Algab kirikuelu. Saadet juhib Meelis Süld. Tere õhtust, head kuulajad ja head kirikuaasta algust. Selle kiriku aastaga algab ka uus etapp Eesti Evangeelse luterliku kiriku elus sest laupäeval valiti uueks ülem karjaseks praegune konsistooriumi kantsler Urmas Viilma. Kas kirikus on oodata kursimuutust naisvaimulike küsimuses või homoseksuaalide aktsepteerimise osas? Kuidas suhtub uus valitud peapiiskop vaimulike osalemist poliitikas? Milliste riigiabikirik kõige enam vajaks? Nendele küsimustele otsime vastuseid järgneva pooltunni jooksul. Tänases kirikuelu saates on meil külaliseks vastvalitud peapiiskop Urmas Viilma ja ega teist külalist tänases kirikuelu saates ka ette ei kujuta, sellepärast et just nimelt sellesse lõppenud nädalasse jääb siis uue peapiiskopi valimine Eesti evangeelses luterlikus kirikus. Ma küsin alguses Urmas Viilma teie käest Ühe küsimuse, mille võib-olla mitmed raadiokuulajad küsiksid, kas te olete kuidagi sugulane, luule viilmale kadunud ravitseja, kes oli ka väga Popular? Jah, tere kõigile raadiokuulajatele. Luule Viilma kohta on minu käest küsitud korduvalt ja korduvalt ja võimalik, et küsitakse veel. Ma ei ole temaga mitte kunagi kohtunud ja, ja täna on ta juba lahkunud siit maailmast. Luule, Viilma ka, võib-olla kui hakata kuskilt genist otsi kokku viima, siis võib-olla lähevad nad kuhugi kokku, aga aga tegemist ei ole siiski minu minu sugulasega, nii et mul ei ole temaga mingit ühendust. Aga populaarsed ellujäämise õpetust olete lugenud? Ma kui esimene raamat ilmus ja kui ma olin Pärnu-Jaagupi kirikuõpetaja, siis ta käis ka loengutega mööda Eestimaad ringi ja käis ka seal naaberkülas. Siis ma olin sunnitud ennast natukene kurssi viima ja, ja mis seal salata, ma olin sunnitud ka jutluses siiski oma kogudusele ütlema, et see ei ole mitte see õpetus, mida, mida kirik nüüd kuulutab. Aga ma arvan, et kõik sellised liikumised on üsna iseloomulikud just Eesti kontekstis ja mitte ainult Eestis ka üldse üldse. Võib-olla Ida-Euroopas ja mujalgi maailmasse on see nõndanimetatud uus vaimsus, mitte institutsionaalne kuulumine kuhugi. Näed, sa ikkagi usud midagi, aga sul endal ei ole väga otseseid kohustusi kellegi ees või, või nagu Kivirähk ütleb, et mingit vahendajat ei ole vaja nuumata? Muidugi, Kivirähk peab selle all silmas kirikut, kes siis jumala ja inimese vahel seisab, aga kiriku enda õpetus ju ikka ütleb, et et kirik ongi see, kes jumala armu jagab ja, ja ilma selleta ei ole inimene õigel teel. Tundub, et praegune väga laiaulatuslik kajastus meediakajastus ka peapiiskopi valimistele tuletab meelde, et ega eestlastel ikka läheb küll korda, mis kirikus toimub. Ja missugune on kiriku käekäik. Ja selles suhtes, et mulle tundub, et ka ootused nüüd teie ameti suhtes on on väga kõrged. Jah, ma teadvustan seda enesele ja kui ma selle peale väga tõsiselt mõtlema hakkan, siis ma haaran, haaran kinni veel kõvemini, piiblist ja jumalast. Ta mulle tarkust annaks, sest selge on see, et mida pikem on teekäija või ka aastaid teenida, kui jumal tervist elupäevi kingib, siis seda rohkem on ju ka võimalusi teha vigu või teelt eksida või või minna ka ummikusse, aga hea oleks, kui jumalannaks, kust ja ka kaaskristlased osundaksid, siis eksimustele heatahtlikult palvetaksid ja küllap siis tuleb neid eksimusi tunnistada, kui nad tulevad ja, ja minna edasi ikka õiges suunas. Samas kiriku huvides oleks ilmselt see niisugune tähelepanu peapiiskopile vaimulike tegevusele, kiriku olukorrale oleks. No päris sellise tähelepanu all ma ilmselt 20 aastat või 25 aastat olla ei suudaks, lihtsalt puht füüsiliselt ja siis ei jääks aega oma kirikujuhi töö tegemiseks. Aga iseenesest muidugi ma olen nõus sellega, et, et see tähelepanu, mis praegu peapiiskopi valimistega seoses on kirikule tulnud on erakordne ja iseenesest võib seda küll positiivseks pidada ja nüüd on küsimus, kas, kas me suudame ka ise seda positiivset fooni hoida. Ja, ja mulle tundub, et isegi hoolimata nendest negatiivsetest teemadest ka kiriku kontekstis noh, eriti kõik, mis toimub ka Narvas on siiski rahva suhtumine kirikusse praegu äraootavalt heatahtlik. Ma just mulle tundub, et teid valiti Eesti Evangeelse luterliku kiriku juhiks läbi aegade suurimas sellises madalseisus. Et eestlased on mõnes mõttes sellisest institutsionaliseerinud leitud kirikust taganenud, tänaseks on siis rahvaloenduse järgi luterlastega vähem kui õigeusklikke juba. Narva kirik läheb haamri alla, kümned pühakojad lagunevad ja, ja vaimulikult ka kaklevad sõna otseses mõttes omavahel. Osa vaimulikke on osutunud vale õpetajateks siin mõne aasta eest. Ja osa preestrit tahab tagasi katoliku kiriku rüppe. Nii et ma kujutan ette, et see pidi olema väga, väga selge nägemuse plaan, mismoodi seda kreeni laeva nüüd kuidagi pinnale tagasi aidata. Noh, eks teie kirjeldus praegu juba peaaegu kuulutas maailma lõppu. See oli küll väga suur üldistus, eks meil on ka väga palju positiivseid asju, meil on loodud perekeskus, meil on kristlikud koolid, meie lasteaia noortetöö on vähemalt samal tasemel ja sama aktiivsusega kui, kui riigis näiteks skaudid või kodutütred. Meil on noor vaimulike põlvkond ja, ja nii edasi, et siin võib jätkata veel. Et, et loomulikult on ju elus ja kirikuelus nii nii valguse kui varjuküljed ja selge on see, et ootused on suured ka kiriku sees, mitte siis ainult kirikust väljas. Ja need kõik need asjad, millele osundasid on, on loomulikult probleemid, aga kui vaadata nüüd kirikut kui, kui organisatsiooni institutsiooni, siis noh, ma tahaks näha ühte, ühte sellist inimlikku ja, ja inimestest koosnevat organisatsiooni, kus ei oleks sarnaseid probleeme või vastavalt siis selle organisatsiooni spetsiifikaga sarnaseid probleeme, et igal pool, kus on inimesed, on ka vead, on ka patt ja, ja see ongi see meie meie sõnum, et me olemegi inimestena patused ja siin maa peal me paradiisi luua ei, ei saa ja, ja aga me saame siiski ennast toetudes siis Kristusele muuta ja, ja kui me ennast muudame paremaks, läheb ka kirik paremaks. Aga tööd on palju muidugi. Noh ma ei, ei hakkaks nüüd siis lavale panema tegevuskava, sest hetkel seda otseselt ei ole, loomulikult kui mind eelmise aasta või on selle aasta veebruaris üles seati, mulle tundub see küll juba nii ammu olevat kandidaadiks ja minult nõusolekut küsiti, siis paluti ka, et ma, ma siis paneksin lauale oma mingisuguse programmi ja, ja seal maga, kirjeldasin nii meie kiriku tugevusi kui nõrkusi. Ja loomulikult panin ka kirja sellised muutmisvõimalused või, või asjad, mis kirikus muutmist vajavad. See ei ole nüüd otseselt ju tegevuskava ja küllap see, see täpne suund ja prioriteete dieetide järjekord saab kokku pannud siis, kui on olemas need töölised kes kondistaariumis hakkavad minuga koos kirikut siis edasi juhtima. Aga olen seal osundanud sellistele asjadele nagu meie vaimulike toimetulek, Nende motiveeritus, nende julgustamine, nii vaimne või spirituaalne kui või pastoraalne kui ka kui ka siis majanduslike probleemidega. Tegelemine või, või nende toetamine seal on, kindlasti vähenevad liikmetega kogudused, aga aga ma rõhutan siin, et see ei ole ju mitte ainult Eesti luteri koguduste probleem, vaid see on kõigi külade probleem, kus, kus meie kogudused on Tallinnas, meil ei ole ju seda probleemi või suuremates linnades. Seal on suund nagu kiriku enda ühtsuse taotluse suunas, ma ei oska öelda, kuidas see õnnestub ja kas õnnestub, aga aga eks praegugi. Võib-olla minu kandidaat oli selline omamoodi kõige vastuolulisem kõigist nendest neljast, kes lõpuks jäid kandideerima. Sest keegi pidi suutma koondada nagu kõiki. Ma ei oska öelda, kas mul see õnnestus, aga mul on hea meel, et viimases voorus kohal olid kõik kirikukogu liikmed. Ja sellises olukorras kui vähegi tunda meie kirikukogu koosseisu ja mõelda sellistele erinevatele huvigruppidele siis et, et saavutada häälteenamust pidi keegi suutma vähemalt igast huvigrupist, igast omamoodi killust või vagadus laadist või oma siis sellisest ideoloogilisest taustast saama toetajaid praktiliselt igast sellisest grupist ja ja ma ei oska öelda, mis olid need motiivid, argumendid igalühel siis, just lõpuks minu minu nime taha see rist teha, aga, aga täna mul on hea meel, et, et kirikukogu suutis valida juhi ja mul oleks sama hea meel, kui see oleks olnud keegi teinegi kandidaatidest. Pigem võib-olla on siin räägitud, seda teie poolt hääletasid ehk rohkem konservatiivid ja Ove Sanderi poolt, kes siis lõppvooru jäi, ehk rohkem liberaalid. Jah, seda just nimelt ongi räägitud, et eks see lahterdamine on olnud rohkem nagu väljastpoolt, kui, kui kandidaadid ise oleks ennast lahterdanud. Et eks see liberaalsus ja konservatiivsus on selline, mille järgi seda otsustada, et meil on pigem nagu suur kompleks erinevusi, mis kõigi kandidaatide puhul võib kokku seada ühe sellise ilusa rikka pildi. Sest ma arvan, keegi meist ei ole puhas konservatiiv või puhas liberaal ja, ja igaüks, kes kandideeris, kaasa arvatud mina, pidi arvestama sellega, et ta tegelikult alates sellest hetkest, kui ta kiriku peaks seatakse, ametisse seatakse. Ta peab olema kogu selle kiriku peapiiskop lahus, lahus nüüd nendest grupeeringutest. Ta peab olema kõigi jaoks peapiiskop loomulikult ei saada eirata ju oma põhimõtteid. Eriti kui need põhimõtet toetavad piiblile ja, ja ei saa ju, kuidas murda lubadusi või, või hakata rääkima täna üht juttu võrreldes sellega, mida ta siis rääkis enne enne kolmapäevaseid valimisi. Selles tulevases kirikuvalitsuses. Milliseid kiriku ministreid, võivassessoreid meil tarvis läheb? Meie kirikuvalitsus kaugelt vaadates öeldakse, et ta on liiga suurkogu, see aparaat on liiga suur ja, ja kiriku Assessoreid ei peaks üldse nii palju olema. Ometigi ka näiteks Ove Sander ütlasedassessorid võiks olla palju rohkem ja ma ka ise olles nüüd peagi seismas ülesande ees hakata siis nimetama jaanuari keskel nimesid, et kes võiks siis olla minu meeskonnas. Ma juba olen tõdemus, et kui ma tahan hoida järjepidevust, siis ma peaksin ju säilitama kirikuvalitsuse sees mõned senised asessorid, aga kui ma tahan värsket verd, uuendusi, värsket mõtet ja aktiivsust, siis ma pean tooma sinna uusi inimesi või, või ka nooremaid inimesi. Ja siis pean ma mõtlema selle peale, et, et need inimesed peavad olema pädevad. Võib-olla minu jaoks üheks keerulisemaks ülesandeks saab olema kantsleri leidmine, sest tõenäoliselt teiste puhul võib olla olen rutakas, aga ma olen eeldanud, et mõni neist ikka oleks lihtsalt öelnud etet, et Viilma võiks jätkata. Mina pean täna leidma ka kantsleri ja, ja, ja see ei ole lihtsalt ju inimene, kes kes peab suutma numbreid kokku liita, ta peab olema ka autoriteet nii kogudustele kui ka suutma suhelda avalikkusega kas või selliste probleemide puhul nagu Narva. Mõne nime võiksite siin juba ikkagi öelda juba kindlasti teil peas Hermanni nimi. Ma pean kahjuks kurvastama teid, et ma täna ei ütle ühtegi nime. No siin oli juttu juba sellest konservatiivsusest ja liberaalsusest. Mind pani mõnes mõttes vastama teie avameelsust neljapäevasesse kahekõne saates, kus te ütlesite, et te ei ole eneses siiamaani saanud seda kindlust, et naiste ordineerimine on piibelikud põhjendatud. Kes või mis võiks selle kindluse teile siis anda naisordineeriti luterlikus kirikus Eestis vaimulikuks juba enne teie sündi? Ja nii on, et neid on tõesti ja seda ma olen ka ju tunnistanud. Jaa, jaa. Nagu ma olen ka öelnud ka selles kahekõne saates, ütlesin ja tegelikult ka ka varasemates debattides ja ka kirikukogule. Ma väljendasin täpselt samasugust sisemist ebakindlust selles küsimuses. Aga ma samal ajal kinnitasin, et minu esmane roll ei ole Ta muutma seda praktikat, mis täna kirikul on, ehk siis ma usaldan ka kirikut. Tõsi, me võiksime täna luteri kirikus öelda, et ainult piibel piibel on see, see ja, ja, ja siis vaatame, ütleme näiteks katoliku või õigeusu kirikus, selle kõrval on ka traditsioon. Noh, täna ma siis ütlen, et ma olen siis kuidas ma ütlen väga konservatiivne ja kaldun sinna sakramentaalsete kirikute juurde, kes hakkab pidama oluliseks ka meie kiriku traditsiooni. Et loomulikult ma toetun piiblile ja piiblist püüan enesele kindlust saada ja nagu ma ka ütlesin, ma siiski ei ole kunagi arvanud, et ma selles vanuses, nagu ma praegu olen, võiksin peapiiskopiks saada. Ja olen ka juba öelnud, et kui kui vaat see oleks jätkanud kandideerimist, siis oleks minu hääl olnud, et ka seekord, isegi kui ma ise kandideerisin tema taga. Puudu oli ju see põlvkond viiekümneste põlvkond kandideerijate hulgas, mis oleks võinud tänasele vastutuse võtta, mis oleks andnud siis aega minule eneses kindlusele jõuda ühes või teises suunas, aga mida ma tahan öelda sellega seoses, et tegelikult see nõndanimetatud naiste ordinatsiooni küsimus on minu isikuga seoses siiski tahet teha üheks peaküsimuseks, aga ta on olnud siiski täiesti kõrval küsimus, sest ma ei ole oma ka selles juba varem nimetatud programmis või mis, mida minut esimesel sinodile oodati. Ma ei ole tulnud välja siis selle agendaga, et mina nüüd asunud muutma kirikupraktikat, ehk siis kui need küsimused on tõstatatud, siis ma olen neile vastanud, aga see ei ole olnud minu selline põhiküsimus. Millega siis, et tulla valimistele ja, ja kui nüüd rääkida aga konservatiividel, kes nii-öelda konservatiivsete traditsionalistidest meie kirikus, kes tõenäoliselt võisid toetada mind vähemalt niimoodi kõik arvavad ja ma ka ise ju usun seda siis ma ei ole oma vastuseid muutnud kogu selle protsessi käigus. Ma olen kogu aeg öelnud, et minul puudub see kindlus. Aga ma olen ka samas öelnud, et ma ei ei rutta kiriku juba siis teda traditsioonid küll väga noort kiriku ajalooga võrreldes hetkel muutma ja see ei ole olnud minu põhiküsimus, et jaa avaldasin kahekõne saates armastust nii nais- kui kui meie mees vaimulikele ja, ja seda ma tõepoolest tunnen täna kõik, kes on kiriku teenistuses, vaimulik Ena või ka muude töötegijatena ma pean olema nende kõigi jaoks nii hingehoidja kui kui innustaja kui motiveerija ja, ja jälgima ka, et ei toimuks siis kiusamist või, või üksteise alavääristada. Mis mulle tundub, et selle kindluse selles suhtes üht või teistpidi, te peate siiski lähiajal saama, sellepärast et mõtelge nendele noortele naistele, kes ootavad ordinatsiooni ja siis mõtlevad, et ah see peapiiskop pika hambaga kuidagimoodi päris kindel ei ole ka, kuidagi tordineerib ära. Et noh, see ei ole kuigi meeldiv kogemus ilmselt. Mõistan mõistan, aga ütleme siis nii, et ma ju ei tea, millised on olnud argumendid näiteks tänasel peapiiskopil, keegi ei ole neid küsinud, ta lihtsalt jätkas seda traditsiooni või, või, või ka eelmisel peapiiskopil. Noh, ma pean silmas Andres Põderite ja Jaan kiivitit ja kui see küsimus poleks tekkinud ja kui oleks kinnitanud, et ma jätkan seda traditsiooni, mis kirikul on ei oleks püstitatud küsimus bioloogilises võtmes, siis ilmselt kellegi jaoks ei olekski probleemi. Nii et ma olen olnud aus ja, ja see ausus on, on minu meelest üks olulisi vooruseid. Et seal peaaegu et enese alasti kiskumine avalikkuse ees ja tunnistamine, et mul on, mul on see või teine probleem või ebakindlus. Aga kui me aga ebakindlalt peaksin ühel päeval ühele naisele panema käed peale, siis ei muuda see tema ordinatsiooni kehtivust ja ma ei tee seda mitte siis irooniliselt või teda mõnitavalt, et see on minu. Sellisel juhul on see minu probleem ja minu ja jumala vaheline küsimus mitte nüüd selle naise ja ema ei taha, et sa kuidagi talle välja paistab. Üheskoos naiste ordinatsiooniga räägitakse ikkagi ka homoseksuaalide sallimisest kirikus. Kas nüüd teie ametiajal, mis algab teisest veebruarist, võivad praegused homoseksuaalsed vaimulikult kapist välja tulla? Või peavad seal kapis edasi olema, et mitte oma tööd kaotada? Siin ei ole nüüd meie kiriku traditsioon taktika muutunud ja, ja me kiriku seisukoht on olnud selles küsimuses suhteliselt samane ja, ja ühtne. Ja see seisukoht on ju ju seotud ka. Sellega, et, et seksuaalsuse küsimuse tõstatamine või püstitamine on tegelikult üleüldse inimesele või vaimulikule ja tema ametile lähenedes vale alus Olen ka juba ühele ajakirjanikule vastanud. Et tegelikult täna meil ju siiamaani kirik kinnitab seda, et et meil vaimulik saab olla kas ainult abielus või elada tsölibaadis. Kui ta on abielus, siis täna Eestis on võimalik olla abielus ainult mehele naisel. Kuid abielus ei ole siis ta tsölibaadis ja siseoma üldse enam tähtsust. Kas ta oleks homoseksuaaloleks ta heteroseksuaal? See ei oma mingisugust tähtsust. Ehk siis küsimus ei ole mitte ainult selles, kas me hakkame aktsepteerima homoseksuaalse praktikaga vaimulike vaid sellisel juhul tekib palju laiem küsimus, kas me aktsepteerime ka heteroseksuaalse abieluvälise praktikaga vaimulik. Ja täna me ei ole muutnud oma seisukohta, ehk siis mina leeris leerikursusel räägin endiselt seda, et abielu on see, mis on piibellik. Mehe naise seksuaalsuhted on kuuluvad abielu juurde ja, ja kui see ei ole niisiis seda tuleb korrigeerida, et see suhe jõuaks ühel momendil abielu ja laulatuseni. Nii et seksuaalsuse küsimus tõstatub ainult siis kui on püsisuhe täna mehe ja naise vahel ja kui, kui vaimuliku puhul, kes abielus ei ole, seda püsisuhet ei ole, siis siis tähendab see ülikoolis ja, ja siis ei ole enam üldse tähtis, milline on on seksuaalne suundumus mis tähendab ju ka ka seda, et mees või ka naine, kes tunneb seksuaalset tõmmet oma sugu või oma omasoo vastu siis sama samast soost isiku vastu. Kui sa ei ei realiseeru praktikas ja abieluvälisest suhtest siis kiriku vaimulikus ametis siis ta saab teenida vaimulikuna. Kui riik nüüd on astunud selle sammu edasi praegu ja 2016.-st aastast on ka kooselu võimalik registreerida, et kas, kas siis võiks praktika kuidagi muutuda? Meil ei ole riigikirikut ja täna ütlen seda tõesti hea meelega, et riik ilmselt ei ole see, kes määratleb kiriku abieluõpetust ja kui riik muudab mõne definitsiooni, mis siiamaani on olnud nagu väga kindla sisuga ja, ja hakkab seda kasutama nüüd teise sisuga siis väljaspool kirikut võib see nii olla, aga kirikus ees niikaua, kuni me ise oma kiriku õpetust ei muuda või kirikukogu ei võta vastu mingisuguseid vastavaid muudatusi või seisukohti või kirikuseadust ei muuda siis nii kaua on abielul kiriku sees või kirikliku abielule endiselt see tähendus, mis, mis tal on olnud aastasadu. Kuidas siis selle Eesti luterliku kiriku paiknemisega on, et kas me jääme siia nagu Baltikumi ja Ida-Euroopa kirikute põhimõtete ja väärtushinnangutega samasse ruumi või pigem võib näha ka liikumist Skandinaavia ja Lääne-Euroopa kirikute suunda, et, et kuidas, kuidas see võiks siin lähiaastakümnetel nüüd siis minna? Oleneb, mis valdkondades me nagu liikumist oluliseks peame. Me oleme Balti ja Skandinaavia vahel ja ma arvan, et meie selline kiriku positsioon ka oma praktikas ja õpetuses on täna natukene seal nende mõlema vahel. Et tegemist on mõlemal suunal nii meie lõuna kui põhja suunal meie meie heade partner kirikutega, kellega me jätkame suhtlemist ja nüüd on iseküsimus, on see, et mida me võtame ühelt üle ja mida me võtame teiselt üle ja, ja kas nemad meilt midagi üle võtavad. Aga tänasest on muidugi oluline tähele panna seda, et Skandinaavia kirikutel ei ole olnud nii pikkaajalist autonoomiat, nagu on meie kirikul, mis tähendab seda, et riik on olnud see, kes on oluliselt määranud, kuhu suunas kirik liigub. Eestis on olnud 100 aastat peaaegu juba vaba rahvakirikut, mis ei ole riigikirikut. Erinevalt Skandinaavia kirikutest ja, ja siin on ka võib-olla vastus küsimusele, et et kas see, kuhu täna on jõudnud Skandinaavia kirikud, on olnud tingimata kiriku oma soov, või oleks olnud see tee, kui tegemist ei oleks olnud mingil perioodil ja väga pikka aega riigi kirikutega. Kui palju tuleb teha peapiiskopil kompromiss? No kas või seesama vaimulike ordinatsiooni näide, et isiklikult võib-olla pole nõus, aga, aga samas seda traditsiooni, mis meil on tekkinud poole sajandi vältel ka enam muuta ei saa, et peabki, peabki leidma selle kuldse kesktee kuskilt. Ütleme nii, et saab muuta küll, ka minul oleks võimalik isiklikult esitada eelnõu kirikukogule ja paluda selle hääletamist. Aga nagu ma ütlesin, ei ole olnud see minu agenda, see ei ole olnud see, mille pärast ma olen andnud nõusoleku siis kandideerida või ennast lasta üles seada. See ei ole olnud minu agenda. Ja, ja vastupidi, ma olen öelnud, et kõik need vaimulikud, kes täna võtavad ELK-s, kes saavad siin töötama, minul siis kiriku juhina peab olema hoolia süda nende kõigi jaoks ja, ja ma ei ole ju ka öelnud. Vastupidi, ma olen öelnud, et tõenäoliselt jätkan ka mina naiste ordineerimist, aga kui see esimene hetk on käes, siis tõepoolest nagu te ütlesite, siis on see hetk, kus ma pean otsustama ja lõplikult ja, ja noh, tegelikult ju ei ole minu käes tänase kiriku seaduste muutmine, ma olen ka vaimulik, kes peab täitma meie tänast kirikupraktikat ja kiriku seadusi. Riigikogu valimised on ees. Kas kas te toetate Urmas Viilma vaimulike kandideerimist Riigikokku? Ma iseenesest toetan vaimulik tegevust poliitikas ja, ja miks mittekandideerimist ka riigi kogus, aga täna ma olen küll sellel seisukohal, et kui keegi peaks vaimulikest Riigikokku pääsema siis ei ole ilmselt kõige parem tal jätkata vähemalt et koguduse, kuidas ülemõpetajana. Halb on ka see, kui, kui selline vaimulik lõpetab üleüldse vaimulikuna teenimise, sest see on nagu arstiga, kes ikkagi ei ole kaua saanud opereerida, kui ta on operatsioonil või kui ta on kirurg, siis tema pädevus kaob. Ehk siis ma toetan ja ma olen ka ise olnud poliitiliselt aktiivne, iseküsimus on, kas vaimulik Peab süviti sisenema erakonnapoliitikasse ja ma olen päris veendunud, et kohaliku omavalitsuse tasandil On võimalik vaimulikud osaleda poliitikas ka ilma erakonda kuulumata Riigikokku, tõenäoliselt nõnda ei ole võimalik pääseda. Milline oleks kiriku jaoks kõige selline soodsam erakond või, või soodsam koalitsioon? See on hea küsimus. See, kui kõva häälega Tallinna linnas linnapea Edgar Savisaar kirikut toetab, on eeskuju vääriv. Seda nimetatakse muidugi populismiks, aga, aga eks ta on ka samme astunud kiriku toetamiseks. Samas miks ma sulle näitan, nõnda tõstatan? Just nimelt, ka Tallinn on üks kohalikke omavalitsustest ja selliseid kirikut toetavaid poliitikuid leiab absoluutselt igast maakonnast üle Eesti erinevates kohalikes omavalitsustes. Ehk siis täna ei ole tegelikult kirik ühegi erakonna ei ei kaasa sörkida ega kaasa laulja, vaid kirik peaks olema erakondade ülene või siis väline. Ja seda enam me ka eeldame, et me oleme kõigi erakondade poliitiliste jõudude jaoks täna Eestis. Partnerid, kellega pidada nõu, kellega arvestada ja kellele ka kirik siis ise saab soovitusi jagada, aga kõik erakonnad peavad olema valmis ka selleks, et ühel momendil võib kiriku poolt tulla ka kritiseeriv nool või, või korralekutsuv märkus. Aga missugused kristlaskond puudutavad huvid, võib-olla võiksid ta siis rohkem esindatud või missugust esindatust võib-olla kirik vajaks, missuguseid seadusi, mida ma tänan. Ma võiksin nimetada minu jaoks, kes ma olen olnud kooliga seotud kogu aeg, noh, täna on endiselt lahendamata ikkagi erakoolide rahastamise küsimus ja see on üks pall, mida loobib Tallinna linnas linn ja riik omavahel ja ja koolid tegelikult õpilased kannatavad seal tuleb lihtsalt lahendada. Aga tulles nagu hariduse küsimuse juurde laiemalt, siis täna on ikkagi see olukord, kus umbes suurusjärk paar protsenti, eriti meie õpilastest saab religiooni valdkonnas mingisugust haridust üldhariduskoolis see on paar protsenti mitme 100-st koolist mõne 10. on selline aine ja, ja see ei ole mitte nüüd viimasel ajal nii, vaid see on olnud nii juba üle 20 aasta, mis tähendab seda, et meil on täna uus noor põlvkond inimesi, kes tulevad otsustajate ringi riigis ametkondades ja nad hakkavad tegema usuküsimustes või kirikutega seotud küsimustes otsuseid, kus nad ei ole pädevad. Ja see on suur probleem ja see on tegelikult Euroopa kontekstis suhteliselt ennekuulmatu. Sa oled üks asi, et kui me nüüd aega on, siis võiksin nimetada ka loomulikult, et ikkagi pühakodade korrashoiu ja ülalpidamise probleemi üle Eestimaa. Sest noh, suurusjärk, millega täna riik panustab, on, on ühe pühakoja jaoks piisav neid sadu erinevatel konfessioonidel ja, ja võib-olla kirik on olnud ise siin mitte piisavalt hea näitamaks, kui palju kogudused ise on panustanud 20 aasta jooksul ja see on tegelikult kordades rohkem oma sõpruskoguduste abiga, kui täna riik on panustanud, et öelda, et ainult riik on see, kes on panustanud pühakodade korrashoid, on, on väär, sest pühakodade programmist saavad mõned kirikud aastas ja vahel samad kirikud mitu aastat järjest. Kõik ülejäänud kirikud on ju samuti korda tehtud korras või püütakse neid korrastada, järelikult see raha tuleb kuskilt mujalt ja reeglina kogudusest endast või meie sõpruskogudustelt. Et pühakojad on ikkagi rahvuslik, meie rikkus või väärtusse pärand. Ja, ja kui ühel päeval see kogudus, mis veel on jäänud sinna tühjenemasse külla lõpetab selle pühakoja ülalpidamise ja koguneb oma koguduse majas, siis kelle jaoks on oluline selle hoone säilitamine kas riigile, kohalikule omavalitsusele või, või siis sellele järelejäänud 10-le 20-le inimesele? Urmas Viilma teie abikaasa Egle Viilma on erakooli Tallinna toomkooli direktor. Aga kuivõrd arutate neid usuelu küsimusi ja kirikupoliitika küsimusi ka kodus? Me ikka kogu aeg arutame neid küsimusi. Ma olen ikka öelnud, et inimene, kes tuleb kirikusse tööle, ei ei saa teha natukene tegelikult kirik võtab teda kogu tervikuga ja, ja kui sellel inimesel on pere, siit ka põhjus, miks katoliku kirik peab vaimuliku tsölibaadi oluliseks. Kui nüüd tulles meie kiriku konteksti kui vaimulikule siis on selle töö tegemine või jumalariigi siis töö tegemine ja sellel põllul teenimine, mulle tundub tulemuslikum või vähemalt tehakse tööd suurema innu ja rõõmuga, kui tugikodust on olemas ja, ja mina olen seda kogenud kõik selle aja, kui me oleme oma abikaasaga abielus olnud ja, ja eks see kristlik erakool või Tallinna toom koolgi ole osa omamoodi osa kirikumissioonist ja ülesandest, et et tõepoolest me oleme koos selles selles kirikus tööl ja, ja, ja teenimas Need kirikut hakkab juhtima ka perekond Viilma, siis. No üks on nagu küsimus, et kas, kas riiki juhib ka presidendipere või aga kindlasti on abikaasa ja, ja ja ka meie puhul meie tütar, need, kes on, on minule toeks ja, ja kes siin-seal tõenäoliselt on ka tähelepanu all võrdselt minuga Facebooki või Twitteri kontot loonud. Ja ma olen pidanud andma endale aru, et niipea kui ma Facebooki kontoloogsin eriti nüüd valimiste perioodil, ma leidsin, et see ei ole õige aeg seda teha, sest minu eesmärk ei olnud teha kampaaniat ja püüda seda ametit. Nüüd. Ma pean mõtlema, et kui ma seda teen, siis, siis ma pean seda hoidma nii-öelda elus ja, ja värske ja see nõuab oma aja. Võibolla Hitleriga oleks lihtsam, aga ega mina ka ära ei saa joosta selle maailma arengute eest ja kui osa noorest põlvkonnast elab selles maailmas, siis kui kirik tahab kontakti, jaka kirik seal kohal olema. Urmas Viilma, ma tulen tagasi saate alguse juurde, kus ma küsisin, et kas te olete omal ajal tuntud ja nüüd meie seast lahkunud ravitseja, luule, Viilma sugulane. Milline oleks teie ellujäämisõpetus praegusel jõulueelsel ajal esimesel advendipühal? Inimestele siis või kirikule või riigile ja rahvale. Võite valida ja ma arvan, et inimestele võiks talle saate lõpetuseks sellesama meetod. Kirik kuulutab ikkagi igavest elu, ehk siis see elu siin on ajutine ja meie ülesanne on tõepoolest see elu siin. Elada missiooniga ehk siis, et oma elu väärtustada peaks igaüks leidma endale selle missiooni, selle sihi, mille pooles liikuda. Ja kui see missioon, see ülesanne on, on seotud kaasinimeste teenimisega siis ma arvan, võib inimene olla südamerahuga jõuluõhtul ja nautida seda, seda hetke, mis siis saabub. Aga kiriku ülesanne kuulutada igavest elu ja, ja ellujäämise õpetus igaveses elus on see, et sa pead uskuma Kristust, tema lunastustööd, tema ristisurma ja ülestõusmist ja kui sa temast kinni hoiad, siis see ongi tee tõde ja elu. Ehk siis see on ellujäämisõpetus ja see ei ole mitte ainult siis siin selles maailmas ellujäämiseks, vaid vaid õpetus igaveseks eluks. Aitäh tulemast stuudiosse praegune Eesti Evangeelse luterliku kiriku Tallinna toomkoguduse õpetaja Urmas Viilma kiriku kantsler. Ja siis alates teisest veebruarist 2015 ka Eesti Evangeelse luterliku kiriku peapiiskop. Aitäh. Kirikuelu tänase saate pani kokku toimetaja Meelis Süld. Kui jumal lubab ja me elame, siis kohtume kirikuelu saates taas järgmisel pühapäeval. Kuulge, kell seitse ja viis minutit rahulikku esimest adventi.