Maa ja taeva vahel saari valmib koostöös Põhjamaade Ministrite Nõukogu infobürooga. Head kuulajad. Jätkame Põhjamaade kirjanduselu ja kultuurikontakte käsitlevat saatesarja maa ja taeva vahel. Stuudios on Heidi Sarapu. Minu külaliseks on Taani kultuuri Instituudi juhataja Silvi Teesalu. Tere tulemast. Kas aasta 2003 oli Taani instituudile ja Sulle isiklikult õnnelik aasta? Ma arvan, et küllaltki ühe ja teise asjaga sain nagu hakkama ja saime hakkama ja tööd oli palju huvitavat, väga palju oli erinevaid kontakte, suhtlus inimestega ja see on ju see, mis saasta ilusaks teeb. Kas aastal 2003 oli mingi sümboliga aasta või tähistati eriliselt mingisuguseid üritusi? Ma pean ütlema, et kuidagi kujuneb jah, elu niimoodi välja, et mingi aasta on rohkem ja rohkem täidetud kindlat liiki üritustega möödunud aastat kokku võttes ma võin öelda, et, et seal oli mitmeid väga olulisi näitusi. Ma meenutaksin kohe möödunud aasta veebruaris Eesti tarbekunstimuuseumis olnud Taani tarbekunstnike näitust uunika Taani tarbekunsti. Käesolevast hetkest andis ta väga hea pildi ning mul oli hea meel kohtuda ka eesti tarbekunstnikega mitmel korral sellel näitusel ning rääkida ja võrrelda veidi ka tendentse trende, mis siis Taani ja Eesti tarbekunstnikega sühendav või eripäraseks teeb. Teine väga suur tus oli Arne Jakobsoni näitus, see oli Rotermanni soolalaos. Ta on tõepoolest Taani kõige tuntum nimi disaini alal. Sest Taani disain just nimelt tööstuslik disain on ju väga tud ning kõige esimene ja seetõttu ka suurim nimi vist ongi Arne Jacobsen. Ja Eestis oli selle näituse vastu ka küllalt suur tähelepanu, külastajaid oli palju, see on üks asi, teine asi, et ka kirjutati palju. Nii et asjatundjatel oli ka ilmselt päris põnev seda näitust vaadata. Ning siis oli meil juba paar aastat tagasi niisugune mõte tekkinud, et me tunneme taanlasi ajaloolis aspektis küllalt, sest on olnud siin skeiani maalijate näitus on olnud Taani kobra kunstnikud on olnud, et ütleme seal Taani 19. sajandi 20. sajandi kunsti kunstihoones, aga et midagi taani kaasaegsest kunstist kui mitte välja arvata üksikute kunstnikud, kes on oma isiku noh, niisuguseid väikeseid näitusid siin näidanud. Ja siis tekkiski meil koostöö Taani noorte kunstnikega, kes panid ise näituse. Ja selle näituse juurde tuli ka Eesti kunstiakadeemia ning sattuski, nii et näitus sündis mõned Taani kunstnikke, kes andsid ideed, kes tõid oma asjad koostöös Eesti kunstiakadeemia üliõpilastega noorte kunstnikega. Ning seetõttu sisuliselt see näitus. Ma arvan, andis väga palju juurde ka, ma loodan väga tulevaste suhete ja kontaktide osas. Ning näitus ise, ta oli küll keset suve siin meil oli küllalt palju külastajaid, avamisel tohutu hulk rahvast, ma pole ammu nii palju nagu näinud välisnäituste avamisel ning tekkis kahekõne, mida ma pean väga oluliseks. Ja kui möödunud aastast veel rääkida, siis ma pean mainima seda, et isiklikus plaanis oli mulle see ka üks nagu niuke aasta, mis märgi maha pani. Ma olin pikka aega mõelnud ja siis ka tegutsenud ja kirjutanud raamatut oma emast sest ma arvan, et, et Eesti ja eestlaste saatusest on ikkagi veel vähe kirjutatud, peaks olema rohkem, sest noored inimesed Nad, nende jaoks on see ajalugu, aga see ajalugu on alles olnud. Paljud meist veel elavad, kes mäletavad seda, mis juhtus ütleme, möödunud sajandi keskpaiku suure sõja ajal ja see raamat Ta räägibki ühe naise antud juhul siis minu ema Siberi-teekonnast meie pereelust ja ma pean ütlema, et ma olen tänulik oma lugejatele, sest ma olen tagasi saanud väga positiivset. Noh, üldiselt ainult positiivsed, et ja neid raamatuid ei ole küll enam palju, aga ma väga loodan, et jõuavad mõned eksemplarid ka iga maakonna raamatukauplustesse ning neid on ikkagi võimalik vähemalt selle aasta esimese poole jooksul veel saada. Ja möödub 60 aastat ka paadipõgenikest Põhjamaades, eeskätt just Rootsi sellel sügisel. Ilma minevikuta pole ju tulevikku. Aga nüüd aasta 2004 Taani Instituudi jaoks, mida see endast kujutab? Mulle tundub, et see kipub olema meie muusika-aasta ja mille pärast on tekkinud väga toredaid kontakte Taani ja Eesti muusikakollektiivide vahel ning on seetõttu meil oodata Ta Taani Raadio tütarlastekoori märtsikuus siia, kes siis alles detsembrikuus enda juures võttis vastu Eesti televisiooni tütarlastekoori. Kuulge seesama dirigente, Mikael poessen on Toomas Eestisse, siis ma mäletan, et see oli septembrikuus oma koorikaamerata, kes siis ka tuleb siia esinema ja ma arvan, et see võib olla päris tore kohtumine, sest eesti Su koorimuusikat armastatakse. Üks suuremaid tegemisi on tegelikult, et muusikalaager, mille me korraldame ilmselt juulikuus ettevalmistused on teoksil. Minu niisugune kunstiline juht selle muusikalaagri korraldamisel on Jaak Sooäär ja me tahamegi turgu tutada. Rütmiline muusika võib olla siis tegelemist sellega või, või iga õppimist Eestis. Ja kindlasti see põhirõhk on jazzil nüüd natukene ka kirjandusest, kindlasti on teil kontaktid mitmete koostööpartneritega Taanis näiteks Taani kirjanduse keskus, kui paljude abi sealsete taani kirjanduse infokeskus on aastaid toetunud tõlk kemist ja tõlkimist selles mõttes, et Taani kirjanikke tutvustada Eestis ja peab ütlema, et nimistunud küllalt aukartust äratav. Teisest küljest olen ma selle protsessiga kogu aeg olnud tegev seeder et nii mitmedki taani keele tõlgid, kes taani keelest eesti keelde tõlgivad, on ju, kas ütleme, Taani keelekursustel Taani kultuuri instituudis käinud või on Tartu ülikooli üliõpilased, nii et selline side on ka teiselt poolt olemas. Kirjanduse osas on meil jah, sel aastal mitmeid kohtumisi ja muide juba veebruarikuus veebruari keskel, 12 13 14 15 on Eestis üks Põhjamaade kirjandusauhinna laureaat De Beer Huldberg. Beer Huldberg ei ole Eestis tuntud oma teoste tõttu, sest teda ei ole veel tõlgitud. Aga mul on hea meel, et looming on praegu ette valmistamas ja tõlkimas katkendit. Ma juba kuulsin tegelikult, et Arvo Alas vist on selle tööga valmis saanud, aga see ilmub veebruaris loomingus beer Huldbergi raamatust, linn ja maa. See on väga huvitav, vähemalt kirjutatud läbi inimeste läbi elulugude kirjutatud raamat ja see oligi see auhinnaraamat. Siis oleme me koostöös mitmete Eesti toimivate, ütleme, institutsioonide organisatsioonidega ja muidugi on meie üks suuremaid partnereid Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esindus ning nendega koos oleme ka oma poolt, et ikkagi nii palju, kui me suudame toetamas Põhjamaade luulefestivali, mis toimub maikuus ning Põhjamaadepoolsele ettepanekul ilmselt jõuavad siia sellised, et inimesed nagu peni Andersen ja Pia Juul peni Anderson on üks väga huvitav kirjutada, taia, teda armastatakse, ta on nagu elav klassik Taanis, kes kirjutab veidi groteski. Tema luuletused on väga ühiskonnatundlikud ning nad puudutavad nagu kõiki Taanis ja kui tema luulet, et kuulata, kui tema luulet lugeda, siis näed, et needsamad probleemid tegelikult on ka Eesti ühiskonnas olema. Nii et ma arvan, et tema siia Eestisse tuleb. Festivalile on meile kõigile väga vajalik ja huvitav. Piia Juul on muide Eestis korra käinud, ta on Taanis olnud niisugune tõusev täht, noor luuletaja. Tema luule on lüüriline nisugune õrnalt tunnetuslik ja tema esitluslaad on niivõrd kaunis, et ma loodan ka sealt suurt elamust saada. Ja muide, Tartu kirjandusinimestega on meil ka kontakti ning praegu valmistame ette Taani noorkirjaniku Jakob Aierzbo külaskäiku Eestisse, mis toimub ka maikuu algusel ja see on seotud Tartus toimuva kirjandusfestivaliga. Jaakob ajerzbon kirjutanud raamatu, mille Peargi Nort Krafti ning ta räägib ühiskonna pahupoolest noortest, kes on langenud, et siis narkootikumide küüsi, kes joovad, kes ei näe oma päevades mingit eesmärki. Ja ma tahaksin väga, et selle raamatu arutelu juurde tuleks mitte ainult Ta ütleme, kirjanduslik arutelu vaid teisest küljest ka sotsiaalne arutelu, et kas sedalaadi teos toetab või mis roll on temal ühiskonnas, nii et see on siis ka üks niisugune oodatav sündmus. Teatavasti on Hans Christian Anderson teatud kaubamärgiks Taanile. Kas sellel aastal võime ka sellest nimest natukene lähemalt rääkida? Ma arvan, et sellest aastast alates. Me hakkame üpris palju Hans Christian Anderseni rääkima. Põhjuseks on see, et aastal 2005 teisel aprillil möödub 200 aastat Anderseni sünnist ja tema sünniaastapäeva Taanis ja Taani tähistab äärmiselt suurejooneliselt see tähistamine nii suurejooneline, et juba praegu on teada programmid, mis viiakse läbi kõikides maailmajagudes. Kui suured ettevõtmised on kaugematel mandritel nagu Ameerikas siis ka suurtes riikides nagu Hiina ja muidugi ka Eestis. Meie oleme seda teemat juba arutanud, Eesti kirjandus infokeskusega oleme arutanud mitmete kultuuriinimestega ja arvame, et see annaks meile kõigile tegutsemise võimaluse. Ja seetõttu ma arvan, et kuskil üsna varsti me tahame teha ühe sündmuse, kus me kuulutame välja siis Eestis toimuvad üritused. Me tahame avada ka Taani kultuuri instituut, Tuudi ütleme, toimetamisel Hans Christian Anderseni kodulehekülje Eestis. Ja seetõttu ma praegu kasutaksin võimalust ja kutsuksin nagu kõiki ülesse. Kuule ring, kunstiring, kirjandusring, lihtsalt mittetulundusühinguid ja võib-olla ka ja päris kindlasti ka professionaalseid kunstnikke, muusikuid, kirjandus, inimesi, teatreid, et teha midagi selle Anderseni nimega seoses just järgmise kahe aasta jooksul, see on 2004 ja 2005 ja tahaksime ka selle kodulehekülje teha niimoodi, et kui kas või ükskõik millises koolis midagi sünnib, siis kohe ilmub see väike teadega koduleheküljele. Kõigil on võimalik, keda sellele sündmusele juurde ja seetõttu me tahame selle informatsiooni ja oma tegemised üksteisele ka teatavaks teha, ma mõtlen, et see oleks päris põnev ja ühendaks meid päris huvitavalt. Ja van eestnud tooli. Java jidiši kliendist läänest. Tseemnes Mao vestesteeme, släng, geenemmitsa, saami rüneri. Skmas. Mas meenigi VII CV jääb. Nüüd aga võtame ühenduse Soome Kirjanduse Teabekeskusega Helsingis. Telefonil on juhataja Iris Frank ja teda küsitleb Eha Vain. Kui Soome Kirjanduse asjatundjad kirjanduse eestindajad kõrvale jätta siis valdava enamuse jaoks raadio kuulajaist on nimetus vili tundmatu või siis vähetuntud, mis peitub nimetuse Phili taga? Fiili tuleneb inglise keelsest nimetusest, finnish leidsid sealt nende ja tegemist on samalaadse asutusega, nagu seda on Eesti Kirjanduse Teabekeskus Eestis. Phili on tegutsenud juba 27 aastat ja meie eesmärgiks on soodustada soome kirjanduse tõlkimist ja soome kirjanduse tundmist välismaal. Meie tegevus toimib kolme keele tasandil. Soome, Soome, Rootsi ja saami keelte tasandil. Teabekeskuse juhatajana olete õige inimene, kelle käest küsida. Kuidas soomekirjandusel täna läheb. Just praegu on soome kirjanduses väga aktiivne periood. Hiljuti saime kätte Statistika läinud aasta lugejate kohta ja see tulemus rõõmustab meid kõiki. Soome lugeja loeb soome kirjandust rohkem kui kunagi varem. Just algupärast kirjandust, mitte tõlkekirjandust ja see on tähtis ja see on ka midagi uut. Kui palju on täna aktiivselt kirjutavaid kirjanikke? Kui palju neid on sadu, neid on väga palju ja kümneid ja kümneid debütant nende hulgas neid on nii luules, proosas kui draamakirjanduses. Ja ma ei ole ainus, kes väidab, et Soome kirjanduselu on praegusel ajal väga aktiivne. Kui suured on raamatute tiraažid? 500 on luulekogude puhul päris tavaline arv. Romaanide puhul on trükiarv suurem vahest kusagil 1000 ja 2000 vahel nagu kõikjal maailmas. Kui rääkida aga bestelleritest, siis nende arv võib ulatuda 30000-ni ja 50000-ni. Kes on, et minu autorid? Kaks aastat tagasi Finlandia auhinnaga pärjatud Kari Hodakainen kelle auhinna romaani jookson haudan die on müüdud üle 150000 eksemplari, mis on täiesti erakordne. Pikka aega oli meil kaks kindlat esinime kirjanduse tipus Arto Paasilinna dalai lahjedamies. Möödunud aastal oli ta ka kari oda, kainen ja krimikirjanik. Leena Lehto. Lainen enimmüüdud autorite seas. Kuidas me tunneme ära hea kirjanduse, mille järgi saab öelda, kas antud teos müüb või mitte, et kes on see isik, kelle hääl sellise hinnangu andmisel loeb? Ma ei usu, et oleks eelnevalt võimalik öelda, missugune teos müüma hakkab. Võtame näiteks oda kaineni, romaani, mis nii uskumatult hästi müüs. Selles oli kindlasti ka teema valikul oma osa. Romaan räägib soome mehest, kel on oma abielus probleeme. Tema naine läheb ta juurest ära ja mees tahab naist nüüd tagasi võita. Aga seda sellisel moel, et ta ehitab maja, ehitab valmis oma maja, et seda naisele ja lapsele pakkuda. Et neil oleks koht, kuhu tulla. Teemavalik oli kindlasti uudne ja huvitav ja seda ka soome mehe jaoks. See on mehe võitlus oma perekonna eest oma perekonna ühendamise eest. Maja tegemist tuleks siin vaadelda kui soome mehe sümbolit üldse tema suutlikkust midagi rajada, lõpule viia. Oda kainen kirjutab tänapäevasest linnastunud Soomest aga ta kirjutab ka palju naistest, nende seisundist, nende rollist Soome ühiskonnas ka 100 mehe ja naise vahekorrast mehe püüdlusest. Mine kaasa naise muutunud rolliga selles ühiskonnas ja perekonnas. Ja see teema on huvitav kurni meestele, kui naistele. Missugustel teistel teemadel kirjutab tänapäeva soome kirjanik. Nii nagu mujal maailmas, nii ka Soomes kirjutatakse palju romaane kus autor kasutab teoseid oma isikliku elukogemust, autobiograafilist materjali, Pirkko saicio, kes sai Finlandia auhinna aastal 2003. Ka tema kirjutab palju oma isiklikule elule tuginedes sellist autori käsitluslaadi näeme nii Euroopas kui ka mujal maailmas. See on autori sisemine reaktsioon teda ümbritsevale. Ja muidugi kirjutatakse palju kriminaalromaane. Kas see pakub suurt ja üldist lugemishuvi? Nimetasin juba Leenu Lehtolaineni nime, kuid häid naiskirjanikke selles žanris on palju teisigi. Kas me saame rääkida erinevustest Soome, Soome, Rootsi ja saanikirjanduses? Erinevused on võib-olla väiksemad, kui asi puudutab teemavalikut. Läbi aegade on olnud nii, et soome, rootsi kirjanduses on väga suur osa luuled see on ka saamikirjandusele omane. Muidugi tunneme me Soome Rootsi kirjandusest ka väga häid romaanikirjanikke nagu sellest Fredrik long ja paljud teised. Tore, et sa nimetasid luulet, aitäh. Küllap oled kuulnud, et meil on kevadel tulemas juba neljandat korda Põhjamaade luulefestival. Ja võime öelda, et ka meie oleme andnud oma osa soome kirjanduse tutvustamist Eestis kutsudes festivalile esinema palju eripalgelisi ja väga häid poete. Kui sina saaksid kevadisele festivalile kedagi soovitada, siis kes need oleksid? Tomikundi on suurepärane ja väga huvitav luuletaja. Tema viimane seni neljas luulekogu sai mõned päevad tagasi Helsingin Sanomate väga hea arvustuse osaliseks. Tal on ka rahvusvahelistel üritustel esinemise kogemus. Teda soovitan soojalt naisluuletajatest. Kas teil on käinud Helena finarvu islamit? Samuti väga hea poeet ja Merje Virolaineni olli helkonen. Igal juhul need neli oleksid sobivad. Need on noored luuletajad ja erinevad luuletajad, aga võib-olla just seetõttu teile huvi pakuvad. Ja kui ma tohiksin lõpuks veel öelda? Soomes on täna on nii palju huvitavaid ja eripalgelisi tugeva isikupäraga romaanikirjanik, luuletaja draamakirjanik. Et see muudab kogu kirjanduselu äärmiselt mitmekülgseks ja elavaks. Seda enam on need autorid väärt, et neid väljaspool Soomet tuntakse. Kas sa oled rahul sellega, kui palju soome autorite teoseid teistesse keeltesse tõlgitakse? Ja mul on üha rohkem põhjust rahul olla. Soome kirjandus kogub rahvusvahelisel kirjandusmaastikul üha enam tuntust. Eriti rõõmustab meid asjaolu, et just noorte autorite vastu tuntakse tõlkehuvi tõlgitakse saksa, prantsuse, põhjamaade keeltesse. Paljud noored on alles oma kirjaniku või luuletajatee alguses. Suur tänu Irish vanke. Meie tunnustus Phili senisele tegevusele. Aitäh uute nimede sobitamise eest Põhjamaade luulefestivalile Tallinnas. Ja kohtumiseni Soome luuletajatega kevadisel suursündmusel. Ja nüüd me jätkame juttu tänasest soome kirjandusest, stuudios on Soome Instituudi kultuurisekretär Maimu Berg. Kas Soome instituudil on tihedad kontaktid Soome Kirjanduse Teabekeskusega? No kahtlemata, kuidas teisiti oleks üldse võimalik, meie elu, kirjanduselus ja soome kirjanduse tutvustamine ja vahendamine siin Eestis oleksid 10 korda vaesemalt, kui seda keskust ei oleks, kui meil temaga kontakti ei oleks. Me käivitasime juba möödunud hooaja lõpul niisugused soome kirjanduse tõlkijate klubi. Loomulikult kui on tegemist soome kirjanduse tõlkimisega, ei saa kuidagi mööda minna Soome kirjanduse teabekeskusest. Ja just nimelt 20. jaanuaril on meil siis külas olnud hallatšer päriselt kirjanduskeskusest, kes nendele tõlkijad täpselt annab nõu, mida tõlkida kõige veel, mida soome kirjandusest tõlgitud teistesse keeltesse, mis nagu läheb, kes on populaarsed, missugused kirjandusteosed Soomes hästi läinud soomlasi nii-öelda erutanud ja siis muidugi abirahad, kuidas on võimalik tõlkija honorari näiteks ele kirjanduskeskuse kaudu taotleda. Ja kui vaadata selle kirjanduskeskuse viimase ajastatistikat, siis üks väga suur osa nendest tugirahadest ongi tulnud siia Eestisse. Eesti on üks maa, kus soolakirjandust kui kõige rohkem tõlgitakse, ma arvan, et isegi kõige rohkem kui võrrelda seal saksa maga inglisekeelsete maadega, et soome kirjanduse niisuguse levikuga Eestis võib enam-vähem rahule jääda. Kui palju on tõlkijaid Eestis, kes aktiivselt tõlgivad Soomet, meie klubis on praegu umbes 25 inimest, kohal käib paarkümmend, aga ma ei saa öelda, et nad kõik on nüüd need, kes aktiivselt ja pidevalt tõlgivad, aga enam-vähem kõik nad on ühel või teisel ajal tõlkinud või on neil parajasti midagi töös ja ei saa ka olla väga nukker, et ei oleks uusi noori peale kasvamas, viis koos täiesti arvestatavat. Soome Kirjanduse ja, ja ka teatmekirjanduse vahendajat on Eestis küll praegu välja panna. Kas on mingisuguseid andmeid ka, kui palju soome kirjandust eestlane loeb? Noh, ma ei oska seda päris täpselt öelda, võin öelda niimoodi, et, et loeb teda nii-öelda vahelduvalt, et kui me vaatame möödunud aasta seda Tip loetavust, siis me leiame sealt kahe kolmanda raamatuna Martide kirjutatud vaata Konstantin Päts siis see muidugi ei ole päriselt soome kirjandus, kuid siiski soome autor. Aga noh, arvestades, kellest turdola kirjutab, siis ei ole 12 tuhandeline tiraaž siin üldse ime. Aga ma ütleksin niimoodi, et et on teatud autoreid, kes on kindlasti leidnud koha eestlase lugemislaual. Ja on, on mõned, kes sinna eelselt alles tulevad ja on mõned, kes võib-olla natukene vähem on Eesti huvi äratanud, kuigi neid on siin ilmunud. Aga soomlane ise loeb oma kirjandust ja kui suured seal tiraažid on. Soomele loeb oma kirjandust ja eriti tõstab tiraaži see kui raamat, kui romaan võidab Finlandia auhinna, aga soomlane lohaka luulet. Soomlane loeb ka niisugused teatmekirjandust ja soomlane, hea lugeja, noh, see on ilmselt midagi soome-ugri liku. Sest küllap me ikka oleme veel head lugejad, mina küll lootust kaotanud. Ja Soome kirjandus on kuidagi nagu stabiliseerunud heas mõttes viimastel aastatel niisugused äärmused, mis meie kirjandusturgu veel üsna eesti algupärandit ja mõttes ma mõtlen, üsna palju ilmestavad või, või väsitavad need on seal nagu maha rahunenud ja me saame sealt lugeda päris head ja väga head niisugust. No ma julgeksin öelda normaalselt kirjandust mille järelmaa vahel eesti kirjanduses puudust tunnen, kes nende menukirjanikud on. Nende menukirjanikud on läbi aegade olnud viimaste aegade olnud Laila Ta mees, kes kirjutab ajaloolistel teemadel kari Utria, kes on toonud nagu naise läbi ajaloo hoopis teistest vaatenurkadest, kirjandusse, mitte enam niivõrd mehe kaaslasena kui peategelasena ja kadunud kale päädalo kes lihtsalt soomlaste elust viiekümnendatel, kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel realistliku vaatlejana on kirjutanud. Ta on olnud ka kõige populaarsem. Hästi lähevad ka mõlemate paasi linnadeni lahkunud Erno Paasilinna kui ka niisuguse toreda mõnusa humoristi Arto Paasilinnaraamatud. Soome kirjanduses on välja kujunenud küll niisuguseid autoreid minu meelest palju rohkem kui meil. Võib-olla meil on Kivirähk, Kross kes tõesti on need, keda arvati, võetakse, aga on nendel ka Kaur Kendareid ja Kertu rakid. Ma ei oska seda öelda, sellepärast et kui neid on, siis ma jälgin ajakirjandust ja ma niisugust sorti kirjandust ei jõua lihtsalt lugeda, sest kõike ei jõua lihtsalt lugeda eesti kirjanduses veel. Aga Soome Kirjanduse ei jõua aga niisugust tohutut kirjanikuks tegemist ei ole neist vorpimiste, nüüd teeme Kertu rakest kirjaniku, ta ongi hea kirjanik, ma ei tea, aga, aga kõige selle reklaami juurde, mis temale tehakse, noh, see juba äratan, mingit vastumeelsust või kõrged on, niisugust reklaami praegu enam soome kirjanduses ma ei ole kohanud. Sinu enda loomingut on ka soome keelde tõlgitud, mitu raamatut sul tõlgitud on, soome, mis palju mul need üldse on tõlgitud kaks raamatut ära ja Ma armastasin venelast. Eriti just see viimane on läinud päris hea eduga seal vähemalt ma olen, olen saanud ka lugejate kirju, pole ühegi eestlase käest vele avatud mõne vangi käest omal ajal ma ei ole saanud lugejate kirju, aga seal ma olen saanud väga armsaid kirju, pole küll neile vastanud, aga, aga Need on minu südant soojendanud. Nii. Kas hooaeg Soome instituudis on alanud? Ma ei näegi siin erilist hoo ega hoobi vahet, eks me ikka teetööd kogu aeg ja selles mõttes on hooaeg alanud ja algas taga nii kunstinäituse avamisega kui ka kirjandussündmusega, kui nii võib öelda, sest ilmus raamat ja hirmus paks ja auväärne raamat Kaleva hovi. Raamat, mis räägib kohvikutest ja restoranidest Tallinnas, selle nimi oli kuldlõvicia Kultases Piret Saluri väga niisuguse toredas eestinduses, selles mõttes pirakad täiendas teda mingil määral ja siis me tegime selle raamatu esitluse kahes kohvikus, mis annab Tallinna vanema kohviku nime, nimelt Café Anglees ja kutsusime kuskil viis, 60 inimest. Ma arvan, et need olid kaheksa 90 lõpuks kohale tulnud. Ja oli väga hea meel tervitada seda rohkearvulist Soome Kirjanduse ja Eesti restoranide sõprade seltskond. Ja nüüd me kuulemegi katkendit. Kohvik Anglee saatusest eluloost, mida loeb Raivo E. Tamm. Linnamajanduse suur mure olid sõjaväekasiinod. Armeel oli mitu restorani ja kõik need kuulusid sõjaministeeriumi alla. Olgu siin nimetatud ohvitseride kasiino, mis kolis Gildi tänav neljast esinduslikule kohale Raekoja plats 14, asudes pool põiki otto Rooba allohvitseride kasiino vastas. Oli ka sõdurite kodu suurt Kätu tänav 64 ja väiksemaid kasiinosid väeosade juures. Tegemist oli kinniste restoranidega, mis ei kuulunud Tallinna omavalitsuse võimupiiridesse. Probleemid algasid siis, kui sõjaministeerium hakkas andma alkoholi õigusi kasiino telemis. Linnavalitsuse arvates restoranid eks ei sobinud. Esimene olioto Roba Café Anlees raekoja platsil. Linn püüdis piirata joogikohtade arvu kesklinnas ja võttis 18-lt restoranil alkoholiload ära. Seepeale vormistas Rooba oma restorani sõjaministeeriumi alluvusse. Juba 1925.-le aastal sai sellest üle ajateenijate kasiino ja aasta hiljem allohvitseride kasiino, mis tegutses kuni teise maailmasõjani. Ka üle ajateenijate kodu jäi alles ja kolis vaid pisut kõrvalisemale Vana-Posti tänav viiele. Linnavalitsus esitas sõjaministeeriumile ja siseministeeriumile asja kohta mitu kaebust. Linn leidis, et sõjaministeerium on eksinud linna autonoomia vastu ja ei võta arvesse linna soovi piirata joogikohtade arvu ning valvata nende taseme järele. Lisaks tähendab see trahteri maksudest kõrvalehiilimist ja toob seega kahju linnamajandusele. Aeg-ajalt korraldas linn sõjaväega siinodesse kontrollkäike. Kasiinod pidid olema kinnised klubid, aga kontrollimisel selgus, et nad ei ole seda. Tegemist oli avalike restoranidega, mis ei toonud linnale sentigi sisse. Sõdurite kodus teenindati tsiviilisikuid ilma ühtegi küsimust esitamata. Üle ajateenijate. Kasiinos paluti nimi külalisraamatusse kirjutada ja sellest piisas. Kella nelja paiku pärast lõunat olid kasiinos ainult tsiviilisikud. Protestid ja õiendid ei mõjunud kõik kasiinod jäika edaspidi sõjaministeeriumi alluvusse. Lõpuks oli ka linna jurist sunnitud tunnistama, et sõjaväekasiinod ei ole linnavalitsuse asi. Baari ja kasiinoprobleemid riivasid enamjaolt linna majandushuve, kabinettides toimuv aga puudutas ühiskonda üldisemalt. Kabinettides oli olnud oma iseloomulik roll Tallinna restoranikultuuris juba aastaid, kui mitte aastakümneid. Restoran Nende kabinettides peeti koosolekuid, aga neid kasutati ka kohtumispaikadena, kus seltskond oli kombluspolitsei silma alt ära ja võis aega veeta kuni hommikuni. 1926. aasta lõpul tegi linnavalitsuse restorani asjade komisjon ettepaneku kabinetid sulgeda ja võtta neil vähemalt lukustatavad uksed eest ära. Volikogu lükkas ettepaneku kohe tagasi. Kabinetid pidid lukus käima, et neis rahus läbirääkimisi pidada ja nende ärakeelamine linna kõlblus probleeme ei lahendaks. Asi siiski kalevi alla. Järgmisel aastal olid kabinetid uuesti volikogu päevakorras. Oli tuvastatud lukustatavate kabinettide väärkasutust. Kaebused puudutasid eriti Errnesti ja metropoli kabinette linnauudised, hernest ja metropol, oma kabinetid sulgeksid. Sama nõudmine esitati salvele. Nimetatud restoranid olidki nõus oma paaride kabinetid kinni panema, aga taotlesid sellega seoses trahteri maksu märgatavat vähendamist sest juust, baarid ja kabinetid olid suurim tuluallikast. Linnavalitsus nõustus makse parandama, kuid arutelu jätkus. Ka volikogus oli üha rohkem hääli kabinettide vastu. Eriti mures oli volikogu liiget tomp, kes pidas kabinette suureks ohuks noortele tütarlastele. Teised noored preilid lähevad meelsasti ilusasse kabinetti aega veetma, aga kabinettides eksib esimesi katsetusi tegema lihtsamalt kui tagasihoidlikumate kohtades. Niisiis tuli kabinettides vähemalt ukse eest ära võtta. Kabineti teema jõudis ka ilukirjandusse. Kabinettides räägiti halba ja neid peljati, aga neis oli ka keelatud viljamaiku. 1927. kuni 1929. aasta arutlustes tuldi välja erinev, olete lahendustega, rahulike läbirääkimiste ruume oli siiski tarvis. Nii tehti ettepanek, et kabinettidelt võiks uksed eest ära võtta ja nende asemel riputada kardinad. Kelner võiks kabineti eesvalvet pidada, et võõrad sisse ei pääseks. Praegu räägiti ka sellest, kas ei võiks kabinetid kuulutada väikesteks söögi, saalideks või lugemistubade, eks nii et uksed jääksid alles. 1929. aasta sügisel. Probleem lahenes. Üks restoranipidaja kaebas kabinetid asja kohtusse ja võitis. Lukustatavad kabinetid olid edaspidi lubatud. Põhjamaade Ministrite Nõukogu infobüroo alustas mitu aastat tagasi kirjandus kohvikute traditsiooni kus külalisteks olid tuntud ja armastatud Põhjamaade autorid. Need üritused said alguse kohvikus Anglee. See traditsioon jätkub ka sellel aastal ja avaüritus toimub Tartus kuuendal veebruaril kell kuus õhtul filia Patria ruumes. Külas on Norra menukirjanik ja luuletaja Lars Christensen seekordne kirjanduskohvikukava tuginebki tema luuletekstidele ja musitseerib Tiit kallust akordionil. Autor esitleb oma loomingut norra keeles ja eestikeelseid tekste loeb näitleja Raivo E. Tammkava kannab pealkirja teisel pool sihist. Sinise, teine pool süüt. See algab valges, valge kui valgeimsu silmades. Valge kui valged, valed. Valge kui meresõrmenukid ja taevahammasterida. Valge kui kala, kõht. Ja tagakülg. Ja valge. Kui see poogen. Siia võid sa oma lugusid kirjutada. Siia võid sa teateid maha jätta. Siia, võitsa jälgijat. Siin saame me alustada sügaval valge sees. Ja see, mida sa praegu aeglaselt lähenemas kuuled on üksnes sinu enesesammudega ajad. Roheline on rohelised asjad on roheline, korda roheline, korda roheline võimatu arv. Ja roheline, kui kassisilmad detsembrikuul. Roheline kui kadeduse, roheline, roheline, kui meresaare, pehmed, puusad, roheline, kui maa kopsud ja puuraske hinge tõmmanud. Nii palju peatse oleme aru saanud. Selleks, et taevasse jõuda. Ja kollane kollane, kui liblika vasak tiib. Kollane kui munakollane kevadpüha hommikul. Kollane kui rannalaeva korsten. Ja kajaka külaannetu tütre nokk. Kollane, kui taevas täis varsakabja, kollane kui kuumaastikult langev tolm ja laevavrakki kauneim unenägu. Ja siis on midagi nii kollast, et isegi ö seda peidus hoida ei suuda. Halliks minema läheb halliks, on halliks läinud, hall kui taeva juu septembris hall kui kontoriroti selg, oktoobris kui mäed suruvad pilvede alla alatiseks ja meri laiub viltu horisondi poole ja on hall, hall nagu eilne ilmateade. Rootsi kalapallid ja hall nagu hüvastijätt hallil paberil. Ja sama hall nagu vari, mis langeb väsinud kassilt. Ma panen ette, lõpetame halliks minemise ja täna öösel pigem punastama. On must. Novembri hommikul must, kui meri must, kui ülikonnad kapi sees. Must, kui, kas veelgi mustem, kui naer on must on karm. On must kui kuus jalatäit, maad. Aga siir fjordi kohal on alati valgustriip. Et see on punane. Mina olen nagu tapaloom ja päikeseloojangud on punane kui südamesügavus. Ja punane sõrmeotstel on punane kui õhuke septembri rüü. Juuli suur suu. Ja on punane, kui sekundid rooside ja lume vahel. Mõnikord lihtsalt pead kõndima punasel. Ja see on sinine. Varem või hiljem on see sinine, mitte kui taevas, mitte kui meri ja hoopiski mitte kui kellukese rattaruum. See on sinine kui tuul siniste sildade all. Sinine kui sinise videvikus amet ja klaas. Sinine kui aeg, kelle sa nii vaikselt mahajäetud. Ma ütlen. Nii kaugele oleme läinud. Teisele poole teisele poole sinist. Tänases saates olid külalisteks Silvi Teesalu, Maimu Berg, Irish vank, keda intervjueeris Eha Vain. Tekste luges Raivo E, Tamm jälle kuulmiseni. 23. veebruaril. Maa ja taeva vahel saade valmib koostöös Põhjamaade Ministrite Nõukogu infobürooga.