Algab tänane saade, aasta tegija ja tinglikult võiks öelda, et üheks selle aasta tegijaks, kui need aastapäevale tagasi vaadata on sisserändaja poeg. Aga minu külaliseks ei ole mitte Jevgeni Ossinovski, vaid Andrei Hvostov, Tene Andrei. Kui mu sisse juhatas, meeldis. Ma olen selle sissejuhatava sellise minu minu määratlemisega juba nii harjunud, et ma isegi ei võta enam mitte sisemiselt, olen selle omaks võtnud, see ongi minu keskmine nimi. See sisserändaja poeg ja mul on isegi selline blogija oma oma Facebooki kampaaniat ajan täpselt sellise nime all. No vot see ongi see põhjus, miks ma sind julgesin niimoodi nimetada, sest muidu ma ei oleks julgenud. Aga, aga ma arvan, et see Meie jutuajamine võiks, võiks sellest lähtuda, et et kes sa siis siis oled või, või miks sa ennast niimoodi tunned. Ja miks sa üldse sellised blogid nagu sisserändaja poeg tegid? No ütleme niimoodi, et see on selline oma oma omamoodi eksperiment pikalt ajakirjanduses töötanud inimesena. Mis on sellise noh, meediaväljaande üks põhilisi puudusi nimelt väga lühiajaline tähelepanu või huvi, võtame näiteks Viljandi koolitulistamise. Kui mu mälu ei peta, siis sellest räägiti hästi intensiivselt umbes neli päeva. See asi nagu unustati, tegelikult ei ole selle juhtumiga mitte midagi, nagu selgunud pole, asi pole lahenenud. Me ei tea sellest endistviisi mitte midagi, aga sellest põhimõtteliselt enam ei kirjutata, kuna möödanik see ei paku enam huvi. See oli, see oli, see oli kolm, kolm päeva annab kõikide uudiste edetabelis ja siis ta lihtsalt haihtus. Ja see ongi niimoodi. Ja nüüd, kui juhtusse skandaal, Jürgen Ligi ning Jevgeni Ossinovski vahel, kus siis kõlasse määratlased, sisserändaja poeg, mis värvi erakonnast, see pole üldse tähtis, sisserändaja poeg teatud teemade käsitlemisel olgu ettevaatlik. Keerutate tohutu tolm ja vahtu üles. Sellest tekkis selline poliitiline skandaal olnud, mis päädis ühe ministri tagasiastumisega ja siis otsustati, et aga me unustame selle asja ära. Andrei, see on ju tegelikult väga selge või tajutav muster, mis on juba mitu aastat meie poliitmaastikul ju olnud, et et saadakse millegiga hakkama ja siis ühel hetkel vabandatakse ja astutakse tagasi, et sellest on saanud juba nagu mingisugune rahvatants, üks samm edasi, teine tagasi selle edasi. Võib-olla küll, aga, aga vaat nüüd sellel juhtumil, kus tegelikult riivati ma, ma täiesti keeldun kasutamast sõnad solvati, ei olnud mingit solvumist, mind isikult vihastati välja vihastad ja paljusid välja ja väga paljusid inimesi, see oli tegelikult selline ütleme, ühe terve inimgrupi sildistamine veid lihastati välja ja pärast seda teha nägu, et midagi pole juhtunud, lihtsalt ei olnud võimalik. See on algusest peale mulle selge olnud, et ma lähen selle asjaga lõpuni. See tähendab, et ma ei lase sellel asjal kuhu, aga kuhu? Mingisugusegi arutelu, nii et me peaksime esiteks leppima sellega kokku, et see, see, see, mis juhtus, see niinimetatud poliitiline skandaal, et see on tegelikult oli nagu selline lakmustest mingisugustele väga ulatuslikele sügavatele probleemidele, mis takistavad Eesti ühiskonna arengut. Ja nimelt kuidas siis nagu eestikeelsed ja venekeelsed inimesed, kes on siia kokku sattunud elama, kuidas nad siis oma ühist tulevikku kujundavad, kuidas edasi minna nendest asjadest rääkima, nendest asjadest peab hakkama rääkima, aga enne kui me sellest rääkima saan hakata, tuleb vot see konkreetne juhtum. Et kes meil need need sisserändajate pojad siin siis nüüd on. Ja mis valdkondades on nende sõnaõigus piiratud, et kus kohas nad peavad suu kinni hoidma, miks nad peavad kinni hoidma, see tuleb kõik läbi arutada, ära põhjendada. Ja, ja kui me jõuame järeldusele, et see kõik on vabandust, väga, see on täielik jama, siis tuleb sellest obla sellisest sellisest hoiakust. Andrei Hvostov, kui sa ütled, et see ligi väljaütlemine ei solvanud, vaid riivas sind, vihastas, vihastas ja ja ma arvan, et tegelikult asi ei olegi mitte ainult sinus kui pool eestlasest poolvenelasest 10 kliendid, Urmas elatud ja mida mina omalt poolt puhta eestlasena tahan öelda, on see, et see riivas ka mind väga ja tegelikult see, mida sa ütled, et mis kohal Päeval võib siis eestivenelane suu lahti teha ja mis kohas peal ta seda teha ei tohi. See on samuti väga intrigeeriv ja hea teema ja ma tean, et sa oled toonud ka enda blogis sellest sisserändaja pojas näiteid sel teemal, et mis ajal seda osa ja ühiskonnast on vaja ja mis hetkel ta enam rahvuslikel teemadel rääkida. Kõikide kaasa ei tohi. Tegelikult ma olen selle välja tulnud ka selles saates, mis, mis vabariigi kodanikud, mis oli pühendatud siis sellisele hüpoteetilisel, nüüd enam mitte nii väga hüpoteetilisele võimalikule venekeelsele uudistekanalile, mida siis eestitelevisioon rahvusringhäälinguks tootma hakkama ta. Kas seda saadet nägi, see pani tähele, et ma tõin seal järjekindlalt välja ühe ühe väga olulise aspekti. Et see uus saateformaat või saadeda ei hakka tööle mitte kunagi siis kui ei anta nendele inimestele, saate tegijatele nendele vene ajakirjanikele samasuguseid õigusi, nagu on Eesti ajakirjanikel kritiseerida vabariigi valitsust, ma tean meie poliitilisi parteisid, võib-olla kogu elukorraldust täpselt samamoodi kritiseerida, nagu seda teeme meie eestikeelsed inimesed, noh tegelikult eks ole, kui sa vaatad need publitsistikasaated, siis ega nad sealt aga väga tagasi ei hoita, kui me räägime eestikeelsetest saadetest kujuta ette, et see kõik oleks vene keeles. Saate tegijad saaksid kohe endale sildid külge, et viies kolonn Maide Kremli ruupori, et ma, ma ei tea, kõik, mis võimalik ja see nüüd praegu, mis mu blogis Facebookis teen. Et see eksperiment on ka, ütleme selle tahu pealt, et ma näitan, see on selline nagu näitlik õppevahend. Kuidas need asjad tegelikult on? Kuigi eks ole selle selle Facebooki kontoomanike blogi omanik mina, et ma olen väga leebe inimene. Ma olen osa Eesti kultuurist, võiks öelda, et ma olen nagu oma. Ja kui sa lähed minul, minul, minul sinna sinna sinna Facebooki ja blogisse vaatad, millised on reaktsioonid siis sa saad aru, et sinu leem on olemas isegi minusuguseid inimesi, noh, kuidagi nii kerge vaenama hakata. Lihtsalt kujuta ette, et selles venekeelses uuesti telekanalis et sealses natukene ütleme, mitte nii leebed inimesed nagu mina võtaksid rääkida ühest, teisest või kolmandast asjast natuke tambitakse kohe maa sisse ja see on juba ette programmeeritud ja sellest mitte rääkida, nii nagu seal vabariigi kodanikes prooviti, sellest mitte rääkida. Raul Raul Rebane kui Agu Uudelepp proovisid sellest mitte rääkida, selle kuidagi kõrvale lükata? No see on jälle jälle mingisuguste, ma tea, karmide tõsiasjade silmade sulgemine, enesepettus. Oma blogis kirjutasid sõjaväeõppusest ja sellest, kuidas vene rahvusest eesti sõdureid siis suhtuvad sellesse, kuidas kaitsta Eesti riiki ja kas seda peaks tegema. Noh, see on lihtsalt asi, millest meil kombeks rääkida on, on teatud teemad ja sineli isegi asigi mittegi selles isegi mitte selles, et kes on see, kes räägib, aga muidugi teatud puhkudel see Geoska, see omab tähtsust. Ja ma ei ole, ma ei ole oma elus mingisugust päevikut pidanud, et vot nüüd see kuupäev mõtlesin seda ja siis reaktsioon oli niisugune, aga tähendab kogu kogu see elu ja ma jätan siin praegu isegi kõrvale need anonüümsed kommentaarid, psühhopatoloogia, eks ole, anonüümsed kommentaarid, ma tea, kas sa oled lugenud minu esimest raamatut mõtteline Eesti ja olen millised olid reaktsioonid? Natukene juhtus see ka siis, kui ilmus kogumik võõrad lood. Siis sellise üllatava üllatava sellise avaldusega tuli välja Ülo Matteus, sirbis. Mis tekitas tookord isegi väikse skandaali, kunagi isegi isegi isegi Marek Tamm näiteks tundis, et ta peab sekkuma, mingi mingi sõna sekka ütlema? Ma olen seda kogu aeg tunda saanud, aga, ja nüüd nüüd nüüd pane tähele seda, et ma nüüd siin jälle ei hädalda, nagu, nagu on mingid tuhanded kommentaarid kohe tulevad vaid ma olen praegu nagu peegli rollis mopeegeldama reflekteerin seda tegelikult, mis on minu ümber. Ja kui see see peegeldus ei meeldi, siis on ka täiesti selline noh, tavapärane tavapärane meetod nii-öelda minust jagusaamiseks on see, et aga peegel valetab, kui peegel on kuidagi kõverikud. Et sa utreerid, sa treenerid. Mitte utreerin, provotseerivad peeglil on endal mingid psüühilised probleemid just nimelt ja sellepärast ta on defektiga. Et ühesõnaga see, mis ma peegeldan, eks ole, see on tüüpiline inimene, vaatab peeglisse, luust lõust on kõverdad, ei meeldi vaatamata jaga, peegel andis kuidagi nagu mingisugust nõgusastaja ja kõverustega. Peegel valetab. Et ma olen seda oma elus nii palju kordi kuulnud, et Messaa, see on sinu isiklik, selline psüühiline probleem, et tead mina haiglasse. Ja sellepärast mul on õudselt hea meel, et noh, tegelikult see kergendas, algas nüüd juba siis, kui ilmus eesti luule taevasse eesti kirjandusele selle nimel Sveta Grigorjeva kellel on sama seis, mis minul. Ema on eestlane, isa venelane. Aga kõik muu oli justkui erinev, ta on kaks korda noorem kui mina, ta naisterahvas, ta ei ole mingi provintsi nooruk, vaid noh, üldiselt Tallinnas üles kasvanud. Aga kui sa saad tema luulekogu ette, võtad täpselt samad probleemid, täpselt samad. Ja kui Sveta ilmus välja juhtimisinimene, kes siis on valmis nendest asjadest avalikult rääkima, avalikult, valmis olema selle peegli rollis, siis ma tundsin tohutut kergendust, sest tegelikult kõik need kõik need aastad kestnud soovitas, et minna psühhiaatri juurde. Eks nad mul hakkasid natuke mõjuma tekkima, tõesti kujutan ette. Ja siis õnneks tuli inimene uuest põlvkonnast mis ta on 25 aastat vanad, poole noorem kui mina. Ja tema tema luulekogu lugedes temaga vesteldes ma saan aru, et tema jaoks on need asjad täpselt samasugused. Midagi pole muutunud. Hiljuti sa oled öelnud Andrei Hvostov, et sa oled hoopiski Anton Hansen Tammsaare. Vastab see tõele? Ja kui ma siis nalja, kuidas sa oled, vaatan, ma ei tea, kas nüüd peaks saate formaati muutma ja siis mis sa saate, nimi oli teine maailm, vaata, see on seal, kus, mille, mille taustaks tuleb selline mingile kosmiline undamine. Üldiselt üldiselt meil eesti rahvas väga usub hingede mede reanudki hingele lendan inflatsiooni ja jah, just nimelt hingede rändamist, ma ei tea siin seltsilist aegade sidet ja ma võiks hakata praegu seda rolli mängima, et mind, minuga on täpselt seesama asi juhtunud. Aga asi on tegelikult natuke proosalisem. Siis kui Anton Hanseni surmast sai piisavalt palju aastaid mööda, et tema looming enam siis ei oleks nii-öelda kaitstud kaitsnud siis ilmselt mingisuguste selliste plageerimiste ja ümberkirjutamist eest. Siis üks kirjastus tegi mulle ettepaneku, et mees, sa võiksid kirjutada kast uue tõe ja õiguse või siis lisada sinna midagi. No ma ei tea, näiteks kuues köide EDT midagi, et me ootame sinult mingisugust sellist Anton Hanseni rolli astumist. Jama selle mõttega. Ma ei ütle, et ma ütlen, et mängisin vaid, see oli märksa tõsisem tegevus, ma lausa mediteerisin selle selle kohal poolteist aastat. Lükkasin selle lõpuks kõrvale, sellepärast data. Mulle tundus, et üks teine asi vajab, vajab nagu ärategemist, et sellega on suurem kiire. Aga see mõte, sa kunagine ettepanek ei jätnud mind rahule. Ja vaat kui kummalised kokkusattumused, eks ole, et kui me räägime initsiaalidest, siis noh, Tammsaare on tema kirjanikunimi kodanikunimi on Anton Hansen, initsiaalid on samad, mis minul. Ja me mõlemad oleme kopsuhädadega olnud kimpus. Vähemalt oleme väga palju ajalehtedes kirjutanud kolumnist ja täna ja kui ma võtsin selle selle Anton Anton Hanseni rolli sisenemise ajal võtsin ette tema tema esseede kogumikku, mis on ilmunud, siis Eesti mõtteloos seda lugema hakkasin, siis avastasin korraga, et Meil on tohutult palju ühist. Et need asjad, millest Anton Hansen kunagi kahekümnendatel kolmekümnendatel kirjutas huvitaval kombel mina olen ka sellest kirjutanud, kus see noh, et eelnevalt teadmata, mida Anton Hansen on ühe või teise asja kohta arvama. Kas ta on kirjutanud ka, ütleme konkreetselt venelastest Eestis? Ei, aga ta on kirjutanud väga palju sellest, et see oli 30 44. aastal ühes kolumnis, kus ta võtab lahata siis eestlaste suhtumist oma mineviku minevikku, klammerdutakse Anton Hansen 30934 ja sellesse minevikku klammerduda, et ollakse valmis ohvriks tooma. Tulevik. See on täpselt seesama, mida ma kirjutasin, kirjutasin oma mõttelisse Eestisse mõttelise Eesti moto võiks olla, et lõpetage see minevikku klammerdumine õppige unustama mingit teatud asju, unustama neid asju, mis segavad edasiminekut. Nii tammsaarelik mõte. Ja mis mulle, kui rääkida Tammsaarest rannikust siis mulle noh, äärmiselt ikkagi imponeerib see, et tõde ja õigus mina nimetan seda täiskasvanud inimeste kirjanduseks. Tõde ja õigus, mille tegelased, noh, see ongi nende eksimuste ja eksimuste vigade lugu. Inimesed teevad vigu, siis nad püüavad neid parandada, parandamise käigus teevad uusi vigu. Et seal on kuidagi noh, selline inimese, inimese isiklik vastutus oma saatuse kujundamisel, oma tegude tagajärgede tagajärgedega tegelemine. Et see nii täiskasvanulik, kirjandus, et isegi kunagi söandasin öelda, et Anton Hansenil algas eesti kirjandus, aga paraku ka lõppes. Sest et kui sa muidu vaatad, vaatad eesti kirjandust, võtad teise suurmehe, Jaan Krossi näiteks siis Jaan Krossi kandvaks vaatuseks on see, et eestlased, ütleme, aga me elanikud on kõik sellised tohutult töökad, väga toredad inimesed, aga vot kuri saatus. Esiteks sellised kurjad olud ja teiseks kuri saatus, vot naaber Pearo, mõtlesin niukene sabaga, sest see rikub kõik ära, eks ole, kogu selle elu, et naaber meil on suur naaber, suur vastik naaber, aga meie siin, eks ole, sellel kivisel kivisel, vaesel vaesel maa pinnasel, siis püüame nagu vastu pidada. See on lihtsalt nagu eesti kirjanduse paatos. Ise oleme sellised täitsa ideaalsed inimesed, kui poleks seda kurja saatust. Kui sa oled Tamsar. Ei ole hoopis teine, lähterääkisid Krossist. Sa rääkisid Krossist, eks ole? Kes on praegu, on viimased sõnad krossist, et noh, et krossi, krossi paigallend paigallend on Eesti selline klassikaline. Anti tammsaarelik lähenemine eesti elule. Aga no Tammsaarel endal ju see Andres on ju ka mida edasi, seda, seda mitte positiivsem või kogu see töö või kogu see idee hakkab teda ennast lämmata. Jah, aga see ongi Tammsaare just nimelt Tammsaare tõest niimoodi kirjutabki, tegelikult see ongi minu jaoks väga-väga suur arusaamatus, mida mul ei ole tegelikult Zenjaniga lahti seletatud. Et kuidas Andres Paasi taoline inimene on muutunud siis kuidagi eesti talumehe või maid eesti mehe siis selliseks nomaadi ideaalkujuks, kust kohast? Ühe naise ajas Hausid ei ole lugenud seda ühe naise ajas hauda teise naise elurikkus ära. Siis kui siis kui naiste elud olid rikutud, siis proovis seda teha, sedasama teha oma lastega püüdist, neid tööga ära tappa. Ja kõik mingisuguse ideaali nimel, kus, kus lõpuks töö tegemine seal vargamäel muutuski täiesti täiesti nagu omaette eesmärgiks. Ja see kaabakas, Pearu, kes seal kõrval elas, eks ole, et see võttis asja kuidagi loomingulisemalt. Äärmiselt huvitav tüüp, muidugi. Pearu viimase aja sellised naha kui mingid suundumused, avastame Diaurus uusi kvaliteete mis nagu hoomasin korraga Tammsaare muuseumi inimestele ei meeldi vähemalt juhatajale olu sellist teksti lugesin, et siin nagu moonutatakse Tammsaare mõtet, siis absoluutselt ei moonutada. Ja mina, kui mõtlen seda, vaat ma olen Tammsaare nahka pugenud, tema mõtetesse pugenud, siis ma söandan öelda, et mina kui mina kui Anton Hansen ma ütlen, et te saate saate kirjaniku loomingust lihtsalt valesti aru, lugege veel kord. Aga mis on need uued kvaliteedil Pearul? Isegi isegi nagu raske aru saada, et mis asja, mis asja, mis asja, Pearu seal siis nagu ajab. Oled seda raamatut lugenud, eks ole, ma ütlen praegu räägin esimesest osast ja siis mind hämmastas endistviisi, hämmastab, et meile mitte kunagi ei kirjutanud, ei kirjeldada Pearud töötava inimesena me näeme teda ainult kõrtsis istumas, kus ta rehnuti sakste toas või ta tegeleb seal selle, selle Andrese ja Pearu vahelisega krundi, see selle kraavi näiteks tammistamisega, ühesõnaga keerab käki. Käki keeramine naabrimehel ei ole töö tegemine, ei ole taluelushoidmine, sellest hoolimata Pearul, nagu seda rahakest paistab olema, noh ei ole mingisugust puudust. Igatahes saab kõrtsis ennast väga mõnusasti tunda. Ei ole küll kassiaru Jaska, aga ei ole kahtlemata kõige viletsamad hulgas. Need on äärmiselt huvitav kuju, kellele paistab, et noh, et ta nagu mingisugune, ma tea, vene muinasjuttudes lolli valges pikutab ahju peal ja siis havi käsul minu soovil. Talus nagu tehakse kõik tööd ära. Ja vaat selline noh, ütleme antipood sellisele töökale eesti talumehele see antipood, see Pearu, et aeg-ajalt korraga. Me näeme temas midagi väga-väga inimlikku, näiteks näiteks tema märkab, et Krõõt on inimene. Andresele on Krõõt lihtsalt üks tööloom või kuigi siis ka laste sünnitamise masin. See, kes näeb võõras inimest, Pearu hästi-hästi oluline selle selle romaani mõistmisel. See, millest sa räägid, Andrei Hvostov sellest minevikku klammerdumisest millest sa ütlesid, et ka Tammsaare räägib siis sinu meelest põhimõtteliselt peaks Eestis ajaloo õpetus, kas sellest peaks toimuma mingisugune muutus, mingi rakursi, teistsugune. Ma olen selle peale pikalt mõelnud, mul on tunne, et seda on väga raske saavutada seda, seda uut rakurssi. Sellepärast et noh, kui me võtame selle valitseva paradigma, siis mis sellega siis nüüd peale hakata kolme lausega kokku võtta, alul oli 700 aastat orja ööd ja siis tuli selle peale viiekümnendat aastat okupatsiooni noh, vahepeal oli 20 aastat paradiisi, ütleme kolme lausega siis nagu Eesti ajalugu kokku võetud. Ta seda ajalugu, need, kui me räägime eestivenelastest vene noortest õpetama niimoodi, et nad siis nagu empaatiliselt võtaksid kogu selle valu vastu, siis ma kohe küsin vastu, aga psühholoogiliselt võttes, et miks, miks seda saab üldse oodata, Ta, või loota, miks nad peaksid seda, seda, seda meie väikerahva valu niimoodi noh, nagu oma identiteedi mingisuguseks nurgakiviks võtma. Lihtsalt ma küsin seda psühholoogiliselt. Küsin teistpidi seda, et, et kuidagi peab sellest rääkima või kuidagi peab neid asju nime mõtlesin anget kuidagi peab ütlema välja okupatsioon. Ma siin praegu ütlengi välja tegelikult ühe sellise pühadust rüvetab asjad mina kui ajalugu õppinud inimene, aga ma olen seda avalikult ka varem öelnud, et kui on täiesti niimoodi, et Eesti ajaloo õpetamine ta nagu ei edenda ütleme selle selle kahe Erin erikeelse kogukonna lähenemist siis võib-olla peaks kuulutama sellel ajal õpetusele moratooriumi. Iseenesest ei ole üldsegi uus, selles mõttes, et et Saksamaal, Lääne-Saksamaast räägime pärast teist maailmasõda oli selline ajaloo õpetamise moratoorium kuni 54. aastani, mitte kogu Saksa ajaloo, aga lõpetati lastele Saksa ajaloo õpetamine koolis ära esimese maailmasõja algusega, kuna ühiskonnas puudus konsensus, aga kuidas me lastele räägime sellest kõigest, mis pärast seda juhtus. Ja niikaua kuni polnud selgust, et mida, kuidas me seda räägime, siis noh, võeti Saksamaal vastu otsused, aga me siis üldse ei räägi. Ja see, see mitterääkimine kestis kuni 1954. aastani. Ma kunagi ühel konverentsil mittekonverentsil vaid Käärikul metsaülikoolis, kus ma olin paneelil koos Mart Laariga teistes minu kõrval, mõtlesin selle mõtte välja. Kehtestame siis ajaloo õpetamisel moratooriumi eesti koolides mõneks ajaks. Saar ei ole väga kergesti ärrituv inimene, ma teda polegi kunagi näinud, aga vot seekord tõesti vihastas. Ja tookord ma sain seda reaktsiooni vaadates aru, et nahata et ma olen ta oma selliste ideedega üldiselt nagu võingi üksindusse jääda, seda, et keegi mind ei mõista, kui need ideedega välja tulen. Ma seda praegu siin avalikult eetris räägin, ma tean, et see on sadu inimesi, kes seda saadet kuulata ärritab need kohutavalt. Aga ma jälle tulen selgelt, olen jälle Tammsaare juurde tagasi. Anton Hansen ütles, et klammerdumine minevikku, mille tõttu me rikume ära oma tulevikku sest vaata kummalisel kombel, et see iseenesest väga kena ütles, et kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta, et meie puhul ta on omandanud hoopis teise tähenduse. Kes minevikku liiga palju mäletab, see elabki ilma tulevikuta. Olemegi valmis kogu oma maa katma mingisuguste mälestusmärkidega olengi valmis lõputult tegema mingisuguseid. Ma tea, konverentse, okupatsiooniaastatest, mälestama küüditamist, kõike, kõike seda õudust ja, ja see on muutunud nagu kuidagi selliseks ma tea, Eesti vabariigi olemise mõtteks. Aga Andrei, see on ka üks noh, rahvusluse väga selge ja tugev osa. Sa kindlasti on seda, kui me räägime näiteks 19. sajandi rahvuslusest. Ütleme, et siis, kui kuulutada see moratoorium välja, siis isegi jääks ära nad Tammsaareromaanid. Ma räägin praegu konkreetselt just nimelt ajaloo tundidest koolis ajaloo tunnid sellisel kujul, nagu nad on see, et mis, mis meie kirjanduses on, noh kuule isegi räägime siin eestikeelsest lugejast. Kui paljud siis seda kirjandust ikka loevad mõni protsent inimestest? Selles mõttes mulle õudselt õudselt muidugi meeldib, et kuidas nüüd siin tekkis selline üldrahvalik peab peaaegu et üldrahvalik liikumine Tammsaare kaitsmiseks sellest, et mingid poliitilised jõud tahavad teda seal nakkuda nagu ära kasvatama hakata, on õudselt hea meel. Kas see oli lihtsalt rumala see Tammsaare ei olnud mingisugune sotsiaaldemokraatiat. Et sama hästi võiks võtta esimese ahvi, kes puu otsast alla tuli öelda, et tema on sotsiaaldemokraat, et see on rumalus. Et samahästi me võime kõik olla sotsiaaldemokraadid. Kuna sellele on isegi raske vastu vaielda, sest üldiselt, kui sa võtad tõe ja õiguse kolmanda köite, eks ole, see on ühe, ühe algaja revolutsionääri pettumuse lugu, on tõenäoliselt on see autobiograafiline, kirjeldab väga, väga kohati õudsetes värvides, mismoodi see mõisa põletan, neid tegelikult välja nägi. Aga Indrek paastaksele kaasa. Aga see ongi selle aja sotsiaaldemokraatia või selline sotsialism, mis on seotud ikkagi marksismi-igatahes hiljuti raadiosse rääkisime Jaak Valge ka sellest, et see sotsiaaldemokraatia on ikka totaalselt midagi muud kui tänapäeva sotsiaaldemokraate. Aga nüüd selle, selle liikumise juured on ikkagi kusagil seal tolles tolles, tolles sotsiaaldemokraatias, mis pärast jah, lõhestas bolševismi, eks, ja siis selliseks sotsiaaldemokraatiaks, nagu me seda praegu tunneme. Aga tookord 1905 siseneda lõhestumist polnud toimunud. Noh, väita, et ma teated Indrek Paas, et see nagu ei ole kuidagi, nagu üldse üldse kohe ei ole seostatav Anton Hanseni ka, et ei ole ja Anton Hansen isiklik kogemus mis kolmandas köites meie meile lihtsalt vastu vastu purskab. Juba esimestest lehekülgedest, kus on kirjeldatud kaklust, mitte kaklast kokkupõrget, vene kasakate ka Anton Hansen ise. Mulle tundub see natuke nagu libe tee, et vaatame mõlemad oleme kirjanikud ja oleme kirjutanud igasuguseid asju, muidugi sa kirjutad sellele kõigele alla, aga need ongi nagu tegelased, need ongi sellised tegelased, kes võivad ükskõik mida teha. Juba, ma ei tea, loomi, lapsi ja, aga noh, see ei tähenda seda, et kirjanik ise oleks nagu sooviks lasteaia loomade ilmsetud mõrva. Et arvan, et päris nii üks-üheselt paralleele tõmmata sellega, et et seal kolmandas osas Indrek teeb selle mõisapõletamise kaasa või ta vaatab või teab seda, on ju selle läbi. Tammsaare enda seisukohta avaldab, et ma natukene kahtlen selles. Kogu kogu see episood tegelikult valmistas mulle väikse pettumuse, oleks lootnud, noh, ma ei tea, nagu Eesti Eesti poliitilistelt jõududelt mingit rohkem sellist loomingulisest mängulisust. No oli siis raske näiteks öelda, et Sakala vanem, Lembitu IRL-i liige aastast 1210. Prohvet maalsed, Reformierakonna liige aastast 1854, no ja siis oleks olnud noh, see asi oleks kõik kuidagi lahenenud. Naeraksime selle praegu üle, aga praegu meie naera praegu, ma kuulen isegi sinu hääles noh, sellist nagu nagu ärritust. Aga seda kõike tuleb võtta mänguna. No ma saan aru, et, et see kõik, see mäng on praegu veel eriti mänguline, kuna aeg on selline ja valimised on tulemas, aga ma ei taha sinuga kandri sellest eriti pikalt rääkida. Et ma tean, et sa oled ühes raadiosaates öelnud, et et eestlastel või eestlasel on mingisugune viga, mida peab analüüsima, siis see saade oli, ma arvan, et juba mitmeid aastaid tagasi, et aga kas praegu oled jõudnud mingisuguse diagnoosini? Ausalt öeldes ma ei mäleta enam, mis kontekstis see asi kõlas, sa ütlus. Aga tead, ma olen iseenda eest avastanud, noh, kogu selle räägime näiteks natukene, mis juhtus Eesti Eesti vaimuelus kultuurielus aastal 2013, mul oli tookord 2013 eelmisel aastal kaks suurt vapustust, eks vapustadele seotud Eesti ajaloo koondkoondajaloo teise köite ilmumisega kus siis muistne vabadusvõitlus oli siis kuidagi nagu ära jäänud mille tõttu juhtus, selline on minu meelest jällegi peaaegu nagu igasugused piirid ületanud vihakampaania sellel, selle, selle, selle ajalooteose autorite ja peatoimetaja Anti Selarti suunal. Kus need, no ma ise olin selles ajaloo muuseumisse sellel, sellel avalikul arutelul, kus keegi ärritanud meesterahvas küsiski nende käest, et, et umbes niimoodi, et Juudad, et hõbeseeklit, mis te Brüsselist olete saanud, et Eesti ajalugu moonutada, et näidake neid ette. Ja need, need inimesed, kes rünnakule langesid, Need on minu ülikoolikaaslased, minu sõbrad. Ja ma olin sellel sellel, sellel rahvakoosolekul nii-öelda rahvakoosolekul seal ajaloosaalis ja siis ajaloomuuseumisaalis. Ja siis ma pärast vaatasin ka õhtust saadet vabariigi kodanikud, kus olid jälle minu sõbrad ja nende põhiline oponent jälle minu lemmikpoliitik Lauri Vahtre, kellest ma lihtsalt ei saa meediaga ümber. Sõber ikka? Nojah, kõik kõik, kõik tähed on suured, mitte ainult esimene, vaid kõik tähed, eks ole, selles mõttes, et ta on nagu inimene, kes ikka selle nagu aitab, aitab teatud asjadest rääkida. Mees, eks ole, paneb prauhti plärtsti ära, nii nagu Jürgen Ligi ja siis noh tänu sellele üldse teatud asjadest võimalik rääkida, eks ole. Ja see, mismoodi minu sõbrad, tõelised ajaloolased, akadeemilised inimesed, kui, kui abitud nad olid korraga selles selles selles kaikameeste seltskonnas, kes lihtsalt hüpeldasid. Ja minu sõbrad, nad lihtsalt naeratasid leebelt tsiviliseeritud kultuur, inimesed, nad, nad, nad olid akadeemikud, päraskuma, nende käest küsisin, et kuulge, et noh, et, aga miks te, miks te nagu vastu ei hakanud, et Teil on iga, iga hetk, on teil rohkem argumente, te olete märksa pädevamad, oleksite võinud kogu sellega hamba, ma ei tea nagu, nagu šaakalikarja laiali ajada. Ja siis mu sõbrad vaatasid mulle imestunud näoga otsaga. Aga see ei ole meie kui teadlaste ülesanne. Ja siis ma sain, sain korraga aru, et, et kui see on Eesti intellektuaal ja selline üldine seisund kas ma tahan olla sellises seltskonnas ja see asi, mis samal aastal juhtudel skandaal ajalehe sirpi ümber. Asi pane tähele, jälle asi, kui ma ennist rääkisin, et Eesti ajakirjanduse võltsimine mingid skandaalid juhtuvad, räägime siis möödub mõni mõni päev, mõni nädal ja me sellest enam üldse räägi. Sirvise skandaal on ka seniajani täiesti läbi arutamata, mis seal juhtus. Täieliku üllatusega korraga avastasin, et et sirbi peatoimetaja AK-d ja siis juba enam mitte kaod teevad juba päris täis peatoimetajat Kaur Kender. Et kusagil hakkavad korraga tekkima arutlused tantrykster. Vaata, eks ole, et, et vot selline inimene, kes nüüd tuleb sellisesse. Ma tean, mingisuguse välja kujunenud sumbunud süsteemi paiskab selle segamini ja siis tekib nagu uus kvaliteet, vot see on, eks ole, triksteri roll ja kui ma vaatasin ja kuulasin seda, et Kaur Kender on eesti kultuuri trikster. Mul tekkis jälle küsimus, et kas ma tahan olla selle kultuuri osa, mille Tritset Eriksson, Kaur Kender. Ma ei taha. Ja nüüd, eks ole, see see oli 2013 ja nüüd 2014 tulevad nagunii-öelda, uued vapustused seal muuseas küsimus sulle, vastus küsimusele, et kas eesti rahval on mingi defekt küljes. Et sellest minu pikast arutluskäigust võid tuletada ise vastuse. Aga tead, ma ütlen selle sinu jutu peale, et vaata, sa ütlesid, et Kaur Kender on trikster ja mulle tundub, et võib-olla see Tammsaare, Pearu, kellest me rääkisime, kes keda sa ütles, et on loominguline demongadrikster. Seda ta on, tal on, tal on see roju. Aga Aru ära tead, ma olen siin praegu vastu sellele lõpp lõputult ning jäägitult, et arutu võrrelda. Kaur Kender. Riga. Kaur Kender. No ma ei tea. No kuule, kui see härjapõlvlane on, vabandust, kui ta nüüd eesti kultuuri trikster, siis mina taoliste kultuuriosaline. Nii lihtne, nii lihtsalt see kõlabki. Aga vaata siinse juba ise nagu lülitad välja mingid inimesed, et kui sa oled tegelikult kutsuda inimesi dialoogi pidama või või mingeid asju kuidagi teise nurga alt vaatama, siis praegu sa lülitad lihtsalt Kaur Kenderi välja, ütled, et on härjapõlvlane. No ütleme, Eesti vaimuelus küll, jah. Vaata, seal on jälle jälle, aga siis me tuleme küsimuse juurde, et mis minu roll on. Kui sa nüüd tuleme korraks selle trykslerite juurde tagasi, Prometheusele kaadrikster Prometheus, kes varastas jumalat, ei ole ning inimestele, mis oli tema karistust aheldati Kaukosesse mägede külgeks raisakotkas, kes tema maksa nokkimas skandinaavia mütoloogias lokki tule, jumala kaadrikster, mis oli tema karistus ka tema aheldati kaljude külge, aga teda käinud piilumas mitte mitte kotkast, vaid seal oli üks mürkmadu, kes tema pea kohal tilgutada talle igavesti mürki näo peale. Kuule, kui kui meil eesti kultuuris olevat selliseid triksterid, siis raisakotkas ja see mürkmadu olen mina. Ja see ongi minu roll praegu. Ja kui me tuleme nüüd praegu minu blogi juurde ja minu Facebook juurde tagasi, siis täpselt seda rollima seal mängingi. See on hästi tore, et sa Andrei seda ütled, sest mulle tundub ka, et sul on selline väga selge, mänguline noh, sellest ongi väga raske aru saada, et kas sa mõtledki niimoodi või on see mäng, aga igatahes on seal selline väga selge lammutav stiil. Kuna meie, eestlased ei ole väga usklik rahvas, et kui sa noh, jumalast räägid, siis ei lähe nagu väga leili. Aga hakkad tüli norima Meie rahvustunde või sellise rahva identiteedi või eestlase pinnal siis kohe kõik süttivad. Ja, aga ma olengi jõudnud muuseas sinnamaale, et tegelikult selle Facebookis oli mingi suurem tüli, tead seal mingi absurdseks arutluseks aruteluks läks, et siis ma tea, venelasel on ka 50 erinevat halli varjundit. Aitäh. Et mind on see täiesti ära tüüdanud. Need arutlused, et ma olen pool venelane, täis venelane, pool eestlane või mis asi ma olen, ma olen Eesti vabariigi kodanik, punkt ja see, mis tere, keemiline koostis, absoluutselt ei mängi enam mitte mingit rolli. Ka see on selline sõnum, mis ma tahan edasi öelda. Ja ma olengi juba hakanud harjuma rääkima niimoodi, et eestlastesse on minu ema rahvus. Venelased on minu isa rahvus, aga mina ei ole üks ega teine, olen seal kusagil vahepeal. Ja ma olen isegi leiutanud enda jaoks jälle metafooritsema hakates, aga noh, kirjanikud, meie oleme. Et juhul kui Eesti on Eesti, on üks selline maja väikse maja, kus elavad koos inimesed, kes tegelikult nagu väga hästi kokku ei sobi, aga nad on sinna lihtsalt sattunud kokku elama. Aga seal seal majas elavate inimestega mingid teised elukad, näiteks näiteks mõni kass ja ma olen see kass. Kassidel teatavasti on väga tugev seotus kohaga mitte niivõrd inimestega kui kohaga antud juhul Eestiga. Eesti on minu kodumaa ja ma armastan oma kodumaad. Ja need inimesed, kes siin elavad minuga kassi seisukohalt siis ma olen lihtsalt huvitatud, et need inimesed omavahel tülitsedes ei paneks seda maja põlema. Minu praegune tegevus tegelikult kõik see aeg on olnud. Et mul, mul on ju kassi kõrvad ja ma kuulen tikutoosi krõbinat. Ja muidugi, kas on, noh, selline suhteliselt väike, eks ole loom siis oleks vaja tegelikult mingisugust, ma tea, rotveileri, hundikoera pulderjerit, sellist looma pole praegu kuskilt võtta, aga ma olin kasina teha seda, mis ma suudan. Ja ma kuulen seda tikutopsi krõbinat ja kui sa küsid, et kas tikutops on seal näiteks Yana loomi käes või Hitleri intervjuu, mis nende nimed on, eks ole? Ei ole, ei ole, ei ole, ei ole neid, ei ole nendega, kas on mingisugused primitiivsed pulgad, mille kokku hõõrumisel või siis võib-olla võiksid tekitada kuumust ja minu minu meelest osadel neist seal üldse need pulgad, pooltoored, tikutopsid on käes hoopis teistel inimestel. Ja ma näen neid vabariigiga vastlapäeval neid inimesi kõndimas mööda punast vaipa vaatamas presidendile, neil on tikutopsid käes. Ja bensiini on vaja täis, aga kuidas see bensiin siin on sattunud? Ma saan aru, et see on nõukogude aja pärand ja mina kassina, selles majas ma seda tunnen. Ja ma lähen aina lahedamaks ärevamaks ärevamaks. Ja see on see minu valukarjatus kogu selle asja juures. See minu sinu ahastuskarje võib ka niimoodi võtta. Kõlagi aitäh, Andrei Hvostov, et sa, et sa tulid ja ma küsin su käest, et kas võid öelda, missugune võiks olla meie saate lõpulugu on seal soovi laulu, mis võib-olla sobiks selle jutuga, mis me rääkisime, või siis lõppenud aastaga. No kuna see saade vist väga selline optimistlik meile tulnud, aga äkki võtaks, võtaks Monty Pythoni ool veis Lukalume praad saed of life. Väga hea, võtame muidugi, aitäh sulle ja head aasta lõppu. Sa pensin laagopeed. Laagris pahakspanu. Tänases tegija saates oli külas Andrei Hvostov. Saate pani kokku Anna-Maria korrel ja Urmas Vadi kõike head ja kohtumiseni.