Teisipäeval, 30. märtsil 1920 saadab Skat sel tale telegrammi. Me peame parimaks abielluda pühapäeva keskpäeval. Me jääme kohutavalt närviliseks, kuni see möödas on ega leia rahu, kui peame esmaspäevani ootama. Raamatu esimene trükk on läbi müüdud. Seal tal ei jää kuigi palju aega, et valmis pandud asjad kokku korjata ja õe saatel keeruga New Yorgi poole teele asuda. Esmakordselt lahkub ta lõunast. See on tema elu suurde seiklusastumine, millega ta kavatseb otsustavalt. Man kaameri armastusväärne provintsi seltskond jääb temast maha jahmununa sellest, et see kaunimatest kaunim kavatseb abielluda ilma vanemate juuresolekuta, hülgab kodulinna ja selle traditsioonid ning jätab nad ilma vana kombe kohaselt suure toredus lustiga korraldatud peost, mis kirjeldab lilledest tüllistia rüüsidest. New Yorgi pulmad kalduvad tõepoolest igati senistest headest kommetest kõrvale. Kuigi laulatus leiab aset nooblist Sant Patrice katedraalis, pannakse see seal külaliste vähesuse tõttu toimekäärkambris. Ja kuna Scott muutub närviliseks, siis veel enne, kui kõik osalised on koguneda jõudnud, mis tekitab pahameelt. Seal, tal on seljas kevadine kostüüm, ainsaks ehteks Scotti kingitud lille kimbukene lähematele, sõpradele ja sugulastele. Vastuvõtu korraldamata kaovad Skatses elda mesinädalateks elegantses pilt moori hotelli man kaameri väärtis, seal püüab kauget sündmust mõnevõrra läikima lüüa. Seitsmendal aprillil teatab tapost fästum, mis relda seeerr, kohtunik ja mees sisse ideesse. ERR-i võluv tütar mon kaamerist ja Francis. Laulatus oli kõrgpunktiks armusuhtele, mis sai alguse ajal, kui leitnant Fitzgerald viibis koos Üheksanda diviisiga kämpseridamis. Ilmselt tekkis kat Fitzgerald üsna peagi tunne et abielu seal taga oli viga, nagu ta hiljem ka tütar Scottile tunnistas. Seal ta Omalt poolt usaldas õde Rosa lindile vähemalt kolm aastat pärast pulmi et ta polnud kunagi Skatiga abielluda tahtnud. Mõlema puhul võib tegemist olla tagant kerele eneseõigustusega. Kui riskantne eksperiment hakkas paistma eksi sammuna, ent niisama võimalik on ka välkkiire äratundmine, et see ühendus ei saa õnnestuda. Fitzgeraldi Princetoni aegne kirjaniku ambitsioonidega sõber Aleksandr Mceig, kes paariga nende New Yorgis elamise ajal sageli kohtub peab üksikasjalikku päevikut ka nende kohta. Juba kaheksa päeva pärast pulmi võib sealt leida järgmise sissekande. Käisin külas kat Fitzi ja tema pruudilõunapäike linnad, temperament iluduse juures mälub, närimiskummid näitab põlve. Ei usu, et see abielu õnnestub. Mõlemad joovad kõvasti. Arvan, et nad on kolme aasta pärast lahus. Skat kirjutab veel midagi suurt ja sureb siis 30 kaheselt kuskil katusekambris. See oli tookord üsna julge, ent mitte päris ekslik prognoos. Paar kuud hiljem märgitajat lärmavad ja purupurjus Figheraldid murravad keset ööd tema juurde sisse. Skats soovitab tal jäädagi reklaamitöö ja kirjanduse ühenduse juurde ning kinnitab samal ajal, et kirjanduslikult ei saavuta ta kunagi midagi. 31. augustil 1920 nendib päeviku autor, et terves sõpruskonnas on ainult üks, kes usub kellessegi peale iseenda ja nimelt võlusson Figheraldesse. See tuleneb nende kolledžiaegsest sõprusest, mitte sarnastest kirjanduslikest, kalduvustest, ideaalidest või veendumustest. 15. septembril tähendab McKay üles rängalt tülli läinud Fidžeraldide uue kesköise sissetungi. Frits peaks sall tal minna laskma, et talle järele jooksma. Halb on see, et frits on seal ta isiksuses täielikult sisse võetud. Seal ta on olnud talle modelliks kõigi naistegelaste puu. Kõige jaoks, mis Richeraldid sel ajal ette võtavad või võtmata jätavad on raha kõige tähtsama abivahend. Scott Fitzgerald pole enam vaene poiss, rikaste keskel esimest korda Andalt pärast oma kirjanduslike Esusam raha tohutult palju raha. Ja ta näitab seda ka välja, tapistab suuremaid rahade hooletult pintsaku rinnataskusse ja läidab viie dollarilisega sigaret. Pigem on see tõusiku kui džentelmeni käitumine, keda ta ometi kogu oma ekstravagantsuse juures olla tahaks. Nagu üsna varsti selgub, ei oska ta sugugi rahaga ümber käia ja seal ta, kes seda samuti kunagi õppinud pole ühineb meelsasti mehe pillamisega. Erakordselt suured summad, mis kat Figheraldama kirjandusliku kuulsuse kolme esimese aasta jooksul saab sulavad tal niisama kiiresti käest nagu kaob aeg. Ikka ja jälle palub Toomas kraaemmoshi toimetajalt põrkinsilt suuremaid summasid väljaspool tavalist arveldust. Tihtipeale piinlikult kõlavate põhjendustega, nagu mu perekond paistab, kasukat vajavad ning parkins reageerib alati heasoovlikult, viidates edaspidiste soodsate müükide väljavaadet. Teleraamatu teilsov tõtšeidž. Uues 1960. aasta väljaandes paneb abielupaari 1921. aastal sündinud tütar Franz siis Kati Fitzgerald sissejuhatuses vastamisi 20 kuni 25000 dollari suuruse aastasissetuleku toona väga kõrge sissetulek ja mitte üksnes kirjaniku jaoks. Leheküljega lehetšerrist Arv erama Dust kuuskad Fitzgerald kandis piinliku täpsusega sisse kõik oma väljaminekud vastavalt kulude iseloomule. Sõnadega Brueps, Blair, Ämpaartis, väljasõidud, lõbustused ja peod. Tähistatud rubriigis ulatub Houslykvior kodune alkohol 80 dollarini kuus. Vaenult partiis metsikud peod nõuavad 100, mis leini, uus cache, mida see siis ka tähendada võiks, kakk. Võrreldes üüriga 300 ja toiduga kaks sõda olid need ikkagi märkimisväärsed summad, seal ta kleidid oma 100 dollariga maksavad kolm korda nii palju kui Skati ülikonnad, 33. See, et raamatud on sisse kantud kõigest 14 ja poole dollariga ja ajalehed, ajakirjad viie dollariga, on niisuguse intellektuaalsete ambitsioonidega paari puhul külla tav. Ent alalise elukoha vahetuse juures võis neil raamatukogu soetamine vaevalt eesmärgiks olla. New Yorgist suurema rahu ja keskendumisvõimaluse nimel uuest porti. Uuest partiist igavuse tõttu New Yorki tagasi ja seal ühest korterist teise. Igakuiseid väljaminekuid 1923. aastal küünivad 2398 dollarini. See on rohkem kui parimal juhul honorar oodata võib. Majandusliku tasakaalu on raske hoida, nõudmised ja vajadused kasvavad. Alkoholi kui vältimatu stimulaatori tarbimine tõuseb. Kirjanduslik töö muutub raskemaks üks kurjakuulutav karussell pillamisest, võlgadest, kokkulepetest, tõtlikust, kirjatööorjusest pöörleb järjest kiiremini ja seda ei saa peatada. Noorpaari eluviis kipub ületama nende võimalusi, mida nad ise ka õieti läbi näha ei oska. Selle järelduseks on pinged ja kaebed, mida pole enam võimalik seltskondliku sagimisega kõrvale tõrjuda. On see tõesti selda, kes seda karusselli niisuguse hoog käigus hoiab, kuna ta midagi paremat teha ei oska ja mida ta peaks tegema, küsib kõvaatleja McKay. Kodukoldehoidjaks pole ta kunagi lubanud hakata. Ja selles on ta raudselt järjekindel. Ta korter olevat Peegius, ta ei, nagu märgib mäkkeid seapesa. Hoolimata hiilgavaist või ka skandaal seist ühistest ülesastumistest avalikkuse ees kipub paar teineteisest eemalduma. Vastastikune tõmme tundub lakkamatult vähenevat. Kui vaevalt kahe ühise aasta järel on tormijooksuga vallutatud New York ja selja taga kohustuslik Euroopa reis sünnitatud laps ja ilmavalgust ainult Scott Fitzgeraldi teine fataalselt tabava pealkirjaga romaan. Mis unelmate paari hiilgavast imagost järgi need lõputud öised monoloogid, milles kate sel vastastikku endast jutustavad ja taas ennast leidvat näivad ning sel ta katkendlikult pihtimused, milles ta tunnistab oma meeleheitlikus sõltud tuvust Skatist, millel pole seksuaalse seotusega vähimatki tegemist. Isegi kui sa peaksid mõne teise naisega jalga laskma ja mind nälga jätma, ma tahaksin sind ikkagi. Ma tean seda vande Seltslaslikult rõhutada nende ainulaadsusele kellelgi peale meie pole õigust elada ja nemad teised ainult lõhuvad meie maailma segadus ja varane mure ning see kõik on ehitud tolle kümnendi kiiskava kassikullaga tagant kihutatud selle uudsest tempostjad tehnilistest rekvisiitidest tiivustatud ennekõike vastupandamatu džässi rütmidest, poeetilises melanhoolselt pluusist, teravamast Räkk taimist, sellest oma Aafrika ja Euroop papa elementide sulamisniit avatult ameerikapärasest muusik, kast Mess rändas lõunast põhja ja tõusid mustadest kõrtsides ning Bordellidest New Yorgi peenemasse seltskonda. Ta paiskub välja kõigist paaridest ja Cramofonidest jub õhus, kutsub tantsule ning muutma tups kat ja Zelda Fitzgeraldi ning nende eakaaslaste jaoks ühe nende ajastu. Tagasipöördumine Sand pooli 1921. aasta sügisel ja tütar Fransusi sünd suudavad vaevalt stabiliseerida Fretcheraldide nõutud ja rahutut elu. Francis hüüdnimega Skati jääbki nende ainsaks lapseks, kuigi seal ta on juba jaanuarist 1922 uuesti rase ja tal seisab ees veel mitugi katkestatud rasedust. Pisitüdruk kistakse hoidja hoole all rahutusse perekonna ellu, kus ta talub üllatavalt hästi nii inimeste küllust kui üksildust, nii pidusid kui ka tülitsemisi. Kolmveerand aasta pärast on Fidžeraldidel provintsielust lõplikult kõrini ning nad pöörduvad kiiruga tagasi maailma, see tähendab esialgu New Yorki Plaza hotelli nende ekstravagantsust ja enam või vähem teatraalsete ekstsesside areenile. Mõne aja pärast liiguvad nad edasi Killongaelandil, mis on tol ajal prominentsel kunstirahva kohtumispaik ja jõude, inimeste suur ilmaelu keskus. Põlatud Prantsusmaale on tegelikult põgenemine, nagu nende puhul nii sageli ette tuleb. See on headest kavatsustest ajendatud põgenemine New Yorgi meelituste segavate asjaolude ning iseenda võrgutustele nõrga vastupanu võime eest. Scott Fitzgeraldi kolmas romaan, mille pealkirja suhtes Suur Gatsby pole veel lõplikult otsusele jõutud eksisteerib kavatsustes juba 1923. aasta suvest saadik, aga nagu Skatuses kirjas pisut enne oma ärasõitu aprillist 1924 tunnistab, ei taha see edeneda. Nüüd peab ta selle lõpule viima. Ehkki Skati suurte lubadustega kuiv aeg on jälle kaugele seljataha jäänud ja seltskonnaelu antiibis tuure võtmas töötab intensiivselt Gatsby kallal. Augustis 1924 saab TR Mäks temalt järgmise teate. Esiteks. Romaan saab tuleval nädalal valmis, mis siiski ei tähenda, et ta enne esimest oktoobrit Ameerikasse jõuaks, seal ta ja mina tahame pärast nädalast pausi kõik veel kord hoolega läbi vaadata. Kaheksanda punkti all on öeldud, oli ilus suvi, olin õnnetu, aga minu töö selle all ei kannatanud. Olen lõpuks täiskasvanuks saanud. Mis aga juhtus seal taga sele võrdlemisi korda läinud suveaegu Rivieras ligi kaks aastat kestnud Euroopas viibimise kestel. Skati kirjavahetuses nende ühiste sõpradega tervitatakse aeg-ajalt kaaseldat ning küsitakse tema enesetunde kohta. Ma loodan, et seal tal läheb hästi, kirjutab torkins. Aga seal tal ei lähe hästi. Närvilise rahutuse kõrval, mis järjest süveneb ja kord isegi nii hulluks muutub, et arst talle morfiumi välja kirjutanud tähendab, vaevavad teda ka füüsilised hädad. See, et ta peab laskma pimesoole eemaldada, pole vahest tollegi aja kohta mingi eriline küsimuseni. Pärast mitmeid aborte võimalik, et ka nurisünnitusi hakkab paistma, et ta ei olegi võimeline rohkem lapsi saama. Ilmselt aga soovi seda. Operatsioon tundub esialgu tema günekoloogiline kaebusi vähendavat. Siis aga arenevad need püsi infektsiooniks ja viivad parandamatu viljatuseni. See teadmine saab vaevalt küll tema naiselikku eneseteadvust toestada. Vaevalt kuue aastaga on vitaalsest sportlikust hulljulgest noorest inimesest saanud kannatav naine. See on seisund, mis esile manatud kannatlikkusest hoolimatas. Kati ärritab. Viimase Rivieras veedetud aja jooksul pärast talve Pariisis ja võrdlemisi ebaõnnestunud vahemängu Roomas ja kapril nüüd juba van-le täänis märkavalt lähemad sõbrad seal ta olekus muutust. Tal jätkub teistele järjest vähem osavõtlikkust ning ta tõmbub üha enam endasse. Üsna varsti pärast kraid kett Speed 1925 ja jutukogu hooldus, sääd, Jiang meen. 1926 ilmumist alustas Figheralt tööd uue romaani kallal, mis saab peale kaheksat erakordselt rasket aastat ja mitmekordset teema vahetust lõpuks pealkirjaks tendereelsetel naet. See on kaugelt pikim aeg, mis ta ühe raamatu kallal on töötanud. Kogu selle ajavahemiku jooksul jõuab kõik. Tema ise ta aines, isiklikud olud, aja vaim ikka ja jälle esineb tagasilangusi vanade halbade harjumuste juurde. Skat joob rohkem kui kunagi vanem. Seltagi ei ütle ära samal ajal ka ülearu suitsetades. Tema psüühilised ärakukkumised sagenevad ning omandavad hüsteerilise jooni. Ta tajub Skati etteheidet, et ei tegele millegi tõsise ega professionaalsusega. Ta mõtleb maalimisele, tal on ju vaieldamatult annet, kuid ka mitte professionaalset väljaõpet. Ja ta pole sellest kunagi päriselt loobunud, kuid siiski langetab ta otsuse tantsu kasuks. Peaaegu 28 aasta vanusena võtab ta uuesti käsile kuueteistkümneselt katki jäetud balletitunnid. Seal ta läheb oma auahnusega liiale, otsekui tahaks teostada omaaegset soovi saada Paavlavaks, ei midagi vähemat. Peagi saab seldaja Scotti niigi pingeline suhe veel ühe proovikivi. Et saavutada minimaalseidki sõltumatust ja suuta vähemalt oma tantsutunnid ise kinni maksta. Üritab Kasel ta jutte kirjutada ja avaldada ning usaldab ennast abikaasa kirjandusliku agendi Harold ooperihoole. Sellega on freitšeraldidest nüüd tõepoolest konkurendid saanud. Oi, siis tuleks seal ta katsetused juba, et võrdlust mitte kannatavateks tunnistada, aga seda ei tee esialgu isegi ska mis teda ärritab ja ängistab, on hoopis asjaolu, et seal ta kasutab neid samu tema teemasid, mis tuginevad tihtipeale samadele elamustele, kohtumistele ja kogemustele või koguni selda isiklikele märkmetele. Suurem osa selda avaldatud juttudest ilmub nende mõlema sageli ka ainult Skati nime all. Tema annab neile viimase lihvi, tal on kaugelt suurem kirjutamiskogemus nigunii säilitab ta ühtlasi kontrolli selle üle, mida seal ta kirjutab. Siis selle kannatab ta ise kirjutamisvõimet katuse all, millele ta järjest uusi põhjendusi leiab kadestadel selgelt tema püsiva aktiivsuse pärast, mis teda samal ajal ärritas, tähendab Ellepitav seksuaalne lähedusega otsatute, öiste kõneluste harjumus suudaneidena koos hoida. Vaevalt taluvad veel omavahel olemist ning nõnda muutuvad seltskondlikud sündmused, mida Pariisis igasugusel kujul ja tasemel pakutakse tänuga vastu võetavateks alibiteks, mis varjavad nende tõelist seisundit. Kummalegi doose head aitab üksnes ülal hoida nende üsnagi pleekinud imagot milles keegi, kes neid lähemalt tunneb, vaevalt enam usub Nad eemalduvad teineteisest. Edaspidi kogevad nad seda, mida neil ka kõige tormilisem mail ja vastuolulise mail aastail varem kunagi kogeda pole tulnud. Nad Osult tuvad lahutatuks mitte ainult seesmiselt vaid kab väliselt. Kummalisel kombel annab see distants oma piinarikastest tingimustest hoolimata neile võimaluse teineteisele kirja teel kõik ära öelda või 11 ära kuulata. Mida nad pideva füüsilise läheduse aastatel pole teinud. 23. aprillil võetakse seal ta Malmel soonishisse kirjutab Scott Fitzgerald 1930. aastal oma pearaamatusse ning parandab seejuures nime malm, somm mitu korda. Seal ta on nõrk ja väsinud, märgib teine sissekanne naise kohta. Vahepeal on märkused seltskondlikust, sündmustest ja sõprade nimed. 11. mail on öeldud. Seal ta lahkub malm soomumist. Veel on nad Pariisis 22. mail. Seal ta läheb välmonti Riioonis Šveitsis. Neljandal juunil lahkub ta juba sealt, et järgmisel päeval jõuda franginssi Genfi järve kaldal. Kõik need aadressid tähistavad sõnatooriume või närvikliinikuid. Skati kirjad sel tale ravi alguses samuti kirjad arstidele näitavad teda puudutatuna murelikuna armastavana palun üle päeva, olgu lilled. Ning ta lubab hoiduda külastustest, kui need tervenemisprotsessi peaksid segama. Juunis 1930 kirjutab sel taplanginzist Scottile väga õnnetu kirja. Miks ei kirjuta mulle, mida sa mõtled ja mida sa soovid, kaevab ta ebamääraste katsete asemel mind rahustada. Scott olevat ju alati näidanud üles nii suurt arusaamist inimeste vastu, kes hilisemas eas on pidanud otsast alustama. Nii et nüüd võiks ta ometi nii suuremeelne olla ja paljude teiste kõrval ka seal talt aidata. Mitte nii, nagu aidatakse last, vaid võrdõiguslikku partnerit. Ta tahtvat Pranginzist ära. Scott raiskavat siin ainult aega, vaeva ja raha. Sa eksid, kui arvad, et saad mind ette valmistada alla Pämmasse tagasipöördumiseks või kui mõtled, et ma olen valmis kogu ülejäänud elu õnnetu Tuivad tegevus etuna ühes sanatooriumis, teisel rändama. 15. septembril 1931 kirjutatakse sel ta ranginstik kliinikust välja. Prariisi kohtuvad väheste sõpradega, kes parajasti seal viibivad ning sõidavad siis USAsse tagasi Akvitaaniaga sama laevaga, mis nad kunagi Euroopasse oli toonud. Lahkumine on lõplik. Pärast tagasipöördumist euroopas tasuvat Figheraldid elama man, kaamerisse päämas paremasse elurajooni, kus seal ta on veetnud oma lapsepõlve ja nooruse. Montgomery on tuttav ja näib esimesel pilgul muutumatuna. Seal ta satub selle atmosfääri sõiduvad samuti perekonna ja vanade sõprade mõju all, kes võtavad Skati vastu viisaka antipaatiad, aga või vähemalt vaoshoitult. Viimane tunneb ennast ebamugavalt lahutatuna nii hästi minevikust kui tulevikust, kõrvalejäetuna ja kammitsetuna ning püüab vältida rusuvat perekondlikku õhkkonda sellega, et külastab elavalt kantrit. Klubi. Ta on kahevahel, kuid rõõmus saades metro could, Win Maierilt pakkumised töödelda filmi tarvis stsenaariumi Leoreet vuman ning sõidab lõpuks kergendustundega üksi minema. Suur maailm viipab talle jaanuaris 1934. Veel enne kui ilmub tändorisida naet variseb seal ta uuesti kokku ning ta paigutatakse Sheppard Brati kliinikusse bootimoril lähistel. Sildub sealt lühikeseks ajaks kallisse erasanatooriumi ning pöördub mais uuesti haiglasse tagasi. Mida selle all mõista? Kliinikus viibimise ajal võtab seal ta, et mitu enesetapu katset taluvuspiir tundub saavutatud olevat. Pingete majaskati vahel pole lahenenud ka selda raamatute ilmumine ja neile osaks saanud vastukaja ei aita selleks kaasa. Otse vastupidi, see üksnes tugevdab konkurentsitunnet. Vähemalt Skati puhul. Seejuures püüab sälda oma kirjades viimasele korduvalt öelda, et hindab tema raamatut ning lohutada rumalate retsensioonide ilmumisel. Raamat on suurepärane, kirjutab ta ning põhjendab kõrge emotsionaalsus, mida kannab kaunis poeetiline proosa ja tegelaskujud, kes on nii vägevate jõudude meelevallas, nagu nad elus veel kogenud pole. See kõik on väga liigutav. Kuits kati suhtumine jääb piinaja suhtumiseks. Ta ei säästa seldat väikeste alatuste eest, mis on enamasti sihitud naise kaduva nooruse ja ilu pihta. Ta paneb naisele pahaks nende ühise unelma hävitamist. Kummagi jaoks on olevik muutunud küsitavaks. Tulevik aga üldse vaevalt kujuteldav. Nende mälestustes valitseb minevik eelkõige nende ühise teele asumise kümnend. Varaste bet pettumuste mõistmine seguneb igatsusega möödunud lootuste järele. Kahekümnendad aastad jäävad mällu kaotatud paradiisi nakk, kuhu nad tegelikult pole kunagi astunud. Kord seisid nad unenäolise kindlusega, teisel pool paradiisi jääb korraga polnud seda. Scott kirjutab seal talle kord nädalas. Need on kirjad oma inval liidile. Nende rõhuasetus on buti eest kostvalt pedagoogiline. Kummatigi on see hiline kirjavahetus kõigi tunnuste järgi midagi enamat kui eestkostja või tänumeelne kohuse täitmine. Kord korra järel osutub see mõttevahetuseks täiskasvanud partnerite vahel, keda seovad omavahel sõbralik austus ja põhjendatud vastastikune huvi. Esineb ka kärsitus ja solvumise momente, kuid heasoovlikkus kaalub need üles. Skati päevad on loetud, ta tundub seda taju võt hoolimata ikka uuesti väljendatud lootusest romaan läestikun veel sel aastal ära lõpetada, nagu ta oma lähematele sõpradele kinnitada. Viimastest teadetest sel tale kuuendal detsembril 1940 on taas ennekõike juttu tema tööst raamatu kallal ja ärritusest väikese haigushoo südameataki üle, mis oli töö katkestanud. Edasi kirjutate 13. detsembril heas usus Pärkinsile. Romaan teeb edusamme, koguni üsna suuri. Nüüd ei jäta ma enne järele, kui olen esimese variandi valmis saanud varsti pärast viieteistkümnendat jaanuari. Aga siiamaani tehke nägu, nagu poleks seda olemaski. Me ei taha ju, et ta muutuks legendiks veel enne, kui ta valmis saab. Nagu kunagi tända reisidena ait. Tema viimane kiri oma tütrele Skatile, kellest on vahepeal saanud isa kirjanduslik vestluskaaslane on dateeritud 15. detsembril 1940. Sul on kummagi vanema näol olemas kaks kenakesti halba eeskuju. Tee lihtsalt kõike, mis meie tegemata jätsime. Siis oled sa omadega mäel. Soovitab ta tütrele. Viis päeva hiljem sured Scott Fitzgerald südamed puudulikkuses. Ta on 44 aastat vana. Seal ta lööb Skati surm niivõrd segamini, et ta ei suuda matustelegi sõita. Novembris 1947 on seal ta Fitzgerald jälle häälendi haiglas Äshvillis. Taas ravitakse teda insuliini šokkidega. 10. märtsil 1948 puhkeb haigla köögis tulekahju mis levib kiiresti teisele korrusele, kus asetsevad ravialuste magamistoad. Üheksa patsienti saab surma Nende hulgas ka selda. Tema laipa on raske identifitseerida. Miks ta ennast päästa ei suutnud, nüüd jääbki selgusetuks, tema seisund oleks seda võimaldanud. Sündmuse ümber tekivad peagi kuulujutud. Ravialused olevat olnud suletud trellitatud akendega ruumidesse. Tuletõrjesignalisatsioon oli aegunud, pihustusseadet polnud. Seal, ta oli juba lapsena olnud tulest võlutud lausa büromaaniani välja. See tal lõpuks võttiski. Kui ta viimane kord kaamerist lahkus, ole võtta pööranud veel kord ringi, et öelda emale, et ta ei kartvat sugugi surma. Seletamatu tõde või lohutav legend. Nende kaheksa aasta jooksul, mis elda Scotist kauem elada muutub tema elus väliselt vaevalt midagi. Korduvalt 1943 46. Viimati 47 siirdutab pikemaks ajaks Ässhvilli Haylandi haiglasse. Ikka jälle otsivate mond kaameri selles asjast huvitatud noored, kes teda Scott Fitzgeraldi kohta küsitlevad. Nagu kinnitavad kirjad, isiklikud ülestähendused ja Elulood annata meelsasti ja asjatundlikult teavet. Ei mingeid isiklikke puhanguid, mingeid hilinenud süüdistusi ega lese senti mentaalsust. Kuid ta tunneb, et on jäänud ilma inimesest, kes otsustas tema eest ja tema elu üle oma vastaspoolest. Nii heas kui halvas. Ta tunneb sellest puudust. Seegi kuulub selle paari läbipõimunud eluloo juurde. Teets jääst neeles.