Täna pakume teile Kuulate saadet riigita rahvas, stuudios on Andrus Mölder. Riigita rahvaste saadetes oleme rääkinud 100-st trafost. Esimeseks rahvaks olid Euroopas elavad mänksid. Viimaseks rahvaks olid Okeaania elavad rappanuid. Tänases saates räägime sellest, kuidas on kulgenud nende riigita rahvaste elu viimastel aastatel. Mitte ükski nendest 100-st rahvast, kellest me oleme rääkinud ei ole kahjuks saavutanud reaalset iseseisvust. Lõuna-Osseetias, elavodosseedid ja Abhaasias elavad Abhaasid. On küll iseseisvus deklareerinud aga reaalset iseseisvust saavutanud ei ole. Pigem on toimunud arengut tähendanud seda, et need rahvad ja piirkonnad on muutunud Venemaa kolooniates. Ülemaailmses mastaabis ei ole kindlasti võimalik teha ka üldistust, kas viimastel aastatel on riigita rahvaste olukord muutunud paremaks või muutunud halvemaks. Maailmas on riike, piirkondi ja rahvaid, kus olukord viimastel aastatel on väga selgelt muutunud halvemaks. Aga samas on ka piirkond ja rahvaid, kus viimastel aastatel on olukord muutunud märksa inimlikumaks, kus arengud on riigita rahva seisukohast olnud positiivsed. Väga selgelt halvemaks on riigita rahvaste olukord muutunud Hiinas. Ja seda peamiselt kahe suure ja tuntud riigita rahva osas, kellest me mõlemist oleme ka oma saadetes kunagi rääkinud. Nimelt siis tiibetlaste ja uiguuride olukord on halvenenud. Ühest küljest jätkub selge hiinlaste migratsioon nii Tiibetisse kui ka uiguuristani. Aga teisest küljest, kui kuuride ja tiibetlaste õigusi oma ajaloolisel kodumaal järjest vähendatakse ja näiteks uiguuristani kohta võib täna küll öelda ühemõtteliselt, et seal on tegemist apartheidi iga, kus põliselanikud uiguurid on ilma jäetud väga paljudest kõige elementaarsematest inimõigustest. Kahjuks isegi Euroopas on küllalt palju rahvaid, kelle juures olukord on viimastel aastatel muutunud keerulisemaks ja kus rahva püsimajäämise väljavaated on halvenenud. Seejuures sugugi mitte kõik nendest rahvastest ei ela endise NSV Liidu territooriumil. Selliseid arenguid on väga selgelt tunda ka mõnel pool Lääne-Euroopas. Katalaanidest rääkisime oma saates, mis oli eetris 2010. aasta aprillis. Katalaanid on paraku üks nendest rahvastest, kelle juures viimastel aastatel on pinged paisunud ja kus kahjuks ei ole ka mitte kuidagi näha, mil viisil võiks see olukord lähematel aastatel lihtsamaks ja paremaks muutuda. 2011. aasta detsembris loodi Kataloonias kohalike omavalitsuste assotsiatsioon iseseisvuse eest. Kataloonias on peaaegu 950 kohalikku omavalitsust ja selle assotsiatsiooniga on 2014. aasta novembri lõpu seisuga ühinenud 707 omavalitsust. Seega väga valdav enamus Kataloonia kohalikest omavalitsustest. Alates septembrist 2012 on aga Kataloonias mitmekümnest kohalikus omavalitsuses sealsete elanike poolt nimetatud mõni väljak iseseisvuse väljakuks. Eeskätt on ümber nimetatud väljakuid, mis varem kandsid nime Hispaania väljak. Üldistatult võibki öelda, et Kataloonia autonoomses piirkonnas on viimastel aastatel väga selgelt kasvanud iseseisvusmeeleolud. Inimesed näitavad üha aktiivsemalt ja üha jõulisemalt välja seda, et nad ei soovi elada hispaanias, vaid nad soovivad elada iseseisvas Kataloonias. Kolmandal septembril 2012 kuulutasid Kataloonia kaks kohalikku omavalitsust end vabaks katalaani territooriumiks näidates sümboolset allumatus Hispaania keskvõimule. Selle sammu järgselt soovitas Hispaania armee kolonel Francisco alamon, Castro, nende omavalitsuste juhid ja akti poolt hääletanud Nõukogude liikmed koheselt arreteerida. Õnneks seda siiski ei toimunud ja viimase mõne aasta jooksul on end vabaks katalaani territooriumiks kuulutanud peaaegu 200 kohalikku omavalitsust. Kataloonias 11. septembril 2012, see tähendab Kataloonia rahvuspühal toimus Kataloonia pealinna Barcelona kesklinnas massidemonstratsioon Kataloonia iseseisvuse toetuseks. Protestijad nõudsid ühemõtteliselt Kataloonia iseseisvust ja soovisid konsolideeruda slõugani alla Kataloonia uus riik Euroopas. Protest oli organiseeritud katalaani rahvusassamblee poolt ja see kestis neli tundi. Selleks, et protestist saaks osa võtta võimalikult palju inimesi. Ka väljaspool Barcelonat olid organiseeritud erirongid, mis inimesi Barcelonasse tõid. Protesti organiseerijate hinnangul võttis demonstratsioonidest osa umbes kaks miljonit inimest. Barcelona, politsei ja Kataloonia siseministeeriumi hinnangul oli osavõtjaid umbes poolteist miljonit. Hispaania keskvõimu esindus Kataloonias püüdis aga üritust näidata igati tegelikkusest väiksemana ja väitis seetõttu osalejate arvuks umbes 600000. Novembris 2012 toimunud Kataloonia parlamendivalimistel said sealse parlamendi 135-st mandaadist 87 ehk peaaegu kaks kolmandikku Kataloonia iseseisvus soovivad või soosivad parteid. Võimule saades hakkasid nad ette valmistama Kataloonia iseseisvusreferendumit. Jaanuaris 2013 võttis Kataloonia parlament vastu suveräänsusdeklaratsiooni. Seejuures oli selle pooldajate ülekaal väga selge. 85 saadikut olid poolt, 41 olid vastu ja kaks jäid erapooletuks. 11. septembril 2013 ehk siis jällegi Kataloonia rahvuspäeval organiseerisid katalaani rahvuslased Kataloonia iseseisvuse toetuseks võimsa inimketi. Selle keti pikkus oli 480 kilomeetrit ja ketis osales umbes 1,6 miljonit inimest. Seda üritust aitasid ettevalmistamisel nõuga ka kaks eestlast, Henn karits ja Ülo Laan oja. Mõlemad olid omal ajal aidanud läbi viia balti ketti. Lisaks sellele, et ketist võttis osa väga palju inimesi, on muljetavaldav ka see vabatahtlike hulk, kes ketti aitasid organiseerida. Neid vabatahtlikke oli nimelt umbes 30000 ja loomulikult Kataloonia keti eeskujuks oli 1989. aasta augustis toimunud Balti kett. Augustis ja septembris 2013 organiseeriti väljaspool Hispaaniat katalaanide iseseisvuse toetuseks enam kui 100 väikest inimketti. Euroopas loodi sellised inimketid muuhulgas ka Soomes, Rootsis ja Norras. Kuid kahjuks ei toimunud katalaanide toetusmeeleavaldusi Eestis, Lätis ja Leedus. Märtsis 2014 teatas Hispaania konstitutsioonikohus, et Kataloonia suveräänsusdeklaratsioon on Hispaania põhiseadusega vastuolus. Ka Eesti võttis vastu omal ajal suveräänsusdeklaratsiooni ja samamoodi Nõukogude Liidu keskvõim tunnistas selle kehtetuks. Kuigi Hispaania püüab väita Ta et Kataloonias viimastel aastatel toimunud arengud erinevad väga sellest, mis olid balti riikide arengut 80.-te aastate lõpus ja 90.-te aastate algul eelmisel sajandil siis tegelikkuses on neid sarnasusi palju. 2014. aastal on väga oluline olnud veel ka see. Kataloonia parlament võttiski vastu otsuse viia läbi iseseisvusreferendum. Paraku Hispaania kõrgeim kohus keelas selle referendumi läbiviimise ära. Sellegipoolest Kataloonias üheksandal novembril. Sümboolne küsitlus siiski toimus ja sellel küsitlusel esitati kaks küsimust. Esiteks, kas te tahate, et Kataloonia oleks riik jaatava vastuse korral ühiti teiseks. Kas te tahate, et see riik oleks iseseisev? Sellest küsitlusest võttis osa enam kui 2,3 miljonit inimest ja peaaegu 81 protsenti neist toetas nii Kataloonia iseseisvust Kuiga Katalooniat kui iseseisvat riiki. Peaaegu 11 protsenti toetas küll Kataloonia iseseisvust, kuid ei toetanud Katalooniat kui iseseisvat riiki. Ja ainult vähem kui viis protsenti hääletanutest olid Kataloonia iseseisvusele täielikult vastu. Viimaste aastate arvamusküsitlused Kataloonias on näidanud, et pidevalt on umbes 55 kuni 60 protsenti Kataloonia täiskasvanud elanikest. Kataloonia iseseisvuse poolt ja iseseisvuse vastu on aga ainult umbes viiendik Kataloonia elanikest. Seejuures suur osa rahvusvaheliselt tuntud katalaanidest on avalikult avaldanud toetust Kataloonia iseseisvumisele. Asjaolu, et Kataloonias on iseseisvuse vastu ainult viiendik elanikkonnast on selles mõttes väga tähelepanuväärne, et tegelikult on täna Hispaania Kataloonia autonoomse piirkonna elanikest palju selliseid inimesi, kes rahvuselt ei ole katalaanid ja nende mitte katalaanide osatähtsus suureneb seal pidevalt. Ja fakt, et iseseisvuse vastu on ainult umbes viiendik Kataloonia elanikest, näitab väga selgelt, et ehk ka küllalt paljud mitte katalaanid toetavad täna tegelikult Kataloonia iseseisvust. Mis puutub Kataloonia lähiaastate tulevikku, siis mulle tundub, et olukord võib muutuda paljugi keerulisemaks. Nii Hispaania keskvõim kui ka Kataloonia võimud kardavad seda, et olukord võib muutuda sarnaseks sellele, mis ta aastakümneid on olnud Baskimaal, kus vägivald on olnud küllaltki tavaline ja põhjused nendeks kartusteks on. Sest kui Hispaania keskvõim väidab, et katalaanide ei ole mingisugust õigust iseseisvusele, sest Hispaania põhiseadus seda lihtsalt ei võimalda, siis pole imekspandav, kui ühel hetkel tekib mingi grupp, kata laane, kes hakkavad oma ideede eest võitlema tema mitte ainult sõnadega ja mitte ainult demonstratsioonidega, vaid hakkavad kasutama vägivalda. Kataloonia ei ole täna kindlasti Hispaania ainus rahvastega seotud probleem. Jätkuvalt on probleemiks ka olukord Baskimaal. Baskidest rääkisime oma saates novembris 2004. Viimastel aastatel on Baskimaal küll näiliselt olukord muutunud rahulikumaks, sest pommiplahvatusi ei ole toimunud organisatsioon nimega Euskaadida Askata suuna ehk organisatsioon, mida me tunneme lühendi all ETA kuulutas 2010. aastal välja vaherahu ja 2011. aastal püsiva rahu. Kuid paraku Hispaania keskvõim Omalt poolt ei ole teinud mitte midagi selleks, et baskidel reaalseid õigusi juurde anda ja seeläbi ka Rahu tegelikult püsivaks muuta. Hispaania keskvõim on Baskimaa iseseisvuse eest aktiivsemalt seisjaid jätkuvalt taga kiusanud ja igas mõttes alla surunud. Veelgi enam aktiivseid baski rahvuslasi represseeritakse järjekindlalt ja kohati väga alatult. Baski rahvuslased väidavad, et nii Hispaanias kui Prantsusmaal on kokku mitusada baski rahvusest vangi, keda võib pidada poliitvangiks. Seejuures võib pask vanglasse sattuda ka lihtsalt baski rahvuslike koosolekute organiseerimise eest. Samas vaatamata Hispaania keskvõimu repressiivsele poliitikale on Baskimaal viimastel aastatel toimunud suurel hulgal erinevaid massidemonstratsioone Baskimaa iseseisvuse toetuseks ning Hispaania poliitika vastu Baskimaal baskimaa viimaste aastate arengutest. Võib-olla kõige positiivsem on see, et baski keelekasutajate osatähtsus baskima kogu elanikkonnas on pigem kasvanud kui kahanenud. Üldiselt väga paljudes piirkondades maailmas on riigita rahvaste keelte kasutamine järjest vähenenud. Baskimaa õnneks on siinkohal erand ja seda nii Hispaanias kui ka Prantsusmaal. Ja täna on siis Hispaanias ja Prantsusmaal vähemalt 725000 inimest, kes kasutavad baski keelt. 2003. aasta veebruaris oli Hispaania keskvõim sulgenud viimase tolleaegse täielikult baskikeelse päevalehe 2004. aastal. Lehetoimetajad arreteeriti süüdistatuna koostöös, et aga 2010. aastal mõistetega mehed õigeks ja tunnistati, et tegelikkuses mingit koostööd etaga ei suudetud tõestada. Vanglast vabanenud ajalehetoimetajad on hiljem väitnud, et vanglas neid korduvalt ja korduvalt piinati selleks, et nad tunnistaksid asju, mida nad tegelikult teinud ei olnud. Tuletan siinkohal meelde, et Hispaania on riik, mis kuulub Euroopa liit. 2012. aasta oktoobris toimunud baski autonoomse piirkonna parlamendivalimistel võitsid kõige enam kohti Baskimaa rahvuslikud jõud. Baski rahvuslik partei võitis 75-st kohast 27 Vasakpoolne jõusgal heria pildu võitis 21 kohta ehk siis Baskimaa suuremat autonoomiat või iseseisvust toetavad parteid said kokku 48 kohta 75-st. Tulemus on väga hea. Eriti kui me arvestame, et Baske on tegelikult baskima elanikkonnast ilmselt alla veerandi. Lisaks tuleb arvestada sedagi, et tegelikult kõige rahvuslikumad baski parteid on Hispaanias keelatud. Neil ei ole õigust valimistest osa võtta. Nende valimistest eemale hoidmiseks on Hispaania keskvõim leidnud väga erinevaid täiesti absurdseid põhjuseid. Ja kohe, kui sünnib uus partei, mille puhul on selgelt tunda, et tegemist on vägagi rahvuslikult meelestatud parteiga leiab Hispaania keskvõim järjekordse põhjuse, miks partei ära keelata. 2014. aasta jaanuaris toimusid Baskimaa linnades väga rahvarohked massidemonstratsioonid vangistatud baski iseseisvuslaste toetuseks. Baskimaa suurimas linnas Pill vaos võttis neist osa enam kui 100000 inimest. Mitmed sarnased meeleavaldused keelati Hispaania võimude poolt aga varem ära. Ja kui varasemalt toimunud meeleavalduste ajendiks oli Hispaania vanglas segastel asjaoludel toimunud kahe baski rahvusest vangi surm siis hilisemate meeleavalduste ajendiks oli just nimelt võimude keeld surnud vangide toetuseks meeleavaldusi korraldada. Ka baskide ja Baskimaa tuleviku osas ei ole kahjuks võimalik midagi väga positiivset prognoosida. Hispaania keskvõim ei ole valmis Baskimaale õigusi juurde andma ja paljud baskid ei ole valmis praeguse olukorraga leppima. Hispaania keskvõimu sootuks teistsugust poliitikat oma erinevate vähemusrahvaste suhtes on viimastel aastatel üles näidanud Ühendkuningriigid. Ühendkuningriik on ajaloos olnud riik, kes väga pikka aega On represseerinud briti saarte erinevaid vähemusrahvaid, keelatud on ära keelte kasutamist ja nii edasi nii edasi. Viimastel aastatel on aga Ühendkuningriik oma vähemusrahvastele õigusi juurde andnud ja vähemusrahvaste olukord on ka igas mõttes muutunud paremaks. Meie esimene saade, mis oli eetris 2004. aasta oktoobris, oli mängsidest mängisid, elavad ühendkuningriigis Mani saarel. Üldiselt arvatakse, et viimane omaaegne mängsi keelekasutaja suri 1974. aastal. Õnneks on siiski säilinud mitmeid mängsi keelseid lindistusi ja mänghi keele õpikuid. Ja tänu sellele on praeguseks ajaks jõutud olukorrani, kus peale on kasvanud terve põlvkond uusi mängsi keele, sünnipäraseid kasutajaid. Mängsi keelt õpitakse nüüdsel ajal saare kõikides koolides teise keelena. Igal aastal saab mänghi keeleõpet umbes 1000 last. Aga männisaarel tegutseb ka kool, kus peaaegu kõiki õppeaineid saab õppida. Mansi keeles tegutsevad nüüd ka lasteaiarühmad, kus peamine kasutatav keel on mängsi keel. Lisaks mängsi keelt võimalik õppida täiskasvanutel ja seda mitmesugustel erinevatel kursustel kusjuures mängsi keele kohta on nüüdseks ajaks olemas ka vägagi põhjalikud õppematerjalid internetis. Seejuures, mis on võib-olla eriti huvitav mängsi keele õppimise jaoks, on olemas ka vastavad äpid mobiiltelefonidele. Suurepärane saavutus. Nii väikese kõnelejaskonnaga keele kohta. Mani saarel on nüüdseks peaaegu kõik maanteeviidad tänavate nimesildid ja asulate nimesildid, kakskeelsed. See tähendab nii inglise kui ka mängsi keelsed. Ka äriühingud kasutavad järjest enam kakskeelseid viitasid ja Vikipeedia sky kasvab mängsikeelsete artiklite hulk pidevalt. Praegusel ajal on mansi keeles vikipeedias enam kui 4800 artiklit. Kusjuures kui Me paljude väikeste riigita rahvaste puhul oleme rääkinud sellest, et nende keelsed Vikipeedia artiklid on väga lühikesed, sisutühjad koosnevad ühest või kahest lausest siis mänghi keeles on olukord sootuks teistsugune. Näiteks mänghi, keele ja kultuuriga ning männisaarega seotud artiklid on vägagi põhjalikud ja varustatud ka korralikult graafilise materjaliga. Meitsi rahvuslased ise arvavad, et ilmselt on nad suutnud päästa mängsi keele väljasuremisest vähemalt lähiaastatel. Ja loomulikult on nad sellise arenguga vägagi rahul. Kusjuures mänksid on üks hea näide sellest, kuidas ka riigi keskvõim ja riigi põline vähemusrahvas riigita. Rahvas võivad omavahel teha mitmekülgset koostööd, teineteist häirimata ja teineteist ohustamata. Ühendkuningriigis Queensis elavatest kõmbridest rääkisime me 2010. aasta septembris. Ka või siis on arengud olnud positiivsed või mis on viimastel aastatel Ühendkuningriigi keskvõimult autonoomiat juurde saanud. Kusjuures nii valsi kui ka ühendkuningriigi võimud suhtuvad valsi järjest enam kui maasse, mis on küll osa ühendkuningriigist, kuid siiski paljuski omaette maa. 2011. aasta võisi Parlamendi valimistel sai võltsi rahvuslik partei Blaid kõmri küll ainult viiendiku valijate häältest kuid üldiselt on ka teised või siis tegutsevad suuremad parteid järjest enam selle poolt, et võltsid oleks suurem autonoomia. 2011. aasta märtsis toimus võltsis referendum kus küsiti, kas võltsi rahvusassamblee ehk Guessi parlament võiks teatud kindlates valdkondades saada õiguse ise seadusi välja anda. Peaaegu kaks kolmandikku hääletanutest olid selle poolt. See tähendas, et nüüd sa võisi parlament 20. valdkonnas välja anda ÕISis kehtivaid seadusi ega pea nende seaduste osas Ühendkuningriigi keskvõimuga eelnevalt kokku leppima. Vägagi suur, täiendav autonoomne õigus ja üldiselt võisi autonoomia suurendamise kava näeb ette. Võltsile tuleks anda järjest suuremaid õigusi maksude osas. Esialgu saab võltsõiguse kehtestada vähem tähtsaid makse, seejärel peaks tulema referendum tulumaksuküsimuses. Ja kui referendumil rahvas otsustab, et võlts võiks saada tulumaksu osas õigusi juurde siis saab võissi parlament endale tulevikus. Tulumaksu muutmise õiguse. Kõmri keele kasutamise osas ei ole viimaste aastate arengud olnud küll väga positiivsed, aga samas ei ole võimalik täheldada ka väga negatiivseid arenguid. Üldiselt. Kõmri keele igapäevaste kasutajate arv on viimased viis aastat olnud enam-vähem ühesugusel tasemel. Aastakümneid on ju või siis olnud see probleem. Avalikus kohas on kõmrid häbenenud oma esivanemate keelt kasutada. Aga õnneks jah, nüüdseks ajaks on see olukord muutunud. Endise NSV Liidu aladel on viimaste aastate arengud riigita rahvaste juures olnud valdavalt negatiivsed. No seda, mis on toimunud viimase aasta jooksul krimmitatarlaste aiga on massimeedia kajastanud väga palju. Krimmitatarlaste puhul ei ole näha täna mitte ühtegi reaalset mehhanismi, mis selle rahva olukorda parandaks. Mis aitaks sellel rahval reaalsena püsima jääda? See vastasseis Krimmis, venemeelsete, Krimmi võimude ja, ja krimmitatarlaste vahel on tõepoolest suur ja on alust arvata, et see vastasseis lähiaastatel pigem kasvab, kui kahaneb. Moldovas elavatest kaga uusidest rääkisime me 2010. aasta augustis. Ka kaga uusias on viimase mõne aasta jooksul olukord selgelt teravnenud ja eriti on olukord teravnenud ka uus ja võimude ja Moldova keskvõimu vahel. Enamus kaga Uuse on väga selgelt venemeelsed ja ka uus ja piirkonnajuhid on täielikult venemeelsed. Eriti teravaks on olukord muutunud aga 2014. aastal, seda teadagi seoses sündmustega Ukrainas, sest ka uusia, piirkonna mõned alad piirnevad Ukrainaga. Ja need ülimalt negatiivsed arengud. Ukraina idaosas on Ukrainast lääne pool elavatele kaga uusidele andnud jõudu juurde ja andnud jõudu juurde selleks, et näidata järjest enam üles oma venemeelsust ja vastuseisu Moldova võimudele. 2014. aasta veebruari algul korraldasid ka uus ja võimud kaga uusias Moldova keskvõimuga kokkulepet saavutamata referendumi referendumist. Osa võtnutest väidetavalt umbes 98 protsenti pooldas ka uus ja tihedaid sidemeid tolliliiduga kuhu kuuluvad Venemaa, Kasahstan ja Valgevene. Aga kuhu ei kuulu Moldova, kus asub ka uus ja lisaks toetasid referendumil osalenud ka seda et ka uus ja astuks Moldova koosseisust välja. Juul kui Moldova ühineb Euroopa Liiduga kaga uusidele omal ajal lubati, et kaga uusidel on õigus Moldovast eralduda juhul kui Moldova peaks ühinema mõne riigiga. Eeskätt peeti siis silmas ühinemist Rumeeniaga. Aga selliste õigust muidugi kaga uusidele keegi ei andnud, et ka uus ja võiks Moldovast lahkuda ka siis, kui Moldova astub mingisugustesse organisatsioonidesse. Loomulikult Moldova keskvõim seda referendumit ei tunnista. Aga paraku tähendab see kõik seda, et lisaks niigi väga keerulisele olukorrale Nestri äärses Vabariigis, kus Moldovale faktilist võimu ei ole dub järjest keerulisemaks olukord ka ka uus ja piirkonnas, mille üle moldova seni siiski veel teatav võim on. Aga ega kaga uuside jaoks vastasseis midagi väga positiivset ei tähenda. See lähenemine Venemaale tähendab seda, et ka täna kogukaga uusias on põhiline keel vene keel. Haridust antakse vene keeles igapäevaelus igal pool valitsev vene keel. Ka uusi keelt ja kultuuri, see lähenemine Venemaale mitte kuidagi säilitada ei aita. Venemaal elavatest Tatarlastest rääkisime oma saates 2011. aasta aprillis. Ka Tatarstanis on viimastel aastatel olukord muutunud keerulisemaks. Rahvuslike aktiviste kiusatakse järjest enam taga, iga väiksemagi asja eest võidakse arreteerida. Kusjuures hea näide absurdist on see, et sisuliselt kõiki mehi, kes kannavad vähegi pikemat habet kahtlustatakse islamiäärmuslusest ja neid kuulatakse aeg-ajalt üle. Ja täiesti tavaline on ka olukord, kus vähegi pikema habemekandjaid arreteeritakse. Veel üks negatiivne areng Tatarstanis on see, et kui venelaste osatähtsus Tatarstanis vähenes alates 1979.-st aastast siis kõige viimastel aastatel on venelaste osatähtsus Tatarstanis hakanud jälle kasvama. Ja seda väga lihtsal põhjusel. Venemaa keskvõim nimelt soodustab igati venelaste elama asumist Tatarstani. Tatarlaste osatähtsust Tatarstanis on niigi napilt enam kui 50 protsenti ja Venemaa keskvõimul on väga selge soov muuta tatarlased Tatarstanis vähemusrahvaks. Aasias Indoneesias elavate statiidest. Rääkisime oma saates oktoobris 2006. Adjeed elavad Sis Sumatra saare lääneosas ja nad on pidanud pikki aastaid iseseisvusvõitlust. Algul pidasid nad seda võitlust hollandlastest kolonistide vastu, hiljem Indoneesia keskvõimu vastu. 2004. aasta lõpus vallandunud tsunami, mis maailmas tervikuna tappis üle 220000 inimese tapisaag Tšehhis ehkaatjede kodumaal vähemalt 125000 inimest. Aga mõningatel andmetel võib selles piirkonnas tsunami tagajärjel hukkunuid olla isegi enam kui 170000. Enam kui pool miljonit inimest jäid koduta. Aga samas sellel kohutaval katastroofi olid ka oma positiivsed tagajärjed. Nimelt oli just see katastroof tõukeks rahuprotsessile Tšehhis. Soome presidendi Martti Ahtisaari eestvedamisel peetud rahuläbirääkimised lõppesid 2005. aasta augustis rahulepinguga ühelt poolt Indoneesia keskvõimu ja teiselt poolt A Tšehhi iseseisvust pooldava vaba Aatšehhi liikumise vahel. Esialgu see rahuleping suuri positiivseid muudatusi kaasa ei toonud kuid ajapikku on need positiivsed muudatused olnud siiski järjest silmnähtavamad. Viimastel aastatel ei ole Tšehhis olnud enam suurt vägivalda. Indoneesias varem keelatud vabahhi liikumise juhtfiguurid juhivad nüüd aga tšehhi provintsi. Tšehhi parlamendivalimistel on ülekaalukalt võitnud Aatšehhi partei, aga see partei on välja kasvanud vabahhi liikumist. Aga Tšehhi viimasel kolmel kuberneri valimisel on aga iga kord võitnud kunagi vaba Aaciechi liikumisse kuulunud kandidaat. Tšehhi provints on juurde saanud ka reaalselt autonoomiat kuid paljude Atjede rahvuslaste hinnangul on saadud autonoomia siiski oluliselt väiksem kui see, mis rahulepingust sai kokku lepitud. Paraku Indoneesia keskvõim kardab tšehhile õigusi juurde anda, sest see võib põhjustada doominoefekti ja suuremaid autonoomseid. Õigusi võivad hakata soovima ka Indoneesia teised rahvuslikud piirkonnad. Senini lahendamata tüliküsimuseks on jäänud Ahtšehhi provintsi lipp. Adjede rahvuslased nimelt soovivad tahatšehhi provintsi lipuks saaks Atjeede rahvuslipp või vähemalt selle lipuga väga sarnane lipp. Samuti soovivad nad välja vahetada provintsi vappi. Indoneesia keskvõim pole aga kummagi sooviga nõus olnud. Veelgi enam, Aatšehhi lipuvahetuse suhtes on Indoneesia keskvõim hoiatanud, et see võib kaasa tuua uue sõja. 2014. aastal võimule saanud Indoneesia president ja tema meeskond on aga Atjede rahvuslasi Aatšehhi lipuga seoses püüdnud sõna otseses mõttes ära osta. Nimelt on Indoneesia keskvõim pakkunud, et juhul kui Atjeed loobuvad soovist muuta Tšehhi provintsi lipu annab Indoneesia keskvõim Aciechi provintsile soodustusi seoses Aatšehhi provintsis toimuvate maavarade kaevandamisega. Tšehhi parlament, kus on selge ülekaal Atjede rahvuslikult meelestatud jõududel on soovinud aktiivselt käivitada ka uurimiskomisjoni, mis uuriks rahulepingule eelnenud perioodil Indoneesia keskvõimu poolt organiseeritud või vaikimisi toetatud Atjede rahvuslaste tapmisi, vägistamisi, piinamisi ja muid inimõiguste rikkumisi. Paraku pole Indoneesia keskvõim sellistest põhjalikest uurimistest sugugi huvitatud. Ma üldiselt loodan, et Indoneesia keskvõim tunneb ennast ühel hetkel nii tugevana, et julgeb Atšehhi provintsile anda senisega võrreldes ka veel suuremaid autonoomseid, õigusi ja sellisel juhul patjede keel ja kultuur lähiaastakümnetel jääb püsima. Kurdidest rääkisime me 2007. aasta detsembris, kurdid elavad siis nelja riigi territooriumil Türgis, Iraagis, Iraanis, Süürias. Küllalt sageli võib lugeda ja kuulda mitte tõest väidet, et kurdid on maailma suurim riigita. Rahvas. See ei ole kindlasti nii, on üksjagu palju rahvaid, keda on palju enam ja kellel samuti ei ole oma riiki. Aga kurid on kindlasti üks nendest suurematest riigita rahvastest, kellest massimeedia ikka ja jälle kõneleb. Sest kurdidele on tõepoolest olnud tõsiseid probleeme ja seda sisuliselt kõikides nendes riikides, kuhu kurdide ajalooline kodumaa kurdistan, jaotub. Üldiselt viimaste aastate kõige positiivsemad arengud seoses kurdidega on toimunud Iraagi põhjaosas niinimetatud Iraagi Kurdistani, kus kurdid on saanud üles ehitada suure autonoomia gala, mis paljudes küsimustes toimib täielikult nagu iseseisev riik. Iraagi Kurdistani ei sekku. Iraagi keskvõim ei piirkonna igapäevase elu juhtimisse. Egaga valimistesse Iraagi Kurdistani peaaegu kõikides valdkondades autonoomne. Üks oluline erand on selleks erandiks on välispoliitika. Aga samas, Iraagi Kurdistani on olemas isegi omaette relvajõud kusjuures Iraagi armeel siis Iraagi keskvõimuarmeel on seadusega keelatud Kurdistani territooriumile siseneda. Iraagi Kurdistani on reaalselt esimene keel igas mõttes kurdi keel. Kurdi keeles õpitakse koolides. Kurdi keel on peaaegu ainus keel massimeedias. Kurdi keelt kasutavad inimesed omavahelises suhtlemises ja kurdi keel on siis kasutatav ka asjaajamises. Kahjuks päris viimase mõne aasta sees on seoses Iraagi Kurdistani ka toimunud ka väga negatiivseid arenguid. Nimelt Iraagi Kurdistani vahetus naabruses on järjest enam võimu saanud islamiriik niinimetatud islamikalifaat, et ja islamikalifaat on enda kontrolli alla saanud ka väikese tüki Iraagi Kurdistani. Üldiselt on Iraagi Kurdistani viimastel aastatel olnud Iraagi kõige rahulikum piirkond. Seal ei ole plahvatanud pomme, seal ei ole tehtud enesetapurünnakuid. Kui üldiselt Iraagi keskvõimu sõdurid islamiriigi pealetungi eest kipuvad põgenema, Nad jätavad lihtsalt alasid maha, nende võitluse moraal on väga madal siis kurdidega on lood täiesti teistsugused. Kurdid võitlevad oma kodumaa eest väga ennastsalgavalt. Nende võitlusmoraal on väga kõrge ja see on ilmselgelt olnud ka üks oluline põhjus, miks islamiriik ei ole Iraagi Kurdistani alal suutnud senisest veelgi enam edasi tungida. Kui vaadelda viimast nelja aastakümmet siis ilmselgelt kurdidega seoses on rahvusvaheline massimeedia kõige enam teinud juttu Türgist sest Türgis on kurdide olukord olnud kõike muud kui rahuldav. Türgi keskvõim on korduvalt korraldanud, mastaapseid küüditati vastamisi. See on põhjus, miks Türgis kurdid ja ei ela täna kaugeltki kompaktsel asualal. Nad elavad väga mitmel pool Türgis sunnitult, et hajutatult ja Türgi keskvõim on seda kõike teinud ikka selleks et kurdide jõu Türgis oleks võimalikult väike. Kui ei ole viimastel aastatel türgi kurdistanis olukord sugugi paranenud. Muidugi mingit sellist administratiivset üksust nagu türgi kurdistan olemas ei ole. Türgi ei ole kurdidele võimaldanud mitte mingisugust ühtset administratiivüksust. Türgi Kurdistani on lihtsalt geograafiline termin. Türgi on küll võimaldanud kurdide võitlejatel lahkuda Iraaki, aga mingeid väga sisulisi õigusi ei ole kurdid juurde saanud. Kurdi keel on Türgis jätkuvalt igas mõttes tahaplaanile surutud. Kuigi jah, täna ilmselt kurdi keele kasutamisest avalikus kohas enam vanglasse ei heideta. Samas huvitav on see, et, et Türgi toetab mõnevõrra Iraagi kurde ja Türgi. Mõneti on püüdnud toetada ka Süüria kurde. Aga see Iraagi kurdide ja Süüria kurdide toetamine ei tulene mitte kaugeltki sellest, türgi suhtuks kurdidesse kuidagi väga hästi vaid see tuleneb üksnes sellest, et Türgi tahab oma naabruses oleva islamiriigiga võidelda kurdide käte abil. Vägagi palju on halvenenud kurdide olukord Süürias. Mõned aastad tagasi elasid kurdid Süüria kirdeosas sisuliselt ilma keskvõimu sekkumiseta. Nad olid jäetud omapäi, keskvõim ei kiusanud neid seal mitte kuidagi. Aga kui jah, päris viimase aasta jooksul on see olukord väga oluliselt muutunud. Süüria kurdide ala on langenud islamiriigivõimu alla. Ja islamiriik ei taha loomulikult mingisugustest kurdide õigustest mitte midagi teada. Neid huvitab üksnes väga karmide islami seaduste kehtestamine. Need seadused on Nende poolt vallutatud aladel ka kehtestatud ja tegelikult on maailmale täpsemalt teadmata, mis seal Süüria kurdidega asustatud aladel viimase aasta jooksul toimunud on. On kardetud, et seal on toimunud ka küllalt suur hulk massimõrvu, kus just nimelt on tapetud kurde. Iraanis ei ole viimastel aastatel kurdidega seoses olulisi muutusi toimunud. Ei ole toimunud ei positiivseid ega negatiivseid muutusi. Juhul kui maailm suudab maha suruda islamiriigi Lähis-Idas, siis vähemasti Iraagi Kurdistani võiks selgelt liikuda ka iseseisvuse poole. Ja mis on ka väga huvitav, päris viimase aasta jooksul on Iraagi Kurdistani kui iseseisva riigi loomise ideed toetatud näiteks Iisraeli mõnede poliitikute poolt. Kui üldiselt ikka nähakse islamiusulisi juute vastandlike jõudude, noh siis Iisrael on tunnetanud, et kurdid on rahvas, kes mitte kuidagi ei toeta äärmuslikku islamit. Ja on täiesti loomulik, et kui juudid toetavat kurde, siis kurdid toetavad ka juute. Ja, ja selline vastastikune toetamine võiks vägagi rahutus Lähis-Idas kaasa tuua teatavat pingete maandamist. Aafrikas elavatest Toriigidest rääkisime me 2009. aasta mais. Toriigid elavad peamiselt Nigerise Malis ja mõlemas riigis on nende elu viimastel aastatel olnud väga keeruline. Torige represseeritakse pidevalt ulatuslikult ainuüksi selle eest, et nad on toreigid. 2012. aasta jaanuari keskpaigast aprilli esimeste päevadeni toimus Malis ulatuslik toreigide ülestõus. Too riigid Põhja- ja Kirde-Malis alustasid Mali keskvõimuvastast ülestõusu selleks et pääseda Mali võimu alt ja iseseisvuda. Paraku toreigide ülestõusu ajal hoogustasid oma tegevust olulisel määral ka Põhja-Malis tegutsevad islamiäärmuslased. Nende sealsete islamiäärmuslaste ridades on kõige enam Fulbesid. Aga seal on inimesi ka teistest rahvustest, sealhulgas vähesel määral ka torige. Islamiäärmuslasi ei huvitanud loomulikult mitte kuidagi too riigile iseseisvus. Neid huvitas üksnes äärmusliku islamikehtestamine kogu Malis ja too riigile jaoks on väga negatiivne, et islamiäärmuslaste tegevus kahjustas oluliselt Toa reegide mainet, kahjustas Doreegide tegevust, sest moli püüdis maailmale jätta muljet, et kõik riigid ongi islamiäärmuslased ja Doreegidega ei tohiks mitte mingisugust tegemist teha. Paraku tegelik olukord oli sootuks midagi muud. Tegelikkuses sõdisid islamiäärmuslased ka Toriigide vastu kuigi mingites küsimustes olid too riigid ja islamiäärmuslased ühel meelel näiteks eeskätt selles küsimuses. Põhja-Malis ei peaks olema Mali riigivõimu. Kuuendal aprillil 2012 kuulutasid Toriigid Mali põhjaosas välja oma iseseisva Asawadi riigi. Sellele järgnevatel kuudel lõid aga islamiäärmuslased reegia. Mitmetes lahingutes ja sõjalise tegevuse tulemusena suutsid islamiäärmuslased Toriigid välja lüüa kõikidest suurematest asulatest ja too riigide kontrolli alla jäid üksnes hõredalt asustatud maapiirkonnad kõrbealal. Seetõttu olid Toriigid sunnitud otsima Mali keskvõimuga lepitust. Nad taandusid välja kuulutatud iseseisvusest ja veebruaris 2013 tegid toreigide juhid Mali keskvõimule ettepaneku alustada läbirääkimisi Toriigidega asustatud piirkonna tuleviku üle. Nüüd, 2013. aasta jaanuaris alustasid Prantsusmaa ja Aafrika Liidu liikmesriikide väed ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni alusel Põhja-Malis tegevust Mali võimu taastamiseks. Sellest tegevusest Toriigid valdavalt aitasid prantslasi võitluses islamiäärmuslaste vastu. Vähem kui kahe kuuga anti kogu Põhja-Malis kontroll tagasi Mali keskvõimule. See ei tähendanud paraku aga vastupanu täielikku lõppu. Juulis 2013 sõlmisid riigid Mali keskvõimuga rahulepingu. See rahuleping ei saanud aga kesta kahjuks kuigi kaua. Septembris 2013 avasid Mali keskvõimule alluvad sõdurid tule too reegide rahumeelsest protestist osavõtjate vastu. Inimesed surid ja selle avatuse tulemusena loobus too reegide kõige tugevam rahvuslik organisatsioon rahust Mali keskvõimuga. Toriigide liidrite hinnangul tähendas Mali keskvõimu tegevus sõja kuulutamist too reeglile vastu. Ja nii ei olegi Põhja-Malis päriselt rahu saabunud. Viimaste aastate konflikti tõttu on Põhja-Malist sunnitud lahkuma enam kui 250000 inimest piirkonnas nälg. Tõsine puudus on puhtast joogiveest. Inimõigusorganisatsioonid on aga konflikti kõikidele osapooltele ette heitnud. Arutuid, tapmisi, vägistamisi ja muid julmuse. Aafrika enamike riikide piirid ei arvesta mitte kuidagi sealsete rahvaste asualasid. Riikide piirid on pärit koloniaalajast ja kõik see tähendab, et, et Aafrika riikidesse on sisse programmeeritud tohutul hulgal rahvastevahelisi pingeid. Täna, kus Aafrika riigid on väga, valdavalt väga vaesed. Nende riikide elanikud tegelevad igapäevase ellujäämisega. Nad püüavad mitte surra nälga ja, ja kõige selle tulemusena neil lihtsalt ei ole aega oma rahvuslike huvide eest võidelda. Aga juhul, kui aafrika saab mõnevõrra rikkamaks, kui sealsed inimesed ei pea enam igapäevaselt tegelema ellujäämisega siis on ühemõtteliselt selge, et Aafrikas tekib suurel hulgal rahvuslikke konflikte, kus erinevad rahvad püüavad mõnest riigist lahku lüüa või püüavad näiteks ühineda oma rahvuskaaslastega mõnes teises riigis. Ja nii võib jah, karta küll, et 21. sajand saab paljuski olema Aafrika rahvuslike konfliktide sajand. Kui saate lõpetuseks mõelda üldistatult maailma riigita rahvaste peale siis paraku tuleb tõdeda, et ega see protsess, kus kõneldavate keelte arv maailmas pidevalt kahaneb ei ole pidama jäänud, see protsess kestab. Maailmas on tohutult palju keeli, mille kasutajaid on väga vähe vähem kui 1000 inimest. Ja võib küll väita, et väga suur osa nendest keeltest järgmise 100 aasta jooksul kaob, neid keeli enam ei kasutata. Keelega koos. Ilmselgelt hävivad ka väga paljude väikeste rahvaste kultuurid. Täna ei ole maailmas olemas sellist jõudu, mis või kes suudaks seda protsessi peatada. Inimesed tunnevad, et oma esivanemate keele oskamine või esivanemate kultuuritraditsioonide järgimine ei anna neile mitte midagi. See ei ole oluline, see ei aita neil elus läbi lüüa. Need inimesed tahavad osata piirkondade ametikeeli, kus nad elavad. Nad tahavad omaks võtta Nende riikide suur rahvaste kultuuri ja seetõttu ja oleme sunnitud tunnistama. Riigita rahvaste hävingus ei ole süüdi mitte üksnes riigid, kus nad rahvad elavad vaid paljuski ka need inimesed ise, kes lihtsalt oma esivanemate keelest ja kultuurist ei hooli. Aga samas, Ma siiski loodan, et ka 100 aasta pärast on maailmas säilinud üksjagu väga väikeseid rahvaid, väga väikeseid kultuure ja väga väikeseid keeli. Kuulsite keskedrogrammi riigita rahvastest, rääkis Andrus Mölder.