Eile oli 70. sünnipäev meie aegade ühel tundlikumal mõtte lüürikul. Ene Mihkelsonile. Kuulame täna luulepõimikust Ene Mihkelsoni loomingust Kersti Kreismanni esituses. Nad ehitasid talu teie äärde tagasi üle orasepõllu, millel mu vanaisa kellelgi ei lubanud käia. Sõitsid suured masinad, palgi ja lauakoormatega. Autod keerasid katsi talu vana kõrtsi poole. Kõrtsi kohal kasvatati juba mitu aastakümmet rukist ja kartulit. Lammutamisel leitud sealt raha. Praegu tundus siin olevat koppel. Laovad, lõid just mu silmade kohal oma laiad otsad, isemoodi lehvi, nagu võiksid nad masina pöördel murduda. Ma ei julgenud nendele vaadata. Oru tee oli selge, ringlõim metsa seisukohalt. Oru teed pidi võisin minna jalametsa mõisa. Teelt paremale pöörasid kotkad, kõrges saared, Atsitakud, õnned ja sooned ja küla lõbus. Elasid näitused. Sinnapoole ma ei vaadanud. Kotkad elavad nüüd keskuses. Kõrges saared on surnud. Atsidest ei käi siin enam ükski. Õnne väikeses majakeses hingitseb tuli. Aga kes seal elab, on läinud meelest. Tugevam maakamar ei anna veel järele. Töödeldud mets tuleb tagamõttega tagasi. Linnas kohtasin üht kõikki. Tal olid suured silmad nagu mu sündimata õel. Vahest ehk ainult pisut mustemad, sinisilmsed, nagu me seni kõik olime. Ta seisis keset kohvikut ja vaatas ka mulle otsa. Lõi metsakülast kostis keevitajat esimene särin, kui ta aparaadi tõstis, et teha pilti, millest karjusin. Aga tema ütles, mis siis? Vajutasin nupule. Püstitati sarikaid, nõnda ma aimasin vaimustatud käedusteist. Tõlgi peas kasvas kurepesa nagu ühe vana talu õueski mida nüüd enam ei ole. Ja ma ütlesin, oled vist tõesti mu õde. Sest ma ei karda sind üldse. Nad ehitavad kõrtsi, kas kuuled just vana kõrtsi kohale, mille mu vanaisa lammutas ja leiavad raha, teadis keegi lisada. Tõika naeratas äraolevalt. Ma tahtsin ta pildimasina sisse. Tahtsin pildimasinas häält teha ja öelda, et meeltustest ei tea keegi midagi. Ja eksid on kõik ilma mööda laiali. Kohvikus istus üks mees suured jalad lauaplaadi all, konksus. Tal olid töömehe käed laiade mustade puuridega. Ta naeratas nukralt nagu koerad, vahel, kui tulevad paha pealt. Häält ei teinud. Vaikis niisama. Pildista teda ka, ütlesin. Ta on seal olnud. Mehe omaette olek tardus sähvatusse. Eksnaine oli kohvikus ka. Tal oli väga sirge selg ja v heledad silmad. Ega valgus tagapõhja ei pimesta, küsisin. Ja siis nõksatus temagi nägu pildimasinas. Millegipärast meenutasin sinilillede veidi juba pleekinud vinetust Atsi talu taga Koplis. Tõlk see siis ikka veel aparaat käes. Ta pilk oli tumedam. Aimasin väsimust. Tule, istume natuke. Tunned, kui sarikad kerkivad. Ta pani oma käed lauale. Need olid hämmastavalt kahvatud nagu kaks murtud grandmetega lindu. Ühel väga pimedal väga lagedal väljal, kus must taevas neelab lumevalge maa. Ja vaid üks tee lookleb reejalaste jäljena kuhugi eemale. Seisan mina. Taevas on nagu hiiglakõrge kupliga kirik. Pilvede metalne, must vahetab pooltoone külmalt. Ennukralt. Maa õhkab valgus sellesse videosse. Kusagil sünnitakse Hesurrakse. Kusagil on keegi. Keegi mõtleb väljast, millel ma seisan ja maast, mida ma näen. Ta ei tea, et siin olen, mina? Ei, mina ei tunne teda. Selles tühjas ja lõppematus kirikus. Olen ma üksi. Minult on küsitud, kas ma saan keerulisemalt. Ja ma olen öelnud, et ma ei saa keerulisemalt, kui keeruline on. Ja lihtsama põhjused on needsamad. Ma ise saan ka ainult ise olla. Ei, see, kes sündis seegis lapsepõlves ei seegis teisme eas. Kõik üksikud lõplikuna on valed. Mitu elulugu olen rääkinud, mitu suguvõsa kuulajaisse sisendanud. Kui ükski neist oleks õige oleksin kadunud, valitseks see suguvõsa, see mina, kelle aeg on tänaseks valmis. Kui sa oma näidendi lased mängida täie jõuliselt kord nähtud kurbmängu tuleb provintsielu käeviibete võlts nõtkus. Ja lavastab ülevamagi žesti. Nagu lind, kes alustab uhket lendu lõigatud tiibadega kukkudes kivina maapinnale. Armetult Losakile vajudes. Parodeerid, lennu ilu, häitad igatsuse. Kes võiksid nüüd pärida, omaks võtta, kui tõeline valu sind otsustab kutsuda. Ärkasin 37 aastasena ja teadsin, et elan üksinda maailmas. Ainuline on saatus. Eraldi olev on tee. Sa ei solva mind, kui ütled, see pole luule. Vaimutee on aina roheline luuderohi ja jänesekapsad koduse kummeli lõhn keset metsajoon piparmündivartest keedetud teed ja kui siin on teid kedagi väljaspool sõna olemas. Minevik on müüa viis põlve yks 1000 nende eest. Aga tee on porine, ei ole enam kindlat põhjaostjad, keelduvad naeltega, löön kinni, aknad ukse ette taba. Maga rahus, lapsepõlv, esiema, maga. Varemed ei põle. Need vajuvad mulda. Mitu põlve tagasi. Mälestusedki hääbuvad. Malts vohab vanal peenral. Pihlakad leegivad punaselt. Kõik algab otsast peale. Ma ehitan maja. Alustan katusest, kasvatan juuri, olen pikaldane, rind kerkib, siiski on tihe ja vastupidav peaaegu raudne. Ainult õhk ei pääse sa endagi juurde. Vaikimine on põline. Mu vanaema oli suur tuul kuristiku kohal, kuhu kord kukkusin. Mis kandis teda. Rünnakud suunatud aina ülespoole kuid polnud see tema emagi mitte elulooline fakt saab harva kujundiks. Loob on luuavarrest kõnelemast nõidade sabatist. Vaikin. Eksmees ootas mind nõlvakul ristselja taga. Naelad löömata. Küpsetati piparkooke. Õhtupoolikul kumises kell. Mu vanaema olidenksus sõrmedega talueit töökas rügaja, Haralast. Esponoliverist ei teadnud tema aega, mina. Igaüks on ainuke terves maailmas. Rääkides ei usu oma raamatusse. Poeesia koltub südameis ja riiuleil. Võtta käest kinni sellel vanal naisel. Aita keerisest üle. Juhuslik olen isegi sellel purdel. Pardid paladistavad kalda ääres. Taevas veel pilvitu. Su kõne on pidemeta. Kuulmine, poolik. Purre näib olevat ehtne. Olin kaua endaga. Ma isekeskis õppisin, ära kõne. Palju kõnesid on keele sees. Kõik neist ei sobinud. Endaga palju, ei valeta. Endale, ütled mis kole. Naeratasid teised Need, kes rohkem teadsid? Need, kes elu seadsid. Vastasin vaid ridu. Ridamisi ridu taga põhjad, selgusetuks jäid just sel põhjusel, et õpetusest pääsesin omi varjasin. Millal mets mu ümber kasvas? Lagedalt oma tuli, millel silmi kinni hakkas, enda taoline? Ei tea. Ei mäleta. Ta onu õde. Ta mu vend. Elu raamatutest tulija, temaga nii kokku sain. See maja oli mäe peal. All orus sõidavad rongid. See maja on mäe peal ja pargipuud puuduvad. Akendest lõõmavad helgid väsinud teadesse. Siit algab üks maa, mille meelsasti raiuks küll lagedaks. Need, nukrad ja viletsaid salme aiaäärseist ja linnupesadest. Tuubime pähe ja pähe. Pähe need jäävadki. All orus sõidavad rongid. Kas tõesti on kusagil kodud? Linnupesade sarnased? On tõsi küll, et mõned kohanimed meelde jäävad eluks ajaks. Nii palju korratud neid kirjades ja vihikutel nagu harjutatud on korda oma nimegi. Aeg tuleb liiga ruttu, mil sa näed, kõik paigad olnud on sust eraldi. Ja ainult sinu noorus neid mäletab, kui imet. Vaata vananevat vabanevat maad. Kuidas tema kerkib? Kevadise sopa seest kuidas müüa end kui kaltsud, kondid, kallid, kelgendavad päikeses ja Kolk. Kund vere räige lõhn tõuseb aiaäärsest tänavast. Kui hoovi saad või annad, oled Moody's. Hing, on hing vaid mädaneva haava sees. Eluaeg ei saa õnnetu olla. Ei saa rõõmus olla. Ei saa üldse olla milleski üks ja ainus. Nagu tõde, pole hõbekuul, mida väsimatult lükata rauda sest sihtmärk libiseb iga kord eest. Ja mõnikord oled iseenese ees. Kannatus on noore ja saladus. Armastusvalmidus kaoeelsel ajal tuleb täispäev ja õhtu. Ja silmade pelgus vaadata kindlasse vormi. Aina teisenev hetk. Kuuldu oli põimik Ene Mihkelsoni luulest, mille esitas Kersti Kreismann. Saate muusikaline kujundaja ja helirežissöör Külliki Valdma. Helisalvestis aastast 2004.