Algab kirikuelu. Saadet juhib Meelis Süld. Tere õhtust, head kuulajad. Luteri kiriku valib lähipäevil uut peapiiskoppi Rooli senisel kirikujuhil Andres Põderil 65. sünnipäev ning see tähendas ka tema ametiaja lõppemist. Tänases saates tuleb juttu peapiiskopi rollist kirikus, kiriku olukorrast praegu ning aastaid tagasi, mil Andres Põder kiriku õpetajana oma vaimulikukarjääri alustas. Seekordse kirikuelu saatekülaliseks on peapiiskop Andres Põder, tervist. Tere ja võin omalt poolt ja vikerraadio poolt soovida, palju õnne, aitäh, seda läheb ikka vaja. 65. aasta tähendab teie jaoks ka seda, et te annate nii-öelda teatepulga edasi ja järgmisel nädalal juba on kirikukogumisvalib uue peapiiskopi. Mismoodi te vaatate praegu tagasi mõnes mõttes ka elule ja teisipidi sellele peapiiskopiks olemise perioodile? See on olnud ju tervikuna üks ääretult põnev aeg. Me oleme rahvana läbi teinud suured kütused, mida siis, kui ma olin koolipoiss, ei osatud võib-olla veel lootagi. Najal, kui ma õppisin teoloogiat, oli ametlik seisukoht ju päris õhene, et see on lootusetu ettevõtmine, kirik sureb nagunii välja, noh. Ja muidugi siis meie laulev revolutsioon, kui olukorrad muutusid vastupidiseks kus me oleme nagu taas võinud kõiki võimalusi kasutada, et kirikutööd teha, laiendada ja see on olnud ka päris päris põnev ja suurte väljakutsete aeg. Nii et mina olen küll väga rahul selle ajaga, mida jumal mulle on sind peal andnud, elada ja töötada seni. Ja ma usun, et ega see aeg veel otsas ole. Rääkida siis just nimelt nendest valikutest ja, ja sel ajal, kui teie pidite otsustama, kelleks tahate saada, mismoodi teie tegite selle valiku vaimuliku elukutse kasuks. Vanemad ei olnud ju otseselt vaimulikud selles mõttes, et ei tulnud pastori perest. Ei, aga eks see on olnud ühelt poolt, Ta on selline enda sisemine kasvamine ja, ja teiselt poolt ikkagi jumala juhatamine õigetesse olukordadesse õigete õpetajate käe alla. Et kui ma lõpetasin keskkooli, siis abitooriumis oli vähemalt kolm õpetajat. Füüsikaõpetaja ja kirjandusõpetaja, kunstiõpetaja, kes ütlesid, et kuule, sina võiksid küll minna usuteadust õppima, nii et nõukogude ajal, ma arvan, see ei olnud ka päris tüüpiline olukord. Ja Pärnus, kus ma kasvasin, oli tol ajal kirikuõpetajaks professor rõivalt, kes muidugi oli väga erudeeritud ja selline intrigeeriv isiksus ja kes aitas ka palju kaasa, et ma neid valikuid tegin. Tol ajal kiriku kasuks otsustamine, tähendus ka mõnes mõttes nõukogude korra vastasus kontakte, võib-olla ka välismaailmaga ja kiriklik olukord tookord ja ja need võimalused seal kirikus võib olla vabalt välja öelda, mida mõeldakse, et kas need kahvatlesid. No küllap ikka see vastuolu kehtiva režiimi ja mõtteviisi vahel, mida kirik pakkus, mis oli ju ka ikka meie rahva traditsiooniline arusaam olnud, et Eesti eluviisist ja, ja mis oli ka ikkagi Lääne ühiskonnas domineeriv kristlik maailmavaade. See kindlasti mõjutas noh, suurtest välissuhetest Nõukogude ajal muidugi ei saanud tuge olla võib-olla välja arvatud siis muusika ja minu juba keskkooli eas oli hipiliikumine päris täiesti soos ja need mõjud ulatusid tõepoolest plaatide ja raadio vahendusel ka meieni. Nii et sisus krais, superstaar ja teised sellised usuga seotud muusikapalad olid meie selliseks aknaks lahenda küll. Võtsite ise ka siis sellest hipiliikumisest osa? No mingil määral ikka nii nagu tookordne noor põlvkond ärksa osa sellest vähemasti püüdis Kui mõelda just sellele nõukogude perioodile, et kuivõrd oli võimalus kirikule üldse tol ajal tegutseda ja milliseid piire seati praegu me mõtleme tagasi sellele ajale osad tunnevad sellist nostalgiat, mõeldes nõukogude ajale. Kuidas kirikuga on, et kas, kas seal tagasi vaadates oli võimalusi ikkagi tegutsemiseks? Ma arvan, et nii kaua, kui inimene elab, on tal ikkagi võimalus tegutseda, sest elus inimene tegutseb ikka kusagil, ta ikka vähemalt mingi mõte liigub peas kui ka midagi muud ei saa. Tollast nõukogude seaduste järgi, mis, mis olid väidetavalt karmid kreeklased oli keelatud igasugune kiriklik tegevust, praktiliselt laste, noorte sotsiaal alltööusuõpetus, isegi ju leeritunde ei tohtinud anda ja, ja mingisugust pühapäevakooli pidada, et see kõik oli keelatud, aga noh, samas muidugi muusika tegemist päris ära ei keelatud kirikus. See andis suuri võimalusi. Ja teisalt ikkagi jumalateenistused toimusid. Ühel oli võimalus ennast ristida lasta ka laulatada kui tarvis, nii et see väide, et ei saanud ristini olla, ei pea paika, sai küll olla, aga see nõudis muidugi teatud eneseületamist ja teistpidi noh, kes seda siis ka tegi, sellele eneseületamine pakub alati rahuldust, nii et ega tol ajal polnud ka halb ristiinimene olla, sai olla väga hästi. Kas teil tuli Andres Põder olla ka kuidagi vastakuti võimudega ja käia kas aru andmas või oli teil ka sekeldusi nii-öelda? Eks neid ikkagi tuli, tuli ette jah, muidugi, et mind ju tegelikult. Tõsteti mitme koguduse pealt ringi tänu siis kohalike täitevkomiteede nõudmisele, kes ütlesid, et see inimene tuleb seid rajoonist ära saata. Noh, võib-olla üks drastilisemaid sündmusi oli ka läbiotsimine, mis kodus toime pandi, aga see jäi ka juba 80.-te keskel ja 85 just ennem siis seda Gorbatšovi sulaaega. Sellega siis õnneks minu seiklused nõukogude maal lõppesid, algas, algas üks teine aeg ja tuli üks teine maa. Millega ta siis nii-öelda hakkama saite? See oli ilmselt mitme asja koosmõju. Ma tean, et mind kutsuti täitevkomiteesse välja ja, ja väideti, et küla peal käivad jutud, et kirikuõpetaja tahab pühapäevaks kooli organiseerida, mis oli siis paragrahvi alune temaatika siis kiriku juures on liialt suured plakatid väljas jumalateenistuse kohta, mis nendele ei meeldinud, kuigi ühtki seadust nõukogude ajal polnud, kui suur üks plakat või teade kiriku uksel olla tohib. Et niisuguseid vaidlusi, selliseid natuke semantilisi vaidlusi toimus pidevalt. Aga see läbiotsimine oli seoses ka nimelt ühe kirikuõpetaja Harri maitsniku jutlustega. Mida siis loeti Nõukogude vastasteks ja otsitjatega. Ega siis ametivendadel ometigi neid jutlusi kodus ei ole. Nii et ma arvan, et see viimane oli küll teatud otsitud põhjus. Aga eks tol ajal taheti ka nendele noorematele vaimulikele nagu päitseid pähe panna ja kohta kätte näidata, et ilmselt see läbiotsimine oli igavikust profülaktiline tegevus. Aga tõepoolest, siis sunniti lausa vaimulikke vahetama oma kogudusi. Nahk jah, nii ta tegelikult oli, et et paraku see töö tuli nagu kirikule Endal teha. Peapiiskopil öeldi, et et me võtame teenimisloa tükkis ära sõltus juba usuasjade volinikust tol ajal kui ta teda ümber ei tõsta. Nii et peapiiskop pandi sellise valiku ette, surve ette. Aga tollase peapiiskopid ja ma pean neile au andma, olid siiski härrasmehed ja need kogudused, kuhu mind siis edasi suunata, ei olnud mitte halvemad, vaid, vaid suuremad ja, ja veelgi paremad kui senised. Nii et minu reedel algas siis, nagu tänu tänu KGB-le No te pidite väga tegus ja aktiivne olema ikkagi, et, et silma jäite. Jah, ega tegelikult praktiliselt kõigis nendes kolmes koguduses kuhu mind määrati, nagu ajal, see oli Viru-Nigula Suure-Jaani, Räpina, need konfliktid kohaliku võimuga tekkisid ikkagi päris ruttu ja ja samas ja see oli selline teatud ka põnev, põnev valdkond, kus sai läbi proovida nõukogude seaduste kehtivuse. Kuna mul abikaasa oli juristi, siis me vaatasime päris täpselt, et kus maale ja kui kaugele me võime oma tegevust arendada. Pinnuks ikkagi siis silmas oli see, et kiriku tegevus oli liialt avalik. Noh, ilmselt tega sellised aktiivsed noored pastorid, ega mina polnud ka ainus, oli ka teisi ei meeldinud olukorras, kus maailma kõige progressiivsemale ja ja demokraatliku maleühiskonnale otsustanud, et usk on tagurlik ja peab välja surema, ilmnes siis hoopis nagu teistsugune tendents, et, et tuleb juurde uusi vaimulikke, tuleb noori kiriku juurde, kogudused vaat isegi kasvavad. Noh, see oli nagu tollaste loodusseadustega vastuolus. Ja mõnes mõttes on ju loodusseadustega vastuolus just nimelt, et kirik nõukogude ajal arenes, kasvas ja, ja praegu me näeme nagu natukene pigem teistpidist tendentsi, et see liikmete arv pigem kahaneb, et kuidas seda seletada, nüüd on ometi olemas vabadus ja, ja me võime kõike teha ja ei pea salaja enam jumalasõna kuulutama. Aga nüüd nagu see inimeste huvi kipub kaduma Noh, seda on raske öelda, muidugi see võib tunduda selline tendents küll nüüd selle suure laulva revolutsiooni laine järel nagu vaadates, kus ju meie rahvuslus, meie ühiskondlik liikumine oli niivõrd, et laes ja kui me küsime täna näiteks muinsuskaitse seltsi tegevuse järele, siis me võime ka öelda, et noh, mis on juhtunud, et paljud teemad muutuvad aktuaalseks kriisisituatsioonides ja, ja ka usuküsimused, religioon võib-olla osutub, et nagu inimese jaoks mõistetavaks siis kui tal lähtuda vaja oma isikliku elu korrastamiseks. Ja see ongi tegelikult usu proovikivi, et kas teda läheb mingil hetkel vajal ja noh, elu on näidanud, et ilmselt ikka läheb küll, et kas me peame alati selle järgmise kriisini ootamas. Omaette küsimus, et võib-olla maksaks olla juba varem valmis. Aga kui vaadata nüüd viimase rahvaloenduse andmeid, siis ju summaarselt ega usklikud määr pole meie ühiskonnas vähenenud tsirka ikkagi üks kolmandik on neid inimesi, kes ühel või teisel kombel on seotud kirikuga või tunnistavad, et ennast mõne usutunnistuse juurde kuuluvaks. Iseasi on muidugi see formaat, andmeside, see, see ametkondlik määratlemine, oma nime, kuhugi kirja panemine, liikmeannetuse tegemine ja, ja on ka arusaadav, et vabas ühiskonnas ei tundu selline nii-öelda bürokraatlik kristlase määratlus just kõige hädavajalikum, et inimene ikkagi püsib ja vaatab, et mis tal nagu südames on. Aga sellest tulenevalt ei saa ka võib-olla teha kohe järeldust, et, et nüüd, kui tal on kirikumaks maksmata jäänud, on ta oma usu ära salanud, ta võib-olla on väga aktiivne kusagil mujal koguduse töös ka. Nii et mina ei usu. Täna oleks inimeste usuline aktiivsus väiksem, et kui me vaatame ka seda väga paljut, mida kogudustes tehakse peapiiskopina on mul olnud hea võimalus seda näha ringi sõites kogedes siis on see päris uskumatu, kui tohutu mitu suur vabatahtlike armee on tegelikult kirikus, kui meil tihti arutletakse, et kuidas on selle vabatahtlikkuse ega, ja milline osa on siis meie ühiskonnal vabatahtlike panusel siis kiriku ainult nagu selle peal elabki ja, ja need on kümned tuhanded inimesed. Samas jällegi luteri kiriku jaoks, ilmselt mõnes mõttes on see lause võtmeküsimus, et eestlane identifitseeris ennast luteri kirikuga. Noh, ta võib ka mõne teise kirikuga identifitseerida, täna on kirikutevaheline koostöö nii hea, Oikomeenia on järjest arenenud. Et võib-olla see konfessionaalne määratus polegi isegi nii tähtis, et, et inimese isiklik side jumalaga Kristusega võib toimuda väga erinevate konfessioonide raames ja ja piibel on ju meil kõigil ühine, nii et selles osas me ei taju täna vastuolu, vaid pigem ikkagi osadust. Kas te olete mõelnud ka sellele, kas võiks jätkata ikkagi peapiiskopina, et ma tean, et te olete küll öelnud, et jah, kui te olete 65 täis saanud, et siis siis annate teatepulga nii-öelda edasi, aga, aga kas on olnud mõtet, et võiks jätkata? No ma arvan, et ka peapiiskop emeeritus saab jätkata päris aktiivselt sarnaste ülesannete vallas, kui ka seni, kui ma näiteks vaatan president Rüütlit, kes on ju ka sellest ametlikust ametist kaua aega juba vaba, siis ta on kõikjal väljas, ta lööb igast pool kaasa, vahel ongi raske vahet teha, et, et kes see päris president on. Nii et selles osas ma arvan, et kui jumal tervist annab ja kirikul vaja on, siis ma olen ka valmis kaasa lööma. Sest tegemist on ju vanuselise diskrimineerimisega, et inimene saab 65 ja, ja nüüd valitakse järgmine peapiiskop. Jah, aga eks ikkagi diskrimineerimist on ka, mõnel hetkel vajab et luua teatud tasakaalu ühiskonnas ja kirikus on ka hästi palju tublisid inimesi, kes võiksid seda ametit ka pidada ja võib-olla ka paremini pidada, nii et ei ole ka õige neilt seda võimalust ära võtta või väga kaugesse tulevikku lükata. No missugused ülesanded on teie silmis selle uue, valitava peapiiskopi ees? Meie kirikukorraldus ja kirikuseadustik on päris põhjalikult läbi mõeldud ja seal need tööülesanded on ka päris detailideni lahti kirjutatud, nii et päris jalgratast leiutama, seal ei pea ootama, põhiülesanded on siis ikkagi olla selline mudel laator kirikus. Esmajoones siis nagu öeldakse, karjaste karjane, vaimulike juht ja nende töö koordineerija tama meelevallas on siis ka teatud valikute tegemine uue kaadri osas ordinatsiooni üle otsustamine, et kas kedagi vaimulikuks pühitseda või ei teatud, et eesõigus, et ka ametikohtadele määramisel ettepanekute tegemisel koguduse õpetaja kandidaadi osas, näiteks kes kuhu võiks kandideerida kaadri valikul samuti siis praostide nimetamine on tama eesõigus või ettepaneku tegemine praostkonna sinodile kandidaadi osas ja teatud osas ka siis kirikukari rakendamine, kui keegi midagi peaks tegema valesti või halvasti kirikus korralekutsumine. Et selline töö kaadriga muidugi ka kiriku igasuguste organisatsiooniliste probleemide lahendamine kiriku sees, kui on vaja seadusi vastu võtta. Ta mingisuguseid otsustusi suhetes ühiskonnaga kas või õpetuslikud, eetilised probleemid, mis tänapäeval on ju meil ühiskonnas täitsa aktuaalsed siin ka peapiiskop peab teinekord sõna sekka ütlema. Kahtlemata kiriku esindamine väljaspoole suhetes teiste kirikutega riigiga rahvusvahelisel tasemel. Et see tööpõld on päris lai ja eks siin siis sõltub natukene ka peapiiskopi isikust, et kust ta ennast paremini tunneb ja millele rohkem pühendab. Millist peapiiskoppi teie tahaksite sellele kirikule, kus te olete praegu ise peapiiskopiks? No eks ma tahan ikka ka head peapiiskopi, aga ega nende kandidaatide osas, kes meil täna on, ei olegi kerge valida, sest kõik on hästi tublid ja võimekad ja tunnustatud inimesed, nii et ma arvan, et mina oleksin rahul igaühega. Ja, ja küllap see ongi üks selline tubli meeskond, kes ka jääb edaspidi kirikusse ühiselt tööle hoolimata siis võib-olla sellest, et üks neist ka peapiiskopiks valitakse. Neid kandidaate vaadates on tegelikult ju väga väga mitmesuguseid valikuid, et üks üks variant on see, et tuleb järgmine mees, kellel on teeneid, ütleme viis 10 aastat selles ametis. Teie olete ametis olnud 10 aastat või, või teine variant seda tuleb ja on 20 25 aastat ametis, et juba see on valiku koht. Jah, see on kahtlemata üks valiku kohta, ega noh, võiks öelda, et see on selline tehniline valiku koht et inimeste isikuomadused ja nende sobivus ametisse, noh nagu sellest otse ei sõltu, et nad võiksid valituks osutuda kõik ja tõsitunne. Kirikukogu liikmed peavad nüüd kaaluma, et kas kas pikemaks või lühemaks ajaks Kui palju on peapiiskopil üldse võimalust kirikut muuta? No oletame, et tuleb peapiiskop, kes tahab, et oleks ainult mehed, vaimulikud, et naisenam Jordineeritaks, kas seal on võimalik või näiteks tuleb järgmine peapiiskop, kes tahab, et oleks kirik hästi-hästi, liberaalne, avatud ordineeriks homoseksuaale, et kas see on kõik peapiiskopi kätes või mitte? Ei kindlasti ei ole. Peapiiskopi ülesanded on päris konkreetselt määratletud ja, ja tema õigused on ka ikkagi piiritletud. Nii et selliseid suuri kursimuutusi ilma piiskopliku nõukogu ilma kirikukogu otsustas, ta teha pole võimalik. Aga need on kogud, kes esindavad kiriku avalikkust kogudusi. Mis tähendab siis ka ikkagi teatud suure konsensuse saavutamist. Loomulikult ettepanekuid, ideid esitada on võimalik igal ristiinimesel kiriku liikmel sealhulgas ka peapiiskopil. Kui nad leiavad vastuvõtmist heakskiitmist, siis võivad nad ka läbi minna. Kui mitte, siis peapiiskop lihtsalt ainuisikuliselt. Muidugi kirikut täna meile ei valitsenud. Te olete rääkinud ka palju kiriku haldusreformist, noh, siiamaani pole seda päris toimunud, näeme, et Eesti vabariigiski on selle haldusreformiga probleeme, et kuidas ikkagi tagada see, et kirik on nähtav igal pool olemas ja teisipidi tagada ka see, et seal, kus rohkem rahvast, on rohkem teenimiste seal, kus on rahvast, ei ole, et kui palju, kui palju siis sinna ressurssi panna. Kui ma sain peapiiskopiks, moodustasin kohe algul kolm Töörühma haldusreformi temaatika läbi uurimiseks paralleelselt, et oleks võimalik nende tulemusi võrrelda ja lõppjäreldus nende tööle oli, et väga olulisi vajadusi ja võimalusi haldusreformiks ei peetud, mõistlikuks ei nähtud ja ega ka täna mulle tundub, on neid algatusi olnud küll siit ja sealt, aga need argumendid ei ole olnud just väga veenvad midagi radikaalselt muuta. Sest üks on ikkagi see, et reformi reformi pärast pole mõtet teha ja orkestri mängi vast väga palju ei sõltu sellest, kuidas need pillimehed just istuvad, vahel natukene mõjutab ehk ka. Aga samas see on suur risk, lõhub olemasolevat struktuuri tööpraktikat ja ja pigem tundub, et on hinnatud ka kirikuelu vajadusi sellise dünaamilise ja muutuva suurusega, et kui on ikkagi vaja kusagil midagi kokku panna, siis pannakse seda ei pea käsu korras kuskilt ülalt alla mingi reformina tegema. Meie seadused ei takista ka praegu muutusi. Tegelikult Ta ongi tekkinud sellised kobar, kogudused, võiks öelda, see ei ole juriidiline termin aega, aga see võiks iseloomustada seda, kus üks vaimulik teenib üht suuremat ja seal ümber olevat, et võib-olla väiksemad koguduste hulka veel koos. Tegelikult ka suuremad kogudused toetavad kõrval maal olevat mõnda pisikest kogudust, kes on majanduslikes raskustes. Nii et selline koostöö on kogu aeg olemas ja meil on ka kirikus võimalus luua kohe lepingulised suhted koguduste vahel. Liidud, et tegelikult ka meie praostkonna, ta on ju sellised võiks öelda koguduste liidud, et kes siis omakeskis peavad probleeme lahendama. Ma arvan, et muutusi kindlasti tuleb ja muutused on elus vajalikud. Aga need peaksid olema võimalikult orgaanilised ka just kirikuse, et et siin me ei pea sellist nii-öelda bürokraatlikku reformi päris mõistlikuks. Kiriku rahaline seis, milline on, et, et oleks võimalik kirikul pakkuda tuge inimestele hoida korras, pühakodasid, maksta palka vaimulikele. Teame ju, et aastatega on sellised välistoetused välisannetused ju vähenenud ja üha rohkem on liikmete endi kanda selle kirikule pidamine. Ja seda muidugi, aga kirik ju töötab ka teatud sellise vaba ühenduste loogika alusel, et et kui on palju inimesi, siis nad teevadki rohkem võtavadki, rohkem inimesi tööle ja kui miskipärast jääb inimesi väheks, siis peab ka sellega leppima ja pole otseselt kedagi ka süüdistada, kuna tegu on ikkagi sellise kodaniku initsiatiiviga või kristlaste oma initsiatiiviga. Et ma usun, et ka meie tänane vaimulike kaader on päris optimaalne, et ega me jah, võib-olla rohkem palgata ka ei jõuaks palju. Ja kindlasti on meilgi seesama küsimus nagu enamik, kui Eestimaa inimestele palka võiks rohkem saada ja rohkem maksta. See on ka päris selge, aga kuna kiriku sissetulekud ripuvad neist samadest kiriku liikmetest ja annetajatest, kes ei ole ka sageli just see rikkama osa ühiskonnast et siis me muidugi oleme leppinud just nende võimalustega, mis parajasti on, aga kirikuvalitsus on arendanud muidugi ühte sellist toetusskeemi just majandusliku ettevõtluse poole pealt, et kirik ka oma varasid hästi majandaks, et selle majandustulu kaudu toetada kogudusi, toetada vaimulikke ja praegugi on päris suur hulk kogudusi, kes saavad ka keskvalitsusest tuge oma vaimulikele palkade maksmiseks. Nii et selline koopereerumine nii koguduste kui kui üldkiriku kirikuvalitsuse tasemel ikkagi on kogu aeg meil silmapiiril. Peapiiskop Andres Põder, ma saan aru, et ega te päris nüüd tavalises kiriku liikmeks ei hakka, et ma. Tavaline kiriku liige olen ma kogu aeg olnud ja olen jätkuvalt. Selles mõttes, et te tahate olla jätkuvalt aktiivne ja jätkuvalt kaasa lüüa kirikuelus ka siis, kui te emerituuri jääte. Nüüd. No inimene peab ikka olema aktiivne ühiskonnas oma oma lähikonnas, kus teda teatakse ja kindlasti neid võimalusi ennast kuhugi panustada on mul palju, aga eks ma muidugi pean ka silmas seda, mida võib-olla kirik ja ka nüüd valitav uus peapiiskop õigeks pead, et mis, mis roll võiks just minul olla kirikus. Et see on ka päris põnev oodata ja vaadata, et milliseid väljakutseid ka kirik pakub? Igal juhul ma soovin jõudu, palju õnne veelkord ka sünnipäeva puhul saades siis 65 aastaseks teie enda unistus oma muretust pensionipõlvest, missugune see oleks? Küllap see, kui saab veel kusagil kasulik olla ja ja siin tagasi vaadates tahaks eriti just mõelda tänutundes neile paljudele kaastöölistele kirikus, väljaspool kirikut kes on andnud väga palju põhjustada rõõmustamiseks. Kes on aidanud seda tööd teha minul. Nii et kui on võimalus ka pensioni eas kuidagi seda tänu realiseerida mõne tegevuse kaudu ma arvan, et see on kõige ilusam. Aga teie, teie pojad, järelkasv on igatahes näha selles mõttes, et, et nad on väga tihedalt kirikuga seotud. Jah, see on tõesti nii, et vanem poeg on ju olnud nüüd pikka aega õppejõuks Tartu ülikooli usuteaduskonnas noorem poeg on olnud päris kaua meie vanglate peakaplan yks aga nüüd on siirdumas akadeemilisele tööle teoloogilise eetika vallas ja ka tema abikaasa on hetkel Kopenhaageni usuteaduskonna dogmaatika professor. Nii et pere on päris tihedalt jah, kirikuga seotud. Heas mõttes on see siis nagu nakkav. No näha on, et päris nakkav ja tahaks loota küll, et, et seda rõõmu oleks igal ristiinimesele, et tema lapsed ja lapselapsed ka kannaksid seda sisemist usu tuld ja rõõmu edasi. Nii et ma arvan, et see on kogu meie rahva suur rikkus, et selliseid inimesi on. Aitäh tulemast stuudiosse, peapiiskop Andres Põder. Suren. Kirikuelu tänaseks kirikuelu saade lõpetab mina, Meelis Süld, tänan teid kuulamast. Järgmises saates saame juba rääkida sellest, kes on uus Eesti Evangeelse luterliku kiriku peapiiskop. Praegu aga soovin teile kõike head ja kuulmiseni taas pühapäeva õhtul kell 19, null viis, kui jumal lubab, ja me elame.