Algab järjekordne saade sarjast riigita rahvas. Seekord räägib Andrus Mölder Tšiilis elavatest rappanoides. Rafanoidan 100. rahvas, kellest selles saatesarjas juttu tuleb. Panuid on ajalooliselt elanud 164 ruutkilomeetri suurusel rappa nui saarel. Seda saart oleme me harjunud eesti keeles nimetama lihavõttesaareks. Aga tänases saates nimetame me teda rappa nuisaareks sest üldiselt rappanuid suhtuvad sellesse nimesse lihavõtte saar halvasti peavad seda koloniaalseks nimeks ja eelistavad, et kogu maailmas nimetataks seda saart põliselanike nime järgi rappa nuisaareks. See rappa nuisaar asub Vaikse ookeani kaguosas polüneesias ja on kogu Polüneesia kõige idapoolsem saar. 2002. aastal loendati Tšiilis 4647 rappa nuid aga ainult natukene üle poole nendest elab rappa nui saarel, ülejäänud elavad Sist mandri Tšiilis. Rappa nuisaarel on praegusel ajal umbes 5800 elanikku. Ja kahjuks on olukord selline, et rappanuide osatähtsus saarel väheneb vägagi kiiresti sest rappa nui saarele on viimastel aastatel olnud vägagi tugev migratsioon mandri Tšiilist. See migratsioon jätkub. Ja Pole siis ime, et see raba Nuide osatähtsust seal kiiresti väheneb. Sest näiteks 2002. aastal Oliver rappanuide osatähtsus saarel umbes 60 protsenti. Väga suur enamus rappa nui saarel elavatest rappanuidest elab saare lääneosas hanga roa asulas. Selle asula elanikkond moodustab kogu saare elanikkonnast peaaegu 90 protsenti. Rappanuide ajalugu on huvitav, kuid seal on ka palju selliseid perioode, mille kohta on vähe teada või mille kohta saare põliselanikud ja nii-öelda valged inimesed arvavad üpris erinevalt. No nii või teisiti üldiselt arvatakse, trappanuide esivanemad jõudsid rappa, nui saarele ajavahemikus neljandast sajandist 13. sajandini. Veel mõnikümmend aastat tagasi arvati, et tõenäoliselt on rappanuide esivanemad elanud seal saarel umbes 1500 aastat. Aga viimaste aastate uurimused on viinud ajaloolased järeldusele, et tõenäoliselt jõudsid rappanuide esivanemad Saarele siiski alles teisel aastatuhandel. Tõenäoliselt tuldi loode poolt täpsemalt markii saartelt ja tulijateks olid siis polümne eestlased. Vaatamata asjaolule, et rappanovi saar asub Lõuna-Ameerikast enam kui 3500 kilomeetri kaugusel on tõenäoliselt olnud raban uidel juba ammusest ajast teatavaid kokkupuuteid ka Lõuna Ameerika indiaanlastega. Seda tõendab muuhulgas maguskartuli ehk bataadi kasutamine rappanuide poolt juba väga ammusel ajal. Aga me ju teame, et bataat on pärit just nimelt Lõuna-Ameerikast. Lisaks on leitud ka mitmeid sarnasusi rappanuide ja Lõuna-Ameerika indiaanlaste kultuuride vahel. Aga samas need kontaktid Lõuna-Ameerika indiaanlaste rappanuide vahel on siiski täpsemalt teadmata. Isegi ei ole teada see, kas rappanuide esivanemad seilasid Lõuna-Ameerikasse ja tagasi või hoopis Lõuna-Ameeriklased seilasid rappanuile. Mõningate arvamuste kohaselt oli rappanuidel kontakte konkreetsemalt Maputšedega Kuusa, Norra etnoloogi, arheoloogi ja seikleja tooreyertaali. Ühe teooria kohaselt asustati rappa nuisaar ja tegelikult kogu Polüneesia mitme lainena. Seejuures tuli esimene laine idast, see tähendab Lõuna-Ameerikast. Indiaanlaste poolt Polüneesia asustamise teooria kinnitamiseks viis Thor Heyerdahl 1947. aastal läbi kuulsa Kon-Tiki ekspeditsiooni balsaparvel. Kuigi seal ekspositsiooniga otseselt ei tõestatud polümeeslaste Lõuna-Ameerika päritolu suudeti sellega näidata. Põhimõtteliselt on rännak balsaparvel Lõuna-Ameerikas polüneesias võimalik. See aga tähendab, et põhimõtteliselt on võimalik ka see, et raba Nuisaar võidigi asustada esimese lainena just Lõuna-Ameerikast pärit indiaanlaste poolt. Samas üldiselt kaasaja enamus ajaloolasi seda tooreyertaali arvamust ei jaga. Ja kuigi neid kontakte Lõuna Ameerika indiaanlastega ei välistata. Siiski arvatakse jah, et ilmselt rappanuide esivanemad on pärit polüneesias. Raponoi saare ajalugu enne eurooplaste sinna jõudmist on üsna tuliste vaidluste objektiks. Nimelt Euroopast ja Põhja-Ameerikast, aga ka Lõuna-Ameerikast pärit ajaloolased arvavad, et rapo nuisaare elanikkond muutus selle saare jaoks üpris kiiresti liiga suureks. Ja see viis olukorrani, mida võiks iseloomustada isegi väikese ökoloogilise katastroofini. Ehk siis arvatakse, et juba kusagil 15. või 16. sajandil ei pidanud saare looduskeskkond inimtegevusele vastu. Nimelt raba nuid raiusid hoogsalt maha saarel olevat puud. Neid puid ei kasvanud nii palju juurde, kui need sealt ära raiuti. Ja ühel hetkel sisuliselt enam suuri puid ei olnudki. See aga tõi kaasa väga tõsise probleemi erosiooni näol. Need viljakad mullad lihtsalt uhuti saarelt minema. Praegusel ajal kasvab rappanuisaare suhteliselt vähe erinevaid taimi, ainult umbes 50-st liigist erinevaid taimi. Kuid üldiselt teadlased arvavad, et pool 1000 aastaid tagasi kasvas seal saarelt palju rohkem erinevaid taimi. Muuhulgas arvatakse ka, et saarel kasvasid maailma kõige kõrgemad palmid. Aga see taimeriigi vaesumine oli seotud just nimelt inimtegevusega. Samamoodi muutus aja jooksul olulisemalt vaesemaks saare loomariik. Ja ka selle põhjuseks oli inimtegevus, täpsemalt siis loomade ja lindude üleküttimine. Ja kuna ühel hetkel ei olnud saarel enam suuri puid, milles teha paate ja rappa nuid, ei saanud minna enam saarest kaugematele vetele kala püüdma siis jäi saare elanikel toitu väheks ja rappanuide arvukus hakkas juba enne eurooplaste saabumist kahanema. Kogu seda arvamust sellest, et rappa nuid oma tegevusega saarel ökokatastroofi esile kutsusid, ei jaga kaasaegsed rappanoi rahvuslased. Rappanuide rahvuslased nimelt väidavad, et see saare ökokatastroof oli paljuski põhjustatud hoopis rottide poolt. Rotid siis olevat ära hävitanud nii suured puud kui ka paljud teised taimed, väiksemad loomad ja linnud. Ja kõige selle tulemusena siis jah, rappanuisaar tõepoolest sattus looduskeskkonna mõttes lausa hävimisohtu. Esimene teadaolev kontakt eurooplastega toimus rappanuidel 1722. aastal mil saarele saabusid meresõitjad Madalmaadest. Need meresõitjad viibisid saarel ainult mõne päeva, aga kuna nad saabusid palmipuudepühal, panid nad saarele nimeks lihavõtte saar. Hollandlaste hinnangul elas tol ajal saarel kaks kuni 3000 inimest. Kaasaegsete ajaloolaste arvamuse kohaselt võis tegelikult saarel elanikke olla ka mitu korda rohkem ja võimalik, et hiilgeaegadel umbes sajand enne esimeste eurooplaste saabumist elas saarel isegi enam kui 10000 inimest. Järgmine eurooplaste laev saabus saare vetesse alles 1770. aastal. Siis olid tulijad hispaanlased ja loomulikult kuulutasid nad koheselt saare Hispaania osaks. See hispaania osaks kuulutamine õnneks siiski mingisuguseid tegelikke tagajärgi kaasa ei toonud. Hispaania ei püüdnud seda saart tegelikult endale allutada. Aga huvitav on märkida, et nii hollandlased kui ka hispaanlased, kes saarel käisid, panid Irja, ET roppa nuid on kohati väga pikka kasvu. Pikemad rappanuid olevat peaaegu kahemeetrised ja selliseid suhteliselt suure kasvuga inimesi olevat rappanuide seas olnud palju. 1774. aastal külastas saart kuulus Briti meresõitja Chamskuk. 1007 76. aastal käisid saarel aga Prantsusmaalt pärit meresõitjad. 1816. aasta lõi aga kontakti, kus rappa nuid on seotud ka Eestiga. Nimelt 1816. aastal külastas saart Venemaa laevri uurik. See laev oli ümber maailmareisil ja seda reisi juhtis baltisaksa päritolu Venemaamaadeavastaja Otto von Kotzebue. Me teame, et Otto von Kotzebue on sündinud kui ka surnud Tallinnas. 1862. aastal tulid Saarele Peruust pärit kolonistid. Nad tulid kaheksa orjalaevaga. Esialgu mängisid orjapüüdjad kaupmehi, nad mängisid, soovivad rappanuidelt osta puu, nikerdusi ja kivikujukesi aga tegelikult oli nende idee hankida saarelt orje. Ühel hetkel haarasid orjapüüdjad püssid ning kogu rannale kogunenud rahvas aeti paatidesse Sõnakuulmatud lastiaga maha. Lühikese ajaga tapsid orjapüüdjad umbes 1500 rappa nuid ehk peaaegu pool tol ajal saarel elanud põliselanikest. Enam kui 1400 rappanuid võeti orjadena kaasa. Aga osa rappanuisid suutis varjuda koobastesse nimelt sellel rappa. Nuisaarel on selliseid koopaid, mille ainus sissepääs asub kaljus rannikul ja sellistest kohtadest orjapüüdjad lihtsalt ei osanud rappa Nuisid otsida. Kuuldused Peruulaste metsikustest jõudsid üpris kiiresti kaugele ning ta hiti piiskopi juhtimisel avaldati mitmel pool maailmas orjapüüdjate tegevuse vastu protesti. Selle tulemusena 1863. aasta sügisel orjastatud rappanuid vabastati. Paraku see vabastamine ei tähendanud aga suurt õnne, sest vabadusse pääsenu, na paljud rappanuid surid väga lühikese aja jooksul kolonistidelt saadud haigustesse düsenteeriasse, Rõugetesse või tuberkuloosi kätte. Kuna seejärel saabus rappanuisaarel ka näljahäda, siis olid rappanuid sisulised määratud väljasuremisele. 1871. aastal viisid misjonärid rappa nuisaarelt 275 rappa nuid Tahiti saarele. 1877. aastal elas rappa nui saarel aga veel ainult 111 põliselaniku kusjuures ainult 36-l neist oli hiljem järglasi. Nii et kui me mõtleme selle peale, et hiilgeaegadel oli rappanuisid tõenäoliselt enam kui 10000 siis 1870 70.-ks aastaks oli sellest järgi jäänud ainult umbes üks protsent. Ja küllalt suures osas oli see arvukuse vähenemine seotud valgete kolonistide tegevusega. 1888. aasta septembris annekteeris rappanuisaare Tšiili. Selleks kirjutas Tšiili kõrge mereväelane alla lepingu rappanuide tollase juhiga. Seda juhti võib ka nimetada kuningaks ja, ja selle juhi nimi olite geene. Nii et kirjutati siis alla leping geenega, aga nagu valgetel kolonistide sageli kombeks oli ka seekordne leping puhas pettus. Sest lepingu hispaaniakeelne tekst ja rappa nuikeelne tekst erinesid teineteisest märkimisväärselt. Tšiili võim hakkas rappanoi saarel ennast kiiresti näitama väga halvast küljest. Ja juba 1892. aastal mürgitati Mandri-Tšiilis rappanuide tollane juht ja peale seda ei lubatud rappanuidele enam omale uut juhti valida. Aga lisaks sellele ilma Tšiili võimude loata või korralduseta keelati rappanuidelga saarelt lahkumine. Raba Nuide rahvuslased ütlevad selle kohta, et sisuliselt muudeti kogu rappanuisaar koonduslaagriks. 20. sajandi algul toodi saarele mitmeid linde, loomi, Tšiilist, aga ka näiteks eukalüptipuud Austraaliast. Mõned sisse toodud liigid paljunesid saarel väga hästi. Paraku aga hävitasid ära kohalikud liigid. Ja jällegi rappanuide rahvuslased ütlevad selle kohta, et see on koloniaalvõimude järjekordne rumalus. Ja üks osa sellest nii-öelda genotsiidis, mis rappanuide vastu ette võeti. Tšiili võimu ajal aeti rappanuid elama saare lääneosasse ühte asulasse ja ülejäänud saar oli välja renditud suurele lambafarmile. Se lambafarm kuulus Tšiilis registreeritud ettevõttele. Aga selle omanikeks olid šotlased lambafarm peremehetses saarel kuni 1953. aastani. Seejärel läks lambafarmi käes olnud alaga Tšiili mereväe käsutusse. Alles 1950.-te aastate keskel said rappanuid tagasi ametliku õiguse lahkuda rappa, nui saarelt vastavalt oma äranägemisele. 1962. aastal toimus aga saarel rappanuide väike ülestõus Tšiili võimu vastu. Peamiseks probleemiks, mis selle ülestõusu põhjustas, oli asjaolu, et rappanuisid ei peetud siidivõimude poolt justkui päris inimesteks ja neile ei olnud antud hääleõigust. See ülestõus täitis järgnevatel aastatel paljuski oma eesmärgid sest Tšiili keskvõim kas oma suhtumist rappanoi saare põliselanikesse parandama. Näiteks 1966. aastal avati kogu rappa nuisaar põliselanikele. See tähendab, et nad ei olnud sunnitud enam elama ainult saare lääneosas ja samal aastal anti rappanuidelega Tšiili kodakondsus. Augusto Pinocheti diktatuuri ajal kehtis rappanoi saarel sõjaseisukord. Oma võimuperioodil külastas diktaator Pinocheti rappanuisaart koguni kolm korda ja Tšiili sõjavägi rajas sel ajal Saarele mitmeid militaarehitisi. 1900 kaheksakümnendatel aastatel pikendati rappa nuisaare lennurada enam kui 3,3 kilomeetri pikkuseks. Selle eesmärgiks oli muuta rappanoi lennuväli USA kosmosesüstikute tagavaralennuväljaks. Peale lennuraja pikendamist said Saarele hakkata maanduma ka suured lennukid. See tõi kaasa rabanui saart külastavate turistide hulga kiire suurenemise. Aga paraku hakkas saabuma ka migrante mandril Tšiilist, mistõttu hakkas rappanuide osatähtsus oma kodusaarel järjest vähenema. Viimastest aastatest on oluline, et 2007. aastal andis Tšiili rappa nui saarele justkui eristaatuse kuid tegelikult on selle jõustamis Tšiili Parlamendis küll korduvalt arutatud, kuid reaalsete tegudeni ei ole seni veel jõutud. 2010. aasta augustis hõivas grupp põliselanikke rappa nui saarel ühe hotelli. Hõivajad väitsid, et selle hotellialune maa oli neilt jõu ja kavalusega ära röövitud ja seetõttu pidasid nad seda ehitist ebaseaduslikuks. Detsembris 2010 ründas Tšiili politsei hotelli ja vähemalt 25 inimest said vigastada. 2011. aastal võttis rappa nuisaare põliselanike kaitseks sõna ÜRO põliselanike volinik. Aga sama aasta veebruaris ründas hotelli jäänud viite rappanuid umbes 50 politseid ja kõik hotelli jäänud protestijad. Eriti viimastel aastatel on rappa nuid hakanud järjest enam rääkima iseseisvusest või vähemalt väga suurest autonoomiast. Üheks eeskujuks on Cooki saared, mis seal üpris lõdvalt seotud Uus-Meremaaga, olles ametlikult Uus-Meremaaga assotsieerunud riik. Iseseisvuse vastased aga väidavad, et rappa nuisaar sõltub väga palju Tšiilist ja iseseisvalt ei saa see saar lihtsalt hakkama. Samas tegelikkuses on rappa nui saarel arvestataval hulgal turiste. Turistide hulk suureneb pidevalt ja iseseisvuse pooldajad ütlevad, et turismiabil on võimalik seda saart täielikult niiviisi ära majandada. Tšiili keskvõimust ei peasaar üldse sõltuma. 2011. aastal nimetasid rappa nuid endale kuninga. Selleks kuningaks sai 81 aastane vanahärra, kes oli saare viimase rappanuide juhi lapselaps. Reaalset võimu sellel kuningal siiski ei ole. Pigem on tema ülesanne Tšiili võimudele meelde tuletada, et rappa nuisaar vajab reaalset autonoomiat. Lihavõttesaar on maailmakuulus oma 887 suure kivikuju ehk moi tõttu. Aga nagu ma saate alguses ütlesin, saare põliselanikud soovivad, et saart nimetatakse rahvusvaheliselt rappa nuisaareks ja seetõttu siis ka meie täna oma saada. Näites kasutame selle saare kohta just nimelt nime rappa nui. Alates aastast 1995 kuulub rappanoi saar Unesco maailmapärandi nimistusse ja seda just nimed sealsete Moaide. Suur osa sellest saarest on ka rappanoi rahvuspargi koosseisus. Rappa nuisaar on kogu maailmas üks eraldatumaid saari. Lähim inimasustusega saar on rappanovi saarest enam kui 2000 kilomeetri kaugusel. Lähim manner asub ropanoi saarest aga enam kui kolme ja poole 1000 kilomeetri kaugusel. Rappa nui on vulkaaniline saar. Selle saare moodustavad peamiselt kolm kunagi tegutsenud vulkaani kusjuures rappa nui kõrgeim punkt asub merepinnast 507 meetri kõrgusel. Saarel ei ole mitte ühtegi aastaringset jõge, kuid on kolm mage veelist järve, mis asuvad kunagiste vulkaanide kraatrites. Rappanoi saarel valitseb üldiselt troopiline kliima. Sealsed temperatuuri erinevused ei ole kuigi suured. Näiteks saarel mõõdetud kõige madalam temperatuur on kolm kraadid seisuse järgi ja kõige kõrgem temperatuur 36 kraadid seisuse järgi. Päevane keskmine maksimumtemperatuur on kõige soojem veebruaris millise on 28 kraadi ja kõige madalam juulist septembrini, mil see on umbes 15 16 kraadi. See, et sellel saarel on soojemad kuud, meie mõistes talvel ja külmemad kuud meie mõistes suvel, on teadagi tingitud asjaolust, et rappa nuisaar asub lõunapoolkeral. Rapparuis. Saarel sajab aastas enam kui 1100 millimeetrit ehk siis peaaegu kaks korda nii palju kui Eestis. Samas keskmine suhteline õhuniiskus on aastaringselt peaaegu muutumatu, olles 78 kuni 80 protsenti. Kuna rappa nui saart on ammusest ajast räsinud tugevad tuuled rajasid rappanuid juba enne eurooplaste tulekut müüre, mis pidid siis kaitsma saart just nimelt nende tuulte eest. Nad ehitasid müüre ilma mürdita. Suured ja väga rasked kivitahukad olid üksteise kõrvale ja peale väga hästi sobitatud. Kivist ehitasid rappanuitka hooneid. Üks kivist hoonete tüüp oli elliptilisi põhiplaaniga. Sellised hooned sarnanesid ümberpööratud paadile. Teine tüüphooneid olid ringi kujulised. Hoonete katuste alumine kiht oli kohalikust pilliroost. Selle peale olid asetatud kooritud suhkruroolehed ja kõige peal olid rohumättad. Nagu ma olen juba nimetanud rappa. Nuisaar on suure kuulsuse saabuma tänud eeskätt tänu seal paiknevatele hiiglaslikele, kivist kujudele, ehmuaidele. Arvatakse, et saareelanikud rajasid need kivisse monumendid ajavahemikus 13.-st sajandist 16. sajandini. Neil kivikujud on monoliitsed raidkujud, mis kujutavad endast inimese ülakeha koos peaga. Vähemal määral on nende seas selliseid, mis kujutavad kogu inimest, näiteks põlvitamas Osamu haidest on maetud peaaegu kaelani maa sisse. Osa Maidest on püstises asendis, osa on pikali lükatud. Seejuures esimesed saart külastanud eurooplased, kes Moisid nägid, kirjeldasid üksnes püstise maist. Väga suur enamus Vaidest asub saare ranniku läheduses. Arvatakse, et Moid kujutavad ropanuide jumalustatud esivanemaid. Üldiselt on enamus Moidest näoga rappanuide elamispaikade poole ja seljaga mere poole. Rappanuid uskusid, et elavate ja surnute maailm on omavahel tihedalt seotud ning surnute austamine aitab peale surma saavutada paremaid tingimusi. Hingedemaailmas. Enam kui üheksa kümnendikku Moidest on valmistatud suhteliselt kergesti töödeldavad vulkaanilist kivimist. Seda kivimit leidub saarel eeskätt Ranora raku endise vulkaani ümbruses. Kujusid valmistati kivist peitlitega materjali töödeldes. Kuju materjali pehmendamiseks niisutati seda enne töötlemist ja töötlemise käigus. Tõenäoliselt võis ühe keskmiselt suuremoi valmistamine viie-kuueliikmelise inimgrupil võtta aega umbes üks aasta. Peaaegu 400 kuju jäi Rano raku vulkaani juurest, kus kujude jaoks materjali saadi ära vedamata. Ja ainult umbes veerandkujudest viidi kindlatesse kohtadesse. Suurim püstine, valmis moi asub suurel kivist alusel. Selle kuju kõrgus on 9,8 meetrit. Tema peas on kivist müts. Selle mütsi kõrgus on umbes 1,7 meetrit ja kivialuse kõrgus on umbes kaks meetrit. See tähendab, et kuju kogukõrgus koos alusega on umbes 13 ja pool meetrit. See kuju kaalub ligikaudu 82 tonni. Kõige raskem püstine valmis mai ei ole siiski kõige kõrgem, vaid on sellest pisut lühem ja see kõige raskem kaalub siis 86 tonni. Kõige suurem pooleli jäänud moi oleks valmis kujul ligikaudu 21 meetri kõrgune ja kaaluks ilmselt umbes 270 tonni. Keskmiselt on mu aida ka umbes nelja meetri kõrgused ja väiksemad nendest on natukene enam kui ühe meetri kõrgused. Hiiglaslike kivikujude omaaegne liigutamine, sealhulgas kivimurrust eemal asuvatesse paikadesse toimetamine ei ole tänase päevani päris selge. See tähendab, et täpselt ei ole teada, kuidas rappanuid sellega omal ajal hakkama said sest neil puudus tehnoloogia, mis oleks selle liigutamise teinud lihtsaks. Rappanuide legendide kohaselt sammusid need kujud ise oma asupaika. Ja huvitav on see, et kaasaegsete uurijate arvates võib rappa Nuidel selle kummalise väite juures paljuski õigus olla. Moide kuju on enamasti selline, et see võimaldab kuju vertikaalasendis liigutamisel tasakaalu säilitada. Kaasajal on püütud Moide täpseid koopiaid katsete käigus liigutada küljelt küljele kõigutades ja see on õnnestunud 15 inimesega ühiselt tegutsedes oli selline liigutamine üpris edukas, kuigi aeganõudev ettevõtmine. Mõned ajaloolased on arvamusel, et ilmselt kasutati kujude liigutamisel abivahenditena köisi ja puitrullikuid. Selline transportimine eeldab aga väga paljude inimeste kasutamist, palju puitu ja ka väga hästi organiseeritud koostööd transportivate vahel. Samas need ajaloolased, kes pooldavad ideede kasutati puitrullikuid ütlevad, et just nimelt see Moide transportimine oli ka üheks põhjuseks, miks rappa nuisaarel suured puud maha võeti ja miks rabanui saarel suurtest puudest puudus tuli. Sest see vaide liigutamine vajas puitu vägagi suurel hulgal. Rappa. Nuid rajasid kivist ka platvorme, mida tuntakse Ahu nime all. Need olid enamasti ristküliku kujulised kuid võisid omada ka teistsugust põhiplaani. Kaasajal on rappa nui saarel teada enam kui 300 ohu kusjuures 125-l neist asub kivikuju ehk mai. Enamikel kivis platvormidel on ainult üks moi kuid ühel enam kui 200 meetri pikkusel kivi platvormil seisab kõrvuti koguni 15 maid. Enamus kivist platvorme on nii nagu enamus maisidki rajatud rappanoi saare ranniku lähedale. Raponuide kultuuri üheks väga oluliseks rikkuseks on Pedro glühvid ehk kaljujoonised rappanuide poolt kaljudesse uuristatud Petro glühvide hulk. On polüneesias üks suuremaid. Kaasajal on leitud saarel enam kui 1000 kaljujooniste paika kokku enam kui 4000 Petro glühviga. Rappanuid uuristasid kaljujooniseid väga erinevatel eesmärkidel. Mõned Petro glühvid olid mõeldud territooriumi või piiride märgistamiseks. Mõned olid pühad sümbolid või kindla tähendusega märgid. Mõned olid loodud mälestamaks inimesi või mingit toimunud sündmust. Loodusobjektidest on suhteliselt paljudel rappanuis Aare Pedro, glühvidel kujutatud aga merekilpkonni. Kuigi puitu oli rappa Nuisaarel vähe, tegelesid rappanuid siiski ka puu nikerduste loomisega. Osa sellistest nikerdustest on seejuures väga detailiderohked ja vägagi kaunid. Rappanuide puunikerdustega kujutati sageli sisaliku peaga inimest. Tantsijad kandsid selliseid kujukesi pidude ajal kaelas aga sisaliku peaga inimest. Kujutavaid puu nikerdusi asetati sageli ka koduukseava lähedusse, selleks, et kaitsta kodu kõige halva eest. Kaasajal on rappa nuisaare majanduse väga oluliseks eripäraks asjaolu, et saareelanikud ei pea maksma Tšiilile makse. Peamine sissetuleku allikas saarel on aga turism. Rappanoi saarel asuvat motiveeri rahvusvahelist lennujaama peetakse maailmas kõige eraldatumaks lennujaamaks. Näiteks Tšiili pealinnas Santiago lennujaam asub motiveeri lennujaamast enam kui 3750 kilomeetri kaugusel. Turistid tulevad saarele eeskätt vaatama hiiglaslike Vaisid. Osa turistidest on aga huvitatud rappanuide rahvuslikust kultuurist. Paraku sellest skulptuurist ei ole peaaegu midagi näidata, sest praegusel ajal ei ole kogu rappa nui saarel mitte ühtegi rappanuide traditsioonilist küla. Veelgi enam. Saarel ei ole isegi ühtegi autentset traditsioonilist rappanuide elamut. Samuti ei ole näidata autentseid koobaselamuid. Roppa Nuisid on umbes 5800 inimest aga rappa nui keelt kasutab vähem kui 2000 inimest. Seejuures hästi oskab seda keelt vähem kui 800 inimest. Rappa nuikeel kuulub Austroneesia hõimkonna Kesk-Ida Austroneesia keelkonna Okeaania keelte haru Ida-Polüneesia keelte hulka. Rappanoi keelele suhteliselt lähedased keeled. On ta hiti keeled, sealhulgas prantsuse polüneesias kõneldav ta hiidi keel ja Uus-Meremaa põliselanike keel ehk maoori keel sõnade moodustamisel rabanui keelele väga lähedased markiisaartel kõneldavat põhja markii keel ja lõuna markii keel. Aga mõnes mõttes On rappa nui keelele väga lähedane maoori keel sest nii rappa nui keeles kui ka maoori keeles on säilinud kaashäälikuid, mida Ida-Polüneesia teistes keeltes üldiselt enam ei kasutata. Mõned keeleteadlased arvavad tänapäeval kasutatav rappa nui keel erineb pris tugevasti sellest keelest, mida rappanuid kasutasid mõned sajandid tagasi. Põhjuseks on asjaolu, et paljud rappanuid viidi saarelt minema ning need, kes viidi ta hiti saarele, hakkasid kasutama keelt, mis oli väga tugevasti mõjutatud tahiti keele poolt. No seda tõendab muuhulgas ka fakt, et kaasajal kõik numbrid, mis on suuremad kui 10 on rabanui keeles toorlaenud tahiti keelest. Rappa nuikeeles on kasutusel viis täishäälikut, need on a e i O ja U. Nii nagu teisteski Polüneesia keeltes on ka rappa nui keeles vägagi vähe kaashäälikuid. Neid on rappa nui keeles ainult 10. Ja näiteks rappa nui keeles ei ole L S P ja T-tähte rapo nuikiri põhineb ladina tähestikus kui omal ajal kasutasid rappanuid keeruliste rongorongo märkide süsteemi. Romborongo märgid olid geomeetrilised kujundid ja piktogrammid ehk sümbolid, mis sarnanesid mingile füüsilisele objektile. Võib isegi öelda, et visuaalsel vaatlusel on osa nendest märkidest sarnased Muinas-Egiptuses kasutatud kirja erinevatele märkidele. Kaasajal rappanuid neid rongorongo märke enam ei tunne. Veelgi enam. Koguse rongorongo süsteemis kirjapandu on jäänud täielikult Escifreerimatuks. Sellel on mitmeid põhjuseid. Üheks põhjuseks on asjaolu, et kaasajani on säilinud vaid mõnikümmend rongorongo märkidega teksti ning ükski neist ei asu enam rappa, nui saarel. Kaasajal on enamus rappa nui keeles kasutatavatest laensõnadest üle võetud hispaania keelest ja osa nendest on üle võetud täielikult toorlaenudena üldse hispaania keele mõju rappa nui keelele on väga tugev, sest saar on üle sajandi olnud hispaaniakeelsete valduses ja saarel elab üha enam hispaaniakeelseid inimesi. Igapäevases kõnes kasutavad paljud rappanuid aga keelt mis on omapärane segu rappa nuikeelest ja hispaania keelest või kus kasutatakse küll rappa nui sõnu, kuid hispaania keelele omaste reeglite kohaselt järjest enam kasutavad rappa nuid oma lausetes sõnade järjekorda, mis vastab hispaania keelele. Nimelt hispaania keeles on sõnade järjekord enamasti alus öeldis sihitis kuid klassikalises rappa nuikeeles on see hoopis öeldis alus sihitis. Rapoloy keele säilimise mõttes on siiski vägagi positiivne, et rappa nuisaarel on säilinud vägagi paljud rappa nuikeelsed kohanimed. Üldiselt me teame, et hispaanlaste poolt vallutatud aladel, näiteks Lõuna-Ameerikas paljud põliselanike kohanimed on täielikult kadunud, nendest ei teata mitte midagi. Aga selles mõttes jah, rappa nuisaar erineb märkimisväärselt. Seal on õnneks need kohalikud nimed saare erinevad paikade kohta suudetud säilitada. Ja ka saare nimi. Samamoodi on tänapäeval ju ülemaailmselt tuntud just nimelt rappa nuikeelse sõna järgi mitte aga koloniaalse lihavõttesaare nime järgi. Pinocheti diktatuuri ajal oli rappa nuikeele kasutamine avalikus kohas sisuliselt keelatud. See vähendas rappa nui keele kasutajate hulka märkimisväärselt. Samas õnneks siiski koolides lastel omavahel rappanoi keeles suhtlemine keelatud ei olnud või vähemasti üldised lapsi sellise suhtlemise eest ei karistatud. Umbes kümmekond aastat tagasi muutis Tšiili märkimisväärselt oma suhtumist rappanuidesse rappa nui keelde, rappanuide kultuuri suhtumine muutus positiivsemaks. Siini keskvõim sai ühel hetkel aru, et ka rappanui, keele ja kultuuri olemasolu, selle säilimine arendamine rikastab Tšiilit. Sellest ajast alates on püütud rappa nui keelt õpetada rappanoi lastele. Ja olukord on eriti hoogsamalt hakanud paranema kahel viimasel aastal. Mõned rappanoi lapsed õpivad nüüd koolis esimestes klassides kõiki õppeaineid rappa nuikeeles. Ja üpris tavaline on olukord, kus rappa nui keelt, kui õppeainet õpitakse koolis esimeses, neljas klassis. Rappa nuisaarel on väga pikka aega kehtinud olukord, kus riigitööle saades pidi inimene väga hästi oskama hispaania keelt. Selle nõude täitmata jätmise korral ei olnud lootustki riigile saada. Nüüdseks ajaks on siis see nõue aga tühistatud riigi teenindajaks saamisel rappa nui saarel ei ole hispaania keele oskus enam ametlikult nõutav. Kui inimene oskab rappanoi keelt. Reaalselt on riigiteenistujate vaja siiski eeskätt hispaania keele oskust sest igapäevaelus rappanoi keele kasutamine eriti ametlikus asjaajamises on siiski praktiliselt olematu. Vaatamata Tšiili püüdlustele rappa nui keele reaalne kasutamine rappanuide seas väheneb. Lapsed võivad küll koolis õppida rappanoi keelt kuid teiste lastega mängides kipuvad nad kasutama hispaania keelt ja ka kodudes kasutatakse valdavalt hispaania keelt. Esimene rappa nuikeelne ajaleht hakkas saarel ilmuma alles 2010. aastal. Isegi väga paljud väiksemad rahvad, kellest me oleme oma saadetes rääkinud, on omakeelse ajaleheni jõudnud märkimisväärselt varem kui rappanuid. Aga positiivne on muidugi see, et rappanuid selle omakeelse ajaleheni jõudsid. Samas selle ajalehe väljaandja on intervjuudes erinevatele massimeediakanalitele rääkinud ka sellest, et selle ajalehe levitamine või müümine oli üpris keerukas, sest rappanuid ei tundnud selle vastu huvi. Nad väitsid, et nad ei oska seda lugeda, neil ei ole sealt mitte midagi kasulikku hankida. Rappa nui keeles tehakse rappa, nui saarel ka raadiosaateid. Aga minu teada ei ole seni veel tehtud rappanoi keelseid telesaateid. Samuti ei ole olemas rappa nuikeelset teatrit, vähemasti mitte kutselist teatrit. Rappanoi keel on vähesel määral jõudnud ka interneti internetis, on olemas mõningad õppematerjalid. Samuti on olemas mõned sõnastikud. Paraku need sõnastikud koosnevad üpris vähestest sõnadest. Olemas on näiteks inglise rappa nui ja rappa nui-inglise sõnastik Hispaania rappa nui rappanoi, Hispaania sõnastike vikipeedias seni veel mitte ühtegi rappanuigesed artiklid ei ole. Kui me mõtleme rappanuide tuleviku peale siis on siin olemas nii positiivsed kui ka negatiivsed momendid. Positiivne moment on kindlasti see, et rappa nuid ja Tšiili keskvõim ei ole astunud väga tõsisesse vastasseisu. See 2010. aasta intsident ei ole raba Nuide ja Tšiili keskvõimuvahelisi suhteid märkimisväärset halvendanud. Ja üldiselt Tšiili püüab siiski rappa nui saarele anda õigusi juurde. Siili püüab ka rahaliselt toetada rappa nui keelt ja rappanuide kultuuri. Negatiivne on kindlasti aga see, et rappanuide enda huvi rappa nui keele ja kultuuri vastu on täna üpris tagasihoidlik. Ja õigupoolest ega sellel saarel suurt mitte miski ei meenunud. Ta rappanuide põisskulptuur visuaalselki, kui me jätame need Moydia ohud välja siis selle saare ainus asula on üpris Lõuna-Ameerika linnadepärane. Ja näiteks rappanuide rahvatants on populaarne üksnes seetõttu, et seda esitatakse turistidele rappanuide endi seas selline vajadus tegeleda rahvatantsuga või näiteks rahvalauluga on üpris vähene. Seda harrastab väga väike grupp entusiaste. Ma üldiselt loodan, et Tšiili keskvõim jõuab ühel hetkel ka selleni, et rappa nui saarele antakse reaalne autonoomia. Iseküsimus on aga selles, kui rappanuid saarel on vähemuses. Kas siis sellel reaalsel autonoomia all on väga palju kasu rappanuide jaoks aga meie 100. rahvasaadet ma negatiivsetes toonides siiski lõpetaks? Mulle tundub, et vaatamata väga keerulisele ajaloole on rappanuid rahvas, kes on suutnud püsima jääda ja kes püsib üsna suure tõenäosusega ka lähematel aastakümnetel. Kuulsite saadet, riigita rahvas rappanuidest, rääkis Andrus Mölder.