Saatesari aeg antud oodata on jõudnud neljanda saateni ja tänases saates võime öelda, et kätte on jõudnud see aeg, mida ootasime. Kogu jõulukuu käes on esimene jõulupüha, Kristuse sünnipäev. Stuudios on Rapla Maarja-Magdaleena koguduse õpetaja Mihkel Kukk ja saatejuht Ene Pilliroog. Ja tänase sarisaate alapealkiri on usk võrdub Usaldus hakkamegi arutama seda uskumist ja usaldust. Mis puudutab inimestevahelisi suhteid, mis puudutab inimese ja jumala vahelist suhet. Ja ma arvan, et võib-olla kõige selgemalt kujul võiks sellest usust ja usaldusest rääkida nii usutunnistuse kui ka meieisapalve valgusel. Sest mis on öeldud usutunnistuse algusridades, mida meie tunnistame pühapäeviti kirikus, kuidas need sõnad on? Õpetaja Mihkel Kukk. Need sõnad algavad või usutunnistus algab omadega, mina usun. Ja siis juba edasi, kellesse ma usun jumalasse kõige väelisse isasse. Mina usun Jeesusesse Kristusesse, mina usun pühasse vaimustusse. Seal nagu pannakse nagu alus sellele mis on siis meie usu alus. Me ei usu mitte mingisugust kujutelma kellestki või millestki. Ma ei usu omaette jutust jumalast vaid ma usun jumalasse kui taeva maa loojasse, kes on nüüd sündinud jõululapsest saanu lisaks mulle ja kõikidele inimestele, kui ei oleks isa, siis ei oleks ju ka poega. Nii et ma arvan, et usutunnistus algussõnad panevad väga selgelt paika. Mida tähendab inimese jumalasuhe, lapse ja isa suhe. Nii et usutunnistus on üks tõeline tunnistus. Mina usun, ma tunnistan seda, et mina usun jumalasse kõige väelisse isasse. Ja kuidas algab meieisapalve. Umbes samamoodi jällegi pöördumine meie isa ja siis täpsustatakse, kus me siis seda isa tohime leida või, või milline ta on mida ta tuleb tooma või andma. Nii et minu meelest nendes kahes tekstis kõige põhilisemas tekstis on, ongi paika pandud inimese ja jumala kui, kui lapse ja isa vaheline suhe kuigi tegelikkuses, kui me nüüd vaatame ka kiriku ajalugu ja, ja kogu teoloogia arengut võib-olla sellel nii väga ei keskendu, tagi rohkem mõtistatakse natukene teistes sfäärides, aga aga kui me tuleme tagasi selle nii nii lapseliku usalduse suhte juurde, nii nagu tänane teema ütleb siis me ei saa ikkagi mööda sellest, et et inimese jumalasuhe, nii nagu lapse ja isa vaheline suhe ükskõik siis millist seid kaugeid keerdkäike pidi mõni inimene võib olla jumala kui oma isa juurde lõpuks ka jõua välja. Mulle tundub, et, et inimese vaimuelu on justkui Tõrksa taltsutus. Et väga raske on lahti saada sellest, et mina usun, tunnetusega, kaasneks see tingimusteta usaldus, kontrollimata tuss loobumine igasugusest teadusest, teooriast, tõestatusest, käega katsumisest ja nii edasi ja nii edasi. Ma usun midagi sellist, mida ma ei oska sõnadesse valada. Ja ma tingimusteta kuuletun sellesse millessegi kõrgesse. Et inimesel on ikka see mina. Ja, ja nüüd olemegi nagu vastamisi, et mina usun. Aga sinu tahtmine sündigu, et kuivõrd raske võib olla inimesel ületada seda lävepaku, et jah, mina usun küll. Ja, ja sinu tahtmine sündigu, et kuidas kirikuõpetaja on, oled sa tunnetanud kuivõrd inimene on valmis kummarduma sellele tingimusteta sinu tahtmise sündimise tunnustusele. Küll valmis, eriti ekstreemsetes situatsioonides näeb seda rohkem kui on tõsised katsumused või kaotused olnud inimese elus. Vaat siis inimene tunnetab ja, ja tõepoolest ütleb, et, et näe, mina lootsin ja, ja, ja mina mõtlesin teisiti, aga, aga jumal tahtis anda. Ja, ja üldiselt võib-olla sellisel hetkel inimene võtabki selle usu kõige selgemini omaks, et et ma usun, see oligi jumala tahtmine, et just nõndapidi minema. Ma usun, et jumala tahtmine on parim, mis üldse olla saab. Ja selle tõttu ma tahan, et alati võiks jumala tahtmine sündida, tähendab, ma usun, et see jumala tahtmine on minu jaoks parim variant, võimalus. Küllap nii mõnigi ütleb siinjuures seda, et need asjad, mis on sündinud kellelegi elus, et kuidas küll saab olla parim, et näe, mul läks nii, nii ja naa halvasti, kas see on tõesti siis parim, mis minuga juhtuda võis? Ei, ma ei mõtle, et halvad asjad, aga eks elame polaarsus maailmas, kus ei saa ainult ju ühte ühte näha ja teist nägemata jätta. Kui on valgus, siis olemas pimedus. Kui on seadus, on olemas kurjus, kui on elu, On olemas surm, tänan, et kõik asjad toimivad koos. Ja võib-olla nüüd needsamad usutunnistuse ja meie seal palvesõnadki aitavadki meid võib-olla natukene sellesse sellesse populaarsesse maailm, aga ka ütleme, sisemisse, inimese sisemaailma minna. Et, et me tahame küllaltki alati läheks hästi. Et me, me üritame vältida vigu ja, ja arvame, et meie lapsed ei tohiks tingimata teha, mida meie oleme teinud, Nad teevad juba teistsuguseid vigu ja nii edasi ja nii edasi. Aga ikkagi see, et ma usun, seesama usalduse küsimus, nagu sa enne küsisid, et, et kas ma usaldan, usun siis midagi, noh, mingid augud, dogmad, mida on mulle kuidagimoodi peale surutud, ilma et ma üldse teaksin, mis ta on? Ei, mitte ma arvan, et kogu kogu kristlik ajal lugu näitab ju seda, et et ma usun ikkagi sellesse, mis on ka eelnevaid põlvkondi ja eelnevatel aegadel elanud inimesi samamoodi kandnud, mis on sellise enesekindluse või, või usu julguse andnud, kas või tuleriidale minnes mõtleme, mõtleme algristikogudus aega ja, ja võib-olla mõtleme oma esivanemaid, kes tegid oma rasket igapäevast tööd leiva laua ääres, panid käed risti tänaseid jumalat selle eest, et neil on leiba, et neil on lapsi, et ka nemad saavad toidet. Ja kes tegelikult ongi pärandanud, ütleme meile sellise sellise usaldusliku Se. Ega see ei ole niimoodi õhus tulnud, et nüüd me oleme jõulude ajal on jälle läinud korraks kirikusse ja, ja kuulnud jõululapse sündimisest. Ei, ma arvan, et see, et näiteks ka ka nõukogude ajal mindi jõuluõhtul kirikusse, oli ikkagi selline selline kusagilt ürgne ürgne tõuge või tõmme, nii nagu Marie Under on väga ilusasti öelnud, et igas inimeses on olemas jumala juur, et see, et see juur kuidagimoodi saab nähtavaks teatud aegadel, teatud hetkedel, kus, kus taevase maa saavad nagu kokku, kus, kus taevas suudleb maadi, nagu on öeldud ka jõuluajal. Usutunnistus on siis selline väga sügav läbitunnetatud Ühendus inimese ja jumala vahel, kus inimene tunnistab sõnades avalikult oma oma sidestust, oma tunnetust, jumalatunnetust ja minu meelest meieisapalve on jällegi üks väga avali usalduse märk inimese jumala vahelise usalduse vastastikuse usalduse märk kus inimene oma palvesõnades avali pöördub jumala poole. Ja siin ongi jälle võimalus ja vajalikkus mu meelest lausa samm-sammulised, et läbi käia see meieisapalve kui väga sügav, erinevatesse ridadesse erinevatesse lausetesse peidetud sidestus. Väga sügav sidestus kahe pooluse vahel inimese ja jumala vahel. Meie isa palve puhul paljudele tundub, et kõige tähtsam osa selles on kindlasti sõnadel meie igapäevast leiba anna meile tänapäev tähendab inimene kui ta palub kellegi käest midagi, siis me tõepoolest palve vormis pöördume selle nii-öelda meie palve täitja poole, aga minu meelest see palve paneb nagu jälle selle järjekorra õige järjekorra paika. Kõigepealt me peame ikkagi selgeks tegema, kelle poole ma pöörduma milline peab olema tema suhe või asetus, ütleme niimoodi meie suhtes kas, kas ta on siis selline meiepoolne käsutäitja ja et meie palves on ju väga ilusasti järjekorda pandud ka ka see põhimõte, et enne me palume, sinu tahtmine sündigu. Ja alles siis palume anna meile meie igapäevast leib. Et minu meelest siin ongi, ongi võib-olla need asjad Jeesuse õpetatud palve näol nii selgelt paika pandud, et kui inimene ka muud Palveta usk paljud ütlevad, et noh, ma ei oska ju palvetada, et me pole nagu keegi õpetanud ja nagu ei julge ja ja, ja võib-olla ei oska ja aga, aga meie isa palves on tegelikult kõik ära öeldud. Me ei peagi võib-olla üksipulgi oma isiklikke noh, ükskõik, mida siis rõõme või muresid sinna sisse hakkama enam lahti lahti lahterdama, kui me ütleme, et sinu tahtmine sündigu ja, ja meie igapäevast leiba anna meile tänapäev siis tegelikult me oleme kõike palunud, mitte nii nagu nii, nagu paljud inimesed arvavad ja, ja, ja fännide Siiverson ühes oma ilusas mõtiskuses. Meie isa palve kohta just öelnud, et paljud inimesed arvavad jumala tahtmine, sünnib taevas. Aga, aga maa peal valitseb ikka inimene, inimese tahtmine. Ja inimese tahtmine ei ole midagi muud, kui, kui võim kõigi asjade, kõigi olevuste üle elunauding sageli teiste arvel. Kadedus, tüli, röövimine, sõda, kõik see ja jumala tahtmine kusagil seal ülevalpool, kes siis vahel nagu sekkuks ja, ja vahel nagu jätab sekkumata. Nii et minu meelest siin peab iga inimene ise oskame mõista ja tunnetada, et, et kui me ütleme, et tema riik tuleks siia maa peale. Kui me elame juba siin maailmas jumala riigis, siis siis inimese tahtmine nii nagu nii nagu fännide Siivers tõi need välja ja mis tegelikkuses reaalsus igal päeval ka toimib meie ümber, tähendab, see ei tohiks enam enam siis varjutada selle jumalariigi tegeliku võimu ja tegeliku tegeliku, juba toimimist. Mis nõu sa kiriku õpetajana võiksid anda inimesele, kes igapäevases elus on võib-olla oma palvete ja soovidega justkui hädas, et ma palun küll ja ka seda, et igapäevast leiba anna mulle ja ei saa, et, et et võib-olla ma palun. Pisi teenusi jätab märkamata midagi suurt. Ega meil ei ole keelatud paluda pisiasjade eest ja, ja ei ole sugugi kästud ainult suurte asjade eest paluda. Inimene on ka väike väike siin maailmas, aga, aga võib-olla on vahel selline selline olukord tõesti paljudel, et, et sa võtad nagu telefoni, keegi ei vasta, et sa räägid ja räägid ja ja ei tule nagu vastust. Aga ilmselt siin ongi küsimus selles, et jumala vastused võivad olla hoopis teistmoodi meie elus nähtavad või jumala veskid jahvatavad sageli pikkamööda. Ja võib-olla meie palve aitab võib-olla teises või kolmandas põlvkonnas mõned probleemid ära lahendada meie lastele või lastelastele, nii et, et ma arvan, ükski palve kui ta on tõeline palve ja tõsisest südamest tulev ja, ja, ja on suunatud jumala poole, ma arvan siiski, et ükski palve ei jää kuulmata ja, ja ei jää ilmselt ka vastuseta. Tahaks väga loota, et tänasel jõulupühal ei ole ükski kodu ilma küünla särata ja kuulame nüüd Juhan Aaviku laulujõulupuul. Tänases saates aeg antud oodata jõulupüha saates räägime usust ja usaldusest. Ja stuudios on Rapla Maarja-Magdaleena koguduse õpetaja Mihkel Kukk ja saatejuht Ene Pilliroog. Räägime nüüd usaldusest ja usust piibli valgusel, et öeldud ju on nii mitmeti seda, et laske lapsukestel minu juurde tulla. Mida siin on mõeldud väikeseid lapsi või ka suuri lapsi. Lisaks sellele ütleb Jeesus veel, et kui teie, see tähendab suured, ei saa lasteks või laste sarnasteks, siis seisad ei üldse taevariiki. Tõepoolest, Ta kutsub ka lapsed, väikesed lapsed enda juurde, et jumalariigis ei ole piire, vanuselise piiranguid, et inimene vanuse või, või tarkuse või mis muul moel võiks selle riigi täisõiguslikuks kodanikuks saada. Igaüks võib saada kindlasti, see on üks mõte, aga teine just see, et Jeesus seab eeskujuks lapsed Nende usalduslikkuses ja teiseks nende siiruses, mida kahjuks suur inimene suureks saades hakkab ära unustama või minetama muud asjad, tarkused, teadmised tulevad asemele. Nii et kui me vaatame väikest last, siis, siis noh, mis iseloomustab teda ka siis, kui ta ei saa rääkida, ei oska veel seda teha, väljendada tal on usaldus selle inimese vastu kellest ta teab, et see talle siis noh, see annab talle seda, mida ta just ootab sellel hetkel kasvõi ema, kes toitu annab. Ja, ja, ja, ja miks on lapsed usalduslikud ilmselt selle tõttu, et, et nad ei ole veel nii ära rikutud. Suur inimene on ära rikutud nii-öelda selles valede maailmas selle Aadama ja, ja, ja Eva fenomeni juba juba läbi teinud või tegemas. Aga, aga väike inimene näeb maailma ilmselt natukene teistmoodi ja, ja, ja tema ka jumalasuhe või jumalapilt on tegelikult ju ju võrratult ilus kas või see, et ta, et ta usub ja, ja, ja, ja näeb ingleid. Mul on öelnud mitmed inimesed, et, et tema laps on väitnud, et ta on tõepoolest näinud inglit. Seda ei ole ilmselt võimalik niimoodi niimoodi kirjeldada, mõned on isegi joonistanud näiteks seda inglit. Ja, ja, aga noh, muidugi ka on suurtel inimestel olnud erilisi ilmu dusi ja võib-olla just siis, kui inimesed on, on ennast väga tõsiselt pühendanud või pühendunult jumala teenimisega tegelemas kus see kõik, see muu risu, mida kahjuks ka jõuluaeg ja, ja jõulupühad endas kahjuks kannavad liiga liiga palju. Kõik see, kõik see muu Kaubandus, ja, ja, ja, ja igasugune reklaam sinna juurde, see nagu matab jõuluõige õige sõnum ära. Nii et tegelikult, et see, et lapsed eeskujuks seatakse, on, on täiesti endastmõistetav ja kui ees ütleb, et ilma lasteks saamatad ei saa jumala riiki. Noh, eks see tähendabki seda, et, et sa pead olema samas siiras ka selles usus. Sa ei tohi olla silmakirjalik, suurte inimeste üks häda on ka see, et et meil on mitu palet, oleme nii nagu näitlejad mitme erineva valgega. Kord näitame ühte nägu Orteist nagu või, või võime isegi muuta oma nägu väga kiiresti. Laps üldiselt on just selline, nagu ta on, on ta siis hea või halb ta isegi ei varja seda teinekord Alban. Ja ta saab teinekord karistuse kätte selle eest ja, ja see karistus on sageli vajalik sellest, et, et ta pärast hiljem hoiduks sellest, milles ta karistuse sai. Aga, aga suurtel inimestel on see, et, et me ei oska, me ei oska enam nii siirad olla. Piiblis vaadatakse väga positiivselt ka nende inimeste poole kes nii-öelda vaimus abi järele pöörduvad. See ütlemine, et vaimust vaesed, see on ju vaimus abi järele, käe mõtte ulatamine. Nojaa vaimus vaene tähendab ju seda, et, et inimese oma vaim ei ole ikkagi nii nii võimeline kõiki probleeme lahendama, tähendab inimene võib paljusid asju teha ja, ja, ja inimene on loodudki selleks jumala poolt siia maailma. Ta oleks samaaegselt ka ise looja tarbiks heaperemehelikult seda, mida tema kätte on antud kasutada ja hoida ja harida. Aga, aga vaat see ongi minu meelest üks selline. Jah, nii nagu sa õigesti ütlesid, selline lapselikkuse eeldused, et vaimus vaene manud, tähendab ma tunnetan, et ma ei ole veel nii täiuslik, kui ma, kui ma võiksin olla. Mul on ikka veel kuhugile minna. Nii et võib-olla see on üks, üks häda, noh, lapsed nagu mõtlevad ka kogu aeg ettepoole, tulevikus ma saan suureks, nad mängivad suurte inimeste mänge ja, ja nii edasi, aga suured inimesed, kui nad on teatud tasandile jõudnud, siis nad nagu piir tuleb ette. Et, et siis ta hakkab nagu elama selles, selles omas keskkonnas. Tal on need suurte inimeste mängud, mida ta mängib sama siiralt, laps mängib ja, ja ta ta nagu ei taha midagi rohkemat saad. Nii et sealt võib-olla üks urin 100 taga presigneeruma. Millisest usalduslikkusest võiksime rääkida seoses Jeesuse ema Maarja kogu looga kogulee, Jeesuse ootuse ja sünnilooga? Piibel annab Maarjast päris ühese pildi. Kujutame ette noorele juudi tüdrukule. Lõunamaa rahvastel on abiellumise aeg tükk maad varem, kui meil tähendab küpseks saamise iga ja, ja puid tõepoolest tema juurde tuleb taevalik saadik. Ja ütleb, et, et sina saad selle emaks keda tegelikult kogu esiisade põlvkonnad on oodanud. Noh, ei kujuta hästi ette, mida see inimene laps pidi siis tundma. Aga, aga just piibli kõik kohad näitavad, et ta võttis selle usalduslikud vastu, ta ei lükanud inglite eemale. Ära mulle seda vastutust anno näiteks, et et mina jaksaks seda kanda. Ja ega meil muidugi Maarjast väga palju räägita, aga aga, aga siiski noh, tema kui selline naiselikkuse ideaalpilt tuleb seal muidugi selgelt välja ema ideaalkuju ja tõepoolest, kui ta nüüd nägi oma poja neid tegusid millest paljud pahandused ja, ja millest paljud leidsid enda jaoks jumalariigi. Kahtlemata võis Temaski tekkida väga erinevaid tundeid ja, ja see kaheterane mõõk kindlasti võis teda juba varem läbistada kui, kui alles risti all Kolgatel. Aga, aga ka seal jäi ta ikkagi selleks selleks emaks kes usaldas jumalat, kes ilmselt ühelgi hetkel ei hakanud nüüd noh, nii-öelda need maa, et, et miks temale selline selline saatus ja, ja selline karistus, ant et, et see näitab ka jälle ühest küljest tõepoolest inimesse sellist usalduslikust, valmisolekut kõigeks, mis tuleb usalduslikust, nii et selles mõttes, kui paljud vanad kirikud just Maarjast väga palju räägivad. Ma arvan, et sellel on oma positiivne moment ja mõju just selle tõttu, et et õpetaksid meid nagu nagu Maarjat näge Maarja eeskujus, kas nägema midagi, mida me võiksime oma oma elus positiivsena ära kasutada? Et ka, et ka rasked ajad ja rasked hetked, tähendab, kui ma olen, olen ennast andnud jumala kätte. Kui me teame, et ühtegi ukse karvane peaste kuku ilma jumala tahtmiseta no kuidas me siis saaksime, saaksime aeg-ajalt siis jumala poole rusikat viibutada ja ja, ja, ja mõelda, et, et näed, ei saanud aidanud ja miks ta siis mind ei aita? Tähendab, see on ka üks selline, selline väga, väga negatiivne kogemus paljudel inimestel. Ja samas ma olen näinud inimesi, kes tõepoolest on, on Maarjat sageli tähelepandamatud ega nende elu paljus kergem olnud, aga, aga ma näen, nad on, nad on rõõmsad, nad on, nad on rahulikud, nad on õnnelikud isegi selles olukorras, kus nad parasjagu on. Sest, sest nad teavad, et, et noh, see on jumala tahtmine, jumala tee nendega olnud ja nad vaid ootavad, et et no mida jumalal nüüd edasi neile öelda ja teha, et, et noh, mis jumalal veel varuks on, tema jaoks. Kuidas sa avaksid usaldusküsimustes seoses Joosep piga? Joosepi kuju on kindlasti võib-olla natukene natukene keerulisem ja temast räägitakse vähem. Aga siin on samasugune olukord, tal oli ka kiusatus ju oma kihlatu maha jätta ja ja kõigest loobuda. Aga jällegi tähendab see, see suhe ütleme, jumalasaadikuga ingliga paneb asja ilusasti paika, ta teab, et see on, see on tema jaoks on määratud selline missioon, selline roll. See ei olnud kerge roll kindlasti täit. Ja ta võtab selle ja ta kannab seda. Nii et, et noh, see on ka nii, nagu ütleme meie päevil või natukene varasemal ajal kasvõi vaimuliku töösse minek. Et kui tõepoolest ju mingit nagu perspektiiv eriti polnud. Aga, aga see oli nii nagu nagu kutse või tõmme. Ja sa läksid ja paljud läksid ja kogevad ja on kogenud, et, et sellel teel sellel valikul ei ole olnud ainult minu valik, vaid vaid on olnud jumala valik tähendab tema mind enne ära valinud ja alles siis saan mina teda valida ja võib-olla siin ongi üks oluline oluline mõte, et, et ega meie ei saa jumalat uskuda, jumalat valida. Kui jumal ei oleks siiski inimest valinud ja, ja inimesesse uskunud. Et, et inimesest võib asja saada, et ka minust võib asja saada. Kuidas sa avaksid tingimusteta usaldust seoses Jeesuse palvetamisega Getsemani aias? No näete, sealgi on, on sama probleem, et inimene ka sellistel rasketel situatsioonidele või täiesti noh ka võib-olla mõnes mõttes Kaotada lootuse. Mis on Getsemani palve? Võta see karikas minult ära, aga, aga just nimelt ja enamik inimesi ütleksime küll, et, et, et võtta see kindlasti ära või miks sa mulle selle peale panid, näe, miks ma pean ja, ja paljud inimesed jäävadki võib-olla sellesse kinni. Nad ei saa iialgi sellele mütsile vastust, kuna nüüd ei lase sellest, miks miks-küsimusest lahti. Aga siin on jällegi, et võta see karikas minust ära, aga sündigu ikkagi sinu mitte minu enda. Isekas tahtmine tähendab kui see on sinu tahtmine, et ma sellest karikast pean jooma, tähendab, see ongi minule määratud karikas, muidu peaks sellest keegi teine, võib olla ju nii, et, et võib-olla on ka see, et, et ma paljud inimesed võib-olla tahaksid temale määratud või, või suunatud mingisuguse kannatuste karika eemale lükata. Et keegi teise võiks olla rakond. Minu meelest seegi on üks, üks isekuse tüüpiline, tüüpiline näide, aga, aga kui ma tulen sellest võitjana välja seda karikat juus noh, tähendab siis mind on usaldatud ka ka seda tegema. Nii et noh, jeesuse tee oli määratud ja juba Maarjale kuulutatud ette kuulutatud sõnadest oli juba et. Mis, mis ootab tema poega ees, ta saab tõusmiseks langemiseks paljudele. Aga mis oli Jeesuse mõte, kui ta võllapuul rippudes ütles kes on sinu ema ja kes on sinu isa, kes on sinu sugulased? No ta paneb jah, juba ristipuul nagu tema oma ema ja, ja ühe lemmik ümbri nagu nagu, nagu kokku, et, et ema oleks hoitud üldse sugulusvahekord mitmel pool mujalgi evangeeliumides, kui tema ema ja vennad tulevad teda otsima. Ja, ja, ja kui siis Jeesus nagu ei lase ennast eriti häirida sellest, et neid oma lähisugulast tulevad otsima, siis ta, siis ta näitab kogus rahvahulga peale. Et kes siis on minu, minu ema ja vennad, et, et need, kes on siin minu kuuldekaugusel, kes on, on minuga, ütleme, samal samal lainel samadest asjadest mõtlevad või, või kes kelle jaoks ma olen siia saadetud, et need kõik on minu ema ja need kõik on minu, minu vennad ja õed. Nii et selles mõttes on see ka, tähendab ta ilmselt ei, ei taha küll öelda, et sugulussidemed ei maksaks midagi enam ka ka sellest on vahel niimoodi valesti aru saadud. Vastupidi, minu meelest just see kolgata kolgata. Ta lugu, kuidas veel ristil olles annab ema lemmikjüngri hooleks näitabki seda, et, et, et alles siis, kui on õige suhe olemas isaga alles siis on õige suhe olemas ka kõige muu isal mõelda mõtleme muidugi jumalata, alles siis saavad paika ka kõik muud suhted, ka perekondlikud suhted, mis sageli sageli on paigast ära ja paljudel on, on, on paigast ära ja kuidas neil muidu paika saada, tulebki see isakuju ja isa roll üles leida, kellega me oleme üks pere tegelikult ja siis nagu ei olegi enam võimalust kuidagimoodi võõraks jääda või võõrastele elad. Oleme üks. Ja nii me kõik tuleme sealt kusagilt ja läheme sinna kusagile. Ja siinjuures kuulame nüüd ühe Renee eespere laulu siis, kui minu vanaema Stuudios on Rapla Maarja-Magdaleena koguduse õpetaja Mihkel Kukk ja Ene Pilliroog. Ja tahaksime nüüd rääkida ikka edasi usust ja usaldusest. Ja seekord Maarja-Magdaleena liini pidi, et mida me tema kujust piiblis võiksime õppida. Ilmselt nii nagu väga paljude piiblitegelaste elust. Sest õnneks nad kõik on kujutatud luust ja lihast tegelastena nii positiivselt kui negatiivselt. Ja, ja see, et neil on ka negatiivsed jooned ja omadused teeb nad kindlasti meile lähedasteks lähedasematega, kui nad oleksid ainult sellised ikoonid, nii nagu neid on võib-olla hiljem ka maalitud. Aga et nad just sellisest oma oma võib-olla tatususest isegi tulles seda tundes tunnistades on leidnud uue tee ja, ja uue võimaluse ja uue algus enda jaoks. Minu meelest see on kõige tähtsam ja kui need Maarja-Magdaleena juurde tulla, mul on hea meel, et ma ise töötan selle naise imelise naise pühendatud kihelkonnas ja, ja koguduses. Just, just see on nagu omamoodi võrdpilt, mina kujutan ette, et Maarja-Magdaleena ongi võib-olla üks koguduse võrdpilt tegelikult üks patune inimene, inimkond tervikuna, isegi kui me võtame inimkond, aga kui tame naisnais poolt seda, seda ema poolt elu edasiviijad ja kui ta tuleb Jeesuse juurde sageli teadmata õieti, mida tema käest saada. Maarja-Magdaleena puhul on veel see oluline, et et. Jeesus ilmselt näeb läbi 100 naist rohkem, kui ta avada ennast oskab. Ja kui nüüd Maarja-Magdaleena seostatakse näiteks Jeesuse salvimise lugu pidalitõbise Siimon kojas. Otseselt piiblis seda küll ei mainita, aga, aga, aga mitmed Teoloogilised koolkonnad just seostavad sellega Maarja Magdaleena. Kui ühe Jeesuse lähima jüngri naisjüngri tegevuse algust siis toob väga kalli, väga kalli salvi, millega ta siis Jeesust salvib ja hoiab. Tähendab, ta teeb ühe sellise teo, mille eest ta saab. Ja, ja ka Jeesus saab ette heita teiste poolt, eriti jüngrite poolt, et me saaksime ju selle salvi ära müüa ja ja, ja, ja mõtle, kui palju inimestele head teha. Või, või ka selle missiooni koni sinu missiooni lõpuni viia paremini. Meil on ka siis materiaalsed vahendid olemas. Aga ka Jeesuse suhtumine, et, et ta on tegelikult teinud seda mida teie ei ole taibanud minu matmiseks. Nii et, et minu meelest Maarja-Magdaleena kuju on üks, üks selline omamoodi mõistatus mis paljuski taandanud. Kui ta seisuslikku võis suhelda nii langenud inimestega ja kuidas ikkagi talle antakse kõige suurema ime kogemine ülestõusmise hommikul nädala esimese päeva hommikul, et haud on tühi ja mismoodi siis Jeesus ilmub talle aednikuna ja, ja mitte mitte niisamasuguse tun, samasugused, nagu ta varem nende juures oli olnud ja kuidas nad ära tunnevad. Nii et minu meelest siin on see usalduse moment jälle väga selge. Üks naine, kes oli nagu võib olla täiesti elu poolt Noh kas just välja lükatud, ta oli võib-olla mõnes mõttes isegi keset elu täielikult elu keskel sees, aga, aga ta tunnetas, et järgmine samm, järgmine aasta oleks juba juba selle allakäigu trepiredeli viimane aste, kus ta enam ei suudaks pääseda. Ja vot see halduset ta tuleb sellel Nordi salviga ja, ja omas silmaveega isegi kuivatab jalgu. Tähendab, see oli ilmselt pöördepunkt, et ta tegi midagi, mis tundus olevat hullumeelne paljudele nii-öelda normaalsetele inimestele ja, ja ta annab kõik endast oleneva selleks, et pääseda. Ja, ja vot see on jälle üks üks asi, mida võib-olla paljud on on ka elus teinud, et et nad tunnetavad teatud hetkel, et, et kas nüüd või mitte iialgi. Ja, ja nüüd selle ühise ühe hetke nimel. Et ma saaksin kätte selle, mida, mida jumal on mulle tegelikult andnud selle hetke nimel, ma olen kõik nõus andma mis mul tsoon. Kuidas mõista neid Jeesuse sõnu, mida ta korduvalt ja korduvalt ja hästi mitmeti evangeeliumides meile teada annab, et kõigepealt pääsevad taevariiki need, need kõige-kõige-kõige-kõige patusem? Puurad ja dollarid pääsevad enne täid. Idjaid kat viimased saavad esimesteks ja, ja see on väga mitmeti käib läbise mõte. No juba selle tõttu, et õiged leiavad alati ja, ja igal ajal ja ka tänapäeval, et, et nende jaoks on vähemalt esimesed read ja, ja, ja, ja paremad paigad taevariigis reserveeritud, miks muidu isegi osa tema jüngreid tahaks siit juba enne Jeesuse ristisurma saada kindlasti paremaid paiku Jeesuse kuningriigis. Nii et eks selline selline soov on, on inimese rikk olnud ja eks seda läbi nähes ta ütlebki. Need sõnad, et, et tõepoolest need, keda teie kõige viimaste hulka arvata või üldse mitte sinna pääsevad, nemad saavad, saavad teiste depool enne sinna tähendab seal öelda, et, et mõni jääb hoopis välja. Aga, aga et naabrite poole jah, tähendab, sõltub väga palju ka inimeste, tähendab jumal on tulnudki Jeesus Kristuses kõiki inimesi kutsuma lunastama, päästma nii nagu kuningliku pulma tähendamissõna puhul selgub, et esimesed kutsutud ütlesid ära, vabandasid välja või lubasid hiljem tulla. Aga siis mindigi teede peal otsima neid, kes, kellel ei olnud põhjust keelduda sellest pulmatulekust ja nad pääses lauda ja ja, ja osa osa jäeti välja. Nii et. Aga töötegijad näiteks viimasena tööle tulnud võisid ja said sama palju palka kui need, kes olid ametisse. Minu meelest see on ka üks hea mõte, et mitte sugugi ei olnud nõnda, et et nüüd esimesed tööle tulijad oleksid vähem saanud kui viimased tulijad, et siin võib-olla jääb selline mulje nagu nagu kellelegi Jeesus teeks liiga, ei, ta ütleb, töötasu on ühesugune. Aga ta andis sama palk täpselt sama palk, aga inimene hindab nüüd selle tööpanuse järgi, et mina olen nii palju teinud, mina nii kaua olnud kirikus või mina olen ka kirikus vaimulikuna töötanud nii palju. Ja see inimene alles on tulnud. Et, et me ikkagi elame sellises materiaalses maailmas ja me hindame kõiki mingisuguste näitajate väärtuste järgi ja me ikkagi seame selliseid pinge pingeridasid. Aga, aga jah, inimese jumala suhtes on nii kummaline, kui see ka ei ole ilmselt selline pingeridade asetamine täiesti täiesti välistatud, noh nii nagu ristipuul olevale röövlile ilmselt kriminaalkurjategijale, eks ta siis muidu hukati. Tal pidi ikka mingisugune tõsine süü olema, ütleb, et täna pead sa minuga olema paradiisis. Jüngrid ja Jeesus nendegi suhe kui usust ja usaldusest rääkida ei ole mitte ühtviisi päikesepaisteline, sinna jüngrite sekka sattus nii mõndagi. Ootamatust Toomasest, rääkimata kahtlemata andjast, rääkimata. Ja aga ega algselt nad on kõik oma oma, sellise. Kogemuse enamusena saanud taolised taolised hüüdnimed või, või jõudmas sinnamaani välja, eks ma usun, et kui Jeesus nad kutsus, nad tegelikult tegid oma otsuse. Aga, aga ikkagi eelnes Jeesuse poolne kutse, tähendab kõik, kes oleksid tahtnud saada süngliteks, nad ei saanud. Minu meelest siin on ka see omamoodi teadumatesse valiku valikuprintsiip. Et, et noh, jüngrid, me võiksime võtta ka nii nagu ütleme jumalariigi töötegijat, nendest said hiljem apostlit apostlitele ehitatigi üles. Kristlik kirik ja kogudus. Et, et kui inimene tahab, ise arvab, et ta omast tarkusest ja jõust ja väest võib saada kiriku töötegijaks ainuüksi ilma, et seda kutset oleks kogenud. Et, et ma arvan, et, et sellise inimese töö ja tulemus jah, võib-olla see kutse võib-olla ta tunnetab ja, ja ta saab selle kutse küll kuidagimoodi kätte, aga, aga, aga minu meelest on ikkagi oluline see, et inimene tunneb, et teda on kutsutud sellesse, sellesse rolli, selle sellele tööle. Ja kahtlemata need kõikumised ja vajumised, randamised, need on 12 on erilise luubi all ja, ja nende puhul tuleb iga vigareid kohe mitmekordsele välja, kui nad seda teevad. Kui muude inimeste puhul. Juuda see probleem, mis on muidugi kõige ilmekam Ära anda on tavaliselt ikkagi üks, üks lähikondlastest kui need, kui need inimesed on ja, ja kui ajad ja olud vajavad, et oleks juuda seid. Salgavad sageli kõige tugevamad tähendab kõige tugevamad, vaid võivad muutuda teatud hetkedel ääretud narkadeks toomas. Uskmatus on muidugi ka võib-olla natukene üle pingutatud Toomasele, pigem skeptik. Ta ju uskunud igat naiste juttu. Ta arvas, et ta peab ikka ise nägema seda ja kogema, nii et selles mõttes Toomasele peab au andma. Et ta, et ta pimesi hakanud igat juttu kohe-kohe tõena võtma. Beatrus. Peetrus? Jah, Peetrusele tegelikult antakse pärast eriline kogemus, kui nad Jeesuse ülestõusmise järgselt on geneetsereti järvel uuesti kalastamas Jeesus ilma praktiliselt sama samal kombel nende juurde nagu esimese kutsumise ajal ja, ja kus nad täpselt samamoodi saavad suure kalasaagi. Nii nagu esimese kutsumise annavad väga-väga sarnased situatsioonid. Ja mis Peetrusega juhtub pärast. Jeesus küsis ta käest, et, et kas armastad mind? Ja mida see vaene mees pidi vastama kolm korda kanda kolm korda, sina tead, et oled mulle armas tai, laiunud sugugi või löönud sugugi rusikaga vastu rindu ja ütle ei öelnud, et endastmõistetavalt nii nagu ta varem seda tegi. Aga sina tead, sest ta oli üle elanud salgamise valusa, aga ometi nii õpetlikku kogemus. Nii et võib-olla mõnikord on isegi sellised langused teatud mõttes õpetlik, mida vajalikud. Et inimene muutuks natukene alandlikumaks kui inimene on harjunud kogu aeg ennast ja, ja võib-olla ka jumalariigi töös olles nii ilm eksimatuks, isegi pidama, et, et see on tegelikult võib-olla üks, üks samm languse suunas, mis tegelikult Peetrusega toimub. Peetruse seda kogu aeg räägitakse, tema oli ju nende jüngrite esikõneleja ja, ja temal lastaksegi langeda. Tema, ütleme selline kana moodi karistus võib olla temale selle eest, et ta, ta liigne liigselt enesekindel oli. Mitte see usaldus ja jänesekindlus, need on natukene erinevad, erinevad erineva nüansiga. Me ei saa öelda, et Peetrus oli, oleks olnud usaldust. Kahtlemata oli aga, aga, aga see, et kui ta ütleb, et, et enne laulab oled sa mind kolm korda salanud ja kuidas siis? Täis endastmõistetavalt seda, seda üldse, seda varianti võimalust kena ette, kuidas see saab olla mina omas haru sees seal tema, temal palju viletsam, nõrgem loomulikult ka mina. Nii et see kogemus, mida nüüd Peetrus üle elas ja, ja, ja see see uus ülesanne olema lammaste karjane ja, ja sööda neid tallekesi. Arvad see oligi üks üks tema jaoks kõige olulisemaid asju, tähendab, Jeesus lubas või jumal ütleme niimoodi, jumal lubas Peetrusele kogeda. Salgamist kogeda seda, et ta tõepoolest on nii nagu tühi, tühi kest või vaimus vaene. Ja siis, kui Jeesus tuleb sellise inimese juurde alles siis saab aru, millise missiooni teenistusse teda tegelikult pannakse. See on üks imeline kannatlik, kus, millega Jeesus kogu oma tööd tegi ja läbi viis. Ja tänasel päeval mu meelest on kirikud need mis ilmekalt näitavad seda pikka meelsust ja kannatlikkust ja äraootamist. Ja rahu, rahu, rahu kõiges, selles tormis, milles meie, inimesed siin maa peal elame. Nii et see kannatlikkus, mida Jeesus oma eluga meile nagu näitas, see oli. Niisugune teadlik uue inimese kasvatamise kannatlikkus, kuidas sulle tundub? Kas see võiks olla nii üheselt nimetatud uue loomine? Jah, ega uue loomine ei sunni sugugi väga-väga-väga rutakalt. Jumal võib luua tõepoolest ühe hetkega midagi uut, aga, aga samas ta võib, võib lasta sellel uuel tekkida ja, ja võib-olla idaneda kauem, kui me arvame kirikul tegelikult noh, sa ütlesid, et, et kirikule nagu aega tõepoolest, kirikul pole kiiret kuhugile ta 2000 aastat maailmas tegutsenud ja ja on olnud aega, et selle tõttu ta ainsa institutsioonina ka 2000 aastat üldse püsinud. Küll vahepeal võib-olla erinevad nendesse vormidesse ja, ja suundadesse või noh, kus puu on hargnenud, aga, aga all üleval on, on, on erinevad oksad ja, ja erineva tugevusega võib olla erinevat värviviljadega ja õitega, aga tegelikult on üks tüvi ja, ja ühed juured. Nii et selles mõttes kiri. Mul on tõepoolest ka võib-olla selles milleeniumivahetuse saginas, kus väga paljud inimesed tõmblevad sinna ja tänna, kirikul on tõepoolest aega vaadata seda hoopis hoopis teiselt kõrguselt ja ja, ja kutsuda inimesi ka natukene sellest suurest rabelemisest ja ja asjatust asjatust rabelemisest natukene natukene väljapoole. Küll siis pühadeaeg on selleks ju tegelikult kõige parem aeg vaatama ennast natukene kõrvalt vaatame oma tegemisi kõrvalt. Ja võib-olla võib-olla siis miski asi läheb ka edaspidi natukene teistmoodi, paremini, kuidas siiani on läinud, kas meie isiklikus elus meie rahva riigi elus võib-olla terve maailma probleemid saavad siis kuidagimoodi teistsuguse lahenduse? Ma usun ja loodan, et jõuluingel teeb ka selle aasta jõulude aegu oma imelisi meile võib-olla mõistetamatuid tegusid, aga igal juhul imelisi ja ette kaugele vaatavaid nägevaid tegevusi. Niiviisi me jätame teid nüüd eelmisel õhtul jõuluinglitega. Ja ütlen siinjuures suur aitäh Rapla Maarja-Magdaleena koguduse õpetajale Mihkel kukele. Saatejuht oli Ene Pilliroog. Häid jõule.