Käesolev aasta on tšehhide jaoks ja Natšeki aasta sest möödub 150 aastat tema sünnist ja samaaegselt 100 aastat tema kõige tuntuma ooperi Jen UFO lavaletulekust. Ja see festival, mis praegu Brno linnas toimus, see hõlmas ajavahemikku 20, esimene jaanuar kuni viies veebruar, mille jooksul kanti ette kõiki Annadžike üheks ooperit seal. Ja seetõttu selle nelja päeva jooksul, mis mina seal olin, ma sain poolelt tema ooperid ära kuulata, vaadata näiteks makroopalase juhtum, mida ma pole kunagi laval varem näinud. Ma ei olnud näinud ka väga tuntud Priit kaval rebane mida esitas laablini ooperi trupp, selline ring, reisu trupp, kus oli sellest tehtud uus orkestri redaktsioon ja vähendatud lauljate koosseisuga. See on üks teos, mis ka minu järgnes. Arvo Volmeri arvates peaks kunagi jõudma esimesena Estonia lavale sest Vanemuine on siiamaale mänginud Jenoufat ainult aastaid tagasi. Aga prognoos nähtud? Jen ufo oli muidugi väga mastaapne, väga võimas lavastus, see oli tehtud koostöös Viini riigiooperiga. Teda oli mängitud Viinis juba mõned aastad tagasi, David Bourne'i lavastus nüüd toodi prornoosse ja kunagi läheb võib-olla Viini tagasi ja siis oli ja Natšegi esimene katsetus romaani romansi valgus, mida tegid jälle muusika üliõpilast selles mõttes seda oli põnev vaadata. Ja Niinud moodi see festival kulges juhted väikse lühikese ajavahemiku jooksul slaid kohutavalt palju informatsiooni. Ja tegelikult, kui vaadata seda aastaprogrammi, siis selle aasta jooksul selles samas Brno linnas toimuvad kuni detsembrini veel kõik võimalused kammerkontserdid. Ka seda kaval rebase originaalredaktsiooni mängitakse oma jõududega. Ja muidugi siin hullumeelse päevik ja väga harva esitatav ooper surnud majas Dostojevski põhjal, mida ma arvan, kunagi ei tule lavale, sest seda on raske publikule müüa. Aga ilmselt siia Nadžiki aasta mõjutas ka seda hiljuti Helsingi rahvusooper tõi välja kaitse Kabanova karitamattilaga. Rootsist tuli kevadel seesama makroopalase juhtum lavale ja Viini riigiooper, kuna nad on nii lähedal prognoole. Seal olid ka bussitäite kaupa inimesi vaatamas. Etendusi on üks järjekindlamaid, Janačegi loomingu propageerijad, nii et hakkasin mõtlema kuskil, et et kui lühike on tegelikult meie oma ooperiajalugu, et siis kui Anna suri 28. aastal tema ooperid kõik olid juba ära kirjutatud, lavastatud, rääkimata lihastrausi, Saalomonist, roosi, kavalerid, siis alles jõudis Miller pikerlaste näol esimene tõsine ooper lavale, et nii et me ei saa oma kultuuris Risti üle hüpata nendest vaheetappidest ja teha seda, mida me tahaksime. Iga kogemus on väga oluline. Kui nüüd lühidalt võtta kokku, siis mis võiks olla selleks põhjuseks, et seda Janatšeki ooperiloomingut, mida on üheksa ooperit, meil nii vähe on esitatud kas see muusika on nii raske või on temaatika nii meile võõras ja arusaamatu, milles asi? No ega ühtegi Janatšeki ooperilõiku ei saa laulda, ümiseda või vilistada nagu Verdi või või Mozarti vaid Putšiini ooperist. Ta on selline muusikane juba. Ma dialoog, mis tegelikult iseloomustab tänapäeva ooperiloomingut, ma ütlesin ka, näiteks Eduard Tubina juba ooperi kirjutamise printsiibid on väga, ja Natšegi baasid, nagu, kui me võtame lihtsalt labase võrdluse, mida Janadžikuna momendid Nad on teinud. Ja kindlasti on seal, kas me võtame selle makroopal see juhtum, kus peategelane on 337 aastane lauljanna, kes on kunagi nooruse eliksiiri joonud ja ja on mitmete põlvkondade jooksul köitnud nii kunstniku kui ka naisena erinevaid inimesi, ühel hetkel elu uisu saab otsa ja ta lõpuks sureb seal ära. Siis need surnud majast ja kaval rebane, kus see looduse ja looduses olevate inimnäoli lised loomad tegelikult sarnased ja paremad vahel sellest argielus olevate inimestega. Et, et Tšehhimaal on seesama Yen Ufaga, see toimub Pärnu ümbruses kunagi. Et kui me võtame Kavkat ja, ja, ja teisi tšehhi Chapekitaks ole, siis nendes on mingisugune sürrealistlik alge olemas. Mis võib olla päris tavakuulajale. Nonii, korda ei lähe nagu eelpool mainitud populaarset klassikalist ooperit, aga nad on kindlasti tegijatel väga põnevad. Ja on, on muidugi tore, et tšehhi oma rahvast neid nii tõsiselt austab. Aga kas te mõtte nüüd liigub ka selles suunas, et kusagil lähiaastate jooksul Estonia laval võiks Janadžike ooperites midagi näha? No sellest ma juba mainis, et meil on siin Arvo Volmeriga juttu olnud, et tema tahaks selle kavala rebase siia kunagi tuua, aga noh, nagu te kõik teate, et need jooksvat käesolevat hooajad selle suure remondi tõttu on meil ju lühikesed, me toome välja ainult ühe ooperi ja see üks ooper peab enam-vähem laiemaid kuulaja Teie vaatajat hulki rahuldama, siis siis ma arvan, aasta-paari pärast võiks jana check tulla kõne alla, aga, aga ta kindlasti peaks tulema, sest Valtra Fels Einstein kohutavalt hindas Janadski Priit ja ka tema kammerloomingut, nii et, et kui kellelgi oleks aega tsehhimaal viibida pikemat perioodi, siis on võimalik tõesti tema loomingut väga tihti kuulatav ka Praha rahvusooper tuleb veel selle festival prognoose ja nii et, et see on hämmastav, kuidas ütleme, Tallinna suurusega elanike arvult linn omab kolmeteatrit, kus võib muusikaetenduse esitada. Et see tsehhi muusika- ja teatri ooperimuusika suur traditsioon on ikkagi imeteldav. Ja kui sa vaatad Prahas sisse sellesse teatri saali, kus kunagi Mozarti Don Giovanni välja tuli, siis mõtled ja see ei ole lihtsalt ajalugu kuskilt raamatust heliplaadilt, vaid see on ühe muusikakultuuriga rikka rahva tegelikku elu olnud. Aitäh Arne Mikk, te rääkisite sellest nii kütkestavat, et jääb ainult öelda, et loodame, et ka meie saame kunagi siin sellest huvitavast muusikast ja heliloojast osa. Kindlasti saame sellest Vanemuise ju ette võtma nii Nufaga aastaid tagasi oli üks esimene tõuge selles suunas. Aga no meil on vaja kindlasti teha palju ettevalmistavat tööd ja pidevalt ma mõtlesin, et kui väärikalt me järgmisel aastal suudame Tubina sajandat sünniaastapäeva tähistada, meil on praegu väga oluline eurolaul igal päeval igal hommikul need laulukesed kõlavad, neid propageeritakse hakkas järgmisel aastal igal kuul Metubinat tuletame meelde või teemia tõesti ühe nädala ära. Püüame siia kokku kutsuda nii palju kui võimalik orkestrit, külalisi ja siis on see üritus möödas, aga Marnatuubina tähendus eesti rahva jaoks ei ole mitte väismi Janačekama. Jääme seda lootma, aitäh ja edu teile.