Tere õhtust, head kuulajad. Eetrisse läheb kolmas saade sarjast aeg antud oodata. Me oleme nende mõtetega sarnaste mõtetega olnud teiega nüüd detsembrikuust alates igal laupäeva õhtul kell üheksa siin klassikaraadios. Igal õhtul on meil olnud erinev teema, erinev külaline. Täna oleme stuudios koos kirjanik Enn Vetemaaga. Mina olen saatejuht Ene Pilliroog. Tere veelkord. Tere. Tere. Me tahame rääkida kultuurist kõige laiemas, kõige üldisemas, kõige elulisemas, kõige igapäevasemad, kõige kättesaadavamad, kõige määravamas põhimõtete. Ja võib-olla esimene küsimus on, kas küsimus. Et kas elamiskultuur on suure kultuuri väga oluline, määrav osa. No eks ta ikka ole, need asjad on omavahel alati seotud olnud. Elamiskultuur on see niisugune mõistet, ega selle üle peaks natuke mõtlema, sest et ei ole vist olnud ühtegi ajastut maailmas, mil oleks oldud täiesti ühel meelel, et vot praegu on meil Elamisskulptuur just see väga õige alati ka meie vanemad ja vanavanemad on ikkagi ikkagi selle üle nurisenud inimsuhete üle, et nad on nii või teisiti. Ja iga uus põlvkond kipub leidma, et asi nagu veel hullem, aga sellepärast peab suutma kuidagi mingit dist tantsi hoida ennast mitte hetkeemotsioonidest mõjutada lasta, mis ei ole üldse mitte väga kerge. Et üldhinnangut on hästi raske niukseid asjale anda nagu elamiskultuur praegusel ajahetkel. No täiesti selge, nii palju võib küll igaüks olla materialistlik selles küsimuses vähemalt, et et nähtavasti ikka ühiskondlik kord väga tugevasti mõjutab elamiskultuuriinimestevahelisi suhteid. Nii et näiteks kui meie eelnevas formatsioonis selles sovjetlikus Nõukogude formatsioonis oli see hoopis teistsugune ja mõnele tundub, et ta võis olla isegi leebem, maldam inimeste suhted võisid olla paremad. Aga need olid teatud määral tingitud sellest, et me kõik olime noh, laias laastus mingisugused niisugused vabakäigu vangid või midagi niisugust, nagu praegu tingimisi karistatakse, igalühel oli oma oma kong olemas, millest suuremat väiksemalt ei tohtinud eriti ehitada. Igaüks oli garanteeritud, peab saama nii palju kaloreid, vähem, et ta oleks ühiskonnale midagi anda ja isiklikke väärtusi tal ei olnud eriti võimalik muretseda. Ma tean, kujun, raskuste autoload olid ja välismaa sõidud ja mismoodi neid sai, tähendab, me olime, me olime selles mõttes nagu ikkagi vangi ei peagi alati kõige hullemini kõlama, mingi mingis mõttes me olime nagu vangid oli mingisugune niisugune vangil reaalsus ja kaunis ühesugune maailma saade ja siis ütleme vangla personali vastu, kes siis meid piiras selles mõttes. Ja nüüd muidugi, kui me sattusime täiesti teise ühiskonna vormingus hakkas suurt tähtsust määrama raha ja osavuse turg ja niisugused asjad siis need väärtused tõusid kirkalt ja väga järsku esile. Sest kui vangide seltskonnas halerilist kohutavalt, noh, nii nisu aru ei saanud olla, sest majandusliku jõukuse vahe ei olnud nii karjuv üksikute eranditega võib-olla jah, kuskil väga kõrgetes sfäärides siis ehk jäigi, jäigi rohkem aega väärtustada kultuuri. Mina ise võin öelda, et ma igatahes lugesin ilukirjandust ka rohkem praegu ja seda vist nendivad peaaegu kõik, sest ilukirjanduses Me leidsime ridade vahelt seda, mida ajalehtedes kunagi ei leidnud. Praegu on ajalehed natukene ilukirjandust võib-olla ka õigustatud kõrvale tõrjunud, kuigi ilukirjanduses kui teised väärtused. Aga kui lehes võisime lugeda või õigemini võinud lugeda, kui nõukogude liidus ei juhtunud ühtegi maavärinat, ei olnud prostitutsioon, narkomaanid, õnnetus, ei juhtunud mitte midagi, ühtegi katastroofi ja kõikide spordilehes oli Brežnevi kõned näiteks sees. No tähendab, sellisel hetkel see, see ei pakkunud meile huvi ja samuti ka raadio ja televisioon telemis on võib-olla natukene rohkem. Ja siis olid võib-olla jah, niisuguseid puht vaimselt, mõnes mõttes olude sunnil natuke eelistatum olukorras, kui nad praegu on. Võib-olla nad hakkavad oma kohta pikkamööda jälle tagasi võitma, milliseid ilminguid ma nagu ikkagi tasakesi tekkimises. Aga algul muidugi see 90.-te aastate algusse eriti varakapitalistlik, see, see on ikka kaunis kaunis, julm ühiskond ja inimsuhted taanduvad ikk ka rahale. Tekivad ka esimese põlvkonna jõukad, mis on alati üks väga ohtlik, niisugune riskantne ja kohati ma ütleksin, lausa ebameeldiv klassest. Et niisugune Lorfontoroilik ütleme, mitme põlve rikkus on inimese õpetanud seda kuidagi loomulikult võtma sellega mitte ooplema sellega mitte ekslema ja tal puudub igasugune alaväärsus kompleksi, kas aga nüüd esimese põlverikka kipub see paraku väga tihti kima, eriti juhul, kui tal ei ole ütleme olulist noh, andeid, kas siis teaduseks, millest üldse kole vähe praegu räägitakse ja mis võib olla olulisem inimkonnale ehk kui kunsti, kuigi nii ilusaid asju, hooned, põlled nagu ei saa, erinevad vajalikud mõlemad. Ja kui need andetavalt puudusid, siis ta pidi ennast tõestama rahaga raha pidi olema see kark mis ta teiste hulgast välja tõstis. Ja, ja see läks väga-väga kaugele lihtsa vormidesse, mida nüüd riikides, kus ütleme austerlasi b riikides nii teravaid, niisuguseid klassi või jõukuse vahed ei ka lihtsalt silmast nagu, nagu siis, aga praegu on ehk mingi pehmenemist näiteks ma ei tea, kuidas teie arvate, aga mulle tundub, et ta võib-olla ei väljendu või seal on veel nagu meie riigi majandustõusust me räägime, et me oleme millestki üle saanud, et nüüd hakkab tulema vaikse olevat, võib-olla ma arvan ka niimoodi paralleelselt hakkab nüüd tulema ka midagi muud, mis, mis jälle vaimseid väärtusi natuke rohkem esikohal, et tõstab ja selle puhtsäraküünla või šoki või mingisuguse efekti asjad hakkavad pilvist natuke väsitama ka juba. Võib-olla selline mõiste nagu sõltuvus seob erinevate aegade väärtushinnanguid kõige üldisemas Elamiskultuurilises mõttes. Ma põhjendan seda, kui te meenutasite, mis oli kunagi 10 20 30 aastat tagasi, kuidas me sõltuksime teatud võimalustest teatud lubamistest teatud otsustest teha seda teist või kolmandat kirjutada sellist võdist, loomingut, reisida, mõtelda, avaldada arvamust ja nii edasi, sõltusime sellest tänaseni, oleme, sõltume teistest asjadest ja sõltuvus raha sellest tunnele, positsioon ühiskonnas. Kas sind väärtustatakse, kas sa kuulud seltskonna kultuurilise elu jälgitavad juht persoonide hulka või mitte? Ka see määrab Elamis kultuurilise sõltuvuse, kas mitte? Ei no loomulikult nendel õigus, et määrab. Ma tahtsin täpsustada veel selleski mõttes, et meedia on kõige laiem mõjutaja, kas ei ole mitte jahtunud? Üle üle maailma, nii, eks meediat paeluvad ju alati kõige rohkem ikkagi sensatsioonilised asjad ja natukene diskreetsed asjal ja natukene pikk andsed asjad ja need on, need on alati meediate kõikide riikide meediat ikka paelunud vastavalt sellele, kuivõrd nad sellest on huvitatud või on nad ainult selle järgi megi jagada, siis kollaseks, ajakirjanduseks ja siis normaalseks ajakirjanduseks ja ja vastavalt ka teised meediavormid selle järgi jagunevad. Praegu tundub küll, et niisugune. Mõnedes ajakirjades küll eriti, aga aga on jah, niisugused ühepäevased lätlased on, on palju tähtsamal kohal müüdavad väärtused kui need, mis, mis on kestvamad. Aga õnneks see väga paljusid inimesi, kellel on oma väärtushinnangud loodud, ega see, neid väga palju ei häiri, ma mõtlen, et selles suhtes on nad kunstnikud on ikka alati natuke edevam ja kunstnik kollane. Sellest edevus on seotud ka vahest pragmaatikaga oma kaupa paremini müüa ja nõnda edasi. Vaat kõige vaba on minu arvates teadlased. Sest kui ime vähe, me teame sellest, mida teevad praegu need, ütleme, meie molekulaar, bioloogid, kõik need imelised asjad, mis meie ümber on ja mõned ka hirmsad, eks ole, mis on toimunud viimase poole sajandi jooksul, ma mõtlen juba juba tuumarelvast ja bioloogilist relvast, mida õnneks on vähe kui kasutatud noh, kuni praeguste geneetika saavutusi on siin see õnnis lambuke. Dolly tunneb ennast hästi, kui ta elu vist kujuneb natuke lühemaks kui nendel, kellest klooniti tema. No tähendab need asjad, mis on palju suurema tähtsusega, kui, kui see, kes kellelegiga käib. Need ei paelu eriti kedagi, endaski erakordselt vähe, aga minu arvates teadlasena ainult ainult õnnelikult. Mina ei kujuta ette teist Tein või ütleme, Freidki oleks tahtnud, et temast oleks väga palju kirjutatud, Einstein ei pööranud üldse tähelepanu. Tal noh, see oli küll tema veidus muidugi ei armastanud kanda sokke tal oli palju lahutusi. Ta unustas panemata smokingu saki, sest ta oli niivõrd kindel, et küsimus, millega tema tegeleb ruumi lõpmatusega, suhteline asi. Et selle kõrval tundus talle kõik äärmiselt tühine, et noh, ta ei viitsinud sellega tegeleda. Teadus hulgas on ka praegu õnneks palju selliseid, ma tunnen mõnda molekulaarbioloogid, olemad, orgaanilised keemikud kes ei, ei tahakski, et pess nende, noh, nad oleksid vahest nõus, et nende nende avastades leiutustest, kui nad on kasvõi nii suured nagu sa nagu see noh, maailmaruumid taruias üles ehitatud, sellest võiks natuke rohkem jutt olla, et inimesed saaksid targemaks, aga mitte nad ei taha sellest aspektist, et nemad selles kuulsamaks saaksid. Kunstnik ja like ja isegi enesekriitiline seal olles. Meile see asi nii päris ükskõik ei ole, kuigi tahaks, et oleks rohkem vot kuskil väike imetan praegu siiamaani ütleme seda maailma kultuuris, seda ajastut, kus indiviidi tähtsus võrreldes praegusega oli, oli väga minia tüüne, ma mõtlen seda seda aega, kus kunstiajalehes niisuguste seaduspärade järgi nagu ütleme, flaami maalikunst, ütleme kolm põlvkonda joonistasid sisuliselt ühte ja sama mingit piiblist seeni. Nii vanaisa kui poeg kui pojapoeg. Ja kui see pojapoeg oli siis eriti andekas põrgel näiteks või keegi, siis tema alguses tohtis sinna pildi selle peale võib-olla väikse tuvi enda poolt lihtsalt väikse valge Tuvikese ka juhul, kui see piiblis selles ikka ei ole olemas. Ja niimoodi aegamisi ja väga hoolikalt kokku kandes kanti kokku niuksed suured püramiidid, nagu on see noh, keskaja polüfoonilise muusika, nii Bachi-eelne kui Bachi järgne. Nii nagu on keskaegne ja hilisem Karenessaazini läksid asjad välja, kui Grentslaseks seisund natuke muutuma juba ütleme gooti ajastu, kõik, kõik suured nähtused. Vot seal pidas kunstnik ülimalt loomulikuks, et oma nime ja peaaegu koguni varjas. Praegu lauldakse palju anonüümuste laule näiteks ja mitte sellepärast, et neid ei oleks olnud võimalik tol inimesel siis teadvustada või kellelegi sellest teatada, aga ei, ta, ta sai aru, et looming nagu tuleb kuskilt tema juurde ja sügavalt usklikud inimesed, tema ei tähtsustatud mitte üks põrm. Aga meie siin paraku sellel oma patuse sajandil, kuigi kõiki teisi sajandeid on alati patusteks loetud meiega niukseid ei oska olla, see on nii kunstis kui muusikas kui ka kirjanduses, me tahame, et igaüks oma väikest püramiidi hakata ehitama, aga see püramiid on paraku selle tõttu nagu mutimullahunnik võib ta välja tulla. Võib ta tulla ka palju huvitavam, aga aga, ja isikupärasem ja mõnel mõnel suurem, mõnel väiksem. Aga, aga see tendents on, jah. On natukene karjuvalt looja osa tähtsustamine ja see läheb mõnikord isegi hirmsate kiskumist. Mõnikord on õnneks küll vist mitte füüsilise vägi, Vellani võib-olla seda juhtub vahest, aga ma olen kuulnud kriitikuid üldsegi omavahel vaidlemas umbes umbes peaaegu stiilis nagu ütleme noh, me lubame ehk poksi, profipoksi maailmameister. Kes need seal on, nüüd panen su ringist välja ja siin omal jalal tila kui Henno tähendab, no nii hull see asi muidugi ei ole, aga aga see mina olen igal juhul sinust parem, seda kunstis. Jah, nii otse seda välja ei ütle, aga tahetakse, et see ikkagi nii välja kukuks, et kõik teaksid, et meediale kaasa aidata. Mina olen mina just, ikka just see mina printsiip, inte sõnum ja muidugi loomulikult andekas inimene vajab natuke rohkem tähelepanu ja ma ei ole kunagi olnud mingi nivelleerimise poolt, et et käia ühtmoodi riides nagu Hiinas oli vahepeal kombeks ja rohukere lõigata ühepikkuseks, see võtaks ära progressi arenguga. Aga see rahu käskis, teistest on jumala natukene pikemaks kasvanud. No ega see rohukõrs ei ole väga uhke hõiska seal põllu peal nii väga selle üle, aga inimene nagu küll nii et ta nagu mõnikord tagasihoidlikkust ja iseendale. Tahaks ka, et minul seda rohkem oleks. Me kuuleme siinjuures nüüd ühe osa tšakinorosiini kee pilli sonaadist number kolm, son kolmas osa ja seejärel mõtiskleme edasi sellest elamisest elamise, kultuurist, ühiskonnast ja inimsuhetest, mis tänases Eestis. Nii lootusrikkalt ja rõõmsalt kõlas siis tšakina Rossini muusika. Kah jaht oli vähem, vähem mõtliku, meie olime, olime laulud ja ma usun, et me jäämegi nii enam-vähem mosoori, kuigi kuigi alati on niisugune asi, et kõik inimesed püüavad ikka olevikust rääkides mitte liiga suured olla, kui nad ei ole just kõnepuldis, eks ole, kui nad mingit fraktsioon ei toeta oma oma suuri plaane. Aga Rossini ehk toniseerib meid positiivsuse poole. Stuudios on kirjanik ja helilooja Enn Vetemaa ja saatejuht Ene Pilliroog ja me jätkame saadet aeg antud oodates. See ootus on minu jaoks üks väga aktiivne tegevus, paga aktiivne olek väga pingestatud, väga edasiviiv. Ja sellepärast ma oma sarja peal kirjaski. Sellise ootuse mõte. Aga me rääkisime elamise kultuurist ja ühiskonna laiemas mõttes, sellest elamise kultuurist. Võib-olla läheksime nüüd inimese juurde inimese suhte juurde, teise inimesega, et kuidas ja miks võiksid olla väändunud, moondunud ja pöördunud need perekondlikud suhted meil. Et ka lahutuste protsent on nii kõrge mäe ühiskonnas, et nii palju on neid lapsi, kes ei ole saanud tunda mõlema vanema armastust, kaitstust, kindlusetunnet, et on palju lapsi, kes on sõna otseses ja suures ja laias mõttes mahajäetud et mitte öelda tänavale jäetud. Ja muide üks tuttav rääkis mulle, Hageris oli kuulutus üleval, müüa laps, see ei ole väljamõeldis. All mobiilinumber ja müüjaks oli ema. Müüakse oli ema. Mina armastan, jubedaid kõlab, kuigi noh, seda on ennemgi olnud, et ema, kes ei suuda oma last hästi kasvatada, on suure südamevaluga lasknud ta adopteerida mõnel jõuka perekonnaga praktiliselt, et müüa üks laps seal kõrval ekse müüakse koer või kas see on ka muidugi kenad loomad? Seda pole kuulnud, aga pole näinud, aga, aga ma ei imesta selle üleüldse sugugi, et kui niuksed kuulutused oleks legaalsed, neid oleks märksa rohkem. Kuigi teistpidi jälle paljud perekonnad ootavad, et saaks ometi lapse ja ma vaatan Fertiilituses inimeste järjekord väga suur, kes tahavad ikka õnnelikult isaks emaks saada. Aga see, miks on nüüd nii palju Tänavalapsi? Kultuur suhtekultuur mehe ja naise vahel? Jah, no siin on, on ta ikkagi otsustavalt muutunud? Ta on muidugi, eks igamadel ole ta alati olnud mingisuguse naise alluvuse tähe all, kui see naine ei ole küllalt kaval, et ta seda oskab, nii varjatult mees sellest aru ei saa, et asjad võib-olla hoopis vastupidi ongi. Aga Euroopas on ta ju ikkagi olnud. Nii et noh, tähendab jah, kunagi olid ju lahutused keelatud seal seal paavst nõusoleku ja see oli ainult siis, kui olid riigi Kõrg-ühesõnaga riigipead pidid abielluma riigile soodsam poliitilistel eesmärkidel, siis oli lahutusi lausa lausa keelatud. No see on, see on ka rumal, seda, seda ei saa kahte inimest vägisi kokku siduda isase, mõne võib-olla õnnetus. Aga eks siis ilmselt see kristlikku moraali tõsise meini võtmine, eks ilmselt ilmselt ikkagi ka on olla mõjunud varematel aegadel tugevamalt, kui ta praegu mõjub. Ka, miks see kõik nii on? Ma ei oska öelda, et mul ei ole midagi emantsipatsiooni vastu, aga võib-olla see naiste võitlus oma õigete õiguste eest ja see on nende suurem iseseisvumine, see on, läheb mingisuguse dissonantsi võib-olla, võib-olla meestel kuidagi nii, mitte geneetiliselt, aga kuidagi kasvatuslikut ja nii patriarhaalse kujuteldava perekonnaga tekib mingi vastuolu. No see on normaalne, et see tekib, ega sellepärast naisi sa siis kööki ja kirikusse ainult lubada ja mujale, et see võib olla naise iseseisvus, on võib-olla üks suurem põhjus. No siis muidugi on seal tagaperekonnad väga tihti lähevad lahkujugalistel lihtsatele põhjustanud nagu need. Ja kõige sagedamini ongi need alkohol ja narkoainetehas, mille tarbimine lausa kasvab ja kasvab. Ja nähtavasti kui alkoholi tarbimine oluliselt vist ei näita kasvutendents, siis oli vist 94. 95. või statistika järgi vist natuke isegi kõrgem kui praegu. Siis narkoasi läheb küll praegu päris hulluks kätte. Sellepärast et on niisugune rumal lugu olnud, et kui aasta või kaks tagasi teda ei olnud veel koolides ja Selver jõudnud mitte vähemalt Eesti koolides ja mitte niisugune kurb statistika, et rohkem vene koolides ja, ja siis rohkem niukses. No mitte keskkoolides, vaid kutsekoolide oli ta levinud, nüüd on ta jõudnud igale poole, ta on isegi natukene trendiks saanud, ma küll ei arva, et need, kes teevad ühe kanepisuitsu kuskil korra kuus niimoodi mingi trendi nimel, et nendest kõigist narkomaanid tulevad, seda õnneks tehtud ka statistikat, see ei pruugi nii juhtuda. Teisest küljest muidugi ei ole seda siin ilus rõhutada, sest et ma ei, ma ei peaks ütlema, peaks nagu ähvardama. Ja potentsiaalselt on võimalus väga suur, et et kus narkomaanid Sid muidu tulevad, kui ikka ikka majas esimene proov ära teha, aga aga praegu on niisugune tunne vist Nakonnale pedagoogika öelnud kunagi hoobelda natuke mingite huvitavate soove tossudega või oma väiksemates klassides oma oma Barbidega, siis siis nüüd abitooriumise vanematele. Kui kellelgi on, on mingisugust huvitavat narkootikum Eesti koolides. Üldiselt teroini pruugita, meil on enamasti narkopolitseiga, vahest päris kestvalt juttu, annan midagi kirjutamas ja kirjutanud ka moonivedeliku nüüd kadunud, praegu aga mani tailisele, Arko, sa ei taha minna, aga, aga jah, eestlaste hulgas praegu kanep, venelastel on heroin, aga kui see kanep peaks jah tõepoolest viimaseks millest edasi ei minda raskemale poole, siis see võib olla nii traagiline, ei oleks, aga väga tihti minnakse sealt edasi ikka raskemate kangemate poole. Jõutakse lõpuks roimini välja, millest inimene lihtsalt on sisuliselt hukule määratud. No ja neid asju ennem nagu ei olnud samal ajal muide küll, aga siis on ida, mõtlen alati suitsetatud ja sellel ei ole olnud mingeid drastilisi taga äri, kusjuures ma arstide meelepahaks isegi kunagi rõhutasin, et, et see on täitsa positiivne. Sellepärast et islamimaailm ei uldse, kui Euroopa Euroopas juuakse ennast surnuks Ameerikas, siis siukse rahulik Assisi piibumees ei hooli viina maitsest. See pakub talle seda, ta parem istub oma Sawyonnikeses ja uneleb selle vibuga. Ja kui nüüd jah, nüüd aretatud ka eriti kanget sort mitte välja, mis tõesti mõjuvad natukese rohkem kui see vana klassikaline, mis seal on üldlevinud see ei toonud eriti suuri õnnetusi kaasa, mehed lihtsalt natuke laisad ja naised pidid rohkem tööd tegema, katastroofi olnud. Aga nüüd teised asjad on, on hullemad. Ja kõik nad on hakanud koledal kombel levima just just noorte hulgas. Eile vist ka televisiooni räägiti juba viieaastaselt nuusutajatest, see nuusutamine on räägitud, aga ega see, see on ka ekstra hull asi, ta võib-olla ei tekitaja selles mõttes organismi vajadust selle aine järele, seda, seda loogilist tekki tähendab, tekib psühholoogiline sõltuvus aga füüsiliste tekki, Rowinstikkid, füüsiline sõltuvus. Aga jah, niiviisi, et ta tüsistused Kole hullud Vaino Vahing mulle rääkis, et et, et noh, ajukahjustus on ikka nii rängad, et lihtsalt haju hajub, ma ei oska öelda, kas ta hakkab pehmenema või hakkavad need ajusektori vahelised side kuidagi liiase asjad hakkavad lagunema või ühesõnaga viidiotismi jõuab sellega kaudis käh. Mulle tundub, et käsi sirutub pudeli järele või või hing nõuab narkootikumi siis kui on milleski tühi koht. Ja siis on seal veel kõige halvem, tähendab, Buy kuskil koolis on trendiasi, et mul on ja kui see, see on, ise ütleme, see on niisugune viieline õpilane sealjuures ja kõik on talle korras, muidugi alla käib siis kooliühiskond tutvuda kõrvale ka mis tahes ühiskonda Kaperaalses. Kui ta jõuab hästi edasi, on rikas, tuleb autoga kooli ja tõmbab seda ka natuke, siis ta võrdlemisi popp. Ja siis on muidugi ma aga kurb ja just viimase aja nisugune tendents, kus me nüüd jällegi me jäimegi sinna, et kuidas välja tulla sellest, et suhted on krussis? Nojah, tähendab kunagi jah, mõningaid narkoaineid lihtsalt ei olnud olemaski muide, heroiniga kurioosne asi, et ta leiutati, kuna leiti, et morfium, mis on tõesti võtab kõik valud inimesel ära ja hädavajalik tema onkoloogiliste haiguste puhul leiti, tekivad morfistidest, püüti leida uus ühend, mis oleks parem, ei tekitaks leiutise tihti horoin, roim, mis on märksa hullem. Kokaiinist morfilistan on inimesi, kes on suutnud läbi elu oma ametit pidada ja ühiskonnas isegi väärikana püsida, kuigi neid ei ole palju. Kokaiini on ka meie pankurite hulgas olevat levinud natuke natsa paluma hakkama teised ei jõua seda tarvitada nii niivõrd kallis lugu. Aga, aga neid asju heroin onud päris meie sajandile. Aga kuidas seda piirata, seda lihtsalt ei tea, seda. Öeldakse, et seda peab ühiskondlik suhtumine tegema, aga mingisuguse käsu ja keelukorras niisugused asjad ei toimu. Aga mulle on kuskil niisugune usk siiski, et ühiskonnas on indiviidiga midagi sarnast, midagi ühist on selles mõttes, et indiviidil on enesega kaitserefleks, kui ta ei ole seda mingi narkoainega lõplik, kuid endast eemale peletanud ja mul on tunne, et ühiskonnal on see vist ka olemas. Kuskil mingil momendil see asja enam võib-olla ei laiene, hakkab tagasi tõmbama, ma mõtlen, see on väga üldine, niisugune seaduspära, ema ei, ei, ei oska ta päris otseselt sõnastada, ta kehtib mingil määral meedia, mulle tähendab, tekib üks moment, lisaks veel suuremad, veel suuremad, veel suuremad sokke ja siis on selline, siis ei saa enam ja tekib niisugune tüdimus ja ja, ja see asi hakkab nagu tasakesi normaalsuse poole tagasi minema, nõnda mujal läinud. Noh, vahepeal oli seksrevolutsioon, ei ole ka eriti populaarne enam, pudid andis minoriteedid, vabadused ja üht-teist ka head. Need inimesed on kodeeritud ikka väga palju loomulikku normaalsust. Ma arvan, et ühiskonnal on, on siiski vist vist ka öeldakse ööd küll ühiskond ühtpidi surma tuulutada, valitseda püüdleb, sõjapool, aga on miskisugune teistsugune, aga kui me vaatame mingisuguseid normaliseerimise tendentse, mis on ikkagi noh, niisugusesse, ütleme Austriasugustes rahulike Šveitsisugustes maades need asjad ära nii hirmus teravad ei ole. Muidugi nad aga kole rikkad maad ja seal on sotsiaalabi väga kõrgel tasemel. Aga kontrastid seal ei ole nii teravad. Ja seal on jah juba mitmes põlv kasvatatud inimesi selles vaimus ei ole ilus, väga kiidelda ja edvistada ja ja see oled mõnes mõttes ka eriti kristlik, sest et kõik ei ole Einsteini, eks ole, ja, ja kõik ei ole kunstnikud või isegi ütleme kunstitarbed määral, et nad sellest täieliku rahulduse leiaks. Inimene, kellel midagi muud ei ole, see jääb ju kadedaks, eks ole. Ja kuigi noh, me võime teda natuke laenud, mis on niisugune kade ja eestlased üldse kadedad. Aga teisest küljest inimene, kes tahab teises kadedus tekitada. Ega see ju Kristike, teised haiged oma asjaga uhkustamine, inimese ehkel oma väärtussüsteem on paigast ära tahtmatult ta teeb haiget ja teeb seda tahtlikult tihti. Aga see asi on nagu mujal vist vist taandumis, samuti on üks asi, mis, mis näitab ühiskonna mingisuguse stabiliseerumise tendentse, on see et on tekkinud mitmesuguseid fonde, natukene heategevusnatuke sponsorlust, mõned rikkad metseenike siis ei ole võib-olla hallid kunsti looma, aga selle suured kasutad, näevad tema tähtsust, on leidnud raha ja neid tuleb kogu aeg juurde, tähendab mingisugune teine jõud töötab ka. Nii et ma ei tahaks öelda, et inimkond tormab nüüd niimoodi kuristiku laual, müügi oli pildil üks pime läbi, lõikavad sind kuristikku verd. Ega see asi nii hull ei ole ja seda oleks vist juhtunud mingeid analoogilisi väiksemas mastaabis või mitte mingis teises vormis Asjonist hullutab läbi kogu inimkonna ajaloo käinud ja lõppude lõpuks mina mõtlen, et kui võtta seda niisugust ilusat piltliku asja, et et siiski paradiisiaias oli üks madu, kes pakkus Eevale õuna mis millega anti inimesele vaba valik, ma isegi arvan, et jumal jah, ajastamata paradiisist välja, aga ausalt öeldes ei olnudki paradiisi, seal on palju enam midagi teha. Ma arvan, et see madu võis olla seal kõigevägevama heakskiidul, et tagada inimesele kui liigile valikuvabadus, sest seda ei tohi nagu ära võtta. See valikuvabadus teeb meid palju õnnetumaks, ühtpidi, aga ta tehti tsirka õnnelikumaks. Ja kui nüüd inimkond mõistab seda valikuvabadust õieti kasutada. Teisest küljest jah, ei saa tahtlikult, ei saa midagi suunata inimmõistusele seisma, mingit tõket ette panna, kui jõuti, eks ole, tuumauuringutel nii kaugele niuksed härrad nagu planke, kes seal kvantmehaanika pidin viima aatompommi viiski, aga siis mingi asi ei aidanud, aga aga õnneks nii kohutavalt palju veel ei ole kasutatud ja loodame, et ehk ei kasutata. Bioloogilist relv on samuti vähe kasutanud. Samuti ära karda, mis on homse päeva asi ja kindlasti me jõuame ka inimese kloonimise. Ja sellega tekivad tohutuid eetilisi probleeme ja need tuleb õieti lahendada, aga samal ajal teadust ei, ei saab piirata ja, ja ma usun, et inimkond ikkagi kuidagi oma tervete instituutidega mis pärinevad sealt lihtsalt paradiisiaiast, et sellest saadik ellu jäi, kui ta sealt välja põgenesid, me praegu siin istume, see näitab, et ühiskond on siis osanud nii imelikult ennast siiani säilitada ja arvatavasti oskab edaspidi ka veel. Ja välja tulla teatud asjadest, sest meil on antud olla paremas ajas ja halvemas ajas ja meeletut kannatlikku omadust oodata et. Niilus kadents, teil tuleb oma asja ja see on täitsa õige, ainult ma tahaksin selle katkestatud kadentsi. Ma tahaksin öelda, et niisugust aega ei tule kunagi, kus me nendest kannatustest päris välja tahaksime, oleks teistpidi õnnetus. Oleks seisak ja vist lõpp, et see oleks ka lõpp, oleks tingimata kõlab nii, et et me oleme siia loodud loodud heitlema iseenese ja ühiskonna ja see on meie vaba valiku. See on uhke valik, mis me tegime. Ja, ja nähtavasti kõigevägevam ei astunud meid nagu putuka ikka purustamatu vaatama. Saab igas mõttes on meile antud aeg kasvada ja oodata on siia juurde nüüd väga rõõmsat Mozarti muusikat võiks, kes on rõõmus ka siis, kuid aeglases tempos ja ja kurvas helistikus võib-olla kuulame, kuidas ta siis seekord on. Kultuurist rääkides me ei saa ei üle ega ümber suurtest loojatest, kirjanikest, heliloojatest, kunstnikest. Otse loomulikult on nad alati mitte ainult omas ajas mõjutanud inimesi ja ühiskonda. Ka kaugest ajast kolatavad tänasesse päeva väga tugevad juured, millele me kinnitame, me võiksime vähemasti kinnitada. No igal juhul igal juhul on see nii ja mõnikord jah, neid, neid ema taimi või neid me poogime ja püüame nende vahel uusi tiike luua ja igal juhul ka uue muusika teda ei saa kuidagimoodi kääridega sellest eelmist ära lõigata, ükskõik kui erinevad nad üksteisele võivad tunduda noh, ütleme 13. sajandi muusika ja praegune, aga, aga ikkagi on loogiline siseviinud kuskilt kuskile. Aga kui me nüüd räägime, jah, kunstis on huvitavat. Ma ei tahaks kunsti idealiseerida. Ja võib-olla me jõuame ka välja selleni, et see polegi nii, aga, aga jääb niisugune mulje siiski. Et kunst on nagu läbi aegade siiski olnud valdavalt Positiivsete või kristlike või kuidas me seda tahame öelda. Heade aadet teenistusest ta ikkagi nagu, nagu ikkagi on. Ja algul ütleme väga vana muusikat väga ürgvana päris kiviaja muusikast, sellest ei ole meil erilisi näiteid, ma ei tea, mis, mis loomusega see oli, aga ütleme, kui me mõtleme niimoodi natukene natukene palju hilisemat muusikat, siis muusika vähemalt alustas ülima pieteeditunde, kui me mõtlesime, kuidas Anagregoriaanusse paavst filtreerida kohale ja ja vaatas, et seal ei oleks sees liiga Kvatraatsust või tähendab ühesõnaga taktijooni ei tohi liiga või noh, sama rit me ei tohi olla seesamasugusel mehaanilistel korduvate liigutuste taga juba nähti nähti kuradit kuskil oma torupilliga, kes, kes tahab meid patuteole viia oma oma rütmidega, mis võivad viie noh, selle kuskile sinna, millest pärispatu niikuinii ja sellepärast hakati hirmus ettevaatlikud, oldi tsenseeritud seda kunsti. Nii väga religioossete ta vaeseke oli päris nukras olukorras, kuigi sellest on jäänud väga palju ilusat muusikat ikkagi. Aga siis ja muusika kõige abstraktsem minna. Aga, aga kui vaadata nüüd ka maalikunsti tõesti on väga vähe on, on leida saatanliku kunsti möödaniku, see tähendab, nad on ikka. Kui alguses oli Kristuse Temadonnade puht religioosne temaatika eks muusikagi nende sakraalsetele teostele üldiselt suurel määral põhineb ja on sellest välja kasvanud siis jah, ka maalikunstis ja igal pool oli oli mingisugune, ega alles renessansi jõudis inimese keha ülistas, mis oli kena nähtus muidugi. Ja ikkagi positiivse märgiga võib-olla niisugune väga off suurentistlik inimene väga näha julges. Aga ta on jah seda olnud läbi aegade ja on jäänud ikkagi. Tähendab, vot siin on öeldud mitut viisi. Ega kunsti, liiga suurde mõjusse inimest seisab hästi uskuda. Leo Tolstoi on öelnud, et, et see mõju ei saa mitte väga suur olla, sest kui on üks kord kirjutatud piibel ja see on tõesti olemas. Ma aga inimkond ei ole sellel ajal üldse muutnud. Et siis on küll väga vähe lootust teda üldse muuta. Kuid samal ajal prohvetite teod ja sõnad ei ole mitte alati kooskõlas, teades küll, et see et see on mingil määral natuke lootusetu sinivana kasvatamine, ta ei pidanud isegi ühtegi pühapäeva ja tema teostes on just eetiline probleem motika ja ütleme, sotsiaalne temaatika ja võrdsus ja nüüd on erakordselt tähtsal kohal, nii et, et ta teadis jah, et see, niisuguseid hirmsaid suuri tulemusi ei saagi anda tegi ta seda siiski. Hiljem tulid juba rafineeritum mõtlejad. Ma ei taha nüüd ühte teisest ette tõsta, kas need on erinevad, erinevad suhtumised lihtsalt näiteks vaidlen öelnud kunsti kohta niiviisi. Rääkida selle esteetika eetika aspektis on ta vägistanud, kastis asja eetika, kujutame endast esteetikat, ala areneb nõute jaoks. Ühesõnaga nendele, kes, kes ei saa aru muidu nendel peab ta rääkima niisuguste mõistetega. Arenenud inimesele ei pea puust tegema. Et esteetikaga annab samuti neid häid väärtusi ja eetika on lihtsalt aabitsatõed. Temaga ei pruugi päris nõus olla, aga ta täitsa vale ju ka ei ole, sest ma arvan, et minust ja mu raamatut ei ka ei tahaks lugeda. No tähendab, mis raudselt puht eetiliselt ainult ja hea ja musta ja valgeprintsiibile. Tähendab, kui sul on läinud ikkagi täiustunud ja musta-valge vahel on palju teisi asju ja ja kõik need võivad teenida aga mitmesuguseid eesmärke, aga ma mõtlen, et et inimkond siiski oma mälus ei ole säilitanud minu teada vist peaaegu ühtegi väljapaistvat kirjanikku, kes oleks väljendanud midagi lausa inimvaenulik. No siin võib natuke mõelda, et nüüd sajandivahetusel võidurnitsiaanlasid on niisugused asjad ja üliinimesed võib-olla see oli rohkem mõeldud inimese ruumi laiendamiseks ja ka ma ei oska seal ka mingisugust midagi. Satanistliku aineid tuli sõna satanism, aga kui me nüüd mõtleme, siis jah, kurikunst, kuri Hunston. Ma ei saa öelda, ma ei tea, kuidas mitusada 100 aastat meist hiljem elanud inimesed meie mõningatele nähtustele praegu vaataksid, aga minule tundub küll, et, et tõepoolest kurikunst on ikka ka tekkinud. Et ühtepidi jah, selle ilusa ja kauni muusika süvenemise ja Temaina kvaliteetsemaks muutumisega ja samal ajal isegi populaarsemaks ja inimesed käivad headel kontsertitel üha rohkem on ikkagi on miski niisugune, mida mida peaks nagu peaaegu kurjaks kunstiks nimetama, ma ei taha küll olla, olla niisugune pühapäeva koolilikult väga distsiplineeriv ja piilu milleski suhtes sest et näete, neid action ei olnud ikkagi, need võisid olla eelingult, ei läinud sellepärast hukka, aga ma mõtlen, niisugused väga räiged muusikavormid, mis panevad pöörase detsibellilisuse ja ja noh, oma mentaliteediga panevad inimesed lausa hüplema karjuma, üleni higistada, tegema pöörasusi, halvemal juhul ütlesime pudeliga pähe, põrutame, kuidas kilde on ka nendel kohtadel niukseid Pispaadisid peetakse palju, tähendab nii et on, on kunstil ikkagi ka võimalik ka niisugust kunsti teha, mis mis inimesele mõjub. Igatahes mitte hästi, ma julgen arvata ja mulle näib, et, et see on jällegi vist üks, üks meie sajandi leiutis rohkem varasemast ajast, mis muusikat ei ole, või inimese loomalik, kas sellisel kombel avaldub ja nii otseselt portaalsust ei ole kuskil. Ja kunagi olid ajad, kus isegi eks ole suurt kvartalit, see tähendab, et klient ei, ei lubatud seal niisugune triitunud. Öeldi, et kuratastus kirikusse, seal on klaveri peal, kui te olete faa riigikorraga näiteks vot see oli keelatud ja kui see sinna sisse sattus, siis ta pidi ka kohe ära lahendama Nonii. Hiljem teda ikka lubati distsiplineeritult kasutada, kui teda õigesse kohta juhiti. Tähendab jah, kui ma mõtlen, kui kaugele on, on sellest nüüd tänaseni välja jõutud, siis siis jah, mõningad niuksed, metalliku, väga räiged ilmingud ja väga popid, need mõjuvad minu arvates millegi narkootikumi sarnaselt. Ja imelik kett, mis nendest saab? Kas see ühiskonna enesesäilitamine kunagi nendest leid hakkab õilistama või hakkab nendest loobuma? Ei tea öelda. Praegu manifest tendentsi. Ma ei näe, see on üldiselt ülemaailmne probleem ja kui vaadata neid suuri noortele mõeldud massikontserte kus möirgab nii lava kui see mass noormass ja kus lihtsalt silmnähtavalt sa näed, kuidas kuri muusika, kunst nende peal toimib, mida ta teeb, kuidas ta neid mõjutab. Tähendab jah, tõepoolest kui jah, meenutada neid filme või videosid, mis neist asjadest nähtus on, on tõepoolest nad erinevad. Sellest niisugusest tähendab ka niisuguseid niukseid rahvapidusid minevikus, kus, kus tõepoolest võib-olla isegi oli kah mingisugust orjastilise elemente nagu demorfi muusikaski olnd. Aga kuidagi see oli vitaalne talitell või ta ei olnud sugugi perversne. Aga praegu, kui me mõtleme, et, Meie sajandi leiutis muidugi varem ei saanud olla ei olnud, ei olnud videotega televisiooniga aga rõõmsasti tekkinud ka pornovideo ja mitte ainult niisugune mahe, mahe, mis vaid on, on täiesti rai räige ja kõige kõige halvematel instinktidele nagu sadomaso hiismileja pedofiilile kallakutele rõhuv ja huvitaval kombel müüb ennast väga hästi. Teie kui kirjanik kui helilooja mis teid igapäevasest elust kõige rohkem inspireerib, mõjutab, kas see protestib vastuhakk kõigele sellele negatiivsusele, mis on ühiskonnas tegelasele kurjale ja halvale või positiivne? Vot, siin on üks niisugune päris keeruline asi, kui ma olen ise hakanud hakanud mõtlema siis olen küll mina olnud väga hooletu ja minu põlvkond ikkagi ka. Ja just viimastel aastatel. Et noh, kui eetika sotsiaalsus omavahel tihedasti seoses siis mina näiteks endast pole rääkida, viisakas, aga enesekriitiliselt juhib siis ma mõtlen, et näiteks kui mu esimesed monumendid ja pillimehed olid teravalt ühiskonnakriitilised siis hilisemad teosed, mida ma pean nagu kunstiküpsemaks, ütleme seal võib olla Möbiuse leht ja kas need on märksa vähem sotsiaalset. Tähendab ma olen, ma olen ise ennast nagu eetilistest väärtustest ka nagu kõrvale kiskunud viia lasknud või ei ole nad moes ja ma selle ava teadlikult kuuletun, ma mõtlen, et miks on tähendab praegu minuarvates küll olemas sotsiaalne tellimus. Niisugune, et kas me siis Eestimaal tõesti elame nii hästi, et, et me ei võiks olla märksa kriitilisemad, aga aga olemas jah, partesti praeguse ühiskonna ebakõlade vastu, aga see on vahest ka ise noh, lausa samas niukses. Samas maneerid, mis sellel ühiskonnal omale ta võib olla kas natuke vulgaarne või kah nisugune. Mulle tundub, et see kriitika ühiskonna negatiivsete nähtuste vastu ei ole moes. Ma kardan, et huvitav, miks, miks ta ei ole moes, aga sellepärast, et ei möll. Aga miks ta ei müü, aga need, ma arvan, et näiteks Eesti riigi üsna teravalt vaadata praegu selliseid ebakõlasid. Kas tõepoolest tähendab ta mõnele inimesele ja võib-olla teatud noh, võib-olla mingisuguse, kes seda ühiskonna ees seisavad, võib-olla ei meeldi? Jah, tõepoolest, aga ütles, et kunstnik on enamasti läbi ajastu. Kao, võtame niuksed Puškini või Lermontovi, ütleme vene kirjanduses kunstnikul süda ikka olnud vasakul pool ja enamasti olnud kannatunute pool ja see kunst saanud ikkagi ennast ikkagi müüdud ka, aga siis nad ei, ma ei tea, kas, kas mõned mõned õukonnalaulikud Tersaavinud, kes ainult impeeriumide tsaari vist, kas nad olid majanduslikult palju paremas positsioonis, kui Puškin oli? Ma ei tea. Või lihtsalt mina siin naene meie tänast ühiskonda valusates värvides, võib-olla see on minu probleem. Ei, ei, kindlasti ei ole, aga ma imestan, miks. Mööda vaatav sellest tähendab noh, me räägime, eks ole, tänavalastest me räägime narkomaaniast, aga, kuid sellest kole vähe jõutud, kunst läheb professionaalsuse mõttes aina edasi huvitavamaks, komplitseeritumaks aga miski on miski, mis nagu alati olnud kunsti osa ja mille vastu on aktiivselt võidelnud alati kõik riigikorrad, kuidas juhtub nüüd järsku nii, et meil seda nagu ei olegi, mille vastu noh, mille eest inimesi saata Siberisse näiteks nagu sinna läksid need need Rodichevi või ma ei tea, kes nad kõik olid, kes neid enam mäletab detsembri keskel ja Dostojevski oli korra ju hukka mõistetud juba. Ja niisugust nähtust ei olegi nagu või, või ma ei tea. Võib-olla oleks pidanud ennem seda vestlustükk aega mõtlema, võib-olla ma lähen praegu kuskile valesse kohta või on praegu nagu ehmusin sellest mõttest Ma lihtsalt tahan öelda, et ilmselt on meile mõlemale siin Enn Vetemaa, Ene Pilliroog, antud aeg oodata vastust sellele küsimusele, kus sa oled tõesti tänane kunstnik, kuidas sa näed seda maailma, kas sa näed seda, kas ta tunnetada valu või sa näed ainult seda rõõmu, mis on ümber. Ja võib-olla on küsimus minust kui saade vist siin, kes ma olen ehk võib-olla liiga palju isiklikult valu näinud selles tänases maailmapildis siin Eestimaal ja jääme siis ootama. Aeg-ajalt udar. Aeg on antud oodata ja muidugi jah, on on palju ka seda, mille rõõmustada, aga, aga ma tahaksin ainult tasakaalu, sest tõeliselt kõik see, mis meile kannatusi valmistab, kuidagi kaudselt meid õilistab ja targad inimesed öelnud, et Tartus ja valu on, on meile vaja ja sellepärast öeldakse, et õige kristlase õige, ainukene õige palve on mitte paluda endale midagi head või mingid terminid, mida me küll tihti teeme. Jaga kirik koguduses paluvad tervisest aga õige, ainus kestlik palve minu arvates on, et sinu tahtmine sündigu, muud ei saa olla. Täpselt nii. Ja aeg on meil täis saanud selleks korraks siin laupäeva õhtul klassikaraadio stuudios. Aitäh, Enn Vetemaa. Ene Pilliroog ütleb, et kohtume nädala pärast ja Mozarti Mozart on meil täna kaasas olnud, siin Mozarti väike öömuusika jääb lõpetama.