Tere päevast ja tahame jällegi jätkata oma vestlust kultuurilisest teisest. Täna on stuudios antropoloog Toomas Gross ja toimetaja maris Johannes antropoloogia on teadus, mis õpetab tõlk kima teisi kultuure. Ja täna on meil seda tõlkimist väga vaja, sellepärast et Eesti ise peab ennast kuidagi sättima sinna Euroopasse ja Euroopa peab vastu võtma. Eesti Euroopal on kogemusi kultuurilise teisega ajalooliselt juba väga pikalt tahame rääkidagi siis sellest Eesti Euroopa kokkusaamise võimalusest, aga enne veel pisut ka Euroopa ja nende teiste kokkusaamise või mõistmise või mittemõistmise näiteid tuues. No mida tähendab siis see kultuuriline, teine antropoloogia? Kas te mainisite, et antropoloogia on kultuuride tõlkimine? Suures osas on see tõsi, kuigi antropoloogia ei ole ise seda mõistnud mitte alati, selline nägemus antropoloogia tegelikult saab üldiseks alles seitsmekümnendail aastatel, kui mõistetakse teisest kultuurist ja selleks, et seda kirjeldada, tuleb aru saada. Ehk siis, kui me kirjutame, teise kultuuri, kohtasime tegelikult lihtsalt ei kirjelda, vaid ma tõlgime, võid, tõlgendame erinevaid kultuure ümber ehk siis teine kui selline on keskne filosoofiline termin antropoloogia 70.-st aastatest alates, ehkki teine kui uurimisobjekt on olnud antropoloogia keskne objekt, siis Rakoloogia sünnist 19. sajandil, siis kui eelkõige Victoria Nicole Inglismaal sunnib kultuuriline huvi kultuurilise teise vastu, ehk siis asumaade asukate ja rahvaste vastu, kes toimivad ja ja elavad ja räägivad teistmoodi kui seda Euroopas või siis Viktoranico Inglismaal. Ehk siis tekib selline kultuuriline huvi selle vastu mikspärast nad on olemas need erinevused, ehk siis miks seal tehakse teisiti, kui, kui meil ja miks seal ollakse justkui primitiivsemad, kui meil siin keskuses ehk siis Inglismaal ehk siis antropoloogia on tõepoolest nime poolest küll teadlase inimesest, aga, aga tegelikult teadvus teisest, teise teisest arusaamisest, teise kirjeldamisest, teise tõlkimisest, teise tõlgendamisega ja Euroopa kokkupuude selle teisega loomulikult läheb kaugemale kui, kui antropoloogia, kui distsipliin ja vastandumine sellise kultuurilise teisega on olnud alati ju kas või näiteks ütleme, Vana-Rooma impeeriumi puhul barbaritega või siis Aafrikaga või Aasiaga, aga laiemalt minu arvates ja see on antropoloogia jaoks oluline just siis, kui hakkab tekkima koloniaalmaailmasüsteem. Ehk siis kuskil 15.-st sajandist alates, kus tekib vastandumine teravamalt keskuse ja perifeeria vahel ehk siis meie ja teise vahel antropoloogia juurde tagasi tulles, antropoloogiad ongi siis huvitanud just see, kuidas selline vastandamine kujunes ja millised on sellise vastandamise tagajärjed näiteks tänapäeval ka näiteks tänapäeva post, kuna reaalses maailmas, kus see vastandumine on endiselt väga tärav. Esimene, kolmas maailm, arenenud arengumaad, ükskõik mis ta erinevaid kasutame, selline vastandumine meie teise vahel on, on endiselt säilinud. Ei saa salata, ega me ju ise ka siin tunneme seda vastandamise momenti niimoodi, et kui me läheme näiteks kuhugi meie jaoks arengus võib-olla pisut teisel järjel olevate inimeste juurde, et siis kohati me tunneme ennast parimatena kohati. Me jälle tunneme mingid alaväärsuskompleksist, see on inimlik. Jah, ehkki tegelikult huvitaval kombel see vastandumine, meie teine ei ole väärtushinnangute seisukohalt alati Ühepidine olnud, on ju ka filosoofilise suundumusi või, või nägemusi, kus seda kultuurilist teist romantiseeritakse või, või esitatakse seda ülipositiivses valguses, ütleme nagu võtkem näiteks Rusoolik õilsa metslase kontseptsioon või mitmete Andropoloogide lähenemine kolmanda maailma rahvastele või põlisrahvastele kui väga looduslähedastele rahvastele, keelest, meie peaksime tegelikult, et nende keskkonnasõbralikkuse või ühiskonnasõbralikkuse seisukohalt õppust võtma. Ehk siis selline meie teine vastandamine ei ole tingimata alati tähendada seda, et Euroopa või või lääne kultuurist tulija suhtunud teisesse negatiivselt. Kui nüüd selle õilsa metslase teema juurde tulla kas siis võib niimoodi ka väita, et näiteks baltisakslase jaoks oli eesti talupoeg kui mingil hetkel nagu see metslane, kelle poole vaadata, noh, kõikvõimalikud need baltisaksa kunstnike pöördumised, talupoja elu juurde seal idülli nägemine, selle idee realiseerimine, et kas, kas see kuulub ka selle õilsa metslase näite juurde? Noh, mingis mõttes on see tõsi, et võib väita, et ütleme Eesti rahvuskultuur kui selline eesti rahvuslik ärkamine on nii otseselt kui kaudselt seotud baltisaksa huviga Eesti talupojakultuuri vastu ja ilma selle baltitakse huvita eesti ärkamine ollakse olnud vähemasti mitte selline, nagu ta oli ja selline tegelikult huvitav paralleel on siin, et et see baltisaksa huvi eesti talupojakultuuri vastu on ajaliselt ja oma vormilt samuti väga sarnane just nimelt Viktoriaanliku, Inglismaa, Inglismaa skolaarid huvile kolmanda maailma rahvaste vastu, ehk siis oma osa tõepoolest kas või siis idealiseerimisel, aga huvil selle nii-öelda õilsa metslase või siis eesti talupoja vastu baltisakslaste poolt on, on meie rahvusliku ärkamise ja kultuuri kujunemise juures kindlasti. Kas võib ka nagu Skitseerida pisut ajaloos, et mis selle huvi siis nagu põhjustas või, või tekitas, kas siis seal sama Viktoriaanlikul Inglismaal ja noh, siis paralleelina siin baltisakslaste juures? Kariaanikul Inglismaal huvi kolmanda maailma vastu ja mida on Inglismaal loomulikult ka Prantsusmaal ja mujal, aga eelkõige just siis ütleme Cambridge'is Oxfordis tollal huvi Inglismaal oli, oli asumaade vastu alati olemas, aga see huvi oli pigem poliitiline ja majanduslik. Aga 19, sajand on, on sotsiaalteaduste seisukohalt huvitav tuttav ja pöördeline sajand, sest et minu nägemuses just siis intellektuaalide seas saab valdavaks huvi inimese, mitte ainult bioloogilise evolutsiooni. Darby mäletatavasti tegeles inimese bioloogilise evolutsiooniga just 19-l sajandil vaid ka sotsiaalse evolutsiooni vastu. Ehk siis kuidas inimene on kujunenud, kuidas ühiskonnad on kujunenud ja kolonialism või ka läänemaailmas süsteem andis selle uurimisobjekti oli see teine, see metslane, kes käitus teisiti, kes oli justkui primitiivsem, kes ei kandnud riideid, näiteks kes ehitanud maju, kellel ei olnud elektrit ja nii edasi. Ehk siis tekkis see huvi just nimelt sotsiaalse ühiskonnavormide kujunemisel vastu Viktor Kingis puhul, seetõttu võib küll väita jah, miks, et põhjus oli just evolutsionistlik mõtlemine nüüd kas seda otseselt üle kanda baltisakslastele, ma ei ole kindel, aga ka teatav sarnasus võib-olla on ka sel puhul olemas, et just huvi selle romantilise ideaalse looduslähedase eesti talupoja vastu Ma ei tea nüüd, kas meie tänasel päeval kujutama Euroopa jaoks ka sellist romantilist pesakest, kadunud tsivilisatsioonist ja kõikvõimalikku noh, nii-öelda säilinud puhas loodus veel ja inimesed, kes käituvad teistmoodi kui see läänemaailm ja nii edasi, et kas seesamasugune olukord, mis oli omal ajal baltisakslaste puhul, võib toimida ka näiteks nüüd praegu Euroopa contra Eesti provotseerin, antropoloogid. Noh, mingil määral vähemasti me võib-olla ise tahamegi seda näha. Me tahame kujutleda ennast erinevana ja looduslähedasem vana- ja meie puhas loodus ja kui kuivõrd puhastaja enam on ja meie põhjamaisus just nimelt ehk siis võib-olla me ise tegelikult rõhutame seda enda õõnsaks metslasteks olemist rohkem kui, kui lääne eurooplane seda tingimata näeb. Ma ei ole kindel, kas Eesti on see teise stereotüüp lääneeurooplase jaoks, see, kes on teine ja kes on see oluline, teine tegelikult, kui me vaatleme just Lääne-Euroopa seisukohalt on ju ka aegade jooksul muutunud. Teine ütleme, Vana-Rooma impeeriumi ajal barbarid mingil hetkel teiseks on olnud Aafrika, teiseks on olnud kommunism, teiseks on olnud islamifundamentalismi ja nii edasi, ehk siis see teine muutub ja ma arvan, et ja kui me küsime, et kes on kultuuriline teine näiteks prantslaselt, siis vaevalt et ta Ida-Euroopa seda kultuuriliseks teiseks peab tingimata, see ei ole tema jaoks nõnda valdu oluline, kultuuriline, teine. Aga mingis mõttes kindlasti. Me meie 20 sajandi erinev käekäik on teatava nii-öelda teise tuse või teise suse meie suhtes loonud ja, aga ma arvan ikkagi jällegi, et mingis mõttes dramatiseerime üle seda, seda piiri meie ja Lääne-Euroopa vahel ja see on teatavas mõttes ka alaväärsus kompleks, sellepärast jällegi oleneb kõik sellest, kuidas me kuidasmoodi, me defineerime identiteeti ja mille, mida me peame ühise või erinevate tõrje aluseks, kui selleks on kristlik kultuuriruum, siis me kuulume Euroopasse ja me ei lähe Euroopasse, me oleme juba seal. Kui selleks on periood pärast teist maailmasõda, siis siis loomulikult me olime teine. Nii et, et see on, see, on küsimus, millele on väga raske vastata tegelikult või ühest vastust leida. No olgu eisaa romantiseerida ennast kultuuriliseks teiseks ega mingisuguseks lambakarjus kuskil suvalisel karjamaal, aga räägime siis selliste terminitega või selliste mõistetega, mis ka vist ei ole antropoloogi jaoks võõrad, nagu see on keskus ja perifeeria, noh siin ei ole vist mingit kahtlust, meie oleme ikkagi see, kes on Euroopa Lääne-Euroopa jaoks perifeeria. Kui rääkida Euroopast kui maailmajaost siis siis tõepoolest, aga jällegi kõik oleneb sellest, kuidas me keskuste perifeeria defineerime globaalses plaanis. Me oleme samuti osa keskusest või öelda poolkeskusest, vähemasti perifeeria on see niinimetatud kolmas maailm. Ehkki jällegi, mis on keskus ja mis on perifeeria, on aja jooksul näiteks Timbuktu oli mingil ajal üks maailma suurimaid intellektuaalselt keskusi ja kindlasti maali on praegu meie mõttes vähemasti perifeeriasse kuuluv riik. Samuti võib-olla tõepoolest Pariisi ja Londoni jaoks, mina olen perifeeria, aga näiteks vaatleme Euroopat kui ühtset süsteemi väljaspoolt, siis näiteks näiteks mitmete muude rahvaste jaoks seda erinevust või seda vahet tegemist ei ole ja ma mäletan, kui ma töötasin Mehhikos, kus ma tegin oma antropoloogilisi välitöid, et peaaegu kaks aastat, siis ühes Sappoteegi külas ja ja nemad ei teinud loomulikult vahet ida ja Lääne-Euroopa vahele, nende jaoks muidugi Eesti, kui, kui selline oli iseenesest müstiline termin ja pidevalt küsiti, et kas ma lähen näiteks Sloveeniasse, Estonia, Sloveenia, Hispaania keeles on väga sarnased. Samuti küsiti näiteks, et kui kaua läheb aega, et sinu külasse kõndida ja ma mõtlesin, et kui ujuda ja üle mägede kõndides kaks aastat võib-olla samuti kui ma ütlesin, et ma olen Ida-Euroopas, siis see mõiste, nagu öeldud, ei tähendanud neile midagi ja kui nad lõpuks kuus Ida-Euroopa kohta siis ükskõik mis Ida-Euroopa riigist näiteks uudistes räägiti, arvati, et see on see, kus mina olen, näiteks kui, kui Tšetšeenias oli esimene konflikt, siis minu sõbrad külas tulid mulle kaasa tundma sellepärast et minu maal olid hädad või kui näiteks nato hakkas pommitama pelgalt ja siis tuldi jälle ja öeldi, et väga kahju on meil sinu riigi pärast. Ehk siis selle piir ida ja Lääne-Euroopa vahel võib-olla väljastpoolt vaadatuna ei ole jällegi niivõrd defineeritud, vaid tugev, kui me ise seda siin seespool olles näeme. Aga võib öelda küll, et et võib-olla sellise Lääne-Euroopa tuumiku jaoks me oleme olnud objektiivsetel põhjustel ääreala ja, ja ilmselt jääme seda võib-olla ka olema. Edasi. Need olid hästi armsad näitlejad, seal Mehhiko kandis, aga tuleme tagasi siia Euroopasse siis otsides Euroopa huvisid, kõrvutades neid Eesti huvidega, mida seal Eestil onlanda, romantikat siin enam ei ole. Oleme nagu siis lihtsalt niisugune halja igav kant. Ma arvan, et küsimus tegelikult sisaldab ka suuresti teatavaid komplekssem alaväärsuskomplekse, mida, mida Eesti omab. Ma ei olegi kindel, mida me peaksime tingimata Euroopale andma, võime küsida samamoodi, mida näiteks annab belgia eurooplane, seal on Brüssel ja šokolaadi, seal on võib-olla hea õlu. Et see andmise vajadus. Kas seda ongi vaja niivõrd rahuldada? Kindlasti Eesti kui väikeriik Euroopa liidus ei oma sellist kaaluv, tema sama sõna ei saa omama sellist kaalu kui Saksamaa või Prantsusmaa oma. Aga aga väikeriigina on meil võimalus koostöös teiste riikidega oma huve kaitsta ja midagi anda, ütleme olgu siis see erinev vaatenurk asjadele, on ju mitmeid viise, kuidasmoodi pragmaatiliselt läheneda. Seletamaks, mida me võime Euroopale anda, näiteks võime olla koridor, ütleme, lääne ja ida vahel, ehkki selleks koridoris olemine ei ole meile ajalooliselt kunagi väga hästi mõjunud. Võib ju väita, et meil on selline see nõukogudekogemus, mida võib Euroopa liidus vaja minna. Me suudame suhtuda kriitiliselt mitmetesse nähtustesse mitmetesse protsessides, aga Euroopa liidus, millest see võib olla vabas ühiskonnas elanud inimesed ei suuda ja nii edasi, et selliseid võimalusi väikeriigil, eriti Eesti, minu arvates Euroopa liidus on, mida me võime jagada või mida me võime anda. Tore on see, et mu vestluspartner on mulle juba mitut puhku märku andnud teatud alaväärsus olemasolust. Et ei, ma ei võta seda isiklikuna, aga noh, mõnes mõttes ma olen välja pakkunud selliseid üsna trahwaretseid arusaamu, millele siis on see vastus tulnud kui nüüd mõelda hoopis teisiti, pidin mõelda niipidi, et Euroopa on olnud see suur valge mees, see kolonialist, kes on läinud oma asumaades, teinud üht kui teist, kehvasti, halvasti, nii nagu me seda tänase tarkusega hindame omal ajal, see oli ju teistmoodi. Et kas euroop papa on midagi ja see kolonialism valge mees on midagi ka sealt oma koloniaalmaalt õppinud, kas, kas seda saab niimoodi ajalooliselt välja tuua, et kas kas elulaadi või, või mingite väärtushinnangute poole pealt? No kõigepealt ma tahaksin ära märkida seda, et tegelikult kolonialism ja Euroopast lähtuv kolonialism ei ole, ei ole olnud homogeenne fenomen, ei ole olnud ühtne nähtus vaid esiteks, kolonialism on võtnud väga erinevaid vorme eri kontinentidel, siis kolmandas maailmas. Teiseks see emamaa on tegelikult suuresti mõjutanud, milliseks asumaaline vorm, kolonialism selles asumas kujuneb. Ja üldiselt eristatakse kahte sellist kolonialismi vorm. Ja noh, see on selline akadeemiline lähenemine ja loomulikult need on anud ideaalmudelid, mis reaalsuses võtavad loomulikult teise kuju, aga ideaalis on kaks vormimise, mida mitmed koloniaalriigid emamaad kasutasid, oli nii-öelda kaudne valitsemine mis tähendas seda, et pat kõige kõrgema administratiivne ladvik oli pärit emamaalt, aga kasutati vahevormina kohalikku eliiti, kes oli selles piirkonnas juba varem olemas, ütleme näiteks mitmel pool Indias näiteks Radjastanis. Või siis Nigeerias britid, inglased kasutasid just nimelt seda kaudset valitsemist ja sellisele liidile oli mõlemas oma teatav legitiimsus, ehk siis rahvas nägi neid oma eliidina. Ja seetõttu selline kommunism oli kohalikule kultuurile vähem hukatuslik kui niinimetatud otsene valitsemine, mida praktiseerisid peaasjalikult et prantslased, kus enamik sellisest administratiivset juhtkonnast oli just emamaalt pärit, neil puudus oma legitiimsust, nende valitsemise vorm ei läinud kokku järjepidevusega selles piirkonnas ja seetõttu võib, kui vaadata praegust, näiteks Aafrikat, et see või üldse iseseisvunud kolmandat maailma siis Briti kolooniad on tunduvalt stabiilsem või endiselt kolonen tunduvalt stabiilsemad ja võib öelda isegi demokraatlikumad, näiteks paljud väidavad, et India on vähemalt rahvaarvult maailma suurim demokraatia ja näiteks ütleme, Ghana Aafrikas on tunduvalt stabiilsem, kui teda ümbritsevad prantsuse koloonia näiteks noh, seejärel hoone või elevandiluurannik. Ehk siis miks ma seda ütlen, ma tahan lihtsalt rõhutada, et kommunism ei ole ühtne nähtus Euroopa kolonialism siis et seal tuleb ka eristada, mida nüüd koloniaalriigil on õppinud kindlasti teha, nad on saanud valusa õppetunni mitmel pool, eriti just Prantsusmaa, ehk kui me praegu vaatame, mis toimub tegelikult Aafrikas, siis me näeme, et Prantsusmaal on endiselt nii-öelda post, kriminaalsed huvid Aafrikas sekkumine mitmete riikide kriisidesse, mis on ühelt poolt tervitatav poolt, aga ilmne näide sellest, et Prantsusmaal omad rahvuslikud huvid mängus nendes piirkonnas on endiselt just nimelt endistes kolooniates. Samuti tegelikult britid võtavad rohkem sõna just nimelt Nende endiste kolooniate siseasjadest kui, kui mujal ehk siis selline post koloniaalsuhe Nendel liikidel oma endiste asumaadega on kindlasti olemas. Nüüd kas sa midagi maailmavaateliselt õppinud on seda kindlasti nii positiivses kui negatiivses mõttes Suurbritannia minu arvates elab endiselt üle oma impeeriumi allakäiku ja selline imperialistlik mõtlemine mingis mõttes on just nimelt inglaste seas endiselt olemas. Samal ajal võib ka väita, et kokkupuude erinevate kultuuride ühiskondadega on ka endiste emamaade maailmavaadet laiendanud, tolerantsemaks suunas ja neid ühiskondi tolerantsemaks suunas arendanud. Kui me vaatame, ütleme Londonit, siis me ju teame, et see on erinevate rahvaste paabel või, või ütleme kasvõi Pariis, et selles mõttes vastandumine teisega on kindlasti positiivselt mõjunud ka nende riikide maailmavaatele sealsete inimeste maailmavaatele ja noh, rääkimata sellistest praktilistest konkreetsetest asjadest, nagu ütleme näiteks, ma arvan, inglise köök ei ole mitega võrriga parem köök, aga Inglismaal või vähemasti on võimalik saada India ja Pakistani mis on kindlasti positiivne endise kolonialismi mõju siis. Nojah, vaevalt, et seal Londonis kuskil kapsasuppi hakatakse pakkuma või kui see on, siis juba kuulub nagu saksa köögi juurde, mitte mitte eesti köögi juurde. Aga ühelt poolt Euroopa on pisut nagu kahetsenud patusele oma koloniaalkäitumise pärast ja justkui taga, nagu natuke vastutaks nende maade arengukäigu pärast. Kas mu mõttekäik ei ole väga naiivne? See on moraalne ja tihti ka väga pragmaatiline põhjus, miks pärast emamaad või endise tänamaad selliseid kolooniaid siis aitab. Aga ometi kogu selle selle abi puhul me ei saa väita seda, et neete koloniaalmaad, mille areng justkui katkes või areng käis nagu vastavalt siis selle emamaa reeglite järgi, et see areng oleks olnud nüüd selline, noh, need maad oleks jõudnud õitsvasse järjele. Jah, aga sellel on väga objektiivsed põhjused, jällegi sellepärast, et see arengu-ütleme, see, mis toimus toonastes kolooniates järgis peaasjalikult emamaade huve ja see nii-öelda arengus toimus see, see oli kõik ainult emamaa rikastamise nimel või kui arendati neid kolonel, siis just selleks, et neid paremini valitseda ja sealt ressursse paremini kätte saada, ehk selles mõttes loomulikult mingile õitsva järjele jõutud muidugi see, mida jällegi õitsvaks järjeks defineerida, see on just antropoloogia seisukohalt väga suhteline termin, sest et tihti antropoloogia, sest need nii-öelda koridor skulptuure Peetakse esmasteks küllus skulptuurides. Ja kui mu mälu ei peta, siis üks uurimus Kalahari Pusmeliti juures näitas, et nemad peavad töötama 10 ööpäeva selleks, et ennast ära elatada 100 päeva kohta üldse. Ehk siis 10 päeva 100-st peavad nad töötama selleks, et ennast ära elatada. Samuti on tehtud üks uurimus, kus võrreldi kolme tüüpi ühiskondi, oli üks nii-öelda korilus tüüpi hõim mille nimi on kungid. See tähendab hüüumärkidega nimes, mis hääldakse, Sid. Kungid Aafrikas, kes on üks koridor, tuur, sisematsigenga hõim Lõuna-Ameerikas, andides, mis on põlluharijate ühiskond ja, ja praeguse tänapäeva prantslasi ja selle uurimise käigus näidati, et selleks, et ennast ära elatada mitte ära elatada, võib olla õige, aga selleks, et olla oma ühiskonna poolt aktsepteeritud ühiskonna liige selleks nädalas tehtud töötundide arv kasvab. Loomulikult. Prantslased on suuremad vajadused, prantslased peavad sõitma autoga oma telefoni, peavad andma rohkem riideid ja nii edasi, aga, aga see uurimus näitab, kuidas tegelikult nii-öelda sotsiaalse evolutsiooni käigus tegelikult vaba hulk väheneb ja sotsiaalsete nõudmiste hulk kasvab, ehk siis mis on tegelikult see õitsev elujärg, see on väga suhteline ja sellepärast ma tahtsin seda näidet tuua. Ehk siis jah, võib öelda, et kolonel jõudnud õitsva järele ja kui nüüd kolonel iseseisvus, et Lõuna-Ameerikas ja Kesk-Ameerikas 19 sajandi alguses, aga enamikus maailmas, eriti just Aafrikas möödunud sajandi ehk siis 1900 kuuekümnendatel aastatel, siis me näeme tegelikult, et, et olukord muutus pärast iseseisvumist tegelikult halvemaks. Ja selleks, miks see nõnda oli, selleks esitada mitmeid teooriaid, esmaseid selliseid suhteliselt naiivsete juurde. Ta oli nii-öelda moderensatsiooni teooria, kus leiti, et kolmas maailm on läinud oma rada, et le piisavalt integreerunud maailmasüsteemiga ja läänemaailma, et me peame ta rohkem ja paremini integreerima. Kolmas maailm peaks üle võtma lääneliku mõtteviisi, poliitilised ja majanduslikud struktuurid neid kopeerima ja need sammud kiirendatud korras läbi käima ja siis kolmas maailm muutubki läänemaailma sarnaseks niinimetatud organisatsiooniteooria siis ja selle vastandina just nimelt kolmandat maailmas eneses. Sealsete intellektuaalide hulgas sündis nii-öelda sõltuvusteooria, mis väitis risti vastupidist mitte kolmanda maailma vähene seotus esimese maailmaga, vaid just nimelt selles suur seotus esimese maailmaga on kolmanda maailma hädade praeguse kolmanda maailma hädade põhjus. Sest et selle kolonaalse maailmasüsteemi käigus tekkis olukord, kus oli just nimelt nagu te mainisite, keskus ja perifeeria ja selle keskuse selle perifeeria vahel oli omamoodi tööjaotus, kus perifeeria tootis toorainet ja odavat tööjõudu. Ja see selline suhe on tegelikult mitmes suhtes säilinud ka praegu, ehk siis kolmas maailm on sõltuv esimesest maailmas ja seetõttu kolmas maailm ongi olukorras, nagu ta praegu on, muidugi põhiliselt sõime, palju komplekssem. Tegelikult, kui me vaatame mitmeid kolmanda maailma riike, mis tekkisid näiteks ütleme, Aafrikas, kui nendel aastatel, siis me näeme nende riikidel, kui sellistel puudub täielik järjepidevus, riike, loomulikult Aafrikas. Ühel pool oli enne kolonialism riigilisi struktuure, aga sellised riigid nagu näiteks Ruanda või Nigeeria, mis on võib-olla kõige drastilisemalt näited probleemsetest Aafrika riikidest praegu on, on probleemsed just sellepärast tempiirid, mis tõmmati siis, kui riigid tekkisid ennisel kolooniate piirid on täiesti meelevaldsed, kus Nende riigipiiride sisse on, on hõlmatud täiesti meelevaldsed, erinevad hõimud, erinevad religioonid, millel puudub igasugune suhe omavahel. Ehk siis näiteks Hutud tutside konflikt Rwandas on tegelikult suuresti sellise belgia toonaseid piirkond nimega Londoni belgia asuma on just nimelt Belgia koloniaalvõimu meelevaldsuse tulemust tegelikult. Nii sissevaade kolmandasse, maailma on mõnes mõttes väga kasulik, sest nüüd ma saan hakkama sellise suure vulgaarse, sega või, või, või lapsesuuga, kuidas öelda, et kui me mõtleme sõnapaari kolmas maailma asemel eesti kui, kui teeme selle uperpalli, ma saan aru, et see on piisavalt vägivaldne, aga kui me nüüd võrdleme Eesti olukorda ja selle kolmanda maailma olukorda suhtes Euroopaga, siis kas sealt võib ka tuua nüüd mingisuguseid paralleele, kas see, millest ennem rääkisid, et võib kuidagi olla ka ülekantav Eestisse või või? Mingis mõttes võib-olla võib ka mitte minu arvates seotuna praeguse Euroopaga, pigem seotuna endise nõukogude Liiduga, kus Eesti võis olla küll kõige hull arenenuin osa endisest Nõukogude Liidust, aga tegelikult ta just nimelt perifeeria või, või asuma rollis, et sealse paralleel on olemas. Aga, aga ma arvan praeguse Euroopa puhul Eestit asendada kolmanda maailma rolli. Ma ei, ma ei julgeks tegelikult seda, seda paralleeli tuua. Mulle meeldis väga kunagi paar kuud tagasi Villu Zirnaski artikkel, mille ta kirjutas Addis Abebas sellist Päevalehes, kus ta kirjeldas sealset ja vist artikli pealkiri, et või midagi sarnast, kes väidab, et Eestis ei ole hea elada või idee oli selles, et mida me tegelikult vajame, oleneb kõik sellest, kellega me ennast võrdleme, et tegelikult minu arvates Eesti on kindlasti lähemal Lääne-Euroopale kui, kui etioopia. Ehk siis kõrvutada või tõmmata paralleeli Eesti kolmanda maailma vahel, ma julgeks, loomulikult Eestis on olemas mitmed sotsiaalmajanduslik probleemid, on palju vaeseid ja nii edasi. Aga aga see erinevus ütleme Aafrika, just nimelt haaras lõuna pool asuva Aafrikaga on, on minu arvates nõndavõrd suur, et võrdusmärki või mõttekriipsu või kaldkriipsu sinna vahele eesti ja kolmanda maa vahele panna ei saaks. Kui mina veel koolis käisin, siis oli niimoodi, et meil oli 700 aastat orjaaega selja taga. Nüüd on niimoodi, et 700 aastat tagasi see oli see aeg, kui eesti lülitati sinna Euroopa kultuuriruumi, et seegi on kindlasti üks põhjus, miks me praegu saame nii väita, et Eesti Ei võrduse kolmas maailm. Aga kui nüüd üritada Skitseerida seda ühisosa, mis meil siis Euroopaga on see 700 tagasi võtsime vastu selle usu, kohati vägivaldselt sama vägivaldsed, nagu on toimetatud ikka kolooniates toimus ka see siin katsuks ikkagi lõpetuseks just selle ühisosa kokku mätsida. Euroopa. On selline ümmargune pall, mida, mida me kasutame võib-olla natukene kriitikavabalt ja Euroopa kultuuriruum kui selline on ka termin, mida me ütleme pisut kriitikavabalt, kui me ütleme näiteks, et see 100 aastat tagasi meid tõmmati Euroopa kultuuriruumi, siis mis on see Euroopa kultuurielu, millest me räägime, see, mida me võib-olla ajalooraamatutest lugesime, õppisime seal on pigem selline elitaarne kõrgklassi Euroopa ja ma arvan, Nende talupoeg, konnal oli oli sellega vähe pistmist, ehk siis see, see meie ja teine oli tegelikult geograafilises mõttes Lääne-Euroopa sees olemas. Samamoodi aga see ühisosa loomulikult tegelikult, et see ühisosa on ju olemas, nagu öeldud, oleme ainult sellest, mismoodi me identiteedi defineerime, kui selleks on kristlik kultuuriruum, siis loomulikult me nagu öeldud, me kuulume Euroopasse ja meil ei ole enam kuskile minna. Kui see on ühine majandusruum nimega Euroopa liit, siis tõepoolest, me, me alles läheme sinna, sest et et me ei ole selles nii-öelda suures katlas veel praegu sees. Kui see on poliitiline ruum, siis siis tõepoolest meie ja ütleme, see, mida mõistame Euroopal kui, kui poliitilise Lääne-Euroopal meie vahel on olnud olnud veelahe ja seda me seda silda sinna praegu ehitama võib öelda, nii et see sild on valmis enese Sildon lihtsalt veel avamata, et siis minu arvates see ühisosa on tõepoolest vaieldamatult olemas ja selles ei ole mõtet kahelda. Ja see viis meid Euroopaga seob või mis meid lahutab, see on jällegi nagu öeldud, alati aegade jooksul muutunud, sest Euroopa jaoks kultuuriline, teine on aegade jooksul muutunud. Ja selle kohta minu arvates võid kasutada just nimelt seal Huntingtoni nägemust. Tsivilisatsioonidega. Jah, ehkki noh, ma tahaksingi rõhutada Huntington, keda Eestis väga hinnatakse, tegelikult politoloogina ei ole maailmas mitte kõige hinnatum, sest tema selliseid nägemusi konfliktides peetakse pisut pisut lihtsateks ja pinnapealselt, eks, aga aga ma arvan, et tal on õigus, kui ta ütleb, et me võime teatavas mõttes globaalsete konfliktide puhul rääkida kolmest revolutsioonilisest tasandist olid riiklikud konflikti riikidevahelised konfliktid, mis, mis maailma lõhestumisega esimeseks, teiseks maailma just nimelt asendusid peaasjalikult ideoloogiliste konfliktidega. Ja see kolmas konfliktide kõige põhiliste konfliktide vorm on, on tsivilisatsioonide kultuuride konflikt olgu see siis religiooni või maailmavaate baasil üldiselt ja ma arvan, et tõepoolest, kui me võime rääkida kultuuride võisimensioonide konflikti ajastust, siis Eesti kuulub Euroopaga ühele poolele. Et selles mõttes Euroopaga ühisOsamal täielikult olemas. Sellega siis täna lõpetame aitäh Tartu Ülikooli õppejõule antropoloogile Toomas Krossile ja kuulas, küsis toimetaja maris Johannes.