Eesti luterlik tund. Tere õhtust, armsad raadiokuulajad. Minu nimi on Enn Auksmann ja ma olen Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduste õpetaja Hiiumaal. Ja ta on selle ees oleva tunni veeta teiega. Sellest on juba tükk aega möödas, kui kõnelesin ühes saates, et tahan alustada väikest sarja, mis räägiks kristlikust jumalateenistusest. Täna lähme selle sarjaga edasi. Kui palju sellest eelmisest saatest meeles on, võib-olla see ei olegi nii tähtis ja otseselt liturgia õpetust ma teile ka jagama ei kavatse hakata. Pigem mõtiskleda teatud teemade üle, mis on seotud kiriku jumalateenistusega ja selle ülesehitusega. Tänases saates kuuleme ka liturgilise muusikat, kirikumuusikat, mis on ladina keeles vanas kiriku liturgilise keeles mis ei pea mõjuma inimestele mitte niivõrd võõristavalt, kuivõrd just näitama, et me kõik kogu maailmas kuulume kokku. Et ka väliselt võib-olla midagi, mis meid ühendab, mis võiks olla arusaadav kõikidele see üks keel, mille osaliseks said apostlid nelipühapäeval. Kas tookord just ladina keel oli, aga mingisugune sümbol on siin kindlasti? Nii nagu meil Eestis on väga erinevaid paikkondi, kus inimesed elavad mõnevõrra erinevalt ja räägivad ka erinevat keelt. Nii oli ka vanas Iisraelis. Johannese evangeelium näiteks räägib meile ühe loo sellest, kuidas Jeesus minnes juudamaalt Galileas, kust ta pärit oli ja muide, ega juudamaalased ja Galileialased üksteisest kuigi hästi arvanud. Siis pidi ta minema läbi Samaaria. Ja siin rõhutatakse just, et ta pidi minema. Ma arvan selle mõttega, et dollastele, lugejatele või kuulajatele oli kindlasti teada. Kui Galileialased ja Juudalased omavahel veel kuidagi hakkama saavad, siis Samaarlastega ei ole neil miskit ühist. Jeesus aga pidi sealt läbi minema. Ja kui ta väsinult istus ühe kaevu serva peal sattus üks Samaaria naine kaevule vee järgi tulema. Jeesus hakkas temaga kõnelema ja too naine oli niivõrd hämmastunud sellest, et et üks juut, üks juuda mees tema Samaaria naisega üldse kõneleda võtab. Nad kõnelesid seal ühest ja teisest loomulikult ka sellest, mis oli vähemalt tollasele inimesele kõige tähtsam usuküsimusest suhtest jumalaga. Ja naine ütles Jeesusele tundes temas ära prohveti. Ei saanud, ma näen, et sa oled prohvet. Meie esiisad kummardasid jumalat sellel mäel. Aga teie ütlete, et Jeruusalemma olevat vaikus peab kummardama. Jeesus ütles talle, naine, usu mind, et tuleb tund, mil te ei kummarda isa sellel mäel ega Jeruusalemmas. Teie kummardate, mida te ei tea, meie kummardame, mida me teame, sest pääste tuleb juutidelt. Kuid tuleb tund. Ja see ongi juba käes. Et tõelised kummardajad kummardavad isa vaimus ja tões, sest isa otsib neid, kes teda nõnda kummardavad. Jumal on vaim ja kes teda kummardavad, peavad teda vaimus ja tões kummardama. Me teame, et tollel ajal oli just usuline valdkond üks nendest aladest, mille osas juudid ja saarlased kuidagi kokkuleppele ei saanud. Paraku ei ole see aga mitte probleemis, puudutaks ainult juute ja Samaarlasi vaid ta on tuttav meilegi. Vahel jooksevad need usulised või kiriklikud piirid koguni mööda rahvaste või rahvustevahelisi piire. Meil Eestiski on kombeks kõnelda küll saksa kirikust või eesti kirikust ja siis jälle vene kirikust. Kuigi tegelikult niisugust vahet ei tohiks olla. Ma nimetasin ladina keelt kui ühte märki sellest, et kirik on tegelikult üks muidugi tegelikult ei ole kunagi olnud sellist aega, mil kogu kirikus nii idas kui läänes oleks just ladina keeles räägitud. Aga nagu ma ütlesin, mingi sümboli me siit kindlasti leiame. Veelgi olulisem on aga see, et me oskaksime näha ehk selle välise keele, nende väliste sõnade taha ja leida sealt midagi, mis on tegelikult palju, palju olulisem ja mis meid kõiki omavahel ühendab. Kuigi sõnad tähendavad ikkagi väga palju. Nii näiteks oleme siin Eestis harjunud rääkima jumalateenistusest. Mõned vanemad inimesed nimetavad jumalateenistust ka lihtsalt jutluseks, küsivad, millal pühapäeval jutlus on? Ilmselt sellepärast, et jutlus on kujunenud meie traditsioonis jumalateenistuse keskseks osaks. Paljud inimesed muidugi küsivad ehk veelgi huvitavamalt nad küsivad, millal pühapäeval kirik on ja ütlevad siis enne kirikut ja pärast kirikut. Me võime siitki tegelikult ilma igasuguse irooniata Ki leida midagi väga õpetlikku. Kui Jeesus ütleb, et jumal on vaim ja teda peab vaimus ja tões kummardama ei, mitte siin Mäelega Jeruusalemmas siis ei mõtle ta ikkagi mitte seda, et igaüks mingu oma teed ja tee nagu siis seda jumalat, kuidas ta oskab vaid pigem seda, et kord peaks saabuma aeg hetk, mil inimesed on võimelised üheskoos seda kõige tähtsamat tegema jumalat teenima ja kummardama, kiitma ning austama. Ja selleks on vajalik kogudus. Selleks on vajalik kirik. Selleks on vajalik tegelikult ka mingisugune vorm, millesse inimesed seda oma nii mitmekesist ja erinevat vagadust võivad valada. Aga tulles tagasi nimetuse juurde, viimasel ajal on ka meil Eestis ka luterlikus kirikus taas pöördutud ühe üsna vanajumalateenistuse nimetuse juurde ja selleks nimetuseks on missa. Mis asi on üks väike lühike, viie tähega sõna, mida võib tegelikult väljendada ka täpselt viis korda pikemalt võib öelda armulauaga jumalateenistus. Mis see on? Sellest Ma loodan. Kõneleda teiega siin edaspidigi nii täna kui nendes saadetes, mis veel ees seisavad. Aga selle nimetuse või mõista üle on inimesi, kes selle vastu ka protesteerivad ütlevad, et see ei ole inimestele arusaadav. Et paljud, kuuldes sõna missa, mõtlevad vaid mingile muusikateosele. See võib nii olla, aga siis tuleks vaadata, et kumb oli enne kas missa, kui jumalateenistus või, või missa kui muusikaline vorm. Ja ma arvan, et siin saab selguse tegelikult väga ruttu. Vahel öeldakse ka, et mis asi on katoliiklik, jumalateenistus mitte luterlik? Siin tuleks tegelikult mõelda kahe mõiste üle järele kõigepealt sellesama missa peale näiteks luterliku kiriku ühes tähtsamas usutunnistus kirjas Augsburgi usutunnistuses öeldakse niimoodi. Meie kirikule heidetakse ülekohtuselt ette, nagu oleks temast kõrvaldatud missa. Tahtmata end ise kiita, on ometi kõigile ilmne, et missat pühitsetakse meil suurema hardumusega kui vastaspoole juures. Mitte seda sõna ei ole vaja karta või selle vastu protesteerida. Pigem tuleb ikkagi mõelda selle sisu üle järele. Ja teine asi, kui rääkida katoliiklikust jumalateenistusest ja sellest, et see nagu meile ei sobiks. Tegelikult kasutame igal pühapäeval kirikus jumalateenistust, mille algtekst ütleb, et mina usun ühte püha katoliku kirikut. Seegi on sõna, mis tähistab tegelikult seda kõikide kokkukuulumist. See tähendab üleüldine kirik. Ja me oleksime väga rumalad ja ülekohtused iseenda ja oma esivanemate suhtes, kui me ütleksime, et meil pole sellega midagi asja. Loomulikult tahab ka luterlik kirik kuuluda ikka sellesse ühte pühasse risti kogudusse. Vahel on loomulikult oluline teha erinevatel asjadel ka teatud nimetustega vahet, aga me ei tohiks siiski ära unustada nende sisu. Kui me nüüd mõtleme ja vaatame edasi seda jumalateenistust või Missot, siis miks peaks olema jumala kummardamine vaimus ja tões siis ma arvan, esimene asi. Kui seda asjaks võib nimetada, millele me mõtlema peaksime, on see jumal ise. Jumalateenistust alustatakse ju sõnadega või vähemalt vaikse palvega isa ja poja ja püha vaimu nimel. Me usume ühte pühasse kolmainsasse jumalasse. Ja sellest ma kohe kõnelenudki. Aga enne kuuleme ühte ladinakeelset usutunnistust. Missa, või siis jumalateenistus eestikeelse sõnana tähistab ühte sündmust, mis ei ole tegelikult mitte ainult selline inimlik kuus, vaid kohtumine jumala ja inimeste vahel. See on nii, nagu seda alustatakse isa ja poja ja püha vaimu nimel. See on jumala nimel toimimine või jumalaga koos. Jumala ja inimeste vastastikune ja ühine toimimine. Ja see sõna jumalateenistus. Kahe tähenduslikkuses on ka väga kõnekas. Ühelt poolt siis jumala teenimine nii palju, kui meie seda üldse suudame. Muide, see on midagi, mis peaks käima kogu meie elu ka kõigi igapäevaste asjaajamiste kohta, teenida jumalat, teda austada, elada tema kiituses ja oma ligimese armastades nende kaudu jumalat teenides ja ülistades. Aga teistpidi tihtipeale rõhutatakse ka, et jumalateenistus on pigem see jumala või jumalik teenimine. Meie juures. See, et jumal annab meile midagi. Ja selles võime küll täiesti kindlad olla, et temal on meile tuhandeid kordi rohkem anda, kui oleks meil temale mis meil üldse temale anda peale selle oma südame, nii nagu öeldakse, ühes kirikulaulus. Jumal annab ennast meile oma sõnas ja sakramentides selle sõnaga jumalateenistus ja selle lahutamatu seotusega jumalaga tuleb mulle meelde üks lugu, mille rääkis mulle üks minust veidi vanem ametivend. Ta ütles, et ta oli kord sattunud ühe väikese maa kirikusse kui juurde ja sellel erilist informatsiooni ta ei leidnud kiriku ukselt selle kohta, millal midagi toimub ja kust võiks pastorit kätte saada. Aga ta leidis sealt ühe väikse kastikese, niisukese, imepisikese pilukesega või sellise väikse teadetetahvli. Ja sellele oli siis kinnitatud niukene, vana koltunud paberitükk. Ilmselt oli ta seal juba ammu seisnud, küllap ta kinnitamise hetkel nii koltunud ei olnudki. Ja sinna oli sisse kirjutatud. Ilmselt igaks juhuks. Võib-olla oli seda paberit ka mitu korda tarvitatud, et tuleval pühapäeval jumalateenistust ei ole. Aga kuna ruumi oli vähe, teadetetahvel oli väga tilluke jaa, osa kirjast oli ka kustunud, siis oli sealt võimalik välja lugeda. Ainult sõnajumalateenistus, lühendatult. Jumalat ei ole. See küll nali, kas see nüüd päris nii sündis, ma ei oska öelda. Aga see ütleb taas midagi. Kui jumalateenistust ei ole, siis jumal oma absoluutses loomulikult jääb alles, teda ei kõiguta Meie tegematajätmised. Aga midagi jääb siiski olemata. Olemata jääb see jumala ja inimeste kohtumine. Et võiksime öelda, et teatud mõttes on inimesed siis küll jumalast ilma jäetud. Sest nagu ma ütlesin, selle jumala vaimus ja tões kummardamise juurde kuulub ikkagi ühine tegevus. See, et me oleme koos ühe ihuna nii nagu pühakiri ütleb et me tuleme, koguneme kirikuks või koguduseks ja siis kasutades juba aastasadu ära proovitud ja Meile vanematel põlvkondadel pärandatud vorme selleks et väljendada seda vabadust, seda sisemist sidet, mis meil jumalaga on. Aga jumalast on nüüd palju räägitud. Johannese evangeeliumist võime leida sellise salmi, kus võib-olla isegi kurvalt tõdetakse, et keegi ei ole iialgi näinud jumalat. Ja kui me teda ei näe, kui teda on nii raske kogeda, tunda kuulda siis mida me üldse saame mõista selle jumalateenistuse all või selle inimeste ja jumala vahelise kohtumise all. Võiks ka öelda, et mis mõtet sellel siis kõigel on. Ja kui jumal on niikuinii igal pool, milleks siis veel sinna kirikusse minna? Tegelikult vastab seesama evangelist Johannes, selle küsimuse ära. Ma lugesin teile meelega ainult pool salmi, ta jätkab ainusündinud poeg, kes on isa rinna najal tema on meile teate toonud, tema on meile jumalat ilmutanud. Ja tema on jätnud maa peale oma kiriku Kristuse ihu ja selle kiriku kaudu seal kuulutatava jumala sõna seal pühitsetavata jagatavate sakramente kaudu. Me näeme jumalat. Me kogeme teda, kuuleme teda ja võime ta lausa endasse vastu võtta. Ja siiski on jumalast nii raske kõneleda. Tsiteerisin ennist Augsburgi usutunnistust ja loen veel selle päris algusest selle esimesest osast ja esimesest peatükist, mille nimi ongi jumalast. Ja mis siin öeldakse. Kirik õpetab üksmeelselt Nikaia kirikukogu otsuse alusel. Nikaia kirikukogu oli muuhulgas see, kus formuleeriti põhiosa sellest usutunnistusest, mida natuke aega tagasi lauldavana kuulsime. Et on olemas üksainus jumalik olemus, keda nimetatakse jumalaks. Tõeline jumala ja siiski selles jumalikkuse olemuses on kolm isikut, igaüks sama olemuselt sama võimas, sama igavene jumal, isa jumal, poeg jumal, püha vaim. Need kolm on üks jumalik olemus, igavene jagamatu, piiramatu mõõtmatu väe, tarkuse ja heldusega. Üks kõigi, nähtavate ja nähtamatute asjade looja ning alalhoidja. Sõna isik ei tähenda osa kellestki teisest või omadust vaid kedagi, kes eksisteerib iseseisvana nagu kirikuisad, seda mõistsid ja mõistena selles seoses tarvitasid. Seepärast lükatakse tagasi kõik eksiõpetused, mis selle peatüki vastu räägivad. Nagu mani heid, kes oletavad kahe jumala hea ja kurja olemasolu samuti valentini panid aariuslased euronoomiuslased muhamediusulised ja kõikesele taoliselt mõtlevad lükatakse tagasi ka Samosoteenid, vanad ja uued, kes tunnustavad ainult üht isikut väikeste argutavalt sõnast ja pühast vaimust, et nemad ei olevatki eri isikud vaid sõna tähendavat räägitud sõna- või häält. Ja püha vaim olevat inimese loomulik meeleliigutus. Niisiis öeldakse Augsburgi usutunnistuse esimeses peatükis. Ja see on taoline kirjutis, milles saab midagi selgemaks, midagi võib-olla jääb ka arusaamatuks või tundub koguni keerulisem ana kui see enne paistis. Aga midagi, mille üle järele mõelda, on siin kindlasti meile igaühele, kas või selles viimati kuuldud loetelus nende eksiõpetuste kohta, millest me enamust ju praegu ei teagi. Need on kadunud. Kirik on jäänud, on tulnud uued liikumised ja õpetused kes tihtipeale õpetavad neidsamu vanu asju. Ja küllap ehk kaod nemadki ja tulevad jälle uued. Jumal on igavene, keda tõotab oma pühas sõnas, et ta on ka oma kirikule pannud igavese alus. Aga sellest, kuidas me seda jumalat ja kiriku õpetust temast ka seda nii keerulisema tunduvad kolmainsuse õpetust mõista või seletada, võiksime, arutame pärast järgmist muusikapala. Jumal on tegelikult isegi ainuüksi sõnana midagi niisugust, mida väga paljud inimesed justkui pelgavad. Võib-olla see on üks põhjus ka selleks, miks tihtipeale näiteks ajakirjanduses kirjutatakse sõna jumal väikese algustähega kuigi kõigis keeltes on heaks tavaks alustada seda sõna suure algustähega jumalat või isegi tema nime, just nagu kardetakse samal ajal kui kurat kirjutatakse julgelt suure tähega, sest noh, ega temast eriti palju ei arvata. Eriti võib-olla Eestis, kus ta sellises rahvamütoloogias on niikuinii vanatühi, see tähendab keegi, kes tahab küll võib-olla midagi kihva keerata, aga kellest väikese kavalusega ikka jagu saab. Jumalaga on teisiti. Jumal on just nagu kõrge kauge, keeruline. Ma mäletan ise seda aega, kus ma noh, võiks öelda, et ei uskunud jumalasse, kuna ma ei ole kristlikust perest pärit. Ja siis mingil hetkel tuli justkui mingisuguse sellise kiusatuse niisugune mõte, et noh jumal, kui sa nüüd olemas oled, noh, eks sa siis näita seda mulle lööbinud välguga maa. Omal oli väike hirm ka sees, et äkki löödki, see tähendab, et nagu juhtunud, kuulnud, aga ikkagi mingi selline kummaline tunne või kummaline aukartus oli olemas. Kui sellest esimesest pelgusest üle saada ja siiski jumalast mõelda jumalast kõneleda siis võib näha, kui palju tegelikult inimesed selle teemaga tegelevad ja loomulikult ka seda, kui palju on neid erinevaid arvamusi või arusaamasid. Olen kuulnud eriti oma ameti tõttu väga mitmesuguseid, mõnes mõttes kummalisi ütlemisi. No näiteks alates sellest, kuidas üks inimene kunagi teatas, et et ma ei ole küll ristitud ja mu vanemad ka ei ole ristitud ja ma muidugi ei usu ka jumalasse, aga noh, üldiselt ma olen ikkagi luterlane nagu me kõik. Või, või siis veelgi levinum arvamine, et või ütlemine, et ega ma ikka usklik ei ole või ega ma jumalat ei usu. Aga midagi nagu ikka on. Ja vot see midagi nagu ikka see ongi tegelikult võib-olla selline inimeses veel mingite riismetena säilinud selline jumalatunnetus või jumalakogemus. Me loeme pühakirjast, et et inimene on loodud jumala poolt ja jumalanäoliseks ja jumala sarnaseks ja elab jumala elavast hingeõhust. Ega ta siis päris lahti vaatamata kõigele oma isekusele, kurjusele, sellest jumalast ka pole saanud. Isegi siis, kui ta jumala peale väga tihti ei mõtle Muidugi on olemas ka inimesi, kellel on hoopis vastupidine kogemus just selles mõttes, et nad enda arvates mõtlevad liiga palju jumalale ja see justkui jälitab neid. Nii nagu leiame vanast testamendist sellise palve, et et oh jumal, kas sa ei võiks mind jätta üksi või, või jäta maha kasvõi süljeneelamise ajaks see tundmine või teadmine, et jumal on alati liigi see on mõnes mõttes sarnane või, või isegi samane selle inimeste tundega, et midagi nagu ikka kuskil. Aga loomulikult on see, võiksime öelda alles algus, kuigi ehk ka eeldus tõelisele jumala tundmisele vähemalt nii, nagu kirik seda mõistab. Inimesed puutuvad oma elus kokku ju väga paljude asjadega, mida nad ei suuda ära seletada alustades kasvõi iseendast. Ega me ei tea ju seda, kes või mis me oleme. Võib-olla suudame meelde jätta ja siis vaevaga meelde tuletada ka, et kummal poolmeelse maks kohapealse süda asub, aga aga mis me tegelikult oleme, seda me eriti hästi ei tea. Rääkimata teistest inimestest, rääkimata nendest paljudest asjadest, mis on siiamaani vaatamata teaduse, nii kõrgele arengule ikkagi veel meid ümbritsevas maailmas mõistatuseks. Inimesed puutuvad kokku ka taoliste jõududega enda ümber, mille vastu nad ei saa. Me teame, et me kõik peame surema. Ja kuidas me ka pingutaks. Me võime oma elu mingil määral pikendada, aga surma vältida. See ei ole lihtsalt meie võimuses. Aga surm pole ainuke asi. Me näeme tihtipeale, kui mannetu on inimene näiteks nende samade loodusjõudude meelevallas, mille üle me ju tegelikult arvame end tänapäeval valitsevat. Juhtub mõni õnnetus. Me teame mõned aastad tagasi seda õnnetut laevahuku lugu siinsamas, meie väikesel Läänemerel. Ja inimene ei suuda mitte midagi. Tuuled, tormid, lumi ja äike. See, et vahel läheb kõik justkui hästi aga vahel tundub kõik ebaõnnestuvat ka kõige lihtsamatest praktilistes asjades. Miks ühel aastal on hea kartuli- või viljasaak ja teisel halb, kuigi tingimused tunduvad vahel isegi üsna sarnased olevat. Miks me ühel päeval tunneme end hästi teisel halvasti? Miks vahel justkui tundub, et, et kõik õnnetused otsivad meid üles, kuhjuvad meie peale. Neid asju, mis meist ei sõltu neid küsimusi, millele me vastuseid ei leia, on nii tohutult palju. Ja meie, see praegune põlvkond ei ole esimesed ja ainukesed, kes nende üle on pead murdnud inimesed on teinud seda üsna algusest peale. Ja nad on üritanud leida neid vastuseid kasutades selleks oma mõtlemisvõimet ja sedasama seletamatut kirjeldamatut ja mõnes mõttes ka teadvustamatut, jumala kogemust või jumalatunnetust, millest ma ennist kõnelesin. Nii on inimesed kujundanud endale väga erinevaid pilte sellest nii-öelda teispoolsusest ja, ja nendest jõududest, mis meid ümbritsevad ja meid valitsevad. Alustades näiteks niisugustest isikulistest, jumalatest või jumalustest näiteks piksejumal ja, ja merejumal ja, ja maajumal ja nii edasi ja nii edasi. Need on olnud olemas väga paljude erinevate rahvaste mütoloogias kuni taeva kehadeni välja mis justkui mõjutavad meie elu ja meie saatuse kindlaks määranud ja nii edasi ja nii edasi. Kui me püüaksime rääkida väga üldiselt mingist jumala mõistest jumalast kui sellest kellestki või millestki millest meie elu sõltub või millele meie elu rajaneb siis võime leida tegelikult väga erinevaid asju, milles üks inimene võib uskuda millest üks inimene võib arvata end sõltuvat või lasta oma elu juhtida. Lõpuks kasvõi sedasama raha või võimu või Auni välja. Kuigi seal muidugi on religioossusega veidi vähem pistmist kui näiteks taevakehade kui ülemate võimukandjate austamisel. See, et inimesed nii palju nende asjade üle mõtisklevad või võib-olla ei mõtiskle, aga et neid erinevaid arvamusi nii palju on, see näitab tegelikult ikkagi seda inimese kustumatut vajadust leida takt jumalaga. Isegi kui nad seda ise ei tea. Isegi kui nad arvavad, et neil ei ole seda vaja. Või et neil on see mingil muul kombel juba olemas. Me kuulame nüüd taas ühe muusikapala ja püüame siis süveneda kristliku jumala mõistesse. Kui ma nimetasin, et tihtipeale on inimeste ettekujutused teispoolsusest või, või millestki jumalikust põhjustatud tegelikult nendest kogemustest, mida nad saavad neid ümbritsevast maailmas, see tähendab siinpoolsusest siis kristliku jumalakäsitluse võib-olla selline esimene ja ja mõnes mõttes ka kõige määravam omadus on see et jumal ei ole kristlaste jaoks mitte osa sellest maailmast, vaid ta on selle kõige üle. Ta on selle kõige looja. Miks see nii oluline on seda vahet teha? Kõigepealt juba selleks, et me mõistaksime kui raske, võib-olla isegi võimatu on tegelikult inimese jaoks selle jumalaga kontakti otsimine ning saamine. See, et jumal on kõik loonud tähendab, et me ei saa teda otsida ei maa pealt ega taevast. See juuri kaarini jumala puudumise tõestus on tegelikult väga naeruväärne igale inimesele, kes pisutki teab midagi sellest, mida kirik jumalast õpib. See, et keegi käis kosmoses ja seal jumalat ei näinud või näitab pigem seda inimlikku rumalust, et ta ei tea tegelikult isegi mõnda kilomeetrit ülespoole lendamatame, asume kosmoses. Kosmos on see maailmse loodu universum ütleme küll kõiksusega. Ma ei oska seda kõiksust endale ette kujutada. Ja selle kõige üle või selle kõige ümber oleks siis just nagu jumal absoluutselt teistsugune, absoluutselt kättesaamatu ja inimese eluks absoluutselt vajalik. See on see paradoks või mõnes mõttes ka meie inimeste traagika. Me oleme jumala loodud ja küllablooja teab kõige paremini, milleks ta midagi teeb. Mis on tema lood, otstarve, mis on meie elu mõte, meie elu otstarve või ülesanne. Ma arvan, et vastuseid võib olla mitmesuguseid, sest inimesed on varustatud väga erinevate annetega. Aga meil on kõigil see üks ja esimene kohustus saada teada milleks me oleme olemas ja selleks vajame kontakti, vajame ühendust temaga, kes on meid loonud. Ja seni, kuni me seda ühendust ei leia. Senikaua me võime küll elada ja midagi teha, aga ma kardan, et viimasel hetkel tagasi vaadates ja ja võib-olla veel enamgi edasi vaadata püüdes võime kogeda üsna rasket ja masendava panevat tühjuse tunnet. Kirik. Jumalateenistused sakramendid, need armuvarad, mida kirik inimestele jagab on see võimalus, mille jumal on inimestele siin maa peal andnud endaga kontakti saamiseks jumalaga ühenduses olemiseks. Alates sellest hetkest näiteks, kui väike laps siia ilma sünnib ja ta ristitakse. Nii et ta ei oleks sündinud mitte ainult üks kord siia maailma vaid ka teinekord ja jumalariiki sinna teise võiksime öelda ka tulevasse maailma. Või see, kui inimene kuuleb jumalast kuulab kuulutatavat ja pühakiri, ütleb, et keegi ei kuuluta, kui teda ei ole saadetud. Jumal läkitab oma sõnumiviijad inimeste juurde. Me näeme, kui me siit edasi mõtleme. Et kaudselt viivad need asjad jälle sinnasamma jumalateenistuse juurde. See vahend, mille jumal on inimestele andnud selleks, et nad võiksid temast kuulda temast teada saada, iseennast tundma õppida ja leida kinnitust ja juhatus selleks, et oma andeid õigesti tarvitada ning oma elu nii elada. Et sellel viimasel hetkel tagasi ja edasi vaadates me võiksime tunda oma südames oma hinges mitte tühjust, vaid pigem rahu. Inimene otsib jumalat. Jumal ilmutab ennast, tal. Inimese siiras soov jumalanna jõuda on jumala jaoks kindlasti väga tähtis. Jumal näitab ennast. Ta näitab ennast loojana. Ta näitab ennast kellegagi, kes ei ole mitte osa sellest maailmast, aga kellest kõik see, mis on olemas, sõltub. Kellesse kõik on tekkinud? Jumal täiuslik tema, kellel ei ole mitte millestki puudu näitab sellega, et ta on kõik selle loonud ka midagi väga olulist, oma olemusest. Seda, et ta ei taha mitte endale saada, sest tal ei ole midagi vaja vaid ta tahab anda. Ta tahab jagada. See on midagi, mille me võiksime võtta kokku ühe sõnaga armastus. Kristlased nimetavad jumalat ka isaks. Ja isaks ka selles mõttes, et ta on meile justkui see kõige lähedasem, see kõige parem see eluandja. Nii nagu võiks olla ka üks maine isa, kuigi siin on meil oma inimlikud puudujäägid. Jumal oma armastuses ei ole mitte selline looja, kes midagi valmis teeb ja selle siis omapäi toimima jätab. Vastupidi, ta tahab olla alati ligi alati selle oma loodu sees ja seas. Ja jätkuvalt luua, uuendada, edasi viia ka oma armastust üha ja üha inimestele näidata ja inimestesse valada. See, et jumal ise sai inimeseks üheks meie hulgast meie sarnaseks on ju tegelikult kõige parem näide tema armastusest ja ohvrivalmidusest. Võiksime öelda nii, et inimesed olid jõudnud lihtsalt järjekordselt sellisesse olukorda, kus nad lihtsalt ei saanud enam edasi. Me oleme tegelikult praegu ju enam-vähem sama kaugel. Me suudame nii palju, me suudame palju rohkem kui inimesed 2000 aastat tagasi. Aga me ei tea ikkagi, mis on elus kõige tähtsam. Ei ole ikkagi õnnelikud. Meil ei ole ikka veel seda täiuslikku maailma ega ühiskonda. Miks. Seda, mis meil puudu jääb, seda näitab, seda toob meile jumala poeg. Iseennast andes täielikult endast loobudes. Mõtleme vaid, kui kõik seda teiste suhtes suudaksid. Milline võiks siis meie maailm välja näha? See ei ole võimalik, see ei ole kindlasti mitte lihtne. Kui me räägime jumala kolmainsuse, siis on seda väga raske seletada. Võib-olla kõige lihtsam just nii nagu olen seda praegu püüdnud teha. Et meie isa, et ta on meie lunastaja, meie vend ja kolmanda isikuna pühavaimu, nimetades, et ta on alati meiega meie sees, meie ümber meie kohal ja meie all, nii nagu pühakiri 100 piltlikult ütleb, ta on see, kes meid juhatab, kes meid valgustab, kes meid kutsub ja meid kannab. Kutsub kuhu? Martin Luther oma väikeses katekismuse pühast vaimust rääkides ütleb kutsub oma kogudusse. Ta kutsub ja kogub tervet kirikut selleks, et me võiksime olla koos saada üheks Üheks omavahel ja teatud mõttes ka üheks jumalaga. Ja nagu ma alguses ütlesin, see jumalaga üheks saamine toimub kõige täiuslikumalt ja täielikumalt just jumala teenistuses kus mitte, ainult et inimesed midagi teevad, vaid jumal teeb midagi inimestele inimeste kaudu ja inimeste sees. Eesti keeles on mõned aastad tagasi ilmunud raamat teekond allikale ja ma loen ühe lõigu selle viimasest peatükist. Paljud ütlevad, milleks olla kirik? Jumala on ju kõikjal. Ta puudutab meid looduses, mõtleja kambris, usulisel koosolekul, ükskõik kus, vaid tahad uskuda. Õige jumal on kõikjal, nagu Vedki, leidub kõikjal looduses, õhus, mullas, igas rohuliblest ja me iseendaski. Kui aga tahame juua, ruttame ometi kaevule. Kui nõuame päästvat eluvett tõelist osadust Jumalaga ei saa me läbi kirikuta. Kirik on kaev maailmaliivas. Et aga juua tuleb kõigepealt kummarduda kaevu kohal. Armsad raadiokuulajad, tahan ka edaspidi kõnelda teiega jumalateenistusest ja nendest mõtetest, mis sellega seoses tulevad. Et võiksime üheskoos süveneda sellesse, mis on meie kristliku usu ja tegelikult meie inimelu keskpunktiks. Te kuulsite Eesti luterliku tunniteenistuse saadet ja te võite võtta Eesti luterliku tunniteenistusega ka ühendust kirjutades aadressil kiriku plats kolm, Tallinn või helistades telefonil kuus kolm üks neli kolm üks üks deegoli. Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduste õpetaja Enn Auksmann kuulmiseni. Hiiu supra. Ei prossima komedestes Sämi veramend reali meelde. Allura Tšertomend Nurmolest.