Tere, tänane saatekülaline on meile teada kui arhitektuuriloolane ja õppejõud, aga alates aprillist ka kui rektor, Eesti kunstiakadeemia rektor ja viimase nädala jooksul on tal tulnud anda rohkelt intervjuusid, ma loodan, et jätkub nüüd Jaksuga meie järgmisse tundi. Tere tulemast akadeemik Mart Kalm. Ja veel kord, palju õnne väga Kindla võidu puhul siis rektori valimisel. Suur tänu. Mina olen saatejuht Lauri Varik, nagu ütlesin, alati intervjuusid palju andnud, aga nii palju ühe väikese ajavahemiku jooksul vist valemite tõepoolest mitte. On ta natuke hirmutav kogemus ka olnud või tegelikult selline rääkimine, seletamine, selgitamine, on see teile nagu sobiv või ausal moodi meeldiv töö? Hirmutavad, et selles küll mitte midagi ei olete, pigem kuna küsimused korduvad, siis ta muutub, siis muutuvad ka vastused rutiiniks. Aga jah, ei. Lõpuks, kui sa oled ise jo kirjutav kriitik nii pikalt olnud, et mul ei ole küll mingit esinemishirmu elu sees olnud. Teie võit oli päris kindel või väga kindel, ise ütlesite ikkagi, et see oli üllatus. Kas siis konkurents oli nõrk või teie tuntus ja seesama ladus rääkimisoskus oli see, mis inimesed teid usaldama meelitasid? Ei, tuntus kindlasti mitte selles mõttes, et. Ma arvan, et tulemus oli üllatav küll, et ma ei oodanud nii suurt häälte hulka, ma arvasin, et hääled jagunevad võrdsemalt selles mõttes, et, et me kolmekesi olime minu meelest tegelikult suhteliselt võrdsed kandidaadid, Igalühel olid oma tugevad ja nõrgad küljed ja valimiskogu on ju tegelikult valdavalt oma maja inimesed, ainult natukene avalikkuse esindajaid sealjuures. Et me kõikidele olime ju ikka enam-vähem teada-tuntud oma maja inimesed. Et lihtsalt, kes nendest, kes mida väärtustab ja vastavalt sellele tähendab. Muide, kuidas te sellesse suhtute, et oma maja inimesed valivad rektorit? No ütleme kindlasti võimalik erinevaid viise kasutada ka kunstiakadeemias on see olnud samamoodi selle valimiskoguga ja valimiskogu minu meelest. Kas ma olen ise kunstiakadeemias töötades vist viiendad rektorivalimised ja see on peaaegu alati sama olnud. Nii et see on toiminud, see on õige võisi, äkki asega tulla väljastpoolt inimestel? Oleks. Täna on plusse ja miinuseid selles mõttes, et väljastpoolt esindajad on ju olemas selles mõttes, et, et kuidas Herta, see kõrgharidusinstitutsioon peab suhtlema oma partneritega ühiskonnas ja ta ju teenib neid ja nende jaoks. Aga samas on see, et see vektor peab olema oma autoriteeti Bofessokonnas. Ta peab olema võimeline administratsiooniga suhtlema ja ülikooliseaduse järgi, onju nõukogus juba jääb, noh, peab olema ju üliõpilased, et üliõpilastele üks viiendik, et see kõik juba määrab väga palju sellest kogustena. Saite rektoriks, kui EKA on nüüd astunud teise sajandisse ja hetkel on veel kolm nädalat kumus vaadata suur juubelinäitus, teie olete selle koostaja, nagu kaasama põhjalikul ajalooraamatul intervjuus meie kultuuriportaalile, novembris ütlesite kogu 20. sajandi on see kool hiilanud oma võimumeelsusega kuidas või miks siis nii? No see tuleneb sellest, et kooli asutaja oli või ütleme, esimene juhataja, asutaja üksinda on palju vägede kohta, aga kooli esimene eestvedajad Electavali Voldemar Päts, kes oli Konstantin Pätsi vend kunstiõpetaja ja selge on see, et tema kujundas selles koolis niisuguse mentaliteedi, et teatakse hästi, kust vaha tuleb ja vastavalt sellele teenitakse ühiskonda, et niisugust noh, protestimeelsust seal väga palju ei olnud ja ka nõukogude aegne Erki oli ju see, et enne, kui seal üldse midagi sai sündida, saadeti Moskvast Venemaa eestlane Friedrich Leht kes oli ihult ja hingelt Stalinist. Pärast seda ta kas teda 30 aastat vahes ja keskel noh, kavalus ja tarkus oli ka see nööril käimine, et kuidas teha niimoodi, et olla sõber Aleksei Müürisepaga ja tegelikult lubada koolis võimalikult palju vabadust, aga ta nagu kogu väheke timmis seda, et, et et telki siiski oleks võimudega heas vahekorras ja tänu sellele sai ta Tartu maanteel seda vana koolimaja laiendada, uue võimla ehitada ja et ütleme, niisugune kriitilisem avalikult kriitilisem hoiak ühiskonna suhtes, mis on ka iseloomulik rahvusvaheliselt kaasaegsele kunstile. Et see on pikem olnud ekas 21. sajandi ilming. Nii et viimased 10 aastat võisin terve taasiseseisvumisaeg. Te ei ole väga võimumena olnud, ega üks asi on ka see, et, et me elame ikkagi vabas demokraatlikus riigis mis tähendab seda, et keegi ei kirjuta ette, millist kunsti tuleb teha. Et see on ikkagi kunstnike enda vaba voli väljendada ennast niisugust käsitleda neid teemasid, mida nemad oluliseks peavad. Teie olite nüüd ise viimased või olete veel viimased nüüd kokku kaks aastat teadusprorektor, nii et ka juba tegelikult siis rektoraadis kõrgel ametikohal andiga administratiivtööle. Kuidas teile tundub siis, kui palju see rektor üksi mõjutab ja otsustab ülikooli arengu üle? Te siin ikkagi tõite just välja need kooli kunagised juhid ja siis järelikult nagu nende roll on olnud väga määrav või vabandust, vabandust, ei, oli ju juttu, et enam ei ole meil ei nõukogude aega ega, ega Pätsi aega, et meil on ikka nüüd vaba demokraatlik, kõike, seetõttu selle vektori roll tegelikult ei ole nii suur. Et ta ju ikkagi tema ümber on ju terve rida kollektiivseid otsustuskogusid. Et ta pigem on nagu niitide kokku sõlmi ja kõikidele nendele ideedele, mis koolis nõukogus, valitsuses, vektor adis, osakondades hargnevad ja arenevad, et, et ma ei, ma ei näe küll mingit isevalitseja rolli, nii et neil meedial meeldib nagu väga palju tähelepanu pöörata juhile. Aga temast üksi ikkagi sõltub vähe. Nojah, ei ütleks, et ma arvan, et see vektor võib-olla on tegelikult rohkem kaanetüdruk. Aga kui palju peab siis arvestama riigilt tulevate võimaluste ja koolisiseste soovide nõudmistega? No need kaks asja on lihtsalt loomulikult vastavuses, sest teistmoodi koolil ei ole võimalik toimida. Et see on ju selge, et riigilt tuleb tulemusleping ja veel muud kavandid toetuse, ma mõtlen just rektoritöös, et tema kuivõrd peab nagu balansseerima ja ühest küljest nagu võitlema koolile rohkem välja ja teisest küljest koolile endale jällegi selgitama, miks nii palju ei saanud. Ja see ongi nagu rektori, muidugi see ongi see elu. Te olete rõhutanud töörahu taastamist ja samas ei öelnud selliseid suuri muudatusi vajalikuks, ei pea. Töörahu taastamine on ju ikkagi see, et, et selge on see, et see vana maja lammutamine oli väga paljudele inimestele tõeline pettumus, mis on täiesti inimlikult aru saada, mida tehti ja siiski parimat uskudes keegi ei lammutanud seda maja ju pahatahtlikult ära, see oli selles lootuses, et tuleb uus maja ja taheti võimalikult ruttu protsessidele kaasa aidata. Aga see, et olla rendipindadel jäätmeid ja asjad kõik nii pahasti läksid, siis on ju selge, et maja sees väärib ja, ja mul on hea meel, et ikkagi praegusel hetkel on nii-öelda lahendused leitud ja ja kuidas öelda, uus siht saada see hoone lõpuks valmis ja muutunud nii reaalseks, et ta tegelikult ka sellist sisemist järgmist maja sees on võtnud maha. Aga programmi kõnes, kui kirjutasite, et uus maja arenguvaru ei paku ja pigem peab nii mõnigi koomale tõmbama tsitaadi lõpp. Ja selles mõttes, et meil on olnud võib-olla natukene liiga palju üliõpilasi Piipavil viimasel ajal lastel kasvatut, mis on natuke nagu olnud ka, kuidas öelda riigivi poolt tulemus lepinguga seatud lõks. Et olukorras, kus meil on madalad palgad ja me oleme selgelt alafinantseeritud, kuna tulemusleping sisaldab ka üliõpilaste põhjal lõpetajat, saabub siis, kui me ikkagi püüame nii maksimaalseks, et ajada, siis on lootus saada suuremat suuremat lepingut, aga selge on see, et praegu nendel vendi pindadel on ruumi rohkem kui sinna majja lõpuks sisse minnes. Et selles mõttes mahtumine saab olema väga küll, aga, aga selleks tuleb nagu hõlmad kokku tõmmata. Nii et ikkagi pigem võib-olla hoopis väiksemaks peax Ekasid muutuma. Ütleme nii, laias laastus. Ta peaks enam-vähem jääma samaks, aga võib-olla natukene kuskil midagi peaks tõmbuma, et meil ei jätku ikkagi inimeste hulgalt ega mitte ometi valdkondade hulgalt ei valdkondades mitte mitte, vaid ikkagi on see, et pigem üliõpilaste arv võib olla läheneme, aga seda ei ole ka vaske vähendada, selles mõttes, et olgem ju ausad, et et lapsed on otsas. Et me seisame silmitsi demograafilise kriisiga ja sellega, kuidas aga palju keskkoolilõpetajaid läheb otse välismaale ja ja tegelikult on kõikidel eesti avaõiguslikel ülikoolidel Õppekohtade täituvusega probleeme, mida keegi, mida keegi väga nii ei taha afišeerida ja, ja selge on see, et siin on väikesel koolil eelised, et meie võime nagu võib-olla ainult tunda pettumust, et meie konkus ei ole enam nyyd meele too nagu ütleme nii paljud nõukogude aegsed inimesed on üha rohkem, ma kuulen, eitasid no mina Kaha püüdsin kunagi väga selgelt ma sisse ei saanud, sest noh, oligi kunagi ja kes see niivõrd raske sisse saada. Aga tänapäeval on konkursid väiksemad, aga meil ikkagi niisugust alatäituvuse probleemi sisuliselt ei ole. Samas siin nüüd, valimiste eel ilmus ühelt kunstnikult kriitiline artikkel Eesti Päevalehes, kus väideti, et õppejõudude, töötajate ja üliõpilaste suhte poolest on muuta dekas maailmarekord, nüüd otse teil on kodule kirjas tudengeid kirjas ametlikult 1184, korralisi õppejõude 62, teadureid 13 Sis meistreid 42, tunniandjaid tsirka 300 ja et siis tulebki, et tudengite ja õppejõudude suhe on tsirka kolm ühele. No üks asi on nüüd see, et, et olukorras, kus me, Meie grupid on sageli viis või kuus ja kus meil on sisuliselt individuaalõpe, sest see ei ole võimalik teha kõiki asju, õpetada saja-kahesaja realistes auditooriumites, ehkki selgelt, et kunstiajalugu ja filosoofiat ka nii loengukursuse peetakse. Et, et selles mõttes on sellise kunstikooli eripära, et see suhe ongi teistsugune ja teine asi on nüüd see, et ma ei tea, kas seesama tikkel minu meelest noh, mitte väga targalt ei ta ei saanud aru, et olukorras, kus meil on võimalik pidada nii väikeseid koosseis, on vajalik. Et kui ühes normaalses kõik seisneb standa, et osakonnas on professor dotsent ja kui need üks kaks õppejõud õpetavad kogu stuudiumi jooksul üliõpilast, sead ammendavad tegelikult ennast suhteliselt uttu, aga selleks, et inimene sellest oma erialast saaks võimalikult laiahaardelise ja hea ülevaate käte ja tiks kõiki tehnikaid, erinevaid kunstnike, kunstilisi, väljendusviise, on vaja vaja kasutada selle valdkonna parimaid spetsialiste kõik Eestist ja väga palju ka välismaalt. Mistõttu on loomulik, et tunnitasuliste ühte-kahte ainet ainult andvate või mingit ühte õpituba välismaalt tulevate Vasmusega näiteks või või ka ütleme, kumuluse raames või meil on neid võrgustikke, on meil väga palju, mille liikmed me oleme. Selles mõttes niisugune külalisõppejõudude osakaal on põhjendatult nii suur ja teistpidi mul oleks väga häbi, kui me oleksime laisad ja mugavad ja, ja tahaksimegi sunniksime, summa pakuksime ja ainult oma koosseisulise õppejõudude teeneid nendele üliõpilastele, siis oleks ikkagi oluline hariduse vaesustamine, et ma pigem olen uhke selle üle, et me nii aktiivselt oma valdkonna parimaid nii Eestist kui maailmast oma üliõpilastele üritame tuua. Ma vabandan juba ette, aga ma natuke provotseerin ikkagi edasi, et laske käia. Amet selles, kas võib isegi öelda, et on sellisele väikesele riigile ka ikkagi luksus sellise ülikooli pidamine lubamine? Kuulge nii väikesele rahvale nagu Eesti viigipidamine, luksus sellega palun kunstiakadeemia ka väike luksus. Te lubate võidelda kõrgemate palkade ja võrdse kohtlemise eest koos siis muusikateatriakadeemiaga, teine kõrgkool, kuidas siis seda kõige paremini teha, et kas jõuliselt ja otsekoheselt või pigem rahulikult ja diplomaatiliselt. Kas need kaks asja on erinevad? Et ei, ma tahan küsida, milline juhtimismeetod on efektiivne? Mina olen ikka kuidagi nagu mõelda, et ausalt ja omadega ikka. Sest ma olengi teie kohta lugenud, et teid iseloomustatakse just sellise otsekohese ütlejana või teinekord ka lausa niimoodi lapsesuuna. Noh, eks ütleme, elukogemus on pool lapsesuud kinni kaamelnud. Aga mis te arvate siis, et kui tulevad sind, läbirääkimised haridusministeeriumi või teiste ülikoolidega, osa erialasid siin õpetatakse sarnaseid ka teistes siin Eesti ülikoolides. Et see dubleerimine, küsimus et mingisugust lahendust meie idu Blairi kedagi küllaga meid dubleeritakse. Aga mingisugused lahendused näiteks Eesti jaoks võiks leida, et just jällegi see juhtimise küsimus, et kuidas ta ennast nagu siis rektorina kavatsete kehtestada? No ütleme niimoodi, et ma ei ole väga autoritaarne, pigem olen kaasav äri, rääkiv meeskonda väärtustav. Või vähemalt Ma loodan, et ma nyyd nii toimin. Või ma julgen ka väita, et nendes valdkondades, mida, kus ma olen tegev olnud, et meil doktorikoolis või teadusnõukogus või kunstikultuuriteaduskonnas või kunstiteaduse instituudis oleme niimoodi seni hakkama saanud. Jah, nagu te mainisite siin ka, et kõrgharidus on viimaste aastatega on meil ainult kättesaadavam negatiivsema sõnana kasutada, on meil sellised massiülikoolid tekkinud, et selle miinus tõesti on, et see tudengi ja õppejõu kontakt jääb ka nagu selle käigus väiksemaks või kaugemaks ja ja just deka puhulistesse tugevus saabki olla see, see lähedus ja kontakt, mis tudengi ja õppejõu vahel on nagu tegelikult hädavajalik just nende panite küll naelapea pihta, et see ongi ju tõesti nii Muusikaakadeemia kui kunstiakadeemia suur eelis, et neil tegelikult üliõpilane, õppejõud noh, kogu aeg kontaktis nad tihti teevad neid asju koos, toimub individuaalset lähenemist, et meil on nii palju olnud seda, et meil on tulnud näiteks eestlasi, kes on läinud välismaale õppima viivadki Vasmuslased, kes on mingite suurte nimede päevast läinud kuskile kooli. Eriti arhitektuurikoolides on see, et, et on noh, maailmas mingi 20 kuulsate arhitekti, kes on ennast oma nime müünud igal kolmel ülikooli ligi kaks oma nime ja siis minnakse sellepärast sinna kooli. Ühel kursusel on 150 arhitektuuri üliõpilast ja sest arhitekte saabus esimest korda kohale hindamiseks kaheks tunniks. Noh, meie oleme harjunud, seda kohaga hinnatakse viit, teiste arhitekti, neid hinnatakse, ei ole päev läbi ja iga iga üliõpilane saab välismaalt kohale kutsutud külaliskriitiku käest pool tundi tagasisidet. Et selles mõttes ilma rahvusvahelise staarita, kuid professionaalselt hästi antud haridus, kus tegelikult tegeldakse üliõpilase isiksuse arendamisega reaalselt on mu meelest olulisem väärtuslikum kui mingeid äri suurte nimedes staaride müümisega. Ma aiman teie vastust küll nüüd järgmisele küsimusele ette, aga ma ikkagi küsin. Nii et EKA haridus praegu mitte ainult arhitektuuri vallas, vaid ka teistes teie hindate heaks kvaliteetseks võrreldes just maailma sarnaste ülikoolidega. Täiesti konkurentsivõimeliseks ma ei näe mingeid probleeme kõigis alades. Noh, ütleme niimoodi, et iga professon, isiksus ühel tulevad välja ühed omadused, teisel teised omadused. Üks paneb ühele asjale rõhku teineteisele asjale. Et meil on ju näiteks toimus kevadel valimistel vahetus välja sisearhitektuuri osakonna juhataja. Enne seda oli professor Vaikmets, kes on ise väga tugev mööblidisainis ja tema pani sellele ja kui tal oli väga tähtis puidutöökoda, heidan Hannes paksu nõus, professor, keda mööblidisain ei huvita, aga te, kes teeb sisearhitektuuri muid valdkondi ja tema näiteks on huvitatud, et see puidutöökoda oleks nüüd ülemajalises alguses ja ei pea seda oma osakonna sees, et üks tugevam, teine nõrgem, vaid on loomulik, et tugevad on mõlemad, aga nad panustavad erinevatel asjadel, on õppejõude, kellel on tohutu rahvusvaheline võrgustik, kellel voorivad välisprofessoreid läbi, aga teine võib-olla tema, tema rahvusvaheline võrgustik on väiksem. Aga sellest Ta tegeleb nendega, minnakse metsa, mediteeritakse koos kunsti õpetamisele nii palju erinevaid viise ja võimalusi, aga ma nagu ei arva seda, et meil keegi seal kuskil üle Muugalaseks. Et selline loominguline vabadus Akadeemilisus on ekas võimalikult lai, samas tuleb nagu mingid piirid seada või mingeid norme järgida, et ütleme kunstiinimeste puhul, kuivõrd keeruline seal on individuaalne lähenemine. Täpselt nii nagu tuleb läheneda nii nagu meie majas lähenetakse üliõpilastele, seal toimub tegelik õppe, eks ole. Tõepoolest, et samamoodi nii ja ettevõtte kaanid kõik peavad igale professorile arvestama tema eripäevaga, sest vastasel korral see kool ei toimiks, seda ei ole võimalik niisuguste suurte kombinaatlike meetoditega. Väga raske oleks nii, no selline selles mõttes, et tuleb nagu ka raha lugeda, et kui palju vaidlusi või paksu pahandust näiteks need sellised vaidlused teinekord mingi rahaküsimustes tekitavad ma arvan, see teistes organisatsioonides samamoodi. Tahate ausat vastust või ikka ei olegi väga palju. Ja sellepärast, et Eesti vabariik on jõudnud nii kaugele, et kunstnikud on väga piskuga harjunud. Siit ma jõuangi muide, järgmise huvitava leiuni, teie jällegi programmist selline jõuline avaldus, tsiteerin nüüd päris pikalt. Me tahame maailma positiivselt sekkuda, vaatamata neoliberaalsele, turumajanduslikule, ühiskonnale, kus üha vähem soovitakse kulutada puhta kunstiga. Aga kui suur osa avalikkust ootab kunstilt jaotamist ja meelelahutuslikus ning ei taha näha murekohtade pärast südamevaluta neist probleemide paljastamist, kus kogu materiaalne keskkond peab olema hõlpsamini müüdav mitte kasutajale mugav ja vastupidav, kus meedia eelistab kunstikriitikale kõmu-uudiseid, see on reaalsus, millest pole pääsu ja kus koolil tuleb endaks jääda. Tähendab oma missiooni täites Leida paindlikut, käitumisstrateegiat, tsitaadi lõpp. Milles need paindlikut käitumisstrateegiat siis olema pühad? No vaat, ei viska pintslit nokka, edasi teeme. Aga, kui kogu aeg võib-olla võimalusi vähemaks võetakse või või on pikka aega väga raske olla, kaua see kunstnik peab külmetama, ütleme ütleme niimoodi, et kunstniku mitte külmetamise märke ju ühiskonnas ei ole. Et maailm ei muutu tavaliselt ühiskonnakorraldust, mis üha sügavamale ühiskonda sisse tungib, meil peatada ei õnnestu, meie peame sellega kohanema. Aga me peame siiski kandma väärtusi ja, ja hakkama saama selles mõttes, et kunstnikud on juba, ütleme see põlvkond, kes niisuguse nõukogude aegse kunsti priviligeeritud positsiooni haistumise üle elas. Etet, see periood on üle, et need selgelt üheksakümnendad pakkusite toonasele kunstnikkonnale ikkagi meeletu šoki. See, kuidas vaha taevakadumine niisugusest ühiskonna eliidist väljaviskamine. Et see, see kõik oli 90.-te niisuguse vabaduse joovastuses ja, ja teenimisvõimaluste avardumise. Kunst kaotas oma tähenduse ja tähtsuse siin ei ole midagi teha, aga nüüd, kui sellised esmased ellujäämist strateegiad hakkavad nagu taanduma üldise heaolu tõusuga siis ma arvan, et ka sellistele vaimsetele väärtustele, ühiskonnas järjest rohkem leidub ruumi. Aga turumajanduse pragmaatiline inimene küsib, kas EKA lõpetajad leiavad endale töö, suudavad iseendaga toime tulla, ennast ära majandada? Nii ja naa, selge on see, et kunstiakadeemia lõpetajate seas on ettevõtjate osakaal suurim selles mõttes, et nad on endale ise enamasti tööandjad. Ja kuna meil on ka täiesti toimiv ettevõtlusõpe, siis see, et endale teha OÜ seda näiteks disainiteaduskonnas juba enamikel tudengitele või arhitektidel on ju juba nagu esimese konkursi võidu järel, tuleb ju kohe oma arhitektuuribüroo tehakse, see ei tähenda, et need on mingi hiiglasliku käibega firmad, aga põhimõtteliselt ettevõtjad kõik, isegi kunstiteadlased. Ahah. Muide, teie valimised said nüüd läbi, aga siin Eestis joon nüüd suured valimised kohe ukse ees ja selline agar kampaania käib, kui põhjalikult eemaldada, valimiskampaaniat jälgida. Otse loomulikult, et läheb veel kord ikka, ma arvan, et igale kodanikule peab minema. Aga kultuurist või kunstist, kuidas tundub, palju räägitakse, meie lubatakse. Nentisime just eile. Teaduste Akadeemia uue presidendi inauguratsiooni vastuvõtul koos Taavi Rõivase ja Jaak Aaviksooga. Teadlaskond näiteks on Eestis siiski nii väike valimisrühm, et see elektrovaat erilist tähelepanu ei pälvi valimisprogrammides, et need valimislubadused jäävad üldisemaks. Aga loomulikult on meil kunstiakadeemias teada ja märgile pandud, kes uue kunstiakadeemia hoone ehitamist oma valimisprogrammis ette näeb ja kes hein, et küllap ta lapsega natuke valimistulemust mõjutab. Mida te siis ootate või loodate nendest valimistest ju nende võitjatelt? No ütleme nii, et kunstiakadeemia esmane ja otsene ja niisugune noh, kõhumoe on see ikkagi, et uus maja ehitatakse. Aga loomulikult loodame me seda, et uus koalitsioon, mis tuleb jaab intelligentset ja Eesti ühiskonna intellektuaalset potentsiaali väärtustavad poliitikat puudutas nüüd Ekatava isiklikus plaanis Eesti riigi, Eesti ühiskonna huvides. Kuidas ma selle nüüd siis ära lahutan, et? Ega siis selles mõttes, et ega mina ei ole siis teine isik, et. Ma mõtlen, hambad, tahtsin isegi välja pigistada teie maailmavaadet, on teil see ikkagi olemas? Ja otse loomulikult on, aga ma väljendan seda eelkõige valimiskasti juures. Olgu nii, meil on juba varsti pool saadet möödas, Me oleme nüüd väga palju Ekast rääkinud, aga Mart Kalm, läheme teie enda juurde ka. Alustame siis noorusest keskhariduse, te saite Tallinna reaalkoolist ja ka ülikooli läksite, kus ma olen lugenud, et selline arhitektuurihuvi on teil lausa väikesest poisipõlvest peale olnud, et juba algklassides uurisite Eesti arhitektuuriajalugu ja Arvo Veski individuaalehitaja käsiraamatut, et miks nii? No nii, aga täpselt tean selles mõttes, et õhtupoolne vahetus, et see oli nõukogude ajal tavaline, et algklassides oldi hommikul üksinda kodus, ema-isa olid tööl ja väike kahetoaline korter ja raamatu või oli seal igasuguseid asju, mida mulle meeldisid, need joonised sealt ja see oli nii põnev kuidagi vaadata, see 65 oli ilmunud Eesti arhitektuuriajalugu, see oli nii huvitav. Et need samad majad, mida ma juba nagu teadsin Tallinnas, et nendest olid pildid seal ja siis näiteks minu meelest oli õudselt huvitav see, et kujutad ette, et majal on ka Autav, et märgitakse, et, et see arhitekti nimi, et maja on nagunii nagu, ütleme on kirjanik Astrid Lindgreni kirjutanud Karlsson katuselt, et need samamoodi, et meil on siin Estonia teater ja selle on projekteerinud aumad Lindgreni Avivil, on. Et noh, selline huvitav paralleel leida selline funktsionaalne huvikooli, et miks just on nii ehitatud või miks need aknad nii uksed Nooja ei, võib-olla ehituslik huvi ei olnud, aga mulle meeldis see projekti lugemine, et see oli minu meelest tohutult põnev, et et seal individuaalehitaja käsiraamatus on mul, nende näidisprojektidel on alati sisse kirjutatud, et mis on ema, isa tuba ja mis on õe tuba ja mis on minu tuba. Et kujutan, meeldis ette, kujutate, et kuidas meie perekond sellises majas elaks ja selline arhitektuurihuvi siis väikesest peale püsis kogu aeg, et vahepeal midagi muud nagu huvitavamaks ei saanud. Vist jah, igast muud asjad on ka huvitav, et see ei ole kindlasti ainus asi, mis nende elus on huvitanud, aga aga ta on üks peamisi asju ikka olnud jah. Ülikooli ajal elasite kuulsas Pälsoni ühikas ja teie toanaabriks oli ka Mart, Mart Laar ja see oli siis 80.-te alguses ja sügav stagnaaeg. Võib aga ette kujutada, et need olid samas ikkagi vist väga ägedad ja põnevad aastad tudengi jaoks. Ja muidugi olid, et et selles mõttes, et ütleme, Slaavi ikkagi tegelast teinud ülikooliaeg juba väga aktiivselt nõukogude võimu õõnestamisega ja ütlen, et mina ennast muidugi ei saa Decoveerida sellise vastupanuliikumise diskursus, aga mina olin selles mõttes palju, mind hoidsid need kunsti arhitektuuriasjad ja eta, aga, aga see, mis nii-öelda kõik see kirjandus, mis madi käest läbi käis, et ega seda kõiki neid Sammistatali loomulikult põnev mingis niukses täiesti Oveli 1984, viis üks täiesti hallides koopiates, mida oli vaevult need ise isegi läbi mitme kopeerpaberi paljundatud asjad, et neid oli nii raske lugeda, aga, aga need olid huvitavad ja põnevad. Loomulikult. Kas teid ka käidi kimbutama või kuidagi sõita, koristada või? Ei, ma ütlen, et mina ei saanud lainest nende vastupanu diskooslusega ökoveerida. Aga ma lugesin, et mingi lõpukõne tõttu Tartu Ülikoolis ei saanud aspirantuuri minna, mis seal siis juhtus? No, ega see nüüd midagi erilist ka ei olnud selles mõttes, et ma pidin esitama 84. aastal siis üliõpilastepoolse lõpukõne, mainin kuidagi juhuslikult oli mul näppu jäänud just eesti keelde tõlgitud Saarde kolli elulugu. No mingi, ma kujutan, ma ei mäleta raamatut, praeguseks on praegu midagist, oli mingi tegelikult vene noh, ütleme Kuusate inimeste elulugude sarjas ja mingi Nõukogude ideoloogia kirjutajad, et ega see mingi suurem Masivamat ei olnud, et tegelikult niukseid noh ütleme, mis ajaloolaste seas nagu kvaliteetsed suurmeeste elulood olid ju tegelikult ainult Jevgeni Tarleveoshen Taali Napolion, mis oli ju tegelikult ütleme tsaariaegse tarkusega veel kirjutatud, aga, aga nõukogude, eriti Stalini ajal muidugi niisugused tugevad isiksused olid uuesti esile tõstetud. Aga ühesõnaga, selles lõpukõnes. Ma lihtsalt tsiteerisin soolde kolli ja midagi, mida ta ütles Alžeeria vabadusliikumise kohta. Arnold Koop. Keda see püsiselt jahmatas, tähendab, ma ei tea muidugi ka mina tema sisse oska näha, siis. Aga, või noh, ma arvan, et tema ja ma kujutan ette, et ta võis mõelda, et noh, et nüüd on need õudsed ajaloolased välja mõelnud mingid eriliselt uued nõukogude võimu õõnestamise nipid, kui, kui kui mingid paralleelid tuuakse. Ma kardan, et ega tema võib olla väga täpselt ei teadnudki šardeegolon, aga see tundus talle uusia, uus kahtlane ajaloolaste võte. Ja siis ta tegi peapesuosakonna juhatajal professor Herbert Ligile ei ole selle ajalooteaduskonna dekaanile Allan liimile ja käskis muidugi aspirantuuri soovituse niisuguselt inimeselt tagasi võtta. Praegu 30 aastat hiljem tundub see kõik nagu väga naeruväärne, aga tollal teises ise ka ei tundnud, et sealt võiks mingisugune selline skandaal kujuneda. Ei no selles mõttes, et, et see oli ikka väike asi või noh, see polnud ju midagi erilist, et peale selle, et ma nüüd siis Lasnamäel kooliõpetaja oli tegelikult täiesti huvitav, eluline kogemus, mida ma absoluutselt ei kahetse. Teie huviala on siis just 20. sajandi arhitektuuri oma arusaam on, et just see nõukogude oma. Ei, mitte otseselt, et minu jaoks on kõik need erinevad režiimid ühtemoodi huvitavad või see niisugune nad Hasso Krull omalajal infototseerinud ka selle katkestuse kultuuri kohandanud selle Eesti 20. sajandivaatlusele ja see, kuidas see, kuidas see niisugune eesti ühiskond formeerub juba tsaariajal, seal ma ei tea, kõik need talude päriseksostmiseks alates vened eestlastest majaomanikud linnas ja ja kui mõelda, kas siis nüüd ikkagi Eesti ühiskond oli valmis Eesti vabariigi sünniks ja kuidas Eesti vabariik kõik läks ja kuidas see sõda oli ja ja kuidas see needsamad inimesed, et nõukogude võimu järsku edasi ehitama ei hakka. Nii-öelda et see ei ole spetsiifiliselt mingi, ma ei pea ennast mingiks, et mind huvitab võib-olla see 20 sajandi keskpaik, kõige uhkem. Aga, aga noorest peast toona muidugi huvitas mind eesti aeg, et see oli nagu noh, niikaua kuni said nõukogude aja sees siis sisse stagna kaasaeg tundus nii jõle ja nii vastik ja, ja, ja siis oli nii põnev uurida seda eesti aega. Et noh, mind kui teatas, et mul küll ei ole olnud seda probleemi, et ma tahaks seda eesti aega idealiseerida oli lihtsalt põnev ja seetõttu ma saan näiteks ahuka praegustest noorema põlve kunstiteadlastest. Et nende jaoks on tohutu põnev uurida nõukogude aega ja kuuekümnendaid seitsmekümnendaid, see on ohutus kauguses, see on kummaline, see on veider, seda põnev nagu kuidas ikka tajud, et kuidas need otsustusprotsessid käisid ja millised olid valikuvabadused tegelikult loojatel ja et. Ma selles mõttes ei julge ennast võin, ma ei identifitseeri ennast selgelt nõukogude ajauurijaks ja jätan selle pigem meie ka teis, aga ka mujal õppinud noorema põlve, kunstiteadlaste pärusmaaks. Aga te ütlete, et te siis ka ise noorena olite kriitiline selle tolle aja kaasaja arhitektuuri suhtes? Muidugi, aga muidugi selles mõttes, et kui te mõtlete 80 aastat niisugust arhitektuuri tajumise viisi kaasaja suhtes, et need, kes meist siis oli õnnelik kerkiva Lasnamäe üle, lauldi peatage Lasnamäe peagi ülikool või mitte, aga päevast eks ole pärast vaid ka ajal. Aga aga see oli nagu selg ja selgelt oli ju tol ajal esile tõusnud sirbis Leo Lapini vile, Künnapu, Ike Volkovi, Jüri Okase kõikide nende Tallinna 10 arhitektide kriitika selle realda kohandunud Nõukogude arhitektuuri suhtes, et et seal on üheaegselt Eestis olid olemas silmapaistvad kaasaegsed head arhitektid, kes tegid kogu idabloki jaoks unikaalselt fantastiliste arhitektuuri ja samal ajal niisugune arhitektuuri pea pool, mida elamuehituskombinaadi produktseerusid, oli ju katastroof. Aga siit ma tahangi jõuda nagu tänapäeva, et täiesti mitteprofessionaali ja kõrvalseisjana. Mulle tundub, et kas, miks see tänapäeva arhitektuur on ka teinekord selline tundub kole, kandiline ja kuidagi ilmetu, on muidugi erandeid, huvitavaid lahendusi, aga ümmargused vajad, paremad oleksid kõik, aga, aga enamus kuidagi tundub domineerivat ka selline ühesugune lahendus. See on see, et tegelikult arhitektuuri tänapäeva väga palju vaha ja kohati nüütad, nüüd vaatad absoluutselt teistsuguse pilguga, et kui ma mõtlen näiteks praegu niisuguses kinni kinnisvaraarenduses noh, võib-olla viimastel ütleme viimase kriisi järgsete oli aastatel on natuke olukord paranenud aga ütleme, need ütleme kahe tuhandendat aastat, et suur ehitusbuum ja see, mis 1995 üldse lahti läks. Et need majad, mis siis ehitati, et need olid tõeliselt papist majad, on suhteliselt kehvakesed. NATO on ruumi suhtes ebavatsionaalsed. Need magamistoad olid ju tegelikult veel kitsukesemad, kui nad olid mustamäel. Ja tegelikult nüüd päevas seda arhitektuuri see, et kas pote, kui suure laenu anna potentsiaalsele ostjale pank. Sellega võrreldes võiks nende nendega, et need lahendused elamuehituses ei ole uuel ajal olnud üldse nii head ja mida ma tahan jõuda seda, et, et kui kõik inimesed nõukogude vihkasid Tantliku Vaiskavam professionaalsem, mistõttu tegelikult kõikvõimalikes instantsides kooskõlastatud Nõukogude tüüpprojekt on tegelikult kohati palju professionaalsem lahendus kui see, mille eest praegu inimesed panga orjusesse lähevad. Aga see maksab natuke rohkem või palju rohkem. Nüüd ühiskonna muud õigluse printsiibid tulevad sisse. Milline arhitektuur teile siis endale isiklikult meeldib? Ma olen just lugenud ka, et selline lihtne ja minimalistlik vihand? Jah, aga tegelikult on see küsimus, millele ma üldse ei ole nii-öelda ausalt võimeline vastama selles mõttes, et ma olen ju teadlane, et kas asju on huvitav uurida ja, ja see, mis on mingi isiklik maitset. Et kui ma loen ilukirjandust või ma lähen teatrisse, siis ma oskan palju vabamalt nagu öelda meeldib, ei meeldi. Aga, aga kunsti suhtes mul lihtsalt üks soot nagu õigupoolest polegi. Et sa kogu aeg nagu analüüsid igas asjas on juuruse, aseta sellistesse kontekstidesse, püüad mõista, miks ta on selline, tal on see loogika. Kas see mulle meeldib või ei meeldi? Me ei esita seda küsimust kausel nõukogude aegne naastes hiljaaegu aktuaalses kaameras üks väga huvitav lugu, kuidas muinsuskaitseamet tahab 114 hoonet või hoonekompleksi võtta kaitse alla ja seal oli konkreetselt lugu ühest Saaremaal Lümandas asuvast kunagisest sovhoosi kultuurimajast, mis kaheksakümnendatel loodi, siis oli väga uhke, aga nüüd juba aastaid ülimalt ebapraktiline. Seal oli tore näide, kuidas kas või akna puhastamiseks või pirni lambipirnide vahetamiseks tuleb Kuressaarest tõstuk tellida. See on Veljo Kaasiku eriprojektiga loodud Lümanda kontor-klubihoone, et nüüd tahetakse need nagu kaitse alla võtta, et neid siis ma ei tea, kas lammutada või kuidagi muuta väga kergesti siis ei saaks, et see on ikkagi meie arhitektuuripärand. Teie kindlasti toetate seda. Kas te, muide, panite tähele, et hiljuti avaldati riigi kultuuripreemia nominendid ja uudis kindlasti märksõnaga väga. Kas te märkasite, et ka kunstiakadeemia emeriitprofessor Veljo Kaasik seal figureeris, seda ei pannud tähele? Et tegemist ongi ju erakordselt toreda ja huvitava majaga mis oli omal ajal valmides märgilise tähtsusega, et see oli ju see, kuidas postmodernism mis oli niisugune vahvus vahelise moodsa arhitektuurikriisile reageerimisviis ja mis nii-öelda eesti kolhoosides Nõukogude liidus esmakordselt selle Ameerikas vallandunud kriitika laineid produtseeris siia. Et selles mõttes paljud teisedki need postmodernistlikud kolhoosi keskused on on nii-öelda tegelikult Eesti kultuuriloos Eesti ajaloos tohutult suure tähtsusega ja mul minu meelest on nagu kitsarinnaline ja Piivatud nüüd näha mõningate hooldus probleemidega, kes teha nägu sääsest elevant ja mitte näha nende majade tegelikku suurt ja olulist väärtust. Aga küsimus ongi, et kuidas siis neid hoida ja renoveerida, kui nad on jäänud tänapäeval sellistesse väikestesse asulatesse. Tollal olid nad suurte suma sovhooside-kolhoosidekeskused ja loomulikult, et see on, ütleme, et arhitektuurselt mõned eriti head näited. Näiteks Toomas Rein, kes on ju ka tõeline eesti arhitektuuriklassikat, temaga Sverdlovski nimelise kolhoosikeskuse hooned, suurus, mis annab, mis on ju praegu ikkagi niisugune, mis on nüüd täiesti varemetes ja mis on samal ajal rahvusvahelise arhitektuuri turismihitt. Asetseb soos kuskil Kagu-Eestis piiri, kusjuures täiesti välja surnud külas, kus mitte keegi teda ei vaja ja ta tõesti ongi varemetes. Selle kõrval on Lümanda ju õitsev asula ja, ja, ja seal suudetakse tallaga kindlasti rakendus leida. Et ma samamoodi seda teleklippi sattusin nägema. Ja pean küll tunnistama, et mina ootaks igalt Eesti vallavanemalt kultuuri, teadlikumat, hoiakut. Nii millega teile meeldib vabal ajal tegeleda, ehk siis mida peale arhitektuuri siin ülikooli juhtimise veel teie elusse mahub? Et olles nagu humanitaarteadlane, siis ma arvan, et enamikule meist on tegelikult nagu hobide jaoks palju aega ei olegi, et see elu ja töö Ongi kõik vaba aeg on kõik üks kokku. Et noh, et, et kui mulle meeldivad näiteks põlispuud seisma ühtepidi ju mingil hetkel võib öelda, et et mu hobi on Dentroloogia. Aga, aga see ei ole ka nagu mingi pigi selles mõttes, et kui ma tegelikult ju loen maastikuarhitektuuriajaloo loenguid, et ta on, jälgin suvekodus puu kasvamist või, või koera jalutades vaatan, kui jändrikud ikkagi need tammed seal Kadriorus on. Et see on minu jaoks ühtepidi puhkus, aga see on teistpidi ka töö. Et ei suudagi ennast kuidagi välja lülitada, et selline. Ei, aga ma ju naudin neid puus, et aiandus siis on nagu on teie hobi, et teil on suvekoduperel Saaremaal Saaremaal ja see on tagaotsas, mis tähendab see, et ta on puhtalt pae peal ja tegelikult ega seal laiendust ei ole üldse võimalik viljeleda, me satume sinna ka nii harva, et et kõike seda, mis seal kasvab, võib tegelikult on viisakas nimetada põuataimede kollektsiooniks. Miks teil siis suvekodu just sellisesse kohta on sattunud või ikkagi, miks see koht meeldib? Meeldib ta sellepärast, et ta on nii kaua oldud ja ma olen ta abikaasa vanematelt mikuta kaasa saanud. Olen veel lugenud, et hea toit ja punane vein on ka ikka lemmikud. Ja et selles mõttes, et kui ikkagi töö on pingeline ja raske, siis minu meelest, et niisuguse noh, ma olen tugeva kehaehitusega ka, et sellisel juhul tuleb ikkagi selliseid südame-veresoonkonna haigusi faktiliselt ennetada punase veiniga. Tõsiselt kohe ja abikaasa on teil ka kunstnik, onu kalm, temaga käisite lausa ühes koolis tema siis aasta eespool, nii et juba väga varajasest noorusest tunnete teineteist ja ta on öelnud, et teie puhul kehtib selline klassikaline ettekujutus professorist, kes on hajameelne. Olete nõus? Ja ma sain aru, et talle meeldib nii ette kujutada. Ja rohkem te olete hommikuinimene ja tema siis rohkem nagu urus on õhtuinimene. Ja sageli küll jah. Et kui meil on olnud küll jah, niisuguseid. Kui mul on vaja artikkel hommikul valmis, kirjutasime ikka palun, et ta magaks, ta veel üles ei tõuseks, sest siis hakkab juba niisugune melu ja peale, et, et ma nagu, kui on, ütleme, kirjutamine on kõige tähtsam töö. Sa pead kõige mõtted olema kõige selgemad, kõige kontsentreeritumalt, kõige keskendunud sul see artikkel välja tuleks. Et seda selles tule päeva teha hommikuvärskuses, et siis, kui mingid muu maailm ja elu kõik juba hajutab selle mõttetäpsuse, et siis enam kvaliteet ei ole sama. Teil on poeg ja tütar ja siin kui ennem natuke poliitikast rääkisime, siis nüüd võrreldes pojaga, ma saan aru, pojal on ikkagi selline poliitikahuvi ja maailma parandamise su suurem, kui teil ei hakka poliitikahuvi mitte selles mõttes, et ta kindlasti ei taha minna poliitikasse. Et ta on ikkagi pigem poliitfilosoofia, on see, mis teda huvitab. Nii ja õpetajatööst te olete siis seda ju aastaid teinud, siin käis jutust läbi 30 aastat tagasi, noorena olid Lasnamäe tavalises koolis ajaloo õpetaja, aga nüüd aastaid EKAs õppejõu tööd teinud ja jällegi tsitaat teilt kui noorem. Kuna noore lektorina läksin hõlpsalt igasse tundi, siis vanemaks saades valmistan loenguid eta aina põhjalikumalt. Et see on ikkagi tõsine, tõsine ettevalmistus, kuigi kogemust juba on olemas pikka aega? Jah, aga selles mõttes, et loengupidamise viisid on ju tänapäeval muutunud, et minu ajal Tartu Ülikoolis lugesid kõik õppejõud valmis kirjutatud paberi pealt teksti maha ja võib-olla siis natukene laiendasid oma sõnadega. Võib-olla mõnel pool tehakse seda siiamaani, jah, aga ma ei ole elu sees seda ise teinud ja minul on kõik, mis ma poolteist tundi räägin peas ja see püsiks peas, kui ma ei ole seda enne läbi mõelnud, uuesti raamatuid lugenud slaide sättinud. No ütleme niimoodi töö arhitektuuriajaloost rääkides. Powerpoint on muidugi teatud ka niisugune, sa pead üliõpilastele tagama selle, et on nimetaja õigekiri aastaarvud, oleksid laadlesid vennakatega teatute põhiinfot, et kui ta soovib konspekteerida, aga, aga mõttekäigud tulevad mul ju kõik peast. Ja tegelikult minu meelest tänapäeval ikka kõik loevad, nii, kui liiga palju ette provotseerid, siis võib-olla ei kulatagi tähelepanelikult. Jah, aga jah, aga ütleme see, et kunstiajaloolased on ikka see, et nad näitavad pilti ja pildiline ainult allkiri, et mingisuguseid pikki tekstiga slaide ma ka ei armasta, et mingitel täiendkoolitustel Mele niukseid loengu loengutüüpe näinud, aga need on mu meelest mõttetud. Nüüd hakkab intervjuu meil või sooda juba lõpule jõudma. Ma vaatan tänase vestluse ajaga teie varasemad siin loetud-nähtud intervjuude põhjal, te olete ikkagi selline avatud lahke inimene, kes ausalt ja varjamata räägib endast, et olete selline avameelne inimene või ka teinekord siis teistpidi, võib mõõdeta otsekohene. Lihtsee üldine hoiak on jah selline, aga, aga mida vanemaks ja kogenumaks saad? Eks see on ikka õpetanud ka rohkem suud kinni hoidma. Et see kõik ei tasu kohe välja plahvatada. Me lõpetame siis saate nagu ikka meie külalise lemmikmuusika sooviloo ka. Enne seda ma soovin, et teie selline julgus, avameelsus ikka jätkuks ja me kindlasti ka siin raadios kohtume veel veel kord siis jõudu, jaksu uues ametis, enne tuleb muide kaks kuud veel, siis mida teha? Jube palju tööd selles mõttes, et olukorras, kus sul nagu nüüd on kindel, et sa pead selle ameti üle võtma, siis tegelikult sa ei suuda ju elada nii, et see eeltöid ei tee, et sa ei mõtle läbi, millised on mingit personalivalikut, kust mida saaks parandada, et sa, tegelikult on see hästi intensiivne ettevalmistusperiood. Teil tuleb siis ka uuem meeskond. Loomulikult tuleb ju, need läbirääkimised on juba peetud hakata alles pidama. Nii ja naa. Aga nüüd siis lõpetame selle soovilauluga, see on siis prantsuskeelne. Selline Prantsusmaa muusika meeldib teile? Jah, et võib isegi pidada pentsikuks valikuks, aga, aga seemnete palusite neid lugusid siis mul tegelikult muidugi sellesama oveeranlase passaaži oriaanlase laulu puhul on see, et mul on hästi meeldinud see, et, et kui me ühtepidi elame sellises üleilmastuvas maailmas, siis need olulised erinevused on mu meelest siiski väga toredad, et erineva piirkonna inimestel on erinev iseloom ja siis Fafans laulabki sellest, kuidas on, mis tüüpi inimene ta on ja kuidas statisti teistest vastastest erineb ja ja ma nagu ei tahtnud sinna selle Vedionalismi teema juurde, et miks ma siis nüüd peaks valima need depressiivsed väikelinnad. Et et tegelikult on Viljandi, Toe ja Vakra tore ja ma olen alati lastele üliõpilastega seda väikelinnade ekskursiooni teinud, et ehkki me oleme hädas, et kaasaegses reaalses maailmas maakonnalinna formaat on ammendumas, aga et need Janeck, Väike-linnad tühjenevad aga nende arhitektuurne keskkond, nende elu, kvaliteedid, mida nad suudavad nii-öelda ruumilised kvaliteedid, mida nad suudavad pakkuda oma sealsetele elanikele, on siiski silmapaistvad ja seal on igal sellel linnal on oma karakterit ja ka need EKA üliõpilased, keda peetakse ülbeteks, nad tegelikult saavad niisuguse avituse, kus nad õpivad väärtustama Eestimaa igat kanti. Tänan, Mart Kalm, meie saatesse tulemast, jõudu, jaksu teile selles uues, mitte kerges ametis ja loodan siis taaskord kohtuda EKA teemadel. Aga saadet jääb siis lõpetama. Minu prantsuse keel on nõrk, shors fassaanse tema oveenlase lauskõike head ja kuulmiseni, küsis.