Federico Garcia Lorca on kindlasti üks 20. sajandi silmapaistvatest poetidest. Andaluusia kultuuri suurkuju. Traagiliselt katkenud noor elu võimaldas tal ometi olla viljakas ning proosas kui ka dramaturgiat. Siiski enim oli ta tuntud luuletajana. Kahes järgnevas luuleruumi saates kuuleme nurka värsse Ain Kaalepi tõlkes ning Maret Mursa Tormise esituses. Esimene osa kannab pealkirjamäed ning inimesed. Kava on raadiole seadnud ja muusikaliselt kujundanud Lauri Kaldoja. Kuule, mu poeg, seda vaikust. See lainet vaikus. Vaikus kuhu libisevad orud ja kajad ja mis painutab pea maha. Vaikus. Kuule mu poeg, seda vaikust. Seon lainetav vaikus. Vaikus, kuhu libisevad orud ja kajad ja mis painutab pea. Kuule, mu poeg, seda vaikust. Seon lainetab, vaikus. Vaikus. Kuul libisevad oru. Ja Kajak Janis painik. Põhikülmad tähed teede peal on minejaid ja tulijaid auravaids laantes. Onnid ohkavad igavese koidiku all. Kui nad kirves värisevad, orgiad, mets nagu tiigi pind. Kui lööb kirves. Ükskõik, kas ütled täht või apelsin kanal või taevas. Oh seda noolt seda noolt, lõuna on see, kui ta nool eesmärgita tuule peal. Idaaroomide redel mis laskub lõunasse teatuuniliselt. Peeglite Siit sümbol. Kristusel oli üks peegel kummaski käes. Omaenese kujuda mitmeks tegi oma südame valgusta laiali, kiirgas et kõik mustad pilgud seda näeks. Mina usun. Suure peegli all elame. Inimene on sinine, hosianna. Peegeldus. Proua kuu kas elavhõbedat istunud? Ainult üks liblikas sind varjama, paras Mikey end, on see võimalik? Seesama Jaanius on kuu. Hällilaul uinunud peeglile. Maga ära karda, ekslevat pilku, maga, liblikas ega sõna ega põgus kiirlukuaugust Sindi riiva. Maga. Nagu mu süda. Nõnda, kas sina, mu peegelaed, kus armastus ootab mind? Magasin rahus. Ärkasin siis, kui sureb mu huult. Viimne suudlus. Con sirm, vend avama käed. Jumal on siin. Kui liiliad võrsuksid alaspidi kui roosid võrsuksid alaspidi kui kõik juured vaataksid tähti ja surm ei avaks oma silmi Üks lind nii üksi laulab oma laulu. Tuul laulu teeb mitmeks. Kuuleme peeglite kaudu. Kapritšov kõikide peeglite taga on üks surnud täht. Ja üks vikerkaarelaps, kes magab. Kõikide peeglite taga on üks igavene rahu ja üks pesakonda Paikusi, kes ei lenda veel. Peegel on allika muumia. Ta sulgub ööajaks kui valguse Teokarp. Peegel on kas teema raamat, mis lahkab hämarust lihaks saanud kaja. Tilindilin riisipõldudele. Ürg. Kaugele roosikarva haigurud. Ja närbunud vulkaan. Surm alati saabub neilt salaväljadelt. See aednik, kes lõikab pisara lilli. Puhkpillidel pole silmapiire. Me eksime neisse kui põlismetsa. Igavese sinna jäämise lossi pääseb mööda teed, mis vikerkesta alt algab. Poiss, kes ei armasta, kaitsku jumal sind, punase Eeeffi meest. Ele niita, kes õmbled, kaelasidemeid, hoia enteelise eest. Ja Eeva madu lõi peeglid 1000-ks tükiks ja õun. Vikerkaarest rase ta puruks oma peeglid. Vastulehti. Segadus. Kas minu süda on sinu süda kes peegeldab minusse mõtteid kes heidab minusse seda juurteta valu? Miks vahet? Kõik on risti. Miks näed sina taevas nii palju tähti? Oled see sina, mu vend või olen see mina? Ja need käed nii külmad on, kelle? Ja rahvast kui sipelgaid On tulvil mu süda Kull mõttesse jääb. Puhastab prille ja ohkab. Üks jaaniuss mäest alla veereb. Üks täht langeb. Kas eelsajaaastasest armastusest? Tänaval on neli kena kavaleri. Kavalerid juba käivad kolmekesi. Nüüd, kaks kavaleri kaenlas, Tehib. Muutub tuul ja muutub kavalerid eri. Enam mördilehist pole möödunud mehi. Ka seel mõrust juurest. Üks juur on olemas, mõru. Üks maailm on 100 rõdu. Kas löögu pisingi käsi v juuksed puruks ei põru? Üks kaldesse ülem peab sõdu. Üks taevas on 100 akent ja juur on olemas mõru. See valutab, jalatallas ja nägusid seestpoolt rõhub. See valutab värskes tööväes, mille öö just äsja suus. Armastus, vaenlane, pure katki oma juur. See mõru. Kas eelkohutavast lähedusest? Ma tahan, et vesi ei leiakski kraavi. Ma tahan, et tuuled ei saaks madalmaani. Taane tööl ei oleks nägemisvõimet. Et mu südames närbuksid kuldsed õied. Ja seda, et vihmauss varjus hukkuks et säraksid hambad tühjast kolbast. Et siidised, kangad täis, imbuksid kollast. Näha oskan mao, haavatu tööde valu, kui ründab neid kastega hommiku hagu. Mürkroheline loojak minu peale ei mõju ega murdunud võlv, mis ajastute rõhub. Ent ära saava humalastust puhast Musta kaktuse kombel kõrkeses luhas. Las tumedaid planeet ma kartma Jänica. Ent ära mulle näitama värsked pihta. Ka seel tumedast surmast. Ma tahan magada õunte Kolla kaugel kalmistute kärast. Tahan magada selle poisi und kes tahtis murda oma südameulgumerel. Ma ei taha, et korrataks nagu ei kaotaks surnud veered. Nagu, palun näen tunud suu ja edasi, nii et ma ei taha tundma saada rohu kannatusi ega ussi suulist kuud kellel on kitsi käes. Enne koidu tuli. Ent teadku siis kõik, et ma polegi surnud. Et mu huulte vahel on üks kui laut. Et ma olen läänetuule väikene sõber. Et ma olen oma pisarate määratu pari. Kata mind koidu ajal palakaga, sest mind ründavad truudus, sipelgad ja pese kõva veega mu kingi. Et libiseks meil selles kurkeni sõrg. Sest ma tahan magada ruute und, et õppida nutumis puhastaks mullast. Sest ma tahan Rumal laul. Ema, kui oleksin hõbedast väljaste seest poja, sul hakkaks külm. Ema, kui oleksin hoopis ülene ideest, poja, sul hakkaks külm. Kuuldu oli põimik Federico Garcia Lorca värssidest mäed ning inimesed, mille esitas Maret Mursa tormis värsid tõlkis Ain Kaalep. Kava koostas ja kujundas muusikaliselt Lauri Kaldoja. Saates kõlasid Kuldar singi heliteosed. Helirežissöör Külliki Valdma. Raadioteater 2014.