Ikka olin öösel teinekord manni juures kümnendas või üheteistkümnendas. Tänumannile hakkasin elus veidi teisi asju hindama. Ei kippunud enam poistega joga ajama, rohkem istusin ja kuulasin pealt. Kuivõrd need asjad enam nii pinget ei pakkunud, siis lugesin ka vähem. Musa ja sporti, tundsid kõik. Nii oli rohkem Kissi fänn, mõni pööbli ja sabati Munitseppi Jessi Jenesise tänumannile, kuulasin hiljem ka sootuks teistsugust musa. Varasemat Erika muisa kergelt või siis jätsu. Tema ei teadnud muusikast midagi, aga jaga salati ära, milles on tuuma ja tõelist feelingut. Mul oli kellelegi kingitud vana Grammar, siis ma ikka tassisin platesid. Ütlesin talle, et võtku endale midagi linti või lasku võtta. Aga nii palju tarbetut tegutsemist käis talle üle. Mõistusemannil on tugev oma valik ja ka oma arvamus, mida ta ei kipu eriti välja ütlema. Praegu nagu põhimõte, kuigi, kui talt küsiks, mis sul on niisugune põhimõte või vastaks ta, mis põhimõte, mis asi see selline on, ei ole mul mingit põhimõtetmann, on täiesti nõus, et temast arvatakse halvemini, kui ta tegelikult on. Siis ta tunneb, et tegelikult on ta parem. Ei oskagi öelda, mis ta jaoks põhiline on. Võib-olla ehtsus. Või on need ehedad, mõnud ja ilu. See ilu tähendab rohkem headust, pehmust, viisakust, pingelisust, kenadust. Ta armastab seda, mis on tema jaoks elus ja mis hoiab teda elus. Laps on muidugi ka temaga ma õieti jooma hakkasingi. Poistega muidugi ka, aga nendega panime rohkem õlut. Mann katsub alati varjata, kui ta rööpast väljas on või otsib siis lihtsalt üksindust. Tegi nukraks, kui ta mind teinekord Viru majja vedas ja seal siis üksi jättis lennates hoopis teab, kelle kaenlasse. Samas asi mõnel ka mulle välja teha. Olin tusane, aga õppisin taluma. Ja hiljem see eriti muret ei teinudki. Vale tegi ja teeb siiani alati, kui ta minu juurde tagasi tuli või kui ma jälle ta tuppa saabusin, oli see uus kohtumine värske. Ta vaatas mind ja nägi mind ja mõtles minu üle. Ta ei lase kõigel triviaalselt tüütuks muutuda. Varastada ta võis, aga kellelegi isiklikult siga ei mänginud. Poiste vestlused viskasid mulle ära ja ma hakkasin vähem mõtlema. Nõme tundus punnitada ja punnitamisest hoolimata Mannetuid konstruktsioone luua. Manni mõtle rohkem kui vaja, rohkem kui ilus, aga mitmes suur mõtlejastan ta küll targem. Mannile tegid isegi ärikad välja. Paljusid ta tundis või müüsid odavalt hilpe ja muud kama. Need on küll lihtsad inimesed. Ometi pole ma armun kadeduse jamast siiani üle saanud. Kui mannil midagi tõsist ette tuleb ja tõsist või vähem tõsist ette tuleb tal ikka. Ja ta ei kavatsegi seda muuta. Olen mõelnud, et kurb, võib-olla, kui teine sind petab. Mida ta petab. Mis siin pettusega pistmist on? Pettur võib hoopis siis olla, kui ta ei peta. Aga mitte mingil juhul viha teise vastu magusat tahtmist talle õilsusest nõretavaid etteheiteid teha. See on omanditunne või ma ei tea, mis igal juhul liigne kindlates asjades kinni olemine. Avatust on vähe, aga väga suur avatus võib viia tundetuseni. Oled kõigega nõus ja kõik on ühtviisi ükskõik. Nii et ma ei tea, mis on hea. Võib-olla just väiklane armukadedus, kui ta on siiras. Ei tea, ei tea. Kord oli küll kurblik hetk. Tulistab poole, hilja ei pidanud kodus vastu. Tõmbasin lesta ilma temale sõnagi öelnuks. Lasin ukse vaikselt kinni, oli juba öömanni juurde, jõudsin suures õhinas, astusin kerge sammuga. Uks läks lahti, kodus olles ei lukustanud iialgi ust. Tuba oli pime ja vaikne. Seisin ja vaatasin padjal kahte pead. Kuulsin kahe magaja hingamist ja hingasin läppunud õhku sisse. Lasin tookord sama vaikselt jalga, oli kibe olla. Aga ütlesin endale manni asemel. Vali, kas tahad tunda või ei, ta on selline, nagu ta on. Ja ma tahtsin, Sul pole õigust tema üle või tema eest otsustada, mis õigust on sul talle midagi pahaks panna. Otsustasin püüda sinnapoole, et ta tahaks sisemine vastu kena ja truu olla. Ja siis ma olin veel nii naiivne, pidasin truudust ja mõnda juhuslikku tegu juhuslikku magamist kellegagi jube tähtsaks. Hiljem sain aru, et elu on mitmekihiline ja kui sa tahad, et ta oleks sul lihtne ja ühevärviline siis sa oled lihtsalt loll. Lihtne ja ühevärviline, elu on palju odavam kaup, igavam, madalama pingega. Ja kui nii, siis olgu juba kallim kaup, mis siis, et on kohati rohkem valu tegev. Aga ta on ka suurem ja sügavam ja inimlikum ja ehtsam, elu. Kustutasin ukse kõrvalt tule, et pimedas riidest lahti võtta ja magama heita. Istusin voodil ja kuulasin oma räpakaid südamelööke. Tundsin muret, et süda on ilmselt tõesti haige. Ei tea, mis sellest saab? Vaevalt, ma küll nii kaugele jõuan, et arsti juurde lähen. Korraga tuli tunne, et jah. Kui ma suren, küllap siis on kogu elu ja kõik, mis ma olen teinud otsekui peopesal. Ja ma näen seda kõike, mis olnud ühe tervikuna. Lähen kuhugi mujale, saan kellekski teiseks ja vaatan sealt kõike seda, mis olnud. Sellepärast pole mõtet valetada. Valetamist siis ei mäleta, ega valetamine ole mingi eriline patt. Ta pole midagi, ta on lihtsalt surnud elu. Sa kaotad oma elu, kui valetad. Ja pärast on sellest kahju. Halbu tegusid ei pruugi nii väga kahetseda. Nad on midagi. Aga valetamine pole lihtsalt mitte midagi. Olin täiesti riidest lahti. Kardinat ei olnud ees. Seisin akna all, vaatasin öist merre kaia tühja majaesist ja mõtlesin. Jah, ma olen jumal. Küllap ma olen jumal. Küllap me kõik oleme jumalad. Kõik kokku. Mis naljakas asi see küll siin toimub.