Popkaa mängust tüdinud, täitis Feliksid igatsus millegi põnevama järele. Ent puu ladvast alla libistanud, heitis Felix rist selili rohule ja tundis taltsutamatut vajadust üle elada, midagi erakordset, midagi enneolematut, pilk suunatud hoogusse. Kadestan seda kõiki, kes tohtisid viibida seal, kus olid ta mõtted. Kui ta oli end kõhuli keeranud ja lõuapeopesadesse toetanud, hakkas talle teed tujutades silmaaugust veeämbritega August, keda kutsuti hull augustiks kandis iga päev koju kaks pange joogivett. Olgugi, et ta kasvult oli suur ja näis olevat tugev, ei võtnud august kunagi mõlemat ämbrit korraga. Ühe ämbritäie sammu edasi kandnud, pani ta selle maha ja läks siis teisele järele. Seda paarkümmend sammu edasi viinud, kordus sama ja nii, kuni koduväravani. Sihi pitsitasid poisid põõsastes mehe veidrat toimingut jälgides julgemata häält teha. Sa ei tohi kunagi augustiga üksi kaasa minna, meenusid talle ema sõnad. Nüüd oli aga juba hilja. Olevast vajadusest millegi tõesti erakordse järele oli ta augustit silmates püsti tõusnud ja mehega sõnatult nagu mingi vaikse kokkuleppe kohaselt kaasa läinud. Esiteks kulges tee villade vahele, kus aedades askeldasid inimesed. Siis jäid majad ikka harvemaks ja inimeste hääled hääbusid. Kord-korralt. Lepiku vahelise jalgtee läbinud ja üle raudtee läinud, olidki äkki kõrgete taevastki matvate puudega sügavas laanes. August on ju hullumajas olnud, meenusid talle kusagilt kuuldud sõnad. Nüüd oli aga hilja hakata juurdlema nende tähenduse üle. Nad olid metsas, mis polnud mõni tavaline mets, mõtles ta judinaid ihul, tundes mingis ääretus ainult mõnest metsa häälest segatud vaikuses astusid nad sõnagi vahetamata edasi, eesmärgiga, millest ainult august teadlik näis, olevat taimestikku takerdudes puu juurtele komistades traavis ta endast pea maa võrra pikema mehe kõrval südame kloppides aina edasi. Tegelikult teise võimuses tundes. Ta ei mäletanud, kui kaua nad olid niiviisi traavinud. Korraga olid nad augusti käsul või ainult ta pilgu sunnil peatunud ühe suure kuuse all, millelt just sel hetkel potsatas maapinnale. Käbi. Kuuskedel on käbid, ütles August ja kohe pärast neid, nagu muuseas lausutud sõnu tundis Felix mehe peopesasid oma kaela ümber. Mida tihedamini augusti ta kaela ümber liibusid, seda vähem usaldas Felix siitsatada. Vaikimine on su ainus pääs, uskus poiss lugevat hullumeelselt hõõguva silmist. Mets ta ümber kohises. Veel kusagil uskus ta käbi kukkuvat, keegi karjus või marjuline vist hõikas sekka. Kõik muu oli aga kauge ja vaikne. Augustiks käsi oma kaela ümber tundes meenusid talle ta pärastlõunased, mõtted, lamamine, rohul ja unistused, mis ootamatult. Enne kui ta midagi taibata jõudis, olid kehastunud augustiks tõeks saanud mehe kätest kaela ümber. Mõju igatsesin siia, mõtles ta. Miks peakski ta appi hüüdma, kui ta praegugi turnib silla käsipuul hõljub laial trapets sil peagi number sooritatud ja teda ootab aplaus, mis senistega võrreldes kujuneb millekski enneolematuks. Äsjane lamamine rohul ikka veel selles aimaste avanevat kuristikku jäist puhangut, mille kõrval kõik pakased tundusid lapsemänguna. Siis oli ta jälle vaba ja August tema kõrval käed ta kaela ümbert vallandanud midagi poolihääli pomisedes oli august uuesti teele asunud, poiss tema kannul. Sooserval metsarannikul tegid nad peatuse. Sel aastal on palju mustikaid, sõnas August mustadest marjadest kubisevatele põõsastele osutades. Nii rikkalikku mustikamaad polnud Felix eales varem tunnistanud. Olgugi, et tavaliste mustikate moodi maitsesid marjad kuidagi eriliselt kindlasti mürgitatud, mõtles ta marja hammaste vahel lõmastades. Augusti käskivalt pilku kohates tuli tallaga kuulata ning varsti peab ta elutuna samblal vajuma. Elu pandiks seisis ta augusti mustikamaal tihkamata iiksatadagi. Kuidas maitsevad? Küsis mees nagu proovile panevalt ja Felixile tundus nagu läikinuks augusti peos, terariist. Sellises metsas polnud ta kunagi varem olnud. Männi ladvas kisendas üks Condorist suurem lind. Juba õhtune päike rippus verest nõretades lehestikus. Keegi oleks nagu päikese läbi suusanud ja augusti läbitungimatu näol lehvis kummaline naeratus. August oli kuningas sügavas laanes, sest siia ei ulatunud ühegi politsei silm. Siis hakkasid nad uuesti minema August ees ja Feliks kannul. Mida lähemale tuli raudtee, seda igapäevasemaks muutus maastik. Metsasihist üle läinud ulatus poisi kõrvu marjuliste hõikeid sema Fory lähedal silmuste ühtetaatik, kel olid kadakakepid kaenlas. Kui villad paistma hakkasid, lakkas ta süda hoopis kloppimast. Veidi enne koduväravat astus ta sammu Augustile lähemale ja puudutas mehe kätt. Tärkab usalduslikus selle veidra inimese vastu valgus temasse nagu soe hoovus. Silmad avanud lammaste jälle rohul nägu taeva poole. Taevas sõudsid, laisad pilved üha uusi kujutisi, moodustades mööda teed, tuli august ja Feliks polnud kindel, kas pärastlõuna augustiseltsis oli olnud uni või tegelikkus. Nii või teisiti see polnudki tähtis. Ainult vanade ja tarkade inimeste arvates valitsevad maailmaski käegakatsutavad piirid. Ükski mets polnud sööbinud ta teadvusse nii sügavalt kui see, kus ta oli viibinud. Augustiseltsis peopesad ta kaela ümber oleksid kuulunud augustil, aga siis, kui neid sel hetkel oleksid eraldanud kilomeetrid selle salajase, pooleldi muinasjutulise seikluse toime lühendatud oli hull August saanud talle mingiks mõtteks, mida nagu meest ennastki ei saanud selgelt väljendada sõnul seletada.