Siiajääjate lood sel sügisel, mil möödus 70 aastat suurest pagemisest on see teema leidnud taas kajastamist küll kirjasõnas ning eetris ja ikka on kõne all rohkem Need, kel õnnestus lahkuda. Kõigile viimseks pelgupaigaks jäi mere sügavus. Merle karusoo on elulugude raamatus, kui ruumid on täis meenutanud oma äratundmist väliseestlaste külalisena Torontos. 1989. aastal. Sa pead kontekst ei mäleta, aga seal ma sõnastasin. Jumal olgu tänatud selle tormi eest, mis ei lasknud lahkuda. Kõiki, kes rannale kogunenud olid. Taipasin, et rahvuskehal peab olema kriitiline mass millest allpool ei ole võimalik oma keelt kaitsta. Ja et 1944. aasta sügisel oli kriitiline piir väga lähedal. Võib-olla paar 1000 inimest veel ja poleks kedagi, kes heiskaks veel kord Pika Hermanni torni sinimustvalge lipu. 1996. aasta sügissemestril töötas Merle karusoo tolleaegses Viljandi kultuurikolledžis huvijuhtide eriala üliõpilastega. Noortele sai ülesandeks soovitavalt oma kodukandist leida inimene, kes oli 1944. aasta septembris teel mere äärde et leida võimalus pealetungivate vene vägede eest läände põgeneda. Ja kes pöördus tagasi. Ükskõik mis põhjusel. Oli see siis ümber otsustusvägede sissetung, torm, võimatus leida paati või laeva ja nii edasi. Saadud eluloointervjuude põhjal sündis lavastus sügis 1944 mis mõjusaks mälestuseks paljudele teatrikülastajatele. Teatriloolane Pille-Riin Purje kirjutas oma retsensioonis ajalehes skulptuuri maa number seitse. 1944. aasta Minna tahtjad olid noored. Nende meenutusi lausuvad samuti noored inimesed. Sõnades elav mälestus on juba kaugel. Aga distantseeruda saab sellest ainult teatava piirini. Omaenda läbielatud elu, mis sind kunagi lahti ei lase, vaid taaselustub vahetult. Puudutab hiilemisi. Teeb haiget, paneb muigama või mõlemat korraga. Dokumentaalsus ja ainulisus sügavalt isiklik ja üldistusjõuline on tasakaalus. See ongi Merle karusoo elulooteatri tuum. Sügisel 1944 põgenes pealetungivate vene vägede eest Eestist erinevatel andmetel 60000 kuni 80000 inimest. Kui palju on neid, kelle äraminek ebaõnnestus? Seda ei oska keegi öelda. Lugusid Merle karusooteatritekstide kogumikust kui ruumid on täis vahendavad Eesti muusika ja teatriakadeemia, lavakooli 27. lennu üliõpilased Laura, Kalle Lauli, Otsar Hester, Guntu, Liisa saaremäel ja Saara Nüganen. Minu nimi on Milvi jaaniorg. Minu sünnikoht oli linna lähedal üks. Üheksa 10 kilomeetrit Võru linnast. Õigemini see oli Palometsa külas ja Mu isa oli seal talupidaja. Meie talu ei olnud vast noh Viljandi ja põhjaeestitaludega võrreldes suur talu kuskil 36 hektari ringis oli maad ja see põllumaagi oli niisugune künklik ja kehvavõitu, aga nagu ikka tolleaegsetes eesti taludes. Meil elati sellist väga edasipüüdliku elu. Ma tean, et et isa ja ema tegid ränka tööd ja mul on ema ütlemisest see meeles. Algengitsetakse konnal kah jalad kinni. Tähendab, lapsed võeti veel uniste silmadega voodist üles ja ja, ja pandi karja või muudele niisugustele töödele, mis lastele jõukohased olid. Mentaliteet oli ikka selline, et püüda edasi ja mäletan. Ema ütles ka seda, et kas ma või käpuli käin, aga lastele tuleb haridus anda. Tähendab, hariduse poole püüdlus oli ikka väga suur. Kuueklassiline algkool Saimul lõpetatud sammuk algkoolis ja siis jõudiski kätte see 44. aasta. Ma olin siis saanud 13 aastaseks ja siis tuligi see. Ärev suvi, selline suvi, et. Rinne hakkas lähenema, jaa? Jaa. Ma mäletan vanematest pandika kõrval ligi maad, et. Müriseb sõda. Rinne läheneb. Kuskil niisuguse sõjamürinat hakkavad lähemale tulema. Asjad paremad asjad olid kompsudesse pakitud ja need olid viidud keldrisse. Jaa, jaa. Ma mäletan seda õhtut täiesti. Nii et frantoli üsna lähedal. Ma. Kuulsin seda kuulidelisinat. Biooja. Kuulid vihisesid üle meie keldri. Ja siis tekkis vaikus. Ja selle vaikuse ajal perekond otsustas, et. Me lähme ära. Kribinal-krabinal tassiti rutuned, kompsud vankrisse, rakendati hobune ette ja lasti loomad lahti, lehmadel ketid kaelast ära, sealauda, uks lahti, hanesid oli meil palju, neid siis õue pääle sel õhtul öösel, öösel suve, sügisepoolne öö hämaravõitu ja nii me siis selle ühe hobusega ei võtnud kaasa loomi mitte ühtegi, sest. Me tahtsime ju minna mere äärde Ja ja ühe hobusega hakkasime siis rändama. Ma seda marsruuti täpselt ei tea, aga ikka sinna Viljandi poole ja sealt edasi Pärnu poole. Ja neid minejaid oli palju, neid oli igatpidi väga paljudel oli lehm seotud sinna vankri taha ja ja mindi kasvõi jalgrattaga, sest see Eestimaa teed olid tookord tõesti neid rändajaid täis. Ööbisime talu küünides, hein oli tehtud, ikka palusime luba, kas me võime seal heinaküünis ööbida ja viime siis rändasime ja rändasime ja jõudsime Viljandi lähedale. Täpsemalt. SiniAllikule. Isa käis sageli ka Viljandisse ja rääkis seal teiste inimestega. Arvatavasti kuidas? Kuidas? Aga äraminekuga lõpliku minekuga kujunes nõndamoodi, et. Kui me siis jällegi oma kintsud kompsud vankrile tõstsime ja hobuse ette rakendasime, siis. Päris Pärnusse jõudnudki. See oli kuskil Lääne Viljandimaa või? Mul on meelde jäänud sördi raba kuskil selles piirkonnas tuli siis vene sõdur meile juba vastu. Tähendab, venelased olid juba vallutanud Tallinna. Ma mäletan seda, et tema ja ja lellenaine nutsid väga ja ja ma mäletan Ki-Lelle naisteriti tal koheli seotud rätt niimoodi, et Vene sõdurid siis, et noh nendele mitte näidata oma kurbust välja ja Hammas valutab, aga tegelikult see ei olnud nii, nad olid õnnetud, et nende eluni läks. No ja tagasi ei olnud enam nii sõbralik. Minnes ikka aitasid, kõik, andsid hea meelega öömaja, aga eestlane on ikka üks hingelt ikka. Mitte muidugi kõik, aga mõned ikka on niisugused tigedad ka. Saime ikka kuulda, et sabarakud olete. Ja. Kui me tagasi jõudsime Ega me siis. Oma koju ei saanudki, sest. See maja oli kõik sõjaväelasi täis ja ja. Ma ei tea, kes need põllud olid ära teinud ja kes need kartulid oli ära võtnud. Kui siis sõjavägi sealt ära läks. Hakkasime oma suurt ja ilusat maja korrastama. See oli. See oli hirmus. Meil oli kahekorruseline maja. Seal oli siukseid panipaikasid ehitatud, need olid. Muudetud sõna otseses mõttes peldikuks ja ja kõik need meie asjad diivanid ja ja meil oli isegi mitu klaverit ja puhvetikapid. Need olid tassitud talli pildid vedelesid seal laiali ja kõik oli nii. Nii ära lagastatud. Meie kodu nii seest kui väljastpoolt oli tühi. Ja polnud meil enam ühtegi looma. Ei, mitte midagi. Minu nimi on lilli, Sigus. Meil oli kokku viis last. Koolis ma hakkasin käima üsna varakult, sellel ajal seitsmeaastaselt Karel algkoolis. Ma olin kümneaastane, kui isa ära suri, siis jäi ema meid üksinda kasvatama. Meil oli talukoht 50 hektariline, nii et tööd jätkus seal meie peredele küll leiba ka. Aga no ega raha ei olnud sel ajal ja oli päris tegemist, et need viis last nüüd riide panna. Pealegi mu ema oli nii hea inimene, et võttis veel endale kasulapse. 39. aastal lõpetasin algkooli ja jäin kodusse põllutööle. Õdelex mandrile taluteenijaks ja no raha oli vaja ja noorem vend läks baaside ehitustööle. 40. aastal tuli piirivalve ja tahtis meile korterisse tulla. Eks mu ema võttis, oli võimalus natuke raha saada. Ise ta hakkas venelastele leiba küpsetama ja tõepoolest me leidsime, et järsku oli meil raamajas. No siis tuligi seda ka meie külla, aga mitte nüüd niimoodi. Ega meil päris lahingut ei olnud, need olid ju Sõrves. Me ainult nägime, tulekahjusid paistsid üle mere. Vahepeal tuli sakslane sisse, et meil oli olnud vene sõjaväelased korteris. Nüüd siis niuksed, pahad inimesed, kes kogu aeg on ikka meie eestlaste hulgas olnud. Kaebasid, et minu ema kusta Leena, kommunist. No mis kommunist siis, tema oli üks külanaine, kes kasvatas palju lapsi ja hakkas seal leiba tegema. Ja korterisse võtmisega oli ka niimoodi, et seda tuli teha kohe, kui venelased tahtsid tulla. No ja siis tehti selline ettepanek minu vennale, et kui tuled Saksa sõjaväkke, siis su ema vangistata. Ma mäletan seda õhtut, kui ta tuli Lümanda vallamajast ära. Kuidas me nutsime ümber ema, et viiakse ära? Eks vend läinud siis Saksa sõjaväkke ja talle öeldi, et oh, ega seal rindel ei lähe. Lähed Eesti-Vene piirile piirivalvuriks? Tegelikult läks see asi hoopis teisiti, nii kui võeti, saadeti rindele. Meie peres oli neli tööjõulist last, nii et tuli minna külasse nendesse taludesse teenijaks, kus tööjõudu vähe oli. Mina läksin naaberkülasse, kolm päeva nädalas käisin niimodi suiliseks. Siis hakkas venelane uuesti päris ligidale tulema ja meie selleaegsetes ajalehtedes oli ülesvõtteid, kuidas venelased on teinud veretöid ja tapnud inimesi ja kuidas te ennem küüditas siin ja inimesi, tapeti Kuressaare lossihoovis. Ja siis hakkas suur sõjapõgenikevool. Meie küla oli nagu väike linn, see oli niivõrd rahvast täis, et autuid ja kõiki igasuguseid inimesi oli ja kõik tahtsid Rootsi minna. Me naersime, et ainult liikluspolitseinike polnud. Ja siis oligi jälle tulnud üks paat Rootsist, eestlased olid tulnud omakseid ära viima. Olid mingitele Kuressaare linna juhtivate töötajate järele tulnud, aga ei saanud neid kätte. Ja et ei juletud rannas nii kaua olla, siis otsid lihtsalt küla inimesi peale, kes tahtsid ära minna. Aga et mina olin sellel ära seal naaberkülas, kus ma teenisin, siis jäin maha, kuigi mu õde ja vend läksid ja see vend, kes oli Saksa sõjaväes olnud, see läks juba ennem ära. Minul, töökaaslane talus, tema unistas kogu aeg, kui me töötasime kuskil või puhkasime natuke. Kui nüüd tuleksid pilv ja võtaks meid peale ja viiks ära iga rootsi või võtaks kajakes meid peale. Noh, ja perenaine muidugi teadis, et meil olid plaanid ära minna ja temal oli tulnud poeg rootsist järele ja perenaine tuli mulle ütlema, kui sa tahad minna, et mina ei tea sind lubada, aga rääkis, kus toimub seepeale minek, tuled sinna? Augustikuu oli, parajasti oli meil üks sõjapõgenik Seli Tallinnast mingi insener ja tema hakkas minuga koos tulema minu koju, et kas ta saab öömaja. Ja ma ütlesin, et eks ikka, et meil voodid nüüd kõik tühjad ja ja tuli siis meile. Ja nüüd, kui hakkasin siis sinna Rootsi minema, sinna oli meilt umbes viis kilomeetrit sinna, mere äärde, kus see laev siis tuli. Tee oli väga pikk, erutav ja kõik põõsad olid inimesi täis. Ja siis tema tulid mind saatma, noh ja oli juba päris niuke pimeniitsoo Arno ja hoid Lui olid need, kes olid tulnud Rootsist järele. Noh, ja siis perenaine ütles, et sa otsinud meite Lui ülesse ning ütle, et kas sa saad ka või ei saa hääle peale, siis leidsin selle perepoja ülesse. Ja küsisin, ütles ta üksinda ei tea lubada ja läksime siis selle niitsu Arno juurde ja öeldi jah, mis see pisike tüdruk, et võib küll tulla. No ja mina tulin siis tagasi ema juurde kohvrit võtma ja seal tervist jätma. Kohver, see oli mu nendest poolvendadest jäänud niuke Ameerikast toodud nahk, ohver, aga ega mul seal sees ei olnud küll väga palju asju, mõni sitsikleit ja natuke leiba. Eks mul oli ju kindlasti ju kahju jätta ema niimoodi maha. Ja see mees hakkab ütlema, et ma laseksin teda minna enda asemel. Et temal läheb sinna ja tuleb tagasi ja teeb, et me siis kogu perega ära saame. Ja ma hea inimene lasingi. Väikse lodjaga toimus suurema laeva peale minek. Peremees näitas kogu aeg tikuga tuld seal rannas, kuhu see lodi pidi tulema. Ma tean kihelkonna mees niitsu, Arno ütles, ärge võtke omale kohvreid või asju, me tulime inimesi päästma, aga mitte varandust. See oli üks rootsi kiirpaat. Mille sõitis läbi Saksa allveelaev? Nii et seal oli üle 30 inimese. Ja ma ei tea, kas pääses viis inimest, kes oskasid ujuda. Mehed paadi peal olid märganud, et see allveelaev neid jälitab, olid hakanud tegema sinka vinka niimoodi. Noh, ja vaata, ta oli ju kiirem ja sõitis otse läbi. Seal oli minu väga hea sõbranna. Tema õde oli oma pisikese kolmeaastase tütrega. Alma oli seda tütart hoidnud veel vee peal, aga. Ka nimi on helde kard, lon. No eks nad meil olid ikka mõlemad vaenlased. Kuidas see lugulaul oli? Päästja päästab päästja käest, päästad meid viimaks päästja käest. Nõnda et rahvas ikka selle mõttega siit tahtiski põgeneda. See oli ju teada, et siin olid juba 41. aastal kaks küüditamist olnd, Saaremaal oli ju teine veel peale juuniküüditamist veel juulikuus k? Nojah, jaa. Ma tahtsin siis ka minna. Aga mu ristiema, kindluse Miia, tema vend läks juba enne oma perega Rootsi ja siis Miia ütles ikka, et vend tuleb, tuleb nendele järele ja mul pidi ka nagu kindel koht selles laevas olema. Ja kui ma siis kuulsin, et kindluse jaan on tulnud laevaga sinna Lahetaguse randa, siis ma mõtlesin, et ma lähen nüüd vaatan, et kuidas siis on. Rand oli rahvast täis parves, mina ei tea mandrirahvast, kus seal oli ning kes kõik olid siis maasiku vana reedik varjus mulle vastu seal tee peal ütles. Ilgelt võeti selts ja teised ei saa, kui iluse pere Anni pere ning lepi Koinu. Ma tean, et ma läksin kindlusele, siis. Nii kumma kindluse tuppa läksin, kindluse jaan ütles kohe, et sellep võeti seltsi. Mötlesin, et milles siis asi on? Mul pidi ju kindel koht selles laevas olema, et miks siis mind ei võeta. Siis ja jaan, ütlesid. Hilde säärasin üldse Plameeri, ajas mind ühesõnaga toast välja. Oi, nende toas olid siin Kuressaare arstid olid ja Tallinnast oli Minacti autokooli direktor ja kes seal kõik niuksed, mehed olid. Samal päeval ma läksin Tõnise Jaagupi juurde. Ma läksin vaatama, et võib-olla saan Jaagupi laeva seedinud min nägemagi Eestis lauale, kusjuures see sülti ja suurmeesteparv oli ümber, üks pakkus ikka teisest rohkem. Mu tädi oli pakkunud Jaagupile mu kuldkäevõru. Jaagup oli ütelnud, et nii pisikese kulla eest sa tahad rootsi. Ja vot seda ma nägin ka oma silmaga, kui agariku pere toodi laevas tagasi. Sest keegi oli pannud naela hõbedat, hajuku oli vihane, Juku ütles, oleks mul revolverüürid näiteks korra. Ja no need mehed tulid, pole kedagi päästma tulnud, need tulid kulda kokku ajama. Ja ja siis poisid tõid piirivalvevahilaeva ära. Ma ei tea, Joosis sakslast pole seal valves olnud, sel korral. See oligi viimasel ajal. Ega need sakslased pole siis enam nagu keelanud ka kedagi minemast. Eks ta oli noortel nagu seiklus ikka omaette. Hiigla põnev see laev ära varastada ja sellega minna. Leivakott oli kaasas, mis oli noored lapsed, olime? Saksa ajal pole ju muud olnud kui puukingad. Puukingad, ning siis seda ma tean, et muhvi ma võtsin kaasa blufi sisse, ma ja panin selle kuldkäevõru. Sellised asjad. Me hakkasime ühel ning samal õhtul minema, kõige enne sõitis lille Berg välja oma Rootsi lipuga, siis sõitis jaagu punnis all Rootsi lipp ahtris. Ja siis me sõitsime kolmandaks. Mina ei tea, seal hakkas kohe äpardus teiega pihta see sõit. Kõigepealt me läksime seal sepa rahus kuiva sealt maagisid siis selle laeva lahti mootorpurjekas. Jah, ja, ja siis me jäime merehaigeks sellepärast et ikka kui me sõitsime, torm oli küll maha jäänud, aga laine käis kõrgelt, laev üsna raksus laineharjalt jälle alla läks. Ja, ja sõitsime siis laupäevase öö läbi ja pühapäeva hommikul kella 10-st mootor jäi seisma. Et ennem üks mees oli niimoodi ütelnud, et ma kuule teie mootor pole korras, võtke mind kaasa, et ma parandan teie mootori ära selle peale pruuli Sassoli laeva lahti lükanud, seda meest peale võtnud. Ja vaat nüüd mootor jäi seisma. Ja siis meri oli nii haik nagu vanad inimesed, ütlesid, et vesi oli Hiinas. Ja ja panid purjega Saaremaale tagasi. Vene sõjavägi oli meil seal juba vastas. Hango no otsisid kõik läbi, kobasid kõik rinnad ja kõik läbi. Ja siis me nägime juba ära, missid ikka head oodata on. Kes siis Vene võim andis käsu, et rand peab puhas olema. Et kolme kilomeetri sügavuselt peab mere väärtühi olema. Siis panime seemned viljakotid vankrile, siis läksime Sutrometsa. Minu 20. sünnipäev oli tegelikult Sutru metsas, aga ei julgenud koju jääda ka. Mine tea, karistavad veel selle eest. Hirmus aeg ikka küll see esimene talv. Eks ta terrorit sai ju ikka ikka mitu korda ja mu käest ikka pärit ning su sugulased Rootsi läksid, et kas nad olid omakaitses ja ei tohtinud ju rääkida ka, mis suured mõrvamised olid siin 41. aastal lossihoovis? Selle hirmuga ju rahvas läks küüditamisega. Ja kõik sellised asjad. Ja oma inimesi pidi kartma. Inimesed kaebasid lihtsalt üksteise peale. Üks Saksa sõdur oli öelnud niimoodi, et tema olnud mitmel pool ta on olnud Itaalias, Prantsusmaal, Poolas, aga igal pool hoiab rahvas kokku. Aga mis inimesed teie, eestlased olete, et te ainult kaebate üksteise peale? Et kui oleks niisugune võimalus, et teil võiks iga päev võim vahetuda, siis te kaebaksite nii kaua üksteise peale, kuni jääks järele üksainuke kõige julmem, kõige ahnem, kõige salakavalam. No minu nimi on Linda räim. See muu külas oli tavaline elu, nagu ma inimesel ikka tallu tööd. Igasugused toimetused ja talitused. Peale isa surma oli meil muidugi raske. Isa suri juba siis, kui mu vend Rein oli kolmeaastane. Isa oli meil meremees ja isegi Ameerikas käis oma kaubalaevaga kingitusi. Aga kartsin teda, kui ta koju tuli, ei julgenud isegi ta sülle minna, tihkusin nutaja. Aga rahvas oli siin muidu sõbralik. Ega emmel kedagi karta ei olnud, olime ema ja vennaga koos seltsis ja mingisuguseid poliitilisi kartuseid ei olnud, meil aga oli mingisugune propaganda, mida tehti ja hirmutati igasuguste asjadega. Et küll siis, kui venelased tulevad, tehakse ja tapetakse inimesi ja metsalise märgid tehakse ette. Jah. Sihukesed õudusjutud olid. Ja seepärast oli paanikaminek suur. See panigi meid mõtlema. Eks igaüks läks ainult selleks, et korraks mõneks päevaks ja nii oli ka minul. Oli üks pühapäevane hommik ja tuli siis sõbranna külla ja ütles, et kas sa ei tahaks tulla. Et sõidame üle mere, et põgeneme korraks ära ja tuleme jälle tagasi. Minul absoluutselt midagi karta ei olnud oleval mõtteski minna. Aga sõbranna kutsumine oli niivõrd ootamatu, et ei hakanud mõtlema, kas on mõtet minna ja milleks ma lähen sinna. Võtsin siis umbes kaheksa-üheksa-aastase vennaga kaasa. Nüüd on ta 64 aastane, tubli kooliõpetaja. Tol päeval oli ilm ilus. Külm ilm ei olnud, täiesti soe sügis oli. Veoauto, millega sõitsime, oli Pealt kaetud presendiga jäämasina kastis oli juba paarkümmend inimest kaasama, midagi erilist ei võtnud muidugi raha, mis pisut oli. Ja natuke võileiba ja niisugust asja, mis kiiruga see pandud. Ega siis pikemat mõtlemist ei andnud. Sõitsime siis. Ma ei mäleta enam, mis küla see oli. Kuskil seal räbal oli, sinna jäime peatuma. Randalli tellitud üks laev, millega me pidime sõitma, sõbranne teadis sellest rohkem, minul absoluutselt polnud mingisuguseid plaane ja teadmisi. Ainult temaga koosseis. Tellitud laev ei jõudnudki õigeks ajaks rannale. Ja kui ta siis lõpuks hiljem tuli oliga venelane platsis, ei tea, mis ta sai. Aga siis oli niisugune juhus, et sinna randa tuli üks Läti laev. Selle mootoril oli midagi viga ja nad pidid seda parandama. Ega ta muidu poleks toimunud. Aga see oli niisugune juhus, et mootor rikkis oli. Ju tal siis ruumi oli, et peate see inimesi veel peale võttis? See oli suur-suur, laev, seal olid läti põgenikud peal, kes ka tahtsid Rootsi minna. Ja rahvast oli muidugi väga palju seal rannal ja see masin jäi kaugemale peatuma siis väikeste paatidega tulid randa ja parandasid seda mootorit. Kui see oli korda saanud, võttis laev veel inimesi peale. Kõige rohkem hinge see väikeste paatide peale minek. No näed, viisid sinna suurema laeva pealetung, sinna oli suur nad kõik tahtsid ju minna, keegi tahtnud maha jääda, paadid olid juba rahvast täis ja nad vajusid ära. Mina muidugi, ja kui seal paadis ka. Aga vend, olin nii palju väikest kasvu, et tema enam paati ei saanud sest vesi oli sügav. Ja siis tulin mina ka sealt paadist välja, ei saanud ka kuskile mete. Ja lubatises ikka, et kui Rootsi jõuavad, siis saadavad uuesti laeva järgi. Ja mu sõbranna jõudiski Rootsi. Ma sain isegi tema käest kirjad, mis olid Gotlandil kirjutatud. Aga nüüd elab ta Ameerikas. Nii, jah. Ja siis jäime külasse, niikaua kui rinne tuli, ööbisime ühes talus, kus oli juba palju laevalt maha jäänud inimesi ees. Põranda peale olid pandud madratsid ja nende peal magasime. Seal keedeti, anti süüa, meile lahked oldi. Aga siis hakkas kuulduma juba laskusid. Ja me saime aru, et rinne tuleb. Siis ei olnud üldse enam lootustele mere saada. Kohe sealt lähedalt olid inimesed, kellele olid tuttavad need metsad ja kohad, ma sain siis nendega seltsis. Ja siis läksime kuskile metsa, kus veetsime öö heinaküünis. A no mul oli rahakott kaasas oma dokumentidega. Koti sang oli katki läinud paanikaga ja kõik kali kiiruga kadunud. Öösel oli laskmist tublisti kuulda. Aga teine hommik ärkasime ja vist oli rinne juba möödas. Ega meil olukorrast täpset aimu ei olnud. Eks me siis hakkasimegi vaatama, kuidas koju saada, sest sõjaväeautod sõitsid seal ega mingisugust bussiliini ma ei teadnud, siis juhuslike autodega sai sõidetud saime Kuressaarde ja masina peal. Sealt hakkasime juba siis vaatama, kuidas muusse saab. Emal olid pisarad silmis, kui me koju jõudsime. Ma mõtlesin, et nii ära lõigati, see tee mul. Ma usun seda. Mu ema oli väga usklik inimene, et kindlasti panustama, Eesti aitas kaasa, et see nii läks. Ja mida mu ema süda oleks öelnud, kui ma võõrsile oleks läinud. See oleks tundnud suurt kurvastust. Ja et ei ole mingeid sekeldusi välismaaga. Olen õnnelikumas kodus omal maal. Loreida hiljem on minu nimi. Üldse see oli ilus aeg. See eesti aeg oli nii lõpmata ilus, et see on nagu unenägu, mis mõtled nüüd? Ma olin siis ju nii-ütelda inimene, ma ei olnud laps enam ikka, kui sa oled juba 18, siis võid ikka lugeda ennast juba nii täiskasvanud inimeseks. Ja siis meil oli sihuke sõprusringkond, oli neli tüdrukut, neli noormeest. Noormehed olid kõik nii muusikainimesed. Ei olnud seal Niukest kurameerija paari või seda ei olnud nagu nüüd on, kui kurammeeritakse, siis ainult tahetakse kahekesi olla, aga meie käisime igal pool seltsis ja oli nii lõbus ja tore. Aga muidugi see esimene küüditamine. See oli see kõige hirmsam aeg. See 14. juuni. Terve seltskond elas seda väga rängalt üle. Istusime seal Pirital ja olime nii õnnetud ja mõtlesime, et mis nüüd tuleb teha. Oodata ikka kangesti, et ehk ikka sakslane tuleb ja päästab. Sakslane Sis kuulutaski sõja. 22. juunil. Ja siis tuli mobilisatsioon ka ja siis noh Osvald tuli mulle töö juurde vastu ja ütles, et tead. Pean vist minema ära mobilisatsiooniga. Aga ta ostis väga ilusa magamistoamööbli ja tal oli kallis pill ja kõik need niisugused asjad. Ütles, et kellele ma need jätan, et me peaks ikka kohe ära abielluma. Et mismoodi abielluma? No et registreerime, et siis need asjad jäävad vähemalt sinu nimele ja kui me ükskord tagasi tulen, on mul olemas, kust ma tulen jälle ja mis mul on. Ja noh, ma mõtlesin ka sellepärast, et oleks sealt ükskõik, missugune noormees niisugust ettepanekut teinud, ma usun, kõik ühesugused mulle. Tal oli seal perekonnaseisuametis üks Valgamaapoiss ja läksime pikalt tänavalt sisse. Olime kahekesi laua ääres. On meil mingist riietust, ei sõrmuseid, ei mitte midagi ja. Ja vormistati abielu abielutunnistus ja kõik nagu seadus kartegous. Raekojal oli siis üks lilleäri, siis mul mees ütles, et no nüüd ikka tähtis sündmus, et las ma lähen, toon sulle ikka lillekimbu ka, muidu ei kõlba. Siis ostis mulle 10 ilusat punast roosi. Tema läks oma koju ja läksin oma koju. Õde oli köögis kooris kartuleid, läksin tema juurde ja ütlesin, et ma oleksin tänu mehele. Lõi käega niiviisi. Ma võtsin siis selle abielutunnistuse ja panin talle niiviisi nina ette. Ta ütles, et hulluks oled läinud või. Keegi nagu ei pidanudki sellest mitte midagi. Aga no siis mõtlesin, et vanemad on mul Põltsamaal tahaks minna kangesti Põltsamaale ja ütlesin siis mehele, et ma sõidan ära. Aga temal ikka siis minust oli nähtavasti midagi sellepärast et ta ütles, et kuule, mismoodi sa lähed, Ma tulen, saadan sõika. Vanematel jäi ka suu lahti, kui ma ütlesin, see on minu mees. Nende meelest pidi abielu, oleme ikka korralik ja püha, aga mitte niisuke niisama. Sõbramehe poolest. Mõne päeva pärast hakkaski see pommitamine peale. Kuulid käisid üle Põltsamaa, seal. Kole kole aeg. Siis me pakkisime asjad ära, kartsime, et läheb põlema ja kandsime põõsaste alla varjule ja, ja kaevasime aeda kaeviku, siis vend, mees, olime seal kaevikkusesse ja isa ja ema ja onutütred mul Tallinnast olid siis keldris. See pommitamine oli kaks ööd. Nii et vahetpidamata. Põltsamaa kirik ja loss põlesid just siis ära. Alguses just Harjendist vaatasin, kui, kui torn kukkus. See oli nii kahju vaadata. Oma kodukirik. See oli siis 44. aasta kevade kui mees sõitis Tallinnast mulle Põltsamaale sinna ütlesite Estonia, evakueerib oma perekonnad Soomet. Kas sina tahad minna? Mõtlesin, et kas sina ka tuled? Ei, orkestrimehed ei saa ükski minna, aga perekonnad viiakse ära. Ei kus mina jätan ikka oma kodumaad ja isamaad maha. Ka oleks olnud õige. Kui ma mõtlen. Ja ah, soosse oli sept ümbris 44 mu sõbra, kuna oli just see läks viimase laevaga ära, rootsi. Mees käis teda veel Paljassaare viimas. See oli ka niisugune momente, et seal oli üks laev. Seal oli nii palju rahvast, kes tahtsid kõik ära minna, no siis inimesed paaniliselt põgenesid. Aga see laev ootas? Noh, neid Eesti ohvitsere ja leegioni poisse viimase minutini, need olid ootanud ja kunagi tund nüüd ütelda, kes tahab, tulgu peale. Ja kõik need inimesed läksid peale. Minu mees oli küsinud kapteni käest, et kas te saate veel tund aega oodata, et kuma kupatanud, parim aega, et ehk jõuan oma naise ja lapse võtta kaasa, et üksinda ma ei saa minna ja naine ootab teist last, kaabel? Ei, mitte üks minut ei jõua enam oodata. Jah. Nii ta läks. See laev. Ära. Jäime sellega rahule. Ei arvanud ikka, et see asi nii hull on. Ja oligi siis 20 teine september, kui juba oli niisuke kuuldus, et venelane marsib Tallinnasse sisse. Mina mõtlesin, et ei, see ei saa olla. Aga mees oli juba seda usku, et nüüd on tema laul lauldud oli napsu kodus ja võttis seda napsukest siis päris palju ja jäi magama. Kolonn vene neid kõigil automaadid käes. Ja vaat siis, kui ma seda nägin. Kadus mõistus ära. Ma pole elu sees karjunud. Siis ma lihtsalt töötasin nagu loom. See oli mul maailmalõpp. Ja oligi tegelikult. Kuulsite lugusid Merle karusooteatritekstide kogumikust kui ruumid on täis Eesti muusika ja teatriakadeemia, lavakooli 27. lennu üliõpilaste laurakalle laulja otseri Hester Guntu Liisa saaremäel ja Saara Nüganeni esituses. Saate helirežissöör ja muusikaline kujundaja oli Külliki Valdma. Toimetaja Toomas Lõhmuste. Raadioteater 2014.