Tuba oli tühi, üsnagi korras. Kes ja millal teda koristas, ei teagi. Hommikul olime meie manniga kahekesi. Ta läks tööle. Veidi aja pärast tõusin, käisin kohvikus kohvi joomas ja tulin siia tagasi. Miks. Kõik külm, tühi, mõttetu külm päev, tühi tuba. Kuhu ma pidin minema, mida tegema? Ei taha midagi teha? Ei taha siin olla. Väiksena oli ka nii, kui oli sünnipäev või pidu, oli kõik ümberringi täis elu. Headust ja armastust lehvis õhus. Seekord oli kõik kõle, tühi, õudne, vaenulik üksindus. Lõpuks on iga inimene siin maailmas üksi, elab üksinda ja peab hakkama saama ja valib, kuhu ta oma saatusel laseb minna. Nii ma kirjutasin kroonust. Mann vastas siis rahasid süvajama. Anna mulle andeks. Rahu, millest sa mulle kirjutasid. See pole mingi õudus. Aga suudad sa ette kujutada, et algselt inimeste kui indiviidide väliselt see, mis inimeste põhjas on, on üks olend, üks suur olend. Ja see olend on kosmoses või kõiksuses üksi. Saad sa aru? Tal on mingi üliteadvus? Ei tea, ei saa öelda, palju kõrgem inimese teadvusest, suur, hea, pehme ja ta on kõiksuses üksi kosmoses. Õudus. See on õudne, kui tajuda. Selleks me oleme, inimesed, neid on palju. Oleme üksteisele seltsiks, sõbrad ja vaenlased pole nii üksi, pole nii õudne. Ma ei saa tööle minna mingi rutiini sisse, sest iga hetk iga sekund elust on kingitud just mulle. Iga hetk on taevalik ja maksab kulda. Kui ma oskaksin näha mingit tööd kui jumaliku taevaliku kangakudumist siis võiksin seda teha. Aga ma ei ole veel näinud. Vahelduseks hästi puhanud. Lähen välja korterist, kus ma magasin. Kõnnin mööda tänavat, ma elan igas sammus, kõik mu ümber on imeline, iga inimene, iga maja, ma olen suurepärane ja kaunis, astun mõnuga iga sammu elus elus elus maailm. Kuni mootor käibe maha jamad, konutan kohvikunurgas mõeldes. Ah, mida küll teha? Või ei mõtle sedagi. Ootad mõnda tuttavat nägu, paar sõna mõttetut juttu ajada, viibida teineteise seltskonnas. Tahtsin talle helistada nagu ikka, kas kuhugi kutsuda või niisama juttu ajada, see sõltunuks tema meeleolust suhtlemisest. Õhtul üksi voodis sellele mõeldes olin täiesti kindel, et helistan hommikul ärgates tuli see ka kohe meelde. Kas helistan? Ja siis ma juba tundsin, et ei helista sest polnud kindlat enesetunnet. Ja kui ilma kuhugi kallale asud, läheb kõike vett vedama. Teadsin, kuidas võinuks teha Muuga sel päeval mitte tegeleda, vaid helistamist kogu aeg seesmiselt meeles pidada. Ja kui siis ühel hetkel olnuks kindel tunne siis helistanuks. Kuigi ka siis polnuks midagi garanteeritud. Olin kodus ja mõtlesin, et tahaks linna sõita, osta paar pudelit veini, panna need koti ja vaadata, mida teha. On ka võimalik neid mitte ära juua vaid tulla koju tagasi, panna natuke külmutuskappi. Hakata mõnda raamatut lugema ja teada, et mul on külmutuskapis arveini ja oodata ja varitseda, millal nad sealt välja tulevad ja minuga midagi ette võtavad. Aga nii vaevalt küll läheb. Jah. Toredam osta veinid ja alustada järjekordset, kohati lõbustavat, kohati igav, vabatia, masendavat seiklust. Jalutuskäiku, teekonda ei kuhugi, mis kestab heal juhul mitu päeva. Hea on teel olla. Kui ma teaksin veidi rohkem endast ja oma soovidest, võiksin kodus istudes teel olla. Ma ei ole osanud uskuda midagi, mida mulle õpetati. Ega teisedki uskunud. Aga tundub, et enamikule see probleemiks ei saanud. Võib-olla lasin liiga kaua end ära petta? Ei tea? Midagi ei saa öelda. Ükski asi pole ju ainult nii, ta on veel ka nii. Tean, et mõistuse järgi elada pole hea. Kõik peab tulema kuidagi pooljuhuslikult sisalda puhas. Sa võid küll seda oodanud olla, aga kui taotlema hakkad teadlikult kaalutletult, ei saa sa enam õnnelik olla. Õnn on see, mis osaks langeb teadlikult leitud naudingud, värssed kõiges kõiges kahesus. Mõistus on võluvanasid asju, aga tihti kavastik, perversne, väike, räpane kahesus. Isegi kui sa leiad ühe pähkli ühe tuuma, mis tundub olevat ülimalt üks sealt seest või temaga koos pliiats hakkaks. Tulen Baltas rongilt maha. Emale sai öeldud, et jõuan umbes nädala pärast. Tegelikult olin Tartus ainult kolm päeva. Ma läheksin seal khatiga veidi tülli. Siis hakkas nukker, ei olegi, kuhugi polnud minna ka. Jalutasin öösel mööda linna, vedelesin raudteejaamas ja hommikul sõitsin Pihkva rongiga minema. Aga mingit rõõmuma ära sõites ei tundnud. Lihtsalt jälle ühest kohast teise. Mis seal vahet? Nüüd olingi jälle Tallinnas, jalutasin jaamahooneni välja, mind mõtlema, mida ma üldse teen. Tundus kuidagi, et koju vist ei lähe kuhugi, ei tahtnud minna. Mamma sisse, ostsin putkast raamatu, kuigi raha oli vähe. Vist lihtsalt, et midagi teha. Panin ta põuetaskusse ning itaalia kirjanik istusin ootesaali maha, et välja mõelda, kuhu minna. Aga jäin hoopis inimesi vaatama. Siis ikkagi proovisin mõelda, kuhu minna, aga ei suutnud välja nuputada, mida tahaks. Ainult selle mehe poolt võiks läbi astuda. Ta on veidi võlgu, saaks raha. Mulle meeldisid ühed väikesed tüdrukud, kes paitas, istusid, neil olid ranitsa seljas, eks tegid koolist poppi, üks vaatas raamatut ja näitas sellest midagi teisele, teine tahtis vaadata, aga siis esimene jälle ei näidanud, kiusas.