Eesti luterlik tund. See oli 70.-te aastate alguses üks vanem, teine katoliiklikust nunnaordust palus kubernerile Etioopias haigla ehitamiseks tükikest maad. Kas te siis ei tea, et meil käib siin revolutsioon, kes praegu niisuguste asjade pärast muretseb, selgitas kuberner naisel ülalt alla vaadates? Jah, vastas naine kartmatult. Mina olen ka revolutsionäär. Aga minu revolutsiooni algatajaks on jumal ja see seisneb armastuses. Naine sai maad ning võis rajada haigla. Kes oli see väike, lihtne, peaagu eatu näoga naine? Kahtlemata oli ta 20. sajandi erakordsemaid inimesi. Agnes pojaks ju nimi ei ole just eriti tuntud. Kuid juba 70.-te aastate algul teati Euroopas samuti paljudes kolmanda maailma riikides. Kõige enam aga siiski Indias, kes on ema Theresa ja millega ta tegeleb. Ema Theresa kalkuuta hingel. Naine, keda on tunnustatud kõige tähtsamate autasudega maailmas asutas tegeva armastuse saadikute ordu. Ema Theresa algatas 20. sajandi ulatuslikuma halastusliikumise. Tänane saade on emade rees ost. Lisaks tema eluloole loeme mõtisklusi raamatust halastuse aeg. Agnes pojaks jo sündis skoopias praeguses Makedoonias 27. augustil 1910. aastal. Ta oli oma vanematele õe Agani ja vend laseri järgi pere kolmas laps. Agnese isa oli varakas ja edukas kaupmees ema, töökas ja kange naine. Lastele soovisid nad aga turvalist lapsepõlve ja head kodu. Isa oli oma kaasaegsetega võrreldes väga edumeelne. Ta pööras suurt tähelepanu laste kasvatamisele ja koolitusele. Agnes oli kehaehituselt habras, suurte säravate silmadega neiu. Käitumiselt ei erinenud oma eakaaslastest millegagi. Oli ehk pisut enesesse tõmbunud ja tagasihoidlik. Agnes oli õnnistatud muusikalise andega. Ta mängis erinevaid pille. Kõik nende pereliikmed olid musikaalsed, kuid Agnes ja tema õde laulsid kirikukooris ja neid kutsuti kiriku ööbikuteks. Agnest köitis ka poeesia. Ta kirjutas luuletusi ja luges neid teistele ette. Veel meeldis talle näidendeid lavastada. Tal oli palju sõbrannasid. Oma mängukaaslaste, usu ja rahvuse suhtes ei olnud Agnesele mingeid eelarvamusi. Ta oli sündinud organisaatoriks. Aknast mäletatakse kui uute ideede genereerijat ja elluviijat. Isa suri, kui Agnes oli kaheksaaastane ja ema jäi kolme lapsega üksi. Esialgu sai ta tulusid oma abikaasa äritegevusest, kuid siis hakkasid tulud kokku kuivama ning perekonna elatamiseks hakkas ema tööle õmblejana. Kuigi nüüd olid nad vaesed, ei jäetud lastekoolitust unarusse. Nõrkja kleenuke Agnes põdes lapsena mitmeid haiguseid, kuid sellele vaatamata oli ta sõbralik ja rõõmsameelne. Vastavalt kasvatusele pidas Agnes usku väga tähtsaks ja kirikut väga armsaks. Teismelisena Agnese huvi armastus usu ja kiriku vastu vaid kasvas. Kui ta oli 12 aastane, tundis ta esimest korda, et soovib tervenisti kuuluda jumalale. 12.-st 18. eluaastani pidas Agnes oma kutsumusega sisemist võitlust. Tütarlaps mõistis, et üks noor inimene ei saa sügavalt järele mõtlemata enda elu jumalale pühendada ega muidu uisapäisa tegutseda. Kuigi Agnes oli misjonäri elukutsest vaimustunud, püüdis ta vahepeal teistele asjadele kontsentreeruda et jõuda lõpuks eneses selgusele. Sellel ajal alustas Agnes tööd oma kodukoguduses skoopias. Nii nagu teda huvitas sotsiaaltöö, mida ta oma koguduse juures tegi, tõmbas endiselt komisjoni töö poole. Noor Agnes oli unistanud õpetajaametist, kuid oma usuliste veendumuste tõttu hülgas ta oma unistuse, nagu lükkas ta kõrvale armastuse muusika ja kirjutamise vastu. Aknest kontrollis oma otsuse õiglust korduvalt küsides nõu nendelt, kes teda kõige paremini tundsid. Ema olevat suhtunud sellesse teatesse küll osavõtlikult aga mitte just erilise vaimustusega. Ta teadis, et noor inimene võib kergesti vaimustuda religioossetest emotsioonidest. Nähes aga, et tütrel on tõsi taga olevat öelnud mu tütar. Kui sa hakkad midagi tegema, siis tee seda kogu südamega. Vastasel juhul pole mõtet seda üldse ette võtta. Aastal 1928 lahkus Agnes koopiast Dublinisse et asuda õppima sealses kloostrikoolis. Ta soovis saada nunnaks ja liituda Loretta õdedega. Seal muutis Agnes ka oma nime pühade resa järgi. Maria Teresaks pärast kooli esimesel detsembril 1928-ni. Samal aastal asus ta oma unistuste matkale sihtkohaks India. Jumal on loonud kõik liblikas. Kõik loomad, kogu looduse, teistele olenditele ei ole jumal vaba tahet andnud. Neil on ainult instinktid. Loomad võivad olla väga armsad ja ka ise armastada. Kuid seda tingib instinkt. Inimolend võib aga valida. Valikuvabadust jumal meilt ära ei võta. See on meie vaba tahe. Kui ma tahan taevasse minna, siis ma teen seda jumala abiga. Kui vanim patu ja põrgu siis on see minu otsus. Jumal ei saa mind sundida teisiti tegema. Pärast loobumine nunnaordu liikmeteks saades oma isiklikust tahtest. Kuulekuse vannet pole sugugi kerge anda. Vääramatuks tingimuseks on loobumine sellest ainsast, mis päriselt mulle kuulub. On, keda ma võin murduda. Kuid minu vaba tahe mitte. Ma võin vaid ise otsustada, end jumalale anda. Ja see on ilus. Sellel samal 1928. aastal algas ka tema Noviitsee aeg. Maria Theresa saadeti kloostrikooli õpetajaks, kus ta õpetas geograafiat, ajalugu ja usuõpetust. Õpetajatööle. Lisaks aitas ta ka kohaliku väikese haigla personali. Umbes sellel ajal sõitis ta ka esimest korda kalkuuttasse ja nägi seal tõelist viletsust. Vaeseid ja haigeid oli kõikjal. Theresa tundis tugevat vajadust nende vaeste ja vaevatute aitamiseks. Ta palus, et teda suunataks tööle vaestega ning pärast halastajaõe koolitust asus ta tööle kalkuutas lummide elanike heaks. Samas jätkas ta ka õpetajatööd. 1937. aastal veebruaris andistamat kloostri tõotused. Ja õige pea sai temast kalkuutas asuva püha Maarja kooli juhataja ema Teresa. Järgmiste aastate jooksul sai Theresa teadlikuks piinavast vastuolust. Ta armastas väga koolitööd, kuid see ei toonud kergendust, kalkuutas lummide pidalitõbiste kogukonnale. See piinas emade Reesat ning otsuse langetamine oli väga raske. Eile kuulub minevikku homme tulevikku. Võimalik, et homset ei tulegi. Meil pole midagi muud kui tänane päev. Täna peame olema valmis ja tegutsema. Täna peame töötama jumala eelistuseks. Paikus laseb meil kõike uutmoodi näha. Me vajame vaikust, et keskenduda, süüvida ja kuulata, mis jumalal meile öelda on. Oluline ei ole mitte see, mida meie ütleme vaid see, mida jumal meile ja meie kaudu kõneleb. Jeesus ootab meid alati vaikuses. Selles vaikuses paneb ta meid tähele. Räägib meie hingele. Selles vaikuses kuuleme tema häält. Sisemist rahu ja vaikust on raske saavutada kuid me peame selle poole püüdlema. Vaikuses saame uut jõudu. Jumal on meiega kõikjal. Meie mõtted saavad tema mõtete palvetaja tegevusega üheks. Meie elu saab tema eluga üheks. Kõik meie sõnad on taara pettud, kui nad ei tule hingepõhjast. Sõnad, mis ei kiirga Kristuse valgust vaid suurendavad pimedust. 1946. aasta sügisel sai ema Teresa teada oma teisest kutsumusest. Ta oli otsustanud mõneks päevaks mõtisklema sõita. Rongis kuulis ta äkitselt jumala kutset. Nüüd oli ema Teresa veendunud, et ta peab hülgama kloostri vaikuse ja end täielikult vaestele pühendama. Tema eluülesandeks oli vaeseid aidata ja nende kannatusi leevendada. Vaestes nägi ta Kristust ennast kannatamas. Suurim patan, armastuse puudumine, kohutav ükskõiksus kaasinimeste suhtes. Et igaühele meist on tehtud ülesandeks saada Kristuse kaastöölisteks selles viletsuse maailmas tuleb meil mõista, mida jumal ja ühiskond meilt ootavad. Kui vaesed näljas, siis mitte sellepärast, et jumal pole nende eest hoolitsenud vaid teie ja mina ei ole midagi loovutanud. Sest me ei ole olnud armastuse tööriistaks, jumala käes. Me ei ole teda Kristust ära tundnud, kui ta on taaskord tulnud meie juurde lahutamatu abi vajava ja hüljatuna. Mõne aja eest tuli meie juurde üks väike laps. Oli juba keskma, läksin olla laps nuuksus. Ma läksin oma ema juurde, aga ta ei tahtnud mind. Siis läksin oma isa juurde ka tema ei tahtnud mind. Ja sina? Kas sina tahad mind? Meie eesmärk on kinkida vaestest vaesematele, mis nende eetika või usu aluseks ka ei oleks jumala armastust. Me ei ürita kunagi kedagi neist Kristlusesse pöörata. Ent oma töö kaudu anname tunnistust jumalast ja tema armastusest. Kui katoliiklased, protestandid või uskmatud seeläbi paremateks inimest Läks saavad, siis oleme rahul. Kui nad on armastuses kasvanud, siis on nad ka jumalale lähemale pääsenud. Kõik inimesed on jumalast ja me teame, mida jumala armastus meile tähendab. Minule on minu religioon kõik. Kahtlemata on igaühele jumala armastus, see, mida ta on oma armust sellele hingele andnud. Jumal mõjutab inimeste südameid omal viisil ja me ei või teada, kui lähedal keegi jumalale on. Ent tegutsemisest võib alati ära tunda, kas oleme jumala käsutuses või mitte. Me ei tohi kohut mõista, veel vähem hukka mõista. Me ei tohi öelda midagi niisugust, mis teisi kahjustada võiks. Võib-olla pole mõni inimene kristlusest üldse midagi kuulnud. Me ei tea, mil viisil jumal end kellelegi ilmutab ja kuidas teda enda juurde tõmbab. Me ei tohi kedagi omavoliliselt hukka mõista. Üksikisikule tähtis, millisesse kirikusse ta kuulub. Kui inimene on veendunud, et see on tema ainus tee jumala juurde siis tuleb jumal just sel viisil tema ellu. Ent niipea, kui hingele on antud armujumalast usust ja religioonist rohkem teada saada alustame otsinguid. Kui ei otsita, siis satutakse eksiteele. Jumal on andnud igale inimesele võimaluse tema ette astuda ta vastu võtta või tagasi lükata. Ühed nimetavad teda iš vääraks teised Allahhiks, kolmandad lihtsalt jumalaks. Et me kõik peame tunnistama, et ta on meid loonud millekski suureks. Armastus oma ja armastatud olema. Arvesse läheb üksnes see, et me armastame ilma palveta, aga ei, suudame armastada. Seepärast peamegi, millisesse uskondlemega ei kuuluks üheskoos palvetama. Sellest kutsest mõjutatuna palus ema Theresa peapiiskopile luba uue kongregatsiooni loomiseks. Peapiiskopile mõte eriti ei meeldinud, sest see oleks tähendanud ema Teresa lahkumist Loretta õdede kloostrist. Ema Teresa aga ei andnud alla. Ning 10. augustil 1948. aastal sai ta kirikult ametliku loa loobuda Loreto kongregutsiooni rüüst ja riietuda vaest Stahli naiste sarisse, mis on tehtud odavast valgest puuvillariidest ja mille servas on sinine ääris. Uue ülesande täitmiseks oli emade Reesal vaja meditsiinilist koolitust. Kõigepealt reisiskida Batnasse, kus Ameerika arstide misjoni õed andsid talle intensiivkursuse haigete põetamisest. Detsembris naases ta mõnekuulise koolituse järgi gaasiigapäevase raske töö juurde kalkuuttasse linna, mis oli sellel ajal pilgeni täis Pakistani põgenikest kes tõid oma ahastuse kaasa siia paika, mis oli juba enne seda täis kirjeldamatut, inimlikku häda ja viletsust. Tänase andma hea õppetunni. Mõistsin, et vaeste viletsus on ikka äärmiselt karm. Uue keskuse jaoks kohta otsides ma muudkui kõndisin ja kõndisin, kuni mu käsi, käed ja jalad valutama hakkasid. Mõtisklesin selle üle, kui palju ihuliste hingelist valu peavad vaesed kannatama, kui nad öömaja otsivad. Kui nad vajavad toitu või muud abi siis haaras mind kiusatus ja mulle meenusid Loretta mugavused. Kuid omal vabal tahtel ja armastusest sinu vastu, mu jumal, jään ma siia ja teen seda, mida iganes. Su püha tahe mulle määrab. Anna mulle nüüd sel silmapilgul selleks julgust. Rikkus iseenesest ei ole sugugi patt. Peab olema mingi põhjus, miks osa inimesi võib heaolus elada. Nad võivad ju olla oma rikkuse tööga saavutanud. Kuid ma ütlen teile, et rikkus kutsub esile ehtsuse ja sellest kasvab välja pat. Rikkus on jumala kink ja meie kohus on jagada seda vähem privilegeeritud tega. Kord küsiti ühelt hindult kes on kristlane. Ta andis väga lihtsa, ent siiski kummalise vastuse. Kristlane annab. Jumala armastas maailma nii väga, et andis talle oma poja. See oli esimene andmine. Jumala poeg oli rikas, aga sinu ja minu pärast muutuste vaeseks. Ta andis end jäägitult. Kuid mitte piisavalt. Ta tahtis veelgi rohkem. Nimelt võimalust, et saaksime talle vastu anda. Nii muutis ta end näljaseks ja paljaks. Et meie võiksime talle anda. Me ei taha leppida vaid raha annetamisega. Raha pole veel kõik, seda saab hankida. Vaestel on vaja meie teenivaid käsi meie armastavaid südameid. Nii ei taha ära anda, vaid oma küllusest vaid anda seni, kuni valus. Peame oskama näha kõiges midagi ilusat, isegi vaestes. Nad on võimelised päev läbi söömata olema. Kas meie suudaksime seda, mis hoiab neid inimesi püsti? Nad on tulvil elujõudu ja nii uskumatu, kui see ka näib, nad naeravad, nad loodavad. Seepärast on nad ka jumalale lähemal. Ilu ei seisne mitte vaesuses, vaid julguses vaesust trotsides naerda ja loota. May hinda nälga niiskustega külma vaid valmisolekut seda taluda. Julgust elada ka niisugustes tingimustes. Ma imetlen armastust, elu, vastuvõimet avastada rikkust väikestes asjades, nagu näiteks tükikese leivas. Andsin ühele noorele Indiale selle leiba. Ta sai seda raashaaval, mõeldes sealjuures, et nii on leib maitsvam ja toitva. Vaestest, vaesemad on vabad. Meie aga muretseme leiva eluasemeraha üldse kõikide materiaalsete asjade pärast üleliia. Lõppeks on just vaesed suurim inimlik rikkus maailmas. Aga meie põlgamine, idia, kohtleme nagu jäätmeid. Ent meil pole õigust ka rikaste üle kohut mõista. Me ei taha klasside vahelist vaenu, vaid ühinemist vennastumist. Nii suudaksid rikkaid vaeseid ja vaeseid rikkaid päästa. Esimese tööna hakkas ema Theresa pidama tasuta kooli. Ühes lummist tõi ta ploomipuu alla pingid ja kogus enda ümber poolpaljad. Lapsed, kes ei olnud kunagi oma elus veel koolis käinud. Varustus oli äärmiselt napp. Tahvliks oli tolmune maa, kuhu tähed kirjutati kepiga. Varsti andsid sõbrad talle kasutada oma maja pööningu. Alguses oli mul ainult viis ruupiat. Kui inimesed mõistsid, millega ma tegelen, hakkasid vähehaaval asju ja raha annetama. See oli jumalik ettemääratus, sest ma ei olnud algusest peale raha saamise eest üldse palvetanud. Kõik kingiti. Ma tahtsin vaeseid ainult jumala armastusest teenida. Tahtsin anda neile seda, mida rikkad raha eest ise saavad. 1949 hakkasid tulema õed. Esimesena astus meie koguduse liikmeks õde Agnes. Nüüd on ta minu assistent. Jah, esimesed 10 tüdrukut, kes tulid, olid kõik minu endised õpilased. Üksteise järel pühendasid agendid jumalale teenida vaestest vaesemaid. Siis hobusid teised abilised, arstid ja põetajad. Kõik tulid vabatahtlikult soovist meid aidata. Naised tahtsid kohe ja kõiges jumalale pühenduda. Varjatud rahuldustundega võitsid nad seljast oma peened sarid ja asendasid need tagasihoidliku puuvillase sariga. Nad tulid, kuigi teadsid, et elu ei saa siin kerge olema. Kui üks kõrgest kastist naine hakkab paariat teenima siis on see revolutsioon ja ülim kõigest revolutsioon armastuse nimel. Esimene töö, mida nad tegema Ma peavad, on surijate pesemine. Enamik vaeseid teab seebist nii vähe, et vaht kohutab neid. Kui õed poleks võimelised nägema neis õnnetutes Kristuse palet siis ei suudaks nad oma tööd teha. Meil on väga tähtis, et surijate kogeksid õdede tõelist armastust. Siin austatakse neid taas inimestena. Nad surevad mõjusas vaikuses. Jumal armastab vaikust. Vaesed on õnnelikud, et neid teenitakse, aga mitte ainult. Nad tunnevad heameelt ka õdede rõõmsameelsusest, mida nood vaestele pillava suure joonelisusega kingivad. Ma ei uskunud, et meie algatus nii kiiresti edeneb ja nii laialt levib. Ma pole iial kahelnud selle töö vajalikkuses. Ma poleks eales arvanud, et see hakkab niimoodi välja nägema. Ma ei ole kunagi kahelnud, sest olen olnud veendunud, et iga töö edeneb, kui jumal seda õnnistab. Inimlikust seisukohast lähtudes oli see võimatu. Täiesti võimatu. Sest kellelgi meist ei olnud mingit kogemust. Meil polnud midagi, millega maailmas oleks arvestatud. Need haprad õed on kõikjal maailmas imet teinud. Jumal kasutab neid. On vaid tööriistad tema käes. Kuid nad elavad selles veendumuses. Niikaua kui igalühel meist püsib, see veendumus laabub, kõik töö edeneb. Aga hetkel meil ütleme see olen mina, see on minut. Muutub kogu ettevõtmine omakasu püüdlikuks ja esialgsest veendumusest ei jää enam midagi. Alles. Kogudus ja TÖÖ sureksid. Seepärast seisab veendumus alguses meie ees. Vajame Jeesust, et oma usku süvendada. Kui meie side Kristusega süveneb ja kui me Kristuse täielikult vastu võtame, siis suudame puudutada vaeste kurnatud kehi. Ja me viime selle ellu. Nii kasvas abistajate hulk järjest rohkem oli neid, kes tahtsid oma elu pühendada halastustööle. Oli aeg luua uus ühendus. Selleks oli vaja kirjutada reeglid ning saata need Rooma paavstile kinnitamiseks. Tegevarmastuse saadikute kongregatsiooni reeglis kirjutatakse, et uue ühenduse eesmärgiks on teenida vaesematest vaesemaid. Jumala eeskuju ja õpetuse järgi. Paavst pius 12. kinnitas tegev armastuse saadikute ühenduse reegli 1950. aastal. Tegevarmastuse saadikud hoolitsesid vaeste haigete surijate ala toitunute ja hüljatud laste eest rassile ja usutunnistusele vaatamata. Ema Teresa muretses laste pärast alatasa rakendas kogu oma jõu nende väetite teenistusse. Kui üks reporter emodereselt küsis, kas arvestades üleüldist arvamust, et India on nagunii ülerahvastatud, tasub üldse vaeva näha. Nende väheste hüljatud laste pärast vaatas naine reporterile mõistmatult otsa nagu olnuks talle öeldud, et metsas kasvab ülearu palju kellukesi. Või taevas on liiga palju tähti. Kord leidsin tänavalt lapse ja tõenda meie lastekodusse. Pesin ta puhtaks ja andsin puhtad riided selga. Omast arust tegin kõik mis võimalik. Mõne päeva pärast jooksis aga laps minema. Üks õdedest leidis lapse taas, kuid aja pärast tuli ta jälle kadunud. Siis ütlesin õdedele, minge ometi talle järele ja pidage teda silmas. Vaadake, kuhu ta läheb. Mitte kaugel. Ühe puu all istus lapse ema. Ta oli asetanud savist poti alla kaks kivi ja keetis selles midagi, mille oli jäätmetest leidnud. Õed küsisid lapselt, miks sa lastekodust ära jooksid. Laps vastas. Siin olen ma kodus, sest siin on mu ema. See söök pärines jäätmehunnikust ei olnud üldse tähtis ta oma ema olisele keetnud. Kord tuli kalkuutas meie juurde üks mees ning kurtis. Mu ainus laps on suremas. Ravimit, mida ta vajab, Indias ei müüda. Selle peab välismaalt tellima. Just sel hetkel me veel rääkisime üksteisega, sisenes mees, käes korv, mis oli täis arstimeid kõigele seal just see rohi, millest äsja juttu oli. Kui see oleks kuskil Albul olnud, siis ei oleks ma seda märganud. Kui mees ravimitega oleks tulnud veidi varem või veidi hiljem ei oleks ma seda rohtu näinud. Et just sel hetkel hoolitses jumal miljonite laste seast jõhkralt just selle äikeselapse eest kalkuuta slummis tahtis õigel hetkel ravimi, et last päästa. Ma helistan jumala hellust ja armastust. Sest iga laps, olgu ta vaesest või rikkast perest, on jumala laps. Nii sündis uusi koole, kalkuta vaestesse slummidesse ja õed avasid ka kliinikuid tänavail leppavaid surevaid inimesi korjas ema Teresa taksosse, kui tal juhtus olema raha. Või viis nad siis ise käsikärul lähimasse haiglasse. Aga kuna haiglad olid viimase võimaluseni täis, saadeti tema ja ta surijatest hoolealused sageli ukse pealt tagasi. Nii polnud tal sageli neile kõigi poolt kõrvale tõugatud inimestele kalkuute kõige vaesematele elanikele, kel polnud isegi viimasel tunnil kohta taeval anda muudkui võimalus surra inimväärilistes oludes. Näitame, vaestel surve koos jumalaga. Aitame neil paluda jumalat ja andeksandmist. See on üksnes nende ja jumala vaheline asi. Mitte kellelgi ei ole õigust siin vahele astuda. Me aitame neil vaid sõlmida rahu, jumalaga. Nad vajavad seda tõesti. Et surra rahus koos jumalaga. Minna isa koju nii nagu see neile ette nähtud on. Olgu nad siis hindud, muhameedlased, budistid, kristlased või mis tahes muu usulahu esindajad. Meie surijate kodus ei ole keegi surnud meeleheites hüljatult hoolitsemata või armastust leidmata. Seepärast ma usun, et see koht on karkuut aaretekamber. Üritame anda neile seda, mida nende usk nõuab. Mõned paluvad kangese vett, mõned pühitsetud need teised jällegi sõna- või palvet. Püüame täita nende soovi. Milline see ka poleks. Mõned paluvad ainult üht õunatükikest leiba või üht suitsu. Teise kellelegi tahavad, et keegi lihtsalt nende juures oleks. Ühel õhtul läksime välja ja korjasime neli inimest tänavalt üles. Üks naine oli kohutavas olukorras. Ütlesin õdedele. Hoolitsege teie ülejäänud kolme eest, mina hoolitsen selle eest, kes kõige viletsam välja näeb. Suutsin teha tema jaoks väga vähe. Aga ma tegin seda kogu armastusega, mis mul oli. Panin naise voodisse ja tema näole ilmus imeline naeratus. Ta haaras mu käe ja ütles ainult ühe sõna. Aitäh. Siis ta suri. Siin pidin mina oma südametunnistust trollima. Küsisin endalt, oleksin mina tema asemel öelnud. Vastus oli väga lihtne. Oleksin püüdnud tõmmata endale veidigi tähelepanu. Oleksin öelnud. Ma olen näljane, ma suren. Mul on külm. Mul on valus või midagi seesugust. See naine, Ta kinkis mulle oma tänuliku armastuse. Ta suri, naeratus huulil. Täpselt nagu see mees, kelle me äravoolutorust pooleldi ussidest närituna välja tirisime. Temagi tõime surijate koju ning ta tunnistas. Ma olen elanud tänaval kui loom. Aga ma suren inglina, ümbritsetuna armastusest ja hoolitsusest. Nii imeline oli kogedasele mehe suurust. Ta ei teinud kellelegi ühtki etteheidet. Ta ei vandunud ega kadestanud teisi. Nagu ingel. Niisugune on meie inimeste väärikus. Kalkuuta elanikud suhtusid tema töösse esialgu ettevaatlikult. Nad uskusid, et välismaalased pööravad hindusid ristiusku ja kaebasid politseile. Politsei tuli asja uurima. Nad olid liigutatud õdede hoolitsusest ja andsid neile loa tegevuse jätkamiseks. Järgmisena avasid tegeva armastuse saadikud esimese lastekodu kalkuuta lugematutele hüljatud lastele. Linnaelanike kahtlused hakkasid tasapisi kaduma. Inimesed varjavad oma viletsust kiivalt eriti kui nad on kunagi ka paremaid päevi näha saanud. Nii ka üks mees, kes kord siia tuli. Talge oli varem paremini läinud. Ühel päeval ütles ta mulle ema Theresa, ma ei saa süüa seda kraami, mida seal välja jagatakse. Mina söön seda iga päev, ostsin vastu. Mees vaatas mulle tunud otsa. Teie sööte seda ja vastasin ma. Seepeale tema hoiak muutus. Siis hakkan ka mina seda sööma. Fakt, et mina samasugust toitu sõin, andis talle juurde, kust oma alandust aktsepteerida. Poleks seda öelnud, oleksid trotsi meeleheide, mees tõenäoliselt edasi purenud ja ta poleks suutnud midagi vastu võtta. Aga niipea, kui ta mõistis, et olen temaga poolel leidis ta eneses julgust. 1960. aastal täitis tegev armastuse saadikute ühendus kanoonilise õiguse tingimused mis tähendas, et iga uus ühendus pidi ootama 10 aastat enne kui võis avada uusi keskuseid. Ühendus laienes kõigepealt Indias, hiljem kogu maailmas. Uusi keskusi avati teiste seast Haanjas, Austraalias ja Itaalias. Tänapäeval on tegev armastuse saadikutel üle kogu maailma ligi 600 keskust ning kongregatsioonil on 4400 kaastöölist. Meie kaastöötajate hulgas on ka selliseid, kes ise on haiged ja vigased. Tihtilugu pole neil võimalik otseselt meie töös osaleda. Aganad pühendavad kogu oma kannatuse ja kõik oma palved mõnele konkreetsele vennale või õele. Viimased omakorda pühendavad haigega kas töötaja kõigisse oma tegemistesse. Mõlemad moodustavad kokku justkui ühe isiku ja nimetavad endid teineteise. Teiseks Miinaks. Mul on Belgias üks selline, teine mina. Hiljutisel külaskäigul lausus ta, mulle edasi-tagasi sõitmine väsitab kindlasti väga ära. Su päevad on väga pingelised, ma tunnen seda valust lülisambas ja eelseisvast raskest operatsioonist. See on tal juba seitsmes operatsioon. Alati, kui mul tuleb teha midagi eriti rasket on tema, see, kes seisab minu selja taga ning annab mulle jõudu ja julgust jumala tahet teostada. Nii suudan korda saata seda, mis on mulle ülesandeks tehtud. Minu teise mina teeb see naine ära raskeima osa minu tööst. Emade reedest on saanud ligimesearmastuse sümbol. Abi on alati olnud pragmaatiline. Ta ei pidanud ennast mingiks poliitikuks, ent vajadusel on ta ka siiski riigipeade poole pöördunud. Ta ei armastanud käia kõrvalteid pidi, kuid ei plaanid sõnud oma tegevust ka palju ette. See pole tema töö, vaid jumala töö. Ema Teresa uskus, et jumal korraldab kõik nii, nagu see talle meelepärane on. Ma räägin alati, et olen väike pliiats, jumala käes. Jumal on see, kes mõtleb. Tema on see, kes kirjutab. Ja see tõde võib karm olla. Mõnikord pliiats murdub või peab seda veidi teritama. Pole väike tööriist jumala käes, nii et ta saaks sind igal pool ja igal ajal kasutada. Meie peame selle peale ainult jah kostma. Vahel ma tunnen, et olen täiesti ära kurnatud nagu tühi kest. Olen kaitsetu ja täiesti abitu. Tunnen end nii hüljatuna ja armetuna. Mina ise ei ole midagi. Üksnes jumal on kõik. Ma ei tee midagi enesest lähtuvalt. Tema teeb seda minu kaudu. Tulenevaid jumala tööriistad. Ma ei mõtle kunagi tulemustele, mul ei ole lihtsalt aega konkreetseid tulemusi hinnata. Ometi olen ma veendunud, et käime õiget teed ja täidame jumala tahet. Tähelepanu väärne on see, et meie töö jumalik ettemääratus juhib kogu maailma tähelepanu vaestele. Kuigi oleme vaid tähtsusetu Tööriistad, olen siiski veendunud, et jumal räägib meie kaudu. Issand, ava meie silmad, et tunneksime sind ära oma vendadest-õdedest. Issand, ava meie kõrvad, et kuuleksime näljaste hirmunute ja rõhutute kutset. Issand, ava meie südamed, et me 11 niimoodi armastaksime, nagu sina meid armastad. Uuenda meis oma vaimu, issand, tee meid vabaks ja ühtseks. Peale halastuse ja kannatajatele kaasatundmise oli ema Theresa üks silmapaistvamaid omadusi rõõmsameelsus. Seda iseloomustab ka temast särav naeratus. Õdedele oli ta ikka ja alati südamele pannud, et nad oma tööd rõõmuga ja naeratades teeksid. Juhistes ütleb ema Teresa õdedele. Alati, kui sa kellelegi naeratuse kingid, on see armastuse tegu. Kingitus kõigile, see on midagi imekaunist. Füüsilises plaanis annab rõõm jõudu. Õde, kes on rõõmus, tunneb end vähem väsinuna ja on alati valmis teisi aitama. Õnnelik õde jutustab ka sõnadeta. Ta kiirgab jumala armastust ja äratab lootust igavesele õnnele. Ärge peljake naeratada lastele ja vaestele kannatajatele ja üksikutele tähelepanust üksi ei piisa. Kinkige neile oma süda. Ka siis, kui meil ei ole palju anda. Saame alati kinkida rõõmu südamest tulevat rõõmu. Rõõm on väga nakkav. Seepärast olge vaeste juurde minnes ikka rõõmsad. Me ei ole jumala ja inimeste teenimises üksnes temperamendi küsimus. See on otsekui lisapõhjus, miks peaksime vaeva nägema, et rõõmu leida ja hoolitsema selle eest, et rõõm meie südames kasvaks. Ühel päeval tulid meie keskusesse kaks noort inimest ja andsid mulle pataka raha. Küsisin neilt, kust te nii palju raha olete saanud. Nemad vastu? Me abiellusime kahe päeva eest enne abiellumist otsustasime joosta pulmariideid ega pea pulmapidu. Selle asemel anname kokkuhoitud raha teile. Ühele hindu. Perekonnale on see väga suur ohver. Sest pulmad on nende elus tähtsaimaid sündmusi üldse. Ning ma pärisin jälle, miks te seda tegite. Ja nemad kostsid. Me armastame teineteist nii väga. Tahame jagada oma armastust nende inimestega, keda teie teenite. Nii kogeme meiegi armastuse rõõmu. Ema Teresa jätkas võitlust vaeste ja haigete eest ning juhtis tegev armastuse saadikuid kuni 1997. aastani. Oma silmapaistva töö eest anti emade Resale mitmeid rahvusvahelisi preemiaid. 1979. aastal sai ta Nobeli rahupreemia, mis tõi abi ja lohutust paljudele hüljatutele. Oma preemia palus ema Teresa annetada India vaeste toetuseks. Tema lihtne sõnum oli. Vaesed peavad teadma, et me neid armastame. Ühel päeval jalutasin mööda Londoni tänavaid. Silmasin üht meest, kes oli kägarasse tõmbunud. Ta näis nii üksiku ja hüljatuna. Jäin seisma, võtsin ta käe, hoidsin seda ja küsisin, kuidas läheb. Mees vaatas üles ja ütles. Pika aja järel tunnen ma lõpuks ometi jälle inimkäe soojust. Pärast nii pikka aega. Mehe silmad lõid särama ja ta ajas end sirgu. Vaid ühe inimkäe pihku. Besoojus tõi tema ellu rõõmu. Sa pead seda kord tegema. Sa pead oma silmad avama ja samamoodi tegutsema. Ema Teresa suri 1997. aasta viiendal septembril. India valitsus kuulutas järgmise päeva rahvuslikuks leinapäevaks. TÖÖ, mida üksildane naine alustas ühe õnnetu linna servas oli niimoodi saanud tuntuks kogu maakeral. Ema Teresa inimene teiste jaoks järgib oma õpetajat Jeesust, kes oli samuti inimene, teiste jaoks. Ema Teresa. Tema õed-vennad ja kaastöölised armastavad neid inimesi, keda nad teenivad ja osutavad oma armastust mitte ainult sõnade vaid eelkõige tegudega. Iga inimese kohtlemine samal kombel nagu koheldaks Jeesust ennast on kindlasti rahu ja heale saamise juurde viiv tee. Paljude meelest on ema Teresa eeskuju vagast ja heast inimesest, kes on teinud maailma omakasupüüdmatu maaelutöö. Ärge kunagi hakake kuulutamast Kristust inimestele, kes teid vajavad. Ärge tehke seda sõnade, vaid oma eeskujuga. Armastusega, mis teid Kristusega ühendab. Olge neile Kristuse pühaduse peegeldus ja levitage tema heategevat armastust kustega ei viibi. Säilitage eneses jõudu, mille on vallandanud rõõm Kristusest. Võtke rõõmu ja rahuga vastu kõik, mis ta iganes annab. Ja andke, mis ta iganes võtab. Te kuulute Kristusele, Öelge talle, ma kuulun sulle ja kui mind Gideks rebitakse, kuuluks iga tükk minust sinule. Laske Kristusel olla teie ohver ja preester. Minu saladus on väga lihtne. Ma olen vaid jumala tööriist. Mina ise pole midagi teinud. Jumal on seda tahtnud. See oli lugu emaderesest. Saate tegid Signe Aus ja Meelis Holsting. Eesti luterlik tund.