Tere õhtust, siit vikerraadio stuudiost, ütleb toimetaja maris Johannes. Eesti raadio arhiivist olen seekord kuulamiseks välja valinud saate 1963.-st aastast. Lindi karbilt saan teada, et Aino rippus ja Heino mandri on esitajad toimetaja Vilma juriisalu. Ja see saade on Hispaania rahva poeedist Federico karssi Jalorkast. Luuletõlgete autorit ei ole küll märgitud ka, kes peale Ain Kaalepi toona hispaania luulet üldse veel tõlkida võiski. Heino mandri esituses on kuulda ajastuomast pidulikku esitusmaneeri. Mis vahelduseks täitsa kena kuulata. Seda enam, et Lorca tekstide mõte jõuab ikka kuule, Nonii. Aga diktoritekst, see on tõeline pärl ja tõeline aja pada mis annab suurepärase sissevaate 40 aasta tagusesse leksikasse. Siin jutustatakse lugu progressiivsest poeedist, kes mango Hispaanias reetlikult mõrvati. Aga ehk sellisesse ostis, oli ainumõeldav Lorgat lugeda. Mõelgem sellele. Parem see, kui mitte midagi. Ja mispoolest me täna paremad oleme. Panime üldse luulet, loeme ja mis meid huvitab. Progressiivse poeedi asemel räägime täna haprastia Naiselikust Lorgast, keda vaimustas flamenco ja hullud. Kuidas New York oma homoseksuaalide seiklustega ei tea, kui õõvastav või õõnestav võib 40 aasta pärast tunduda meie tänane jutt. Aga seda ma õnneks ei tea, sest muidu võib lai kihkakski suud paotada. Aga ikkagi mõned kultuurimärgid sellest 1963.-st aastast, kuhu me õige pea satume sirbist ja vasarast sellenimelisest ajalehest leidsin näiteks EKP ajaloo instid, toodi üleskutse kõikidele Hispaania kodusõjaveteranidele kirjutada mälestusi ja saata need instituuti mis veel 63.-st aastast silma jäi. Sirbi esikaanel ilmus näiteks suur pilt Tallinna moemaja kevadkollektsioonist. Modellid suures plaanis juba siis ja leht ju meie mõistes täitsa kollane. Veel ajakirjanduslikke ootamatusi. Lugesin 1963. aasta sirbist ja vasarast näiteks reportaaži kiriku tornist, selline oli lausa loo pealkiri. Tõsijutt. Järgi tuli üsna ateistliku paatosega. Räägiti külaelust, kus on oma klubi ja sellest, kuidas sõbralikku koostööd teeb lektorite grupp ja matusetalituse komisjon. Nii et kirikut pole külasse varsti enam vajagi. Selle kõige taustal meenub aga intsident 80.-test, kus telefilmis sündis palju pahandust faktist, et operaator oli kirikutornist filmida julgenud ja seda ka Fisheerinud. Nii et 80.-tega võrreldes ilmutasid kuuekümnendad tõelist ajakirjanduslikku vabameelsust. Mis siis veel 1963.-st aastas silma jäi. Suri August Jakobson. Evald Okas sai NSV Liidu rahvakunstnikuks ja keelemehel, Johan Woldemar veskil oli 90. sünnipäev. Marie Underi ballaadid ilmusid Loomingu raamatukogus, luuletaja 80. sünnipäeva puhul ja vihik maksis 10 kopikat. Lugemisvara raamatupood Tallinnas Harju tänaval avas uksed Kirjanike maja saalis esinesid noored kirjanikud Aimee Beekman, Oskar Kruus, Rudolf Rimmel, Juhan Saar, Arvi Siig, Arvo Walton ja Enn Vetemaa. Nii, nüüd on, ajab ajast küllalt vahtu riisutud. Laseme supil endal hea maitsta. Saade 1963. aasta suvest. Hispaania rahva poeet Federico Garcia Lorca. Esinejad Aina buss ja Heino mandri. Märgides krin, olin ümber, kuusepybajasse astus ja poiss teda vaatab, vaatab teda, vaatab lakkamatult. Seal seistes, sirutab käsi kuu vaikselt poisile vastu, rind valla tutivas tuules, kylaselt tõuseb ja laskub pagi kuute kuute kuute mustlaste istmine pakku. Südamekiiks nad taovad, kui sa siit kohe ei lahku. Saabugu mustlased, aga ära keela poiss mu tantsualasi pakul, pea puhkad, laukeset kinni lastud. Pageeguut kuuke Kunke juba kuulen Huuste kapju. Ära, varja poiss nüüd enam mu kiirte Valevad kalkust. Ju lagendikude trummi põristav ligineb ratsul. Poiss sepapajas on aga laukesed kinni lasknud. Ju läbib oliivide salu mustlaste pronksi, laskus Nad, vaatavad otse ette, silmades kartusi ja kahtlus. Kuid öösorr lööb oma laulu, kuis puudelt kajab see vastu. Kuu ülal laotuses kõnnib käsi poisi kätte antud mustlased valjusti nuttes vaatavad alasipaku ja tuluke valvab, valvab seda, valvab lakkamatult. See oli suure Hispaania luuletaja Federico Garcia Lorca romanss kuust kuust. Võib-olla oleks selle luuletuse iseloomustamiseks kõige tabavam öelda nii. Need, kes ei tunne hispaania rahvaluulet, on seda luuletust kuulates õppinud seda tundma. Need, kes hispaania rahvaluulet tunnevad ei tarvitseks uskuda, et see luuletus siiski kuulub. Kunst luulesse. Ei tarvitseks uskuda. Kuid muidugi ei ole tänapäeval mõeldav, et oleks inimesi, kes tunneksid Hispaania rahvaluulet ja ei tunneks Federico Garcia Lorca loomingut. Sest selle sajandi suurtest projektidest kehastab ka oma rahvast, nii et ta lahustub sellesse. Nagu ütleb prantsuse kirjandusteadlane Alemposki. Federico Garcia Lorca sündis 1899. aastal Fuent evakeeruse linnakeses Granada maakonnas vaeste tööliste pojana. Granada, see viimne Mauri kuningriik Ibeeria poolsaarel on üks omapärasemaid Hispaania alasid. Iidsetest romanssidest, mille poolest Hispaania rahvaluule on erakordselt rikas, kõnelevad väga paljud just granadast selle õnnetust viimasest Mauri kuningast, kes võiduga Hispaania kuninga ees pidi põgenema selle imekaunist, alambra paleest, sele, aedade ilust, selle muslastest. Ja on ka loomulik, et just granaadas elavad need iidsed romansid üha edasi kõrvuti rahvaloomingu uue vormiga kante Hondoga Andaluusia külalauluga. Federico Garcia Lorca elu ja looming oli algusest lõpuni seotud granadaga. Õppides Granada Ülikoolis avaldas ta oma esimese raamatu muljed ja maastikud, mille ilmumisel ta polnud vanem kui 19 aastat. Hispaania kirjanduses oli sel ajal suure murranguperiood. Peale Hispaania koloniaalimpeeriumi kokkuvarisemist möödunud sajandi lõpul toimusid Hispaania ühiskondlikus elus suured muutused. Rahvahulkadest suurenev vaesumine tekitas sotsiaalset käärimist, mis rohkem või vähem kaasa haaras ka väike kodaniku haritlaskond ta ja tekitas rahutust valitsevateks ringkondades. Kahekümnendatel aastatel haaras võimu enda kätte kindral priimoderi Veera, kes kuningliku peaministrina valitses avalikult diktaatorliku vahenditega. Paljud progressiivsed ühiskonnategelased põgenesid maapakku ja igasugune poliitiline elu oli allutatud karmile järelevalvele. Ausate kirjanike loomingus kajastusid need ühiskondlikud vastuolud aga ometi kord kahvatumal, kord teravamalt kujul. Ja niinimetatud 1899. aasta põlvkond seadis oma eesmärgiks selge realistliku pilguga vaadata olevat kaasaegset Hispaaniat. Neil aastail elas Lorca peamiselt Madriidis, toimetas ajakirju ja võttis aktiivselt osa selle aja kultuurielust. Tema äärmiselt mitmekülgne anne ei rahuldanud ainult kirjandusega. Lorca oli ka silmapaistev muusik ja kujutava kunstnikuna esines ta isegi oma personaalnäitusega kuid ennekõike oli ta siiski point. Tema loomingu peasuund oli talle algusest peale selge 1922. aastal ühes kõnes, mis oli pühendatud kaasaegsele Andaluusia rahvalaulule kande Hondole, ütles Dani. Need on need laulud, mida alates 19. sajandi viimasest kolmandikust kuni meie päevini on püütud maapakku jätta räpasesse trahter isse või lõbumajadesse. Samal ajal kui Venemaal lõi lõkkele armastus rahvakunsti vastu, mis on igasuguse tõelisi ja iseloomuliku kunstiläte, nagu ütles Robert Schumanni. Ja kui Prantsusmaal väreles impressionismi kuldne laine olid Hispaanias maal, mis on rahvakunsti ilu ja traditsioonide poolest nii-öelda unikaalne kitarri ja kante fondo mõistetud elama keldrikorrusel. Aja jooksul on see eksitus niivõrd süvenenud, et on tarvis tõsta häire kisa et päästa neid nii puhtaid ja nii omapäraseid laule. Hispaania vaimne noorus mõistab seda nii. Kui sirvida Lorca 20.-te aastate loomingust kogusid nagu luuletuste raamat laulud, mustlasromansid kande Hondo siis tuleb imetleda seda loomulikku seostust, mille autor on suutnud luua vanade traditsioonide ja kaasaegsete kujundusvõtete vahel. Jah, ka moodsad kirjandusvoolud on talle avaldanud tugevat mõju, kuid lähtepinnasest rahvaluulest ei ole need teda kunagi liiga kaugele viinud. Tänu põhjalikule eru diktsioonile ja omapoolsele uurimistööle sai Lorcast ka klassikalise hispaania kirjanduse spetsialist. Oma essees luiste Kongora poeetiline kujund. On ta süvenenud selle suure Hispaania renessansi poeedi väärtuslikku pärandisse. Gongora on tuntud hispaania kirjandusloos piine, mõnigi kord raskepärase kujunduslikkuse harrastajana, kelle rohked matkijad niinimetatud Kongoristid otse naeruväärsete äärmusteni viisid peenutsema barokkstiili ja sellega on kahjustanud lugupidamist ka oma kaheldamatult suure meeste vastu. Lorca osutas Kongora loomingu rahvapärasele lätteile suutis nendega kontaktis püsides palju õppida Kongaralt endaltki kelle mõju tema loomingule on ilmne. Muidugi on raskepäraste kujundite kuhjamist leida Lorkagi loomingus kuid siis on see alati seotud ideelise sisuga. Elamusliku ränkusega piinutsemist ei saa temale ette heita kunagi. Lorca patriootilisi looduslüürika näiteks on tema neli kollast ballaadi, mis on jällegi väga lähedased hispaania rahvalaulule. On kasvanud haljas puuke, mäe kõrgellerinakule. Karjus, kes lähit karjus, kes tuled. All hõõguvad tasandikul õlipuud viibivad unes. Karjus, kes lähet karjus, kes tuled. Jänd ilmas lambast, koerast ja kepist ja armastusest. Karjus, kes lähet. Nüüd sinu kui kuldse varju nisupõlde endasse, suleb. Karjus kestule. Maaga oli kollast karva võivarius varr, riius, lambakarjus ta ei paista. Valge kuu ei valva. Kuivas riius varjus lambakarjus. Tõmmu näitsik viinamäel lõikab pisarais lõhkevatarrige. Kuivarfius, varrid, juss, lambakarjus. Punased härjad on kuldsel väljal. Nad astuvad iidsete tornikellade reid, mis neil on, lindude silmad. Udu hommikust läbi, need vilksavad niisama suve pomerants, õhuned läbistavat. Ei tunnista võimunud sündides vanad oma kadunud tiibu, nad mäletavad. Nii, härjad käivad ohetes ala ruti, põldusid mööda ja vaatavad maha. Pühalikud ja tursked maad, nilbatest lasa. Pilk mäletseb pisaraid laugude taga. Punased härjad on kuldsel väljal. Kõnnin taevas, karigakaltes jalad, olen unenäos täna pühamees, vaga kuu vajus mu pihku, kuulekana, ma tagasi panin ta laotusse, samas ööbik säraval roosid mulle kingiks tõi, jaga. Nüüd tulin taas ja väljale maha, siin neidusid, päästa võltsaustajaid, tahan ja kõigile poistele jagada raha. Kõnnin taevas, karikakaltes jalad. Lorca maailmavaatelises arengus oli väga tähtsaks etapiks 1929. 1930. aastal ette võetud Põhja-Ameerika reis. Sellelt teekonnalt tõi ta kaasa oma kuulsa kogu poeet New Yorgis, mis trükki pääses alles kümmekond aastat hiljem. Ma helistan Hispaaniat ja ta on mulle üdini tuttav. Kuid eelkõige olen ma maailmakodanik ja kõikide vend, ütles Lorca ühes intervjuus. Ja kõikide vennana ei saanud ta jääda rahulikuks pealtvaatajaks ka Ameerika elulaadiga tutvudes. Just New Yorgis jõudis temast sotsiaalne paatos kõige hoogsama väljenduseni. Ta ei saanud teisiti, kui pidi kuulutama surma ühiskonnale, mille seaduseks on kurnamine ja rassiline rõhumine. Palju motiive on seoses vaese neegri linnaosa Harlemiga kuid nurka ei lasku neegrite olukorra Halitsemisse. Ta näeb seal võrsuvat karmi ja halastamatut jõudu, mis paratamatult peab ülekohtu, selle Wall Street ja võimule haua kaevajaks saama ränki kujundikamakaid, kergitades teinekord intellektuaalsele sisule, eelistades emotsionaalset vägevust ja mõnigi värsi näilise loogilisusega, otsekui kajastades kapitalistliku Suurlina sisemist absurdsus. Laulab toomas surmatantsus tavat reekviemi Ameerika elulaadile. Lubja lõhandlikud vangistasid tühja taeva, kus kõlasid nende hääled, kes surid Kuuaanual. Pügatud ja puhas taevas iseendas sarnane oma nägematute mägede udemed ja Nurtlike liilijatega tegi lõpu kõige õrnemad telelaulu Köstele jõupuss Maslabakatusse läbi viimaste rivida rahu, peeglikillud veidikul. Kuimulat nuttis kivikatuse all kohtamata oma naise keha ja pangadirektor nuuksus. Vaadates Manomeetrit, mis mõõtis raha julma vaikimist ilmus lummutis Wall Streetile. Tantsimiseks sobib see kollasesilmne sammaskäik sfinksi kujust, kasse, kapiljon, pingulitraat, mis läbi lõikab kõikide vaeste laste südame. See paik sobib tantsimiseks, ütlen mina. Lummutis keerutab siin jalga BMW ja numbri tulpide vahel kullatornide seas ja tüütute ohete hulgas, mis sumisevad pimedas öös läbisu kiirtetaja. Ometsik Põhja-Ameerika, oh häbitu omm, metsik, kes sa ulatud lumepiirini. Juba kahekümnendail aastail oli Lorca tunduda aktiivset huviga teatrikunsti vastu ja tema esimene näidend revolutsiooni draama Marianapineeda on dateeritud aastaga 1927. Kuid kui 1931. aastal kodanlik-demokraatlik revolutsioon kukutab reaktsioonilise kuningavõimu, pühendub kirjanik teatrile täiesti üliõpilaste rändteatri lapparraka juhina. Viita massidesse hispaaniat klassikalise draama suurteoseid. Samuti kirjutab terve rea näidendeid ise. Nimetame neist don Berlympiini armastust verepulma Jermat vallalist Tonja Rosiitat Bernardo Alba maja mis oma realistlikku sotsiaalselt teritatud sisu ja hispaania draama kuulsaid traditsioone edasiarendava kujunduse tõttu on siiamaani väga populaarsed. Meie sajandi progressiivsete draamakirjanike seas on Lorcaga võrreldavad sellised nimed nagu Bertolt prest ja Šankokisi. Hispaania kodanlik vabariik ei olnud püsiv moodustis umbusaldades ja aeg-ajalt jälitades arenevat töölisliikumist ja kompromisse otsides reaktsionääridega, kelle juhtiv positsioon oli ilmne. Näiteks sõjaväes ei suutnud ta luua tugevat rahvalikku võimu. Kui 1936. aasta rahvahääletus tõi võimule rahvarinde valitsuse, mida toetasid ka Hispaania kommunistid, puhkes peagi hästi organiseeritud fašistlik mäss, mida juhtis Hitleri Saksamaa ja Mussolini Itaalia poolt aktiivselt toetatav kindral Franco. Federico Garcia Lorca ei olnud seotud poliitilise tegevusega ent kui temalt küsiti, mis parteid ta pooldab, vastas ta kõhklemata vaeste inimeste parteid. Kui Frankistlikud väed vallutasid Granada, arreteerisid nad kohe poeedi, kelle terve looming oli pühendatud nende väärtuste teenimisele, mille vastu võitlesid nemad. Ja 18. augustil 1936. aastal veerand sajandit tagasi toimus sündmus, mis südamepõhjani vapustas hispaania kirjanduse sõpru terves maailmas ja millele teine suur Hispaania poeet Antonio Machado on pühendanud oma kuulsa luuletuse. Roim toimus granadas. Kahel pool püssimehed, tähe valgust veel silmad näha saavad. Nad mõrvasid Febeeweeko hommikutunnil sel aasal. Häbenes timuka rivi ja näkku talle ei vaadanud, Nad karjusid kinnisilmi, las taeva needus, silt saadab. Nii langes siis riiko tükk tina, rinnus verd nõrgumas haavat. Mis roim toimusgranaadas, teadke. Vaesk Kanadas. Teemak Kanadas. Ma näen, kuis ta sammub, kartmata saatjat, kellel vikat on kaasas juba tornilt tornile kõnnib päike ja sepad. Sepad on vasarat haaranud. Kõneles Federico meelitades surma sel viimsel aasal. Su kuivade käteklõbinat kajas sõbratav, juba mu laulude raamat. Jäädantsid mu värssi, sai juba eile su hõbedast vikat, lõikas mutraamas. Sulle laulsin ihu, mida sul pole. Laulsin silmad ükshaaval juukssedki tuultele sakutada ja pula kuuled, mis suudelda saavat. Tänagi suri minu mustlase tüdruk, on mul hea sinu seltsis siin Granada õhus. Ning möödas. Danske mu sõbrad alambrasse oma ulmadetaagalt kivist kuhjaks käevas sinna, kus allikas pisaraid saadab. Ja igavesti räägib. Raim toimusk Ranadas teemalt Ranadas. Kuid ei olnud aega leinata. Kogu maal käis meeleheitlik võitlus vabaduse eest tuleviku eest, mida ähvardasid tumedad jõud. Hispaania rahvas tõusis võitlusse fašismi vastu peaaegu paljakäsi, sest reaktsiooniline ohvitserkond oli valdavas enamikus üle läinud mässuliste poolele ja sõjavägi tuli algusest peale uuesti formeerida. Aktiivset abi andsid progressiivsed inimesed terves maailmas ja kui siiski lõpuks peale jäi fašism, siis ainult sellepärast, et mitte vahelesegamise ettekäände all soodustasid kapitalistlikud lääneriigid pidevalt Saksa ja Itaalia fašistlike valitsuste võimsat materiaalset abi. Franco poolele. Hispaania kodusõjakahurite kõmin saluteeris Federico Garcia Lorca viimsel teekonnal kuid ei katnud kinni poeedi enda ega ta arvukate kolleegide häält. Hispaania kodusõda sai Hispaania poeesia uueks suure tõusuperioodiks. Sellised luuletajad nagu Rafael Alberti, Pedro Garfias, Leon Felipe, Emilio praados, Antonio apariicio ja paljud paljud teised pühendasid oma värsid fašismivastase võitluse teenistusse. Uue renessansi elas läbi seesama ajalooline hispaania romansi vorm, mida oma loomingus nii sageli viljelenud Lorca siderahvaloominguga, mille uuesti sõlmimisele puid kahekümnendail aastail nii kirglikult oli kutsunud oli Hispaania kodusõja poeesias endastmõistetav. Hispaania kodusõjapoeesia, mille üheks kõige silmapaistvamaks eelkäijaks oli Lorca looming saavutas kiiresti maailmakirjandusliku tähtsuse ja tänapäeval ei ole selle mainimiseta mõeldav mitte üksnes hispaania kirjanduse vaid ka 20. sajandi maailmakirjanduse ajalugu. Lorcat peetakse aga üksmeelselt üheks kõige suuremate hulgast uusaegses luules üldse. Need suurepärased traditsioonid kestavad hispaania luules edasi. Emigratsioonis elavad progressiivsed poeedid mõjustatud Lortast ja kodusõjalüürikast kirjutavad kauneid rahvalaulu lähedasi värsse sellest, mille eest nad võitlesid ja edasi võitlevad oma aheldatud kodumaast ja selle tulevast ärkamisest. Antonio aparis luuletus sõdalane kõlab nii. Sinuga sõdalane, unelm Ice Cap andma Kastiilia maale sisside salka unelmaid, laskun allamäelt ja torman vaenlase vastu tiiblemile, vete jämetsadaja läbi oliivisalu ja leinamaja. Oliivisalu seedik valvab ja laulab südamevalust. Sinu padrunitaskupiss, mida kannad Andaluusia kannus Valgatud kannalt. Laulame, vennas. Tulevik annab tunda lauludes ennast sinuga mäkke üles ja orgu alla. Haistes õhustet kohe raju on valla paistes, kus kipub kohe taevani, tulid leegid kui lipud. See oli aasta 1963 kui see saade Hispaania rahva poeedist Federico Garcia Lorca, st esmakordselt Eesti eetris oli. Luulet luges Heino mandri diktoritekst, Aino rippus toimetaja Vilma Jüri Salu. Eesti raadioarhiivist aia pata valis selle 40 ühed aasta taguse lindistuse toimetaja maris Johannes. Aitäh kuulamast ja kuulmiseni. Järgneva muusikavaliku on teinud Silja Vahuri.