Tee lahkusin ma majast alati viimasena. Andsin võtme portjee-le ning enne koduteele asumist väraval seistes jäi üle veel mõelda tehtud tööle. Ma pidin meenutama, kas kõik kirjatööd olid lõpetatud ja sahtlitesse lukustatud ja kas kõik tähtajad ja kokkulepped said minu juhataja kalendrisse märgitud. Mõnikord läksin ma rahutult tagasi, kontrollisin veel kõike, mille eest mina vastutasin. Koju minnes olin alati väsinud, väsinud nagu tänavad, kus sõidukid ja inimesed tolmu kadusid. Vaevu kuulsin hääbuvad lärmi, tuult, mis tõusis pargis ja linde, kes tiirlesid heledalt kisades katuste kohal ja lendasid linnast välja küngaste ja viinamarjaistanduste poole. Vastu hämarusele. Minu tee läks läbi kesklinna. Vaateakendele olid laskunud varjud mis katsid välja pandud kuid siin-seal lahvatasid juba neoontuled põlema ning surusid saabuva pimeduse fassaadide vastu kirju valgus voolasele kõnniteede tänavatele ning kõige kõrgematel katustel rääkisid valgusreklaamid tähtede tulikirjaga, mis alles kahvatuna taevale ilmus. Ja siis säravamaks ja suuremaks muutus. Ühel suveõhtul peatusin vaevalt tajudes, et ma seisma jäin ühe väljapaneku ees ja kerge tuuleõhk mind otsekui edasi lükkamas. Silmitsesid hajameelselt vaatepilti, mis oli rohkem pööratud ruumi sisemusse kui väljapoole. Ma nägin läbipaistvasse paberisse pakitud suuremaid ja väiksemaid pakke. Kujult olid need ebaühtlased ning lehvid nende seostel võbelesid, otsekui liigutaks neid tuul. See köitis mu tähelepanu. Astusin sammu tagasi, et uuride poe silti, aga ma ei leidnud seda kuskilt ka mitte omaniku nime. Avatud ukse kõrval akna juures seisis mees suunurgas kustunud piip ja käed rinnal risti. Tema varrukad ja kuue käänised olid viledaks, kulunud ja luitunud, kas siis liigsest valgusest või liigsest pimedusest. Ta võis olla müüa see mees, kelle mööda rutajate ükskõiksus oli teinud ükskõikseks oma äri vastu. Ta tundus olevat nii iseendasse süvenenud, nagu oleks talle juba ammu selleks palju aega antud. Arvasin, et võin ilma pikemate paluda, et ta mind sisse laseks. Ja mulle veidi oma kaupa näiteks. Kuigi mulle meenus, et mul on vähe raha kaasas. Aga kui mul olekski rohkem raha olnud, poleks mulle mõttessegi tulnud sellest poest midagi osta. Pealegi ma ei teadnud ju, mida siin müüakse. Üleüldse polnud mul kombeks järelemõtlematuid sisseoste teha, kuna ma panin tol ajal väga kohusetundlikult suurema osa oma palgast kõrvale, et sõit talvel mägedesse täpsemalt isegi mitte selleks, et mägedesse sõita. Seda tavatsesin öelda oma sõpradele. Ma hoidsin raha kokku, kuna mulle meeldis raha kokku hoida. Ma töötasin kuule, mulle meeldis töötada. Ma ei võimaldanud endale midagi. Kuna mulle meeldis endale mitte midagi võimaldada. Ja ma tegin plaane, kuna plaanide tegemine tundus olevat õige. Ma kergitas kaabut ja astusin müüja poole. Teie vaateaken on halvasti valgustatud, ütlesin ma etteheitvalt. Ma tahaksin neid asju parema valguse käes vaadata. Mida te tahate parema valguse käes vaadata? Küsis ta mahedalt, kuid pilkavad tooniga. Ebamääraselt šestikuleerides püüdsin kujutada ühte eset, mida olin läbi akna näinud ja samas astusin uudishimulikult mehe kõrvale ukselävele, et heita pilk poe sisemusse. Nõrgalt valgustatud ruum oli pungil täis igasugust vanakraami. Kassa taga eraldas tihe eesriie poodi, muudest ruumidest seisev õhk oli paks, tolmust ja vaikusest. Ainult üks rasvane kärbes, kes oli nähtavasti kogemata tänavalt sisse põrganud, tiirutas suminal ümber lambi, mis paljaja ehmununa laest alla rippus. Ühe seina ääres olid laekad kõik kaupa täis. Täpselt ma seda küll ei näinud. Oletasin vaid, kuna ühest ja teisest kohast paistsid kaante vahelt pake paelade otsad. Tundsin oma õlal müüja kätt. Ta lükkas mu ruumi sisse ja sulges enda järel ukse. Siis läks ta lambi lüliti juurde, pani käe selle peale. Üllatunult ja ehmunult jälgisin ma iga tema liigutust, mida ta kavatses. Ta võis mu maha lüüa, minu mappi ära võtta. Segaduses ei taibanud ma ukse juurde joosta ja välja vabadusse põgeneda. Seisin tummalt. Mu süda tagus metsikult kurgus. Kui te tahate mõnda ka unenägu näha, pean ma ruumi pimedaks tegema, seletas ta rahulikult. Keeras lülitit, läksis akna juurde, sealt immitses veidi tänavalaternate valgust ning tõmbas kateete. Ma ei liigutanud, ikka veel. Tahtsin talt küsida, mida ta sellega mõtles, kui te tahate mõnda unenägu näha. Aga enne, kui jõudsin suu lahti teha, avasid väikesed pakid vaateaknal oma sisu. Nad lõid helendama, võrreldamatult tuttas värvides kadus vahemaa minu ja nende vahel. Punane ja hõbedane olid otse mu silme ees. Arusaamatult lähedal. Laius, kõrgus ja sügavus ei eksisteerinud enam ulakas palav. Nii et kaotasin igasuguse ülevaate oma olukorrast. Hingasin vaevalt. Ning mul oli tunne, otsekui oleksin ma sügaval vees, mis mind kuhugi kandis ja milles ma avasilmi magasin. Mu teadvus ärkas alles siis, kui nägin ühes unenäos annat. Ta seisis suure valge laeva pardal keha kaetud sillerdavate soomustega ning sirutas käsi minu poole. Tema lokkis juuste kohal, mida tuul otse üles puhus, tiirutas mingi must lind. Ma kartsin, et lind võib teda vigastada või ta merre lükata. Tõstsin käed silmade ette ja otsisin ruttu endale teise unenäo. Kuskilt kukkusid kuldset pallid, põrkasid põrandalt üles, kadusid taas kõrgusse, kukkusid ja tõusid. See oli imeilus mäng, mida oleksin meeleldi kaasa mänginud. Ometigi pöördusin uuesti Anna poole. Mulle meenus, et ma polnud teda enam ammu näinud. Ma juurdlesin, mida ta küll laeva peal tegi, elas ta ju nagu minagi linnas ja see, et me polnud ammu kohtunud, ei olnud minu süü. Tema oli nii tahtnud. Ja nüüd äkitselt sirutas ta käed minu poole ja soovis arvatavasti, et ma kaitseksin teda selle suure musta linnu eest. Rusutult pöörasime ümber. Ma võtaksin selle unenäo, ütlesin ma. Ja vahest ka selle. Pange tuli uuesti põlema. Elektrivalguses kahvatusid, pakid silmapaistmatud ja tolmustena lamasid nad aknalaual, mu silmad kirvendasid. Äikesin käega üle higise lauba ja astusin kassa juurde. Müüja võttis sahtlist pliiatsikassa raamatu. Enne kui ta jõudis kirjutama hakata, haarasin tal käest kinni, kartuses et ma ei suuda maksta. Nii palju, kui ta küsib. Maustan ainult ühe unenäo, ütlesin ma ruttu, ma tahan ainult unenägu annast. Ainult sellest neiust suurel valgel laeval. Mõtlikult kriipseldas müüa arusaamatuid arve kassa raamatu kõrvale paberitükile, otsekui oleks tal hinna arvutamisega raskusi. Üks kuu, pomises ta lõpuks ja tõmbas oma arvutustele risti peale. Naersin talle näkku. Kraed kohendades, selgitas ta. Ma ei tee nalja. Devist ootasite, et saate rahaga maksta. Aga teadke, et kuskilt ei saa unenägusid. Raha eest. Te peate maksma ajaga. Unenäod maksavad aega, mõned väga palju aega. Meil on üks unenägu, võib-olla sooviksite vaadata, mis maksab terve elu. Tänan. Katkestasin ma teda, kuna mul hakkas pea ringi käima? Ma kardan, et mul pole nii palju aega. Mul pole õieti aega selle väikese unenäoga jaoks, mida ma soovisin. Astusin müüjale päris ligi ja vaatasin talle anuvalt otsa. Ma tahaksin väga seda unenägu rohkem, kui te arvatagi oskate. Ma annaksin teile selle eest palju, võib-olla isegi kõik oma säästud. Aga mu töö on mulle tähtsam kui mu aeg ning need vähesed vabad näevad, mis mul talvel saada on. Tahan veeta mägedes ja isegi kui ma puhkusest loobuksin, ei jätkuks mul aega, et selle kalli unenäo eest maksta. Sõnatult pani müüja-kassa raamatu lauale, sammus siis ukse juurde ja viskas mu ilmselgelt välja. Mahakesin astuma, võttes kokku kui kogu oma jõu. Ma olin peaaegu veendunud, et olen kaotanud mõistuse. Pidasin iseendaga lühida ägeda võitluse, heites endale ette, et olin end mässinud sellesse ärisse, millest ma võib-olla enam loobuda ei saa. Ei taha. Kuulge, ette jää. Karjusin mehe peale, kes ei vaadanud enam minu poolegi, vaid silmitses ükskõikselt tänavat maad kaalun veel, mõtlen järele ja tulen homme tagasi. Pange see unenägu minu jaoks kõrvale, ärge müüge seda kellelegi teisele. Vastust ootamata tormasin pimedale tänavale. Koju jõudsin hilja, uinusin alles siis, kui hommik hämuse koiduvalgusega silmis ilus ning virgusin peatselt ehmatusega, kuna kell oli juba palju peaaegu nii palju, et oleksin tööle hiljaks jäänud. Päev ei tahtnud kuidagi edeneda, hoolimata minu kiirest käimisest, osavatest, käe liigutustest ja kahekordsest pingutusest kõigega hakkama saada. Kartsin, et ei tule enam millegagi toime ei nõudmistega, mis mulle esitati, ega iseendaga oma ärkveloleku ja unega, kui mul ei jätku enam ühtki unenägu. Õhtul käisin ma linna risti ja põiki läbi. Rullkardinad langesid klõbinal vaateakende ette iga poe ukse juures ehmatasin, kuna ma kartsin, et olen tahtmatult jõudnud tolle ette, mida ma otsisin ja vältisin. Pärast seda kojuminekut muutusid kojuminekut mulle tõeliseks piinaks. Kuni ma ühel päeval otsustasin, et pean oma rahutusele lõpu tegema, otsustasin, et lähen veel kord seda unenägu vaatama ning püüan müüa ka rääkida, et ta laseks hinda alla. Aga võib-olla maksan ka seda, mida ta nõuab. Kui lähenesin majale, milles teadsin poodi paiknevat, nägin juba kaugelt, et see hulk katuseni tellingutes kõnniteel seisid lubjaämbrid ja mördi toobrid ning seal, kus varemalt oli olnud hämar, kolu täis kauplus olid nüüd ainult tühjad, puhtad seinad. Aknaklaas oli eest ära võetud. Keegi töömees hüppas redelilt alla ja tuli minu juurde. Ma olin väga rahulik, küsisin temalt, kuhu pood on kolinud. Ta ei teadnud, ta ei teadnud isegi seda, et siin oli üldse puud olnud. Ma olen vististi maja numbriga eksinud, arvas ta. Ei, vastasin ma segaduses ja pöördusin minekule. Ei, ma ei eksinud. Järgmisel ööl magasin ma sügavalt ja erutusest, mis oli mu kogu aeg lausa jooblux teinud langesin ma rahulollu, mis ei lasknud end enam kõigutada. Magasin ega kuulnud sireeni, mis mind tavaliselt äratasid. Linnud akna taga lärmitsesid tulutult. Ja ma jäin isegi siis rahulikuks, kui silmi avades avastasin, et on pärastlõunatunnid läinud lennates ning päikeseosuti taevas näitas lääne poole. Paar nädalat lamasin ma õndsa peaaegu valutu haiguse poolt voodisse mõistetuna. Mul oli palju aega, valutut ja unenägu deta aega. Tol päeval, kui olin nii palju toibunud, et oleksin võinud tagasi tööle minna saabus firmast Heade minu vallandamise kohta. Olin endale lihtsalt liiga palju aega võtnud ja nüüd kingiti mulle veel kord aega pikaks ajaks aega, milleks.