Eesti luterlik tund. Tere, hea kuulaja. Järgnev tund on Eesti luterliku tunni päralt. Alustame kümnendat saadet, uut testamenti, käsitlevast sarjast sõnadest sõnumini. Ja teeme täna juttu Jeesuse ristiteest. Mina olen Marko Tiitus, Tallinna praostkonna vikaarõpetaja ja saate tehniline teostus on Külli tüli poolt. Head kuulamist. Kui keegi meie lähedastest sureb siis on see sündmus mahajääjaid šokiks, mis paratamatult sunnib lahkunu elu uues valguses nägema. Ja võib-olla ka uues valguses mõistma. Möödunule tagasivaatamine, mälestustes lohutuse otsimine on aga ainult üks pool. Eriti just siis, kui surm on olnud ootamatu ja seletamatu. Kui on palju lahtisi otsi ja vastuseta jäänud küsimusi, sõelutakse oma meeles mitmeid ja mitmeid kordi läbi kõik need hetked, mis meid tolle inimesega on sidunud. Eriti oluliseks saavad aga just lahkunu viimased nädalad, päevad, tunnid ja hetked, meie viimane kohtumine temaga. Sõnad, mis jäid viimaseks. Ta näoilme ja silmavaade, kui pilgud viimast korda kohtusid. Me küsime, kas ta aimas, kas ta teadis ette oma lõppu kas ta tahtis lähedaste legi midagi erilist mõista anda, kas mõnes sõnas või pilgus oli midagi, mis tol hetkel jäi tähele panemata ning libises mööda. Aga mis tagantjärgi võiks paljudesse asjadesse selgust tuua? Inglased ütlevad Laasparnok liist, mis lahti mõtestatuna tähendab ju samuti, et see, mis tuleb lõpuks ei ole kunagi tähtsusetu. Me teame igaüks, et mõnd raamatut lugedes võib võti sõnumi mõistmiseks peituda viimasel leheküljel filmi viimased kaadrid avada sootuks uusi dimensioone ja panna kõik eelnevadki sootuks teistsuguse nurga alt nägema. Evangelistid, kes püüavad meile anda võimalikult tervikliku pildi Jeesuse maisest elust jutustavad sündmustest, mis nende meelest ja esimeste põlvkondade kristlaste pärimust mööda on olnud kõige olulisemad ilma milleta tervikpilt Jeesusest ei oleks mõeldav. Markuse evangeelium, mis on neljast vanim ja lühim koosneb 16.-st peatükist. Kuigi selline peatükkideks jagamine ei ole algne vaid pärineb tunduvalt hilisemast ajast. Markuse esitatud narratiiv või lugu hõlmab ajaliselt ühtainust aastat Jeesuse viimast eluaastat mille sisse söön optiliste evangeeliumid ja traditsiooni kohaselt mahtus kogu Jeesuse avalik tegevus Kuulutus Galileas, Juudas ja Jeruusalemmas alates ta ristimisest kuni risti löömiseni. On tähelepanuväärne et peatükid 11 kuni 15 seega peaaegu kolmandik kogu evangeeliumi mahust on pühendatud Jeesuse elu viimastel päevadel toimunud sündmuste kirjeldamisele tema viimaste sõnade ja kõnede edasiandmisele. Ligilähedaselt samasuguseid proportsioone me võime näha ka teistes evangeeliumides. Need on kõnekad faktid, andmaks tunnistust sellest, kui määratu suure tähtsusega oli Jeesuse kannatustee ja ristisurm esimese sajandi kristlaste jaoks. Ja tegelikult on see püsinud nõnda läbi kiriku ja kristluse ajaloo. Neid sündmusi alates Jeesuse triumfeeriv vast sissesõidust, Jeruusalemma palmipuudepühal Mill juutide tähtsamaiks usu pühadeks paasapühadeks. Pealinna kogunenud palverändurite hulk teda tervitab ja talle kuninglike austusavaldusi jagab. Ja lõpetades Jeesuse ristilöömisega. Suurel reedel on nimetatud küll ristiideeks küll kolgata teeks küll passiooniks, küll Viiadolo roosaks. Passioonideks see ladinakeelne sõna tähendab kannatust. Passioonideks hüütakse ka vastavate sündmuste kirjeldusi evangeeliumi raamatutes ja samuti evangeeliumi tekstidele tuginevaid muusikalisi suurvorme. Markuse passioon olek siis jutustus, olgu sõnas või muusikas Jeesuse kannatamisest ja surmast. Markuse evangeeliumi peatükkide 14 ja 15 põhjal. Ka viia Dolorosa on ladinakeelne sõna, mis tähendab kannatuse, valu või piinateed. Uue testamendi uurijad teavad, et pärimus Jeesuse passioonist on üks varasemaid ja kesksemaid osiseid kogu kristlikus kuulutuses ja pärimuses. Juba apostel Pauluse 50.-te aastate alguses kirjutatud esimeses kirjas korintlastele on tsiteeritud varajast usutunnistuse laadset vormelit. Paulus ütleb, ma olen teile ju kõigepealt edasi andnud seda, mida ma ka ise olen vastu võtnud. Et Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades. Niisiis ristilöömise sündmus ja selle sündmuse tähendus on olnud algkristlikus teoloogias põhjapaneva tähtsusega. Markuse evangeeliumi kümnendas peatükis ütleb Jeesus ise oma eelseisvatele kannatustele viidates. Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja inimese poeg antakse ülempreestrite ja kirjatundjate kätte ning need mõistavad ta surma ja annavad paganate kätte. Ning need teotavad teda ja sülitavad ta peale ja piitsutavat teda ja tapavad ta ära. Ning kolme päeva pärast tõuseb ta üles. Siin antakse Via Dolorosa kannatusrikka tee olulisemad verstapostid minek, Jeruusalemma vahistamine, kohtumõistmine ja surmaotsuse langetamine surmamõistetu mõnitamine ning teotamine tolleaegset tava mööda. Ristilöömine ja surm. Paulus esimese Korintose kirja üheteistkümnendas peatükis viidates kristlaste osadussöömaajal ehk armulauale ütleb nõnda. Iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikas dioote kuulutate teie issanda surma, kuni tema tuleb. Ilmselt tuleb neid sõnu mõista täiesti otseselt armulaua pühitsemis ega leivamurdmise ning karikajagamisega kaasnes juba tol varasel ajal Ajal, mil Jeesuse surmast oli möödas ehk vaid paarkümmend aastat. Isanda surma kuulutamine, see tähendab passiooni, kannatusloo jutustamine ning meenutamine. 19. ja 20. sajandil on mitmed niinimetatud protestantliku liberaalteoloogia esindajad väitnud et Jeesuse ristisurm oli läbikukkumine. Et ka tema ise ootas kuni viimase hetkeni jumala vahelesegamist ning pööret asjade sellisesse käiku. See pööre aga jäi tulemata. Evangelistid aga on täiesti veendunud, et ristitee ei olnud Jeesuse jaoks kas ootamatu ega õnnetu juhus. Vastupidi. Eluajal oma missioonist ja saatusest kõneldes on Jeesus kasutanud mitmeid üsnagi üheselt mõistetavaid pilte. Ta räägib karikast, mille ta peab tühjendama ning ristimisest, millega teda ristitakse. Mõlemad pildid, kannatuse karikas ning ristimine on vanas testamendis kannatuste ja surma sümboliks. Jeesus räägib kivist, mille hooneehitajad kõrvale heidavad kuid tulutu ja mis siiski osutub ehituse nurgakiviks. Ta räägib nisuivast, mis enne, kui ta mitmekordset vilja kannab peab maha maetama ja surema. Markuse evangeeliumi järgi ütleb Jeesus vahetult pärast püha õhtusöömaaega ja vahetult enne palvetamist Getsemani aias oma jüngritele. Teie kõik taganete minust. Ja ta näeb täide minevat vana testamendi, prohveti, Zakaria võrdumit, korjasest, kes tapetakse ja kelle kari jookseb laiali. Ja samas on tähelepanuväärne, et Jeesuse jüngrid need inimesed, kes seisid Ta maise elu jooksul talle kõige lähemal ootasid tõenäoliselt kõike muud kui seda, mis tegelikult juhtus. Kui Jeesus ennustab oma kannatust ja suurema siis kõnelevad evangelistid halastamatu otse kohesusega jüngrite mõistmatusest ja Paypamatusest. Ükskord, kui ta sellest avalikult räägib, viib Peetrus issanda kõrvale ning hakkab isekeskis teda noomima. Teisel korral öeldakse, et jüngritele jäi see ütlus arusaamatuks. Ja see oli varjule pandud nende eest. Et nad seda ei mõistaks. Ent nad kartsid Jeesuselt küsida seletust selle kohta. Me teame, et jüngrite silmad avanesid alles tagantjärgi pärast ülestõusmist ja nelipüha mil nad kõigele eelnenule vaatasid uue pilguga. Siis nägid nad selgeid viiteid Jeesuse kannatusloole juba vanas testamendis. Meie aga võime siit näha eta rist mis ühelt poolt seisab ristiusu keskmes on samas üks raskesti mõistetava maid ja raskesti usutava maid komponente kristluses. Jumal on tulnud inimeste sekka, on saanud inimeseks. Hea küll. Aga jumal, kes vangistatakse surma, mõistetakse ja hukatakse. See, kes vaevub pisutki järele mõtlema see taipab, et siin on midagi, mida on hoopis raskem võimatungi uskuda kui mõnd loodusseadustega vastuolus olevat Jeesuse imetegu tema vee peal kõndimist või tormi vaigistamist. Sest tegelikult ei oota passioonide autorid evangelistid, et me neid lugusid lugedes harduksime ja kaastundepisaraid valades Jeesust haletseksime. Kui tema ise kolgata teed käis, ütles ta naistele käsitkedes. Talle järgnesid Jeruusalemma tütred. Ärge nutke minu pärast nutke pigem iseendi ja oma laste pärast. See on sageli mõnda olnud ja on. Et kui me arusaamatuses ja mõistmatuses küsivate silmadega jumala poole vaatame siis pöörab tema, meie pilgud hoopiski. Meie enda sisse. Võib-olla peaksime passioone lugedes või neid kuulates olgu sõnas või muusikas mõistma ja nägema iseennast, oma saatust, oma elu ja oma surma teiste silmadega. Markuse evangeeliumi 14. peatükk. Ja hapnemata leibade püha. Esimesel päeval kui paasatalle tapetakse ütlesid Jeesuse jüngrid talle. Kuhu sa tahad, et me läheme ja valmistame, et sa võiksid süüa paasat. Ja ta läkitas kaks oma jüngrit ja ütles neile. Minge linna ja te kohtate veekruusi kandvat inimest. Minge temaga kaasa. Ja kuhu tahestaga sisse astuks? Ütelge ja peremehele. Õpetaja ütleb. Kus on mu võõrastetuba, kus ma võiksin süüa, paasak koos oma jüngritega. Ja tema näitab teile suurt vaipadega kaetud ning valmis seatud ülemist tuba. Ja seal valmistage meile söömaaeg. Jüngrid läksid ära ja tulid linna ning leidsid kõik nii olevat, nagu Jeesus neil oli öelnud. Ja nad valmistasid paasasöömaaja. Ja õhtul tuli Jeesus nende 12-ga kui nad lauas istusid ja sõid, ütles Jeesus. Tõesti, ma ütlen teile, üks teie seast, kes on minuga koos söömas. Nad jäid nukraks ja hakkasid üksteise järel talle ütlema. Ega ometi mina. Aga Jeesus ütles neile 11 12-st, kes sööb minuga samast kausist. Jah. Inimese poeg läheb küll ära, nii nagu temast on kirjutatud. Aga häda sellele inimesele, kes inimesepoja ära annab. Sellele inimesele oleks parem, kui ta poleks sündinud. Ja kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, õnnistas, murdis ja andis neile. Ning ütles. Võtke. See on minu ihu. Ja ta võttis karika, tänas ja andis selle neile. Ja nad kõiki õid sellest. Ja ta ütles neile. See on minu lepingu veri, mis valatakse paljude eest. Tõesti, ma ütlen Teile, mina ei joo enam viinapuu viljast kuni selle päevani, mil ma joon uut jumalariigis Ja kui nad olid laulnud kiituslaulu, läksid nad välja õlimäele. Ja Jeesus ütles neile. Teie kõik taganete minust sest kirjutatud on. Ma löön karjast ja lambad pillutakse laiali. Kuid pärast minu ülesäratamist lähen ma teie eele Galileiasse. Aga Peetrus vastas talle. Kui ka kõik taganevad siis mina, külmik. Ja Jeesus ütles talle. Tõesti, ma ütlen sulle täna selsamal ööl enne kui kukk kaks korda laulab, salgad sina mu kolm korda ära. Aga tema ütles eriti kindlalt. Kui ma ka peaksin koos sinuga surema. Mina ei salgasin mitte nõndasamuti, ütlesid ka kõik teised. Ja nad tulid paika, mille nimi on Getsemani. Jeesus ütles oma jüngritele. Istuge siin seni, kui ma olen palvetanud. Ja ta võttis enesega Peetruse, Jaakobuse ja Johannese ning muutus kurvaks ja tundis ahastust. Jeesus ütles neile. Mu hing on ka kurb surmani. Jääge siia ja valvake. Ja ta läks pisut eemale, langes maa peale ja palvetas. Et kui on võimalik, see tund läheks temast mööda. Ja ta ütles. Aba isa, sinul on kõik võimalik viise karikas minust mööda. Kuid ärgu sündigu see, mida mina tahan vaid see, mida sina tahad. Ja ta tuli ja leidis jüngrid magamas ning ütles Peetrusele. Kas sa magad, Siimon? Kas sa ei jaksa üht ainustki tundi valvata? Valvake ja palvetage, et ei satuks kiusatusse. Vaim on küll valmis, aga liha on nõder. Ja ta läks taas ära ja palvetas lausudes need sõnad. Ja kui Jeesus tuli tagasi, leidis ta jüngrid taas magamas sest nende silmad olid rasked unest ja nad ei teadnud, mida talle vastata. Ja ta tuli kolmandat korda ja ütles neile. Teie muudkui magate ja puhkate. Küllalt. Tund on tulnud, vaata, inimese poeg antakse patuste kätte. Tõuske üles. Läki. Ennäe, mu äraandja on. Eesti luterlik tund. Jeesuse surmale võib vaadelda nii jumala kui inimeste poolelt lähtudes. Sellele sündmusele võib anda nii dioloogilisi kui ajaloolisi põhjendusi. Apostlite tegude raamatu teises peatükis on kirja pandud Peetruse jutlus nelipühapäeval kus ta ütleb Jeesuse surma kohta kaks näiliselt täiesti vastandlikku seisukohta mis ometi on mõlemad olnud olulised läbiristi, kiriku dioloogia. Ühelt poolt ütleb Peetrus, et Jeesus oli jumala määratud nõu ja etteteadmise järgi loovutatud. Ja sealsamas hetk hiljem ütleb ta juutidele. Teie, olete ta üle kohtuste inimeste kätega risti naelutades hukanud. See tähendab. Ühelt poolt oli Jeesuse surm jumala kava ja plaan jumala lunastav tegu inimkonna heaks. Ja teiselt poolt oli see üle kohtuste kätetöö. Oli midagi, mille eest inimkond on vastutav ja millega ta ehk kõige selgemalt näitas millisena on ta võtnud vastu endi keskele tulnud jumala Jeesuse surma dioloogilisest või usulisest tähendusest kõneldes kasutatakse uues testamendis väga mitmeid termineid või õieti pilte. Meile räägitakse Jeesuse surmast kui ohvrist võrreldes ja samastadestada vanadest amentliku, lepitusohvri või kapasa tallega. Meile räägitakse, et Jeesus võttis enda peale meie karistuse. Et ta lunastas meid. Et tema elu ja surm olid ja said lunarahaks paljude eest. Siin aga tasuks tsiteerida dioloog Tšanreini sõnu, kes ütleb. Me ei tohi unustada, et uue testamendi dioloogia sarnaneb pigem maastiku kui portreega. Nagu maastik koosneb paljudest üksikasjadest. Nii koosnevad ka uue testamendi seletused Jeesuse surmast paljudest erinevatest piltidest. Loomulikult võib teatud maastikuosi eraldada ja neid täpsemalt käsitleda kui teisi. Seejuures ei tohi aga üksikasju tervikust lahutada. Iga metafoor, mille abil uues testamendis Jeesuse surma kirjeldatakse sisaldab tõe elemente. Eraldi vaadatuna ei väljenda ükski neist kogu tõde. Kõik need pildid olgu ohvrist lunarahast, paasa tallest pattudest kõnelesid kindlasti evangeeliumides esimestele lugejatele palju enam, kui nad kõnelevad meile. Ka siis, kui me avame nende tausta seletame lahti nende tähenduse milleks paraku ühe saatetunni jooksul lihtsalt aega ei jätku. Tuleb siiski silmas pidada, et need on kõik, vaid katsed seletada midagi, mis viimselt on seletamatu osutada millelegi, mis ei ole lõpuni sõnadesse ega definitsioonidesse pandav. Ja nõnda on kõik Jeesuse surma kirjeldavad pildid mingil määral piiratud sest nad on vaid võrdlused. Aga need võrdlused tahavad ütelda, et Jeesuse surm ei olnud lihtsalt justiitsmõrv või õnnetu juhus. Et see ei diskrediteerinud tema elu ja kuulutust teda kui Messijad, jumala poega, kes oma rahva juurde tuli, vaid pigem vastupidi väga paljud, kui mitte enamik seiku Jeesuse maises elus. Väga paljud sõnad ja laused tema õpetuses ja sõnumis on vaadeldavad ainult läbi suure reede ja ülestõusmise hommikuprisma. Kes olid siis need inimesed, kelle ülekohtused käed Jeesuse risti naelutades hukkasid kui veel kord kasutada tsitaati Peetruse nelipüha jutlusest? Ma olen varasemates saadetes osutanud sellele et inimesed, kes Jeesust ta maise elu jooksul kohtasid teda kõnelemas, kuulsid või imetegusid sooritamas nägid, ei saanud jääda ükskõikseks. Jeesus seadis nad valiku ette. Ta kutsus otsustama, kas enda poolt või enda vastu. See on teema, mis läbib evangeeliumit, kirjeldusi Jeesuse maapealsest elust ja kuulutusest. Ja samuti tuuakse ka väga selgelt välja Need inimesed või inimeste rühmitused, kes selgelt seisid vastaspoolel, kes läksid Jeesusega konflikti ja ka otsisid võimalust teda vangistada otsisid võimalust temast seaduslikke teid kasutades vabaneda. Eelmises saates oli juttu variseride ja kirjatundjate test vagadest käsumeelsetest, kes mitmelgi korral olid hingamispäeval sünagoogi läinud ainult selleks, et koguda süüdistusmaterjali Jeesuse vastu. Et ta tõesti rikub hingamispäeva reegleid või ei pea kinni mõnedest teistest vana testamendi käskudest. Tolleaegse usueliidi arvamus oli täiesti selge ja ühene. Niisugune mees, kes sellisel kombel seab ennast kõrgemale Moosese seadusest ja määrab selle üksikuid sätteid ei saa olla messias jumala salvitu. Ta ei saa olla muud kui jumala teotaja ja pilkaja eksiõpetaja, kes tuleb hukata. Kui me loeme Markuse evangeeliumi 14 10.-st peatükist ülevaadet sellest, kuidas suurkohus või sümmeetrion kuulab Jeesust üle siis just see religioosne põhjus saab viimaks otsustavaks. Ülempreester, tõustes keskele püsti, küsis Jeesuselt. Kas sa ei vasta midagi selle kohta, mida need sinu vastu tunnistavad? Aga tema vaikis ega vastanud midagi. Taas küsis temalt ülempreester, kas sina oled messias kiidetava poeg. Aga Jeesus ütles, mina olen see ja te näete inimese poja istuvat väe paremal käel ja tulevat taeva pilvedega. Aga ülempreester käristas oma rõivad lõhki ja ütles, mis tunnistajaid meil veel vaja on. Te olete ise kuulnud pühaduseteotust? Mis te arvate? Aga nemad kõik otsustasid, et Talon surma süü. Teiselt poolt aga nägid Rooma asevalitsejad Palestiinas. Ja küllap Need juudid, kes olid okupatsioonivõimu käepikenduseks Jeesuses, poliitilist tissidenti rahva ässitajat ja poliitilise ülestõusu seemne ivakeste levitajat. Johannese evangeeliumi kuuendas peatükis jutustatakse, et kui Jeesus on viie odraleiva ja kahe kalaga söötnud 5000 meest siis rahvahulk, kes neid tunnustähte näeb, ütleb. Tema on tõesti see prohvet, kes peab tulema maailmaevangelist, lisab. Nüüd sai Jeesus aru, et nad tahavad tulla ja teda vägisi kuningaks teha ja ta tõmbab pus mägedesse üksindusse. 5000 meest, kes tahab Jeesust kuningaks tõsta. Eks see ole mässu algus ja nõnda räägitakse Johannese evangeeliumi kaheksateistkümnendas peatükis. Kuidas ülempreester kaifas annab juutidele nõu. Parem on surra ühel inimesel rahva eest. See tähendab ülempreestri soov ohverdada üks dissident ja kihutaja, kui, et vallanduks rahva ülestõus ning roomlased võiksid tulla ja selle veriselt maha suruda oli mõnes mõttes ehk täiesti siiras. Neid kartusi võisid veelgi suurendada palmipuudepüha sündmused. Jeesus sõidab Jeruusalemma, kuhu on juba kogunenud suur hulk palverändureid algavaiks paasa pühiks. Ta sõidab Jeruusalemma väravast sisse, eeslisalu seljas. Ja talle saab osaks kuninglik vastuvõtt. Meile jutustatakse, kuidas inimesed laotavad tee peale rõivaid ja raiutud palmioksi. Kuninglik austusavaldus. Ja kuidas nad käivad Jeesuse eel ja hüüavad. Hoos anna. Õnnistatud olgu see, kes tuleb issanda nimel. Õnnistatud olgu meie isa Taaveti tulev kuningriik Hoo Sanna kõrgustes Viide taavetile ja tema kuningriigile oli tolleaegsetele kuulajatele täiesti ühemõtteliselt seostatav messija ootustega ja sellega, et vähemasti üks osa inimesi nägi temas nende tõotuste täitumist. Ja just see poliitiline motiiv mängitakse viimaks ette ka Rooma asevalitsejale prokuraator Pontius, Pilaatus ele. Sest juudi ülemkohtul või süneedriumil ei olnud tolleaegset kriminaalõigust silmas pidades luba surmaotsust langetada. Evangelistid räägivad sellest, et Pilaatus tus Jeesust üle kuulates tunneb kõhklusi, tunneb hirmu. Ta ei sooviks Jeesust surma mõista, ta tahaks teda vabaks lasta. Aga juudid, rahva vanemad, soneedriumi liikmed ütlevad, kui sa selle sinase vabaks lased, siis sa ei ole keisri sõber, sest see mees on tõstnud enesekuningaks. Ja see argument saab Pilaatusele viimaks määravaks ja ta annab nõusoleku Jeesus hukata. Johannese evangeeliumi 19. peatükk. Nüüd võttis Pilaatus Jeesuse ja laskis teda piitsutada. Ja sõdurid punusid kibuvitstest pärja ning panid selle talle pähe ja purpurmantli selga ning tulid tema juurde ja ütlesid tervist, juutide kuningas. Ja andsid talle kõrvakiile. Ja Pilaatus läks taas välja ja ütles neile. Vaata. Ma toon ta teile välja, et te saaksite aru. Mina ei leia temal mingit süüd. Siis tuli Jeesus välja, kandes kibuvitsapärga ja purpurmantlit. Ja Pilaatus ütles neile. Ennäe inimest. Kui nüüd ülempreestrid ja sulased teda nägid, hüüdsid nad. Löö risti, löö risti. Pilaatus ütles neile. Võtke teie keise risti, sest mina ei leia temal sööd. Juudid vastasid Talle. Meil on seadus ja seaduse järgi peab ta surema. Sest ta on tõstnud ennast jumala pojaks. Seda sõna kuuldes kartis pila. Pluss veel Ena. Ja ta läks jälle kohtukotta. Ta küsis Jeesuselt, kust sina oled. Aga Jeesus ei andnud talle vastust. Siis ütles Pilaatus talle. Kas sa ei räägi minuga? Kas sa ei tea? Et mul on meelevald sind vabaks lasta ja mul on meelevald sind risti lüüa. Jeesus vastas. Sinul ei oleks mingit meelevalda minu üle, kui see poleks sulle antud ülalt. Seepärast on suurem patt sellel, kes minu on andnud sinu kätte. Sellest alates otsis Pilaatus võimalust teda vabaks lasta. Pidid hüüdsid. Kui sa tema vabaks lased, siis sa ei ole keisri sõber. Igaüks, kes tõstab enesekuningaks, hakkab vastu keisrile. Kui nüüd Pilaatus neid sõnu kuulis, tõi ta Jeesuse välja ja istus kohtujärjele paika, mida hüütakse Kivipõrandaks. Heebrea keeles aga kaabakad, taks. Haga oli paasapühade, valmistus päev. Umbes keskpäev ja ütles juutidele, ennäe. Teie kuningas. Needaga hüüdsid nüüd. Vii ära, vii ära. Löö ta risti. Pilaatus ütles neile, kas ma pean teie kuninga risti lööma. Ülempreestrid vastasid. Meil ei ole kuningat, vaid on keiser. Siis andis Pilaatus Jeesuse nende kätte risti lüüa. Nad võtsid nad Jeesuse ja ta läks välja, kandes ise oma ristipealuuasemeks hüütud paika mida heebrea keeles kutsutakse Kolga. Seal nad lõid risti tema ja temaga koos kaks muud surmamõistetut teineteisele poole, aga Jeesuse keskele. Aga Pilaatus kirjutas ka sildi ja pani selle risti külge. Sellele oli kirjutatud Jeesus Naats, aretlane, juutide kuningas. Seda silti luges palju juute, sest paik, kus Jeesuse risti löödi oli linna lähedal. Ning silt oli kirjutatud heebrea, ladina ja kreeka keeles. Juutide ülempreestrid ütlesid siis Pilaatusele. Ära kirjuta juutide kuningas, vaid tema ütles oleni, juutide kuningas. Pilaatus vastas, mida olen kirjutanud. Seda olen kirjutanud. Kui sõdurid olid Jeesuse risti löönud, võtsid Nata rõivad ja jagasid nelja ossa. Igale sõdurile ühe osa. Nad võtsid ka, särgisärk oli aga õmblusteta. Ta kootud ühes tükis ülalt alla. Nad ütlesid siis üksteisele. Ärgem rebigem seda katki vaid heitkem liisku, kellele see saab? Et läheks täidekiri. Nad on mu rõivad omavahel jaganud ja riiete peale liisku heitnud. Sedasama sõdurid need tegidki. Aga Jeesuse risti juures seisid tema ema ja tema ema, õde Maarja, Kloopase naine ja Maarja-Magdaleena. Kui nüüd Jeesus nägi risti kõrval seismas oma ema ja jüngrit, keda ta armastas siis ta ütles emale. Naine, vaata, see on su poeg. Seejärel ütles ta oma jüngritele. Vaata, see on su ema. Ja selsamal tunnil võttis jünger Ta juurde. Pärast seda ütles Jeesus, teades, et kõik on juba lõpetatud. Et kiri läheks täide. Mul on janu. Seal seisis äädikat täis anum. Nad torkasid radikaga immutatud käsna iisoppi roootsa ja ulatasid selle tema suu juurde. Ja kui nüüd Jeesus oli võtnud äädikat, ütles ta. See on lõpetatud ja langetanud, pea heitis hinge. Ristilöömine ei olnud tolleaegses Rooma impeeriumis ega selle provintsides midagi enneolematut. See oli põgenenud orjade ja poliitiliste mässajate näiteks Selootide tavapärane lõpp. Rooma kodanikke, nagu näiteks apostel Paulust ei olnud õigusristi lüüa vaid neid hukati surmaotsuse langetamise korral mõõgaga. Evangelistid laskuvad Jeesuse ristilöömise ja sellele eelnenud piitsutamise ja mõnitamise kirjeldamisel küll detailidesse. Aga siiski säästavad nad meid kõige hullematest seikadest. Sest ristilöömine oli tõepoolest palju piinarikkam. Kui me oskaksime, kujutleda mitte niivõrd ristilöömine ise, vaid just see fakt, et inimene võis rippuda seal enne surma tunde, kannatada palavust, janu ning valu. Ja see võis võtta isegi rohkem kui ööpäeva. Nõnda et kui mõnigi kord tulid sõdurid ja murdsid paari tunni pärast risti löödud sääreluud torkasid Peegiga talle külje sisse, nagu ka nendel meestel, kes Jeesusega kõrvuti olid risti löödud siis oli see pigem sõdurite poolne halastustegu hukkamõistetute piina kiirem lõpetamine. Aga küsimus ei ole niivõrd ristilöömise välistes detailides ja füüsilises piinas kui just selles, et säärane ots oli tõepoolest häbistav ja alandav. Ta võis olla kohane orjale alamklassi kuuluvale inimesele, mitte kuidagi aga Messijale või jumala pojale. Apostel Paulus kirjutab taas oma esimeses kirjas korintlastele sest juudid nõuavad tunnustähti ja kreeklased otsivad tarkust. Meie aga kuulutame ristilöödud Kristust, kes on juutidele ärrituseks ja paganaile narruseks. Ent neile, kes on kutsutud, olgu juutidele või kreeklastele on ta Kristus. Jumala vägi ja jumala tarkus. Ristilöödud Jeesus Kristus on Pauluse sõnutsi juutidele ärritus ja paganaile narrus. Küsimus noh, niivõrd selles, et Jeesus lõpuks surma sai. Ka kreeka mütoloogias on arvukalt lugusid jumalatest või pooljumalatest ehk heerostest, kes võideldes kurjuse jõududega lõpuks hukkuvad. Aga see on kangelaslik surm. Kuid Jeesuse surmas puudub igasugune heroism, see on piinarikas, häbiväärne ja alandav. Ta jüngrid on laiali jooksnud ning jumalgi ei võta mitte midagi ette tulla oma valitud päästma. Ja rooma sõdurit pilkavad endi meelest täie õigusega teisi, sa oled aidanud, aita nüüd iseennast. Astu ristilt maha, kui sa oled tõepoolest jumala poeg. Selle maailmastandardite ja kriteeriumide järgi oli suurel reedel juhtunu tõepoolest täielik läbikukkumine. Aga läbi aegade on olnud ja on inimesi, kellele just selles läbikukkumises on avalikuks saanud jumala vägi, jumala tarkus ning tema armastus inimkonna vastu, mis võidutses keset kõige suuremat pimedust mis võidutses seal, kus näiliselt, et jäid peale kurjuse ja pimeduse jõud. Inimkond, kes lõi jumala poja risti läks lõpuni. Aga jumalgi ei jäänud poolele teele seisma. Temagi läks lõpuni. Milline see lõpp oli? Ei paistnud veel suurel reedel. Aga ta oli sootuks teistsugune kui kes tahes, olgu omadest või vaenlastest osanuks oodata. Sest ristimärk, mis roomlastele ja juutidele oli kõige suurema alanduse sümboliks on sajandeid asetatuna ristiinimeste haudadele, igavese elu, ülestõusmise hommiku ja kõike võitva armastuse sümboliks. Hea kuulaja, küllap on aeg kõige väärtuslikum, mida meil on teineteisega jagada ja nõnda tänan sind siis selle tunni eest, mille veetsid koos minuga. Me kuuleme taas paari nädala pärast siis on jutuks Jeesuse ülestõusmine. Aga täna oli stuudios Tallinna praostkonna vikaarõpetaja Marko Tiitus ja saate seadis kokku Külli tüli. Kõike head ja taas kuulmiseni. Vikerraadios on meediakeskuse Eesti luterlik tund, saated kavas igal neljapäeva õhtul kell üheksa kuu viimasel reedel kohtuma ka keskööprogrammis kell 23, null viis, mil on kavas saade ristteel. Klassikaraadios on meie saated igal pühapäeva õhtul kell kuus. Ajalehes Postimees ilmub iga kuu kolmandal laupäeval erilehekülg. Eesti luterliku tunni kodulehekülg internetis pakub väga mitmekülgset lugemist mõtlevale ja otsivale inimesele igas eas. Selle vahendusel saate avaldada oma arvamusi ja kommentaare erinevate elunähtuste kohta ning mõtteid kristlikel teemadel. Veel on meediakeskus Eesti luterlik tund algatanud ühe omapärase piiblikoolivormi. See on piiblikool posti teel millest võib osa võtta iga huviline. Igal ajal. Suhtlus ja vajalike materjalide saamine ja saatmine on individuaalne ja toimub kirja teel. Pole vaja midagi muud, kui helistada meediakeskuse Eesti luterlik tund telefonil. Tallinna numbril kuus 314 311 kordan telefoninumbrit kuus 314 311. Ja jäta oma aadress. Või siis kirjuta teise meile aadressil. Eesti luterlik tund. Kiriku plats kolm 10 130 Tallinn. Ning esimesed piiblikooli materjalid jõuavad teile koju ja te võite ise veenduda, kas see huvitab ja arendab teid. Mitte kunagi pole liiga hilja. Kohtumiseni. Eesti luterlik tund.