Tere tulemast kuulama keskeprogrammi Persona. Tänases saates esineb Eesti suursaadik Venemaal. Karin Jaani. Salvestus on tehtud Moskvas 13. jaanuaril. Saadet juhib, Marje Lenk. Kui ma teie juurde tulin, siis tuli mulle meelde see aeg, kui ise sai siin saatkonnahoones ööbitud ja ma mäletan neid järjekordi siin ukse taga. Ega igaüks siia ei saanudki, tuli kasutada tutvusi. Kas teil on ka selle majaga niisugused vanad mälestused, on ikka, ma vist esimest korda ööbisin selle katuse all keskkooli lõpetanud plikale, see oli siis aastal 70, suvel käisin keskkooli lõpetamise järel Moskvas sõpradega reisimas ja me olime siin ööd ja täpselt samamoodi nutsime tädi rinna, lisaks ütlesime, et pole kuskil olla ja saime siin olla ööd ja hiljem siis noh, veel mõnel korral tööreisil olles ma mõtlen nüüd ikkagi nõukogude ajal, kui siin oli ju suur hotell veel ja siis sai käidud nendes Poola poodidest ja saksa poodides, Jugoslaavia poodides ja atšessi, Tšehhi seepi ja potikuid sai ostetud ja Bulgaaria hambapastat sai ostetud ja need on niisugused õrnad mälestused. Aga ma ütlen ausalt, ma ei tea, kui leiaks üles seda, kus kohal on, kus on Vanda, Poola pood või, või kus kohal on Jugoslaavia poolt? Mulle, mul ei tule meelde enam praegu ja nüüd on tegelikult terve Moskva linn täis kallid kaubamaju, mis on tegelikult inimestest tühjad. Kus siis tavaline moskva inimene ostmas käib, tema sealt ei jõua joosta, see oli ju nii kallis moskva inimene käib turul. Moskva turult saab osta absoluutselt kõike kõike alates nööpnõelast kuni allveelaevani räägivad vähemasti. Aga noh, see, mis nüüd inimesele silma hakkab, turu peal on, on tõesti tohutu kaubarohkus. Kõik kaubad, mida meie Eestis oleme harjunud ostma kauplusest, saab Venemaal osta turult. Ma mõtlen siin näiteks kodumasinad, kõik pesumasinad, külmutuskapid, nendele antakse garantii, meie oma saatkonna masinad on mõned ostetud turult, sest hinnavahe on ikkagi kolmandik. Raudselt ka, kus tee oma kleidid ja kostüümid ostate, te peate ju nii tihti neid vahetama ja peaks ausalt öeldes veel rohkemgi vahetama, aga mul on nagu niisugune halb harjumus oma nende asjade suhtes, ma, ma tunnen. Ja, ja siis ma kannan nad ribadeks. Ma ei, ma ei raatsi enne ära panna neid kuskile prügikoti, kui kui noh, ikka viimane häda juba käes on, et lihtsalt noh, mõned asjad saavad nii armsaks ja ma ei tea, kas ta on, armastan, mugav, sa tunned ennast hästi sellega ja noh, siis ma olengi kandnud neid katki. Aga ma olen siit Moskvast mõne asja ei kostnud. Moskvas on muide olemas Stockmann ja ma ostsin endale siit ühe kostüümi ja, ja kui ma natuke hiljem läksin Tallinnasse ja käisin Stockmannis, nägin, et ma olen ikkagi jubedalt tünga saanud. Ma olen maksnud täpselt kaks korda, nii palju kui seesama asi maksis Tallinnas. Kui tihti teie peokleidi selga peate panema? Meie diplomaatilises korpuses ei ole nagu väga tavaks sellist lahtist selga ja, ja fraki kanda tavaliselt moskva diplomaadi riietus on ikkagi üks, üks kostüüm mingisuguse pluusiga. Et noh, tal on väga palju sellist muret, Te ei tekita teie pooldate niisugust klassikalist stiili. Jään, ma tunnen ennast sellega varem, ma ütlen ausalt, mul ei ole mitte ühtegi kleiti, mitte ühtegi kleiti, mul on ikka kõik, kõik on kostüümid. Kuidas siia saatkonda tööle tulite, kas te tegite selles suures uhkes kabinetis ümberpaigutusi ka või on kõik nagu oli ta enne? Ma ei teinud siin mitte midagi, välja arvatud see, et ma lasksin ära puhastada korstnad, meie majas on kolm kaminat ja nad ei olnud vist 50 või 60 aastat kasutusel olnud. See maja on vana ja ta on külm. Mina praktilise meelega inimene, mina ei viitsi külmetada. Ma lasin need korstnad ära puhastada. Kaminad praegu kõik töötavad ja ma olen juba kolmas talv, põletan kaminas prahti, mis selles samas majas on. Nii et see mööbel on täpselt nii, nagu eelkäijast jäi. Täpselt nii, ma olen natukene kimpus selle suure töölisi, aga mis, mis noh, ilmselgelt minu mõõtmete jaoks on natukene liiga suur. See tahaks ikka sellist suuremat pikemat meest sinna, võib-olla ta, ta on nii vana, ta on ju ennesõjaaegne ja alguses, kui ma ei teadnud ikka igav Läks paar sukkpükse, ma tõmbasin katki nad lihtsalt. Nüüd ma oskan ennast hoida, et kas te olete niisugune pedantne naine, kui teil on üks asi pandud laua peale sinna lauanurgale, siis ta peab seal olema ja kui keegi seda liigutab, siis te olete pahane. Ma ei ole vist nii niimoodi, aga, aga ikka mingisugused mingisugused eluharjumused on ja tööharjumused on tõesti olemas, mida ma enam nagu hea meelega muuta ei taha ja, ja tunnen ikkagi ennast natukene häirituna, kas ma kellegi teise tõttu või, või mingite muudatuste tõttu olen sunnitud seda tegema. Ma ei ütle, et ma oleksin lausa pedant, aga, aga mõnedes küsimustes ma olen ikka valmis nagu juuksekarva pooleks ajama küll näiteks kas või noh, igapäevasest elust noh, on, on midagi kokku lepitud midagi tehakse või keegi peab midagi tegema ja see on tegemata ja, ja noh, siis tuuakse mingeid objektiivseid põhjusi, miks seda ei ole saanud teha, siis mina nagu ei taha seda hästi aktsepteerida. Võib olla värin või jalaluumurd, oleks nagu noh, piisav põhjus. Et selles mõttes ma mõnikord iseenda üle ka naeran ja, ja hea on, kui keegi oskaks nagu kõrvalt näidata, mida mu abikaasa mõnikord oskab päris hästi teha. Ta näitab, kuidas ma välja näen, nagu kõrvalt mind ennast ka naerma. Milline see esimene tööpäev siin uhkes kabinetis oli? Ma tulin poole laeva pealt, lennuk maandus kuskil lõuna paiku, saatkonna rahvas oli siin kõik ees fuajees vastas, ütleme pool ja umbes ma nendest tundsin. Aga välisministeeriumis on ka nii palju noori tulnud juurde viimastel aastatel, et kõiki mitte saime tuttavaks, näidati mulle seda kabinetti, aga ega ma siia istuma jäänud tollel tollel hetkel üks kolleegidest arvas veel, et et võib-olla ma peaksin ikka mingi ettekujutuse saama ka linnast sõitsime linna peale, mul oli täielik segadus ja peas ja väsimus ja tüdimus ja ma vaatasin, et seda kõike on siin liiga palju seda linna ja seda maja ja seda kabinetti. Et alles järgmisel päeval ma ikkagi hakkasin niimoodi tasapisi vaatama, mis on mis ja kes on kes. Esimene päev on ainult üks suur segadus. 2001. aastal ütlesite ühes ajaleheintervjuus. Mulle tundub, et kolm aastat on inimene suhteliselt rahulikult ära, neljandal hakkab koju tahtma. Umbes kolmandal aastal hakkab tekkima võõrandumine. Nüüd on aasta 2004. Kuidas see kõik praegu tundub? Imestan, et ma nii õigesti oskasin juba tolku. Täpselt nii ma ennast tunnengi praegu on peaaegu kaks pool aastat on oldud, tähendab, kolmas aasta jookseb mul tavaliselt on nii, et kolm aastat saab päris rahulikult ära olla. Et neljas aasta raske juba praegu kergelt tunnen koduigatsust siis laiemas mõttes, see ei ole mitte seotud minu koduga või minu perekonnaga otseselt, vaid kodu on ikkagi ennekõike kodumaa. Ja võõrandumine tähendabki just nimelt seda, et et olles siin kaugel võõral maal, ma, ma loen ju peaaegu iga päev interneti kaudu kodused uudised ära ja mulle jäävad pooled asjad arusaamatuks ja mul tuleb selline tunne, nagu ma oleks mingisugune väliseestlane, ma ei taha kuidagi seda halvustada. Maju puutun siin ka kokku, sest idaeestlased on ka väliseestlased samamoodi inimene, kes elab hoopis teises ühiskonnas. Ta tunneb ennast küll eestlasena, kuna ta on huvitatud Eesti elust, jälgib seda. Mina pean ka seda professionaalselt tegema, aga ma ei saa kõikidest asjadest aru. Aru saab ainult siis, kui, kui sa elad nende sündmustega ühes rütmis seal seemnaasmil, mis minu jaoks tähendabki sellist võõrandumist, et sul on informatsioon, aga, aga sa ei tunneta seda, sa ei, sa ei saa aru, mida see tähendab. Ma olengi nõutu, ma mõtlen, et aga miks nii, miks, miks nii tehti kriitikameel läheb nagu sihukeseks teravamaks kuidagi sest, sest ma lihtsalt ei saa aru, aga see on ka see, mis on, mis on väliseestlastel, ma vaatan siin neid ida-eestlasi. Nad ka kritiseerivad kogu aeg seda, mis, mis Eestis toimub. See tuleb just sama, samal põhjusel, et inimene saab informatsiooni. Aga ta ei tunneta neid, fluidum meid, mis, mis selle asja ümber käivad ja ei saa aru, miks, miks asjad nii on. Kuule, tunnevad huvi, milline on suursaadiku üks tavaline tööpäev? No minu päev on natukene hommikupoole nihkes, tähendab ma tõusen väga vara. Samas ma pean ütlema, et ega ma naljalt üle südaöö jõua üleval olla, ma tõusen tavaliselt kella viie ja poole kuue vahel. Hommikune aeg on minu jaoks kõige väärtuslikum aeg, kõigepealt ma teen ära kõik kodused tööd, mis mul elu oluliselt tarvis on teha. Ja umbes kella seitsme paiku ma sulen, ma elan ju samas majas kust, kus töötan, tulema trepist alla oma töökabinetti, meie tööpäev algab kell üheksa, aga mina olen kell seitse tavaliselt siin. Ja ma saan enne seda tööpäeva algust kaminast tulinik ilusti põksub. Jah, ta mõnikord teeb pauku, puu on, järelikult peab olema lehtpuu. Et see kaks tundi hommikul siin töötades enne enne seda, kui kolleegid tööle tulevad, see on nagu see kõige väärtuslikum aeg, kedagi ei tule, telefonid ei, helise Eestiga on veel ajavahega üks tund, tähendab, Eestist ei, ei helista ka veel keegi, ma saan lugeda ta vene uudised, eesti uudised. Ma saan otsida internetist informatsiooni, mida mul tarvis on. Sest kuna tegemist on nii tohutu suure riigiga, siis siiamaani ei ole minul veel täiesti selge. Missugune on selle riigi riiklik struktuur, missugune amet missugusele ministeeriumile allub. Missugune on tema pädevus, et vot selliste asjadega ma tegelen hommikul siis kell üheksa tulevad juba kolleegid tööle, siis hakkab tulema väga palju igasugust jooksvat tööd, olenevalt päevast tavaliselt on ka ütleme, paar-kolm korda nädalas. On mul kohtumised teiste kolleegidega, kas teiste diplomaatidega või mõne vene ametkonnaga. Paar-kolm korda nädalas olen ma ka õhtul väljas, on kas mõni diplomaatiline vastuvõtt või õhtusöök ja kui vähegi võimalik, siis ma olen ikkagi katsunud. Noh, paari nädala tagant korra käia ikkagi kuskil kontserdil. See linn on ikka metsa olla igas mõttes ja siin ikka näeb sellist kõrgkultuuri, mida noh, mitte kuskil Eestimaal näha ei saa, lihtsalt, et Mare on hoopis teine. Kas koosolekud ja nõupidamised on teie majas igapäevased asjad? Ei, laen ei ole, meil on noh, nagu traditsiooniliselt üks kord nädalas on nagu pikem. Diplomaatide nõupidamine. See on noh, nagu selline regulaarne kokkusaamine, milleks mina valmistan etema. Panen kirja need punktid, millest ma tahaksin kolleegidega rääkida, millistel teemadel ma tahaksin nõu pidada. Aga muidu on ikkagi noh, sellised, äkki tulevad nõupidamised ja, ja see ei pruugi üldsegi hõlmata kõiki saatkonna töötajaid olenevalt probleemist. Teie suur lemmik, Ameerika realik Scott Fitzgerald on öelnud, et nõupidamistel ei sünni hiilgavaid mõtteid. Küll aga maetakse seal idiootlike mõtteid. Olete nõus temaga? Jah, muidugi see on väga õige ütlemine, aga tal on väga palju selliseid toredaid küünilisi ütlemisi. Olete sellest räägite, peaks üldse võtma jälle kätte ja lugema teda. Sest et näiteks siia tulles ma võtsin uuesti kätte kookoli. Ma lugesin uuesti läbi surnud hinged, Rävidendi. Puškini muinasjutte tuleb tingimata lugeda. Need annavad nagu sellise hea tausta või sisseelamise võimaluse. Loomulikult olin ma nooruses vaimustatud Figheraldistel, ma kirjutasin sellest isegi diplomi töök dema novellidest, aga aeg on mind kuidagi viinud Ameerikast väga kaugele ja nendest 20.-te 30.-te aastate kirjandusest, et ei ole sellega enam üldse kokku puutunud. Nüüd kus te mulle meelde tuletate, ma võtan kohe esimesel võimalusel üles, keegi kuulaja küsib, kui oleks võimalus elada veel üks elu ja ise ajastut valida. Misaegse teie jaoks võiks olla, ma arvan, et ma seda kahekümnendat sajandit, mille keskel ma sündinud olen, ikkagi millegi muu vastu välja ei vahetaks. Ja teate, miks, sellepärast et, et, et selle aja jooksul on niivõrd tormilised muutused olnud. Ma usun, et selle aja jooksul on olnud võimalik näha rohkem kui elades näiteks viis sajandit tagasi minu arust selline noh, selline ütleme romantika nagu puudub selles mõttes, et et ja et ma oleks olnud siis võib-olla rahulikus ja puhtas keskkonnas ja oleks olnud aega atra seada iga asja jaoks. Ma usun, et ma ikkagi niivõrd palju sellest tsivilisatsioonist rikk rikutud inimene, et tahaks ikka seal seda millegi vastu, me oleme nii palju näinud. Ma mäletan seda, et kui ma olin väike laps, siis oli, ma ei tea, võib-olla 20 või 30 pere peale oli üks televiisor ja käidi seda vaatamas kanti üle vist paar tundi päevas mingit programmi ja no kujutage ette, mis, missugused võimalused tiivi Tiidjage ja kõik asjad tähendab selliste suurte muutuste aeg mitte ainult tehnika vallas, vaid ka inimmõtlemises, et noh, egas ükski osa elust ei ole ju laus teistest, et ma ikka arvan, et me, me oleme väga palju näinud muidugi ka väga palju koledat näinud. Te olete Tartu tüdruk, tulite suures osas vanaema laps, kolin olin vanaema laps, aga kahjuks suhteliselt lühikest aega, sest mu vanaema suri küllaltki varakult. Ma olin ainult 12 aastane, vanaema elas väga huvitavat elu, millest mul on nii kahju, et ma ei saanud temaga rääkida siis kui mul endal juba mõistus peas oli. Et ma oleks saanud tema käest küsida kõike seda, mida tema läbi elas. Dali õpetaja, kuidas ta tsaariaja lõpul elas, kuidas ta eesti ajal elas, kuidas ta elas üle üleminekunõukogude ajale, mul on kahju lihtsalt, et temast oleks olnud nagu niisugune elav ajaloo õpetaja, aga ma olin tol korral liiga väike, et et noh, osata kõike küsida. Kui ma tahaks seda ka praegu rääkida, kui saaks, vanaema oli saksa keele õpetaja ja, ja teie ei läinud saksa keelt õppima, tahtsite minna inglise keelt õppima? Nojah, ega nagu väga palju ka valikut ei olnud, sest ma hakkasin õppima inglise keelt ju siis, kui moodustati esimesed inglise keele erikoolid. Samal aastal Tallinna seitsmes ja Tartu teine vanaemal oli kindlasti see arusaamine, et et noh, mis tahes keel on, on vajalik ja mul on nagu lapsepõlvest ikkagi seda saksa keelt kuidagi nii palju meeles, et ma ei ole teda suurt õppinud, me väga vähe. Aga ma saan temaga hakkama, ma saan temaga kuidagi hakkama. Ma loendada päris vabalt. Tänaval ma saan täiesti hakkama, ei ole valmis muidugi mingisugust kirjanduslikku vaidlust üles võtma, aga Ma saan hakkama kuidagi. Mul on lapsepõlvest jäänud midagi meelde. Aga jah, me kunagi ülikooli ajal olen natukene õppinud ka ladina keelt. Ja, ja noh, nii kõik teavad, kes on, kes on seda õppinud. Et kui mingi algteadmine samas siis romaani-germaani keeli võid sa vähemasti kirjapildis lugeda. Ta ja oleneb, oleneb erialast ja huvialast. Mina näiteks võin ikka poliitilist teksti enam-vähem Itaalia ajalehest täna lugeda või Hispaania ajalehest, noh vähemasti ma saan, ma saan nagu aru, millest räägitakse maid, tee, sõnasõnalist tõlgetega. Aga ma saan aru, kuidas vene keelega on täitsa selge. Oh ei ole, muidugi ei ole. Ega siis vene keel on minul ka ju ikkagi tänavakeel mida ma olen õppinud ikkagi vene lastega mängides ja mul on olnud noorpõlves üks sõbranna, kes oli segaperekonnast pärit ja kes rääkis mõlemat keelt täiesti vabalt ja, ja kes on mind noh, nagu väga palju koolitanud selle keele õppimisel, aga ma, ma ei saa öelda, et ma vene keelt valdaksime, ma saan peaaegu, ma võin öelda, et ma saan peaaegu kõigest aru. Aga noh, minu sõnavara jääb ikka viletsaks natukene, ma ei leia ikka seda õiget sõna, mu, võib-olla grammatika on parem, sest ma olen nagu sihuke varastatud mulle grammatika nagu meeldib. Et ma võib-olla ei tee nii palju grammatikavigu, aga aga sõnavara võiks olla mul palju-palju parem. Disanud ülikooli kohe sisse. Mis siis juhtus? Mul oli halb iseloomustus muidugi tol korral, see oli ikka õudne tragöödia. Mul on nii meeles see kiri, mis ma sealt sain, et teid ei ole lubatud eksamitele negatiivse iseloomustuse tõttu. Nagu maailma lõpp, oli mul ikka käes, siis küll tõepoolest armiselt kurb lugu, midagi hullu, selles iseloomustuse see ei olnud mitte midagi, tavaline kooliplika iseloomustuse, aga noh, seal oli üks lause oli sees, ei ole kommunistlik noor ja noh, nähtavasti see oli siis minu minu negatiivne iseloomustus ja no ma lähen seda nagu mitu korda hiljem tagantjärele mõtelnud, et kui palju ma kaotasin sellega, et ma ei saanud kohe ülikooli, siis nüüd ma ikka kindanet, et ega ma tegelikult midagi ei kaotanud. Sest ei saanud ma 18 aastaselt, ma astusin 22 aastaselt juba nagunii-öelda töölisnoorena siis enam suurt ei küsitud seda, kas ma, kas ma olen kommunistlik noor või mitte. Aga see kogemus, mis ma sain enne ülikooli astumist töötades aitas mind ülikoolis, on mind hiljem ka elus aidanud. Et ega ma nagu ei kahetse seda üldse. Tol korral see tragöödia oli lihtsalt nii suur, sest kõik teised läksid. Ja noh, selle komsomoliga seoses tõe huvides, mina pean ütlema, et ega noh, mul ei olnud mingit ideoloogilist veendumust, et Laagna ei lähe mitte mingil juhul midagi. See, see ei olnud üldse sellest ikka nagu rohkem sihuke iseloomu küsimus, et me protestivaimu või teate sellele, seal olid ju hipid ja, ja biitlid ja ja see oli, see oli ikka selline protestiühiskond ja ja noh, niipalju kui kui meie sellest teadsime ja palju me siis ikka teadsime, nii palju, kui kui kangesti segatud raadiost midagi kuulda oli. Aga, aga ta ikkagi kuidagi noore inimese kujunemisele nii palju mõjusat, mina mõtlesin ka ta, mina, vaba inimene, minul ärgu tulgu keegi ütlema, mida mina teen. Ja, ja noh, nii ta läks. Ja ma olingi üks klassiõde veel oli nende lõpetajate hulgas, kes ei olnud kommunistlik noor, et me olime kahekesi siis misaegse ülikooliaeg oli teie jaoks te abiellusite ülikoolilaps sündis, aga noorel inimesel ei ole mitte midagi raske. Tähendab seda noh, seda elujõudu on ju nii palju ja ja vähesega äraelamise võimalus on palju suurem ja pealehakkamist ja tahtmist ja, ja ei ole sellist pikka ette arvestamistega kaalutlemist, mis inimesel tuleb aastatega, see ongi vist elu kogemus ja ja jumal tänatud, et noortel inimestel seda nagu väga palju ei ole, et kui hirmus ollakse noorus kui me kui me noh, kõike kaalutleksime ja oleksime nii nii targad nagu nagu noh, seal mitukümmend aastat hiljem, et me oskame, me oskame läbi näha, et see asi viib selleni ja see asi viib selleni. See ongi see nooruse võlu, et teadmatuses mis, mis saab midagi ette võtta. Vaatame, mis saab siis homme. Ma ei ole üldsegi mitte selle pooldaja, et, et elada kui linnu oksa peal, et küll kuidagi ikka saab. Elamine on alati vastutus, eriti kui, kui sul on inimesi, kes sinust sõltuvad päris niimoodi juhuse hooleks ei saanud tol korral midagi jäetud. Igasugused laenud praegusel ajal on ju nii tavalised ja terve maailm elab ju pangale laenude peal. See on noh, ütleme, minu põlvkonnale suhteliselt keeruline mitte võimatu, aga noh, alati ikkagi väga läbikaalutud otsus olema mingisuguse laenu tegemine mida noored teevad kergekäeliselt, ma ei tea, kas see on õige või ei ole. Teisest küljest ma mõtlen, kui kui noor inimene laenu ei tee, siis ta elab nii nagu mina elasin omal ajal. Ei ole mingisugust oma elamist ega ega mingisugust noh, enesele mingi mingi meelelahutuse võimaldamist. Et ma, ma arvan, et ikkagi noor inimene peab elama ja kui on vähegi loogiline see, et ta suudab selle kinni maksta, mida ta, mida ta endale lubab, siis miks mitte, millal siis seda veel teha, kui mitte, kas teie abikaasa on kirikuõpetaja, kuidas temaga tuttavaks saite? Ja see on ka jälle, eks pool pikantne lugu. Me saime temaga tuttavaks ühe tuttava juures, kuhu tema tuli teise tütarlapsega. Minul jäi nagu ikka pilti peale. Ja ma ei tea, kas nii võib öelda, aga, aga ma lõin üle selle, selle poisi selle sõbranna käest ja, ja me oleme siiamaani väga head perekonnatuttavad. Tuletan alati, kui vähegi võimalik, tuletan oma sõbrannale seda meelde. Vat, mis ma tegin, kuidas vanemad sellesse suhtusid, ette kirikuõpetajaga abiellusid? No ma olen olnud suhteliselt noorest peast peale nagu iseenda elu üle otsustaja, et mul ei olnud tarvis seda kellegi käest küsida ja isa oli mul juba surnud selleks ajaks, aga aga ema on nagu aktsepteerinud minu minu otsuseid. Ja mul ei ole olnud sellega probleem, te olite aktiivsed fosforiidiliikumise ja muinsuskaitseliikumise ajal. Abikaasa ju teenis Viru-Nigula kogudust, kui meie noored olime ja, ja noh, see oli ju kaheksakümnendatel aastatel, kui, kui just algas koguse fosforiidiliikumine muinsuskaitseliikumine hiljem kodanike komiteed, kodanike registreerimine. Missuguse õhinaga seda asja seal sai tehtud, see, see oli ikkagi õnnelik aeg. Igas mõttes ühiskondlikult väga aktiivne aeg, et no see oli see töö, mille eest makstud mingit palka ja kellelegi ei tulnud pähe selle eest mingit raha küsida. Sest noh, see õhin oli niivõrd suur ja see vabaduse päikesekiir, mis kuskilt niimoodi õrnalt veel tol korral ju alles see tähendas, et noh, selle püüdmiseks oli seda entusiasmi ikka nii kohutavalt palju. Ma ei tea, kas sellepärast, et sinna nii palju armastust ja, ja nii palju tõsist tahtmist on pandud, ei ole mitte kunagi hiljem mitte ühelgi elu hetkel ei ole tekkinud kahetsustunnet või alati nii hirmus raske seda kuulda, kui mõni inimene, näe, siin Venemaal ma kuulen seda väga sageli ja ma siin ei imesta selle asja üle, aga Eestis ma kuulan ka ikka mõnikord, et vaat Vene ajal oli meil ikka nii ja see oli ikka nii ja siis oli hästi. Kord oli siis nagu see, et mul on nii jube valus seda kuulata alati või ma olen nii kurb üle, et noh, mõni inimene nii mõtleb, et see vabaduse tunnetamine ma ei tea, kas noh, eks iga inimese tundemaailm on ju erinev ja kellele teda antakse rohkem, kellele antakse. Et minu jaoks on see küll niivõrd tähtis ja see on mind nii hirmsasti ahistanud, mul on, mul on ikka nii hea meel, et seal kõik nii on. Kas teil oli mingeid pahandusi ka või ebameeldivaid olukordi seoses selle liikumisega, võib-olla selle liikumise pärast mitte mul oli võib-olla ebameeldivusi Jaan Jaani ameti pärast, sest et noh, nõukogude aeg oli ikkagi ja pastori naine, mina töötasin, mul oli oma tööga. Ja, ja küll mina tahtsin minna välismaale, olen välismaal tol korral ma mõtlesin Poola, Bulgaaria, Saksa demokraatlik vabariik, tolleaegne Tšehhoslovakkia Ungarist hakkimata või mingist Jugoslaaviast, mis oli juba pool kapitalistlikud riigid. Ja ma, ma hirmsasti tahtsin, iga kord ma kirjutasin ametiühingule avalduse, et ma, ma tahaks minna. Ja ma töötasin tol ajal sellises üleliidulise alluvusega ettevõttesse, oli algoritm oli selle asja nimi pääsküla ja Mustamäe vahel raba peal ja ja seal oli suhteliselt palju liikus tegelikult neid tuusikuid. Ja küll ma ikka lootsin, et ma saan ka, mitte ühte korda, ma ei saanud mitte kunagi ja mul kõik juba kolleegid minu ümber olid juba käinud ja mina ei olnud saanud ja noh, mingit põhjust ja sulle kunagi öelda selle selles suhtes, aga noh, ma, me saime ise ka aru, et see on lihtsalt sellepärast, et Jaan Jaani pidas sellist vääritut elukutset, et ei olnud siis kuidas nad ütlevad moraalselt kindel või sellepärast muinsuskaitseliikumine juba kodanike komiteede liikumine, fosforiidivärk. See oli juba ikkagi selleks suure lainena, et no ma ei, ma ei usu, et keegi konkreetselt nüüd oleks sellepärast nii otseselt vahele võetud, et ma ikka tunnetasin rohkem rohkem mäda selle Jaani elukutse pärast. Te töötasite kirikute nõukogus, kas see oli nagu abikaasa suu või, või sattusite sinna puht juhuslikult ikka juhuslikult suurem osa asju on ikka elus juhuslikult ja see on jällegi emotsionaalselt selline huvitav hetk lõpuks aastal 89, siis oli juba tekkinud esimesed poliitilised liikumised Eestis, mina kuulusin juba Eesti Kristliku Liidu koosseisu, mis oli poliitiline ühendus ikkagi. Hiljem sai temast erakond ja hiljem kõikide teiste ühinemisel sai temast üks tolleaegseid suuremaid erakondi ja Pariisis toimus prantsuse revolutsiooni 200.-le aastapäevale pühendatud noorte poliitikute ülemaailmne kokkusaamine. Ja tol korral Berliini müür ei olnud veel langenud, aga Lääne poliitikud otsisid juba teisel pool Berliini müüri ehk siis tinglikult ka Eestis demokraatlikult mõtlevaid inimesi ja meil olid juba mingisugused väliskontaktid olid olemas ja mind kutsuti sellele poliitilisele foorumile osaleva, see oli ka minu esimene välissõit üldse Eldakenema pidasin seal kõne isegi ja kui ma sealt Pariisist tulin tagasi ja astusin sinna algoritmi poole läbi nende Puubarakida, mis seal olid ja, ja nägin nägin seda Moskva alluvuses töötavat ettevõtet nagu uute silmadega, siis ma mõtlesin, et ei, mitte üks vähemalt mina siin enam ei tööta ja oligi kõik, ma läksin sinna direktori kabinetti, kirjutasin lahkumisavalduse ja päevapealt, mina enam ei tööta olnud teist töökohta, näete, noorel inimesel ei ole sellist alalhoidlikkust, praegu ma nii hirmsalt ei teeks ikkagi ja sellele rajal just moodustati Eesti kirikute nõukogu ja neil oli tarvis sekretäri ja ma mäletan, et praegune piiskop Soone, tema tegi mulle ettepaneku, et ta ta teadis, käisime nagu perekonniti läbi, ta teadis, et ma olen nagu sihuke töötu inimene või kohe saamas töötuks ja ta tegi mulle selle ettepaneku ja, ja nii ma saingi sinna kirikute nõukogu, mis oli jälle väga-väga huvitav aeg, jälle igati kasulik. Tol ajal veel toimis juse usuasjade voliniku kontor mis oli ju ikkagi noh, nagu selline järelevalveorgan ja see oli väga huvitav, kuidas, kuidas kirikute nõukogu toimis ja kuidas ta ennast nagu tasapisi võitles iseseisvaks alati sooja südamega meenutan seda ka praegu kogu Venemaa patriarh Aleksius, teine oli ju tol korral Tallinna metropoliit oli sele kirikute nõukogu liige, istus sealsamas laua taga koos teiste kirikute peadega, oli alati alati selline konstruktiivne. Sõnakas jaa, jaa, ühise eesmärgi eest kindlalt väljas. Te, olete kirikuinimene? Jah, olen küll, ma olen ikka päris noorest peale juba enne sedagi, kui ma Jaan Jaaniga abiellusin. Ma ei ole usklikust perest pärit, tüüpiline Eesti ütleme religioosses mõttes leige vere, kes jõululaupäeval käib, kirikus muidu ei käi, aga noh, eks nooruse otsingud viisid mind ikkagi noh nagu rohkem nendele mõtetele ka, ma ei ole väga aktiivne kirikus käia ja mitte iga pühaga kirikus käia, aga, aga ma võin öelda küll, et ma olen ikkagi kirikuinimene ja kirikute nõukogust läksitegi suurde poliitikasse. Nojah, siis selleks ajaks juba oli Eesti saavutanud iseseisvuse, olid juba esimesed vabad valimised välja kuulutatud ja siis tekkis Isamaa sama suure õhina ja entusiasmiga. Jah, aga ega ma ikka ei sobi väga hästi poliitikuks, miks vot kuidas ütlen, diplomaatias on, on ka sageli nii, et ei saa rääkida täit tõde, ma saan alati olla tõega ökonoom. Ma ei pruugi rääkida, kogu tõde. On nii palju nippe, kuidas otsesest ebamugavast olukorrast kuidagi välja tulla. On võimalik, kas asi kuidagi naljaks pöörata, mängida arusaamatut või kidaaiast siis kui teine räägib aiaaugust. Kõik need võtted on nagu lubatud tookord poliitikas. Kõik olid kogenematud, kõik tahtsid midagi teha, aga ei olnud päris hästi oskust seda teha. Ja minu arvates noh, mõnikord mindi üle selle piiri, mida noh, mina endale lubada ei saa, tähendab, kui teie minu käest küsite, kas, kas minu nimi on karina Nonii, siis mina ei saa selle peale vastata. Ei, see, see on võimatu lausvalet, mina nagu öelda ei saa, ma ei taha ka öelda seda, et poliitikas seda peab üldse tegema, aga on, on nähtavasti mingisuguseid olukordi, kus on vaja sellist külma närvi, et, et seda ka öelda, aga no minu iseloomule see nagu ei ole vastuvõetav. Ma ei taha öelda, et kõik teised poliitikud on, on valelikud, üldsegi mitte, ma ei taha seda öelda, aga aga võib-olla lihtsalt minule kuidagi juhtus elus selliseid hetki ette, kus ma, kus ma siis noh, nii-öelda poliitikas Olejana oleksin pidanud kas oma põhimõtted reetma täiesti selleks, et seal edasi olla või siis sealt lahkuma, nii et, et noh, mina tegin nagu selle selle valiku ja, ja, ja lätlane alati ikkagi neid inimesi, kes kes ka ütleme, minuga koos seal olid ja kes on seal siiani. Ja küllap on ikkagi nagu omandatud ju ka oskusi. Noore demokraat, vaat ja lastehaigused on valulised ja need tuleb ikka kõik läbi teha. Ega meil keegi sellest ei pääse. Aga nad vapralt sellest välja tulnud. Ja palju on õpitud ja noh, praegusel ajal tehakse ikkagi seda palju ele kantsemalt, palju, palju professionaalsemalt, kui, kui see oli 10 aastat tagasi, kui mina, Isamaa lõhenemise aeg oli üks valus hetk teie elus. Jah, see on, see on ikka ütleme minu sellises ühiskondlikus elus ikka kõige valusam mälestusma ma praegu ei tunne enam seda valu ja, ja mul on ikka jäänud nagu see hell mälestusnahkhiirest kibestumise ja kõik aeg parandab kõik haavad ja noh, ei, ei ole mingit kibestumist. Ma praegu mäletan nagu noh, ainult nagu positiivset poolt, aga ma ei saa seda salata, et oli aeg, kus oli ikka nagu väga-väga valus oli minu jaoks. Aga teisest küljest jälle jumal tänatud, sest sest see töö, mida ma praegu teen, on, on see, mida ma ikkagi olen alati tahtnud teha. Ma olen tahtnud välispoliitikaga tegeleda, arusaadavatel põhjustel ei ole me saanud keegi seda omal ajal õppida, me oleme kõik nagu iseõppijad olnud, kes natukene varem alustanud, kes hiljem alustanud ja mul on muidugi kahju, et see aeg, kui oli võimalik kõike alustada, olin mina juba küllaltki vana. Ma ma oleks tahtnud olla 10 aastat noorem, siis kui tuli Eesti vabariik. Kas Strasbury minek oli teatud mõttes põgenemine oli teatud mõttes põgenemine eelmisest elust ja, ja noh, enda nagu proovilepanek siis nüüd selles elus, mille kohta ma ütlen, et see on see, mida ma oleksin tahtnud alati teha, kuna mul ju ettevalmistust ei olnud, ma ei olnud läbi teinud ei diplomaatide kooli ega ega töötanud välisministeeriumi algaastatest peale välisministeeriumis, kus Lennart Meri juba elegantselt noori poisse koolitas, mulje jäi nagu noh, see etapp vahele. Aga noh, ma õppisin seal päris kiiresti ja õppisin oma noorte kolleegide käest väga palju, et noh, kui tahtmist on, saab nagu saab nagu ruttu, mida te siis õieti seal tegite? No vot, Euroopa nõukogu on, on selline organisatsioon, mida üsna sageli aetakse segamini Euroopa Liiduga, sest üks mingi euroga passi on muide ka ega lääne inimesed ei tea samamoodi. Tegemist on inimõiguste organisatsiooniga. Eesti jaoks oli see tol ajal väga oluline, sest see oli üks nendest vähestest rahvusvahelistest organisatsioonidest, kus me olime täisliikmed ja meil oli tarvis selle organisatsiooni kui autoriteetse organisatsiooni heakskiitu kõigele sellele, mis Eestis toimus kõikidele reformidele kõikidele seadustele. Nii et nad oleksid kooskõlas Euroopas tunnustatud normidega. See oli nagu päris tükk tegemist ja peale selle Eesti pidi võtma kohe eesistumise selles organisatsioonis üle. Ega ma ei oleks seal ikka üksinda kuidagi hakkama saanud ja ma ei, ma ei ole kunagi olnud mingi solistina rohkem meeskonnamängija. Ta on väga alati oma kolleegide peale väga-väga harva kui ma, kui ma täiesti üksinda võtan mingi tööalase otsuse vastu, ma alati konsulteerin kolleegidega, et see oli selline hea meeskonna nagu näide või õigem oleks öelda naiskonna mängu, meil olid kõik naised, kuidas me sealt läbi tulime, kuidas me lõpptulemusena jõudsime ikkagi selleni, et Euroopa nõukogu tunnustas kõike seda, mis mis Eestis oli tehtud, et lõpetati ära see nõndanimetatud järelvalvemehhanism, kus iga aastalt mingid komisjonid, kest vaatamas, kas see on nii, kas see, anna, et need asjad lõpetati ära? Ma ei taha öelda seda üldsegi mitte, et see oleks nüüd olnud meie kolme naisdiplomaadi teene seal see on ennekõike ikkagi eesti teene, me olime seal, noh, nii-öelda müügimehed. Me pidime seda asja müüma. Jäme, müüsime seal mitu aastat, neli aastat. Kui teile tehti ettepanek hakata suursaadikuks Moskvas, kas kohe ütlesite ja, või võtsite mõtlemisaega? Vaat selle asjaga on ju niimoodi, et teatavasti diplomaadid roteeruvad Strasbourgist, ma läksin koju, olin kaks aastat, töötasin Tallinnas ja siis noh, mõne aja möödudes võiks nagu uuesti minna välja. Ma ei tee sellest mingisugust saladust, ma olen seda ammu rääkinud, et ma olen alati tundnud, et Venemaa võiks olla minu jaoks väljakutse, et ma, ma tahaks olla saadikuna Venemaal, ma ei ole söandanud seda kunagi varem valada sõnadesse ega veel vähem panna kirja välisministeeriumi konkursikomisjoni paberite peale, lihtsalt arvasin, et, et ma ei saa seda kohta. Aga ma, ma siiski panin ta viimane kord kirja sinna, ma panin ta kirja, mitte siis esimese eelistusena, sellepärast et ma ei oleks Ta esimesena tahtnud vaid ma lihtsalt arvasin, et, et noh, kuna kuna seda tõenäoliselt ei saa, et ma panen ta nagu teise eelistusena kirja endale. Nähtavasti sellel hetkel ei olnud Tallinnas olemas ühtegi sellist inimest, kes oleks seda Moskvat nii väga tahtnud, mis nägu kodus tehti, kui te ütlesite, et te hakkate jälle ära sõitma. Koduse näoga oli niisugune lugu, et esialgu oli jutt sellest, et ma lähen hoopis siin, ma lähen Pekingisse ja kodune nägu oli juba selle järgi pilu silmseks tõmbunud siis kui selgus, et ma siiski lähen Moskvasse, siis sellel näole, aga nüüd enam mitte midagi vigasest, kui ta oli juba alla neelanud selle, et, et ma lähen Pekingisse, siis Moskva tundus ju ju lausa paradiis olevat. Jaani võttis endale nii-öelda sabatiaasta, mida, mida kirikuõpetajatele lubatakse, kui nad on pikka aega teeninud ja ta oli esimene aasta koos minuga siin Moskvas, luges ja kirjutas ja nautis seda elu siin Venemaal. Ma arvasin, et tal hakkab igav, aga talle ei hakanud igav, tal ta leidis endale nii palju tegevust, tegelikult olete abielus ja nagu ei ole ka, eks ole. See on juba umbes 10 aastat või rohkem, isegi ütleme sellest ajast saadik, kui ma nagu aktiivselt poliitikasse läksin, et üks on siin ja teine on seal, on jah, selline nõnda jäetud visiitabielu, aga aga noh, kuna me oleme nii kaua koos elanud, siis mõistad väga hästi teineteist ja alati võid inimese peale loota ja ma tean, et me saame suuremalt jaolt asjadest, me saame ühtemoodi aru. Nii, vaatame siis veel meie raadiokuulajate küsimusi. Eesti saatkond Moskvas on küllaltki suur, kuid inimesed elavad küllaltki väikesel territooriumil. Kas on tekkinud ka hõõrumise töötajate vahel, olete pidanud selliste asjadega tegelema. Selge on see, et et see ühes majas elamine ja töötamine võib tekitada inimeste vahel pingeid, konflikti ei olegi tarvis, sest et seal täiesti inimlik, kui me me töötame kaheksa tundi siin nendes kabinettides üksteise kõrval. Me suhtleme kogu aeg üksteisega peale tööpäeva lõppu. Me lähme samas majas koridori võrra edasi, kus me kõik elame. Ma, ma tulen siis oma nõndanimetatud kodunt välja, on jälle sedasama inimest, kellega ma lähen päev läbi koos olnud. See ei ole kerge mitte kellelegi, seal see nõnda suhtlemisväsimus lihtsalt. Ja pingetaluvus on igal inimesel erinev, mõnel on ta suurem mõnelanda natukene väiksem. Vähemasti senikaua, kui mina olen siin olnud selle kahe poole aasta jooksul, ei tea mina, et oleksin majas olnud mingisugust konflikti inimeste vahel, ma ei ole pidanud kedagi kellegagi lepitama. Sellega ma tahan öelda, et on vedanud, on suurepärane seltskond, kes nagu seda olukorda mõistab. Me kõik mõistame, et meil on üksteisest kõrini, mõnikord, et me oskame tõmmata siis ära oma nurka. Kõige hullem on see, kui sa lähed oma tüdimust kellelegi näitama, kellel seda tarvis on ole siis oma nurgas ja, ja oota, kui sul endal läheb tüdimus üle, siis noh, siis küllap teistel ka. Millised on teie suhted Venemaa ajakirjanikega me väga palju vene ajakirjanduse veergudel üles ei astu. Meil on olemas mõned suhteliselt sõbralikud raadiojaamad, kes ei tegele poliitikaga või tegelevad poliitikaga väga vähesel määral. Näiteks raadiojaam, ehho Moskvõ, mis on väga palju siin Moskvas kuulatav ja populaarne raadiojaam selles raadiojaamas olen ma mitmel korral käinud ka väga huvitavaid kuulajate küsimusi, otsesaatesse tuleb kuulajate küsimusi. Üksikud on need, mis, mis on nüüd sihukesest ametlikust vene retoorikast päritet, ohte, seal ahistati venekeelseid ja noh, nagu selliseid etteheiteid väga palju on, on selliseid ma ütleksin, nostalgilise küsimusi, inimesed on käinud kunagi Eestis, nad teavad Pärnut, nad teavad Tallinna vanalinn alad teavad veel midagi, aga nüüd ei ole viimase 15 aasta jooksul seal käinud, tahaks, tahaks kangesti minna. Ei tea, kuidas seda teha, küsivad kohe otse, kas kas saab ja kuidas saab ja ja, ja küsivad ka, kas pärnu rannapaviljon on ikka alles ja selline nostalgia on ja samas ka siis nagu Eesti tuleviku kohta on heatahtlik, päris heatahtlik. Ma ei räägi nüüd poliitilisest ajakirjandusest, mis on, mina ei julgeks isiklikult seda väga vabaks ajakirjanduseks nimetada, et seal on ikka see tuleb, tuleb see ametlik retoorika välja ja ükskõik mis Eestis ka nüüd head ei juhtuks. Positiivset artiklit Eesti kohta tuleb suhteliselt Narva, seda võib tulla mõnikord mõnes äriajalehes, näiteks kui tehakse Eestile sellist promot kui heale turismimaale näiteks on olnud selliseid positiivseid artikleid. Keegi küsib, kuidas teile tundub, kas Eesti ajakirjandus dramatiseeri pile Putini isikut ja tema sõnavõtte, ma ei julgeks öelda, et ajakirjandus seda kuidagi üle dramatiseerib. Putin on suure riigipea ja kõik märgid ikkagi näitavad seda, et, et Venemaal võim tsentraliseerub. President Putin koondab enda ümber endale ustavaid inimesi, oma mõttekaaslasi, ta on ikkagi kaasaegse mõtlemisega inimene, selles mõttes on see positiivne, ta ta vaatab ikkagi näoga või vähemasti poole näopoolega vaatab ta lääne poole. See on väga oluline see, et, et tema on, see sõnavõtud teinekord on, on jäigad. See tuleneb ikkagi sellest, et seda ootab rahvas kodus vene inimene on suurriiklikult mõtlev inimene, olgu ta vaene või vilets. Ta on alati olnud suure riigi impeeriumi kodanik, tandierrshaava liige. Ja, ja see on see, mida ta oma riigi pealt ootab. Ta ootab sellist võimsat kindlat seisukohta, vasturääkimist mittesallivad tooni. Ma usun, et suurem jagu lääne partnereid, kes president Putiniga on kohtunud ka mõistavad seda, kui president Putin mõnikord sellise suhteliselt jäiga seisukoha välja ütleb. Sest kõik poliitikud on ikkagi ühte või teistpidi sisepoliitikaga seotud, sai seisaku laagide ainult puhast välispoliitikat. See on, see on ikkagi sisepoliitikaga. Kuidas te iseloomustate Vene diplomaate vaat vene diplomaatidega on nüüd niimoodi, et nemad erandina meist on saanud väga hea koolituse, siin on ju aastakümnete pikkune diplomaatide koolitamise traditsioon väga kõrgetasemeline diplomaatide kool, neil üldre reeglina on väga hea keeleoskus, Nad spetsialiseeruvad juba kooliajal või siis noh, ütleme stuudiumi ajal kas näiteks Arabistideks kas Lääne-Euroopaga, käelevateks, Skandinaaviaga tegelevateks, nende võimalused on suuremad ja nad on üldiselt hästi haritud. Ma usun, et uus põlvkond Vene diplomaate, kes kasvab peale võib-olla natukene vabamaks ideoloogiast, sest et noh, ütleme minuealised, kes on nõukogude ajal läbi teinud selle diplomaatide kooli. Need on ikkagi niimoodi sellest nõu kogulikust ideoloogiast läbi imbunud. Et mõnikord mõnega nendest rääkides tundub küll, et aga aeg on seisma jäänud. Ja vaatame, mis juhtub viie aasta pärast. Mida te kardate? Karini ehmatamist? Jah, see on tõesti asi, mille peale ma võin ikka nutma hakata. Aga muidu kui nüüd nagu tõsisemalt rääkida, ma kardan, et, et äkki jätku auru, ma räägin praegu Eestist, meil on nüüd läbi päris suurte raskuste ja suurte pingutuste olnud märgatav edasiminek nii poliitilises mõttes rahvusvaheliselt ja kodus, vaatamata sellele, et paljudel inimestel on, on ikkagi väga raske on ikkagi suur samm nagu edasi mindud. Kas meil, kas meil jätkub jõudu, tahtmist ja oskust kõike seda hoida, mis meil on ja nagu edasi minna, et, et noh, et ei, ei tohi ennast lasta nagu Läntsi või ei tohi jääda need, kellel hästi, et nad jääksid loorberitele puhkama. Need, kellel on halvasti, et nad lööksid käega, et nad ei püüakski nagu noh, nagu paremini olla. Et noh, et edasiminekut peaks nagu olema, et see, et püsiks ikkagi see see dünaamika, mis praegu Eestit hindades kui hea faktimälu teinud. Faktimäluga on niisugune lugu, et kui, kui keegi hakkab rääkima mõnest asjast, siis ma ütlen, et tean seda, mille peale ma muidu ei oleks üldse tulnud, mõnikord saan mõne vana kolleegiga kokku, võiks, räägib mõnda ülikooliaegset asja. Loomulikult, ma mäletan, et see oli nii, aga mul endal seda noh, ütleme aktiivses mälus ei olnud olemas. Mul on päris hea numbrimälu, suurema osa telefoninumbreid, mida ma elus olen kasutanud, on mul kõik peas. Aga ma ei julge öelda, et mul väga-väga tugev faktimälu on, ma ei, ma ei julge seda öelda. Ma käin kaarti kontrollima, kui keegi kutsuks teid mälumängumeeskonda julgeksite minna. Jah, vaat ma olen vaadanud neid omaaegseid mälumänge, siis sinna ma ei julgeks minna, kui ma nüüd vaatan nagu neid kaasaegseid, tean, et Eestis on nad ka olemas, ma ei ole Eestis näinud, aga siin Venemaal nõndanimetatud miljonimängud ja mis seal, mis seal kõik on mingisugused ristsõnamängud ja seal mas saaks küll ma, mul on nagu vihjet vaja. Kui ainult paljalt küsimus, siis, siis mul, ma, ma kardan, et ma ei julgeks minna. Aga kui ta on juba noh, kas on kontekst või vihje või siis julgeks minna. Mul on teile üks abimees sil kotis meil tuli välja Eestisse Nemo turniiri raamat ka 3000 küsimust, nii et ma arvan, et isegi teie töös kuluvad need faktid ära. Aga seal küsimustele vastused olemas ikka ikka. Ja no siis loomulikult siis on see ju väga hea lugemine, kahe proua suursaadik, ma tänan selle toreda vestluse eest, öelge mulle üks number ühest, seitsme kuni üks kuulaja saab oma küsimuse eest väikese auhinnanumber, viis. Persona saate külaline oli Eesti suursaadik Venemaal Karin Jaani. Persona saate auhinna saab Veiko virol, kes küsis, millised on Eesti saatkonna suhted vene ajakirjanikega. Auhinna võib kohale ess Ekspress. Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni.