burjaadi keelele mitte kuidagi kohendatud. Idapoolsetes murretes on vene keelest pärit sõnu vähem idapoolsetes murretes on aga seevastu rohkem laensõnu hiina keelest ja ka tiibeti keelest. Tiibeti keelest on eeskätt siis üle võetud need sõnad, mis on seotud budistlike traditsioonidega. Burjaadi keel on kaasajal Burjaatia vabariigis üks ometi keeltest kõrvuti vene keelega, ent tegelikkuses on vabariigis väga selgelt juhtival positsioonil vene keel. Burjaadi keel on surutud tahaplaanile ja Unesco hindab Burjaadi keelt hävimisohus olevaks keeleks. Veel 1989. aastal. 86 protsenti tiburjaatidest pidas Burjaadi keel emakeeleks. See oli Siberi rahvaste seas vägagi hea näitaja üks kõrgemaid näitajaid. Aastaks 2002 aga oli olukord muutunud selliselt, et ainult 79 protsenti Burjaatidest üldse oskaspurjaadigee emakeeleks pidas seda aga oluliselt väiksem osa Burjaatidest. Kaasajal arvatakse, et kindlasti olla 70 protsendi Burjaatidest oskab Burjaadi keelt. 2010. aastal läbi viidud uurimuse kohaselt kasutab Burjaadi keelt pidevalt vähem kui 50 protsenti Venemaal elavatest vurjaatidest. Kuni 20. sajandi alguseni kasutasid Burjaadid vertikaalselt mongoli kirja. Se mongoli kiri põhines uiguuridelt üle võetud kirjal. Uiguuride kirjast oleme me kunagi oma uiguuride saates ka rääkinud ka jah, Burjaaditsisel kuni 20. sajandi alguseni kasutasid seda kui kuuride kirjal baseeruvat vertikaalset kirja. Ja selles vertikaalsest kirjas ilmus 18. ja 19. sajandil ka mitmesuguseid teoseid, muuhulgas ka näiteks Burjaadi keele õpikuid. Nüüd läänepoolsed Purioodid hakkasid venelaste mõjutusel 18. sajandi algul kasutama ka kirillitsa põhinevad kirja. Selles kirillitsa põhinevas kirjas anti juba tsaariajal välja ka Burjaadi keele õpikuid Nõukogude võimu aastatel. Veel 1900 kahekümnendatel aastatel oli Burjaadi keel Burjaatias väga laialt kasutusel. 20.-te aastate keskel, näiteks isegi algharidust anti Burjaatias paljudes koolides, kus õppisid Burjaadi lapsed just nimelt Burjaadi keeles. Ent nõukogude võim ei leppinud sellega, et Burjaadi keel omab küllalt tähtsat positsiooni Burjaatias ja nõukogude võim ei talunud isegi seda Burjaatide ajaloolist vertikaalset kirja. Nad nägid selles natsionalismi ilminguid. Nad nägid selles pan-Mongoolia ilminguid ja seetõttu siis 1931. aastal viidi Burjaadid võimude korraldusel ilma Burjaatide nõusolekut küsimata üle ladina tähestikus. 1933. aastal keelustati jaga Burjaatide vana vertikaalkirja kasutamine seadusega. Selle kasutamise eest oli ette nähtud lausa kriminaalkaristus. 30.-te aastate lõpus algas Burjaatias aga väga ulatuslik venestamine. Burjaadi keel suruti kõikidest elusfääridest välja. Burjaatias jäi avalikus ruumis ainsaks keeleks vene keel, kusjuures väljasurumine oli nii ulatuslik, et tol ajal Burjaadi keelest isegi eemaldad paljud mongoli päritolu sõnad. Need asendati vene keelest pärit sõnadega, kusjuures paljudel juhtudel need asendatud sõnu ei kohandatud ei mugandatud Burjaadi keele vajadustele vaid need, jah, võeti üle täiesti toorlaenudena. Nii et see venestamine oli tõepoolest igas valdkonnas väga ulatuslik. 1139. aastal nõukogude võimu käsul jälle vahetati Burjaadi keele kirja. See viidi siis ladina tähestiku üle kirillitsa põhinevale tähestikule. Kusjuures kirjakeele aluseks Ida murete gruppi kuuluv murre ja vene Cyrillitsale lisatud tee kolm Burjaadi keelel omas tähemärki. Selleks, et see kirillitsa siis natukenegi rohkem vastaks Burjaadi keele vajadustele. Ka kaasajal põhineb Burjaatide kiri Venemaal just nimelt kirillitsa. Ja kaasajal on selles Burjaadi kirillitsas 36 tähte. Kui 1920.-te aastate keskel oli algharidus toimunud Burjaadi keeles? Jaa, vanemates klassides oli olnud võimalik õppida Burjaadi keelt siis Stalini ajal Burjaadikeelseid koole enam ei olnud, kuid Burjaadi keelt oli siiski võimalik mõnel pool õppida. Burjaadi keelsele haridusele tegi sisuliselt lõpu aga Brežnevi aegne võim. 1970.-te aastate algul lõpetati Burjaatia koolides täielikult Burjaadi keelne õpetamine ära. Mõnes üksikus koolis võis saada Burjaadi keeletunde, aga neid tunde oli väga vähe. Ja 1970.-te aastate algul sisuliselt lõpetati Burjaatias ära ka igasugune Burjaadi keelse informatsiooni avaldamine. Muuhulgas lõpetasid tegevuse äraga Burjaadikeelsed ajalehed ja ajakirjad. Ja loomulikult ei olnud siis Burjaatias ka mingisuguseid koha viitasid või mingisuguseid avalikus ruumis olevaid silte, märke, mis oleksid olnud Burjaadi keeles. Burjaadi keel on Burjaatias haridusse tasapisi tagasi tulnud, alates 1986.-st aastast. Sellest ajast peale jällegi siis osades koolides, Burjaatias on võimalik Burjaadi keeles algklassides õppida. Vanemates klassides on võimalik Ta Burjaadi keele tunde. Neid koole ei ole väga palju ja üldine olukord kipub olema selline, et nende koolide arv, kus Burjaadi keelsem pida väheneb need koolid muutuvad tasapisi venekeelseteks koolideks. Aga jah, seni veel siiski Burjaatias õnneks on koole, kus on võimalik algklassides õppida enamik aineid Burjaadi keeles ja vanemates klassides siis kaburjaadi keelt. Kuidas on seal lood Burjaadikeelse ajakirjandusega? Õnneks Burjaadikeelne ajakirjandus on siiski täna veel täiesti olemas, ilmuvad mõned ajalehed, mõned ajakirjad, isegi lasteleht ilmub seal Burjaadi keeles. Nende tiraažid on muidugi väga väikesed. Burjaani keeles tehakse Burjaatias vähesel määral ka televisioonisaateid. Natukene enam tehakse raadiosaateid. Burjaadi keelsest ajakirjast ilmub natukene ka väljaspool Burjaatia Waba riiki Burjaatia Wabariigilähedastel aladel, kus Burjaat elab suhteliselt palju. Ehk siis usdordaaburjaadi piirkonnas, jaga Burjaadi piirkonnas. Aga noh, seal on need tiraažid eriti väikesed. Tänasel päeval on Burjaatia pealinna sulannu tees töötamas Velgaaburjaadi keelne teater. Internetis on olemas mõningaid Burjaadi keelseid õppematerjale. On olemas Burjaadi ajalugu, Burjaadi kultuuri tutvustavaid materjale ja Burjaadi keel on jõudnud ka Vikipeediasse. Tänasel päeval on neid artikleid seal küllalt vähe, natukene enam kui 900 osa artikleid, mis on seotud Burjaatide ku, rahvusega, Burjaadi keelega ja Burjaatia vabariigiga. Osa nendest artiklitest on ka küllalt pikad, küllalt sisukad varustatud ka erineva graafilise materjaliga. Kas Venemaal elavat Burjaadid võitlevad ka oma õiguste eest oma keele ja kultuuri eest? Burjaadid Venemaal üldiselt ei võitle oma õiguste eest. Nende tänased probleemid on peamiselt majanduslikud, see on ikkagi väga vaene piirkond, nad tegelevad sellega, et ots otsaga kokku tulla, et igapäevaselt ellu jääda. Ja muidugi see Venemaa võim on seal selles mõttes mõjunud nii rängalt, et see rahvas on küllaltki venestunud. Nende kultuurgi on täna vägagi venelaste sarnane idapoolsetel vurjaatidel küll vähem aga sellest hoolimata. Nii et võiks öelda jah, et seal sellist vastuseisu sisuliselt ei ole. Ja, ja kuna venelased Burjaatia vabariigis on siiski väga valdavas enamuses siis venelased ka Vaitsevad seda piirkonda ja tunnevad ennast selgete peremeestena. Ja ega Burjaatidel ei ole seal ka väga võimalust oma rahvuslikke ilminguid väga välja näidata. See, mis võib-olla toimub kusagil tuha all, see on täpsemalt teadmata. Aga jah, rahvusvahelisse massimeediasse sealt midagi sellist jõudnud ei ole. Kui nüüd mõelda Burjaatide tuleviku peale, siis õnneks küll see Burjaatide osatähtsus Burjaatias pidevalt kasvab ja ma usun, et kasvab küllalt pika aja jooksul. Aga üldiselt see piirkond on siiski selles mõttes nii venestunud, et ma ei näe küll seal erilist varianti. Epurjaadid tahaks lähiajal saada mingit väga sisulist ja reaalset autonoomiat ja et nad selle reaalse autonoomia saavutamiseks midagi ette võtaksid. Burjaatia vabariigi autonoomia põhiosas nimeline, sellel piirkonnal on oma lipp, vapp, oma administratsiooni juht ja nii edasi, aga mingisugust reaalset sisulist autonoomiat seal siiski ei ole. Parim, võib-olla, mida Burjaadid teha saavad, on see, kui nad suudaksid säilitada oma keele, kui nad suudaksid tagada selle Burjaadi keel täielikult välja ei sure sest Yasse Burjaadi keele positsioon on seal väga kiiresti halvenemas. Muidugi kui Venemaa võimuladvik suudab ühele, kel jõuda selle äratundmiseni, et need väiksed rahvad on meie rikkus, et nende keele ja kultuuri hoidmine on see, mis meile väga palju juurde annab, mis meie riiki väga palju rikastab siis võib-olla on võimalik ka see, et Burjaadid tõesti rahvusena säilivad ja et Burjaadid ka oma keelt tulevikus hoopis rohkem kasutama hakkavad, kui nad teevad seda tänasel päeval. Kuulsite järjekordset saadet sarjast riigita rahvas. Saate tegid Andrus Mölder ja Marje Lenk.