Reaalne, ebanormaalne jutt aga siis ärgu tulda, kui mind kohustama, armastama oma naist või Eestimaad või nõukogude liitu või issandat jumalat või ükskõik mida. Ma armastan elevante. Ma ei pea mitte midagi ütlema, vahel endale. Ma ei pea hea olema. Ma ei pea vooruslik olema. Ma võin varastada, kui ma tahan. On teada, mida ma ise tahan. Kui hea ma tahan olla, kui halb ma tahan olla. Ma tahan koos olla sellega, kes must midagi ei taha ja kelle suhtes ma midagi ei pea. Vahel tuleb selline malbe tuju, istun vannis oma, kui puudus pliidi all põlema panen, ei taha neid enam segada. Ainult vaatan, kuidas nad lõpuni põlevad. Sütt võib-olla segan? Seda tuju tahaks hoidagi, aga ei saa. Ära ole kurb, ütlesin ma, kõik on niikuinii kurvad ja ma hakkasin loendama, kes kurvad on. Jääkarud on kurvad, näed, kohvikann on kurb. Purikad tilguvad hoopis kurvad. Ja Aafrikas lamab põõsas üks pisike loom, kes on sinna pugenud just selleks, et keegi ei teaks, kus ta on. Ja nüüd on ta hirmus kurb, et keegi ei teagi, kus ta on. Kas sa tahad, ma teen midagi? Tahad, ma teen tiritamme? Tarmo, suren ära, tahad, muutun lõviks. Aga sina hakkasid hoopis nutma ja ütlesid natukese aja pärast, kui ma sul igast nägu peos hoidsin. Ma ei taha, et sa ära sured. Tahad, ma ei sure, siis? Tahan küll. Kas ma siis mingeid põhjusi ei tea, miks kõik nii läks? Miks me kokku hakkasime? Miks meil algul päris hea ja pärastpoole niru maali ja miks me lahku läksime. Ja siis jälle kokku. Ja siis mitte just lahku ka, aga jäimegi nii poole peale? Tean küll, miks ei teha. Aga ma tean palju põhjusi. Ja ma ei usu, et ma teaks kõiki, ma ei usu, et ma tehakse väikest osagi nendest kõigist põhjustest. Võib ju kokkuvõtteks öelda, et põhjus, miks kõik on nii nagu on, on see, et kõik on nagu on. Et mina olen see, mis ma olen. Et Rex on see, kes ta on ja maailm meie ümber on ka, nagu ta on. Aga see ei seleta midagi. Ma ei taha võtta ühte või kahte põhjust ja kas või enda jaoks välja öelda. Seda teeks, hakkaks ma neid kahte põhjust õigeks ja oluliseks pidama. Ja räägiks teistele, ei arvaks isegi, et näed, kõik läks nii sellepärast et. Ma ei tea, kust on pärit tõrge või trots selle vastu, et inimesel on kindel arvamus endast ja elust. Selge pilt, kindel ja tugev olemine. Ja võiks öelda, et ekslik, sama õige või eksliku kõik teised võimalikud arvamusedki. Need inimesed on tugevad, aktiivsed, rõõmsad, niipalju kui teistele näha. Muidugi, kui nende kindlaid positsioone purustatakse purunemine valusam kui elukindlatel. Nad peavad oskama ka järele anda. Aga nad ju meeldivad mul tugevad ja rõõmsad. Miks ma ise ei taha või ei saa selline olla? Kas ma olen nõrk ja passiivne juba algusest peale ette antult? Sünnipäraselt? Võib-olla natuke, aga mitte päris. Jäin lihtsalt natuke hiljaks, et saada kindlaid arvamusi, tuleb need võimalikult ise kujundada endale näiliselt ise. Ei tohi alustada sellest vaimustatud kellelegi maailma seletusest ja võtad selle omaks. Kui nii, siis pead selle seletuse vähemalt hästi oma käega ümber tegema. Muidu sa oled kindlasti peksa. Peksa saab ikka aeg-ajalt. Seda väikest asja ikka saab. Ma tegin numbri, sellest teiste seletused minu arust paika ei pea. Arvasin, et kui teised ei oska eluseletada, eksis mingi endale, veenev seletus oleks tegelikult papist. Ja see oli põrandamaturiga. Vali kas sa räägid ja mõtled kala püüdmisest või püüad kala? Ma ei püüa enam kunagi ühtegi päris kala kinni. Ja ma ei kahetse eriti. Kes oli, eks neid oli mitu, kes oskas öelda, ma ei kahetse midagi. Ma kuulun samasse seltsi. Ma ei kahetse midagi. Kui just mõnda väikest asja kes oli see hull inglane, kes tahtis vanaks elada, et siis nagu saab targemaks. Ainult kohanemine, taganeme, lepime harjume. Kas see ongi targemaks saamine? Mõtlemise peaga tal siis suurt pistmist pole. Vanasti, ma arvasin, et targemaks saamine on miskit muud valesti pist arvasingi. Ma arvan ka, et tulemaa on tulema. Aga kui sinna saaks, oleks hoopis tulema. Ega ei saa. Armastus on tühi sõna? Võib-olla kunagi ei olnud? Võib-olla kunagi ei ole? Võib-olla vahel ei ole. Aga ta on sõna ja kõik. Armastus on plastiksõna. Kaheksatäheline sõna eesti keeles. Mis on muutunud vastikuks tühjaks ja läheks? Pealegi, ma kardan, et inimene, kes mediteerib ja näeb hommikul õhtul vaeva, et maailma inimesi armastada ei pruugi tiheda armastuse sees märgata, kui mõnel koeral või inimesel ta kõrval on juhtumisi siit olla. Ja kui märkab, siis kallab pangetäie seaduste kaastunnet, kaela, nii et oled korraga läbimärg.